Issanda loomaaiast

Kõik, mis on olemas, on püha. Olemasolevale üheseid hinnanguid andes hävitame pühaduse. Kõik, mida hindasime, jäi energeetiliselt meie sisse ja annab suurema või väiksema piinaga märku, et annaksime ta vabaks.

Vahelihases vangis olev loomariik on suur. Konna ehk solvatuse energia kasvab alandatuse lisandumisega krokodilli energiaks, sest alandamine solvab kõige hõlpsamini. Krokodill oskab vett sogaseks ajada ja selles sogas ise orienteeruda. Kui ta oma lõuad avab, siis sinna ka midagi kaob. Ta kugistab ohvrit, endal suured krokodillipisarad silmas - tal on endast kahju. Miks? Sest enda meelest peab ta leppima väikeste ja viletsate saamistega. Tal on häbi, sest ta on häbis.

Konna ja krokodilli energia on väikese inimese kompleks,

Neil, kes peavad ennast paremaks kui nad on, on vaala ja hai energia.

Väike inimene ootab, et teised teeksid tema elu heaks. Suured inimesed tahavad tõestada, et nad teevad nii enda kui ka teiste elu heaks. Kumbki pool ei saa aru, et vaimselt teevad nad kõike vaid endale ja et oma tegemistega pole teiste ees vaja uhkustada. Igapäevaelus kasutame nimetatud energiate pika nime asemel mõisteid väiklus ja suurelisus. Nii võib ühiskondliku positsiooni mõttes suur inimene olla väiklane ja väike inimene olla suureline.

Vahelihasest võib leida paljude loomade energiaid, kuigi ta on näiliselt lihtne organ. Kurbuse ehk vee aspektist vaadates on temas veeloomad. See tähendab, et kes kurbuse sees elab, sellel oleks vaja vastavad veeloomad vabastada. Kes kurbust ei karda, see ei vihka kurbust ja tema vahelihas on nagu meduus, kes hõljub pinnalähedases veekihis paindlikult ja kergelt pidevalt üles alla lainetades. Meduus oskab parajalt elastsena parajas kõrguses kedagi häirimata nagu muuseas oma elu elada. Vee lainetamine on temale nagu olude rütmiline vaheldumine, ilma milleta ta poleks meduus.

Turses vahelihas on nagu vaal, kes püüab ülekohut rahumeelselt taluda, aga kurb on ta ikka. Sellepärast on ta nii suur. Vaal on imetaja. Imetaja on andja, kes püüab anda, et temaga rahul oldaks. Kurbuselainete poolt kaldale heidetud vaala roiskumine on suurim, mis ühest elusolendist võib tekkida, seepärast ongi maksaalused mädakolded nii suured. Aga maksaalune vesi on nagu vaala pisarad - kurbus selle pärast, et pean massile alla vanduma, sest nemad on minust üle.

Põletikulised muutused ehk vigastused on nagu hai, kelle hambad rebivad tükke välja. Ülekohtu käes raevunud inimene on selline hai. Niikaua, kuni tahtmine hea inimene olla hoiab seda energiat kinni, teeb ta endale valu. Kui see valu viib inimese meeleheitele, siis ta kargab kaitsetute kallale. Ikka endast väetimate ja viletsamate kallale. Nii võib vaala energia haile teed anda ehk hea inimene halvaks muutuda.

Ülepinges diafragmaga inimene võib tunda rebivat valu, kui ta kõhu liiga kiiresti või liiga täis sööb ehk siis, kui ta täidab kõhtu nagu hai. Kuna protest ja tahtmine ebaõiglusest üle olla on suurem kui hirm süüa ja valu tunda, siis inimene sööb, et vastu pidada. Iga vaevus, rääkimata valust, mis üle ei lähe, ajab inimese meeleheitele. Meeleheitel inimest on kerge nurka suruda ja alandada. Kes hakkab kisama ja karjuma, selle vahelihase põletik voolab nagu solk välja. Kes hoiab omale, see võib surra oma solgi surma.

Veeloomade elu on võrreldes maismaa loomadega ebaõigluse aspektist vaadatuna lihtsam, sest vesi toidab ja kaitseb neid. Samamoodi toimib veeloom inimeses. Küllap olete kogenud, kuidas pisaratega saab ennast toita ja kaitsta.

Maismaa loomade suhe veega on veidi teistsugune.


NÄIDE ELUST.

Ühe naise diafragma näitas ennast kaelkirjakuna, kes oli lõuapäradeni virtsaaugus. Vaatasin kõigepealt diafragmat, sest naine hingas väga pindmiselt. Väline solk pressis tema rindkere energeetiliselt kokku. Ise ta kurtis seletamatult halba enesetunnet, mis oli jäänud pärast kahte haiglaravi.

Esimesel korral raviti puugihammustust ja südant, aga kuna tal tekkis ravimite suhtes allergia, siis ta tuli haiglast ära. Ta oli uhke selle üle. Tegelikult ta tundis, et temasse suhtuti haiglas kui hullumeelsesse, kellele ei meeldinud rohud. Teine kord raviti kopse, aga ka siis tekkis allergiline reaktsioon. Kuna naisel tekkisid juba psüühilised häired, siis jäeti ka see ravi pooleli. Ta arvas, et temast kui patsiendist ei hoolitud, sellepärast kirjutati nii kergekäeliselt haiglast välja.

Ta otsustas halvema vältimiseks, halvast üle olemiseks, väikeste vaevustega leppida. Krooniline köha valge veniva rögaga kestis edasi. Kaelkirjaku energia on tahtmine ebameeldivast ebaõiglusest alati üle olla ja sellele ülalt alla vaadata. Tahtmine oma asjadega ise hakkama saada. Selle naise kannatlikkus oli hämmastavalt suur. Eks kujutage ette, kas Teie suudaksite oodata nagu kaelkirjak, kellel elu-solk ehk ülekohus silmini tõuseb.

Krooniline bronhiit tekib inimesel, kes protesteerib, miks peab tema elu nii raske olema; kes võitleb pidevalt raske ja ülekohtuse eluga, aga samas lepib sellega, sest ta tahab tõestada, et ta on sellest üle. Et ta on sellest parem. Sõltuvus abitust, kurvast ja väljapääsmatust olukorrast tekitab viha iseenda suutmatuse ja saamatuse vastu, mis ei võimalda sellisest olukorrast välja rabelda.

Kui kaelkirjaku vabaks lasime, siis näitas ennast rasvasaba lammas. Naisel oli rinnakorvi all olnud ruumipuuduse tunne ja vaevav raskus juba ammu, aga ta oli sellega harjunud. Kuna selle kaebuse peale ei osatud kunagi midagi arvata, siis ta oli loobunud kurtmast. Kui küsisin, kas on, siis ta hakkas elavalt oma tunnet kirjeldama. See naine oli inimene, kelle kohta öeldakse, et ta on nagu lammas, keda pidevalt pügatakse ja lõpuks aetakse vardasse.

See on teadlik leppimine teadliku ärakasutamisega, sest pole ei tarkust, rikkust ega jõudu, millega ennast kaitsta. Rasvasaba lamba leplikkuse erinevus tavalise lamba leplikkusest on selles, et ta on vihane, aga kogub viha edaspidiseks. Naisele ei olnud teadmata, et ta vihkab ebaõiglust ja ülekohut, sest need takistavad teda inimese kombel elamast. Varjatud viha koguneb rasvkoeks ka sinna, kus rasva kogunemine peaks olema võimatu.

Antud juhul oli selle naise rasvasabalambalik viha ülekohtu vastu kogunenud vahelihase peale ja viha ebaõigluse vastu oli kogunenud vahelihase alla, tekitades talle pideva ruumipuuduse tunde. Tema tünnikujulise talje ülaosa väljendas hästi hoitud ja varjatud rasvatünni. Ta oli enda meelest nii vana, et välimusel polnud enam tähtsust, kuid oma tubliduse ja korralikkuse üle tahtis ta uhke olla küll. Aga kuidas sa saad uhke olla, kui välja ei näita. Mujal tal liigset rasva näha ei olnud.

Sellise diafragmaga on väga raske hingata. Esiteks sellepärast, et ta on kaalult raske ja teiseks sellepärast, et ta on väga mahukas. Iga väikseimgi füüsiline pingutus paneb ähkima ja higistama. Väsimustunne muutub pidevaks ja huvi elu vastu väheneb järk-järgult. Ülekohtu käes vastu pidada üritav inimene tahaks vaikselt omaette nurka pugeda ja seal lesida. Ainukene, mida ta tahaks, on see, et ülekohus hävitataks.

Kuna elu ei tohi elamata jääda, siis hakatakse teda justkui sihilikult virgutama. Teadlik enda liikuma sundimine hakkab tasapisi üha rohkem häirima ja tekitab lõpuks ärritumise iga väikseimagi liikumise peale. Ta ei taha näha laste trallitamist, noorte kiirustamist, loomade jooksmist, transpordivahendite kihutamist ega ühtki ärritajat, mis sunnib teda kiiremini liikuma. Kui ta jääb haigeks ja arst soovitab tal rohkem liikuda, siis on arst halb. Kui arst järgmine kord küsib, kas ta hakkas jalutamas käima, siis talle tundub, et arst mõnitab. Kas ta ei näe, et haige inimene ei saa joosta! Selline inimene sulgub üksindusse ja esialgu on tal seal hea. Hiljem väga halb.

Mida rohkem inimene praeb ennast kui rasvasaba lammas oma vihas, seda raskemad haigused tekivad.

 

Kulus tükk aega, enne kui sain aru, et diafragma seisund näitab, kui palju oleme inimesed ja kui palju loomad. Kellele on elu püha, see on inimene. Kes tahab olla inimene, selle diafragmas on kinni looma energia, mis sunnib inimest käituma vastava loomana. Vastavalt inimese tahtmistele olla parem, võib diafragma näidata ebaharilikke loomi või nende ükskõik kui võimatuid ja võikaid kombinatsioone. Sümbolist arusaamine on vahel keerukas, aga siis aitavad inimesed selle mõistatamisele ise kaasa.

Kui inimeses on pühaduse tunne, siis diafragma tõuseb ja vajub rütmiliselt, lubades endast nii all- kui ülalpool asuvaid organeid liikuda samamoodi elu normaalse rütmiga kaasa. Mida suurem on ebaõigluse ja ülekohtu tunne, seda suuremad pinged on diafragmas, mis mõjutab praktiliselt kõiki kudesid kehas. Temaga otseselt kokku puutuvad organid saavad mõjutatud otseselt, ülejäänud kaudselt.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.