Sissejuhatuse asemel

"Ellujäämise õpetuse" I raamatu ilmumisest on möödunud kuid. Rõõm edastada Teile uusi saadud tarkusi tiivustab mind ruttu kõike kirja panema. Minu töö vaimsel põllul on pidev. Uneajal puhkab mõistus, vaim ja hing mitte.

Iga järgnev rida on selleks, et me saaksime koos edasi minna.

Elutarkusi on igal pool küllaldaselt, aga need tuleb järjestada pärlikeeks, et nad saaksid tervikus ja tervikuna toimida. Püüan seda pärlikeed sõlmida ise minnes ja ka Teid minna aidates.

Ma ei paranda ega täienda teadlikult kirjutatut, sest nii on märgatav minu teadmiste taseme areng ja ehk aitab see neid, kes samal teel kõnnivad. Niiviisi suunatakse minu samme nii õppimisel kui ka kujutamisel. Raamatu lõpp tuleb kindlasti erinev algusest mitte põhimõtteliselt vaid info sügavuselt.

Mõtteid, arvamusi ja küsimusi esimese raamatu kohta on piisavalt. Olen neid arvesse võtnud, sest probleem, mis on ühel, on kindlasti ka teisel ja nii valmib jälle uus peatükk. Vaatamata püüdmisele, ei ole võimalik kõigile kõike üksikasjaliselt anda, sest ei ole ühtegi täpselt samasuguse elusaatusega inimest. Üldisest endale isikliku leidmine jääb igaühe rõõmuks.

Nagu Te isegi märgata võite, et mida üksikasjalisemalt st. sügavuti ja peensusteni tahan selgitada inimese hingeelu, seda eluliselt laiem haaratus ilmneb. Kes vaevub järjest enam minuga koos sügavuti tulema, selle elu ja tervis paranevad kindlasti.

"See raamat on iseenda otsimiseks ja järjest enam leidmiseks. Iga uus lugemine keerab minus lahti ühe uue lehekülje. Hea, et siin ei ole tuima akadeemilisust," oli rahul üks noor mees.

Mõni haritud härrasmees on kriitiliselt arvanud teisiti, sest tema ei usu, et ei ole tsiteeritud kirjandust, vaid et on jäetud sellele viitamata. Tema jaoks oli see oluline. Naised tahavad lugeda, et nad on head, aga kannatavad ülekohtu käes. Paraku kirjutan mina parandamist vajavatest vigadest, millest armastusromaanid vaikivad. See raamat ei ole ajaviitekirjandus.

Igaühel tema oma arvamus, see ongi normaalne. Ja kui see konkreetne põhimõte tagab inimesele tervise, siis on ka elu kindlasti korras ja ei tolliks olla kahtlust, et selle inimese põhimõtted on õiged. Eriti kindlalt võib nii öelda tervete eakate inimeste kohta. Noorte elu vead avalduvad veidi hiljem.

Kõik kujutatu jätab lihvimata ja rohelise mulje, aga on see-eest tulnud armastusega. Sellisena, tunnen, peabki ta tulema. Tugi ülevaltpoolt on selgelt tunda. Steriilsed tunded ajavad minul kananaha ihule. Steriilsus operatsioonil ja steriilsus elus on ühe terviku kaks vastaspoolust. Kujutage praegu ette, et Teid keegi steriilsete tunnetega armastab.. See on rohkem kui hirmus, see on õudus. Selles on igavese hävingu hingus.

Selgituseks niipalju, et kõik elutarkused, mis kusagil on kirjas või käibel, tunduvad Teile siin tuttavatena, aga siiamaani neid raamatutest tsiteerida pole mul vaja olnud. Siit leiate igapäevase elutarbelise tõe kasutamiskõlbulikuks lihtsustatuna sellisena, nagu see minu kaudu antakse.

Mis on, see juba on, mida pole, seda veel pole.

Teadke vaid, et need raamatud on kujutanud naine, ema, perekonnainimene, arst. Ei ole ma erak ega boheemlane. Olen olnud juba 25 aastat ainukese (millegipärast on see igal pool väga tähtis) mehega abielus ja mul on kaks täiskasvanud tütart.

Kui kedagi häirib minu tavalisus ja minu sugu, siis olen rahustanud küsijaid sellega, et kui kõrgemad vaimsed jõud on läbi minu tunnetuse andnud need teadmised, siis nemad on näinud seda vajadust just nimelt niimoodi. Kõrgemate vaimolendite kohalolek ja abi on tuntav ning on oma sümboolsuses järjest selgem.

Ometi ei anta teadmisi mitte kunagi valmisproduktina. Loomisprotsess ja loogikale põhineva süsteemi loomine on usaldatud minule. Iga kord, kui olen astme võrra edasi saanud, tunnen heakskiitu. Kui hakkan kiirustama ja tahan ebaküpset juttu paberile panna, siis kuidagi ei tule see välja. Kõikvõimalikud segajad, liivana kraapiva uneni silmas, takistavad mind. Olen seda mõistukõnet juba tundma õppinud.

Ma ei ole meedium. Kogunenud teadmiste süsteem on valminud loogilise mõtlemise abil praktilise töö käigus, kontrollitud kõigepealt enda, siis haigete peal. Eriti hindan lapsi kui indikaatoreid. Mida selgema küsimuse lapsele esitan, seda kiirem ja selgem vastus tuleb. Kusjuures see on alati elutark.

Iseenda tervisest niipalju, et lõputute hädadega inimesest on saanud suhteliselt terve, kes loeb enda vaimseks lodevuseks olukorda, kus keha peab märguande esitama, et olen valesti mõelnud. Olen ammu minetanud arusaama, et keegi on halb ja teeb minule liiga. Tean kindlalt, et iga eluraskus on mul endale ise tõmmatud, sest ma pole seda veel ära õppinud. Olen haigustega seoses kaotanud organeid, aga olen saanud asemele tarkuse. Ma ei nuta kaotatut taga, sest võimud olen rohkem. Tean nüüd, et võita võib ja võitma peaks ilma kaotusteta, aga mul on õnn mõista seda elutarkust ja vahendada seda Teile. Kuna olen alati otsinud võimalust ravida inimesi ilma valuta, kannatlikult aastakümneid seda ideed hinges kandnud, siis nüüd on Jumal minu mõtet kuulda võtnud ja mind selle eesmärgi saavutamise nimel õpetama hakanud.

Minu praegused väikesed terviseprobleemid on nagu teaduslik eksperiment, mille lahtimõtestamisega saab üldine teooria praktikas konkreetselt tõestatud. Minu probleemid ei ole seega ainult minu probleemid. Tunnen ja tean oma kohust ning arengusuunda. Tean ka, et piiramatud arenguvõimalused on esialgu piiratud aja ja ruumiga niikaua, kuni aja ja ruumi arenguseadused mulle täielikult ja eksimatult selged ei ole. Et nad selged ei ole, seda näitab asjaolu, et aegajalt lasen kohusetundel kahjuks kasvada ülepiiriliseks, sest mul on krooniline haigus nimega "Ei oska öelda - EI!" Seetõttu pean kannatama ise, sest iga inimene peab tunnetama oma suutlikkuse piiri ja teadma, et sellest piirist üleastumine viib mõttetusse.

Olen rõõmus ja kurb ühtaegu. Rõõmus sellepärast, et andestamise teooria on end praktikas täielikult õigustanud. Kurb sama asja pärast. Kurb inimeste vaimse pimeduse pärast, mida nägemiseks peetakse ja mida headuseks nimetatakse. Vahel eksiksin hea meelega, aga mida rohkem hingesaladuste katet tõstan, seda enam tuleb tõde päevavalgele ja seda on ebameeldiv lagedale tuua. Nii mõnigi kord on mõnele väliselt üliheale inimesele, kes iseennast heast küljest tahab näha ja näidata, väga raske ausalt tegelikkus välja öelda. Mitte sellepärast, et tal oleks tappev haigus, vaid sellepärast, et tema enesepettus on masendav. Ennast heaks ja õnnetuks kannatajaks ristinud inimene võib siis kokku variseda või vastupidi, tegewulkaanina oma ilusa poole pahupidi pöörata. Mõlemal juhul ei saa seda inimest enam targa jutu juurde tagasi tuua. Aga ta vajab ju abi.

Järjest rohkem peab mul olema julgust ausalt seda välja öelda, enam teisiti ei saa. Jätkuvalt teen ma seda ka raamatute kaudu. Kui ma ei ütle ausalt välja, siis inimene ei parane. Kui ilusa jutu kokku luiskaksin, siis ka ei saaks terveks. Aga end välja keerutada, näiteks põhjendusega, et teda ei saa ravida mingi usulise või karmalise ettekäändega, oleks vale. Kõiki on võimalik õigesti mõtlema õpetada, et inimene siis ise end terveks ravida saaks, kui inimene ise tahab.

See on iga kord ainukene tingimus - kui inimene ise tabab. Paraku mõistetakse tahtmist valesti. Selleks, et tahta, peab teadma, mida tahta.

Tahan terveks saada, aga ei taha selle nimel midagi teha, eriti ei taha ma kuulda, et mina olen midagi valesti teinud - see on tänapäeva inimese tavaline lipuloosung.

Aga peaks olema - ükskõik, mis mind häirib, on minu probleem. Kui sellest vabaneda tahan, siis seda ka teen ja ta kindlasti väheneb ning koob.

Rõhutan - minu probleem ja minu jaoks kaob, sest me igaüks võime Ja saame ja tohime muuta ainult enda maailma. Ainult ise muutudes mõjutame muutuma ümbritsevat.

NB! Keda häirib sõna MINA, see teadku, et mina, kui raamatu autor, ei rõhuta egoistlikult ennast, vaid püüan sel kombel näidata andeksandmise pöördumise vajalikku suunda, püüan sellest arusaamist Teile kergemaks teha. Enamik lugejatest tunnetab, kuidas ma temaga räägin ja selline ongi mu eesmärk.

Kallid patsiendid!

Kui kardate tõde, siis andke juba ette oma hirmule andeks niikaua, kuni mõistate, et ma ei taha Teid rabada, et Teile tõestada kui halvad Te olete. Ma püüan vaid nii kaugele ja sügavale haiguse olemusse minna kui vaja, et Te ise aru saaksite ja halvale andestades endast ta vabastaksite. Et hea saaks tulla, peab halva enne vabaks laskma, muidu ei ole heale ruumi.

Ja siis saab tulla moment, kus Te taipate, et peate seda halba tänama, sest tema läbi saite targemaks. Üha enam on inimesi, kes on eod avastanud ja jõudnud järeldusele, et haigus on tema õnnistus, mis avas talle tee vaimsusesse. Nad imetlevad oma järsku arukuse tõusu ja uut maailmanägemist.


Niikaua kuni inimest valitseb hirm, et mind ei armastata, ei saa arukus tulla. Elu on mäng, kus peab tundma mängureegleid, siis on elu pikk ja õnnelik. Eelmises raamatus tutvustasin loodusseadusi, need ei ole sugugi võõrad ega ennekuulmatud. Kõik vanasõnad sisaldavad sügavat elumõtet, aga inimene ei oska öeldu mõttest aru saada, et seda enda heaks kasutada. Nii eelnev kui järgnev jutt on ikka püüd inimese hingeelu avada, et ta ennast tundma õpiks ja aitaks.

Maailma halvim inimene või olukord muutub minu jaoks heaks, kui ma vabastan endast eelarvamuse tema suhtes. Inimese suhtumine maailma on tema arukuse näitaja, aga enne, kui suure maailmaga suhtlema hakata, vaadake oma väikest maailma - oma keha - tema ei eksi.

Teadke, et hinnang teise kohta on tegelikult alati hinnang enese kohta, seega teise suhtes ekslik. Te võite rääkida ja arvata mida tahate, ilustada olukorda kuidas tahate, aga Teie keha räägib haiguse näol ainult ühte - Teie viga on parandamata. Küll on mul palju vaja seda rõhutada, sest enda vigade tunnistajaid on vähevõitu. Aga neid, kes musta valgeks räägivad, et oma süütust ja teise süüd tõestada, on ahastamapanevalt palju.

Tahaks karjuda - inimesed, tulge mõistusele, mina ei otsi teie süüd! Aidata tahan! Te ju ise tahate ka terveneda, selleks te tulite.

Enne kui Te ei mõista haiguse põhjusi, ei tohi mina Teile tervenemist peale sundida. Mitte keegi ei tohi teise elu õppetükke ära võtta. Teisel on õigus ainult õpetada.

Olen tahtmatult solvanud paljusid naisi - emasid. Nende pahameel on suur. Soovitan neil seda raamatut edasi mitte lugeda, muidu ma solvan veel enam. See raamat on vabatahtlikuks lugemiseks, mitte sunniviisiliseks. Miks Te loete raamatut, mis Teile ei meeldi?

Aga neile emadele, kes oma vigu tunnistada suudavad ja tahavad ütlen toetuseks järgmist - ka mina olen ema oma hea ja halvaga ning ka minul on ema, kelle vigu ma järjest enam armastama hakkan, sest ma andestan ja olen mõistnud, mida need mulle on õpetanud. Andestamisega oma emale loon ma Oma lastele tulevikku, sest selle läbi on minu laste hing järjest enam armastusest tugev. Aga nende hing olen mina. Oma vigade parandamisega õpin ma järjest enam armastama oma meest ja minu laste vaim saab seeläbi tugevamaks. Minu laste vaim on nende isa - minu mees. 

Ma olen saanud ka paljude usklike pahameeleobjektiks. Sellest olin ma siiralt imestunud, sest mina olin arvamuses, et andestamine ja usk kuuluvad kokku. Palun andeks, et olen lõhe usklike leeri löönud. Minu eesmärk on aidata inimene mõtlema, et inimene inimeseks olemise varandust – mõistust - ajastule vastavalt kasutada võiks. Olen inimene, kes halva taga alati head otsib ja mitte kunagi ei väsi ega loobu selgust ootamast ja selle nimel oma teel minemast. Eelistan karmi otseütlemist ilukõnelisele viisakale sõna-keerutamisele ja Kristust keeldun pidamast kiriku omandiks. Kui keegi seda pahaks paneb, siis on see tema probleem.

Isegi süütute inimeste surmas on mind juba süüdlaseks peetud. Keegi luges minu raamatut ja nädala pärast suri ära. Millest muust kui minu raamatust! Selle koha pealt tunnen ma end jälle tavalise arstina, kes ennastsalgavalt oma tööd teeb, viimse endast annab, et võimatut teha, aga kes kaotusvalust veel toibumata tunneb kohtuotsust: "Süüdi!" Rohkem kui pimedale keskajale omane mõtteviis, kas pole?

Põhjusele järgneb tagajärg. Arst on selle tagajärje likvideerija. Ta likvideerib seda, mida likvideerida saab. Aga kas ta peab seda tegema? Miks ei võiks inimene ise seda teha? Miks ei võiks inimene enda haigusi ennetada? Tegelikult on haiguste profülaktika õpetaja töö. Ka arst võib olla õpetaja.

Imestatakse kuidas võib öelda, et kõiki haigusi võib ravida kui meditsiin ütleb, et ei või. Sellised küsijad ei saanud raamatust aru. Samuti nagu liivateradest kuhjub kokku mägi, nii saab mäe ka terahaaval laiali tassida. Halb mõte, mis liivaterana sarnast ligi tõmmates mäesuuruseks halvaks haiguseks kogunes võib samamoodi ka terahaaval olematuks saada. Aga see ei toimu tööta. Ja seda arst teha ei saa. Seda saate ise teha, kui õpetust enda heaks kasutate.

Mõttemaailma muutmine on raske töö. Kes on harjunud kõike kiirelt ja kergelt saama, see pettub. Pettumused on meelekindluse proovikivi. Andestamine toob varjatud negatiivsuse pinnale ning siis on tunne, et enne olin tark ja hea inimene, aga nüüd olen täiesti rumalaks ja uskumatult halvaks muutunud. Süüdi selles on see hirmus raamat! Ärge laske end eksitada -Teie töö on hõlpsamaks muutunud, Teie halvad mõtted annavad endast nüüd pidevalt märku nagu hasartsed lapsed, kes karjuvad: "Nüüd on minu kord!" Vabadusse oskavad tahta isegi halvad mõtted. Kui nad enne magasid Teie sees, siis nüüd on nad ärganud ja püüavad vabaneda. Aidake neid ja Teil endal saab olema hea. See töö nõuab püsivust. Teie haigus võib oma armutuses nähtavale tulla, aga kui Teis on meelekindlus ja usk armastuse jõusse, siis on see nagu viimane takistus eesmärgi saavutamise teel. Mina püüan Teid sellel teel juhendada.

Rõõmustan nende eestimaalaste ja ka välismaalaste pärast, kes andestamise läbi on tervenenud. Nende arv pidevalt suureneb ja nende armastus teeb maailma paremaks. Jumalik armastus olgu alati Teiega.

Kes armastab, see andestab ja on terve. Kes andestab, see armastab ja on terve.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.