Andmisest ja võtmisest

Mees ilma naise armastuseta elada ei saa.

Armastuseta ei ela keegi. See on loodusseadus ja siin naise piirangud ei aita.

Pettunud naine otsib süüdlast kõigepealt teises. Pettunud mees otsib süüdlast kõigepealt endas.

Mida enam kuhjuvad stressid, seda enam muutub olukord vastupidiseks. Emotsioonidest rabe mees on emotsionaalne nagu naine ja emotsioonidest purunenud naine on emotsioonitu nagu mees. Liigne tegi loomulikust ebaloomuliku. See ongi häving.

Füüsilisel tasandil tahab mees naist korraks käsutada, aga naine meest igavesti omada. Omamisinstinkt on naiselikkuse näitaja.

Hingelisel tasandil tahab mees naist igavesti armastada, aga naine meest korraks kasutada, sest naine vajab emotsioone. Ja peale selle on see tänapäeva inimese arusaamade järgi moraalne.

Põhimõtteliselt on sugudevaheline erinevus alati selline olnud, aga tänapäeval on ta äärmuslikuks muutunud. Iga äärmus on häving. Häving on uue sünd.

Moraal on kahe otsaga asi. Kui teisega voodisse ei lähe, siis tee mida

tahad ja kellelgi ei ole õigust süüdistada, et ma olen vääritu. Aga elu näitab, et vägagi moraalsel naisel on väga moraalitu laps. Miks? Ta ju õpetas last oma tegude järgi ning mitte kordagi pole oma elus eksinud? Sellepärast, et see ema on oma hinges pidev eksija ja otsija.  Oskamata oma meest armastada ja igatsedes suurt tunnet, on ta oma unistustes palju maganud teiste meestega ja tema laps kergitas tõe päevavalgele. Ärge süüdistage last, vaid paluge ta käest andeks.

Endale teadvustamata otsime me läbi kannatustevalu teed edasi. Tulevik on tunnete, seega hingerahu tasand. Kes õige mineku tarkuse omandab, see vabaneb stressidest.

Siis kaovad võtjad ja jäävad andjad.

Kui vabaneb valitsemishimu, siis ei ole teise vabadus enam haavaks hinges.  Materialistlik  inimene ei oska mõista,  et stressi vabanemisega saabub vaimne vabanemine. Kes on vaimselt vaba, seda sotsiaalne abieluline seotus enam ei häiri. Ta ei taha ennast abielusidemetest lahti rebida ja jooksu pista, sest tema üle ei valitseta. Ta pole omand ja ta ei karda abielu. Abielu on tema jaoks ajastu õppetund, mille hästi äraõppimise läbi saab vaim kasvada.

Armukadedus on nii naiste kui meeste stress. Lihtsustatult on see pahatahtlik süüdistav viha, mille põhjuseks on hirm, et mind ei armastata. Armukadeda abikaasa läheb varem või hiljem süüdistust õigustama, igaüks oma motiivi ja tõekspidamiste tasandile vastavalt. Isegi kui see toimub mõtteis, tunneb teine selle ära.

Ei aita see kui ma hiljem ennast õigustan, et ma ju nii vähe olen etteheiteid teinud, vaata kuidas teised riidlevad. Teie abikaasa kannatuste karikas oli juba enne Teid, lapsepõlvekodus oma vanemate tülisid vaadates täis saanud, sellepärast ta valiski sellise kaaslase eluteele, kes vähem riidleb. Aga ta eksis.

Iga naine peaks teadma, et ta saab mehelt mida tahab, isegi kui ta seda mõttes soovib, seepärast peaks iga naine selgelt ja targalt formuleerima oma õiged mõtted. Paraku on mõtlematus tänapäeval moes nii naiste kui ka meeste seas.

Täiuslikus mõttes on naine andes võtja ja mees on võttes andja.

Inimlikus mõttes tahavad mõlemad näha ja näidata ainult omapoolset andmist.

Kui naine andes mõtleb saamise peale, siis on ta võtjaks saanud. Aga võtjalt võetakse ja naine, kes oma keha annab selleks, et midagi saada, jääb kõige suuremast varandusest ilma.

Kui mees võttes mõtleb, et ta on andja, siis ta ei võta naise armastust ja talle ei tule suurimat varandust millega minna, et peale võtmist anda. Kui mees sellisele andmisele nõuab vastutasu, siis saab ta heal juhul naise keha, kõhutäie ja puhta pesu, aga kõige vajalikumat - naise armastust - ta ei saa.

Naine on armastuse väe andja ja mehe füüsilise jõu võtja. Mees on füüsilise jõu andja ja armastuse väe võtja.

Selliselt on korraldatud looduse tasakaal ja selline ta oli, on ja jääb vähemalt selle tsivilisatsiooni lõpuni.

NÄIDE ELUST.

50-aastane naine, kes oma kilpnäärme haigusega ravi alustas, tuli oma rõõmsast üllatusest rääkima. Haiguse paranemine ei olnud selle õnne kõrval nimetamisväärne.

Ta mees on pidanud 20 aastat tegema korra kuus nädalasi tööreise. Iga kord, kui mees lahkus, hakkas naine korterit kraamima. Pesi ja puhastas, keetis ja küpsetas ning igatses, et ometi ükskord tuleks see hetk, mil mees tuleb koju ja ütleb: "Ma armastan sind. Sa oled hea naine. Sa oled üks ilus ja tubli kaasa."

Ta igatsus oli juba nii väljakannatamatult suureks kasvanud, et ta oli Jumalat paluma hakanud. Aga mees vaikis. Eesti mees juba naljalt sõnu ei raiska. Väliselt eeskujulik perekonnaelu oli seesmiselt rabedaks muutunud. Naine ei mõistnud, et tema ootus oli kui mehe sundimine, mis sundis meest tegema seda, mida ta niigi tegi. Mehe sõnad surid sundolukorda tundes huulil. Naine pidas normaalseks, et mees armastab oma tööd armastavat naist ja on armuavaldustes esimene. See aeg aga ei tulnud ega tulnud.

Sel korral hakkas naine oma meeleparandusega tegelema, et tervis korda saaks. Andestas päeva ja teise, siis tundis, et tahab juuksurisse minna. Läks enda rõõmuks. Tuli koju ning selgus, et üks hea inimene oli ukse taha suure õunahunniku toonud. Vaja oli moosi keetma hakata. Hakkas sedagi rõõmuga tegema. Eks iga perenaine teab, missugune on köök kui moosi keedetakse. Ta keetis ja mõtles ja andestas ja palus andeks oma mõtetelt, inimestelt, olukordadelt, emalt ja isalt, mehelt ja lastelt.

Aeg läks märkamatult, meeleparandusest tulev hingerahu oli aja tajumatuks teinud. Järsku astus kööki mees, haaras oma moosise naise kaissu ja õhkas: "Küll oli täna hea koju tulla!" Selles oli rohkem kui naine kunagi lootnud oli. Toon ütles kõik.

Naine mõistis, et oli märkamatult võimutsevast saajast armastajaks andjaks muutunud. Ainult 20 aastat võttis aega!

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.