Mõte kui katus pea kohal

Aeg läheb. Elu edeneb ja inimesel on tarvis minna sellega kaasa. Kes ei mõista seda kui iseenda vajadust, see läheb kui sunnitööline. Mida pikemaks venib vahe eesminejate ja mahajääjate vahel, seda suuremaks kasvavad pinged. Kuna kõik, mis on maailmas, on ka inimeses, on samasugused pinged kõigi minejate hinges. Eesminejad pingestavad mahajääjaid ja mahajääjad pingestavad eesminejaid.

Aeg läheb ja madalam, primitiivne, lihtne arengutasand asendub paratamatult kõrgemaga, arenenumaga, järjest keerulisemaga. Kes on vanas kui kindlalt kandvas pinnases kinni, see jääb ajast maha. Ta elab vormiliselt tulevikus, aga sisuliselt minevikus, hävitades sellega sisu ehk iseennast kui inimest. Jõudes hetkeni, mil ta on sunnitud minevikust lahti ütlema, satub ta meeleheitesse. Meeleheites inimene on loom. Ta ainult tegutseb, saamata millestki aru.

Looma arenemine inimeseks oli vaevaline ja aeganõudev. Inimese arenemine iseendaks tundub olevat veel vaevalisem ja aeganõudvam. Klammerdudes hirmudega oma tõekspidamiste külge, samastades ennast kehaga ja püüdes meeleheitlikult oma headust tõestada, ei oska inimene näha, et ta on loomeinimene. Nii tõrjub välise vormi nimel elamine sisulise arengu tagaplaanile.

Vaimse ja materiaalse maailma ehitusmaterjaliks on üks ja sama materjal - energia. Vaimset energiat kontsentreerides ehk tihendades tekib teatud tihedusastme juures materiaalne keha. Seda keha omakorda kokku pressides tekib veel tihedam energia - selle keha patoloogia. Patoloogilist ehk ülemäärast tihedust tihendades jõutakse olemasolu kriisi, kus käib kärgatus ja ülitihe keha paiskub põrmuks laiali ja muutub vormiliselt mitte millekski. Nähtamatu, mis sai vahepeal nähtavaks, muutus uuesti nähtamatuks. Nähtav keha lakkas olemast, aga teda moodustanud vaimne energia eksisteerib igavesti.

Nii tekib maine elu ja ka haigused. Nii võivad nad ka olematuks muutuda. Kui inimene oskaks teadlikult haiguseks tihendatud energiaid uuesti hõrendada, siis ta läheks siit ilmast ära mitte sellepärast, et rohkem ei suuda kannatada, vaid sellepärast, et aeg sai täis. Kirjutan ka käesolevas raamatus, kuidas ennast aidata, võttes arvesse probleeme, mille otsa selle teooria järgijad oma tegemistes komistavad.

Põhiviga on, et materiaalset elu ei osata näha vaimse elu osana. Käegakatsutava materiaalse haiguse puhul tahetakse temast lahti saada, mitte teda vabaks anda. Ta on ju materiaalne, järelikult peaksid tema suhtes kehtima materiaalse elu seadused. Lühidalt öeldes: suurema ja tugevama õigus. Hea keha on suur,

6
halb haigus on väike, järelikult peaks heade eesmärkidega keha haigusest jagu saama. Tegelikult on vastupidi. Haigus jääb igal juhul võitjaks. Isegi siis, kui ta eemaldatakse kehast kirurgiliselt.

Paljud, kes on hakanud andestamisega tegelema, on tunnetanud andestamise tervendavat toimet ja arvanud, et tal on nüüd vahend, mille abil võib kõikidest oma probleemidest lahti saada. Tulemuseks on, et esimene raviefekt jääb viimaseks. Kui üks haigus kaduski ära, siis uus ja hullem tuleb asemele. Miks? Sest inimene tegi andeks andmise oma eesmärgi saavutamise vahendiks. See on viga.

Miks?

Sest tahtmistega saab elada hästi ainult materiaalses maailmas. Kusjuures ainult niikaua, kuni hea kasvab ülepiiriliseks ja muutub halvaks. Vajadustega elatakse normaalselt nii vaimses kui ka füüsilises maailmas. Lihtsa väikese hea ja halva vaheldumine on normaalsus, mis võimaldab elada ja areneda kõrgema, keerukama arengutasandi normaalsuseks. Iseendaga tegelemine kui elustiil, võimaldab seda.

Andeks andmine on kõige väärtuslikuma andmine, mida inimene on üldse võimeline andma. Kasutades vaimset andmist materiaalseks saamiseks, teeme vaimsuse materiaalsuseks, mida juhivad maised saamahimu ja kasuahnuse eesmärgid. Mis toimub, kui tahame eesmärki saada või saavutada? Ta läheb alati eest ära. Isegi kui ta on liikumisvõimetu asi.

Kujutlege mingit eesmärki. See on see hea, mida Te tahate omale saada. Tahtmise nähtamatu käega haarate eesmärgil kõrist kinni, et teda omale saada. Mis Teie teeksite, kui keegi Teie kõrist haarab? Tormaksite minema, eks ole? Eesmärk käitub samamoodi. Jooksete talle järele ja klammerdute hirmust ilma jääda temasse veel kõvemini. Tema sööstab veel kiiremini edasi. Teie kramp suureneb ja kägistab ta ühel hetkel ära.

Nüüd Te ei taha teda enam, sest see pole see, mida Te tahtsite. Süütunded annavad märku, et paranda oma viga, aga Teie hakkate ennast õigustama ja teda süüdistama. Poleks ta eest ära jooksnud, poleks ta hukka saanud. Tõestate, et Teie pole süüdi, sest Te pole teda näpuotsagagi puudutanud ja Teil on õigus. Kõik oleks justkui korras, aga Teie süütunded ei kao sellest kuhugi. Teised võivad Teid mitte süüdistada, aga Teie meelest ikka süüdistavad. Rahulolematus kõigi ja kõigega hakkab painama Teie hinge.

Kui õpite küsima endalt siis, kui midagi tahate: "Kas mulle on seda tarvis?", tunnete, kas on tarvis või mitte. Kui ei ole tarvis, siis teete südamerahuga midagi muud ja ei kuluta oma aega, elujõudu ega raha tuulde.

7
Kui tunnete, et on tarvis, siis tunnete ka seda, et see, mida inimene vajab, see tuleb. Ise tuleb. Inimene teeb oma igapäevaseid toimetusi, tema hingeuks on avatud ja see, mida ta vajab, tuleb siis, kui inimene on tema vastuvõtuks valmis. Küps inimene võtab elu poolt antu vastu, hindamata seda heaks või halvaks. See on vajadus ja on õnn, et ta tuli. Mõni teine võib nimetada seda heaks või halvaks, tema mitte.

Niipalju siis sissejuhatuseks käesolevale raamatule.

Inimene, kes õpib tundma ennast, õpib tundma inimest.

Kes tunneb inimest, see tunneb inimesi ja sellele pole elu probleemiks,

sest inimene on ju kõige olemasoleva koondkuju.

8

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.