- Sissejuhatuse asemel
- I osa - Jääda või minna
- Eilsest läbi tänase homsesse
- Ülem kõigest on õpetus
- Jumal on kõiksus
- Energiate paigutus inimese kehas
- Jumalik seadus - sarnane tõmbab sarnast
- Armastuse ärateenimine
- Armastuse orjamine
- Hirmu hävitamine
- Õpime õigesti andestama
- Hirmu sündimine
- Ürgemaduse kadu
- Kuivanud allikast
- Andmisest ja võtmisest
- Andmise rõõm ja valu
- Hingeelu keerdsõlmedest
- Hirm - inimese vang. Viha - vangla hävitaja.
- Andestamisega avaneb vaim ja lahenevad probleemid
- Viha vihase viha pärast
- Õnn õppida halba heastama
- Laps on isa ja ema summa
- Isa on lapse vaim, ema on lapse hing
- Vanavanemate pärandus
- Kolm sammu vihani
- Viha äratundmise rõõm
- Kogutud näiteid
- II osa - Kallis viha
- Kannatuste kool
- Reaalsuse taju
- Kuhu kiirustad, inimene?
- Elu väärtusi peab otsima
- Põhjalikkus ja pinnapealsus
- Õigest andestamisest ja valest andestamisest
- Vigadeta imeinimestest
- Mis on emotsioon ja mis on tunne?
- Naiselikkus ja mehelikkus kui trump või relv
- Ohtlik hellitamine
- Inimeste headus
- Heategijatest
- Parem viha ja halvem viha
- Headust saab vihaga mõõta ja kaaluda
- Pahategijatest
- Mis on kuritegu?
- Inimeseks olemise üks osa on stress!
- Söömisest ja söötmisest
- Tsivilisatsiooni õppetund
- Ämmad ja aiad
- Mõttetuse mõttest
- Meeletu ja arutu viha
- Unistuste vanemad
- Lihtne keeruline viha
- Andestamise raskest tööst
- Hinga terviseks
- Stress - sõber või vaenlane?
- Hingevalu planeet Maa
- Valetamisest
- Hädasolija aitamisest
- Soovist olla väga tugev
- Mõtisklemine ehk enda mõtetega rääkimine
- Saamisest ja saamatusest
- Masendus inimeste pärast
- Puhastustulest
- Täiuslikkuse igatsus
- Üks inimkonna eksisteerimise vorme - üksindus
- Elu kui vahelduvvool
- Külm. Soe. Kuum, kuum.
- Aus viha ja valelik viha
- Meestest ja meestele
- Liigse hea halb
- Lapsed sünnivad suudlusest
- Elu käsiraamat
- Targaks ilma kannatusteta
- Lõpetuseks
Jumalik seadus - sarnane tõmbab sarnast
Inimese keha teab oma kohustusi, tema läbi peab vaim saama targaks. Ta teab, et kui temasse on võetud stress, siis on inimesel see elu õppetükk õppimata ja järelikult peab ta samasugust uuesti ja uuesti ligi tõmbama niikaua, kuni inimene saab suure kannatuse ja mõistab, millest tuli häda. Nii on üks võimalus targaks saada.
Teine võimalus on läbi õpetuse. Kes õpetusest targaks õpib, see talitab juba keha esimese märguande peale õigesti - ta andestab halva endast vabaks ja ei pea kannatama. Keha teab, et inimene on targaks saanud.
Kelle hinges on hirm, seda tullakse hirmutama.
Kelle südames on süütunne, see ootab süüdistajat.
Kes on tige, seda tullakse vihastama - ta ju vajab seda, väga vajab!
See, kes ahastunult karjatab: "Ma ei taha ju!" peab oma tahtmist oma kehale stressi vabastamisega tõestama, sest muud juttu tema keha kuulda ei võta. Keha ei küsi, miks inimene ei tea või kes on ta õpetamata jätnud, tema kohe õpetab ja teeb seda siiralt, lihtsalt ja rangelt.
Stressidest kõige äkilisema toimega on hirm. Hirm toimib läbi neerude ja neerupealiste, blokeerides nende töö. Organ, kuhu hirm kinnitus, tõmbub kaitseasendisse - krampi, spasmi, küüru. Hirm siseneb alati läbi neerupealiste ja neerude, neis tekib spasm. Spastilisest koest ei saa veri läbi voolata, organ ei saa toitu, ta ei saa enam teha oma tööd. Neerupealiste hormoonid on eluliselt väga vajalikud, nende erituse katkemine viib kiirele surmale.
Kliinilises surmas olijale süstitakse elustamiseks alati neerupealiste hormoone, nii võidetakse inimene elule.
Selle asemel, et ravida kallite ravimitega nn. lootusetuid neeruhaigeid ja seeläbi kuidagi venitada nii kaugele, et saaks implanteerida neeru, peaksid need haiged hoopis vabaks andestama oma kroonilised hirmud, mis tekitavad neerude kroonilist spasmi. Siis ei peaks üks inimene enda ellujäämise nimel teise surma ootama. Aga hirmud kasvavad välja süütunnetest.