Hing ja hingamine

Hinge ja hingamist ei seostata tavaliselt omavahel, olgugi, et eesti keele eripära ütleb ühe ja sama sõnatüve kaudu, et nad on põhimõtteliselt üks energia. Niikaua, kuni inimene hingab, seni hing liigub. Liikumine ongi elu. Kuni hing sisse ja välja liigub, püsib keha elus.

Seda, mida me sisse hingame, selleks tasapisi muutume. Ümbritsev atmosfäär nii vaimses kui maises mõttes on inimese märkamatu muutja. Iseenda vajadusi tundma õppides õpime sisse võetud atmosfääri mitte sisse jätma vaid välja hingama. Seni on inimene õppinud kõike, mis sai, niikaua endale hoidma kuni mõõt saab täis.

Kui materiaalsuse mõõt on täis, siis hingel pole enam ruumi ja ta peab lahkuma, et kehast vabanenult edasi liikuda. Kumb kannatab? Enam ei kannata kumbki, sest hingetu keha ei tunne midagi. Vabanemise hetkest vaimu vallas asuv kehatu hing saab möödunust järeldusi teha, ilma et hirmud ja ajapuudus teda tagant kiirustaks.

Hinge liikumist ehk hingamist juhib vahelihas.

Hing tuleb siia ilma ülenduma - arenema tasakaalutusest tasakaalukuseks ehk vaimuks. Hirmud muudavad ülendumise alandumiseks, ülendamise alandamiseks. Alandatusest tekib põletik. Talumatust alandatusest tekib mädapõletik. Niisiis: alandame oma hirmudega iseennast ja tekitame endale põletiku, mille põhjust hakkame otsima väljastpoolt iseennast, alandades sellega materiaalset põletiku põhjustajat. Võiks öelda, et alandatus on kõikide haiguste baasenergia.

Inimene hingab õigesti, kui ta saab aru, mis on õiglus ja mis on tõde. Tasakaalukas inimene näeb, et elu on õiglane, et igaüks saab seda, mida ta väärib. See on alati nii olnud. Ta vaatab surevat last ja teab, et see laps tuli omal vabal tahtel selliselt oma karmavõlga lunastama. Kui see ongi kõikidest võimalustest kõige raskem, siis ei saa teda aidata mitte keegi peale tema vanemate, kes lunastavad lapse haiguse kaudu oma karmavõlga. Nad võiksid aidata, aga kui nad ei oska, kui neis ei ole usku või kui neil ei ole tahtmist, siis on see nende karmavõla lunastamata jätmine, mis kandub edasi järgmisse ellu. Ega ta lunastamata ei jää. Teised saavad aidata elu kergendada, aga nad ei saa teise elu ära elada. Nii realiseerub eluline õigluse printsiip.

Hirmunud inimene arvab alati,

et just praegu on eriti hull aeg ja

et tema teeb alati rohkem, kui saab ja

et tema teeb ja teine saab ja

et elu on tema vastu ebaõiglane ja ülekohtune.

Kui peate ennast julgeks, aga arvate samamoodi, siis tuletage endale meelde, et JULGUS ON ÜLISUUR HIRM, MIS ALLASURUTUSE TÕTTU EI ANNA ENNAST HIRMUNA TUNDA.

Selline julgus võib teha tõesti palju, et head saada. Aga tema võibolla ülisuured tegemised on armastuse ärateenimised, mis ei too õnne. Tühja joostud rabelemine tekitab ebaõigluse tunde, millest tekib võitlus ebaõigluse ja ülekohtuga, mida nimetatakse võitluseks inimõiguste eest. Ebaõiglusega võitlev inimene näeb igal pool ebaõiglust ja tunneb, et teda ahistatakse, kui ta ei saa seda, mida tahab. Seepärast on ta võimeline elu nimel kohtupinki tirima igaühe, kelles ta ahistajat näeb ehk selle, kelles ta näeb iseennast. Kõige suurem ahistamine on iseenda ahistamine hirmudega.

Hirm süüdi olla on inimese kõige suurem ahistaja.

Hirmunud inimese vahelihas väljendab vahetegemise, ebaõigluse ja ülekohtu probleeme. Kes vahetegemist kardab, selle vahelihas on pinges ja ei lase normaalselt hingata. Õpetatakse, et hinga õigesti, aga sellest ei ole kasu. Kogu maailmas on vabastava hingamise ehk rebirthing`u koolid ja kursused, kus õpetatakse spetsiaalsete hingamisharjutuste abil stresse vabastatama. Olen sellega tegelnud ja pean seda suurepäraseks võimaluseks alateadvusesse kogunenud stresside teadvustamiseks ja vabastamiseks. Samas tean, et selleks on vaja spetsiaalset aega ja kohta, aga õigesti hingata oleks vaja pidevalt. Olen otsinud alternatiivi ja tean nüüd, et kes vangisolevat õigluse, vahetegemise ja ülekohtu energiat vabastab, see hakkab iseenesest üha õigemini hingama.

Vabastav hingamine kujutab endast katkestusteta hingamist. Kujutage endale ette ühte suurt rõngast, mis läheb vertikaalselt Teie kehast läbi ja mille üheks osaks on Teie keha. Te hingate läbi rõnga, taldade alt sisse ja pealaelt välja. Väljahingamine liigub mööda rõngast taldade alla ja sealt hingate uuesti sisse. Jälgige, et väljahingamise lõpp oleks pausi pidamata sissehingamise alguseks.

Võib hingata vastupidi: pealaelt sisse ja taldade alt välja. Mõlemad suunad on õiged ja vajalikud. Nii suunate koos hingamisega energiate voolu. Tähtis on jälgida, et üks hingamine läheks teiseks sujuvalt üle ja et rütm oleks samasugune kui siis, kui Te tavaliselt hingate. Veel parem, kui hingate aeglasemalt. Koolides ja kursustel õpetatakse erineva rütmi ja sügavusega hingamist, millel on kindel suunitlus, aga seda ei tohi teha ilma oskamata.

Võib hingata haigest kohast sisse ja välja. Võib hingata kogu kehaga sisse ja sama teed keha keskpunktist kiirjalt igas suunas välja. Selline hingamine võib tekkida hetkeks iseenesest, kui inimene tegeleb oma uhkuse, häbi, lootusetuse ja otsustusvõimetuse vabaks andmisega. Selline on põhimõtteliselt pühaku hingamine. Et jõuda sinnamaani,on vaja endaga pikka aega tegelda.

Hirmudega inimene hingab katkendlikult. Peale iga sisse- või väljahingamist on väike paus - hingamiskramp, mis räägib, et inimesel on hirm halba saada või hirm heast ilma jääda. Nii jääb hea, mis sisse hingati, sisse ja muutub vangiks ehk halvaks. Halb, mis oli vaja välja hingata, ei väljunud, vaid jäi keha reostama. Ainuüksi sellise hingamisega kogume omale haigusi. Lisaks me sööme ja joome ka valesti. Ka puhastada oskame ennast ainult väliselt, mõistmata, et see on imetilluke osa puhastumisprotsessist. See kõik on sellepärast, et me elame hirmudega.

Vahel kasutatakse kellegi või millegi lahkumise kohta mõisteid "haihtus" ära või "hingas ära". Näiteks haigus justkui hingas ära. Oli ja enam ei ole, on üleöö kadunud. Kui probleem, mis hinge vaevas, sai õhtul selgeks ja leidis lahenduse, siis kerge haigus ongi hommikuks lihtsalt ja märkamatult sõna otseses mõttes välja hingatud. Kui see toimus alateadlikult, siis teda võibolla ei pandudki tähele ja unustati kohe.

Kuna inimene on mõtlev olend ja tal on vaja kõike teadvustada, siis sama haiguse kordudes ta enam nii märkamatult ära ei hinga. Kõige otstarbekam on hingamise teadliku juhtimise abil hingamiselundite haigusi ära hingata. Vahelihasest hakkab automaatselt ebaõigluse energiat vabanema, kui inimene oma hingamiselundite haigestumise põhjuste üle juurdlema hakkab. Kui ta küsib endalt, mida see haigus mulle õpetab, siis ei ole haigus ju enam ülekohus. Miks? Ta on teise mõtte omandanud ja õpetajaks muutunud.

Vahelihas koordineerib hingamist. Ilma temata ei liigu õhk kopsu ega kopsust välja. Ehk ilma temata muutub vabadus ehk hinge vabalt sisse-välja liikumine surmaks. Aga tema töö on otseses sõltuvuses inimese arusaamadest.

Kuna vahelihasest tavaliselt ei räägita, siis ma kirjeldan veidi tema ehitust. Ta, nagu tema nimigi ütleb, on lihaseline organ. Lihased kinnituvad rindkere seinale alumiste roiete ja esimeste nimmelülide kõrgusel. Lihased kulgevad kiirjalt keskmesse ja lähevad üle kõõluskoeks ehk sidekoeks, milles on avad söögitorule ja kõigile veresoontele, närvidele ja lümfiteedele, mis ühendavad ala- ja ülakeha. Kokku on see ülespoole kaarduv kuplikujuline organ, mida pealtpoolt katavad kopsukelmed ja südamepaun, altpoolt kõhukelme. On teada, et tema peamine funktsioon on hingamisfunktsioon, aga kui kellelgi on hingamisorganid haiged, siis diafragma patoloogia jääb tavaliselt tähelepanuta. Kuna sageli on see ainult energeetiline, siis on selge, miks seda meditsiiniliselt ei leita.

Mida kõvemini sunnib inimene ennast ülenduma ehk parem olema, seda kõvemini rebib ta oma diafragmat ülespoole. Võib puruks rebida. Mida kõvemini inimene ennast kellegi ees sunnib alandama, et meeldida, et armastust ära teenides parem oleks, seda kõvemini surub ta oma diafragmat allapoole. Kuplit tagurpidi suruda ehk elu oma meele järgi ümber pöörata pole siiamaani õnnestunud ka kõige tugevamal inimesel maailmas. Kes on väga tahtnud, see on ära surnud.

Kuplil on ülevuse energia. Kuppel on samasugune poolkera nagu taevavõlv meie üle. Võibolla olete kirikus kupli all seistes seda õnnist tunnet tundnud. Kahjuks seisab enamikus kirikutes kupli all altar ja lihtsurelikel pole õigust sinna minna. See-eest ei keela Jumal meil kellelgi oma kupli ehk taevavõlvi all seista ja tema õnnistust vastu võtta.

Kuppel on pühadus ehk vaimuvalgus, mille vastaspool on häbi ehk pimedus, mustus.

Deformeerunud kuppel on muserdatud madaluse energia. Kõik maised kuplid võivad ebaõigeid proportsioone omandada, deformeeruda, kokku kukkuda, seepärast ei saa nende peale loota. Taevakupli peale võite alati loota. Ülevuse hetkel on inimese kops pingevaba ja nii avar, et avaramat pole vaja. Pühaduse tunne ülendab.

Laske oma ülevus, pühadus hirmuvangist vabaks, siis tunnete, mida tähendab: "Ma elan."

Vahelihas sümboliseerib vabaduse (kopsud), armastuse (süda) ja võimu (maks) vahelist olukorda. Riik on võimuorgan, mille vastu on alati protestitud, sest protest sundimise vastu on alateadlikult automaatne. Hirm tekitab protesti. Ise kardame, ise protestime ja ise oleme riik. Sellepärast toimuvadki kõik need protsessid igaühe kehas. Mida rohkem inimene orjust kardab, seda rohkem riik talle peale pressib ja seda rohkem maks alt üles pressib. Niikaua, kuni hing on kinni. Riik peab niikaua oma heade tahtmistega inimest taga ajama, kuni inimene saab aru, et riik on vajalik, sest teisiti ei oska inimesed veel elada. Kuna kardate inimesi, kes Teid ahistavad, siis niipea, kui need inimesed omandavad riigi mõiste, summeeruvad ka Teie hirmud.

See tähendab: mida rohkem on inimesi, keda Te kardate, ei usalda, teate, et nad ei soovi Teile head või soovivad Teile halba, püüavad Teie teadmisi või oskusi naeruvääristada, seda painavam on Teie maks. Need inimesed on üks osa riigist, kus Te elate. Kui Te püüate vastu pidada, siis vahelihas on krampis, aga maks pressib edasi, sest Te tõmbate oma krampliku hirmuga ründajaid ligi. Mida rohkem Te üritate vapralt vastu panna, seda suuremaks või tihedamaks kasvatate maksa, sest Te vihkate kindlasti oma ahistajaid. Et välja ei näita, see on iseasi. Ega maks ole ka kellelegi näha.

Paljud summeerivad oma mittesõbrad - et mitte öelda vaenlased - ühise nimetaja alla: materialistid. Mis kindlasti tähendab ka raha. Ükskõik, kui heatahtlik Te kõigi vastu olete, kui nad takistavad Teil omi asju ajada - oma missiooni täita, nagu öeldakse - siis on Teil hing juba vähemal või rohkemal määral kinni. Teie sissehingamine on nagu maksa oma kohale - ehk alla tagasi - pressimine, mis iseenesest on alandamise energia. See on seesama, kui Te alandaksite oma hingestatusega materialiste ja nad peavad Teile peale pressima, et Te nendele vaimsed asjad selgeks teeksite, sest ka neil on vajadus ülenduda. See on seesama, kui võim tahab ka vabaks saada. Kuna ta muudmoodi ei oska, siis ta arvab, et kui maks tõuseb kopsu kõrgusele, siis see ongi vabadus.

Neid energiaid võite vabastada erinevalt. Võite vabastada vabaduse ja võimu, aga ka maksa, südame ja kopsud kui energiad.

Oma vihastamist väljendatakse sageli sõnadega: "Mul läks kops üle maksa." See tähendab, et kui vabadus tahab millestki üle olla, siis on see tõesti kole lugu. Kui vabadus ehk armastus muutub vihaks, siis võib välk selgest taevast tulla ja maa puruks rebida.

Tõeline vabadus on nagu taevas, mis ümbritseb maad ja teda ei saa ahistada.

Näiline vabadus on nagu maa, mis tahab saada taevaks. Kui seda ei saa, siis see on ahistamine. Kes seda ei lase, see on ahistaja. Tahtmine saada vabaks paiskab ennast kehaks pidava inimese mööda taevast laiali. Inimest nagu polekski enam. On raevunud inimene, kes ei olegi inimene. Ta on hetkel loom. Raevunud inimese sapp paiskub verega mööda keha laiali. Kes oma meeleparandusega tegeleb, see ei provotseeri teisi ja teda ei provotseerita lõhki minema. Ta lakkab olemast ahistatu.

Kui pole ahistust, siis ei teki ahastust. Need kaks stressi on nagu kaks teineteisele kes-keda põhimõttel läbi diafragma võmme jagavat pimesikku. Kumbki ei salli ei ebaõiglust ega ülekohut. Ahistamine haarab IV t¹akra oma raudsesse haardesse ja paneb inimese oma õiguste nagu õhu eest võitlema, mõistmata, et keegi peale enda teda tegelikult ei ahistagi. Ahistamise vastu võitlemine viib alati ahastusse, mis haarab oma raudsesse haardesse III t¹akra. Ahastamine paneb elutegevuse seisma, et inimene hakkaks oma elu üle järele mõtlema. Kui inimene ei saa enam midagi teha, siis mõelda saab ta ometigi.

Ahistamise jaoks on vastaspool ülekohtune,

ahastamise jaoks on vastaspool ebaõiglane.

Nende vahel seinaks, kuhu hinnangud tulistatakse, on vahelihas Vahelihase peale koguneb ülekohus ja alla koguneb ebaõiglus. Teiste stresside lisandumisega tunnetavad erinevuse ära eriti tundlikud inimesed. Vähem tundlikele ja tundetutele on see kõik üks suur segadik. Teades, et sellised stressid on olemas ja neid vabastades võite erinevust siiski tundma õppida.

Ahistamine on praeguse aja moesõna. Kõik võitlevad ahistamise ja ahistajate vastu, mõistmata, et võitlevad kõigepealt enda vastu. Kui inimene tunneb, et teda ahistatakse, siis teda ahistatakse isegi siis kui keegi ei ahista. Tunne määrab ja ahistustunde tundja näeb ahistajat ka seal, kus ahistajat ei ole. Nii tundub lapsele, et vanemad ahistavad. Õpilasele tundub, et õpetajad ahistavad. Töölisele tundub, et ülemused ahistavad. Võitlus ahistajate vastu käib nii vaimselt kui füüsiliselt. Ahistajad ahastavad ja tunnevad, et neid ahistatakse. Mõlemal poolel on õigus, aga tõde on see, et hirm olla ahistaja ja hirm olla ahistatav asuvad igaühe hinges, mistõttu inimesed ei saa järjest enam iseendaga hakkama.

Niisiis: vahelihas võtab hingamisprotsessist aktiivselt osa ja kui äkki tekib hirm ebaõigluse ja ülekohtu ees, siis hing on hirmust kinni. Olgugi, et inimene ei mõelnud hetkel ei ebaõigluse ega ülekohtu probleemi peale. Tema kartis, - ja hirm tegi asja ära. Mõeldud, tehtud. Pole tähtis, millal mõeldud. Vabastamata energia ilmutab end alati kõige ebasobivamal ajal, selles võite kindel olla.

Kui Teil on tahtmine rahumeelselt vastu pidada, siis on Teil varsti ka kurb meel, et inimeste vahel vahet tehakse, et rikast peetakse paremaks kui vaest, tarka paremaks kui rumalat, vana paremaks kui noort, ilusat paremaks kui inetut, valget rassi paremaks kui musta, Teie venda paremaks kui Teid, Teid paremaks kui Teie õde, Teie ema paremaks kui isa või vastupidi jne. Kurbus sellisest ebaõiglusest tekitab vahelihase turse, mis võib olla ülisuur. Nii suur, et on silmaga näha, aga seda peetakse paksuseks. Ainult ülikõhnadel võidakse kahtlustada alumiste roiete kõrgusel ei tea mis põhjusel tekkinud rõngakujulist turset. Minu pandud vahelihase turse juttu peab ilmselt enamik meedikutest naeruväärseks.

Vahelihas jagab keha pooleks. Kes jagab elu kui terviku minevikuks ja tulevikuks, maiseks ja vaimseks, sellel on vahelihasega pidevalt probleeme. Kes räägib minevikust ja tulevikust eraldi, see ei oska olevikus elada ja sellel on vahelihas vähemal või rohkemal määral haige. Diafragma on terve neil, kes ilma suuri sõnu tegemata lihtsalt elavad.

Kuna kõik probleemid algavad hirmust, siis ka diafragma võib olla hirmupinges. Äkki tekkinud pinge võib olla nagu kramp, mis ei lase hingata. Sellises olukorras hakkab inimene õlgu tõstes ja langetades kopsulõõtsa mängima. Kui hirmukrambis inimene seda nippi ära ei taba, siis ta võib lämbuda. Diafragma pidev hirmupinge on järjest kõhnuvatel inimestel. Nad kardavad vahetegemist, ebaõiglust ja ülekohut ning nad ei lähe enda või teiste moraalset õigust hirmutajale kisaga, rusikatega ega relvaga selgeks tegema.

Vahelihase kramplikke kokkutõmbeid - luksumist - peetakse süütuks tervisehäireks. Kes sageli ja tundide viisi luksub, see on pärast nagu läbiklopitud ja teab, et selles ei ole nalja natukestki. Luksumine väljendab kadunud elumõttega seotud hirmu ja see on tõsine asi. Elugi on tõsine asi, aga ta ei tohi muutuda surmtõsiseks. Nii püütakse ka luksujat naerutada. Talle öeldakse: "Tuleta meelde, millal sa nägid viimati sirelikarva hobust ja kuhu poole ta tagumise otsaga oli?" Ja inimene mõtleb.

Mõtleb nii, et unustab luksumise ära. Võibolla hobune tuli meelde, võibolla ei tulnud, aga luksumine kadus ära. Mida see tähendab? Tähendab seda, et kui inimene on hingelises kriisis, siis tuleb talle anda mingi konkreetne, mõtlemisega seotud ülesanne, mille tegemata jätmine ei kujuta iseendast mingit traagikat. Luksumise puhul öeldakse ka, et keegi vist mõtleb mu peale. Kui see on rõõmus lootus, siis ainuüksi püüd tunnetada, kes mõtleb, võtab luksumise ära.

Väike laps või imik, kes luksub, nii ei mõtle. Tema hing tunneb ära, millal ema ja isa jälle tülli keeravad. Kui vanemad hakkavad ennast üles kruvima, hakkab laps luksuma, et vanemaid õpetada. Emasid ärritab lapse luksumine väga, aga kui ema unustab selle ärrituse pärast isa peale mõtlemise ära, siis lapse luksumine lõpeb. Nagu vana mõte tagasi tuleb, nii hakkab laps uuesti luksuma ja võib päev otsa luksuda.

Olukord on ülitõsine, kui raskelt haige inimene tunde ja päevi luksub ja mingi nali ega meelelahutus ei leevenda seda. Kui inimene on ennast surmale määranud, siis teda optimistlike juttudega ei köida. Optimism teeb ta kurvaks ja kurbus muutub vihaks iseenda haiguse vastu, mis ei luba teiste inimestega koos rõõmustada. Kurbus tekitab maksaturse ja viha tekitab maksa sisemise tule, mis mõlemad ärritavad vahelihast veelgi. Sellises olukorras on vaja tõele silma vaadata ja rääkida ausalt elust, mineviku heast ja halvast.

Kui inimesel lähevad kinni ühe kehapoole vertikaalselt kulgevad energiakanalid, siis on see väike viga, sest teise poole kanalid aitavad edasi elada. Kui ristikanal läheb kinni, siis on lõpp. Ristikanal ongi vahelihase kanal. Tavaliselt sellest ei räägita. Ka meil kasutatavad idamaised õpetused räägivad põhiliselt vertikaalkanalitest, sest niimoodi ravitakse füüsilist keha ka idas. Mõttega ravimise kui kõige kõrgema tasandiga ravimise õpetuse olemasolust ida filosoofias on mulle rääkinud mitmed inimesed, kes huvituvad vaimsest arengust ja kelle kätte seepärast vastavad raamatud ka tulevad.

Kui inimesel on mingi haigus, siis on ka vahelihasel midagi viga. Aga kui ainult alakeha või kui ainult ülakeha on haige, siis on vahelihase energia kindlasti suuremal või vähemal määral kinni. Näiteks alakeha on turses, ebaproportsionaalselt suurenenud või on muud paisunähud, mille puhul alakehasse kogunenud energiad ei pääse kogu keha ulatuses liikuma. See tähendab, et maine energia ei saa taevasse tõusta, sest inimene on materiaalse tasandi küljes vangis. See inimene võitleb ebaõiglusega, seistes sellele vastu kui sein. Ta peab oma materiaalsust halvaks ja tahab tast lahti saada, aga maa ei lase teda lahti.

Materiaalsus teab, et kui ta laseks, siis see inimene sööstaks pikemalt mõtlemata sinna, kus arvab, et tal on hea, see tähendab taevasse. Aga see on surm. Kui aeg sealmaal veel pole, siis laske materiaalsus endast tasapisi lahti ja Teie alakeha vabaneb haigustest. Seega: tahtmine elu raskeks tegeva materiaalsuse käest nii ära joosta, et materiaalsed varad suureneksid, koguneb alakeha haiguseks.

Materiaalsete arusaamadega inimene, kes ei ole vaimsuseks veel valmis ja seepärast ei kiirusta vaimsusesse, elab tervena ja rõõmsana maa peal edasi. Kui ta on oma eluga rahul, siis maisest energiast piisab tema elus ja terve olemiseks. Alateadlikult juhib teda ju ikkagi vaim ja ta teeb nagu vaja, et elu oleks korras.

Paisunähud, sealhulgas paksuks minemine või haiguste kogunemine ainult ülakehasse tähendab, et inimesel on hirm ülekohtu ees, mida ta endasse kogub. Tema vaikiv protest ülekohtu vastu teeb diafragma ülapoole raskesti läbitavaks energeetiliseks seinaks ja vedelikud kogunevad ülakehasse seda enam, mida suurem on tema kurb tahtmatus nii madalale laskuda. Ülakeha järkjärguline paisumine toimub iga kord, kui inimene lubab midagi ebaväärikat, madalat, labast ja inetut nähes endale, et tema küll kunagi nii madalale ei lasku, sest ta on endale selle keelanud.

Lastega, kes ühel päeval järsku oma peaga mõtlema ja hindama asuvad, toimuvad need muutused lausa silmnähtavalt. Need lapsed võitlevad tahtmisega oma matslikust kodust ära minna ja tahtmisega ise mitte kunagi oma vanemate tasandile laskuda. Rindkere kõikvõimalikud haigused on selle võitluse tulemuseks. Niisiis: ärge kunagi lubage, et Teie nii madalale ei lasku. Kui lubate, siis laskute, sest stress sunnib Teid selleks. Parem vabastage oma hirm ülekohtu ees ja enesekindlus, mis lubab mitte madalamale laskuda. Teadke, et enesekindlus on stress, mis jagab lubadusi, mida ei saa täita.

See stress on eriti suur nendel, kes peavad ennast vaimseteks. Ülekohtu koorem, millega eelmistest eludest tuleme ja mille tõttu näeme käesolevas elus teda rohkem kui vaja, on maise maailma probleem. Kui hakkame materiaalsuse käest vaimsusse põgenedes ennast vaimseteks pidama, siis vaatame materialiste kui eriliselt madalaid, nägemata, et ise seisame alles kahe jalaga maa peal. Ei lendagi inglitena taeva all. Hirm langeda uuesti puhtalt materialismi tasandile sunnib iseendale lubama, et kunagi ei lasku nii madalale. Nii hakkab ennast vaimseks pidav inimene pidama ennast materialistidest paremaks ja elu peab talle näitama materialistide läbi paratamatult oma koha kätte.

Nii mõndagi kutsutakse kadekopsuks ja mitte ilmaasjata. Tubli ehk teistest parem olla tahtev inimene, kes räägib oma ebaõnnest ja hädast ning võrdleb seda pidevalt teiste õnnega, võib äratuntavalt kade olla. Kui ta peab ebavõrdsust ülekohtuks, siis ta satub järjest suuremasse hätta, sest ta on oma arvamuses kinni ja tema elu ei edene. Mida avalikumalt ja hävitavamalt ta hädaldab, seda hävitajalikum on tema lahtine kopsutuberkuloos, mille sagedus praegu kogu maailmas vaatamata headele ravimitele tõuseb. Kes oma hädaorus karjuda kardab või häbeneb, sellel tuleb kinnine kopsutuberkuloos.

  • Häda ja häbi on kaksikvennad.
  • Häda on sellel, kellel on häbi, et ta ei ole vaba
  • Hädasse satub see, kes ei ole osanud elada.
  • Kes häbeneb tunnistada oma oskamatust, see jääbki hädasse.
  • Kes hakkab oma hädas ennast või teisi süüdistama, see jääb lisaks hädale ka haigeks.
  • Süüdistamise kui ülekohtuga võitlemise iseärasutele vastavalt tekivad ka kopsuhaigused.Teiste kadestamine nende vabaduse pärast tekitab kopsutuberkuloosi.

Kokkutõmbunud vahelihas takistab nii hingamist kui ka söömist. Seletamatu isutus räägib, et inimesel ei ole sellise elu isu. Ta tahaks teistsugust elu, aga teistsugust pole kuskilt võtta. Ta ei taha head elu, sest ta ei pea ennast hea vääriliseks, aga ta ei taha ka halba. Teda ei hirmuta niivõrd materiaalsed raskused, kuivõrd moraalsed probleemid. Selliselt mõtleva inimese vanemad on teineteisele kindlasti moraalset ülekohut teinud. Laps võib seda teadlikult mitte teada, sest tema eest on inetuid asju varjatud. Ta teab seda alateadlikult ja kardab justkui ilma igasuguse põhjuseta, et ka tema peres võib selline asi juhtuda. Sageli on see truudusetuse probleem.

Keda teolt ei ole tabatud, seda ei saa otse süüdistada. Aga hirm on, ja teeb pidevalt oma tööd, eriti kui abikaasa torkab väljaspool kodu millegagi silma. Truudust ei tohi seostada ainult seksuaaleluga. Truudus on kõigepealt arusaamade ühtsus. Koos arenedes muudetakse ka arusaamu koos. Kui hingelist ühtsust ei ole, siis arusaamad hakkavad lahknema. Vaimne lahknemine tekitab hingelise lahknemise ja see omakorda materiaalse lahkumineku.

Pidevalt pinges vahelihasega hea nimel elav inimene kardab täie rinnaga sisse hingata, sest kardab välja hingata. Teisiti öeldes: ta kardab rõõmustades ehk täie rinnaga elada, sest kardab rõõmu varjus asuva kurbuse väljapaiskumist. Veel lihtsamalt öelduna on see hirm elada. Hirm elada sunnib inimest endale kõike keelama ja teistele kõike võimaldama. Stress muutub aastatega kasvades pentsikuks ja teisi häirivaks vähenõudlikkuseks, näiteks järele jäänud ja sageli mittekvaliteetse toidu söömiseks, kõige hea teistele loovutamiseks. Kusjuures teised ei soovi, et ta oma tahtmisi ja vajadusi eitaks. Tema pisikese rõõmu endale lubamine lõpeb enesesüüdistusega.

Selline inimene võib hakata teiste kõrval varjuna elama. Igapäeva tegemistes ollakse tema veidrustega harjunud, aga pühapäevadel jääb ta jalgu ja hakkab häirima. Ta oleks nagu elav etteheide teistele, kellest tahavad elulust ja rõõm ilma iluks välja tulla. Mõni tahaks teda sakutada, mõni sakutabki, aga sellega läheb asi veel hullemaks. Selline inimene hakkab tegema pereliikmetele häbi.

Kui tunnete sellist inimest ja ta häirib teid oma kasinusega, siis teadke, et Te näete temas iseenda varjatud poolt. Ta võimendab Teie süütunnet Teie tühjale-tähjale laristamiste pärast. Niipea kui teda näete, nii on ka Teil hing kinni ja Te hakkate rabelema. See tähendab, et Teie tahate täiel rinnal elada ja enda meelest elategi, aga kui kasinus Teie konnasilmale astub, nii ta tuletab meelde, et Te elate üle oma võimete, isegi kui ei ela. Te oleksite oma kõrguse taotluses nagu madaluse suurendaja, ebaõiglane ja ülekohtune nende vastu, kes on sunnitud vaesuses elama. Laske oma hirm elada vabaks. Laske ka hirm moraalse ebaõigluse ja ülekohtu ees lahti. Vastasel juhul muutute vihaseks ülekohtu vastu, see tähendab vihaseks iseenda vastu.

Hirm täisväärtuslikku elu elada sunnib napilt ja hädapäraste vahenditega läbi saama. Küllus on sellisele inimesele nooremas eas vastumeelne, vananedes vastuvõetamatu. Kui ta alguses võtab teiste pakutu vastu, siis hiljem hakkab keelduma, sest hirm kasvab märkamatult protestiks. Luksust võib ta hakata ajapikku täielikult eitama ja luksuse armastajaid vihkama. Ükskõik, missuguse kaasaegse eseme soetamine tundub talle liigse luksusena, isegi kui see kergendab, kiirendab ja parandab tehtava töö kvaliteeti.

Kui keegi teine, näiteks armastatud abikaasa, ostab endale midagi uut, siis palun väga. Kui temale enesele midagi uut kingitakse, siis see võib aastateks riiulile oma aega ootama jääda. Tehniline uuendus võib aeguda enne, kui ta seda kasutama hakkab. Hirm elada täisväärtuslikku elu on kui painaja, mis paneb inimese oma kasinuse üle uhkust tundma, vanu esemeid remontima ja nende eriliselt head kasutamiskõlblikkust demonstreerima. Sellise kasinuse varjus areneb sageli rahaahnus, koonerdamine, kadedus, millest teistel ei ole aimugi. Perekonnalgi ei ole tihti olemasoleva raha hulk teada. Ainult keskpaiga väljaväänatuse ja venitatuse tunne annab probleemist märku.

Kui mehel on hirm elada täisväärtuslikku elu, siis peab tema naine ennast alalõpmata raiskamise pärast süüdi tundma. Tõeline raiskaja ei ela sellise kasina kõrval pikalt, aga kokkuhoidliku hing peab arvestama igapäevaste haavadega. Ta võib kõike viimseni kõhu kõrvalt kokku hoida, ja kokku kuivada, aga ikkagi saab manitseda. Inimesele, kes kardab täisväärtuslikku elu elada, võib isegi leivapätsi ostmine tunduda priiskamisena. Hirm olla raiskaja, hävitab söögiisu. Suutäitki ei mahu enam sisse, mis sest, et mitu päeva pole enam söönud. Selline kriis tekib siis, kui enesehaletsus võimetuse pärast elada täisväärtuslikku elu tuleb kallale. Tulemuseks on anoreksia - hirm toidu ees, mis iseenesest on hirm sellise elu ees. Ette rutates ütlen, et anoreksia väljendab inimese elu ja surma probleeme, mis asuvad neerupealistes. See, kes kardab ema, see kardab elu ja äärmuslikult suur hirm ema ja elu ees tekitab anoreksia. Selle hirmu teine ots on viha ema vastu. Kui see on kättemaksuhimuline viha, siis anorektik sureb. Peaasi, et saaks emale sellega kätte maksta. Fakt on, et ta seda mitte mingil juhul ei tunnista.

Inimene, kes kardab elada täisväärtuslikku elu, represseerib oma hirmuga teisi ja teistel tekib protest selle hirmu vastu. Nii võib kasina vanema laps olla niisugune priiskaja, et laseb vanamate elu jooksul korjatud varanduse ühe hingetõmbega tuulde. Temas on tundetuseks allasurutud hirm ehk näiline julgus elada täisväärtuslikult, seepärast on tal tahtmine võtta elult, mis võtta annab. Ta ei tahaks halba, aga protest sunnib seda tegema, korraldab asjad nii, et kõik lendab tuulde. Ta sööb, joob, prassib ja pidutseb kui kurjast vaimust vaevatud. Võibolla olete isegi tundnud hundiisu kerkimas, kui näete mõnda, kes ise on nälja nägu, aga süüa ikka ei taha. Sööte ennast lõhkiminekuni täis, kui tema Teie vastas ainult vett limpsib või raasukesi nokib.

Mõelge, kui paksuks Te võite end süüa, kui abikaasa hirm elada täisväärtuslikku elu Teid iga söögikorra ajal ärritab. Võibolla olete ennast silmini täis joonud ainult sellepärast, et kuulate mõnda vagatsejat, kes ütleb end mitte kunagi mitte tilkagi alkoholi pruukivat, toonitades sellega, kui õigesti ta elab. Või on Teid haaranud ostukirg, kui näete sentide lugejat, kes vaese mõõtu välja ei anna. Pärast kingite ostetud asja ükskõik kellele. Nii toimis Teie protest elu ebatäisväärtusliku elamise vastu, kui on võimalik elada täisväärtuslikult. Selle stressi pärast keelate endale elada ebatäisväärtuslikku elu ja lähete keelamisest paksuks.

Elu koosneb minevikust, olevikust ja tulevikust. Hirm tuleviku ees ja hirm mineviku pärast blokeerivad vastavalt tuleviku ja mineviku. Kes kardab tulevikku, see elab minevikus. Iga ükskõik kui hea ja tarvilik uus asi on temale raske kohustus, mille vastu ta alateadlikult või teadlikult, vaikselt või valjult protestib. Kõik uus ärritab. Olete arvamuses, et iga uus asi on nagunii kehv ja milleks teda üldse vaja on. Te ei saa arugi, et Te saate endale defektse asja, isegi kui teda on kümnetuhandelises partiis ainult üks. Või ei olegi defekti ja teiste käes see töötab, aga Teie käes ei tööta. Ostate teise asja - ja jälle kordub sama.

Mõni mees peab alalõpmata midagi parandama, garantiiremonti viima, lihtsalt niisama lahti kruvima, et imestada: kõik on korras, aga masin ei tööta. Peale kinnikruvimist töötab, olgugi, et midagi ei parandatud. Kui kaua siis elu ühe inimese kulul nalja teeb? Nii kaua, kuni see inimene oma hirmudes elab. Niikaua, kuni ta ei õpi täisväärtuslikku elu elama.

Arstid võivad sellisele haigele süveneva kõhnumise vastu kõiksuguseid kosutavaid vahendeid soovitada, aga see ei aita, sest stress on määrav. Vaev ja pigistustunne rinde all ja iiveldus, mis ei jõua oksendamiseni, piinab haige ära, aga ükski vahend ei aita, sest hirmust ravimid üle ei ole. Mida suurem on tema priiskajate vastu protesteeriv väljakutsuv tahtmine tõestada, et tema saab ka imevähesega hakkama, seda enam jääb temast alles ainult luu ja nahk.

Võin öelda, et hirm elada täisväärtuslikku elu võib kujuneda täiesti kinnisideeks, mille puhul kannatajast suuremateks kannatajateks osutuvad perekonnaliikmed. Proovige, kui Teie peres on selline liige, talle probleem tasapisi ja ettevaatlikult selgeks teha. Kui Te eksite taktikaga ja paiskate talle stressi kui süüdistuse näkku, siis tagajärgede pärast süüdistage ennast ise. Seepärast: enne kui ütlete kellelegi midagi, vabastage oma hirmu täisväärtusliku elu ees ja protesti ebatäisväärtusliku elu vastu. Õppige olema taktitundeline.

Risti vastupidi toimib hirm mineviku pärast. Ta tekib siis kui mineviku pärast on häbi. Ta sunnib inimest kõike vana, mis tema ajaarvamise sisse mahub, halvaks pidama ja aina uut tahtma. Ta sunnib elama uuele ja uue nimel. Uuendatud vana vastu ei ole tal midagi. Uuemaks tegemise toimingute juures võivad üks, kes kardab tulevikku ja teine, kes kardab minevikku, omavahel hästi läbi saada, aga ülejäänud olukordades võivad nad pidevalt riiu äärepeal olla. Kui need kaks on abielupaar, siis edeneb nende elu ainult tänu tulevikku klammerduja kavalusele.

Kõik, mida ta koju on soetanud, saab tasapisi vanaks ja lakkab tekitamast teisele poolele probleeme. Kuidas ta uut soetada saab, see on iseasi. Kui see on naine, siis naised oskavad raha mehe käest kätte saada, aga kui uue igatseja on mees, siis võib ta või käte peal käia, aga naise käest ta raha kätte ei saa. Nii ei usaldagi paljud inimesed raha abikaasa kätte. Iseenda närvide säästmise nimel.

Selliste abikaasade vahel on pidevalt varjatud või avalik võitlus. Mida kauem koos elatakse, seda enam hakatakse teineteist juba ette nöökima. Üks naerab, et teine ostab nagunii rämpsu kokku ja teine naerab, et teine ei märka nagunii midagi uut ja vajalikku osta või hankida. Tegelikult on see naer läbi pisarate, mis püüab raevu varjata, aga varem või hiljem enam ei suuda. Nii varjatud kui ka avalik sõda suurendab mõlema klammerdumist oma õigekspidamistesse veelgi. Mõlemad tunnevad, et teine on ebaõiglane. Pidev naer läbi pisarate on kõige ohtlikum naer üldse, sest ta vallandab vähktõve, et inimene õpiks mõistma, et kurbus on vaja vabastada, mitte naeruks teha.

Tulevikusuunas arenemise paratamatus kulutab tulevikku klammerduja ära, sest ta peab teise hirmuseinast pidevalt läbi rammima. Minevikku klammerduja tunneb samal ajal, et talle tehakse liiga. Naise klammerdumine minevikku seiskab elu tunduvalt rohkem. Kui mees on tööl eriliselt hinnatud novaator, aga kodus on kõik vastupidi, siis mees hakkab kodust tööle põgenema. Kui see ei aita, siis ta jätab kodu päris maha. Naise meelest on mees, kes haige naise maha jätab, eriliselt ülekohtune.

Kui mees on tulevikku klammerduja, siis on kogu majapidamine tehnikat täis. Võib nii täis olla, et naisel ei ole enam kohta, ja naine taandub ise. Mehe mehaanikakirg on naisele veel talutav, sest naiste mõistus käib sellest üle. Aga kui naine peab hakkama elektriliste ja elektrooniliste aparaatidega konkureerima, siis ta jääb alla. Ükski inimene ei suuda taluda tunnet, et teda tarvitatakse siis, kui tähtsamatest asjadest aega üle jääb. See, kes peab konkureerima asjadega, hakkab asju vihkama. Nii vihkavad naised meeste tööd, arvuteid - meeste mänguasju - ja mehed naiste hilpe, ehteid ja pidevat mööbli uuendamist. Tulemuseks on vihkaja vihale vastav haigus.

Ülikoolis õpetati meid diafragma songa diagnoosima. Seda hakatakse kahtlustama, kui inimesel on söömise ja hingamisega üheaegselt tekkivad vaevused. Kes minevikust äkiliselt tulevikku sööstab või söösta tahab, selle diafragma rebeneb. Selle tagajärjeks on song. Kuna enamus inimesi sööstab tulevikku iseennast tööle sundides, siis enamik vahelihase songadest on vasakul kehapoolel ja magu pressib songakotti. Süda ja kopsud ei pressi ennast songakotti. See tähendab, et tõeline vabadus ja armastus ei söösta ennast ülendama, see oleks enda alandamine. Aga magu, sooled ja maks pressivad küll. Põhjusest saate juba isegi aru.

Oma eesmärkide edu nimel enda meeleheitlik pressimine seltskonda, kus mind ilmselgelt ei oodata ja kus minu ilmumine paneb kohalolijaid korraks hinge kinni hoidma, tekitab söögitoru lahi songa, kui inimene vihastab, aga oma tahtmistest ei tagane. Diafragmas on söögitoru jaoks parajalt suur avaus. Mis siis, kui magu sealt üles pressib, väikeseks jääb ja vaevusi põhjustab? Mida kõvemini inimene vastuvoolu ujuda pressib, seda suurem on song, mida meditsiiniliselt nimetatakse hiaatuse herniaks ning mille ladinakeelne nimi on hernia hiatus oesophagi. Aastaid püsiv söögitoru lahi song võib söögitoru pidevalt traumeerides ta koed nii rabedaks muuta, et need rebenevad. Vältimatu operatsioon võib päästa elu, aga kui koed on väga haprad, siis tekivad tüsistused.

Diafragma song on kaval ja keeruline haigus. Ta võib tekitada ka öiseid õhupuudushooge, mida võibolla aastaid põhjendatakse öösel pingelangusest tekkivate südame rütmihäiretega. Ravimitele sellised rütmihäired ei allu, sest põhjus on muus. Põhjuseks on südamele rõhuv songakott, mis suureneb pingete lõõgastudes, kui inimene magab. Soodustavaks asjaoluks on lamamisasend. Vaevused on eriti suured, kui inimene sööb enne magama heitmist kõhu kõvasti täis.

Kui Teis on protest, miks minevikku peetakse paremaks kui tulevikku või tulevikku ülistades halvustatakse minevikku, siis muutub Teie abitu kurbus abituks raevuks, sest Te ei suuda kellelegi midagi ära tõestada. Teie talje ülapiiril on läbi kogu keha üks pidev vaev, sest Te vaevate end tahtmisega kellelegi midagi selgeks teha. Näiteks olete suure eesmärgi nimel pingutades nii haigeks jäänud, et peate oma ilusad unistused maha matma. Keegi püüab Teie tuju tõsta ja veenab Teid, et see ilus eesmärk ei kõlvanud tegelikult kuhugi. See vahetegemine võib Teile nii ülekohtune tunduda, et Te lähete solvumisest oma heategijaga tülli. Teie protest vahetegemise vastu ei lase Teil mõistmatutele midagi selgeks teha. Neil on oma kaljukindel seisukoht. Teil samamoodi.

Mina pole kuulnud, et kellelegi oleks pandud vahelihase põletiku diagnoos. Kui põletik on, siis diagnoositakse vastavalt tüsistustele kopsude, südamelihase või maksa põletikku. Antibiootikumidega ravimine on nagunii kõigil põletikel ühesugune.

Diafragma põletik on alandatus ebaõigluse ja ülekohtu pärast.

Diafragma mädapõletik on talumatu alandatus ebaõiglusest ja ülekohtust.

Diafragma mädapõletiku diagnoosi pole ma kuulnud, sest kui mäda murrab ennast kõhuõõnde, siis pannakse diagnoos vastavalt mäda asukohale. Operatsioon on talumatule alandatusele vabaduse andmine, operatsioonijärgne hooldus on hoolitsus ja armastus, mis leevendab ülekohut. Peale selle on inimene keskkonnast, kus ta haigestus, pikaks ajaks või igavesti eemaldatud ja probleem laheneb kiiresti. Haige paraneb. Kas täielikult, see on iseasi.


NÄIDE ELUST.

Tean noormeest, kes haigestus armeeteenistuse ajal. Teda uuriti ja raviti, aga kui midagi erilist ei leitud, siis saadeti armeesse tagasi. Mõne aja pärast kõik kordus. Vereanalüüside põletikuliste näitajate alusel sai ta korduvaid antibiootikumide kuure, mis aitasid iga kord järjest aeglasemalt. See juhus oli paarkümmend aastat tagasi, mil kaasaegset diagnostilist kompuutertehnikat veel ei olnud. Ühe järjekordse ägenemise ajal tehti talle kõhuõõne operatsioon, sest muud ei olnud enam teha võimalik.

Maksa alt leiti kaks liitrit steriilset mäda. Kuidas steriilset? Väga lihtsalt: antibiootikumidega olid mikroobid surmatud. Aga kuna probleem jäi, siis ka mäda jäi. Sõjaväkke teda enam ei lubatud. Ometi ta ei tervenenud. Enda meelest mitte eriti targana, vaesena, inetuna, tagasihoidlikuna, väikesekasvulisena, väikese inimese kompleksiga, nagu ta oli, tundis ta nüüd igal pool, et teda koheldakse ülekohtuselt. Ta kuivas kokku ja suri paari aasta pärast.

Arstid olid inimese stresside vastu võimetud.

Mida suurem on inimese õiglusemeel ehk mida rohkem ta ebaõiglust kardab, seda rohkem näeb ta kõikjal ebaõiglust ja ülekohut. Kui ta tahaks rahumeelselt õiglust jalule seada, siis ta tunneb oma abitust ja muutub kurvaks. Mida suurem on Teie kurbus kõikide vahetegemiste ehk ebaõigluse pärast ja mida tundlikum Te olete, seda rohkem on Teil tunne, nagu kopsude all oleks vähe ruumi. Niipea, kui keha veidi lõdvemaks lasete, tekib õhupuudus, kuigi kopsud öeldakse olevat terved.

Kui oma õhupuudust jälgite, siis saate aru, et kõht surub hingamise kinni. Sirutades on kergem, aga selja pidevast pingelisest sirutamisest väsivad lihased ära. Seedetrakt võib terve olla, aga ebamäärane vastikustunne, nagu vähene iiveldus, on sees. Probleemi püsides hakkate märkama, et keha lõtvudes tekib imelik täistunne seal, kus ei tohiks midagi olla. Organeid, mis võiksid haigeks jääda, ei tohiks olla.

Kurbus tekitab turseid. Turses vahelihase avaused on kitsenenud, see tähendab, et toit takerdub enne makku jõudmist ja läheb jõnksuga. See on ebamugav ja tekitab paanikat. Paanika paneb südame kloppima ja põhjuse asemel pööratakse tähelepanu tagajärjele. Suured arterid ei saa varustada alakeha hapniku ja toitainetega nii hästi kui vaja,. Suured veenid ei saa tuua hapnikuvaest verd südamesse tagasi nii hästi kui tarvis. Allpool vahelihast tekib pais. Ja mis veel hullem - ka lümf ei saa ainevahetuse tagajärjel tekkivat saasta välja tuua.

Lümfisõlmed võivad simuleerida oma kobaratega kasvajaid, aga ka kasvajateks muutuda, kui pais pikalt püsib. Mida kauem kurbus kestab, seda rohkem on ta rasvkude. See tähendab, et ajapikku hakkab kurvastav olukord, mida ei parandata, seda inimest solvama ja inimese talje muutub täidlaseks. Nii sees kui väljas võivad olla rasvarullid. Nüüd peab oma taljet juba olude sunnil pidevalt püsti ja pingul hoidma - sest vastasel juhul tekib konna kere. Pidev pinge väsitab ja kui inimene laseb ennast lõdvaks, siis ongi konna kere käes. See, mida kardeti, see tuli.

Konnakerega inimesi võib kohata igal sammul. Aegadest aega on seda iluveaks peetud ja seepärast korsettidega peita püütud ning sellega oma elupäevi sõna otseses ja kaudses mõttes lühendatud. Probleem elab edasi ja kandub põlvkonnalt põlvkonnale. Pole tähtis, kas inimene on paks või kõhn, noor või vana, rääkimata muudest varandustest. Kui tal on täidlane talje, siis ta on ülekohtu käes kannataja, kes tõmbab ülekohut endale ise ligi. Hirmuga ülekohtu ees ja vihaga ülekohtu vastu.

Konn on solvatuse energia. Konn on kahepaikne, kes sukeldub maapealsete ohtude eest vette. Kui vees midagi ei meeldi, siis tuleb maale tagasi. Ühte asja toimetab vees, teist maal. Konnale on konna elu loomulik ja vajalik. Kui inimene puugib ennast solvatust täis, siis ta on konn ning ta elab ja käitub kui konn. Ta põgeneb kuivusest vette ja veest kuivusesse, lootes, et teised teevad ta elutingimused inimväärseteks, et teised lõpetavad ülekohtu. Kuival ta krooksub, et märg on halb, vees ta krooksub, et kuiv on halb - ja ise muudkui lõõtsutab. Ta pole kunagi rahul sellega, mis tal on või kus ta on. Tema motoks on, et hea on seal, kus teda pole, kusjuures ta ei pane tähelegi, et ta solvab rängalt teisi inimesi, kes talle head pakuvad. Mõnda inimest nimetatakse kahepaikseks ja kõik saavad aru, mida ütleja mõtleb.

Diafragmaga on seotud mitte ainult talje muutused, vaid ka rindkere suurus ja kuju.

Hirm elada täisväärtuslikku elu ehk hirm hingata täie rinnaga teeb rindkere väikeseks, sissehingamise vaevaliseks, aga väljahingamise lahedaks. Väljahingamine väljendab selle inimese vabanemist materiaalse elu liigsest heast.

Julgus elada täisväärtuslikku elu ehk julgus hingata täie rinnaga on tegelikult hirmudest alla surutud julgus. See teeb inimesest suurelise elu käest kõige võtja, mis elult võtta annab. Julgus elada täisväärtuslikku elu teeb rindkere suureks, sissehingamise lahedaks, kopsumahu imestamisväärselt suureks, aga väljahingamise vaikseks ja märkamatuks. Inimene mõtleb, et nii ongi õige.

Kui Teie rindkere on kogu aeg või on muutunud aastatega alakehaga võrreldes proportsionaalselt suuremaks kui oli, siis hakake vabastama oma näilist julgust elada täisväärtuslikku elu. Teid ohustavad peale hingeliste raskuste kopsuhaigused. Te polegi aru saanud, kuidas iga hingetõmbega hingate liiga palju sisse ja samamoodi jätate iga hingetõmbega kopsu jääkõhust tühjendamata. Õhuga tuleb inimesesse kõik, mis inimene eluks vajaks. 15 sissehingamist minutis, 15x60 tunnis, 15x60x24 ööpäevas on võrdne tubli kõhutäiega.

Kui me võtame vastu selle, mis meile antakse, siis peaksime vastu andma selle, mida me enam ei vaja. Kui me seda ei tee, siis see jääb meie keha saastama. Aga iga haigus on nii hingeline kui ka materiaalne saast.

Astma on piinarikas haigus, mille puhul inimene ei saa hingata välja. Lämbumistunne sunnib õhku ahmima ja inimene tõmbab kopsud kerge vaevaga õhku täis, aga õhk välja ei tule, kuigi bronhid ei ole kinni. Miks? Sest lõõts, mis kopse liigutab, on diafragma ja kui hingel on nii raske koorem, et tal ei ole enam ruumi, siis lõõts ei saa töötada.

Räägin Teile oma isiklikust kogemusest, mis juhtis mind seda probleemi tundma õppima. Vaatamata kehvale tervisele võisin ma lapsena ja noorena oma suure kopsumahu üle uhke olla, isegi sportlased jäid alla. Et peale 25. eluaastat hakkas rõivaste ülaosa kitsaks jääma, see mulle küll ei meeldinud. Aastad tulid ja proportsioonid muutusid ülakeha kasuks. Ei saa öelda, et ma poleks oma hingamisele üldse tähelepanu pööranud. Tunne, et rindkere on valu piirini lai, kohe hakkavad roided ragisema, aga ma tahan veel sisse hingata, oli mulle üsna tuttav. Kui probleem, mille pärast ma hinge kinni hoidsin, lahenes, lasin tossu välja ja oligi kõik.

Astmahaigust pidasin ma kõige kohutavamaks haiguseks üldse, aga ma ei osanud endalt küsida: "Miks see haige just minu valvekorra ajal tuli?" Teadsin, et pean astmahaige esmaabi endale nii selgeks tegema, et tean une pealt - ja tegingi. See tähendab, et ma sain aru, et mul on vaja õppida. Ma ei saanud aru, et lisaks ravimite, haiguse ja haige tundmaõppimisele on mul vaja peamist - õppida tundma iseennast seoses selle haigusega. Mõtlesin iga kord, kui astmahaiget abistades endal hing paelaga kaelas oli, et mul on vaja kaitsta ennast astmahoogusid vallandavate faktorite eest. Püüdsin oma hingamiselundeid hoida, et mitte ise samasse haigusesse jääda. Küllap saate aru, et sellest kõigest oli vähe abi, sest astma tõeline põhjus on hoopis sügavamal.


NÄIDE ELUST

Elu andis mulle viieks aastaks õpetaja ühe raske vähihaige näol. Selle noormehe elu pikendamise nimel tegin ma viis aastat kõike, mis teha andis. Tema võttis niipalju vastu kui võtta suutis, vabastas oma stresse ning esialgne efekt oli hea. Tundsin, et see on vaid väline ja petlik efekt ja ei varjanud seda tema eest. Ta ütles ise ka, et iga kord kui ta meeleparanduse maistele ahvatlustele ohvriks tõi, tekkis tal mingi tagasilöök.

Kuna tema kõige suurem maine ahvatlus oli õppimiskoormuse suurendamine ja sport, millega tõestada oma üleolekut teistest, siis ei suutnud keegi teda neist loobuma sundima. Võtsin endale õiguse ema kombel riielda ja keelata, aga ta vastas lihtsalt: "Aga see ei ole mulle raske." Nii räägib harjumus alati maksimaalseid koormaid kanda. Mina ei saanud tema harjumusi muuta.

Ta protestis ainult meditsiinilise ravi vastu ja rääkis, kuidas ta tunneb, missugust hävitustööd ravimid tema kehaga teevad. Ta oli kuni haigestumiseni jumaldanud tarkust ja füüsilist tugevust, millega on võimalik kõike saavutada. Kõigest sellest loobumine ja tervisele pühendumine ei tulnud kõne allagi, sest arusaamade muutumine on seda raskem, mida enesekindlam inimene on. Enesekindlus baseerub absoluutsetele teadmistele, millesse klammerdudes saadakse julgust ja tahtejõudu.

Teadmine, et ma pole halba teinud ja sellega, mida ma olen teinud, olen ainult head saanud, teeb pimedaks, kurdiks ja tundetuks kõige vastu, mis on väljaspool seda tõekspidamist. Enesekindlust suurendab intelligentsus, mis sunnib teistega tolerantne olema, sõbralikku nägu tegema isegi siis, kui tahaks vastu vahtimist virutada. Enesekindlus on üliraske stress, millest tuleb edaspidi juttu.

Seda, mida inimene kardab, tõmbab ta endale ligi ja see, mida ta vihkab, teeb talle haiget. Tulid ägenemised, ägenemiste ravid ja ravimtüsistused. Olin jahmunud ja kibestunud, kui neis süüdistati mind, veel rohkem olin õnnetu, et igapäevaselt oli ta oma hädaga praktiliselt üksi. Olen näinud kiirelt paranevaid vähihaigeid, kelle paranemisele aitavad kaasa abikaasa, lapsed ja vanemad, igaüks oma meeleparandusega tegeldes, aga ma ei saa kedagi seda tegema sundida. Kui mul oleks olnud võimalik kasutada tema peal kombineeritud alternatiivseid ravivõimalusi, siis ma oleksin julgenud loobuda keemiaravist, aga neid võimalusi Eestis pole ja ma tundsin, et hakkan tema surmale alla jääma.

Elu andis meile võimaluse minna abi otsima kaugele võõrale maale. Andis ka võimaluse seal kaugel maal kohtuda arstiga, kellel olid suuremad võimalused. Arst kuulas mind ja ütles kindlalt nagu muuseas: "Olge rahulik, teda saab aidata. Meil on ennegi selliseid haigeid terveks tehtud." Mind jahmatas arsti enesekindlus, aga nii väga tahtsin ma loota parimat. Mäletan, kuidas ma õhku ahmisin, kuidas mul hing kinni jäi ja kuidas ma siis välja hingama hakkasin. Poolteist tundi, mil ma seda arsti ootasin, et pikemaid plaane teha, hingasin ma nii, nagu ei kunagi varem.

Sisse oli mul vaja hingata, aga välja tuli kõik ise. Sees oleks olnud nagu otsatult palju midagi, mis nüüd hingamisega välja tuli. Seisin ja tundsin, kuidas mu rinnahoidja jäi aina laiemaks. Siis vajus tasapisi allapoole, sest mu õlgu kõrvuni kiskuv ülinõudlikkuse pinge vabanes. Õlad lõõgastusid nii, et isegi kleidi vöökoht vajus oma õigesse paika. Mul polnud enam vaja enda käest võimatut nõuda. Tund aega hiljem kohtasin tuttavat, kellega olin mõned tunnid tagasi koos olnud ja ta hüüatas: "Sa oled nii väikeseks jäänud."

Mida see kõik tähendas? Ma sain aru, et olin võtnud vastutuse teise inimese ellujäämise eest enda hingele ja see lasus minus tohutu kohusetunde koormana. Ma ei olnud temale sellega head teinud, aga ma olin endale sellega halba teinud. Olin teda endast palju vabastanud, aga kuna ta oli minu külge nii väga klammerdunud, siis teda endast lahti raputada oleks olnud talle surmahoop. Ta elas minust. Tema füüsiline surm oleks mind tapnud vaimselt, sest ühiskond oli tol ajal minu suhtes nagu hüppevalmis loom. Siiamaani valitseb ju üldlevinud arusaam, et arst peab vastutama haige elu eest. Ma ei suutnud meie mõlema pärast mitte muretseda. Olin tol ajal veel liiga hea inimene.

Me kõik tuleme siia ilma enda elu eest vastutama, aga meil pole õigust seda teiste eluga teha. Kui me võtame endale selle õiguse, siis saab ta kohustuseks ja kui me ei ole oma kohust täitnud, siis hakatakse meie üle kohut mõistma. Mind süüdistati, mul oli raske, aga tema pidas ennast süüdlaseks ja kannatas minuga koos. Seletasin talle, et mina tõmbasin seda oma hirmuga ülekohtu ees ligi, et see on minu viga - aga tema ei suutnud seda taluda, sest ta kartis minu pärast.

Ühest sellisest sündmusest kirjutasin III raamatus näite noormehest, kes kurbuse abituse meeleheites kogus omale paremasse kopsu eluohtlikult palju vett. Ta tundis, et tema on minu kannatustes süüdi. Selgitasin, et tema ei ole süüdi, et rääkides vaimustunult oma meeleparandustööst ja selle tagajärgedest ei osanud ta aimata ajakirjaniku ego suurust. Ajakirjanik ei ole süüdi, et ta täielikult asjatundmatuna oma sensatsiooninäljas vahendeid valimata ainult enda peale mõtles. Ta teadis, et räägib vähihaigega, kelle psüühika haprust oleks vaja arvestada, aga tema eluline naiivsus, mis iseenesest on egoism, ei osanud mõelda tagajärgedele. Näljas inimene mõtleb ainult oma nälja kustutamisele. Sel hetkel ei ole tal ei kaastunnet ega vastutustunnet. Arstid ei ole süüdi, et nad meditsiinilist ravi ainukeseks õigeks peavad. Nende hirm ja ametiuhkus ei luba neil praegu veel muud näha. Me ei tohi teiste inimeste stresside pärast oma stresse suurendada ja neis hävineda.

Ta kuulas mu juttu, oli nõus, sai aru, aga tema noor hing, mis minu jutust korraks kergemaks muutus ja vahel pooleaastaseid remissioone - haigusnähtude ajutisi vähenemisi - andis, kogus heade inimeste headest tahtmistest pärit halva varsti uuesti tagasi. Ümbritseva keskkonna tuge polnud olemas, olgugi, et ümbritsev keskkond tema pärast kõikvõimalikul kombel muretses. Et muretsemine on kui vampiir, mis tõmbab muretsetava elujõust tühjaks, seda head inimesed ei tea ja ei tahagi teada. Nad tahavad olla head inimesed ja muretsemine on hea inimese tunnus.

Olukord ei muutu vaatamata sellele, et teame kõike seda. Probleemid lahenevad kui anname oma teadmisi vabaks, kui puhastume. See tähendab: kui ei tõmba enam nii suurt mustust külge. Hinge puhastamiseks on vaja aega, aga head inimesed ehk halva vastu aktiivselt võitlev ühiskond ei anna aega. Ta kiirustab, sest kardab hiljaks jääda, süüdi jääda. Head inimesed teavad, et kiirus ei ole jänes, kes ära jookseb. Lased kiiruse lahti ja enam ei ole kiire. Vaatamata sellele kiirustab ta nii ennast kui ka teisi takka ja rikub kõik tõeliselt ilusa ära. Kui palud jooksjatelt: "Andke aega!", siis nad tallavad su ära. Süüdijäämise hirmus kiirustajate kõrvad on palvele kurdid. Nad tahavad saada käega katsutavat tulemust kohe ja juba eile.

Headel inimestel on kohutav hirm osutuda teiste heade inimeste silmis egoistiks, kes ei hooli teistest, seepärast sekkuvad nad asjatundmatult kõigesse. Kui nad muud ei saavuta, siis nad tõestavad vähemalt, et on head inimesed. Nad ei saa aru, et nad tegid sellega rohkem halba kui head. Kusjuures mitte ainult sellele, keda aidata tahtsid, vaid üleüldse.

Õpetasin: lase oma süütunded lahti! Aga ta oli neid eelmistest eludest ja selle elu algusest nii palju kaasa võtnud, et neid polnud võimalik korraga vabastada. Kui need, kelle ees ta ennast süüdi tundis, oleksid talle silma ja suhu siirast südamest öelnud: "Ei! Sa pole süüdi. Sa oled oma olematu süü ise välja mõelnud, sest oled tahtnud kõigile anda rohkem kui võimalik ja vajalik," siis oleks temagi koorem võinud sama kiirelt kui minu oma hingelt kaduda. Ma olin pooleteise tunniga oma vastutuse teise inimese elu eest andnud teisele arstile ja võisin nüüd inimese moodi hingata. Kas teine arst selle endale võttis, see on tema asi. Tean, et ta ei võtnud, sest ta oli minust arukam.

Teid huvitab kindlasti, kas ta sai terveks, nagu lubati. Ei saanud. Teda ei ole enam. Ta hakkas küll paranema, aga tema kinnisidee, et sellisel elul ei ole mõtet, ei andnud talle rahu. Tal oli häbi elada invaliidina. Ta ei suutnud leppida mõttega, et tal on vaja veel võibolla 10 või 20 aastat oma haiguse tagajärgi likvideerida. See tähendab: teada ja tunnistada oma vigu, tähendab hingerahu saavutamist, aga alles teadlik vigade parandamine tähendab keha paranemist.

Ma ei suutnud õpetada teda niisuguses õhkkonnas nii kiiresti kui vaja iseseisvalt mõtlema, sest ta oli lapsest saadik harjunud täitma käske. Ta tegi täpselt, mis ma ütlesin. Esialgne efekt oli hea, sest ta stressid oli võrreldavad kirvetööga. Neid oli lihtne lahti rääkida. Aasta aastalt, kuu kuult, päev päevalt läksime sügavuti, üksikasjalisemaks. Mõttetöö läks keerukamaks, aga ta sai sellega hakkama, sest tal hakkasid tekkima iseseisva mõtlemise ilmingud. Igapäevast järjest kiiremini muutuvat elu arvestades oli see õnn, sest mina ei saanud olla tema iga sammu saatjaks. Kahjuks sõitsid head inimesed oma halvustavate hinnangutega talle sisse iga kord kui ta oli jõudnud ennast eelmisest hoobist koguda. Iga kord oli meil vaja hakata rusuhunnikut uuesti üles ehitama. Aga kaua sa vaene hing niimoodi jõuad!

Ta oli harjunud võtma teiste öeldut omaks. Isegi iga hinnang toimis käsu või keeluna. Öeldi: hea ja ta teadis, et seda peab. Öeldi: halb ja ta teadis, et seda ei tohi. Hinges ta protestis kohustuste vastu, aga välja seda ei elanud. Absoluutselt kindel teadmine, et kohusetunne oli, on ja jääb Inimeseks olemise kreedoks on raske lahkuma. Tarvitses kellelgi hea nimel teda käskida - ja ta võttiski vastutuse enda peale. Ükskõik, kes tahtis tema saavutustega uhkeldada - ja juba ta jooksis, kuni jõudu jätkus. Ta ütles mitu korda minulegi: "Olgu, saagu sinu tahtmine!" Mul tõusid juuksed halvast aimdusest püsti ja ma käratasin nii mõnigi kord: "Kummale seda tarvis on: minule või sinule!" Vahel ta keeras jutu naljaks: "Eks sinule ole ka!" Seda muidugi. Lisaks tahtmisele näha teda elavana, tahtsin ma ise hingeliselt ellu jääda. Tema surm ei oleks mind tuleriidale saatnud, sest ajad on muutunud, aga hingeliselt on mind süüdistusega põletatud - nagu mina oleksin ta haigeks teinud, aga terveks ei teinud.

Mis oleks juhtunud, kui ma poleks vastutust tema elu eest oma hingele võtnud?

Ta oleks ammu surnud, aga mind poleks selles süüdistatud.

Miks ta minu ellu tuli - poleks tarvitsenud ju tulla?

See oli meie karmaline side. Kunagi palju elusid tagasi aitas tema raskustest hoolimata mind ja ta süda teadis, kust nüüd niisugust abi leida, mille eest ei peaks tänuvõlglaseks jääma. Süütunne on kohusetunne, vastutustunne, aga ka võlg, millest kõige suurem on tänuvõlg. Kõige rohkem kartis ta olla süüdi ja jääda võlgu. Minule ta võlgu ei jäänud. Meie oleme nüüd oma karmavõlad lunastanud.

Tal oli tohutu suur rindkere, mille sisse mahtus ülisuur vastutuse koorem. Ta kandis seda uhkusega ja kui talle sai lõplikult selgeks, et tervenemiseks on vaja oma elustiili veelgi enam muuta, siis ta murdus. Ta ei tahtnud halba teadvustada. See on raskelt haigete inimeste põhiline häda, sest neil tekib kohe tunne, et neid hakatakse seepärast pidama halvaks. See tähendab, et head inimesed, kes enne kiitsid muutuvad nüüd laitjateks, seega halbadeks. Kui haigel on häbi rääkida teistest halba, siis ta ei taha kuulda midagi halba. Haigus kui negatiivse energia sasipundar jääb seetõttu lahti harutamata ja paranemata. Saatusliku märgina torkas mulle kõrva, kui ta esimest korda ütles vanainimeseliku fraasi: "Ma ei taha, et minust kellelegi halb mälestus jääb." Kui ütlesin, et kas sa mõtled, mis sa räägid, siis ta vastas, et ma olen vist liiga uhke, et ennast alandada. Tipust allpool olemine oli tema jaoks alandamine, mis oli surmast hullem häbi.

Temas oli sissekasvanud arusaam, et andestamine on enda alandamine süüdlase tasemele, mis tähendab, et pole jõudu halvast üle olla. Teda oli alati, kõikjal ja kõikide poolt õpetatud kõigest ja kõigist väärika inimese kombel üle olema. Keegi polnud kunagi tulnud selle peale, et väärikus on enda ja teiste ülendamine. Mitte kunagi kellestki ega millestki üle olemine. Teadmatult kasvatati temasse egoismi, samal ajal egoismi halvustades, keelates. Tulemuseks oli ülisuur varjatud egoism, mille tulemuseks oligi vähkkasvaja. Eespool tuleb vähi tekkeprotsessist veel palju juttu.

Uhkus keelab rääkida halvast isegi siis, kui halvast oleks eluliselt tähtis rääkida, et lasta negatiivne energia rääkimisega endast välja. Uhkus oli tema õnnetus. Eriti suur õnnetus veel sellepärast, et ta ei lasknud seda välja paista. Miks? Sest oli neid, kellest ta ei olnud veel üle saanud. Tahtmine saada veel paremaks, et tõestada kõigepealt endale, et ma olen parim, oli tema eesmärk, mis varjas tahtmist maksta kätte lapsepõlve alanduste ja halvustamiste eest, mida ta ei suutnud unustada. Kui uhke tahtmine elus täie rinnaga hingata on oma töö teinud, siis vähemaga leppimine on surmast hullem. Ta ei tahtnud elada sellist elu, aga kui inimese elutahe on kadunud, siis on ta elav laip. Ta tahtis olla väärikas ja näha väärikaina neid, kellest ta lugu pidada tahtis. Kõigepealt oma ema ja isa, siis õpetajaid. Püüdes olla ideaalne tahtis ta, et ka teised seda oleks. Ta oli kõige suhtes ülitundlik. Väliselt oli ta rahu ise.

Ta haigestus ägedalt lümfogranulomatoosi pärast ebaõnnestunud suurvõistlusi, kus temal loodeti parimat. Lümfogranulomatoos tekib siis kui inimesel on tappev häbi, et ta ei saanud seda, mida tegelikult üldse ei vajanud. Tal oli häbi kõigi ees, kelle lootusi ta ei olnud täitnud. Aga neid oli palju. Haigena tahtis ta kõigile, kes olid temas pettunud, tervenemisega tõestada, et ta suudab rohkemat, kui temast arvatakse. Isegi tervenemine oli ta eesmärk. Ta unistas pärast tervenemist teha imetegusid ja hakkas neid tegema kohe, kui tundis ennast hästi. Elu tõestas, et vaatamata heale enesetundele = heale enese tundmisele, tundis ta ennast siiski liiga halvasti, ja andis talle haiguse ägenemise. Häbi, et ma ei saanud iseendaga jälle hakkama, kasvas iga korraga, kuni muutus lootusetuks traagiliseks "ah-ma-ei-saa-nagunii-millegagi-hakkama."

Nagu kiusu pärast juhtusid sel ajal näotud äpardused kuulsate ja autoriteetsete inimestega, mille järgselt ta haigestus palavikuga haigusesse või vajus depressiooni. Ta tundis häbi teiste häbi pärast. Lõpuks tegi ta valiku. Ta otsustas elava surnu asemel olla surnuna elav, aga ta ei öelnud seda kellelegi peale minu. Ta teadis, et head inimesed ei kiida seda heaks. Ta ei tahtnud kellelegi haiget teha. Püüdsin talle selgeks teha, et meil ei ole õigust teiste inimeste elu ära elada. Ta napsas mu väljendist kinni, öeldes: "Just nimelt," mõeldes sellega, et mul pole õigust tema valikut hukka mõista. Ta ei tahtnud enam elada sellist elu sellises häbitus maailmas.

Niisugune on täieliku eneseohverdaja elusaatus.

Temaga koos käidud aastad õpetasid mind vähktõve tekkimist, kulgu ja paranemisvõimalusi järjest paremini tundma õppima. Kogesin, kuidas surma valinud inimene võib meeleparandusega iseennast nii leida, et tema füüsilise keha vaevused on nii minimaalsed, et inimene oleks nagu pikaks rännuks ettevalmistuv rännumees, kellel on kõik suhted klaaritud. Tal ei ole minnes muud öelda, kui: ärge pidage mind pahaga meeles. See on ühtaegu palve, aga ka moraal: mina ei suutnud halba unustada ja seepärast kannatasin nii hirmsast. Ärge teie nii tehke sellist viga!

Inimene, kes ei oska iseennast omas kodus leida, peab mööda maailma rändama minema, et ennast otsida. Kui see on tema elu eesmärk, mille külge ta klammerdub, siis kui see on tema viimane tee, siis ta ei kahetse seda. Ta läheb, tundes, et teeb õigesti, sest alateadvus teab, et nüüd on viimane aeg järgmise elu teed sillutada.

Enne, kui Te vähihaiguste peatükini jõuate, võin öelda, et kõik, mida ma eelmistes raamatutes olen vähi tekke kohta kirjutanud, on paraku õige. Vähk on pahasoovliku viha energia kogunemise tulemus.

Pahasoovlikkus on realiseerimata pahatahtlikkuse = tahtmatus olla paha inimene, kes muutub enda kohustajatele, käskijatele, orjastajatele kättemaksjaks. Pahasoovlikkus on tahtmine tappa surmamata. Häbi tappa surmab tahtmise tappa ja inimene ei tunne, et temas on niisugune häbiväärne tahtmine. Vähihaige, kes tunnistab endale, et ta tapaks kui oleks kindel, et sellest ei saa keegi teada, hakkab kindlasti paranema. Vabastades oma tapahimu jõuab ta äratundmiseni, et tahtmine, et halba ei oleks olemas, ongi intelligentne tahtmine tappa. Sellest aru saades tekib järgmine äratundmine: tahtmine, et kõik oleks ainult hea ongi tegelikult tapmine. Mis siis, et halva tapmine. Head ju ei tapetagi.

Välja ei saa hingata, kui vahelihas on kõrgseisus. Maksimaalne kõrgseis on nagu pilvitu taevakaar, millest ülevamat ehk kõrgemat midagi ei ole. Kes peab seda iseenesestmõistetavaks, see tunneb pahameelt, kui pilved taevasse ilmuvad. Ta ei oska mõista, et pidevalt pilvitu taeva all saab laiuda ainult kõrb. Pidevas kõrgseisus olev vahelihas kustutab eluküünla.

Elu on liikumine. Diafragma tagab liikuvuse ehk elu. Kui ta alla liigub, siis toimub sissehingamine, kui üles liigub, siis toimub väljahingamine. Kui süda on süütunnetest raske, siis ei saa diafragma nii kõrgele tõusta, et tekiks ülevuse tunne. See tähendab, et väljahingamist ei saa täiuslikult lõpetada ja keha ei saa hingamise abil täiuslikult puhastuda. Kuna puhastumata ei saa elada, siis väljahingamisele võetakse abilihased appi ja sellega harjutakse.

Kõike, millega harjutakse, peetakse normaalseks ja iseenesestmõistetavaks. Nii muutub normaalne hääletu vaba hingamine normaalseks jõuliseks häälekaks hingamiseks. Jõuline hingamine muutub kasvades paratamatult jõuetuks hingamiseks - jõuetuks häälekaks elu ja surma vahel vaakumiseks, mida ei saa enam normaalseks nimetada. Inimesel võib olla nii raske, et isegi hingata on raske.

Hirm, mis muutus allasurumisest julguseks elada täisväärtuslikku elu, muutub seda kiiremini uuesti hirmuks, mida suuremad on süütunded. Kujutage endale ette kopsu ja hingamist, kui tahtmine elada julgelt täisväärtuslikku elu hakkab võitlema pealetükkiva hirmuga, et ei saa enam täisväärtuslikku elu elada.

Hirm pigistab rinnakorvi kokku.

Julgus pressib rinnakorvi laiali.

Hirm tõmbab vahelihase krampi ja horisontaalselt lamedaks

Julgus pressib maksimaalselt üles või alla.

Üleval võib tekkida rebenemiseni ohtlik pinge, mis surub kopsudele. All tekib haigettegev surve allpool asuvatele organitele ja kudedele. Kui hirm pigistab rinnakorvi kokku ja kisub diafragma lamedaks, siis sissehingamiseks jääb vähe ruumi. See tähendab, et keha saab värsket õhku vähe. Seda, et keha ilma hapnikuta ei ela, teab igaüks.

Puhas õhk annab kehale kõike, mis on eluks vajalik ja võtab kehalt vastu kõike, mis ei ole eluks vajalik. Kui ta ei võta, siis see, mis kehasse jääb, muutub eluohtlikuks. Selle seisundi nimi on hingamispuudulikkus, lihtsamalt öeldes lämbumine. Nii muutub hingamisprotsess, mis on loodud inimest ülendama, inimest alandavaks. Hingamise energeetilise keskpunkti allasurutus tekitab kopsude alaosade ülekoormatuse ja haigused.

Julgus ehk allasurutud hirm toimib risti vastupidiselt. Mida suurem on tahtmine elada täisväärtuslikku elu, seda rohkem tahab inimene saada parimat ja diafragma tõuseb kõrgele, väljendamaks inimese tahtmiste taset. Tahtmine aina rohkem saada, laieneb tahtmiseks aina rohkem vabadust saada. See väljendub kopsude kui vabaduse organite laienemises, aga rindkerel on piirid. Iga tahtmine on hirm, et ma seda ei saa, mida tahan ja kuna ei saa, siis on tunne, et elu on ebaõiglane. See tekitab diafragma pinge. Mida rohkem inimene õhku ahmib, seda rohkem peaks diafragma allapoole kummuma, aga maks, magu ja kogu seedetrakt ei luba.

Täisväärtuslikkus tähendab nii alateadlikult kui ka teadlikult ideaalset, mis asub kusagil taevas. Tahtmine elada täisväärtuslikku elu tekitab diafragma kõrgseisu, mis on kui diafragma taeva poole trügimine. Kõrgseisus diafragma ei saa enam kõrgemale tõusta ja seepärast ei saa ka välja hingata. Kehasse jääva saasta hulk väljendab hingamispuudulikkuse tõsidust ehk eluohtlikkust. Samas on hingamisprotsessi keskpunkt nihkunud üles, mis tekitab kopsutippude ülekoormatuse ja nende potentsiaalse haigestumise.

Peatuge praegu ja pange tähele, kui halb enesetunne Teil praegu on. Võibolla märkasite juba enne, et hingamine on kord kiire ja kord aeglane, aga raske on mõlemal juhul. Süda põksub ka nii, nagu juhtub. Selline reaktsioon kaasneb ükskõik mille lugemisele ja on seda tõsisem, mida süvenenumalt Te loetavasse olete sukeldunud ehk loetavaga üheks olete saanud. Tehke paus ja andke saadud teadmised endast vabaks. Siis lugege edasi. Tuletage meelde, kas olete vahel mõne raamatu või ajalehe käest ära visanud ja öelnud: "Ah ma ei suuda enam!" Raamatut ahmides saite taluvuse piirini täis ja lahendasite olukorra nii, aga oleks vaja teisiti. Õppige endalt küsima: "Mida loetu mulle õpetas? Miks ta mind niimoodi ärritas? Missugust probleemi on mul vaja lasta iseendast välja?"

Diafragma kõrgseisu suurendab ka surve alt. Küllap on iga inimene tundnud vööst või isegi nabast roieteni ulatuvas kehaosas vaeva, mida ei saa ühegi haiguse arvele panna. Aeg-ajalt ja nõrgana võib ta aastaid tulla ja minna. Üks seostab seda samaaegselt tekkiva ja pärast väheneva puhitusega, teine paneb talje ei tea mis põhjusel täidlasemaks muutumise arvele. Kolmandat häirivad vahetevahel arusaamatul põhjusel tekkivad gaasieritused nii suust kui ka sooltraktist, mille järgselt enesetunne paraneb. Mõni märkab veidrat tühjusetunnet, mis kõhtu täitma sunnib, mõni peab seda tavaliseks kõhutühjuseks.

Keda vaevab samaaegselt pidev täiskõhu tunne ja nälg, see sööb ennast raskeks, aga õhupallina tunneb end ikka. Keha kisub üha raskemalt allapoole, õhupall kisub üha rohkem ülespoole, kuni ükskord tunnete, et Teie vahelihase all oleks nagu lõhki minna ähvardav lame, igasse suunda rebivat survet tekitav õhkpadi. See ei saa diafragma maksimaalse kõrgseisu pärast rohkem tõusta. Alla vajuda ka ei saa, sest maks ja magu ei võimalda.

Selline õhkpadi rebib ülespoole, olenemata Teie keha asendist. Lühiaegne rõhu tõus temas võib tekitada ebamäärase abituse, kurbuse, õudustunde, väljapääsmatuse, meeleheite, mis võib korraks unerahu röövida. Pinge väheneb, kui Te leiate talle mõistliku põhjenduse. Pidev vaev tekitab Teile neuroosi, sest haigus on, aga meditsiiniliselt ei leita midagi. Kui selline hoog on olnud tugevam, siis võite hakata neeruhaigust kahtlustama, sest neerud on pärast seda eriliselt hellad ja võib tunduda, et nad paikneksid nagu kehast väljas. Kuna teate, et selline asi ei ole võimalik, siis rahustate ennast tasapisi maha. Haigus-on-haigust-ei-ole olukord kahjustab Teie psüühikat.

Pange tähele mõistet "rahustate maha", mis ütleb, et Te räägite ennast oma teadmistega tuimaks ehk surnuks. Nii räägitakse surnuks nii ennast kui ka teisi ja suurendatakse stresse, mis tekitavad neurasteeniat. Asteenia on nõrkus, jõuetus. Asteenik on nagu väljaväänatud sidrun, millest toimeained ehk sidruni olemus on välja pressitud.

Võite olla "tänu" enda maharahustamisele vana rahu ise, aga, pange tähele: niipea kui tuleb mõni rahulolematu, kes hakkab Teile oma õigust peale suruma, nii hakkab Teie ülakõht punni minema. Eriti tuntav reaktsioon tuleb siis, kui keegi Teile väga palju tähendab, kui Te kardate temast ilma jääda, kui teenite tema armastust ära, aga tema on suure egoga ja harjunud peale jääma. Ta ei pea Teid ägedalt ründama. Vastupidi: kõige suurem vaev tuleb Teie ülakõhtu kui ta on intelligentne inimene, aga Teie peate talle alla jääma, muidu võivad suhted sassi minna. Kui selline on Teie abikaasa, siis on Teil kindlasti punnis kõht. Pidev hirm rahuolematu inimese ees ja pidev enesekaitses olemine ajab kõhu rasva. Ainuüksi teadmine, et Teil pole abikaasa meelest kunagi õigus, teeb samamoodi. Et oleksite ise võimeline oma asju otsustama ja vastavalt vajadusele tegutsema, on vaja vabastada nimetatud stresse.

Vanemad! Kui teie laps on liiga pontsakas ja punnis punuga, siis ta on abitu oma teadmises, et tal pole kunagi õigus. Laps on väljapääsmatus olukorras, sest te olete talle tekitanud teadmise, et teil on alati õigus. Kui teil poleks omavahel samasugust probleemi, siis te ei alandaks ka last. Ükskõik kuidas püüate reguleerida lapse kaalu, see ei õnnestu niikaua, kuni hakkate pidama lugu iseendast, abikaasast ja lapsest sellisena kui ta on. Mehe tarkus ei tee mehest meest. Naise tarkus ei tee naisest naist. Tarkus on vaid omadus, millega ennast samastades hakatakse võitlema oma õiguste eest, sundides teised enesekaitsesse. Kui nad kardavad Teist ilma jääda, Teid kaotada, siis nad kaitsevad ennast passiivselt, see tähendab: kasvavad suuremaks, paksemaks.

Vaimne enesekaitse teeb inimese paksuks. Seepärast on arenenud ühiskondades järjest suuremaks probleemiks laste rasvumine ja rasvumine üleüldse. Inimene, kes näitab hambaid kui keegi hakkab teda lolliks tegema, talle oma õigusi peale suruma, ei lähe paksuks. Ta võib eksida, asjad untsu keerata, aga kuna ta ei lase teisi enda üle võimutseda, siis ta ei lähe paksuks ka. Halb inimene ei lähe paksuks, hea läheb. Mida rohkem ta armastust teenib, seda rohkem on ta seesmiselt tühi. Seesmist tühjust peab kompenseerima vastupidine välimus.

Seesmiselt tühi inimene on neurasteenik. See on haige, kes on kõigi siit ja sealt saadud teadmiste abil iseennast tühjaks pigistanud. Teda ennast pole, on ainult teistelt võetud arusaamad ja hinnangud. Nendega ei saa seda, millega hing rahul oleks. Mida rohkem selline inimene sunnib ennast teiste järgi elama, seda tundetum on tema keha, mis ei saa seepärast isegi haigeks jääda. Hingepiin seevastu võib olla hulluks ajav.

Niisiis:

mida parem inimene Te olla tahate,

seda tolerantsem ehk teisi arvestavam olete,

seda tähtsamaks iga teiste öeldud sõna peate,

seda rohkem kõike enda hinge võtate ja sinna jätate,

seda rohkem teiste meele järele elada püüate ja

seda rohkem ise kui inimene hävinete.

Kui hävineb inimene, siis hävineb ka keha.

See kokku ongi neurasteenia, mis kasvab seda tõsisemaks, mida rohkem Te ennast närvihaigeks nimetate ja oma häda teiste eest varjamiseks alla surute. Varem või hiljem paiskub kõik Teist välja kas teisi häiriva neurasteeniana või füüsilise haigusena. Pange tähele igatpidi ülistatud tolerantsuse osa sellise seisundi tekkes. Tolerantsuse heaks pidamine, tolerantseks õpetamine, enda või teiste tolerantseks sundimine võib lõppeda ainult nii.

Inimene ei pea teisi arvestama, tal on vaja teisi arvestada.

Selle pika jutu peale tahaks nagu teada, millest siis ikkagi tekib selline piinav õhku täis olek. Mida see kõik tähendab? See tähendab, et inimene on vaimu täis. Küllap olete sellist väljendit kuulnud. Kellelgi on rusikad rullis ja nägu vaimustusest õhetamas ning kättemaksuhimulised pealtvaatajad õhutavad seda vaimu ehk oma tõekspidamisi täis olevat jõujunni oma täispuhutust realiseerima. Kellelgi ei tule pähe seisatada, et küsida endalt, mida see tähendab. See tähendab, et piiritu vaim on pressitud sel hetkel piiratud keha vangi.

Selliselt toimib vaimse andmise taandamine maiseks saamiseks. See on kõiges ainult raha nägemine ja raha pärast tegemine. Lisaks veel uhkus, et ma saan sellega hakkama. See on suhtumine, mis hävitab kõik püha ja mida suurem on inimese pühadusevajadus, seda suurem on tema häving. Ideesid täis ehk iseennast täis inimene on õhku täis inimene, kelle õhku täis olek ei kao enne, kui ta ei saa oma ideesid realiseerida. Kui ta on oma ühe idee just äsja realiseerinud, ise õnnelik ja rahul, siis tuleb keegi ja ütleb, et ta tegi seda ainult raha pärast. Tulemuseks on, et idee kui õhu teistele andnud ehk idee endast vabaks andnud inimesel tekib rinde alla uuesti täispuhutava õhupalli tunne.

Kellel on palju ideid, seda võib palju kordi selliselt lüüa, enne kui ta looja karja läheb. Kes on oma idee portsukaupa jagaja, see kannatab suhteliselt palju. Inimene, kellel on üks idee, mille ta aastatepikkuse tööga inimkonnale andmisvääriliseks on teinud, võib sellisest hinnangust ideede ehk pühaduse maailma lennata.

Õhku täis olek on teisiti öeldes uhkus uhkuse pärast. Mida rohkem tahate oma ideede teostamise üle ükskõik kui tagasihoidlikult olla uhke, seda rohkem olete õhku täis. Näiteks tahate normaalne inimene olla, aga ei saa aru, et tahtmisega seda ei saa. Püüate olla malbe, meeldiv, mõistev, kena, naeratav, vaikne, vastutulelik, tagasihoidlik, - ja oletegi. Ajate oma asja kenasti ära ja kõnnite enesega rahulolevalt minema. Aga nagu tunnete, et pinge langes, nii tekib uus probleem: kõhugaasid tahavad lõhki pressida. Tormate otsima nurgatagust, kus nad viisakalt välja lasta, aga kui leiate, siis ei tule piuksugi. Ülakõht hoopis punnitab. Niimoodi annab endast märku uhkus selle üle, et ma ei olnud uhke.


NÄIDE ELUST.

Tundsin akadeemikut, kes üritas luua oma geniaalsuse realiseerimiseks materiaalseid tingimusi. Riik ei andnud raha ja ta läks koos oma geniaalse ideega hauda. Riik ei saanud tema ideest aru. Tema ei saanud riigist aru, sest ta oli ideeliselt nii palju ajast ette jõudnud. Kui talle anti mõista, et ta tahab ainult raha saada, siis see oli liig mis liig mehele, kelle materiaalne elu oli rohkem kui tagasihoidlik. Tegelikult ta tahtis saada tõesti ainult raha. Et viia ellu ideed, millest ta pakatas. Ta teadis ja tundis, et ühiskond vajab seda varsti ning püüdis tõestada, et aja võitmiseks oleks vaja mitte hiljaks jääda. See tähendab, vaja on alustada kohe, aga rahakoti omanikud ei saanud temast aru.

Kogu solvatus oli tema näost näha. See tähendab: ta oli ülimalt meeldiv d¾entelmen, aga tal oli haigus, mis väljendus näos. Häbi näidata, kuidas tema illusioone moonutati ja kuidas äraütlemistega talle näkku sülitati, väljendus tema nägu moonutavas haiguses. Kui ta oleks samale samaga vastanud, siis ta oleks iseendale näkku sülitanud, sest tema üks eesmärk oli: jääda alati d¾entelmeniks. D¾entelmeniks oleks võinud jääda ka Inimesena, aga ta oli liiga kõvasti kinni oma põhimõtetes, mis käskisid kõigest hingest võidelda oma ideede eest.

 

Praegu oleks vist õige aeg nahutada riiki, aga ma ei tee seda. Hoopis toonitan, et inimese elu on ta enda teha. Vabastage oma vaimse andmise taandamine maiseks saamiseks, siis ei saa Teid keegi sõnadega keskpaigast pooleks lüüa, Teie energiate ristikanalit sulgeda.

Kõige kõrgemale on tasakaaluks kõige madalam. Mida kõrgemat vaimset sõnumit, ideed või teooriat Te välja annate, seda rohkem Teid rahaahnuses süüdistatakse. Miks? Sest Te kardate ja vihkate vaimse andmise taandamist maiseks saamiseks.

Te võite olla ükskõik missugune endast kõike andev õpetaja. Teil võib olla viimane püksipaar jalas ja viimane sent taskus, sest raha peale mõtlemine tuleb Teile viimases järjekorras meelde. Kui Te julgete oma tööle väärilist tasu küsida, siis öeldakse, et te mõtlete ainult raha peale. Te ei saa aru, et Teie julgus on allasurutud hirm, mis tõmbab ligi seda, mida Te kardate. Kardate, et Teid peetakse halvaks inimeseks. Näete, peetigi.

Kui Te lasete oma hirmu ja viha vaimse andmise maiseks saamiseks taandamise vastu lahti, siis Te saate aru, miks peetakse raha alati kõige räpasemaks asjaks. Idee on pühadus, mis loob materiaalset maailma, ka raha, aga rahaahnus hävitab pühaduse. See tähendab iseenda looja. Nii võib inimene, keda Te hetk tagasi omakasupüüdmatult aitasite, Teis iseenda rahaahnust näha ja Teile oma arvamuse suu sisse või seljataga välja öelda. Ta ei saa aru, et andes Teile andis ta ka endale maksahaagi ja maksas tallel olnud viha kargas välja. Tema alateadvus tuletas talle meelde, et on olemas üks püha loodusseadus, mille mõte ütleb, et vaimne andmine ja maine andmine peavad olema tasakaalus. Kui teine tegi sinu aitamiseks tööd, siis on vaja see talle tasuda, sellega aitad sa teda. Tema saamahimu ei olnud sellega nõus. Saamahimu on juba kord selline, et ta tahab kõike ainult endale saada, aga ta ei ründa, kui ei ole, keda rünnata.

Halvustades teiste saamahimu ja vaimset madalust, saate ise pihta, sest tegelikult halvustasite iseennast teises. Mida rohkem Te arvate, et Teie selline ei ole, seda rohkem olete. Kuna peate seda halvaks, siis peidate seda nii enda kui ka teiste eest nii, et võibolla mitte keegi ei saa mitte kunagi sellest teada. Ainult elu ja Teie elus keha teavad ja reageerivad vastavalt.


NÄIDE ELUST.

Alustasin kord ühe targa ja väga aktiivse organisaatoriga koostööd. Meie erinevus oli selline, et seni, kuni mina mõtlesin, tema juba tegutses. Ta pani oma suure tutvusringkonna rattad kiirelt kasulikus suunas tööle. Mina ei jõudnud veel oma ideed igakülgselt läbi mõelda ega kontrollida, kui tema sattus vaimustusse. See oli ja on minu jaoks kui punase fooritule süttimine. Olin teda enda meelest juba piisavalt tundma õppinud, kui ühe keeruka probleemi eduka lahtiharutamise järgselt hakkas ta järsku vaimustunult rääkima, mida kõike minu võimetega teha võiks.

Plaan oli vormiliselt maailma päästev, sisuliselt maailmavallutuslik. Mina ei teadnud siis, et tema ei tundnud seda. Mina tundsin ja olin ¹okeeritud, et see, justkui vaimne inimene, võis olla nii kasuahne. Siis ma veel ei teadnud, et ükski inimene ei ole ainult vaimne. Olin tol ajal nii naiivne, et uskusin vaimsusest vaimustunute tarku teadmisi. Ma tundsin, et asi ei ole õige, aga ma ei saanud aru, mis ei ole õige.

Minu ettevaatlikkusele kutsuv jutt oli kurtidele kõrvadele. Oleksin tahtnud selja pöörata ja kaduda, aga viisakus sundis jääma, hambad ristis, paigale. Tundsin, kuidas hakkan jääma minut minutilt aina haigemaks. Haigus päästis mind ebaintelligentseks muutumast ja ma ei teinud midagi, et teda ennetada. Ma tahtsin haigeks jääda ja ma jäin. Tunni aja jooksul tõusis palavik 40ni ja "kõik otsad jooksid", sest minu ainukene mõte oli: "Ära siit - ja igaveseks!" Ma tahtsin haigeks jääda, et ei peaks ütlema autoriteetsele inimesele otsekoheselt oma arvamust välja. See tähendab, et tol korral ei julgenud ma veel olla mina ise.

Niikaua, kuni ma oma meeleheites ahastasin, et kuidas nii võib ja kuidas nii saab, püsis palavik edasi, aga niipea kui ma hakkasin vabastama saamahimu, mis teeb pühadusest äriartikli, hakkas langema ka palavik. Nüüd mind sellised ettepanekud enam nii ei raba, sest minust sõltub, kas ma lasen ennast rahaks teha või mitte. Sain aru ka seda, et oma tööle vastavat palka saada ei ole mitte häbiasi. See ei tähenda, et ma olen selle stressi unustanud. See tähendab: ma ei ole jõudnud teda veel täiuslikult vabastada. Rahamaailma järjest suurema pealetungi tingimustes on vaja järjekindlalt oma hingepuhtuse eest hoolt kanda. Kes seda ei tee, see ei tea veel, mida see tähendab.

Niisiis: olgu teine inimene missugune tahes, minu suhtumine on minu suhtumine ja mida halvustavam ta on, seda rohkem mina kannatan. Kui poleks hirme, siis poleks vaja ennast ka kaitsta.

 

Kõige rohkem haiget teeb inimene endale ise. Mõelge, kuidas piinate oma südant süütunnetega, kui tahaksite lihtsalt niisama anda. Kuna ilma rahata elada ei saa, siis peate raha vastu võtma. Mis veel hullem - peate seda oma ausalt teenitud töö eest küsima. Niikaua, kuni Teis on hirm ja viha vaimse andmise maiseks saamiseks taandamise vastu, suhtutegi töötasusse kui saamisse. Kardate iga tööotsa ja tunnete iseenda ees häbi, ükskõik kui väikest tasu saate.

Te lakkate nägemast iseenda andmist ja ei oska vastuandmist vastu võtta. Tahate olla liiga hea nagu ingel. Rahapuuduses hakkate ennast süüdistama selles, et ei oska elada. Nii et kokkuvõttes süüdistate ennast selles, et võtate raha ja selles, et ei võta raha, üheaegselt. Praete ennast natuke veel, ja siis hakkate ennast süüdistama, et tahate raha ja et mõtlete üleüldse raha peale. Kõik sellepärast, et pole osanud vabastada ühte stressi.

Rahaprobleem puudutab isiklikult igaühte, ka mind. Seepärast püüan oma arusaamatusi tekitavaid stresse otsida, leida ja vabastada. Püüdke Teiegi. Teadke, et kes rahasse vaenulikult suhtub, sellel juba on või tekivad rahaprobleemid. Rahaprobleemidega inimene läheb närvi kõigest, mis puudutab raha, olgu see või jutt. Kasvõi anekdoot. Kes ei tee iseennast rahaks, see ei tee ka teisi ja tal võib olla palju raha, aga ta ei tekita endale sellest karmavõlga.

"Kui ma lasen vaimse andmise taandamise maiseks saamiseks vabaks, kas ma hakkan siis vajama vaimse andmise taandamist maiseks saamiseks?" küsis üks kuulaja automaatselt ja samas pidi teiste kahina peale silmad punastades maha lööma. Teised mõistsid teda hukka. Kui ma nendelt küsisin, et mis siis ikkagi saab, siis ei osanud keegi midagi vastata. Siis Te olete andja, kes võtab vastu selle, mis talle antakse. Antakse Teile seda, mida Teile on vaja. Antakse niipalju, et Teie süda on rahul nii vaimses kui ka materiaalses mõttes.

On pühasid hetki, mil andja on tänulik, et antu võeti vastu ja kus on kohatu tasuda rahas või on üleüldse kohatu peale tänu millegagi tasuda. Need hetked tuleb ise ära tunnetada. Kui ei tunnetanud ning tahate tasuda, aga näete, et teine haavus, siis saate oma vea parandada lihtsate sõnadega: "Anna andeks! Kartsin, et ma ei saanud äkki õigesti aru." Teile antakse andeks. Küllap tunnete selle ära.

Inimene on õnnelik siis, kui ta on tasakaalus. Tasakaal on siis, kui elu kaks poolt - vaimne ja füüsiline - on võrdväärsed. Vaimne saavutamine võimaldab ka maiselt saavutada. Aga vaimne saamine aitab ka maiselt ainult saada. Materiaalselt mõtlev inimene tahab ainult saada, sellepärast näeb ta igas vaimses andmises ainult saamist. Ta ei oska näha, et kui talle poleks vaimselt antud, siis ta poleks maiselt saanud. Saajale tundub alati, et ta on vähe saanud, ahnus keelab teda andmast.

Inimene, kes hindab ainult materiaalseid väärtusi, tahab kõike kohe peo peale saada. Ta on rahul, kui ta saab oma raskelt teenitud raha eest apteegist tabletid peo peale. Kas need tabletid on nii suurt raha väärt ja kas nad teda aitavad, sellel pole esialgu tähtsust. Küll hiljem jõuab kiruda. Vaimset õpetust, kuidas oma tervist parandada ja hoida, hakkab ta kohe taga vanduma, kui ta on pidanud selle eest maksma. Talle pole ju midagi peo peale antud. Kui ta maksma ei pidanud, siis vannub ikka. Kasvõi sellepärast, et ta pidi oma kallist aega kuulamise peale raiskama. Tõeliselt head alternatiivsed ravitsejad kardavad seepärast oma patsientidelt raha võtta, küsimisest rääkimata, ja vaevlevad oma materiaalsete probleemide käes. See on iseenese ohverdamine, millega vähenevad ka ravijavõimed.

Loodusseadused ütlevad lihtsalt, et igaühel on vaja anda seda, mis tal anda on. Siis ta saab seda, mis tal vaja on. Kui üks annab teisele oma vaimset energiat, siis on vaja teisel anda esimesele oma materiaalset energiat ja mõlemad andmised peavad olema tasakaalus.

- Kui saaja annab andjale vähem, kui andja töö on väärt, siis saaja saab vähem kui talle anti. Osa temale antud energiast lendab tuulde ja võibolla sellel on eluline tähtsus. Kui andja väärtustab ennast vastavalt saadud ainelise tasu, ka raha hulgaga, siis ta eneseväärikus langeb. Ärimehed ütlevad: tea enda väärtust ja ära müü ennast odavamalt kui oled väärt, muidu muutud allahinnatud kaubaks. Selles on neil õigus.

- Kui saaja annab andjale rohkem, kui andja töö on väärt ja andja võtab selle vastu, siis andja andmise võimed vähenevad vastavalt tema ahnuse suurenemisele. Ta ei saanud aru, et temas maksti kinni inimest. See tähendab: teda kui inimest osteti, sest ta müüs ennast. See vähendab andja eneseväärikust, mille tõttu temast hakatakse pidama vähem lugu. Seepärast öeldakse, et igaüks annab ja saab oma südametunnistuse kohaselt.

- Kui inimene on tõesti vaene ja tal pole võimalik maksta, siis tema süda juhib ta sellise abistaja juurde, kes abistab abistamise pärast ja mitte halvemini kui need, kellele peab maksma. Aga kui abisaaja sai maitse suhu ja tahab abistaja teha oma lüpsilehmaks, siis varsti abistaja teda enam ei abista. Elu paneb ahnitsemisele käe ette.

Inimese elu saab alguse vanematest. Vaimse andmise taandamine maiseks saamiseks saab alguse samuti vanematest. Imik hakkab nutma või jääb haigeks, kui

  1. ta ema paiskab isale mõttes või sõnas näkku süüdistamise: "Sa ei armasta mind. Teised elavad kui härrad, aga minul pole midagi!" või kui

  2. isa kasutab sõna "meie" asemel sõna "mina".

Nii taandavad vaesed inimesed armastuse rahaks ja rikkad inimesed kehaks. Tahavad raha ja tahavad keha, aga ühtviisi halb on, kui neid on ja kui neid ei ole, sest õnne pole selliste arusaamadega ikka. Alaväärsuskompleks sunnib meest ütlema: "Minu perekond. Minu raha. Minu lapsed." Teised omasugused kiidavad selle heaks. Kui see mees kasutaks sõnu meie perekond, meie raha, meie lapsed, siis ta kukuks kohe nannipunnide kirja. Ümbritseva keskkonna mõjul hakkab mees rääkima ka kodus: "Minu raha!" Ta ei pane tähelegi, kui ütleb seda naisele, kes ei teeni sugugi vähem kui mees.

Rumal naine hakkab selle peale hüsteeritsema. Tark naine neelab solvangu alla. Naine, kes on laste kasvatamise pärast mõned aastad vähem riigitööd teinud, saab mehe egoismist eriti valusasti lüüa. Kui laps jääb haigeks, siis tähendab see, et tema sai eriti valusasti lüüa. Tema ülakõhukest pressitakse iga kord justkui lõhki, kui ta kuuleb, et jälle arvestatakse armastust ümber rahasse või asjadesse.

Suhtumine, mis algas vanematest, laieneb kogu maailmale. Te võite ahastusest iga kord õhku ahmida, kui näete või kuulete, kuidas inimesed pilastavad armastust. Lootusetus ja mõttetus inimkonna parema tuleviku suhtes kasvavad. Kui Te ei oska neid vabastada, aga alla anda ei taha, siis surute nad alla ja hakkate sundima ennast lootma. Hakkate ennast sundima vaimseid väärtusi nii ülendama, et teised inimesed saaksid neist aru ja hakkaksid väärtustama.

Kui paljud hakkavad, siis need, kes ei hakka, annavad Teile maksahaake. Löövad Teid aina hingetumaks. Niiviisi nad õpetavad Teid, et enne kui sa pole oma stresse vabaks lasknud, ära tule meid õpetama. Ahmite õhku, hoiate kõhtu kinni ja hakkate mõtlema. Nii, nagu minagi hakkasin. Kui ahastus kasvab talumatult suureks, olete sunnitud tema tähenduse üle mõtlema hakkama.

Vanemate tahtmine, et teine tõestaks teisele oma armastust, kasvab tahtmiseks, et lapsed tõestaksid neile oma armastust. Kuna mehed kannatavad võimetuses oma armastust naisele tõestada rohkem, siis enamik mehi ei nõua seda ka lastelt. Nad jooksevad parem lastest eemale või hakkavad tõestama, kes on majas peremees. Armastust tõestada pole võimalik, aga peremeheks olemist on võimalik tõestada. Emad seevastu võivad surmatunnini kõik oma õnnetu elu halamised rahapuudusele taandada. Nad tõestavad sellega, et peret rahapuuduses hoidvat meest ei saa armastada. Tõestavad, aga tõestatud ei saa. Siis nad süüdistavad kõiki, et keegi ei usu neid. Ei usugi.

Kui Teil on selline ema ja Te olete eriti tundlik inimene, siis võite tunda, kuidas emale mõtlemine võib Teie kõhu tuntavalt, nähtavalt ja käega katsutavalt punni ajada. Samuti mõtlemine isa või mõlema vanema ihnsusele. Laske vabadusse tahtmine oma vanematele tõestada, et nad teevad valesti ja tahtmine oma vanemaid nende südamete avamisega õnnelikuks teha, siis on Teil jälle üks kannatus vähem.

Võin Teile öelda, et neid kahte stressi on eriti raske vabastada, kui Te suhtlete oma jäigalt mõtlevate vanematega sagedasti füüsiliselt. Kui vanemad on siit ilmast lahkunud, siis on kergem neilt andeks paluda, et ei osanud neile elu vaimseid väärtusi selgeks teha, kuigi olite tulnud seda tegema. Vaimudele on kerge andeks anda, et nad õpetust vastu ei võtnud. Enese kehalt andeks palumisega saab ka hakkama.

Vanemaid muuta pole võimalik, aga ise selliseks vanemaks muutumine on võimalik lõpetada. Kõige parem õpetaja on vastsündinud laps. Teadke, et imik ahmib söömise ajal õhku sisse, kui ema või teised pealtvaatajad taandavad armastuse lapse hindavaks imetlemiseks. Või ahastavaks hindamiseks, kui laps ei ole tervena sündinud. Kui ise seda tähele ei panda, siis tekib tervisehäire.

Tuletage meelde eelmisest peatükist ülakõhu vaevustega seotud põhimõttelisi probleeme, siis on ka see peatükk paremini mõistetav.

Õhumull maos, mida lapse püsti hoidmisega krooksudena välja lastakse tulla, teeb lapse kõhule samasugust rebivat valu kui ema sõnad või mõtted lapse hingele. Teate küll, missugust põrgut lapse gaasivalud teha võivad. Mida rohkem imetletakse ehk häid omadusi esile tuuakse, seda rohkem tahetakse seda edaspidigi näha. Kuna elu kulgeb sinusoidi mööda, siis täpselt seesama ei või kunagi korduda. Kui seda siiski tahetakse, siis pannakse elu kvalitatiivne areng seisma. Mida rohkem ahastatakse haige lapse juures, seda võimatum on tema elusinusoidi tõus.

On sünnipäraselt haigeid lapsi, kes ei talu võltsi lustlikkust, hellitlemist ja üliarmsat nunnutamist. Vabastage oma optimism ja olge normaalne, Teadvustage, et Teie laps eelistab optimismile pessimismi. Rahulik tõsidus sobib talle seetõttu kõige enam. Sünnipatoloogia väljendab karmavõlga, mis tekkis eelmises elus liigse hea tahtmise tagajärjel. Ta tuli nüüd ausat halba kogema. Aidake teda aususega, halva välja näitamisega. Uskuge, Teis ei ole rohkem halba kui 49%. Koguseliselt oleme selles suhtes kõik ühesugused. Mõistes seda, muutute olusid arvestavaks ning oludega kohanevaks inimeseks, kelle leidlikkus oma lapse abistamisel eluga kohanemise juures on imestamapanev.

Iga inimese jaoks on midagi püha. Pühadus, mida ülistatakse, tundub suur ja ilus ning tema ülistamise au kuulub tavaliselt selle maailma vägevatele. Ma ei räägi sellest. Räägin tõelisest pühadusest, mis on iga inimese jaoks nii isiklik, et sellest ei räägita kunagi. Pühaduse väljendamiseks ei ole sõnu. Pühaduse tunne võib teha iga väikese inimese pühakuks, kui ta usub oma pühadusse nii, et ei karda tema tuhmumist, kadumist ega katkiminekut. Selline tasakaalukas inimene hoiab oma pühadust enda teada, sest tunneb, et pole vaja provotseerida teiste saamahimu.

Kuna enamus hirmunud inimkonnast provotseerib oma hirmuga teisi oma pühadust rüvetama, siis seda ka tehakse. Vahel on see pahatahtlik, enamasti siiski täiesti pahaaimamatu. Kui stress on vabastamata, siis mida rohkem ta tahab, et tema pühadust peetaks pühaks, seda rohkem solvanguid peab ta alla neelama. Kelles ei ole pühadust, see on kohe patune.

Kes pühapäeva pühaks peab, see ei lase ennast häirida, kui teda laisaks peetakse. Tegeldes pühal päeval rohkem kui tavaliselt hingeelu probleemidega, puhastutakse sellest, mida teised peavad süüks. Püha päev ei pea olema pühapäev. Igaühel võib olla oma püha päev, püha toiming, pühadus, mis tekitab ülevuse ja hardumuse. Nimetades midagi, näiteks perekonda pühaks, samas tundes tahtmist saada perekonnast kaugemale, et puhata, oleme eksinud. Tahame perekonda pidada pühaks, aga ei pea ja seepärast on perekond väsitav. Võtame perekonnalt pühapäeva kui püha päeva, et tööd teha ja sellest õnnelikuks saada, aga ei saa õnnelikuks. Liiga palju tööd hävitab pühaduse. Liialdamine üleüldse hävitab pühaduse.

Pühaduse teotamine tekitab ahastusu stressi, mis tekitab III t¹akra raudsesse haardesse pigistamise tunde. Ägeda ahastuse hetkel tekib sooletrakti tühjendamise vajadus. Mida ägedam ahastus, seda rohkem väljendub see ootamatult tekkinud kõhulahtisusena. Mõnel inimesel tarvitseb ainult mõelda: jälle ma olen see loll, kes ei oska midagi teha, kui ta peab tualeti poole hakkama kiirustama.

Kõht töötab nagu kellavärk sellel, kes

  1. ei pea elus midagi pühaks, sest tal on kõigest ükspuha või

  2. oskab oma pühadust hoida hinges nii, et maised asjad ei rüveta tema pühadust. Selline on ideaalne pühaduse hoidmine.

Teadke, et kui vaja, siis vaba energia realiseerib ennast ise, seepärast vabastage kõik oma südantliigutavad plaanid, sest enne nad ei saa realiseeruma hakata. Kui oskate, siis vabastage oma plaanid kõik korraga, kui ei oska, siis tehke seda ühekaupa. Kui Teil hakkab selle peale suust ja soolestikust erituma lõhnatut gaasi, siis olete asjaga hakkama saanud. Edasi näitab elu, kas Teie ilus idee on loodud ka füüsilisel tasandil teostuma.

Kõige suurem teostamatu idee, mis inimesel võib olla, on idee teist või teisi inimesi ideaalseks ümber kasvatada või terveks ja õnnelikuks teha. .

Pühadus on ideaal, milleta ei saa elada, seepärast on igas elavas inimeses ka siis midagi püha kui ta demonstreerib protestiks, et ei ole. Arengutasandist sõltumata on alati idealiseeritud vaimseid väärtusi. Kui neid nähakse maistes asjades, siis muutub maine asi väärtuslikuks. Hirm teeb vastupidi. Tema muudab selle maise väärtuse vaimu vaenlaseks ja arvab, et kui maine on kaduv, siis tal polegi ka vaimset väärtust.

Maise asja vaimne väärtus on tema olemasolu mõte. Mida suurem on hirm, seda rohkem kardetakse ja lausa eitatakse maisust, nähakse temas Kuradit, keda peab hävitama. Vaatamata sellele on maine keha ja vaimne keha loodud võrdväärseteks, ainult et neil on erinevad tähendused. Seepärast on vaja nende mõlema olemust võrdväärselt väärtustada, aga mitte kunagi ei tohi vaimset väärtust füüsiliseks taandada. Ometi tehakse seda pidevalt.

Elu on nii seatud, et kui järjekorras tähtsam - vaimne keha - annab maisele kehale seda, mida maine keha vajab, siis annab maine keha vaimsele vastu seda, mida vaimne keha vajab. Vastastikune andmine võimaldab elada ja teineteise abil areneda. Vaim annab kehale elutarkuse, millega keha loob materiaalseid väärtusi, mis omakorda on vajalikud vaimseks arenguks. Kumbki kõnniks nagu oma teed, aga ulatab teisele pidevalt midagi vajalikku ja teine ulatab temale vastu. Selline minek on areng, nagu taevassetõusu trepp, mis kerkib spiraalselt ülespoole.

Selline trepp, mille trepiastmed on nagu füüsilise keha areng ja käsipuu on nagu vaimne areng, on inimese iga keharaku tuumas olemas. Ta kannab nimetust DNA - desoksüribonukleiinhape, mis näeb välja nagu lülidest koosnev topeltspiraal. Neid lülisid nimetatakse geenideks ja neis on salvestunud kogu keha pärilikkuseteave nii raku ja organismi kui ka nende järglaste elutegevuse kohta. Kuigi erinevate kudede rakud on erineva väljanägemisega, on neil põhimõtteliselt ühesugune sisu.

Keha rakk on keha makett, kus ei puudu miski, mis kehas on. Raku tuum, kus asub DNA spiraal, on võrdväärne südamega ehk hinge keskpunktiga. See tähendab, et hinge varjatud saladused ei olegi tegelikult saladused, sest nad on talletatud füüsilisel tasandil, ainult neid ei osata veel lugeda. Selle asemel, et viga leides õpetada inimest seda viga parandama, püütakse tänapäeval haiget geeni spiraaliahelast välja lõigata ja paremaga asendada. Et see on vägivald, seda teadlased veel ei mõista. Hing protestib, aga laseb seda siiski teha. Kogemustest ju õpitakse. Teadlased ei saa aru, et on veel keegi, kes vaatab seda tegemist pealt ning teab hea asja halba külge. See on Vaim.

Vaimselt on võimalik näha geenide häireid, mis tekitavad geneetilisi haigusi. Kui geen on geeniahelas paigalt nihkunud, siis see tähendab, et inimene on oma eluteel oma ekslike arusaamade tõttu väärale teele läinud. Oleme väärale teele sattumise mõiste all mõelnud kuritegelikku teed. Maine väärale teele sattumine on hingelisele väärale teele sattumise tagajärg. Pole võimatu, et varsti lubab teadus meid vaadata oma haiget geeni fotolt. Vabastades geeni haigeks tegevat stressi, võime järgmiselt fotolt imetleda oma võimete tulemust. Loodan, et siis hakatakse mõttejõu väge uskuma.

Kes on eelmistes eludes ühte viga erinevates situatsioonides piisavalt palju korranud ja käesolevas elus valib jälle sama vea kordamise tingimused, selle ring on spiraalil täis. Primitiivse inimese kombel kurja tehes pole enam võimalik areneda. Konkreetne energia on kasvanud ülepiiriliseks ja väljendub astme võrra kõrgemal arengutasandil haigusena. See tähendab, et kui ei saadud kurjategijana oma vigadest aru, siis võiks saada nüüd, olles enda meelest heategija.

Geenipatoloogiaga laps õpib ise ja õpetab vanematele normaalseks muutumist. Kui vanemad oma väärad mõtted vabaks annavad, siis nad hakkavad teineteisesse suhtuma vastavalt soorolli iseärasustele. See tähendab: hakkavad teineteisesse normaalselt suhtuma. Lapse nihkunud geen nihkub õigesse paika. Vanemate suhted muutusid terveks ja laps muutus terveks. Keegi ei muutnud kedagi, kõik muutusid. Selliselt tervenenud pisikesi patsiente on olnud mitmeid. Elupuhuselt tekkinud haigused kujutavad endast ka selliseid geenide nihkeid. Iga geen on ju ühe konkreetse mõtte kandja.

Geeni nihkumine geeniahelas on väliselt nähtav viga. See on seesama, kui halb inimene on seepärast halb, et tema halb on teistele nähtav. Kes-keda võitluses saab nõrgem oma kohalt tõugatud. Kes valib pärast seda primitiivse võitluse asemel salakavala võitluse, selle geeni sees tekivad muutused. See on niisama, kui hea inimene on seepärast hea, et ta on oma halva peitu pannud. Kui ta peidab ja kasvatab, et ühel hetkel oma võimu näidata, siis ta hävitab oma geeni seespidiselt. Ühel päeval vajub geen kokku ja nüüd on ta nähtav ka väliselt defektsena. Kaasaegse meditsiini tipptasemelt vaadatuna on tekkinud haigus, mille põhjustajaks on see lössis geen. Pole midagi paremat kui võtame ta rakust välja ja asendame uuega. Teeme temast uue inimese. Tehaksegi. Täiesti uus, nii et inimene ei tunne iseennastki ära.

Teadlased ei mõista isegi, kui õigesti nad räägivad. Nad võtavad inimese konkreetse eksliku arusaama geeni ja asendavad selle normaalse arusaama geeniga. Idee on suurepärane. Ainult et inimene ise ei teinud midagi. Jälle tehti kõik füüsilisel tasandil ära. Aga inimese sees elab teadmine, et ta tuli ise oma elu õnnelikuks tegema. See on iga inimese elu mõte. Ükski geen ei eksisteeri iseseisvalt ja iseseisvalt ei kutsu ka haigusi esile.

Geen on nagu üks mõte, mis koondub kinnisideeks, rakendades ka teised mõtted iseenda eesmärgi saavutamise vankri ette. Arvake, mis juhtub, kui autoritaarse süsteemi juht kukub kokku ja ta kõrvaldatakse ning asendatakse normaalse juhiga? Esimesel hetkel tekib täielik peataolek ehk kaos. Keegi ei saa millestki aru. Keegi ei ole enam mina ise. Kaose võib sunniviisiliselt väliste faktoritega, ravimitega, likvideerida, aga probleem jääb. Uued haigused ei lase ennast pikalt oodata.

Revolutsioon riigis vahetab ühe juhi teise vastu. Mis juhtub, kui riigijuhiks pannakse pühak? Kui kodanikud ei ole sellise riigijuhi jaoks valmis, siis võib palju üllatavat juhtuda. Täiesti normaalne geen on sümboolselt pühak. Kui õpetada rahvast elu vaimset poolt mõistma, siis ta võtab oma riigipea vastu. See tähendab: kui inimene on oma vigadest aru saanud ja teda aidatakse geeniraviga kiiremini jalgele tõusma, siis on nii arstid kui ka patsient elu paremini tundma õppinud. Vastasel juhul on tulemuseks aina agressiivsemaks muutuv inimkond.

Vabastades oma stresse, tervendate enda ja oma järeltulevate põlvkondade geneetilist koodi. See tähendab: likvideerite ka neid haigusi, mida pole veel tekkinud, aga mis on Teie poole teel. Selline on tõeline ennetusmeditsiin.

Geneetiliste väärarengute baasenergia on halvustamine.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.