Hetk, mil mõõt saab täis

Me võime olla stresse üleni ja paksult täis, aga mitte haigestuda. Miks ja millal tekib haigus? Miks ühel tekib kerge haigus, aga teisel raske haigus? Miks kolmandast saab sellesama energia pärast kurjategija?

Stressid kogunevad sellest, et hirmudes inimene elab meeltega ja hindab kõike heaks või halvaks. Maisel tasandil pole kolmandat võimalust. Kui on hea, siis on hea, aga kui ei ole hea, siis on halb. Või veel halvem. Vaimsel tasandil ehk taevas pole meeltega midagi teha ja hinnata ei saa seal midagi. Taevast heaks või halvaks nimetada on ju rumalus. Taevas lihtsalt on. Tasakaalukas inimene elab ka maisel tasandil taevaste seaduste kohaselt ning on terve ja õnnelik, kuna tema jaoks kõik lihtsalt on. Ja kui ta hindabki mingit osa tervikust, siis ta ei laienda seda hinnangut kogu tervikule. Talle võib olla tänane päev paha, ega sellepärast veel elu paha ole. Talle võib teise inimese tegu mitte meeldida, see ei tähenda, et ta mõtleb sellest inimesest pahasti.

Hindamine on viga, mis oleks vaja kohe parandada. Haarata mõtte- või sõnasabast kinni ja suunata ta teise suunda, märkides mõttes ära, et ma eksisin. Kui viga ei parandata, siis ta liitub teiste parandamist ootavate vigadega nagu vigade parandamist ootav kasvav vihikute hunnik koolipoisi laual. See ei kao kuhugi, enne kui vead on parandatud. Ilma oma vigu parandamata ei saa inimene areneda inimesena. Aga loomana areneda poleks inimesel tarvis.

Kujutage ette ühte anumat. Näiteks purki või pudelit, millel on kitsam kael, nagu inimeselgi. Teate küll, et kui kallate temasse aeglaselt ühtlase joana vedelikku, siis ta täitub suhteliselt aeglaselt, aga kaelaosas käib kõik kähku. Harva saate üle ääre kargaval sortsul sabast kinni. Alati saab ta ootamatult täis.

Sellised anumad oleme kõik. Kogume ja kogume ja ei oska aimatagi, et kui õlad lähevad pingesse, siis on see märk, et kohe-kohe on mõõt täis. Õlgades elab ahnust väljendav ülinõudlikkuse stress, mis tahab aina kiiremini, aina paremat, aina rohkem, mõistmata, et kiiremini võib, paremat võib, aga rohkem ei mahu. Tahtmiste muutumine ülinõudlikkuseks võib toimuda märkamatult ja üleöö. Tänapäeva inimeste ülinõudlikkus on nii lakkamatu, et õlavööde ei lõõgastu enam isegi öösel. Ärgates öösel üles, tuntakse õlavöötme kramplikku pinget teiste lõõgastunud lihastega võrreldes eriti hästi. Sageli põhjustab see vastu hommikut algavaid peavalusid.

Õlavöötme ja lülisamba ristumise kohal asuv VII kaelalüli on ülinõudliku eesmärgikindluse asupaik. Ülinõudlik eesmärgikindlus on üliraske stress. Inimene, kelle kohta võib öelda, et ta on üdini oma asja sees, teenib omale vereloomehäireid ja -haigusi. Mida suurem on VII kaelalüli, seda suurem on inimese sünnipärane eesmärgikindlus. Mida suurem on VII kaelalüli peale kogunenud kühm ehk turi, seda suurem on inimese elupuhuselt kasvanud eesmärgikindlus. Õlavöötme, käte, kaela ja pea kannatused vastavad selle suurusele. Võib öelda, et tänapäeva inimesel on lapsest saadik see koht kui mitte tuntavalt haige, siis nii pidevas pinges, et inimene ei tule selle pealegi, et võiks olla teisiti. Ta on olukorraga leppinud, alla andnud.

Seega, kui inimene ei oska tegelda iseendaga, siis ta on ühel päeval stresse kõrini täis, sest kõik ta head tööd ja tegemised on tekitanud talle stresse. Sellises olukorras öeldakse, et kõigest on kõrini ja enam ei taha midagi. Isegi head ei taha. Ka mõelda ei taha. Sest midagi ei mahu enam sisse. Sellist seisundit nimetatakse meeleheiteks. Kõik, mis tasapisi sai meeltega kogutud, tahaks nüüd ühe hoobiga välja heita. Mida äkilisem on inimene, seda äkilisemalt ta seda teebki. Tulemus on vääriline teole. Olen mõnele patsiendile naljatades öelnud: "Alles Te tahtsite seda, nüüd enam ei taha." Mõni on saanud pahaseks: "Mina tahtsin head, mina ei tahtnud halba!" Mis on hea, seda ta ei tea. Tema teab, mis tema meelest on hea.

Kujutage ette, et Te olete maja, milles on probleem nagu üle ääre ajav solki täis anum, mida Te ei taha. Te tahate temast otsemat teed lahti saada. Meeleheites inimene ei saa aru, et probleem on õpetaja, kelle õpetus on vaja vastu võtta ja ära õppida. Seepärast ei tee ta lugupidamisest ei õpetaja ega tema õpetuse vastu ust lahti. Ta tahab solgist lahti saada ja viskab selle välja. Võite arvata isegi, kuidas asi õnnestub. Endale tagasi vastu vahtimist pritsinud solk ajab veel rohkem vihale. Ülejäänud solk voolab meeleheite ägedusele vastavalt ukse aukudest, piludest ja pragudest teatud hulgal välja. Silmist jookseb pisaraid, mäda, verd. Kõrvust jookseb vaik, koemahl, mäda, veri. Ninast jookseb tatt, veri, mäda. Suust jookseb sülg, okse, röga, veri. Nahast jookseb higi, veri, mäda, koemahl. Põiest jookseb uriin, mäda, veri. Suguelunditest - voolus, mäda veri. Pärasoolest - fekaalid, võibolla ka veri ja mäda. Kui Teil on ühest asjast kõrini, siis võib ainult ühest august joosta, aga kui on kõigest kõrini, siis võivad kõik augud korraga joosta.

Kui Teie meeleheide on nagu põletav viha, siis on kehas tulekahi - palavikuhaigus. On olemas üks teooria, mis ütleb, et kui inimene põeb korra aastas kõrge palavikuga haigust, siis tal ei teki vähki. See tähendab, et on üsna tõenäoline, et kes teeb korra aastas põhjaliku suurpuhastuse, see oma sõnniku sisse ära ei upu.

Palavikuhaigus on omamoodi looduse kingitus neile, kes seda väärivad. Väärikus on arukas tasakaalukus, oskus mõista elu sellisena kui ta on.

Palavikuhaigused aitavad puhastuda sellel,

kes ei häbene

oma primitiivsust,

oma materiaalse elu madalat taset,

oma keha,

oma maad,

oma rahvast ega

oma emakeelt.

Mida rohkem me häbeneme kõike seda, seda vähem saab meid abistama tulla palavikuhaigus. Häbeneda võib ühte, mitut või kõike.

Kes kõike oma halba häbeneb, see pressib kõik oma stressid varjusurma. Heaks olemise nimel. Ta on kui eurouks, millest isegi õhk läbi ei tule. Solgi nähtavale paiskumisest ärme mitte räägimegi. Torm Teie solgiämbris võib tekitada palaviku tunde, aga kraadiklaas seda ei näita. Intelligentsusesse lämbumine ja intelligentsuse solgi surma suremine on suur piin. Hingepiin. Inimese hingepiin võib olla nii suur, et keha kõige raskem haigus on tema kõrval mitte miski.

Mida parem tahetakse olla, seda tihedamaks tahkeks kehaks solk surutakse. Kujutage ette, et Te viskate meeleheitehoos puu läbi kinnise ukse välja. Mis juhtub uksega ehk Teie kehaga? Olenevalt puu suurusest ja viskamise ägedusest võib uks saada põrutuse, ragiseda pisikeste silmale nähtamatute vigastuste tekkimisest, praguneda ja pilbastuda. Kui puu ei lennanud välja, siis haigus kasvab edasi. Väljalennanud puu on kui kirurgiliselt eemaldatud kasvaja, mida kehas enam ei ole, aga mida keha haavad mäletavad. Füüsiliselt ei tarvitse sama haigus kunagi tunda anda, aga energeetiliselt kandub haiguse energia keha teistesse kudedesse, muutes neis oleva stressienergia tihedamaks. Ükski organ pole ju ilmaasjata kehasse loodud ja teised organid ei saa teda asendada. Paarisorganeist üks võib küll oma töö intensiivistamisega puuduva paarilise funktsiooni asendada, aga kogunenud negatiivset energiat mitte.

Kui kujutate veel ette erineva suurusega kivide või erinevate metallitükkide väljaheitmist, siis võite aru saada, miks uks võib koos raamide või kogu seinaga välja lennata või miks maja võib õhku lennata. Meeleheitele võivad järgneda äärmiselt ebameeldivad tulemused nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Seepärast oleks vaja väikseimagi meeleheite ilmnedes seda hakata vabaks andma. Suures meeleheites inimene ei suuda enam mõtetele keskenduda, sest ta on meeletus tegutsemises, et ebameeldivusest lahti saada.

Küllap olete märganud, et mõni inimene protestib pidevalt, elab oma meeleheidet pidevalt teiste peale välja ja tal pole midagi viga. Teil on õigus. Pealtnäha on see nii. Pidevalt oma solgi teiste kaela kallamine ei lase inimesel füüsiliselt haigeks jääda. Hingeliselt seevastu on ta väga haige. Lisaks on tal ka halva inimese nimi, mis elab kauem kui tema ise. Kes suudab valitseda oma emotsioone viimse võimaluseni, võib plahvatades muutuda kurjategijaks, kelle määritud nimi on raske koorem kanda. Keegi teda ei mõista ja ei tahagi mõista. Kui ta isegi endast aru saaks!

Kas Te tahaksite olla selline terve? Usun, et ei taha. Seepärast võtke teda kui halva eeskujuga õpetajat ja tänage Jumalat, et ta aitab Teil vältida samasuguseks muutumist. Kui ta paneb Teid mõtlema, siis ta aitab Teil vältida kannatusi. Kusjuures kõige suuremaid kannatusi, sest sihilik pidev teistele kannatuste valmistamine on ju pahasoovlik viha. Seda, missugust haigust pahasoovlik viha tekitab, Te juba teate. Kui Te ütlete, et kisakõridel ei ole vähki, siis vaadake nende lapsi. Lastel on. See, mida vanemad enda suust välja ajavad, selle neelavad lapsed alla, et mitte olla oma vanemate sarnased. Talumatu häbi oma vanemate käitumise pärast võib tekitada lapsele vähi.

Kaks intensiivsuselt äärmuslikku meeleheidet on:

  • VÕITLEV MEELEHEIDE - pommina majas lõhkemine, nii, et uksed-aknad lendavad eest ära,

  • ALLAANDEV MEELEHEIDE - järjest vaiksemalt hingitseva eluküünla kustumine lootusetuse, pettumuste, kibestumiste ja kurbuse rappa vajumisest.

Võitlev meeleheide tekitab ägedalt algavaid haigusi, allaandev - krooniliselt algavaid haigusi. Hirm, et mind ei armastata teeb inimese võitlejaks, kelle relvaks on süüdistamine. Hirm, et minu armastust ei vajata ja süütunded teadmisest, et ma olen süüdi, teevad inimesest allaandja. Mida suurem on alaväärsuskompleks ja mida rohkem inimene seda häbeneb, seda rohkem ta oma puudusi varjab. Tulemuseks on märkamatult tekkivad ja eluohtlikuks kasvavad haigused.

Paljud haiged inimesed tulevad ja ütlevad: "Ma usun, et mul on sellised stressid, aga ma ei tunne neid." Kusjuures mida raskem on haigus, seda suurem on tundetuse probleem. Kui füüsiliste haigustega inimesed püüavad veel aru saada, miks, siis psüühiliste häiretega või haigustega inimesed lausa ründavad mind. Peaasi, et saaks tõestada, et neil ei ole seda stressi, mis nende haigust tekitab. Samas ei saa nad mu raamatutest külma kõhuga mööda ka minna. Miski, mida nad ei tunnista, sest ei tunne, sunnib neid tundma stressiteooria vastu huvi.

Mis on tunne ja mis on tundetus? Kus on mingi energia äratundmise ehk jaatamise ja tundetuseks muutumise ehk eitamise piir?

Kujutage ette ühte stressi. Te teate, et ta on mingi ebamäärane negatiivse või positiivse energia udune kogumik ja olgugi, et ta on olemas, Te ei näe teda. Õhku ka ei näe. See ei tähenda, et teda ei ole. Kui stresse ei oleks, siis oleks sama hull lugu, kui ei oleks õhku. Õhk, mis kiiresti liikuma hakkab, võib muutuda tormiks, mis murrab ja laastab. Raevunud meeleheiteks paisunud stressid teevad samuti. Tormiga pole mõtet võidelda. Temast on arukas niipalju kui võimalik eemale hoiduda. Enesesäilitamise instinkt õpetab nii ja inimene kuuletub. Ometi, mida targemaks selline inimene saab, seda rohkem tahab ta tormi võita. Tark inimkond ei oska veel looduse torme maatasa teha, aga iseenda hinges mässavaid torme oskab järjest paremini. Surudes maatasa oma stresse, materialiseeribki ta nad füüsiliseks haiguseks.

Mis toimub stressiga?

Õhku kokku surudes tekib vedel gaas. Seda kokku surudes tekib puu. Puust vett välja surudes tekib kivi ja kivist viimast võttes tekib metall. Metalle võime lasta oma kehast hõbedat, kulda või plaatina kaevandada. Onkoloogid tegelevadki sellega hommikust õhtuni.

Kui Te olete surutud kiiluna puuprakku, valatud betooni või metalli, mis on tahkestunud ja see puu, kivi või metall pannakse liikuma, kas Te tunnete, et ta liigub? Ei tunne! Miks? Miks Te ei tunne liikumist, kui rong, milles Te istute, hakkab üheaegselt ja sama kiirusega liikuma koos naaberperroonil liikuva rongiga? Te ei tunne, sest liigute temaga koos. Nii liigub füüsiline haigus kehaga koos kuni Te ei hakka protestima energia vastu, millest Teie haigus koosneb. Mida meeleheitlikum on protest ehk mida ägedamalt tahate haigusest lahti saada, seda kiirem on negatiivse energia väljapaiskumine ja see tekitab tunnete möllu. Materiaalselt on see valu.

Kui Te ei ole veel jõudnud sinnamaani, siis vähemalt ärge eitage oma stresse. Kui Teil on probleemid, siis on ka stressid. Mida suuremad on probleemid, seda suuremad on stressid, aga Te ei tunne neid, sest nad on tundetuseni alla surutud. Kui olete harjunud, et Teil on alati õigus, siis teadke: õigus ei ole tõde. Teie keha räägib tõtt ka siis, kui kõik targad räägivad vastupidist. Tark, kes peab ennast väga targaks, ei ole arukas. Seepärast usaldage oma keha juttu.

On olemas üksainus tõeline tunne. See on Armastus.
Kõik ülejäänud tunded on tegelikult emotsioonid, stressid, hälbimine armastusest. Kui nad vabanevad, siis nad on uuesti Armastus. Kahjuks oskab enamik inimestest oma stresse alla suruda, et keegi ei näeks. Allasurutud stressid materialiseerivad kaheks füüsiliseks tundeks: valuks ja tundetuseks. Iga emotsioon võib muutuda valuks. Valu vastu ükskõik kuidas võideldes muutub valu tundetuseks. Tundetus on kõige hullem tunne, mida inimene võib tunda.

Kujutlege, et iga haiguse algosake on nagu molekul, aatom või imepisikene nähtamatu elementaarosake, millest haigus koosneb. Kui Te tema sees olevaid positiivseid või negatiivseid laenguid vabastate, siis ta muutub. Stress stressi järel, elementaarosake elementaarosakese, aatom aatomi järel, molekul molekuli järel vabanevad. Haigete rakkude kogusumma väheneb, muutub hõredamaks, vedelamaks. Metalli tihedus hõreneb kivi tiheduseks. Kivi tihedus hõreneb puu tiheduseks. Puu tihedus hõreneb vedeliku tiheduseks. Mida hõredamaks muutub ühe paksu vedeliku tihedus, seda puhtam on vedelik. Ühel hetkel on ta puhas lümf. Nii on andestamisega haigus haihtunud ära.

Ennast uskudes ja rahulikult endaga tegeldes tervenete, märkamata midagi erilist. Valud või haiguse ägenemine tekivad siis, kui tahate haigusest lahti saada, ta endast välja heita. Meeleheide plahvatab kui pomm ja vallandab laviini. Olgugi, et see on võibolla ainult mudalaviin, kui jääte tema teele, siis on oi-oi kui valus. Mõistmata erinevust vabaks andmise ja lahti saamise vahel olete pettunud, sest olete enda meelest teinud nii, nagu õpetasin. Kui olete teinud vea ja tunnistate seda endale, siis oskate tänada taevast, et energiad on hakanud liikuma. Valu on selle hea asja halb pool, aga ta väheneb, kui Te teda ei halvusta.

Kui tahate kergemalt pääseda ja hakkate ennast õigustama oma teadmatuse, rumaluse, suutmatuse, saamatuse, võimetuse, väliste segavate faktoritega, siis see ei aita. Selle asemel hakake oma stressidega tegelema. Aeg, mis selle peale kulub, tasub Teile tervise, õnne ja edukuse näol tuhandekordselt ära.

Kaotatud aeg muutub leitud ajaks.

Tänu leitud ajale ei ütle Te enam iial, et oleks haiguse pärast aega kaotanud.

Stresse ehk tundeid, mida inimene ei tunne, on palju. Üks kõige sagedasemaid väiteid on: "Ma ei karda, et mind ei armastata. Ma tean, et mind ei armastata." Näete: inimene ei karda, sest ta teab. Kui tõene ta teadmine on, selle üle ta ei juurdle. Ta ei tunne, ta teab. Kusjuures on kindel, et tal on õigus. Selline teadmine on nagu külmast õhust kokkupressitud jäätükk. Hirm on pressitud teadmiseks. Teadke, et Teid kui inimest ei saa mitte armastada, aga see, et mõni Teie mõnda tegu ei armasta, on iseasi. Kui Te poleks hakanud lapsena oma hirme julgeks saamise nimel alla suruma, siis nad poleks muutunud teadmiseks. Kui keegi on öelnud Teile otse näkku, et ta ei armasta Teid, siis teadke, et Te ise provotseerisite seda endale ütlema. Teie hirm, et mind ei armastata tahtis veenduda, et armastatakse ja saitegi mida kartsite: teadmise, et ei armastata. Klammerdusite sellesse ja edasi enam ei mõtlegi.

Kõik teadmised on allasurutud hirm. Teise nimega julgus. Teadmised teevad inimese julgemaks, julgus teeb inimese targemaks. Julgus ja tarkus on head asjad, mis teevad elu heaks. Kui see loogika oleks tõde, siis oleks inimkond terve ja õnnelik. Haiguste muutumine üha raskemaks ja keerulisemaks tõestab, et see loogika lonkab.

Hirmunud inimene tahab olla julge. Ta arvab, et mida rohkem on tal kõike head, seda julgem on tal elada. Ta kaitseb ennast omandatud tarkuse, rikkuse ja iluga, mõistmata, miks ta kardab nende kadumist. Kaitstes oma tarkust, rikkust ja ilu, tehakse teda lolluseks, vaesuseks ja inetuseks. Võimalusi, kuidas see sünnib, on palju. Kui inimene on absoluutselt kindel, et ta on ilus tark ja rikas, siis see on tundetuseks alla surutud hirm ehk julgus ehk egoism, mis tekitab inimesele kõige suuremad kannatused.

Hirmunud inimene tahab kõike teada. Tal on enda meelest julgem olla, kui ta teab, kes temasse halvasti suhtub. Samal ajal korrutab ta teistele elutõde, et lollil on kergem elada, sest kui ei tea, siis pole vaja karta. Pidevas enesekaitse pinges elav inimene on oma olekuga nii harjunud, et peab seda normaalseks. Kui haigus tekib, siis on see ebaõige, ebaõiglane. Halva suhtumise pärast pidev rünnakuvalmiduses elamine paneb teda niimoodi hindama. Sellega on tal veel üks teadmine, millega pole midagi peale hakata ja mis seetõttu teeb talle endale halba.

Inimene, kes annab oma teadmise vabaks, tunneb, kui palju ta on ise teise suhtumist provotseerinud. Tundes oma teadmise tõesust tekib rahunemine.

Tundmata elu, püütakse temast võimalikult palju teada saada. Klammerdutakse oma teadmistesse ja raiutakse oma õigust, mõistmata, et teadmine on nagu üks keskpunktist alanud päikesekiir. Seda teadmist võib teaduslikult arendada lõpmatuseni. Nimetades seda teadmist heaks, rakendades teda praktikasse, jõutakse paratamatult tõdemuseni, et asjal on ka teine pool. Nii jõutakse filosoofilise mõtlemiseni.

Filosoofiline teadmine on nagu lõputu sirge, mis koosneb nähtavast ja nähtamatust päikesekiirest. Rääkides igast kiirest eraldi, targutades targa näoga, käime nagu kass ümber palava pudru, aga asja olemus on ikkagi ebaselge. Andes oma teadmisi vabaks jõuame hetkeni, mil tunneme asja olemust. Tunneme, et rääkisime asjast, mis on kui kiirgusallikas, nagu päike. Võime rääkida päikesest, mida teame, võime teda vaadata. Keskendudes, et teda tunnetada, tunneme midagi, mida ei saa kohe sõnadesse panna. Otsides selle tunde tekitajat, võime avastada päikeses midagi uut. Võime sellest palju teaduslikult rääkida, aga teda uuesti tunnetades tunneme ikka ja jälle midagi uut. Otsides selle vastet füüsilisel tasandil, leiame järjest väikemaid aineosakesi, mida enne poleks nagu olemas olnudki. Avastasime nad tänu tunnetele.

Uued avastused baseeruvad alati tunnetusele, intuitsioonile.

Samasugune tundmatu kiirgusallikas on inimene, igaüks meist. Võime endast justkui kõike teada, aga siis tuleb ootamatu sündmust ja selgub, et me ei tundnud ennast üldse. Oleme oma julge olla tahtmises klammerdunud oma teadmistesse, mis vedasid meid alt just nimelt siis kui ei oleks tohtinud. Vabastades oma teadmisi iseendast, õpime ennast paremini tundma. Tõekspidamised, millesse olime enne klammerdunud, muutuvad ja kannatused vähenevad.

Kes armastavad elu teaduslikku tõestust, neile püüan sama asja ära seletada veidi teisiti. Kasutan selleks Eesti Entsüklopeedia definitsioone - mõistete sisu avamist. Et asja mitte liiga keeruliseks ajada, kasutan kõige üldtuntumaid mõisteid. Pöörake tähelepanu ka teaduslike väljendite nimede algtähendusele, sest see ei ole juhuslik. Igal sõnal on põhjatu sügavusega tähendus. Teadlased ei võta nimesid laest.


Teaduslikud väljendid

Mõtteline tähendus

Aine - mateeria vorm, mida iseloomustab nullist erinev seisumass ja suhteline stabiilsus. Aine vastand on väli. Aineosakeste hulka kuuluvad eelkõige prooton, neutron ja elektron. Maine elu kui tervik koosneb maisest ja vaimsest poolest, aga kui teda hakata hindama materiaalselt, siis need pooled vastandatakse teineteisele.
Element - ladina keeles alge, algosis, algmõiste, ürgjõud. Tuntuim on õpetus 4 looduselemendist: tulest, veest, õhust ja maast. Kõik materiaalsed ained koosnevad elementidest, mis omakorda koosnevad molekulidest. Kui poleks kõiki vaimseid ürgjõude, siis mateeria ei püsiks koos. Elu mõte ongi ürgne elujõud, mis sisaldab kõiki harmoonias olevaid elemente.
Molekul - elektriliselt neutraalne, normaaltingimustes iseseisvalt eksisteeriv väikseim aineosake, millel on sama aine omadused. Inimene - mikrokosmos, on normaaltingimustes ehk rahu tingimustes iseseisvaks eluks võimeline elu osake, mis suures plaanis on identne makrokosmosega.
Ained koosnevad elementidest, elemendid koosnevad molekulidest, molekulid koosnevad aatomitest. Elumõte koosneb põhimõtetest, mis ajaga kaasas käies töötavad nagu aatomielektrijaamad, aga seisma jäädes muutuvad aatompommideks nii iseenda sees kui ka väljapool.
Aatomid on elemendi väikseimad jagamatud osakesed, mis koosnevad positronidest, elektronidest ja neutronitest. Põhimõtted kujunevad arusaamadest, mis üht või teist asja heaks, halvaks või normaalseks hinnates on mõjutatud paljudest välisfaktoritest.
Elementaarosake - fundamentaalosake, kõige lihtsam osake ürgjõust ehk elemendist Kõige lihtsam osake elust, millele kogu elu toetub, on elu mõte - elu alus, vundament.
Kõik ained koosnevad molekulidest. Molekul, ladina keeles mass, on elektriliselt neutraalne, normaaltingimustes iseseisvalt eksisteeriv väikseim aineosake, ühe- või erisuguste aatomituumade ja elektronide püsiv dünaamiline süsteem, mille sisemised vastasmõjud on suuremad kui vastasmõjud ümbrusega. Nii tervis kui ka haigus on ained, mis koosnevad elementaarosakestest, mis liituvad kõigepealt arusaamadeks, siis põhimõteteks, siis elu mõtteks. Niisugune kui on inimese elu mõte, niisugune on tema elu. Inimese sisemised vastuolud on alati suuremad kui vastuolud ümbritseva keskkonnaga. Kes sisse ei näe, see arvab teisiti. Ikka vastavalt oma arusaamisele ehk arusaamadele.
Molekulide püsivuse määravad klassikalise mudeli kohaselt eelkõige kindlas korras paiknevate aatomite vahelised sidemed. Molekul koosneb aatomitest. Kui inimese põhimõtted on arukad ehk tasakaalus, siis tema sidemed ümbritseva eluga on korras ja tema endaga on kõik korras. Inimesena on ta siis igavene. Võib öelda, et inimene koosneb oma arusaamadest, sest nendest sõltub tema elus olemine.
Molekulaarjõud on elektromagnetilised jõud, mis sõltuvad molekulide ehitusest, nende tsentrite vahelisest kaugusest ja molekulide vastastikusest orientatsioonist. Väiksemate kauguste puhul on ülekaalus tõukejõud, suuremate kauguste korral tõmbejõud. Vastavalt energiatele, millest inimene koosneb, ta kas tõukab või tõmbab seda, kellega ta parasjagu suhtleb. Suhtlemist õppides ei osata veel olla tervik, milles on kooskõla, seepärast tõmbutakse, kui ollakse teineteisest kaugel ja tõukutakse, kui ollakse teineteisele lähedal. Täieliku sarnasuse puhul ühinetakse tervikuks. Lahkarvamuste suurenedes minnakse lahku.
Aatom, kreeka keeles jagamatu, on keemilise elemendi väikseim osake. Aatomid erinevad üksteisest massi ja koostise ning nendest tulenevate füüsikaliste ja keemiliste omaduste poolest. Aatom koosneb positiivse laenguga tuumast ja seda ümbritsevast elektronkattest, mille moodustavad negatiivse laenguga elektronid. Neutraalse aatomi elektronide arv võrdub tuuma positiivset laengut kandvate prootonite arvuga. Elektrone kaotades või juurde saades muutub neutraalne aatom iooniks. Arusaamad erinevad üksteisest saadud elukogemuste materiaalsete ja hingeliste aspektide poolest, mis mõjutavad iseloomuomadusi. Mida parem on süda, seda halvem on ümbrus, mis ei anna kunagi rahu. Mida paremaks ennast peetakse, seda rohkem on hirme, mis hirmutavat ligi tõmbavad. Juurdetulev negatiivsus - halb - paneb inimese eesmärgikindlalt liikuma. Mida rohkem on halba, seda rohkem muutub siht eesmärgiks. Negatiivsuse vähenedes või suurenedes tekib liikumine tasakaalustamise suunas.
Ioon, kreeka keeles minev, on elektriliselt laetud aatom või aatomirühm. Positiivne ioon katioon - tekib neutraalsest osakesest, kui see kaotab ühe või mitu elektroni. Elektron ei jää vabaks, vaid liitub teise neutraalse osakesega ja moodustab negatiivse iooni - aniooni. Rakk on nagu aatomgi jagamatu. Rakud erinevad üksteisest suuruse, koostise, füüsikaliste ja keemiliste omaduste ning funktsiooni poolest. Alguses ehk olemuses ehk südames on kõigil armastus, mille olemasolu eest kannab hoolt hirm, et mind ei armastata. Olles alles ohutunne, mis aitab iseenda olemasolu ümber pidevalt tiireldes armastust elavana hoida. Hooletuks muutudes võib ta saada ehmatuse osaliseks. Nii muutub olemine hirmu suurenedes või vähenedes minemiseks ja tegemiseks.
Anood, kreeka keeles tee ülespoole, on vooluallika positiivne poolus, mille poole liiguvad nioonid. Olles vastavalt oma arusaamisele väge täis, võidakse hakata väge suurendama. Lihtne liikumine võib muutuda võitlemiseks iseenda olemasolu eest. Edasine liikumine toimub vastavalt kaotamisele või võitmisele.
Katood, kreeka keeles tee alla, on vooluallika negatiivne poolus, millele liiguvad katioonid.

Oma arusaamadele põhinev liikumine toimub vastavalt poolehoiule. Ennast positiivseks pidaja tõmbab ligi positiivsust ja liigub positiivse suunas. Ennast negatiivseks pidaja tõmbab ligi negatiivsust ja ühineb negatiivsega. Sarnane tõmbab sarnast.

Head liiguvad ülesmäge, halvad liiguvad allamäge, kuni enam edasi ei saa. Siis pööravad otsa ringi ja liiguvad tagasi. Niimoodi joostakse, kuni tuleb arusaam, et vaja on rahu ja tasakaalu.

Elekter, kreeka keeles tähendab elektron merevaiku, on mateeria põhiomadus, mis seisneb elektrilaengute olemasolus aine elementaarosakestel. Keha on elektriliselt laetud, kui temas on kas elektronide liig (negatiivne laeng) või vajak (positiivne laeng). Elektriliselt laetud kehi ümbritseb elektriväli. Liikumine on elu. Kelles on hingerahu, selles ei puudu sisemine liikumine, mis tagab vajadustele vastava tasakaaluka välise liikumise. Kes ümbritseva keskkonna rabelemisest ja hõõrumisest muudab oma liikumissuunda nagu pooluseid, selle liikumine muutub liikumiseks eesmärgi suunas. Sellise inimese bioväli säriseb vastavalt eesmärgile negatiivselt või positiivselt.
Elektrilaengute korrapärast liikumist teatud suunas nimetatakse elektrivooluks. Sihipärane mõtete liikumine on loomine. Eesmärgikindel mõtete liikumine on häving.
Elementaarosake ehk fundamentaalosake on struktuuriga või struktuurita mikroosake, mis võtab jagamatu tervikuna osa kõigist nüüdisajal tuntud füüsikalistest protsessidest. On avastatud üle 350 elementaarosakese ja nende arv kasvab pidevalt. Pole võimatu, et neid on lõpmata palju. Lihtsaid mõtteid on lõputult palju. Neid mõlgutades, mõeldakse elust. Ma ei tea, kas ma olen neist 350 üles lugenud. Mõtiskledes elu üle teda hindamata, hoiame elu liikuvuses, mis tagab meie elu olemasolu. Nagu klammerdume neisse mõtetesse, nii hakkame hävitama oma elu vundamenti.
Tuuma- ja elementaarosakesed võivad üksteiseks muunduda vastavalt energia massi ja jäävuse seadusele. Stressid muutuvad ja muudavad nime, aga elu üldenergia jääb samaks. Iga muutust materiaalsel tasandil, mis on väljunud normi piiridest, võib mõtetega muuta nii, et ta on jälle normi piirides. Iga haigust võib mõelda uuesti terveks.
Elektrofiilsus, (kreeka keeles elektro on merevaik - sisemine liikumine ja phileo on armastan), on täielikult või osaliselt vaba orbitaaliga osakese (katiooni, molekuli, radikaali) võime siduda elektrone, millest see osakene muutub vastavas suunas liikuvaks. Maailmas võib olla palju halba, aga armastus - inimese sisemine tasakaalustatud liikumine - suudab teha kõik korda. Armastus tõmbab ligi halvas olevat head, mille tulemusel halb muutub tasakaalukamaks, muutes oma olemist ja tegemisi.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.