Hingeelu keerdsõlmedest

Mõni inimene tuleb ja hädaldab: "Ma teen küll kõik, mis Te õpetasite, aga miks ma terveks ei saa?" Tasu on alati tööle vääriline. Vaadake, see, kes enne Teid siit väljus, oli palju haigem kui Teie, aga tema on terve, mis sest, et ta kaks kuud tagasi omil jalgel ei suutnud enam seista. Tema andestas kogu oma hingejõuga, ta ei teinud seda sundkorras nagu Teie -"No olgu peale, ma andestan sulle, sest ma tahan terveks saada, aga sina oled selles ikkagi süüdi!" Selles ongi vahe, Teie pole lihtsalt oma vigadest aru saanud, Teil käib ikka süüdlaste otsimine.

Vahel vaatan ja imestan, kui raske on inimestel andestada ja kuidas ei mõisteta, mis asi andestamine üldse on. Missugune keerutamine ja väänutamine, peaasi, et saaks tõestada, et ikka teine on süüdi. Paljud tulevad vastuvõtule ja enne jutu algust deklareerivad, et nad seda kõike juba ammu teavad ja alati on selliste tõekspidamistega elanud. Küll on sellistele raske selgitada, et kulla inimene, Te ju ei teagi, mis õige andestamine on. Teis on nii palju leppimatust ja vihkamist, kuidas Te ennast üldse ei tunne! Minule pole vaja midagi tõestada, ma näen Teid läbi. Enda keha Te petta ei saa. Aga inimene, kes ei kujuta ette, mida see läbinägemine tähendab, saab sügavalt solvatud. Ta on siiralt enda meelest ainult head teinud ja veel suuremeelselt pahategijale andestanud.

Risti vastupidiseid üllatajaid on samuti piisavalt. Nende hingesoojus on nii suur, et kui ütled, kellele andestada või kellelt andeks paluda, siis nad teevad seda kõigest hingest nii, et andestamise toime on kohe näha. Need inimesed ei eita oma vigu, nad häbenevad neid ja tõstavad pilgu julgemalt, kui ütled, et see on ju Teie elu õppetund ja Te alustasite praegu selle vea parandamist nähtavalt ja tuntavalt. See ei saa mitte kaduda. Teile andestatakse kindlasti.

Nii mõnigi ütleb: "See inimene ei andesta mitte kunagi ega mitte kellelegi sõltumata süü suurusest." Neile olen ikka ja jälle selgitanud: "Ärge laske end sellest häirida. See on selle inimese probleem. Kui Teie palute kõigest hingest andeks, siis Te tunnete endas hingerahu, see Teisse enam ei puutu. Te ei märka enam tigetsejat, Te ei tõmba teda endale ligi."

Iga inimene peaks teadma, et ainus patt ilmas on, kui inimene ei andesta ja patu lunastus on vääriline teenitule.

Tigedad inimesed, kes kuulutavad, et nad pahategu ei andesta, on kõik  haiged. Mida suurem viha, seda vihasem haigus on teel selle vihkaja poole. Haigus või õnnetus korraldab asja ära. Kui Te nüüd rõõmustasite, et tigedat ootab karistus nagunii, siis on Teis kättemaksuhimu ja Te ei ole temast parem.

See, kes vaenlasele head soovib, saab ise heast osa. See, kes vaenlast vihkab, peab seda viha ka ise maitsta saama.

NÄIDE ELUST.

Vasaku rinna vähiga naise piinad olid nii suured, et ükski ravim teda ei aidanud. Kui soovitati tal andeks paluda oma mehelt, et ta meest nii hullusti vihkab, siis purskus naisest: "Enne suren!"

Mõne päeva möödudes hakkas tema vähk kiirelt kogu rindkeret läbi sööma. Meeletud valud murdsid vastupanu ja naine palus endale õpetada andestamist. Tema valud vaibusid.

Kes eitab oma põhistresse, see arvab end väljaspool inimkonda olevaks.

Kellel ei ole hirmu, et mind ei armastata, seda armastatakse. Teda mõistetakse ja tema mõistab teisi. Temas on eneseväärikus ja ta austab teisi. Ta abistab rõõmuga ja talle tullakse appi.

Sageli paluvad elavate kaudu abi siit ilmast lahkunud, nad on midagi väga tähtsat tegemata jätnud ja ei saa enne halva heastamist hingerahu. Seda abi ei tohi mingil juhul keelata ega eitamisega olematuks rääkida.

Eneseväärikas inimene peab endast ja teistest lugu. Ta peab kinni kokkulepetest, ta julgeb öelda JA ja EI. Näiteks kui ta registreerib end arsti vastuvõtule, siis on ta kohtumise kokku leppinud ja läheb köhale. Aga kui Inimene on end registreerinud, ent ilma eelnevalt kokkulepet tühistamata ei lähe sinna, siis on ta teinud halva teo - arsti aeg läheb tulutult raiskuja keegi inimene, kes väga abi vajab, jääb tema hoolimatuse pärast abita. Ei ole võimatu, et kaotab tema pärast elu. Võib-olla on see vähihaige, kellel elupäevi pika järjekorra ootamiseks on liiga vähe. Sõnamurdja tõmbab endale sellega negatiivse tagajärje - karistuse. Millal see jõustub, seda näitab elu. Analoogselt toimivad kõik sõnamurdmised.

Ärgu selline inimene imestagu, kui tema suhtes keegi samamoodi käitub ja ta vajadust või ka suurt abipalvet kuulda ei võta ning teda oma altvedamisega topelt karistab. Kõik, mis inimene teeb, selle saab ta topelt tagasi. Et me seda ei oska tajuda ja kohe otseseid seoseid, nagu on kombeks kriminaalsete kuritegude puhul, ei leia, meie keha ei arvesta. Kõik vead selleks ongi, et õpetada. Aga kui selleks õppetunniks on elu kibe karistus, siis oleme ise selle endale tõmmanud.

Me ei ela ilmas üksi. Teise omakasupüüdmatu abistamine kindlustab meile endale hädas abi. Abi tuleb osata anda õigesti. Auku kukkuja tuleb küsimata välja aidata, aga edasise abi puhul tuleb alati mõelda, kas see ongi abi, võib-olla on selleks hoopis uuesti auku lükkamine. Kõige õigem abi on õpetus, aga seda tuleb anda enne auku kukkumist või pärast august välja aitamist ja neile, kes seda ise soovivad. Vägivaldne õpetamine jääb ikka vägivallaks.

Ainult andjale antakse! Võtjalt võetakse!

Kes vabastab endast hirmu, et mind ei armastata, selle vaim avaneb. Inimesel läheks andestamisega nagu kaas pealt ära ja jumalik tarkus saab hakata temasse voolama.

Inimene, keda ei blokeeri hirm, et mind ei armastata, hakkab nägema elu tõelisust. Ta hakkab nägema head ja halba nende õigetes suhetes. Elu muutub sellele inimesele mõistetavaks ja hingerahu pakkuvaks.

Selle inimese ellu juhitakse ARMASTUS.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.