Eilsest läbi tänase homsesse

Loodan, et "Ellujäämise õpetuse" I raamatu kokkuvõtlik kordamine ei tee vaimset täiust otsijale paha. Tuttava tarkuse uus tunnetamine tuleb inimesele kasuks. Minule isiklikult on kordamine teadmiste kinnistumiseks hädavajalik.

Inimene on hinge ja kehaga vaim. Keha ja hinge valude lahtimõtestamine aitab vaimse tõusu teel edasi minna. Aga inimene ei tunne iseennast, kuna ei jälgi omi mõtteid ja ei küsi kunagi eneselt: "Miks mulle selline mõte üldse tuli? Mida ta mulle öelda tahab?"

Miski ei ole tähenduseta, midagi ei juhtu põhjuseta ja miski ei ole tagajärjeta.

Pealtnäha õnnelik muretu elu võib ootamatult krahhini jõuda, kui inimesel ei ole harjumust ega vajadust mõelda. Inimene ei tohi unustada, et ta on mõtlev olend, kelle mõtetest liigub elu edasi. Kes ei mõtle, selle tee tõuseb varsti ta ette püsti, et ta mõtlema hakkaks.

Loodus on kinkinud inimkonnale kõik võimalused õigesti elada. Kuidas me igaüks eraldi ja kõik koos seda võimalust kasutame, see on meie enda valida. Kes ütleb, et ta ei oska valida, sellel on võimalus valida enne tegemist õppimine, st. ta peab end tundma õppima.

Inimeseks olemine ongi valiku tegemine.

Inimeseks olemisel on kohustus õigesti liikuda, aga praegu ei saa liikuda edasi ilma, et me igaüks endaga seotud inimkonna vigu ei parandaks, me elame kuristiku äärel. Kes seda ei usu, see tõmbab enda poole karmi õppetunni.Meil on vaja oma Maa päästa. Inimkonnal ilma Maata ja Maal ilma inimkonnata ei ole elu. Õppides läbi iseenda vigade peame õppima ka läbi inimkonna vigade. Inimkonna vigadest järelduse tegemine aitab meil vältida iseenda vigu.

Ilmas ei ole ruumi juhuslikkusele - eksisteerib vaid põhjuse ja tagajärje seadus.

Elu katkematus tingib selle, et iga tagajärg on järgmisel hetkel millegi põhjus. Kõiges, mis Maal on hästi või halvasti, oleme me igaüks isiklikult osanikud.

Kosmilised loodusseadused on igavesed ja õiglased. Neis ei ole ruumi eranditele ega priviligeeritutele. Ei aita ei rikkus, kuulsus, aujärg ega teenete olemasolu, millega tavaelus harjunud oleme ja mis muidu suurt rolli mängivad.

Rõhutamist vajab tõsiasi, et kõik, mis inimene teeb, seda teeb ta endale.

Kõik tuleb kaarega endale tagasi, aga et seda mõista, on tarvis mõtlema hakata. Mõelda on vaja oma mõtete üle ja mõtestada oma elu, siis on tehtud vead tarkusteks.

Kui paljud inimesed ütlevad õnnetult: "Ma pole ju midagi halba uinud, miks minule tuli selline Õnnetus?" Vaadake, halba pole teinud, aga head pole ka teinud, pole parandanud neid vigu, mis selle ja eelmiste elude jooksul olete teinud. Lihtsalt inimkonna kannatuste karikas on täis ja voolab üle ääre. Ta annab meile igal sammul teada, et igaühel meist on midagi väga tähtsat tegemata.

Sageli on inimene silmitsi oma eelmises elus tehtud parandamata veaga, mis nüüd tuli uuesti. Ta siunab seda kõigest hingest, mõistmata, et manab praegu iseennast ja oma tegemisi ning sellega aina suurendab viga.

Küllap on igaüks kogenud, et elulöögid tulevad kui välk selgest taevast. Ootamatus on tingitud eitamisest. Kes ütleb, et kõik on hästi ja seda siiralt ja pimesi ilma vastupidise võimaluse peale mõtlemata usub, see on eluliselt rumal ja kogub eituse taha jaatust. Tulebki välja, et väga hea taga varjab end väga halb. Kes seda halba pidevalt heaks teeb, see ei ole naiivne eluvõõrik vaid elu edasiviija teoinimene.

Üsna tihti küsitakse nipsakalt: "Kusi mina tean, et see halb oli, ma tegin enda meelest õigesti?" Küsija toon määras vastuse. Hea ja halva mõõdupuu asub igaühe hinges.

Kallid inimesed, püüdke mõista, et see, mida te heaks peate, on tihti oma olemuses halb. Näitena kasvõi viisakas sõna, mille asemel tahaks hoopis karjuda: 'Inimesed, tulge mõistusele, ärge peitke pead liiva alla oma tahtega väliselt hea olla! Öelge välja oma arvamus, aga tehke seda nii, et teisele haiget ei teeks!"

Kui sageli võib karm sõna head teha - õpetada, järsk keeld surmast päästa jne. Mõelge! Kõik ei ole kuld, mis hiilgab! Ja samas võivad täpselt samad sõnad tigedast südamest tulles solvata, maha paisata ja tappa. Sõnas ei olnud asi, mõte tappis.

Kui paljud sugereerivad endale, et kõik on hästi, aga ei ole ju, see on enesepettus. Panen halvale teise nime ja sunnin end unustama, aga ta on ju olemas. Seegi on enesepettus. Aeg on kaheteistkümnendal tunnil ja vajab endast kõige halva välja toomist ning selle endale teadvustamist, et siis ta endast lahti andestada.

Palju on inimesi, kes tunnevad õigesti, nad on täiesti selgeltnägijad, aga ei usu oma tundeid. Nad teevad kõik vastupidiselt oma tunnetele, sest teistele inimestele meeldib nimelt nii.

Need toredad inimesed on hirmunud armastuse ärateenijad, kes ei mõista, et teevad endale halba ja töökollektiiv neid ikka ei armasta - nad on liialt erinevad. Nad tahavad head, aga teenivad halba. Nad jätavad endale hea tegemata, sest soovivad teiste meele järgi olla, aga see on hingeline vangisolek.

Sellistel inimestel on ka oma kodus halb olla, sest pere ei tarvitse taluda teise liigset headust, kõige ette ja taha ärategemist, hoiatamist ja kartmist. See võib omamoodi valitsemine olla, mis ei anna pereliikmetele võimalust ise enda elukogemusi omandada.

 

Kõik, mis inimeses on, seda tõmbab ta endale ligi - nii head kui

Kui inimene tuleb sooviga terveks saada, aga ei usu selliseid tervendamismeetodeid, pole nende vastu iial huvi tundnud, siis peab talle jääma võimalus mitte uskuda st. ta ei parane.

Kui inimene tuleb muigel üleolekuga - näis, mida sa siin siis ära teed, siis ta tõmbab endale ju samasuguse üleoleva suhtumise. Ta ei teagi, et vaimse tervendamisega kellelegi midagi vägisi, ainult tervendaja suutlikkuse tõestamiseks, ära teha ei tohigi. Kui ravija on inimene, kes teda läbi näeb, ühesõnaga mõistab, siis ta ei lase endasse tulija negatiivsust ega vasta samaga. Aga tulijale on see kindlasti, kui teda terveks ei tehta, pettumuse ja viha tekitaja.

Mina isiklikult saan sellest elu õppetunni - ka selliseid inimesi on olemas ja neile vägisi head peale pressida ei tohigi, nad peavad olema läbi kannatuste õppijad.

See, kes tuleb selleks, et kõiki oma vigu eitada, parem argu tulgu. Ei ole minu ülesanne talle prokuröri kombel süüdistust kaela määrida, ma tahan siiralt abistada, aga selleks peab ka siiralt minu eesmärki suhtuma. Vastasel juhul on see mõlemapoolne tühi töö.

Kõigepealt ei tee selline inimene endaga tööd, ei vaevu andestamisega tegelema niikaua, kuni tal on veel meditsiini näol varuväljapääs. Kuidas saab ta paraneda? Teiseks blokeerib ta iga tervendaja soovi teda aidata -tervendaja ei tohi oma abi peale suruda kui haige ei taha. See, et ta köhale tuli, ei tähenda, et ta sellist abi vastu võtab.

On neidki, kes väikeste hädade puhul abi otsivad, aga mõttelaiskusest ja muigel üleolekuga elegantselt käega lüües ütlevad: "Mis Te nüüd! Ma usun Teid küll, aga mina olen nii laisk ja nii rumal, ei minust sellise töö tegijat ei saa. Küllap mõni arst mind ikka aitab." Endast liiga heal arvamusel oleva aristokraadi tühi zest on tavaliselt saatuse hoiatava sõrme tõstmine. Suuremeelne laisk ja rumal muutub elutõe tasandil kibedaks tõeks, mille valguses kätteõpitud peenutsemine olematuks puruneb.

Tark rumal õpib alati, rumal tark mitte kunagi.

Tänapäeva inimene mõtleb, mõistab ja vastavalt teeb kõike risti vastupidiselt tõelisele vajadusele isegi siis, kui tegutseb siiralt kõige paremate kavatsustega.

Väär tegu väljendub kehas haigusena. Keha läbi peab väär tegu saama parandatud ja keha informeerib inimest sellest vajadusest.

Kordamine on mõtlemisvõime arendamine, seepärast on ka selles raamatus palju kordamist. Vastavalt kontekstile on stressidele ja andestamistele lähenemine erinevate võimalustega, et igaüks saaks leida oma. Töö haigetega on sellise lähenemise tinginud.

Aeglaselt lugedes käivitub inimese loomupärane loogiline mõtlemine. Inimesed, kes tunnevad vajadust lugeda "Ellujäämise õpetuse" I raamatut korduvalt, tunnetavad selle raamatu ravienergiat ja saavad iga korraga järjest enam teadmisi iseenda abistamiseks. Sellest on mul kõige suurem

heameel. Kes tahab, saab aru oma haiguse põhjustest. Vastupidist olukorda on, delikaatselt öeldes, mitte just vähe. See, kes vaimseid tarkusi kriminulli kergusega loeb, saab ka samaväärsed kerged teadmised.

Igaühel on õigus õppida nii, nagu tema tahab.

Näiteks tuleb vastuvõtule inimene, kes on lugenud käsikirjas sedasama peatükki, mida Teiegi praegu loete, aga ei jõua seda lõpetatud, sest ta ei saa sellest aru. Kuidas saab sellist inimest vaimselt - sõnaga - õpetada?

Või teine, kes loeb selle läbi ja ütleb, et ta sai aru. Ma näen, et ei saanud aru, sest tema vaim on nii kinni. Kui ma talle ütlen, et see on näha, et Te ei saanud aru, siis ta vihastab, sest tema meelest ei ole seda võimalik näha. Aga mina näen. Ma püüan talle nii lihtsalt kui üldse võimalik kõike lahti seletada, aga ta vaatab mulle otsa ja ütleb: "Ma ei saa aru." Enne ütles, et sai aru, aga nüüd räägib vastupidist. Nüüd ta käest ei küsitud, ta ütles ise. Küsimustele on ta õppinud vastama jaatavalt.

Tõin need näited sihilikult, et lugeja mõtleks, miks ta ei saa aru - on ta ainult hirmublokis inimene, kellel momendil on raske asja olemusse tungida või ei ole teda tema praeguste teadmiste taseme juures sel viisil võimalik aidata - ta peab enne veel õppima. Või peab ta end liiga targaks ja ei tea, et kõik liigne osutub järgmisel momendil iseenda samaväärseks vastandiks.

Võtke teadmiseks, et Te tulete arsti juurde, kes näeb Teie keha sisse - seega saab kirjeldada Teie füüsilise haiguse pilti ilma abiaparatuurita, loeb Teie mõtteid, vaatab Teie eelmisi elusid, vaatab Teie elu alates Teie sigitamisest-sünnitamisest kuni käesoleva momendini, vaatab Teie vane-maid, vanavanemaid jne., et Teie haiguse põhjust Teile ära seletada, et Te seejärel ise häda likvideeriksite. Kahjuks ei näe ma kõike ega ole ka ilmeksimatu.

Ma ei tee mitte midagi nendest ülalloetletud võimalustest kui see on rumal eesmärgitu huvi. See jutt ei olnud enesekiituseks ega reklaamiks, vaid selgitus segaduste vältimiseks. See on tagasihoidlik palve suhtuda minusse nii, nagu Te tahate, et ma Teisse suhtuksin. Tegelen liialt tõsiste asjadega, et selle üle naerda. Nähtamatu reaalsus muutub üha rohkem nähtavaks isegi uskumatutele.

Inimene, kes päevast päeva ainult nürilt tööd teeb ilma mingite teadmiste vastu huvi tundmata, midagi muud maailmast teadmata, ei võta vaimset ravi vastu. Teda saab aidata tavameditsiin. Inimene, kes olenemata oma vähesest kooliharidusest vaevub kaasa mõtlema, võtab kõike vastu. Heatahtlikud sooja südamega inimesed võtavad kõike suurepäraselt vastu.

See inimene, kes on rahutu sellepärast, et ta ei saa aru, miks ilmas asjad temaga just nii on ja mitte teisiti, aga väga tahaks teada, see tulgu siia, katsume koos keerulisi asju lihtsaks rääkida. Rõõmuga seletan lahti kõiki Olukordi vaimu ja hinge poole pealt.

Enne peab Teie tahtmine teada saada hinge rahutuks ja otsivaks tegema. Aga pean ka ütlema, et kõiketeadjaks ei maksa mind pidada, pealegi veel selliseks, kes Teie võib-olla sajanditevanused haiguste põhjused tunni ajaga Teie pähe kühveldab. Aga rohkem ei pea keskmine inimene vastu - energia, mille ta saab, teeb pea paksuks. Võib hakata halb. Siis tehakse, nagu ikka kombeks, järeldus, et talle tehti halba.

Liigse hea ja liigse halva vahele võib tõmmata võrdusmärgi - mõlemad on rasked taluda kui kiirustades, ilma asja tundmata neid hinnata. Õige hindaja ei kiirusta oma järeldustega. Ta mõtleb enne.

Aga laste ravi? Nemad ei oska ju lugeda?

Lastega ei ole mingeid probleeme, lapse vaim on nii puhas ja siiras, et tema saab poolelt sõnalt jutust aru. Nii arusaajat täiskasvanut kui on 3-4-aastane laps annab otsida. Kuna laste haigused on vanemate vale mõttelaadi tagajärg, siis takistuseks võivad olla vaid vanemad, kes paaniliselt kardavad süüdi olla, mõistmata, et ma süüdlaste otsimisega ei tegele. Nad parem alustavad ise pealetungi oletatavale süüdlasele.

Näiteks öine voodimärgamine on lapsel hirmust isa pärast. See on tegelikult ema hirm, mis lapses alateadlikult võimendub. Õpetan last rääkima ja vabastama oma hirmu, aga ema või isa sees on solvumine, et teda süüdistatakse lapse haiguses. Haiguse kadumise asemel läheb see veel suuremaks, sest vanemad eitavad haiguse põhjust ja on nüüd veel vihasemad. Aga laps just vanemate viha kardabki. Kuna neer on pehme kude, järelikult emapoolse energeetilise mõju all, siis on emal vajalik meelde tuletada ja vabastada oma hirmud ning isaga seotud vihad lapse kandmisest saadik, siis kaob lapse hirm, et isaga midagi juhtub. Kui ema armastab isa, siis isaga ei saa kunagi midagi juhtuda.

Lapse elu areng ei ole piiritletud vanematega st. pärilikkusega, aga ta õpib ikka vaid konkreetseid oma elu õppetunde. Nii nagu kooliski on igas elus oma programm. Iga lapse jaoks on selleks programmiks tema vanemad.

Aeg on väikelapsi õpetama hakata. Nemad võtavad õige tarkuse kõhe vastu. Õpetades last usaldama oma sisetundeid ja andestama hirmudele teeme me oma lapse tugevaks ja targaks. Aga veel parem on lapse avatud tarkuse läbi ise targemaks saada.

Inimese tervis oo tema elu peegeldaja.

Ravida inimest ilma tema mõttemaailma ja arusaamu muutmata ei saa. Ometi saab teine ainult õpetada, teha tuleb endal. Kes on harjunud ette-taha 22 ärategemisega, see jääbki paranemist ootama. Kes arvab, et tal pole nii palju aega, et seda mõtlemisele raisata, see on haige edasi niikaua, kuni mõistab kumb on esmatähtis, kas õige ja loogiline mõte, millele järgneb arukas jõudusäästev tegevus või mõttetu rabelemine, millele järgneb tõdemus, et elus pole eesmärke saavutatud ja tervis on ka nii läbi, et midagi uuesti alustada on juba hilja.

Inimese elu on õppimine. Õpetajaks on halb. Kes õpetust ei võta, see jääb haigeks.

Haigus oo järelduste tegemise aeg. Mida kiiremini inimene oma vigadest aru saab, seda kiiremini ta paraneb. Et mõista, on vajalik mõelda. Et mõelda, on vaja rahu ja enesega olemise võimalust.

Tegelikkuses toimub vastupidine, kui just haige ise oma tuba tülitajatest lahjaks ei löö. On vaja mõista, et haige vajab vaikust või äärmisel juhul vaevukuuldavat rahustavat meloodilist taustmuusikat, loodushääli või ravimuusikat. Mida raskem haigus, seda vähem talub haige külastajate lärmi, raadiohääli või liikumist televiisori ekraanil. Mõistmata, mis on halb ja mis on hea, aetakse segi vajadus ja liialdus ning ei mõisteta, miks haige ei parane, miks ta nii tujukas on. Talle on ju niisugune esmaklassiline hoolitsus ja komfort võimaldatud! Järjest enam võrdsustatakse arstiabi haigla mugavustega. Unustatakse, et kõige rohkem ravib abistaja hingesoojus ja haige enda õige mõte.

Teine osa inimestest, kelle hirm, et mind ei armastata on väga suur, ei tule selle pealegi, et oma haigestumise üle juurdlema hakata. Nad on juba lapseeast alates tundnud, et haige on tähelepanu keskpunktis, tema eest hoolitsetakse, teda hellitatakse, talle lubatakse muidu lubamatul, teda haletsetakse jne. Esialgsest endahaletsejast kujuneb märkamatult haigustele vastuvõtlik hädaline, kes täielikku paranemist kardab nii, et isegi enda põdurust uskuma hakkab. Nemad paraneda ei taha, seepärast peavad oma mõttemaailma muutma selliste haigete käes kannatajad, et mitte ise enne ära kaduda. Tavaliselt on need kodused.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.