Hirmu hävitamine

Elu on mõttetu, kui puudub armastus. Mõttetus ajab jooma. Nii uputatakse armastuse puudumise hingevalu, sest seda vabastada ei osata või on juba nii hiljaks jäädud, et enam ei hoolita.

Kõige käepärasem hingevalu tuimestaja on alkohol. Selline inimene ei mõista, et ta hirm hävitab eneseväärikuse. Pohmell on hirm ja vastumeelsus näha ilu enda ümber, kui endal on kõik halvasti. Pärast joomingut ärganud eneseväärikuse langus ajab juba meeleheitest uuesti jooma nii, et kunagi enam ei saaks haigettegevatele asjadele mõelda. Kcha aitab seda eesmärki saavutada ajurakkude hävitamisega.

Nii on märkamatult saanud hirmust viha teise ja enda vastu.

Hirm, et mind ei armastata annab väga erinevaid õppetunde. Näiteks veel - inimene, kes õhinaga koju ruttab, et oma kallile öelda, et ta teda armastab, tunneb lävele jõudes, kuidas sõnad surevad huultel. Või kui tulevad sõnad, siis hellus ja armastuse vägi on neist kadunud. Tulija on põrganud vastu ootaja hirmu- või vihamüüri. Sagedamini on see tulija mees ja ootaja naine.

Mees ei mäleta, et ta enne kiirustas kodust ära, sest ta ei teadvustanud, et teda kodune õhkkond häirib, valitseb, kurnab. Ta vajab armastust ja tuleb ikka ja jälle, sest ta on seda armastust vajamas. Ta tahab, et naisel oleks hea, sest siis on tal endal hea, aga ka seda ei oska ta lahti mõtestada. Kumbki ei oska oma hirmu vabastada. Heal juhul hakkab mees naist hurjutama, et mis sa ennast kulutad, mis sa ennast väsitad, saab ju ka teisiti elada jne. Või räägib naine mehele sama juttu.

Selles jutus on hoolitsus, seega armastus -- nii arvatakse. Aga see pole ikka see - tänapäeva naine ootab suuri ilusaid sõnu ja tunnetab teise ebasiiruse kohe ära. Sõnad, mis ei jõua sihile muutuvad võltsiks ja nii ütlejal kui kuulajal on ebamugav. Hirmusein on heade mõtete, sõnade ja tegude takistaja. Ütleja tunneb enda saamatust ja kuulaja tunneb enda väärtusetust. See kogemus tekitas hirmu end sõnaliselt väljendada. On tekkinud uus ületamatu hirm - parem ei teegi suud lahti, nagunii ütlen valesti. Aga haiget saanud armastus on ikka veel olemas. Selle kadumise peale mõeldes tekib õudustunne. Ja käsi sirutub viinapudeli järele. See on enesehävitajalik tee. Ja kui seegi ei aita, aga varsti see ei aitagi, siis minnakse oma hingevalu tuimestama rahustite või narkootikumidega.

Need inimesed räägivad, et elavad teistele, aga et nad enda hävitamisega teistele hingevalu valmistavad, seda nad ei näe. Ja kui neile seda öelda, siis välgatab neil silmis kättemaksu õel säde. Alkohol annab võimaluse siiralt ilma häbi tundmata oma arusaamad välja valada ja hiljem neid purjus inimese rumalusega õigustada. Ometi on, tõele au andes, hea meel, et nad ilmsiks tulid. Purupurjus inimese jutt väljendab tema tõde. Nii ületab selline inimene oma hirmu, et mind ei armastata kui ma aus olen. Hirm, et mind ei armastata, takistab inimesel olla siiras.

Kes sellest enesepettuse võimalusest suudab üle saada või kardab seda, sest alkoholismiõud on teda nii palju õpetanud, see muutub esialgu armastuse ärateenijaks. Selline inimene kardab ennast hävitada. Teise meelejärgi olla tahtes hakkab ta teenindama, hoolitsema, orjama.

Valitsemishimuline inimene vaatab sellist rabelemist üleoleva naeruga pealt ja laseb aitäh ütlemata ennast ümmardada. Talle meeldib orjalikkus, talle meeldib suuremeelselt endale sobival ajal orja pead silitada ja heategijat mängida, aga ta ei saa ka teda põlastamata jätta. Temagi ei mõista, et teeb praegu halba. Tema võiks vea parandada kui teine ei oska, aga temagi ei tea seda teha. Ta põlgab tegelikult olukorra pahelisust, mitte inimest, aga suunab selle enesealandajale. Iseendale teadvustamata tahab peremehetseja vabaneda enesealandusest, sest see teeb ta enda nõrgaks, aga ta teeb seda orja eneseväärikust piitsutades. Toimub see mõttelise, sõnalise või füüsilise piitsaga, see sõltub teistest asjaoludest. Enne, kui stresse ei vabasta, on tulemus kindlasti vastupidine.

Armastuse ärateenijale, vaatamata sellele, kas ta on naine või mees, ei saa mitte kunagi niipalju armastust anda kui ta vajab, sest ta tahab ju tunda, et teda ei armastata.

Armastus on vabadus, mitte omamine. Armastus on õnnistus, mitte teenimine.

Inimene, kelle orjalik hirm, et mind ei armastata, on vaatamata teenimisele aina suuremaks kasvanud, kibestub ning muutub kiuslikuks. Tema pöördumine teise poole on teist ärritav, sest selles on teatraalne alandlikkus kas ma võin sinu kraanist vett juua? -laadis nii, et tahaks vastata: "Ei või!"

Sellise relvaga pannakse vastaspool tihti tuld ja tõrva sülitama, sest inimene, kelles on viha alandamise ja enesealandajate vastu, ei suuda end sellises olukorras taltsutada. Või näiteks, pakkudes kiuslikule orjale siiras heameeles maitsvat pala, võtab ta selle kõrvalt mahakukkunud raasukese oh mis minule ikka vaja on -laadis. Ütleb ta need sõnad välja või mitte, aga need toimivad ja jälle reageerib teine pahameelega. Pinge aina kasvab.

Kiuslik inimene saab alati öelda: "Ma ei öelnud midagi paha, aga näed - tema vihastas. Ega minul ei ole õigusi midagi kunagi teha ega öelda!" Nii saab tasapisi hirmust, et mind ei armastata, relv.

Viha enesealanduse vastu, kuna selle abil ei ole ikka seda saanud, mida on tahetud, sunnib nüüd ennast alandama, minema küür seljas paluma. Te lihtsalt ei saa üksi hakkama. Ennast alandades olete normaalsed inimestevahelised suhted hävitanud ja teise tigedaks teinud. Nüüd peate teda paluma appi. Kuid parem oleks paluda oma vead andeks.

Hiljuti, kui loengut pidasin, küsis üks irooniliselt muigav mees: "Mis asi see hirm üldse on?" Igale kuulajale pidi kohe selge olema, et maailmas on üks mees, kes ei karda midagi. Tema hirm, et keegi kahtleb tema julguses, nõudis toonitamist. Tema põlglik suurelisus rääkis enda eest ise. Selliste meestega luurele ei minda.

Alati on välist vaprust tõstetud alkoholiga. Ka see mees ei olnud erand.

Tige mees on nõrk mees. Temale ei tohi usaldada tähtsat asja. Ta võib kõige kriitilisemal momendil oma viha kätte näiteks isegi ära surra ja tähtis asi jääb tegemata. See tõde kehtib ka tigedate naiste kohta.

Kallid armastuse ärateenijad!

Andke oma hirmule, et mind ei armastata andeks, siis ta saab ära minna. Te olete ta kasvatanud vihaleajavalt suureks ja tal on halb teie vangistuses olla. Kui ei ole hirmu, et mind ei armastata, siis ei ole ka hirmu, et minu armastust ei võeta vastu.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.