Kas kasvame inimeseks või inimesena?

Inimene tuleb siia ilma, et areneda inimesena,

aga teda hakatakse inimeseks kasvatama.

Inimene tuleb siia ilma, et areneda isiksusena,

aga teda hakatakse isiksuseks kasvatama.

Tarkus ei oska aru saada, et

inimest kasvatades hävitatakse inimene ja

isiksust kasvatades hävitatakse isiksus.

Kogu maailm kajab headest nõuannetest, kuidas kasvatada inimest ja isiksust, ja näpuga näitamisest nende suunas, kes seda ei tee. Kõige rohkem õpetavad need, kellel on oma lastega midagi viltu läinud. Kogemusel põhinev elutarkus on inimese elu tõeline väärtus, aga selle väärtuse tegemine teistele kohustuslikuks hävitab väärtuse. Väärtus muutub oma õigust rõhutavaks tarkuseks, mis nõuab, et teised teeksid nii, nagu rääkija käsib. Seepärast on sellisel õpetamisel nii hea kui halb ots. Hea on, kui õpetaja on aru saanud oma vanemate vigadest, millega tema vanemad kasvatasid teda ennast ja väldib samasuguseid vigu oma laste kasvatamisel. Halb on, kui järeldusi pole tehtud, kui ennast nähakse kasvatamise kadalipust läbitulnuna eriliselt karastununa, seega peaaegu kangelasena, kes kasvatab ka oma lapsed samasugusteks tublideks ja töökateks, maksku mis maksab.

Sellise kasvatamise pärast on igal järgmisel põlvkonnal järjest raskem jääda iseendaks. Tahtes jääda iseendaks, peavad lapsed leiutama, kuidas seista vastu kasvatamisele, mis hävitab neid inimesena. Sellega on nende vanematel laste kasvatamine järjest raskem. Süüdi on lapsed. Nad on "süüdi" selles, et ei lase ennast inimesena hävitada. Samuti süüdi, kui lasevad seda teha, sest tahavad olla head lapsed oma vanematele. Nii veeretavad täiskasvanud pahaaimamatult kogu süü laste hinge peale ja ei saa aru, kustkohast tulevad südamehaiged või psüühiliselt haiged lapsed.

Kui kuulen kusagil mõnd lastega tegelevat õpetajat, eestkostjat, organisaatorit või juhti oma ametisobivust õigustades rõhutamas, et tal endal on ka lapsed, siis tahaksin öelda: "Kas sellest ei ole mitte vähe?" Paljud lastetud inimesed, kes ei ole lapsi sigitanud hirmust, et lapsega juhtub sama, mis temaga juhtus, oleksid selles ametis palju rohkem lapsi mõistvad, sest nad on osanud leida iseendas uuesti inimese.

Tänapäeva lapse kasvatamist isiksuseks võib võrrelda lillede ajatamisega kaasaegses kasvuhoones, kus kõik kasvatamiseks vajalikud tingimused on teaduslikult reguleeritud nii, et tulemus oleks parim ja ongi parim,

9
kui välja arvata need taimed, mis lähevad aia taha. Maailma ilusaimad ja parimad lillekesed rõõmustavad silma ja südant ja kõik oleks justkui hästi, ainult et ühel päeval tuleb terariist ja kõik parimatest parimad tehakse rahaks. Rõõmu kui palju, aga õnne ei ole. Kõik ainuüksi sellepärast, et vanematel ei tule ilmselt oma tarkuses võibolla kunagi pähe lapselt küsida, kas laps tunneb ka nii nagu täiskasvanu teab? Kas laps vajab ka seda, mida täiskasvanu tahab?

Tasapisi muudetakse lapse tunne täiskasvanulikuks teadmiseks, et kõik on nagunii müüdav ja siis müüb ta ennast juba ise, pidades seda ainuõigeks eluks. Ta ei tarvitse kunagi mõista, et kindlaks kujunenud arusaamad on stressid, mis suunavad tema keha liikumise saatuse rappa - häbisse, millega hing ei ole sugugi rahul. Olgugi, et ta on ise stressid endasse võtnud.

Kuidas oleks võimalik õnnelikuks saada? Kuna õnn ei ole saamine, vaid andmine, siis selleks, et suuta anda on vaja leida oma koht elus. See koht, mille oleme ise kaotanud ja mida kogu elu taga otsime. Oma kohta leida ja oma kohal olla ei ole raske ainult sellel, kes usub iseennast ja rajab oma teadliku elu tunnetest juhitud teele. Võite siin protestida, et siis ei saa mehed üldse elada, sest peate mehi tundetuteks.

Tegelikult on vastupidi. Tavaliselt on naised emotsionaalsed ja mehed on tundlikud, seepärast on meeste tundeelund - süda - eriti õrn. Täpsemalt öeldes rabe. Mida parem tahab olla mees, seda rabedam on tema hing. Sõltumata soost on inimese probleemide tekitajaks emotsionaalsus, mis, kui Te ta endast vabaks annate, juhib Teid tõeliselt vajalikule teele, aitab Teil eksimatult valikuid teha ja ei lase Teil sattuda kiusatuste sisse.

Võib öelda: "Ma mõtlen, et nii on õige…" Võib öelda: "Ma tunnen, et nii on õige…" Võrrelge neid kahte väljendit ja Te tunnete, et isegi kõige akadeemilisemas seltskonnas on tunnete tee see, mida vajate ja mõistuse tee see, mida tahate. Tunded ei välista tarkust, aga tarkus välistab tunded - teeb tunded emotsioonideks, mida siis alla suruma, hävitama hakkab. Tunnete ja tarkuse ühendamine on kunst, mille loomine vajab aega. Kui ütleme, et see võtab aega, siis tähendab, me ei ole osanud elult võtta vastu aega, mida elu pakub meile alati õigel ajal, õiges kohas ja parajalt palju.

Ainult Inimene - vaimolend - teab ja tunneb oma kohta vaimses maailmas, aga kuna maine maailm on vaimse üks pisike osa, siis ta teab ja tunneb oma kohta ka siin. Koht, mille inimvaim valib kehastumise tarbeks, on tema ema üsk. See on ainukene vaba valik, mille ta vabas vaimuilmas teeb. On inimesi, kes vaidlevad selle valiku vabaduseks nimetamise pärast mulle vastu ja ütlevad: "Te ise ütlete, et vaim taassünnib sellepärast, et teab, et peab oma karmavõlga lunastama." Ütlen: "Ei pea, vaid vajab seda . Vaim ei tee midagi kellegi, kasvõi iseenda käsu järgi, kohusetunde pärast. Ta teeb seda, mida on vaja teha, milleta ta edasi areneda ei saaks. Vaim, kes ei arene, hävineks."

10

Järgmine koht, mida laps vajab on kodu ja koht selles kodus. Kui vanemad teaksid, kes neid õnnistas, siis nad ei võtaks lapselt ära tema kodu ja kohta kodus. Aga kuidas saavad vanemad, kes iseendastki midagi ei tea, oma sündimata lapse vajadustest midagi teada? Nii et andke neile nende viga andeks.

Olgu teadmistega, kuidas on, seda tunnevad vanemad ometi, et minu laps on eriline. Nii iga lapse puhul. Kui nad usuksid oma tunnet ja ei hindaks kõiki lapsi ühe mõõdupuuga, siis nad näeksid ükskord, et nende laps on tõesti eriline. Mida see tähendab? Seda, et igal inimesel, kes siia ilma sünnib, on üks eriline omapära: ta oskab midagi kõikidest teistest inimestest paremini, aga ta ei pea ennast sellepärast teistest paremaks. Kui tal lastaks kasvada, siis tema erilisus tuleks tasapisi ilmsiks. Mulla seest kerkiva idu järgi ei saa ka kohe aru, mis tast tuleb, aga kui aega antakse, siis selgub, et ta on eriline. Teist samasugust pole olnud ega tulegi.

Inimene tuleb, et oma erilist oskust ehk andekust ehk annet arendada ja ta tunneb, et kõik tegevused, mis eluteel ette tulevad, on kui püramiidi alus, mille kindlaks ja kandvaks ehitamine tõstab ka tipu kõrgemale. Kui inimest hakataks eriliseks kasvatama, siis tema erilisus kaob peitu, et teda päris ei hävitataks. Selle asemel, et teadlikult ehk inimese moodi ennast arendada, arenetakse alateadlikult kahtluste ja kõhklustega läbisegi, korjates stresse, kuni vajutakse koorma all kokku, hinges täitumatu unistus olla eriline.

Inimesena arenemiseks on vaja oma kohta elus.

Kes seda kohta tahtma hakkab, see pannakse paika. See tähendab: ta satub häbisse.

Kõige sagedamini on lapse paika panijad head vanemad, kes mõtlevad, otsustavad ja teevad lapse eest kõik ära olles väga rahul, et laps on nüüd kindlas kohas. Laps, kellel on vähegi selgroogu, teeb omamoodi ja tal võib minna hästi, aga oma vanemate silmi ei julge ta vaadata sellele vaatamata. Ta on sunnitud häbenema, sest ta pole teinud seda, mida vanemad on tahtnud. Eriti suur ego on tänapäeva tarkadel ja töökatel vanematel. Nad on tahtnud panna last paika, aga selgus, et laps pani neid paika ja seda on lapsele raske andeks anda.

Esimesest tõeliselt vajalikust kohast - ema üsast algab inimese selle elu saatuse tee, millel on piiratud kehalised võimalused ja piiramatud vaimsed võimalused. Teades seda kõike, tuleb ta oma vanemaid vaimselt õpetama ja neilt maiseid õpetusi vastu võtma. Iga vaimolend tuleb ideega elada see elu ideaalselt, õppida võimalikult täiuslikult ära selle elu õppetunnid, teades, et lõplikult ideaalseks ei saa veel niipea. Täiuslikuma elu teostuseks on vaja kahte poolt: inimest - vaimolendit - ja tema keha, mis koosneb vanemaist. Nad mõlemad vastavad teineteisele. Kui need kaks poolt on valmis mõlemapoolseks andmiseks, siis teostub täiuslikumaks arenemise idee.

Vaimolend teab: kuna minu elu algab minust, siis minul on oma usk, lootus ja armastus vaja anda ka siis, kui seda ei osata kohe vastu võtta. Oskust elu poolt pakutu vastu võtta ma vanemaile ju õpetama lähengi. Seda tõde tunnetavad vanemad, kes ütlevad, et õnnelik on see inimene, kellel on lapsed. Sest nad on tundnud, kuidas lastega koos arenevad nad mängleva kergusega.

Vanemad, kes ei oska laste antut vastu võtta, kes sünnitavad lapsi selleks, et oma kohustust täita, et laste kaudu midagi saada või saavutada, räägivad vastupidist juttu, sest kuna nad ei tea oma kohta elus, siis nad ei oska lapsele ka tema kohta anda. Oma pimedas tahtmises hea olla võtavad nad lapselt tema koha hoopis ära. Teadke, et see viga on parandatav.

Vanemad, kes last tahavad, valmistuvad lapse tulekuks hoopis teistmoodi kui need vanemad, kes last vajavad. On ka lapsed, keda ei ole soovitud või keda ei ole oodatud ja keda võetakse kui paratamatust, kes tõrjutakse oma nurka ja kes seepärast on mõneti paremas olukorras kui lapsed, keda väga tahetakse. On suur vahe, kas mulle antakse armastusega koht nagu oodatud inimesele või mind pannakse tõukutsikana korvi ja õpetatakse: "See on sinu koht. Pea meeles, paremat kohta pole kellelgi." Või näidatakse karmilt koht kätte, et kui tulid, siis ole. Või käratatakse: "Koht!" ja sa pead liduma, hing paelaga kaelas, oma koha poole. Ärge pahandage, et ma lapsi ja loomi võrdlen. Püüdke aru saada, miks ma seda teen.

Inimese hing koosneb loomade energiatest. Hinge peegel on keha. Elu on hinge ja keha arengutasandi kõrgemale tõusmine. Kui see õnnestub, siis on inimese vaimne tasand tõusnud.

Vaimset tasandit ei saa tõsta, vaimne tasand tõuseb ise.

Tõuseb seda kõrgemale, mida pikemalt oskab inimene elada inimesena.

Maine pikkus ja vaimne kõrgus on võrdväärsed.

Nii nagu loom, vajab ka inimlaps oma kodus kohta, kus ennast turvaliselt tundes iseendaga olla ja inimesena areneda. Laps, kes näeb emaüsas olles, kuidas tema tulekuks sätitakse voodit korda, kuidas ema õrnad käed iga päev korraks seal midagi kohendavad, aitab oma sündimisele ise aktiivselt kaasa. Ta näeb, kas teda soovitakse või vajatakse. Ta tunneb, et ema, kes ootab last armastusega, suudab oodata last niimoodi ainult siis, kui ta armastab meest, kes sigitas selle lapse. Kui laps näeb, kuidas isa silmadega last ootavat voodit silitab või käega voodi vastupidavust kontrollides oma armastust väljendab, siis laps tunneb, et ka isale võib loota. See isa ootab last, sest vajab teda. See laps on tema ise - mees - armastatud naise üsas. Teda on võimatu mitte armastada.

Ometi, kes ei oska armastada iseennast, see ei oska armastada ka oma last. Ta oskab üksnes omada nii partnerit kui ka last. Tõelist armastamist ta alles õpib.

Päris ilma tõelise armastuseta pole mitte kedagi. Kuni 51% inimese energiatest on tasakaalukus ehk armastus. Kui palju sellest on tasakaalutuse ehk omamise koorma all varjus, see on iseasi. Laps, kes oskab kõigele vaatamata võtta vanemate armastuse vastu, sünnib nii emale kui endale haiget tegemata. Kui palju laps seda oskab, see sõltub vanematest. Iseendaga tegelenud vanemad, kes last ootavad, võivad seda tunnistada. Mida väiksemad on vanemate stressid, seda avatumad on nad iseendale, teineteisele ja lapsele. Last ei juhi enam vanemate stressid, vaid puhtad tunded, mis ütlevad, mis on antud olukorras kõige otstarbekam.

Pole tähtis, kui luksuslik või lihtne, kallis või odav on voodi. Ta võib olla teiste, peaasi et tervete laste poolt pärandatud, võib olla olnud täiskasvanute, peaasi, et tervete täiskasvanute voodist kohandatud, ta võib olla ka lihtsalt vaibakene puhtas nurgas. Peaasi, et oma nurgas. Kui laps tuuakse pärast sündimist esimest korda kodu uksest sisse, siis on vaja ta kohe ainult oma kohta asetada. Kui Te veel oskate talle öelda: "Kallis laps. See on sinu koht. Võta ta vastu," siis ta juba võttiski vastu. Sellest saab Teie laps kõigepealt endale hea une.

Kas Teil on oma koht elus, perekonnas, koolis ja töökollektiivis, ühiskonnas, inimkonnas? Kas teil on hea uni? Kui ei ole, siis andestage vanematele nende viga ja laske oma probleem vabaks nii, et Te ei süüdista enam oma vanemaid, et nad ei ole lasknud Teid elada.

Mida teevad head vanemad, kui nad tulevad vastsündinuga koju? Kuhu pannakse laps kõigepealt, kui vanemate ja lapse voodi on kõrvuti? Vanemate voodisse, eks ju? Seal on ju nii palju ruumi ja ega vastsündinuga seal alguses midagi halba juhtuda saa. Füüsiliselt ei saa tõesti.

Tegelikult ei tulnud laps siia ilma oma vanemate kohta ära võtma, ta tuli neid alguses vaimselt õpetama, hiljem ka füüsiliselt aitama. Kui tal ei ole oma kohta, siis ta tunneb ennast iga kord süüdi, kui vanematel on midagi korrast ära. Ta muutub loiuks ja väsinuks, aga magada ei taha. Tegelikult ei saa, sest süütunded teevad une painavaks ja piinavaks. Andke oma vanematele tehtud viga andeks, isegi kui ei tea, kas nad on selle vea teinud. Kui hingel hakkab pärast seda kergem, siis on viga mõlemapoolselt parandatud. Nad võtsid Teie andeksanni vastu. Paluge ka oma lapselt andeks. Jälle: kui hingel hakkas kergem, siis olite teinud selle vea, aga nüüd parandasite ära ja seda probleemi pole enam.

Viga on veel suurem, kui laps pannakse suurest headusest ema kõrvale magama. Aga kui laps pannakse erilise armastuse märgiks vanemate vahele magama, siis on see eriliselt suur viga, mis toob kaasa erilised tagajärjed. Vanemate vahel magav laps on kui sein vanemate vahel ehk sein iseenda kahe poole: parema ja vasaku, ülemise ja alumise, eesmise ja tagumise vahel. See laps on terve elu hädas, sest ta koosneks nagu tükkidest ja üks tükk ei tea, mis teine teeb. Parem pool ei tea, mis vasak teeb. Ülemine pool ei tea, mis alumine teeb.

Paljud naised, kellele ma seda juttu olen rääkinud, kilkavad rõõmust: "Minu mees ei lasknud seda teha!" "Arukas mees on Teil," olen nii mõnelegi naisele öelnud. "Aga miks Te sellepärast tema peale siiani vihane olete? Miks Te siis, kui talle haiget teha tahate, olete lastele öelnud, et isa ei armasta teid? Tehke see viga korda!"

Mitte kõik mehed ei ole naise ja lapse koha pealt nii arukad, sest tahtmine olla hea mees ja hea isa ei lase mehel lihtsalt mees ja lihtsalt isa olla. Liiga hea isa loovutab oma koha lapsele ja imestab, et laps on nii heades tingimustes haige. Kui Teil on olnud selline isa või Te ise olete selline isa, siis andke oma isale ja iseendale andeks, et pole teisiti osanud ja paluge ka lapselt andeks. Teadke, et mees, kes oma naise kasvõi öösel kaissu võtab, ei lase naise tunnetel headuse kätte päriselt ära surra. Puutetunde erksuse olemasolu naisel ja mehel võimaldab areneda ka lapse tunnetel, mis tagab lapse elu. Naine, kes häbeneb ja tõrjub meest, hävitab last ise seda teadmata.

Mehel on vaja meheks jääda ka siis, kui naine ei oska naiseks jääda. Ka siis kui oma üliheadust tõestav ämm oma tütre ja lapselapse elu üliheaks püüab muretseda. Või kui ülihea äi arvab, et väimees ei kõlba kuhugi. Naisevõtt pole naljaasi, see on tõsine asi. Täpselt samuti nagu meheleminek pole reheleminek. Tehtud vigade parandamine on suur töö, see-eest tänuväärt.

Mehe jäämisest meheks sõltub elu olemasolu Maal.

Kui inimene midagi alateadlikult, niiöelda kogemata õigesti teeb, siis see ei tähenda, et ta toimib ka edasi arukalt. Näiteks ema, kes paneb vaimustusehoos oma taevaliku lapse vapustavalt armsasse voodisse, võib oma vaimustusega kohe jälle kõik ära rikkuda. Tarvitseb kellelgi autoriteetsel inimesel, näiteks arstil, tema tegu tunnustada kui tema uhkus ärkab ja ema ei tea enam, mida ära teha, et veel suuremat kiitust teenida. Et tema lapsel on pärast seda söögijärgne maomull või kõhugaasid, et hambad tulevad vaeva ja valuga ning et üks haigus ajab teist taga, seda omavahel ei seostata.

Inimene, kes ootab kiitust, loeb ka tunnustamisest kiituse välja ja samastab oma tegu iseendaga. Ütlesin ühele naisele, et ta tegi õigesti kui hakkas lapse voodit selle otstarbele vastavalt kasutama. Nägin küll, et ta läks puhevile nagu paabulind, aga kuna jutt läks mujale, siis unustasin toonitamast, et sellega ei tohi uhkustada. Mis Te arvate, mis tulemuseks oli? Ta rääkis kõigile, kellega kokku sai, et Viilma ütles, et ta on kõige parem ja targem ema ja et ta on sellega lapse elulõpuni õnnelikuks teinud. Tulemus?

  1. Momentaalselt. Ta rikkus ära oma suhted teiste emadega, sest ennast paremaks nimetades nimetas ta teised emad automaatselt halvemateks. See oli teiste halvustamine, mis teistel ei unune niipea, sest ükski inimene ei ole teistest parem ega halvem. Stressis inimene ei oska arvestada teise oskamatust. Ta kuulab ära esimese sõna ja kohe teeb pahupidi järelduse. Ta ei oska mõttesse süüvida. Tal pole selleks aega.

  2. Järgmisel hetkel. Ta kasutas teiste halvustamiseks Viilma nime. Stressides emade jaoks võrdub see samaga, nagu Viilma oleks neid halvustanud. Need naised ei taha ei andestamisest ega stressidest enam midagi kuulda kasvõi ainult sellepärast, et Viilma rõhutab andestamise tähtsust. Nad ei tea, et see teeb neile endale halba. Ja kui teavadki, siis olgu pealegi, aga ega nad sellepärast ei anna veel alla. Kangekaelsuse jaoks see oli ja jääb olema niikaua alandav, kuni elu juhib nad mingil teisel kombel põhimõtteliselt sama asja juurde. Ja kui sellel on teine nimi, siis nad on võidurõõmsad, et ikkagi ei pidanud, kasvõi kõige hullemas hädas, kuulama vihatud Viilmat.

  3. Varsti. Laps haigestus, et tuua ema maa peale tagasi. Ta püüdis õpetada sellega oma vanematele, et pisiasjade ületähtsustamine on traagika ja olgu see positiivne või negatiivne, tulemuseks on ikkagi tragöödia. Antud juhul oli selleks haigus. Haiguse ajal vajab laps vanemate, eriti ema lähedust ja hellust nii vaimselt kui ka füüsiliselt, siis ta paraneb paremini. See ema klammerdus teadmisse, et ta teeb õigesti, kui paneb lapse ainult voodisse. Lapse haigus venis sellega pikemaks. Ka tema oli teinud kuuldust pealiskaudse ja ühese järelduse.

Lapse haigus on vanemate hingelise kaugenemise tagajärg, millele järgneb kindlasti ka füüsiline kaugenemine. Vanemate vahel magav laps on sageli vahend, millega oma teineteisest kaugenemist põhjendada, selgitada, tegelikult õigustada. Lapse haigust on vaja ravida vanemate hingelise taaslähenemisega. Kui lapse haigestumine ühendab vanemaid uuesti hingeliselt, siis laps paraneb ükskõik kus paigas. Kuna enamik vanematest hakkab süüdistama lapse haiguses vastaspoolt, siis ei tohiks panna last nende kahe vahele, sest nende vanemate hing on ühendatud kehaga jäigalt. Hirmude side on jäik side. Selliste vanemate vahele magama pandud laps paraneb aeglaselt või ei parane üldse.

Ma ei saanud pikka aega aru, miks mõne paranema hakanud lapse tervenemine järsku seiskus. Tundsin, et see on liigse headuse probleem ja rääkisin seda vanematele, aga kuna ma ei osanud iga detaili rõhutada, siis nad ei saanud aru. Nad ei osanud mõelda ise edasi. Mõtlemisvõime puudus räägib sellest, et pere meesenergia on naise võimu all. Haigete lastega perekondades on ema valitseja ja isa on seepärast sageli vaid käsutäitja. Isegi kui isa tuleb koos naise ja lapsega vastuvõtule, on ta tavaliselt vaid haige lapse transportija, kelle mõtted on kaugel, sest ta kardab välja lugeda igast sõnast süüdistust enda aadressil. Sõnakuulelikku käsutäitjat peetakse ju heaks ja kes ei tahaks hea olla.

Vanemate loogika oli lihtne: emal on niimoodi last võimalik paremini aidata ja isa saab teises toas paremini välja magada, olgugi, et ta tahaks naise kõrval voodis olla. Naised taandavad mehe füüsilise läheduse sageli ainult seksuaalsuseks, isegi kui see seda ei ole, ja nähes mehes iseennast, pahandavad mehe tahtmiste peale. Õrnahingelised mehedki peavad lapse haiguse ajal toimuvat kehalist kontakti, eriti seksi patuks. Lapse käest ei küsi keegi. Laps ootab, et vanemad leiaksid kasvõi läbi seksi teineteist hingeliselt uuesti. Ei teata, et kehaline kontakt on elus vastupidamiseks hädapärane suhe. Kui muud abi ei ole, siis on see august väljaronimiseks elulise tähtsusega.

Niisiis: kui Teile öeldakse, et ärge olge liiga hea, siis hakake mõtlema, mida see tähendab ja kui ei saa aru, siis laske headust endast vabaks, küllap siis hakkate aru saama. Õpetasin vanematele, et paluge mõlemad lapse käest oma vead andeks ja siis pange laps sinna, kus on tema koht ja öelge iga kord: see on sinu koht. Tehke seda niikaua, kuni laps võtab oma koha omaks. Ma ei vibutanud sõrme ja ei raiunud sõnu: "Mitte mingil juhul ärge pange last kõigepealt oma voodisse!!!" Mis Te arvate, mis tulemuseks oli? Vanemad tulid mõne aja pärast tagasi, sest laps oli viimasest minuga kohtumisest saadik haige olnud, kuigi vanemad olid teinud kõik, nagu käskisin. Nende meelest ma käskisin.

Teadke, et sõge käsutamine teeb ainult halba. Küsisin: "Kas te linti olete kuulanud?" (Loen oma jutu lindile, sest muidu läheb see meelest ära.) Ei, kus sellega, neil kulus aeg lapse põetamisele. Jätke meelde: kui heale õpetusele järgneb halb tagajärg, siis on midagi valesti mõistetud. Vea parandamiseks panid vanemad lapse tervenemiseni uuesti ema juurde voodisse. Samal ajal parandasid hinges oma vigu. Siis palusid andeks ka lapse käest ja alles siis panid lapse tema voodisse. Ja, oh mis ime, laps ei hakanudki protestima! Hoopis paranes ja hakkas arenema.

Laps, kellele anti kodus kohe oma koht, armastab oma voodit ja selles olemist. Ta on ema süles niikaua, kuni on vaja ja siis annab märku, et tahab sülest ära. Ema, kes oskab tunda lapse vajadusi, paneb lapse alateadlikult ikka ja jälle tema voodisse ning kui toimibki teisiti, siis annab laps oma rahutusega märku, et nii ei ole tal hea, ja ema parandab vea. Selline imik võib oma voodis kasvõi tund aega omaette nahistada, enne kui magama jääb ja pärast ärkamist toimetab oma tegemisi vaikselt edasi, kuni kõht läheb tühjaks.

Emad, kes olid eelmiste lastega kui oravad rattas keerelnud, on rääkinud, kuidas nad olid alguses kartnud, et sellel lapsel on midagi viga. Nii rahulikku last polnud nad kuulnud ega näinud. Aga kui nad lapsega rääkisid ja nägid, kuidas laps oma suurte ja selgete silmadega ema jälgis ning jutule adekvaatselt reageeris, siis nad rahunesid. Hästi arenev terve ja rahulik laps rahustab iga ema.

Selleks, et teha nagu vaja, ei pea ajama targast raamatust näpuga järge. Ema, kes tegeleb iseendaga ja tunneb iseennast, tunneb ka last ja tema vajadusi. Ta võib toimida teiste meelest mitte targalt, aga oma lapse jaoks toimis ta arukalt ja kogu pere on rahul. Kuulata teiste õpetamist ja teha täpselt nii, on sõnakuulelik käsutäitmine, mis paneb pea valutama ja teeb kõrvad kurdiks nii emal kui lapsel. Kuuldud õpetuse läbimõtlemisele ja liitmisele iseenda eelnevate teadmistega kulub küll aega, aga see tasub end kuhjaga ära. Terve laps ei võta aega, ta annab aega.

Omaette olemises piisavalt arenenud laps annab ühel päeval märku, et nüüd vajab ta seltskonda. See tähendab, et tal on kätte jõudnud kehalise arengu aeg. Vanem, kes selle ära tunneb, ei keela lapsele omasuguste seltskonda. Ta ei suhtu halvasti lastesse hoovis, tänaval, lasteaias, koolis. See tähendab: ta ei suhtu halvasti hoovi, tänavasse, lasteaeda, kooli ja tema laps saab seal normaalselt hakkama, sest ei pea ennast ei paremaks ega halvemaks teistest. Hoov ei määri teda ära, lasteaed ei tee teda haigeks, kool ei tümita teda lolliks. Ta ei tekita igapäevaseid närvesöövaid hommikusi tseremooniad ja on juba varakult ühiskonna väärikas liige. Ta oskab olla üksi ja ta oskab olla üks.

Omaette olles areneb inimene ehk isiksus,

seltskonnas olles areneb keha ehk isik.

Mida suurem on vanemate tahtmine olla hea, seda rohkem luuakse tingimused, et laps ei oleks kunagi üksi, et lapsel oleks pidevalt seltskond, et ema saaks olla lapse jaoks. Hea ema hoiaks last pidevalt süles. Esimeses emaks olemise vaimustuses naised nii teevadki. Kui laps selle vastu protesteerib, siis kussutatakse veel rohkem. Mida suurem on lapse iseendaks olemise vajadus, seda vähem ta sellega lepib, aga mida rohkem ta ööd ja päevad karjub, seda rohkem ta ema käte vahel on. Ähmis ema ei oska muud.

Tekib suletud ring. Lapse leppimine olukorraga tekitab harjumuse, mis võib muutuda lausa terroriks ema vastu. Unest segane laps kisub ema juustest, küünistab, topib sõrmi suhu või ninasse ja kui ema seda ei luba, siis karjub ja rabeleb, kuni ema lubab seda, mida äsja keelas. Tulemuseks on, et laps ei tea enam, mis on hea või mis on halb, mis on lubatud või mis on keelatud. Klammerdudes ema külge ja samaaegselt tõrjudes teda igal võimalikul kombel, saab ta lõpuks, mis tahtis. Nagu unest segased silmad lahti lööb, nii protestib jälle.

Nii kulutavad emad kasvõi laste magama panekuga aastaid oma närve ja aega, otsides põhjuseid sealt, kus neid ei ole. See viga on parandatav. Laps, kellel ei ole lapsele normaalsel kellaajal voodisse magama mineku harjumusi, õpib selle nädala jooksul rahulikult ära, kui vanemad võtavad rahumeelselt selle vea parandamise tõsiselt ette. Mis vaja, see vaja. Laps ei protesti vajaduste vastu. Kui lapse päevakava korrastamise pärast pingutab ainult ema, siis ei lähe nii kiirelt ja kergelt, sest lapsel on vaja oma vanemad üksmeelseks õpetada. Kui vanemad hakkavad teineteist ükskõik kuidas kasvatamise vigades süüdistama, siis läheb veel kauem.

Ema, kes püüab olla võimalikult palju lapse jaoks, see tähendab: ohverdab ennast lapsele, muutub lapse vaimse arenemise takistajaks, sest ta paneb pearõhu esmajärjekorras lapse kehalisele arengule. Nii on õpetatud ja õigeks peetud. Arvatakse, et laps vajab kohe sünnist alates masseerimist ja võimlemist, tegelikult on igapäevased hügieenilised protseduurid alguses piisavad. Lapse esmatarve on suhtlemine. Vastsündinu tunneb pilku, millega teda kõnetatakse ja vastab mõttele, mis tema kohta käib. Ta avaneb armastusele nagu lilleõiekene, mis alguses õpib ainult õrnust tundma. Iga kehaline kontakt, mis püüab teda paremaks teha, on tema jaoks räige karmus. Ta kaitseb ennast kangeks, krampi tõmbumisega. Võibolla tuli ta juba emaihust välja sellisena, või tuli vastupidi, lõdvana nagu soolikas. See tähendab täiesti lootusetuna vastavalt oma ema hetke meeleolule.

Iga vastsündinu armastab oma ema häält, mis rahuliku vulinana voolates rahustab, lõõgastab ja annab lootust. Ilma eelneva mõttelise ja sõnalise sissejuhatuseta ei tohiks isegi tervete lastega kehalisi protseduure ette võtta. Hirmukrambis lapse masseerimine ja temaga võimlemine teeb ainult halba.

Lapsega suhtlemine ehk

lapse tingimuseta armastamine ehk

lapsele emotsionaalsete hinnanguteta lähenemine

võtab lapse hirmudest tekkinud spastilisuse ära

paremini igasugusest kehalisest protseduurist.

Tasakaalukas ema oskab oma aega rahulikult laste ja tööde vahel jaotada. Tema nagu muuseas järjestunud päevaplaan haarab endasse ka lapsed, kes leiavad igaüks endale just selle huvitava tegevuse, mida vajavad. Ema tegemised on just täpselt nii huvitavad ja põnevad, kui lastele vaja. Selline ema on ema, kes ei saa öelda, et ta on hea ema, aga ta ei saa öelda ka, et ta oleks halb ema. Kui tema käest iseenda emaks olemise hinnangut küsitaks, siis ta on kimbatuses. Ta lihtsalt on ema ja kõik. Tema laps arvab samuti, arvaku ülejäänud maailm, mida tahab. Olgu see laps tillukene või juba vana inimene, tema ema elab ise ja laseb elada ka lapsel.

Ammuste aegade emadel polnud aega olla hea ema. Nende aeg kulus olemise peale ära. Tänapäeva emadel pole pidevalt aega olla nii hea ema, kui nad tahaksid. Olemine lakkab neil üha enam olemast. Võimaluste ja tahtmiste vahel heideldes on nad järjest õnnetumad ja et lapsed ei peaks kannatama samamoodi, nad parem ei sünnitagi lapsi. Või sünnitavad neid võimalikult vähe. Nad jätavad lapsed nende sünnitada, kes ei ole veel tekitanud endale selliseid probleeme.

Nii muutub emaks olemine kohustuseks. Tänapäev sunnib emasid hea olema. Mida suurem on ema tahtmine olla hea ema, seda rohkem kasvab ta lapsega kokku - nagu kaks puukest, mis on pandud ühte auku kasvama. Nende juured ja tüved kasvavad kokku ja kroonid kasvavad ühekülgseks. Ühel hetkel muutuvad nad teineteise kasvu pidurdajateks. Nad kas känguvad mõlemad või hakkab üks teise arvel kasvama. See tähendab, et ema hävitab lapse või laps hävitab ema. Alguses hävineb kvalitatiivne ehk vaimne areng, siis juba kvantitatiivne ehk kehaline areng ja puu võib surra.

Kui ema võtab lapselt ära omaette olemise ehk inimesena arenemise hetked, siis laps teeb paratamatult sama ka emaga. Hirm loomastuda sunnib neid teineteisest eemalduma. Laps ei saa kuhugi minna, ema läheb. Emade väsimus, närvilisus ja tüdimus on märk, et emale on vaja omaette olemise aega. Tavaliselt on nii, et ema jookseb küll lapse juurest ära, aga läheb sõbrannadele oma rasket elu ja kurba saatust kurtma ning teeb olukorra sellega veel raskemaks. Korrutades jutte oma kurvast saatusest korrutatakse see talumatuks kurbuseks.

Hoidja, kes lapsega samal ajal koju jääb, on püsti hädas, sest laps on rahutu. Ema hingeseisund on lapse hingel. Kehaliselt ühte kasvanud puud, mis ühe ropsuga teineteisest lahti rebiti, kaebavad niimoodi oma haavade valu.

Sellises hädas on raske abi leida, sest kõik oskavad ema õpetada, kuidas olla lapsega veel parem. Otsitakse kaetamisi ja needmisi, võetakse neid ära, aga ka see ei anna tulemusi. Ära vaevatud noored emad, kes on oma lapsed suure vaevaga saanud, tulevad kurtma, et nad ei julge oma lapsega üksi kodus olla. Nad räägivad, et nad ei julge tõelist põhjust kellelegi öelda, sest siis öeldaks: sa oled hirmus ema, su käest peaks lapse ära võtma.

Nad armastavad oma lapsi nii meeletult, et rohkem pole enam võimalik. Vaatamata sellele tuleb neil vahel karjuvat last vaadates niisugune pime raev peale, et võtaks lapsel jalust kinni ja lööks vastu seina laiaks. Üks kord sellist abituse raevu - ja ema võib olla täielikus depressioonis, mis nõuab medikamentoosset ravi. Ta ei suuda oma õudset mõtet unustada ja kardab, et teebki selle teoks. Hirm häbisse sattuda blokib ta lõplikult.

Hirm süveneb, kuuldes õudustest, mida naised on maailma erinevais paigus oma maimukeste kallal korda saatnud. Kujutades samas ette ka üldsuse suhtumist sellisesse emasse. Pole ime, et värsked titemammad kardavad hulluks minna. Üha sagedamini lähevadki ja teevad seda, mida ükski normaalse mõistusega inimene ei teeks. Ennast normaalseks pidav hukkamõistjate vägi ei tule selle pealegi, et küsida:" Miks nii juhtus?"

Selline probleem on üldlevinud arusaama, et hea on ainult hea, tulemus. Kõik peavad head olema ja kõik püüavad head olla, aga tagajärjed on halvad, sest inimesed ei mõtle enam üldse nii, et küsiksid oma südamelt nõu. Nad täidavad kohusetundlikult üldlevinud arusaamade käsku. Nii nad muutuvadki tarkuse ja headuse ohvriteks. Kodus, kus seda kõike ei mõisteta, on üks igavene põrgu. Väsinud, ärritunud ja hüsteeriline ema viskab lapse isa kätte kohe, kui see töölt tulles nina ukse vahelt sisse pistab. Laps saab isale karistuseks selle eest, et ema on kogu päev ainult teinud, aga isa pole mitte midagi teinud. Isal tekib paratamatult protest ja kui ta üksindusse põgeneb, siis ta on kohe halb isa.

See, et isa tuli koju tööseltskonnast, kus ta päev otsa kehaliselt arenes ja et tal on vaja veidi omaette olemise aega, ei huvita kedagi. Mees, kes naist ei aita, on halb, ja kõik. Süüdistavad suhted väsitavad ja peletavad. Esimesena eemaldub tavaliselt isa. Miks? Sest mees on elu füüsilise poole looja ja kui mees ei saa inimesena areneda, siis ta muutub loomaks. Kuna loomade pesakonna seadused hävitaksid inimese perekonna, siis isa otsib alateadlikult inimeseks jäämiseks teist väljapääsu.

Elu pakub isale erinevaid võimalusi. Esimene ja kõige levinum on, et isa tööpäevad venivad pikemaks. Pidage meeles, et alati, kui mehe töö venib pikemaks kui vaja, on kodused suhted korrast ära. Isa ise ei tee midagi, aga olukord kujuneb selliseks, et kord ei ole sütt ja kord ei ole vett ja töösse tulevad pausid sisse. Nii annab elu isale omaette olemise hetki ja kui isa võtab need tänuga vastu, siis ta on enesega rahulolev mees, kes läheb õhtul kerge südamega koju. Olgu naise tuju missugune tahes, see ei tee mehele haiget, ei peleta teda kodust eemale ja lapsed võivad suurest rõõmust isa peal kasvõi külakuhja teha. Ta oskab armastada, pereliikmetest aru saada ja ettetulevaid olukordi arvestada.

Kui ütlete, et mees oli juba abielludes sellise töö peal, et pidi pidevalt kodust kaugel olema, oli näiteks meremees, kaugsõidu autojuht, sõjaväelane, siis on vaja aru saada, miks Te omale sellise mehe ligi tõmbasite. See tähendab, et ei Teie mehe ega Teie enda lapsepõlvekodus polnud vanematevahelised suhted korras. Neil oli kergem teineteisega rahumeelselt hakkama saada, kui nad kohtusid harva. Kui isa jäi pikemaks ajaks koju, siis tekkisid pahandused. Et meelerahu ja hingerahu on kaks erinevat asja ei mõelnud ka siis keegi. Mõlemapoolne tahtmatus tülitseda leiab väljapääsu selliste abielude näol. Kaugelolijat oodatakse ja armastatakse. Lähedalolijalt nõutakse ja temaga ollakse rahulolematu.

Mehi, kes lähevad kerge südamega koju, kohtab tänapäeval imeharva, sest süütundeta mehi peab luubiga otsima. Süütunnetega mees otsib tööpauside augutäiteks tööd. Kuna ta kardab, et ei leia, siis ta ei leiagi ning enesesüüdistused tirivad ta varem või hiljem meelelahutustesse. Kui meeled, mis inimese murelikuks teevad, ära lahutada, siis ei ole enam muresid. Seda on vaja teada ja arvesse võtta, siis me ei muutu üksteise jaoks ei peletajateks ega pagejateks.

Naised nimetavad kodust põgenemist eneseteostuseks, mõistmata, et maailmas pole olnud ega ei saa olema kõrgema kvalifikatsiooniga eneseteostust kui on lapse kasvatamine täiskasvanuks. Nii naised kui mehed peavad hariduse kasvades eneseteostust järjest tähtsamaks, arvestamata, et looduse poolt on naise ja mehe eneseteostusel erinev tähendus.

Laps on vanemate vaimne õpetaja, vanemad on lapse maised õpetajad. 10 aastat lapsi kasvatanud naine, kes on oma lastekarja üle õnnelik, võib olla rumalam naisest, kes on 10 aastat kõrgkoolis õppinud, aga ta on arukam ja inimlikum. Ta ei tarvitse osata kõrgelt kvalifitseeritud tööd, mida teine naine on 10 aastat teinud, aga ta õpib selle kerge vaevaga ära, sest ta käed on kõigele lahti. 10 last õpetavad emale seda, mida 10 kõrgkooli ei suuda õpetada.

See jutt kõlab ilus, aga elu ei ole nii ilus, arvate. Tänapäev ülistab lastetuid või väheste lastega naisi, kes peavad kodu teisejärguliseks. Paljulapselistele normaalse mõistusega emadele vaadatakse nagu debiilsetele ja kes sellise mõtte välja ütleb, sellele tõestab mõni kõrge riigiametnik, et riik toetab paljulapselisust. Riik võib isegi toetada, aga riik on materiaalne tasand ja raha ei korva halvustavat suhtumist. Rahaga saab kasvatada looma, mitte inimest.

Rahaga saab toita, katta ja harida keha, inimesena arenemiseks on vaja aega. Elu annab igale inimesele niipalju aega kui sellele inimesele tarvis, aga kes tahab selle ajaga midagi targemat korda saata, sellel kaob aeg käest. Kes võtab selle aja endale alguses rahakoti arvelt, sellele annab elu kunagi nii palju raha, kui talle tarvis on, et vaim ja keha võiksid tasakaalukalt areneda. Kes tahab, et riik kõigepealt annab, see jääb ilma nii ajast kui ka rahast, isegi kui riik andis. Näiliselt võis see raha midagi teha, tegelikult ei teinud midagi. Inimene ei ole ikka rahul.

On, kuidas on, laps saab kasvatatud nii või naa. Kui ema läheb tööle, siis hakkab last kasvatama teine seltskond: vanaema, hoidja, lastesõim, lasteaed, kool. Kõigi nende suhtes on ema tavaliselt seda rahulolematum, mida rahulolematum ta ise lapsega oli. Lapse muutumine vastavalt seltskonnale tekitab lapse võõrdumist vanematest ja kodust, mis kindlasti ei meeldi ennast heaks pidavatele vanematele.

Elu ütleb, et kahte head korraga ei saa ja kui tahad, siis saad eriti halva. Väike laps - väikesed mured, aga mida suurem laps, seda suuremad mured. Lapse kasvatamine metsa poole sunnib vanemaid metsa süüdistama, aga kes kardab ise lapsi kasvatada, see paneb oma pea jaanalinnu kombel liiva alla, kuni ilmnevad esimesed metsakasvamise ohumärgid. Siis ta tahab või lausa nõuab, et ühiskond kasvataks tema lapse korralikuks. Kui laps ei ole korralik, siis on süüdi kasvatajad ja õpetajad. Kaudselt on vanematel õigus.

Sõbrad, kollektiiv ja seltskond, kus laps liigub, kuni kõrgema seltskonnani välja, vormib last iseenda sarnaseks. Hoolimata sellest, kas see areng toimub aste-astmelt kõrgemale või madalamale, jääb ta ikka vaid mõistuse ja füüsilise keha arenguks. Mida paremini on arendatud keha, seda vähem areneb vaim. Spordivõistlustel kuldmedali saanud laps on tänapäeval juba kadunud inimene, sest tal pole enam vaba aega. Tema päevaplaan saab seda enam kehaarendavaid üritusi täis tikitud, mida ilusamad eesmärgid tema vanemad, õpetajad ja treenerid igaüks iseenda ülekuldamiseks välja on mõelnud. Nii saab emast, oma lapsele elu andjast, oma lapse elu võtja.

Seltskond vormib inimese enda näoliseks. Ümbritsev atmosfäär, mida sisse hingame, muudab inimese kvaliteeti. Seltskondi on igas eluvaldkonnas erinevaid. Neid kõiki seob üks ühine huvi või juured või eesmärk. Inimene, kes ei tunne oma kohta elus, klammerdub seltskonda ja hakkab ennast võõraste sulgedega ehtima. Mida suurem on klammerdumine, seda suurem on varjatud viha, sest klammerdumine tekitab sõltuvuse. Sõltuvus on vaimne vangla. Pidev seltskonnas käija võib vihata, jälestada, põlata oma seltskonda ja soovida talle hävingut, aga lahti ta sellest ei saa, sest ta ise hoiab oma seltskonnast kinni. Miks? Sest ta kardab jääda üksi. Hirm olla elu ees üksi ja abitu sunnib hoidma keelt hammaste taga ja näitama seltskonnale head nägu.

Inimene, kes on varasest lapsepõlvest seltskonnaga harjunud, ei oska teisiti ja kardab teisiti. Mõni omaetteolija võib imestada, et pidevas suminas aega surnuks lööv inimene ei lähe peast segi. Seltskonnainimene imestab omakorda, kuidas see omaetteolija veel normaalse mõistusega on. Igaühel on omad hirmud ja hirmudele vastavad vihad. Omaette olla armastaja võib sundolukorras pikaks ajaks inimmassi sattuda, aga kui ta oskab keskenduda, siis ta kohaneb ruttu ja midagi ei juhtu.

Seltskond ei tarvitse omaetteolijat omaks võtta, aga kui ta on Inimene, siis temaga arvestatakse. Vastupidiselt läheb neil, kes kardavad inimesi ja põgenevad nende eest üksindusse. Nende sunniviisiline paigutamine seltskonda suurendab hirme ja varjatud viha, mis provotseerib seltskonda agressiivsusele. Tulemuseks on teiste viha käes kannatanu haigestumine.

Inimesena arenemine on esmatähtis, isegi kui seda ei teadvustata. Kes tunneb seltskonna hävitava mõju ära, see põgeneb seltskonnast. Lapsed ja noored põgenevad oma tuppa, täiskasvanud oma koju. Kui painavad mõtted ei lase elada, siis luuakse endale uus seltskond, millele võib kasvõi virutada, kui enam näha ega kuulda ei taha. See on tehniline seltskond: raadio, televiisor, magnetofon, kompuuter. Ka see võib röövida inimeselt inimesena arenemise hetked ja inimene ei teagi, mis tema hinge vaevab ja mida ta igatseb.

Kompuuter on suurepärane aparaat, aga ta takistab inimesena arenemist.

Üleküllastumine infost, mille tähtsust ei mõisteta, mida ei rakendata praktikasse, hävitab vaimu. Informatsioon, mis jääb ajusse hävitab närvisüsteemi.

Alateadvus teab ja kogub kõik omaette olemata hetked kokku, kuni nad summeeruvad ülepiiriliseks tahtmiseks teha midagi oma hingevalu ja igatsuse leevendamiseks. Meeleheitehetkel paiskub see kõik välja ja paiskab inimese sundolukorras omaette olemisse, kus on võimalik ära teha kõik tegemata tegemised. Sellel olemisel on kaks otsa: haigla ja vangla. Nad mõlemad on põhimõtteliselt üks ja sama ning mitte sõnavääratusest ei nimetata haiglat vahetevahel vanglaks. Ja vastupidi.

Kui inimene on haiglas või kodus haige ja kui peale põetuseks vajalike tegevuste ei häirita teda millegagi, siis tal on palju omaette olemise aega, mille kestel ta mõtleb kindlasti, miks ta haigestus. Üks mõte tingib teise ja inimene ei märkagi, et on probleemi endale teadvustanud. Haigus paraneb seepeale üllatavalt hästi ja uue kvaliteediga inimene läheb haiglast koju. Tuttav, kes teda näeb, ütleb: "Oi, ma ei tundnud sind äragi!" kuigi inimese välimus on sama, mis ennegi. Kahjuks lastakse vähestel haigetel niimoodi paraneda. Ja kui teised laseksidki, ning kui inimene tahab, et teised käiksid teda haletsemas, siis ta ei ole omaette olemisega rahul. Tema jaoks on see mahajäetus, mida ta on kartnud võibolla hullemini kui surma.

Süütunne haigestunu ees sunnib sõpru, sugulasi ja tuttavaid korraldama vahel haigevoodi äärde suisa palverännakuid. Kes selle ära keelab, saab tunda pahameeletormi. Ollakse isegi haige peale pahased, kui ta palub ennast rahule jätta. Vähem tapvad ei ole uudishimulike käigud. Nii jääb haigus läbi põdemata ja elu õppetund õppimata ning kõik peab uuesti korduma.

Kui inimene on sattunud vanglasse ja tal ei ole seal omaette olemise võimalust, siis ta ei saa oma veast aru ja satub varem või hiljem uuesti vanglasse. Loomakarjana suures vangikongis olemine teeb inimesest looma, kes ei oska peale oma aja äraistumist inimeste keskel hakkama saada. Hirmunud ja alandatud loom ei unusta haigettegemist ja tormab mõtlematult kallale igaühele, kes on teda natukenegi provotseerinud, sest tema jaoks on see halb. Kes ei saa endast aru, see ei saa ka teistest aru.

Kui igal vangil oleks ükskõik kui tagasihoidlik üksikkamber ja lühikesed teistega kokkusaamise hetked, siis tal oleks aega mõelda oma mõtteid ja tunda tundeid, et teadvustada oma süüd, et siis mitte kunagi enam sama viga korrata. Selliste tingimuste loomiseks oleks ühiskonnal vaja oma rahakotti kergendada. Ühiskonna liikmetel oleks vaja mõista, et andes vangile, anname tegelikult endale. Kuna ühiskond saab aru, et ainult rahast ei ole abi, siis ta ei anna raha. Aga seda, et endal oleks vaja muutuda, ühiskond aru ei saa. Iseenda vajadusi tundmata ei tunta ka vangide vajadusi. Tulemuseks on, et osa iseenda mittetundjaid satub vanglasse ja hakkab vihkama endiseid omasuguseid, kes jätkuvalt peavad ennast teistest paremaks.

Niisiis: kui inimene areneb inimesena, siis ta arendab ka keha, aga kui kehalist arenemist peetakse esmatähtsaks, siis võib inimene märkamatuks jääda. Koolilaste protest kõige vastu, mis koolis toimub, algas kunagi protestist kehalise kasvatuse tundide vastu. Ükskõik, millega seda põhjendati ja ükskõik kui hästi puudujäägid likvideeriti, lapsed protestivad ikka: "Meil pole inimlikke tingimusi!" Tõepoolest pole, sest lapsi ei peeta inimesteks, nendega manipuleeritakse vastavalt täiskasvanute arusaamadele täiuslikust inimesest. Lapsi üritatakse kasvatada täiuslikeks, mõistmata, et nendest tehakse täiskasvanutele meeldivad ümmargused veerevad munad.

Sellise manipuleerimise, vägivaldse muutmise tunnuseks on laste ülakõhu valud ja vaevused. Lastel algab praktiliselt iga haigus kõhuvaludega.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.