Kuivanud allikast

Naise hinges on armastuse allikas, mehe hinges seda ei ole. Mees on jõu allikas.

Naine on andja, ta vajab andmist, kasvõi iseenda andmist, nimetatagu seda kinkimiseks, ohverdamiseks, rumalaks enda kulutamiseks või veel millekski - kui naine ei saa anda, siis tema energia kuhjub ähvardavaks kõuepilveks. Kui naine mõistaks iseenda sisemise kärsituse olemusi, vabastaks enda hirmu, et mind ei armastata (kibestumise, kui teda ei nähta või tema arvates ei mõisteta, ei hoolita, ei armastata, ei peeta lugu, ei hinnata tema truudust, eneseohverdust jne. - see kõik on hirmust, et mind ei armastata), siis ei tormaks ta enesealandusse.

Naine, kes end alandades loodab, et mees siis armastab, teadku, et alandus tõmbab ligi alandamist ja teda alandatakse, isegi kui selline käitumine ei ole mehe loomuses. Naine loeb suhtumisest välja alandamise - see on tema stress. Naine ei peaks tegema lihtsameelse abitu värvukese nägu, olles samas ise tark, kes teab, et meestele meeldivad nõrgad naised. Aga kui ta seda teeb, siis peab olema valmis ka pettusele vastavaks tagajärjeks.

Julgelt armastav naine ei püüa olla mehelikult üle elulist lahendust ootavatest probleemidest - ta on lihtsalt naine, kelle naiselikkuse ees kummardab aupaklikult ja taganeb iga eluraskus.

Kui naisel ei oleks hirmu, siis ei pakuks ta oma hoolitsusega üle, ei häiriks meest ega lapsi, ei kulutaks end mõttetult. Klantsitud kodu sära jääb mehel nägemata, kui väsimusest kurnatud nutune naine lävele ilmub - ta on nagu elav etteheide. Steriilne puhtus ja kord, nii nagu iga liialdus, pingestavad elu.

Vaadake reklaampilte, kus ilus naine kaunistab korralagedust. Selle naise rõõmus nägu ütleb: "Kohe, kohe saab kõik korda. Ma ainult tahtsin sind enne näha ja öelda, et ma sind armastan!"

Kui naisel ei oleks hirmu, et teda ei armastata, siis teda ju armastataks, ka elu armastaks teda, sest teist võimalust lihtsalt ei oleks! Tal ei oleks enam vajadust tunda hirmu, et ei armastata - temas ei oleks hirmu, teda ei oleks vaja enam õpetada läbi kannatuste, ta on ju hirmule andestades targaks saanud.

Mees on looduse poolest võtja. Kui inimkond seda õigesti mõistaks, siis lakkaks mõttetu ja tulemusteta nõudmine. Kui mehelt nõuda tundeid, siis on see valitsemine, aga iga võim on negatiivsus, mis kutsub esile vähemalt protesti.

Ei saa võtta sealt, kus ei ole. Mehe armastuse olemus on jõud, mida armastatule pakkuda. Mees annab oma jõu, aga nõudmise ees sulgub. Ei maksa teda süüdistada - see toiming on alateadvuslik. Seepärast ongi vajalik, et inimene, nii naine kui mees, õpiksid iseend ja vastassugu sügavuti tundma.

Kui mees andestaks oma hirmule, et mind ei armastata, siis tema alateadvus ehk arukus avaneks, ta mõistaks naist, kui see nõuab midagi mehe meelest mõttetut või võimatut, ta ei tunneks end süüdi ega vihastaks. Siis ei põgeneks mehed enam naiste eest iseenda hävingu teele.

Mehe mõistuse selgus annaks just nimelt mehele võimaluse esimesena, nii nagu mees on loodud, edasi minna. Nii taastaks mees oma jumalikkuse,oma kõikevõitva ürgjõu. Sellesama, mille otsingul on nii naise kui mehe fantaasia. Inimkond otsib seda kui enneolematut tulevikuunelmat või kunagi ammukaotatut mõistmata, et see jõud on vaid vangis.

Vangitsetud energia on alati negatiivne, sest ta ei voola.

Naine on andja. Mees on võtja. Eesti keeles öeldaks lihtsalt - mees võtab naise ja naine läheb mehele.

Mees võtab, kui naine tuleb andma. Kooselu algab alati ainult sellisel tingimusel, aga seda elutõde ei mõtestata lahti. Kes teadlikult või alateadlikult on selle tarkuse ära õppinud, selle abielu on õnnelik. Siis oskab mees õigesti võtta ja naine õigesti anda. Allikas määrab kõik.

Kui allikale tulijale ei ole õpetatud allikat puhtana hoidma ja ta hoolimatult otse allikasse astub, siis vesi läheb sogaseks ja ei kõlba juua. Allikas võib järgmisel korral sellele tulijale ainult porist põhja näidata ja tulija sureb kas janusse või läheb uut allikat otsima. Aga oma olemasoluga on allikas juba ükskord joojat ligi kutsunud, mitte juhuslikult ei ole januse Jalad seda rada käinud.

Loodus on andestaja.

See ülbe looduse kuningas, kes seal keset allikat seisab, tahab ju juua. Ta nägi, mida ta teisele tehes endale tegi. Nüüd on tal kannatust, et vee selginemist oodata.

Kui ta nüüd jooma kummardub ja peegelsiledas vees iseennast vaatab, kui ta kuuleb allika mahedat hingekosutavat helinat, siis ta mõistab ja ei   unusta seda iialgi.

See allikas on talle andnud midagi rohkemat kui vee.

Naine, kes joojale täiuslikkust ei oska või ei taha anda, ei jää kunagi igavese elu allikaks. Mees, kes kiiruga ainult joomas käib, ei saa kunagi puhast vett.

Kui naise ja ema armastuse allikas toodab armastust, mis kuhugi ei voola, siis ta uputab allika enda ja kasvab hirmu müüri taga ajapikku tigedaks vulkaaniks, mis ühel heal päeval purskama hakkab.

Viha, nii nagu igasugune negatiivsus, on purustava jõuga, ta tuleb läbi igasuguse seina.

Mees ja lapsed, vajades armastust, peavad alati müürist haiget saades või haiget tehes läbi tulema, aga seda armastust, mis hinge pidevalt toidaks, ikka ei saa. Olles teineteise kaisus, st. teineteise bioväljas, on armastuse tunnetus olemas. Kuid kuna seda pidevalt ei saa, siis pettumus aina suureneb.

Mehed (ja ka pojad) on kriisis ning otsivad väljapääsu. Nad:

  • pöörduvad pettunult ära, ei tule enam säravi silmi hellitama ja hellitusi saama;

  • kapselduvad endasse ja kuulevad süüdistusi, et ei armasta, ei hooli, on mõistmatud jne.;

  • lähevad alkoholisse muret uputama, aga iga korraga hingeline kriis vaid suureneb;

  • püüavad asja omal kombel head tehes parandada, aga seda ei võeta vastu;

  • muutuvad narkomaaniks, et oma mõtlemisvõimet täielikult hävitada;

  • jõuavad psühhiaatrite patsientideks ja nüristavad ravimitega südame hoiatused;

  • löövad mõttetult käega ja kivistuvad elulöökide valu käes;

  • sukelduvad kuritegevusse, sest hirm, et mind ei armastata on kasvanud tigedaks vihaks;

  • tulevad tigeda hoolimatu jõuga oma osa saama;

  • lähevad uut armastuse allikat otsima, aga ei leia, sest armastuse
    puuduse põhjus on temas eneses ja mitte keegi teine seda ära võtta
    ei saa. See tunne ajaga kuhjudes nürineb, muutub nõutuks kurbuseks, kibestumiseks, vihaks.

Igale mehele on sellest kriisist temale omane väljapääs, aga ilma stressi vabastamata see hingerahu ei paku. See oleks rahulolevat nägu tegev näitemäng, mida mehe keha pikalt ei suuda vaadata. Mehed ei armasta halba näitemängu.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.