Ürgemaduse kadu

Sellest hetkest alates kui ürgema tahtis hakata valitsema meest lakkas ürgema instinkt.

Mida see tähendab?

Kui ürgema heitis mehega ühte, siis ta sigitas lapse. See oli instinktide tasand ja laps, tulles vaimus sümboolselt oma elu ukselävele, võeti armastusega vastu. Vaim teatavasti on ego. Egol on kaks otsa - eneseväärikus ja egoism. Iga vaim vajab, et teda armastataks, seega vastu võetaks, ellu kutsutaks.

Ürgema instinkti lakkamisega algas seks, aga seksiv ema ei tea täpselt, millal ta lapse sigitab. Laps, tulles oma elu ukselävele, saab endasse kõik eluprobleemid, mis vanematele selleks momendiks kogunenud on, sest negatiivsete emotsioonide jõud on nende kiiruses. Halva jalad on kiiremad.

Lapse vaim on armastus - siiras, puhas ja igavene. Aga ta on õrn ja haavatav ning kohe tekibki talle tunne, et teda ei armastata, sest keegi ei ütle talle: "Ma armastan sind. Tule kasva elule rõõmuks." Enamikel inimestel on hirm, et mind ei armastata juba eelmisest elust kaasa võetud. Kes võttis kaasa, see tuli seda selles elus vabadusse laskma.

Kellele rohkem antakse, sellelt rohkem nõutakse. Ürgema mõistus oli vähearenenud, kaasaja ema on tunduvalt rohkem arenenud, järelikult peab kaasaja ema kõike teadlikumalt tegema.

Praegune ema teeb terve raseduse vältel vigu, mõistmata, et tema kõrval on suur vaim, kes kuuleb, näeb, mõistab kõike. Ja tahab õppida selgeks praeguse füüsilise elu õppetunnid. Ta teeb seda ikka veel läbi kannatuste, kuigi peaks tegema läbi õpetuse, sest aeg on sealmaal.

Esimene ja kõige tähtsam õpetaja on ema.

Iga õpetaja kohus Jumala ees on õpetada TÕELIST tarkust.

Tänapäeva materiaalne inimene tõelist tarkust ei valda, seepärast on õpetajate töö väga raske. Aga seda õigustust kellegi keha ei vaja.

Vaim, hing ja keha elavad loodusseaduste järgi. Kui meie mõistus elu valesti mõistab, siis keha kannatab. Igaüks, kes valesti õpetab, võtab endasse süütunde, mis põhjustab närvilisust, ebakindlust, vigade otsimist teistes... Ja nii nagu ikka - iga stress seistes ja kuhjudes kasvab üle vihaks.

Ema, kui õpetaja, vajab õige õpetamise oskust enda ja oma tulevaste põlvede nimel. Enda ja oma laste tulevaste elude nimel. Kõigi mõte toimib, aga ema mõte on kõige võimsam. Nähtamatu side emaga - eeternabanöör -,on igavene. Seega kõik emast tulev on momentaalselt lapses niikaua kuni ema elab. Kui ema iseenda hingeelu korda seab, siis ei ole lapselt vaja midagi nõuda - selle lapse hing on rahul. See laps saab enda elu õigesti ja tulemusrikkalt elada.

Iga ema reeglid:

-     Iga ema peaks oma lapselt andeks paluma, et ta:

1.Last sigitades teda armastusega ellu ei kutsunud.
Ei osanud pöörduda oma lapse vaimu poole kui omasuguse poole, kellele õrnalt oleks oma armastusest rääkinud. Kui teadvustas raseduse olemasolu, siis oma viga ei parandanud, ei osanud ka siis last näha ja temaga suhtlemist alustada. Tänapäeva ema sünnitab lapse sageli kellegi (näiteks mehe) või millegi (näiteks kuulsaks saamise) jaoks ja mingi eesmärgi nimel, aga laps ei ole asi ega vahend. See, kes lapse vahendiks sünnitab, aga ise on rikkis mõttemaailmaga, saab endale rikkis vahendi juba selle sündides.

2. Last kandes igat negatiivset mõtet, sõna ja tegu ei selgitanud ja lapselt andeks ei palunud.

3. Ei tea, et laps sünnib ise, isa jõududega ja ootab emalt ainult armastuse kutset ning kutsuvalt avali sünnitusteid. Laps ootab emalt ainult: "Ma armastan sind! Ma ootan sind! Tule, kõik on hästi!" Ja laps tuleb, sest kuidas saab ta ema armastuse kutsele mitte vastata?

4. Lapse sündides andis talle armastuse asemel oma hirmud nii, et lapses kinnistus hirm, et mind ei armastata.

- Iga ema peaks endale andestama, et ta seda kõike ei ole teadnud ega teinud. Kõik parandamata vead lasuvad ema hinges seletamatu süütundena.

- Iga ema peaks enda kehalt andeks paluma, et ta oma kehale nende vigadega on halba teinud.

- Igal emal on tarvis lapselt andeks paluda, et ta ei ole osanud lapsele selgeks õpetada põhitõdesid:

• Iga tervik koosneb heast ja halvast. Halva pärast oleme me siia ilma tulnud, sest ainult halb õpetab. Hea on vaid halva tasakaalustaja ja hea on eelmistes eludes äraõpitud halb. Hea teeb meid tugevaks, halb võib teha targaks.

• Hea jaoks on inimesel hing, halva jaoks on mõistus.

• See, kes head südamega võtab on tugev.

• See, kes halba mõistusega võtab on tark.

Andke andeks oma emale, et ta seda Teile õpetanud ei ole ja õppige need põhitõed selgeks.

Andke emale andeks tema oskamatus. Me kõik oleme tulnud õppima oskamist.

Oskamatus ei ole patt. Andestamatus on patt.

Laps on kodu peegel, tahavad vanemad seda tunnistada või mitte. Ja iga tänapäeva laps peaks oma emale selle kõik andestama. Siis ei peaks tänapäeva lapsed enam ahastama, et ema (ja ka isa) teda ei armasta. See ei ole lihtsalt kurtmine, see on laste tõeline hingevalu, sest tänapäeva vanemate omav armastus on valus. Sellest tuleneb tänapäeva lapse automaatne tõrge ema vastu nii, et laps isegi imestab.

Paljud emad raiuvad kui rauda: "Mina olen oma last oodanud ja armastanud ja Teie ärge mind solvake! Ma tean, mida ma teen, ma tean oma tundeid paremini! Ma olen ta saamiseks nii palju vaeva näinud!" Sellistele emadele, harvem isadele, ei ole muud öelda kui: "Andke andeks, aga te olete tulnud valesse kohta. me räägime erinevat keelt." Sellised vanemad on harjunud nõudmisega kõike saama ja nende lapsi enne aidata ei saa, kui vanemad on targemaks saanud. Igal vanemal on vaja teada, et tema on lapsele elu andnud ja tema vigadest on lapse haigused.

Praeguse aja lapse tüüpiline ütlemine on: "Ma tean, et mu vanemad mind armastavad, aga ma ei tunne seda ja ma tunnen hoopis, et mind ei armastata. Mind nähakse ainult siis, kui süüd on vaja kellegi kaela ajada. Ma tean vaid keeldu, käsku, vajadusi ja mul on nii valus."

Kui laps õpib siira ja ausa ema ees siiras ja aus olema, siis ta julgeb olla seda kogu maailma ees ilma, et teda eraldi õpetataks enesest lugu pidama.

Avatud suhtlemistšakra on ühendustee armastusest arukusse.

Mõistuse tasand on füüsiline tasand. Käsu järgi ei armasta keegi. Kõik isad-emad oskavad teineteiselt ja lastelt nõuda, et need neid armastaksid mõistmata, et nende enda armastus kellegi südant ei soojenda. Kujutage ette ema, kellel on hirm, et mind ei armastata. Ta on oma hirmuseina taga, armastab, piinleb, ahastab, sest tunneb, et kõik läheb mitte nii nagu tahaks, aga kõik tema head soovid kogunevad müüri sisse. Selline armastus ei toida hinge ega keha, sest ta ei olegi armastus.

Kui laps näeb oma ema pirtsutamisi ja solvumisi, siis haarab ta iga pisimagi ebameeldivuse peale oma lelu ja kõnnib teise liivakasti, sest teda on solvatud. Ta õpib nägema solvamist teistes, mitte solvumist iseendas. Eakaaslaste narrimine on elu alateadlik püüd õpetada solvujat elu mõistma, aga kui ema tuleb appi kiusajaid karistama, siis jääb see laps hellikuks, kes elu käest üha enam nahutada saab.

Lapse kõige suurem kaitsja on tavaliselt ema, kes ise lapsele kõige rohkem oma vale kasvatusega liiga teeb. Neil on siis nii hea maailmavalu teineteise rinnal välja nutta. Kumbki neist ei oska elu õigesti mõista, aga laps peab rohkem kannatama, sest elu läheb edasi.

Ema õpetus on tähtsaim õpetus ilmas. Ema on lapse iseloomu kujundaja.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.