Loomaelu

Niipalju, kui inimene on füüsiliselt haige, on ta loom. Miks? Sest loom ei ole võimeline suruma oma stresse alla. Inimloom ei ole võimeline suruma oma stresse lõputult alla, kuigi peaks. Kui mõõt saab täis, siis kogutu paiskub välja ja materialiseerub haiguseks. Diafragma seisundit vaadates võib öelda kas antud inimene on ülendatud inimene või alandatud loom.

Diafragma ülapoolel asub ülekohtu energia. See on sümboolselt looma, veise energia. Kes tunneb, et ta on nagu loom, keda on kasvatud selleks, et teda ära kasutada, see ongi veis. Inimesest endast sõltub, kas ta on veis või mitte, kas ta laseb ennast ära kasutada või mitte. Kes on inimene, sellesse ei suhtuta kui loomasse.

Diafragma alapoolel asub ebaõigluse energia. See on sümboolselt lamba energia. Kes tunneb, et ta on nagu lammas, keda pidevalt pügatakse, siis ta ongi lammas. Kui ta ei anna lammast enda seest vabaks, siis ta aetakse lõpuks vardasse ka veel. Kes ei ole ise nagu lammas, keda pügatakse, see ei muutu teiste pügajaks.

Ülekohus ja ebaõiglus toimivad pealaest varvaste otsteni läbi energeetiliste horisontaalkanalite. Kõiges, milles inimene tahab ausalt asju ajada, püha inimene olla, peab ta häbi tundma niikaua, kuni õpib elama vajaduste järgi. Kuni õpib aru saama, mis on ausus ja mis on vale, mis on au ja mis on häbi.

Metsikud loomad kasvavad looduses ja on väärikad loomad. Koduloomad - veised on lihaloomad, keda kasutatakse sündimisest saadik inimese toidulaua tarbeks. Laps, keda kõigi tahtmiste järgi kasvatakse, on nagu veis, kes kannatab pidevalt ülekohtu all. Ta on mittekeegi, keda kasutatakse vastavalt meeldimisele. Mida rohkem meeldib, seda rohkem täielikult ära kasutatakse. Mida rohkem hinge kinni hoides pingutab, seda lihaselisemaks tema diafragma muutub. Lõpuks peab iga pisikese asja peale hinge kinni hoidma, sest muidu teda äkki ei vajata. Kriitilisel hetkel paiskub kõik loomaliku raevuna välja.

Tegelesin ühe noore naisega, kellel oli sclerosis multiplex. Missugune stress vallandas tema haiguse? See oli meeleheide kohutava tõe ilmsiks tulekust: mina armastan nagu ilmsüütu laps, aga mind on tehtud oma eesmärkide saamise vahendiks. Ma olen kõiges hea ja järjest parem, aga mind on maha müüdud. Olen kohustatud oma armastuse pärast tegema kõike, mida tahetakse, vastasel juhul mind ei armastata. Kohutav raev nagu lõvi möirgamine ja tahtmine kätte maksta mitte midagi tegemisega, absoluutse laisklemisega nagu mahajäetud ussinahk, muutsid ta tahtejõu tahtejõuetuseks. Miks? Sest tal oli häbi oma tahtmist teha. Kui seda oleks saanud teha ainult oma kannatuste valmistajatele, siis ta oleks seda teinud ja neile näkku irvitanud. Mõte sellele, missugusesse häbisse ta satub, kui kõik saavad teada, suretas igasuguse tahtmise kätte maksta. Tahte allutamine häbile tekitas lihaste tahtele allumatusega seotud haiguse. Keha näitab, mis juhtub, kui inimesel pole oma tahet.

Ilmaasjata ei kasutata mõistet "ajas sõrad vastu." Mõni ajab sõrad nii vastu ehk protesteerib nii ägedalt, et ära ligi minegi. Mingi jutt ei aita. Parem on kaugemale minna ja ta rahule jätta. Teine, kes tahab, et temaga tegeldaks, tekitab samuti tunde, et hoia eemale, aga kui eemale hoiad, siis ta hakkab ohkima, puhkima ja ähkima. Väike laps, kes on ülekohtu pärast solvunud, puhib nagu väike pullipuks ja vahib altkulmu. Tema meeleolust arusaamiseks pole kõrgemat matemaatikat tarvis.

Vanaema seevastu võib pidevalt nina kaudu puhh ja puhh puksida ja pahandada, kui küsitakse, mis sul viga on. Ta ei tea isegi, mis tal viga on. Talle tundub ülekohtune isegi see, et teised on nooremad kui tema. Järelikult rõõmsamad, õnnelikumad, tervemad, targemad, rikkamad. Elu on ju tema suhtes ülekohtune! Ja kui tema sellest iga päev rääkida tahab, siis noored lasevad jalga ega kuula.

Noor või noorem inimene, kellel on selline vanainimene kodus, võib sellisest protestist nii küllastunud ehk pidevas meeleheites olla, et ei taha ühegi vana inimese vilu varjugi näha. Nende endale ligilaskmisest rääkimata. Ta tundub vanadele ülekohtune, aga tegelikult väldib ta niiviisi oma süütunnete suurenemist. Ta on pidevas enesekaitses ja ägestub iga tühise asja peale.

Vabastage endast kõiki nimetatud stresse ja teadke, et ülekohus on see, mida Te ülekohtuks peate. Üks ema ütles: "Muidugi on ülekohus, et mu pisikest vastsündinud maimukest nii hirmsasti süstaldega torgitakse." Ta oli mitu nädalat iseendaga kolossaalset tööd teinud, et lapse sünnil juhtunut heastada ja tema laps paranes arstidele üllatuseks kiiresti. Aga niipea kui ma mainisin ülekohtu stressi, nii see purskus välja sellisena, nagu hingel oli.

Ta teadis väga hästi, et lapsele on ravi vaja ja teisiti kui süstaldega pole ravimeid kehasse viia võimalik. Ta ei süüdistanud selle aja jooksul arsti, kes tema sünnitust juhtis, rääkimata nendest arstidest, kes tema last ravisid. Ta teadis, kui palju vigu ta oli ise teinud. Kogu tema olemus oli tänulikkus ise, aga väljapuhastumata stressid leiavad ikka pilu, kust välja karata.

Kelles pulbitseb omakohus, selles vahutab viha ülekohtu vastu nii, et ta näeb igal pool, et elu on ülekohtune. Diafragma on energeetiliselt piir, mis jagab keha kaheks: tulevikuks ja minevikuks, olles ise olevik. Kes täna tõe ja õiguse filosoofiast aru saab, selle jaoks on eilne ja homne muutunud tervikuks. Tervikelu on terve elu.


NÄIDE ELUST.

Pidasin loengut, kus üks mees pidevalt köhis. Kohe, kui jutu lõpetasin tuli ta ja küsis: "Kas Te kuulsite, kuidas ma köhin?" Ütlesin, et ma peaksin kurt ja pime olema, et seda mitte kuulda ja näha. Köha oli kestnud juba mitu kuud. "Mis stress mul sees istub?" küsis ta. Vastasin, et ta peab ennast nii heaks inimeseks, et on võtnud endale õiguse kirglikult ülekohtu vastu võidelda ja on kurb, et tema võitlust ei krooni edu. Tuge ei ole ka kelleltki loota, sest kõik tahavad head inimesed olla.

Ta jäi korraks vait ja möiratas siis naerma. Mehel oli ütlemata lõbus, et ma nimetasin teda heaks inimeseks. Ta oli teinud loengu jooksul mitu korda omapoolseid sarkastilises toonis märkusi heaks inimeseks olemise kohta ja nüüd nimetatakse teda ennast heaks inimeseks. Ta sai aru, et nähes teistes pseudoheadust, ei olnud ta taibanud, et nägi teistes iseennast.

Tunnikese pärast tuli ta suure kaaskonnaga tagasi ja teatas, et tema köha oli sellest hetkest alates kui käega pühitud. Ta tahtis teistele näidata, kes tema häda ära võttis. Ütlesin talle, et temas on nii palju arukust, et ta sai oma vihast kohe aru ja häda sai lahkuda. Ja et temas on nii palju arulagedust, et pidada mind oma häda äravõtjaks. Ta tegi korraks protesteeriva grimmassi küll, aga sai aru ja läks rahulolevalt oma teed.

Nii lihtsalt võib haigus pöörduda paranemise teele, kui inimene tunnistab oma viga. Energeetilise paranemisele järgneb seejärel ka füüsiline paranemine.

 

Kõik kopsude haigused on diafragmaga seotud. Bakteriaalsed kopsupõletikud on sellest, et inimene, kes protestib oma vabaduse piiratuse vastu, süüdistab teisi vahetegemises, ebaõigluses, ülekohtus, aga ennast ei näe. "Teine" võib olla ka näiteks külm. Hirm külma ees tekitab viha külma vastu ja inimene, kellel pole põhjanabal käimise riietust parajasti seljas, pahandab, miks ilm just täna selliseks keeras. Külmetuse järel tekkinud kopsupõletiku süüdlaseks jääbki külm. Tegelikult on külm kui hirm vaid soodustav faktor.

Viiruslikud kopsupõletikud tekivad siis, kui inimene süüdistab oma vabaduse ehk võimaluse puuduses iseennast. Näiteks süüdistab ennast, miks ta oli nii loll ja teisele tõde näkku ei sülitanud. Miks ta oli nii arg ega löönud teise nina lömmi, miks ta oli nii saamatu ega virutanud talle vastu lõugu. See tähendab, et viiruslik kopsupõletik tekib siis, kui inimene süüdistab ennast, et ta ei teinud kellelegi tahtlikku paha.

Kui üks vanematest süüdistab ennast: "Miks ma ei öelnud abikaasale, et ta läheks ja korra majja lööks! Miks ma ei öelnud talle, et enne ära koju tule, kui sa selle ülekohtu eest ei ole kätte maksnud!" siis jääb laps viiruslikku kopsupõletikku. Niisiis: lapse viirusliku kopsupõletiku põhjuseks on see, kui üks vanematest süüdistab ennast, et ta ei käskinud teist vanemat teha kellelegi tahtlikult halba.

Inimene, kes kannatab ülekohtu käes, hakkab sellest otsima väljapääsu. Mida rohkem on ta kannatanud, seda rohkem püüab ta vältida ülekohut, kuni leiab, et seda on kõige targem ennetada. Teadke: probleemide ennetamine selle abil, mis tark mõistus välja mõtleb, teeb sama probleemi hingeliselt suuremaks. Füüsiline probleem muutub hingeliseks. Ülekohtu ennetamiseks püütakse olla kasulik. Nii muudab inimene, kes ei taha olla pidevalt pügatav loll lammas, ennast loomaks, kellelt võetakse tükk kohe ilma eelneva pügamiseta. Püüdes ennetada ebaõiglust, saadakse kannatada ülekohtu käes.

Stress, mille abil seda tehakse, on tahtmine olla kasulik. See paneb inimese ennast pakkuma. Nüüd on kaks võimalust: pakutu kas võetakse vastu või ei võeta. Kes ei taha teist solvata ehk kellel on hirm solvata, see võtab pakutu vastu. Pakkujale see meeldib ja ta arvab, et vastuvõtjale meeldib samuti. Sageli, eriti alguses, see nii ongi. See õhutab pakkujat veelgi ja ta pakub niikaua, kuni enam ei ole midagi pakkuda. Siis hakkab pakkuja teist süüdistama, et see on teda ära kasutanud. Kes tõesti on teist ära kasutanud, õnneks võtnud, see irvitab ärakasutatule näkku ja ütleb, et teinekord ära siis ole nii loll. See tähendab: ta on aus õpetaja. Olgugi, et karm. Kes teist ära kasutada ei mõelnud, see on sügavalt solvatud: tema võibolla ohverdas ennast, et teisele meeldida ja võttis pakutu vastu. Selgub, et pakkuja määris kauba kaela ja nõuab nüüd üle mõistuse käivalt kõrget tasu.

Kes kardab teisi solvata, seda solvatakse.

Kelle südametunnistus ärkab õigel ajal, see ei tarvitse pakutut vastu võtta. Pakkuja võib olla pärast tänulik, aga samal ajal on ta ka solvatud ja ei unusta seda kunagi. See tähendab: ei andesta. Klassikaline näide on naiste, eriti noorte armuvalus tüdrukute enesepakkumine meestele. Nad annavad enda meelest kõige väärtuslikuma – armastuse, mille nad ajavad segi kehaga ja kui mees ei võta seda vastu, siis on hinge põhjani solvatud. Naine, kes pakub ennast mehele, ei andesta iialgi, et mees ei tahtnud teda. Ta võib elu lõpuni elada, unistades magusast kättemaksust. Ta võib samal ajal olla tänulik, et mees teda, noort, rumalat, ilusat ja süütut ära ei lörtsinud, et hea õppetunni andis. Seepärast põlgavad tänapäeva mehed linnuliha järjest harvem ära. Nad ju tunnevad, et naise mõte, eriti viha on kõige tugevam jõud maailmas.

Kättemaksu jumaldamine tekitab verehaigusi.

Saamata jäänud armastuse pärast kannatamine ja kättemaksu haudumine võib tekitada verevähi.

Tahtmine olla kasulik abikaasale, emale, isale, ämmale, äiale, vanaemale, vanaisale, lapsele, sõpradele, sugulastele, tuttavatele, naabritele, töökaaslastele, rahvale, riigile, inimkonnale tähendab iseenda laialijaotamist nimetatud inimestele. Tagajärjeks on igal juhul rahulolematus, sest nagunii ei saa keegi sellest õnnelikuks. Veelgi enam: kellele Teie kasulik olemine ei olnud hetkel kasulik, on kade nende vastu, kellele Te olite kasulik.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.