Kasutan stresside olemuse selgitamiseks vangi sümbolit. Kui see Teile ei meeldi, siis leidke enda jaoks midagi muud. Tähtis on, et oskaksite ta vabaks anda.
Vangile on vaja vabadust. Vabadus iseenesest on kõik, mida inimene õnneks vajab. Iga vang elab vabaduse nimel. Tema hing igatseb vabadust. Mõistus mõtleb, kuidas seda saavutada ning käed-jalad realiseerivad mõtet. Vangi käed ei saa paigal olla. Nad peavad vähemalt seina uuristama. Mida kauem me vangi kui negatiivsust vangis hoiame, seda suurem ta on ja seda suurem peab olema auk, mille kaudu pakku pugeda.
Auk seinas on haigus. Tema parandamiseks kutsutakse remondibrigaad. Mida uhkem loss, seda uhkem brigaad. Mida rikkam loss, seda kallimalt tasustatav brigaad. Mida kuulsam loss, seda kuulsam brigaad. Selle brigaadi nimi on Meditsiin. Või keegi teine hea inimene, kes lubab häda ära võtta. Võibolla võtabki. Auk saab võõraste jõududega parandatud ja väliselt on ta terve. Ainult loss teab tõde.
Vang püütakse kinni ja pannakse uuesti vangi. Sügaval keldris kümnete seinte ja uste taga oleks tal justnagu kindel, võõraste pilkude eest varjatud koht. Vangivalvur pannakse ukse ees edasi-tagasi käima ja aknaluugist korrapäraselt sisse vaatama. Mida kohusetundlikum valvur, seda enam lisab ta tavakontrollile omapoolse, isandatele kannuseid teeniva moraalitsemise: "Ma tean nagunii, mida sa teed... Ma tean nagunii, mida sa mõtled... Ole vagusi, ega sa ei saa enam nagunii ära joosta..."
Selliseks vangivalvuriks muutuvad enam-vähem kõik lapsevanemad ja vanemad inimesed, kes lapsest vähegi hoolivad või on tema käekäigust huvitatud. Teisiti öeldes: kes lapsest midagi head saada tahavad. Laps kui vang pingestub iga kord, kui vangivalvuri sammud lähenevad. Vabadusiha paneb tema käed liikuma. Vangivalvur, kes asja ära tabab, riidleb, ähvardab, hoiatab, pilab ja naeruvääristab.
Mida targem on vangivalvur, seda suurem on tema kohusetundlikkus, mis oma suurema ja tugevama õigusega mõtleb välja käske ja keelde, mõistmata, et see kõik on alandamine. Vangivalvur teeb oma tööd seda paremini, mida suurem vang ta ise kunagi oma vanematele oli. Hirm, et mind ei armastata, kui ma ei tee oma tööd kohusetundliku agarusega, sunnib teda möödunu vigu kasvatama. Ainult need vanemad, kelle lapsepõlve vangipõli on olnud talumatult raske ja kelle hing hea ingli abil imekombel sisse on jäänud, oskavad ja tahavad lapses iseennast näha ja teda südameheaduses kasvatada. Vangile polegi rohkemat tarvis. Üks inimlik vangivalvur annab vangile elu mõtte tagasi.
Rõhutan siinkohal, et kõik, mida ma kirjutan, on sümboolsete piltidena tulnud inimeste seest. Loodan, et solvunud lapsevanemad ei hakka selle raamatu ilmudes pahandama, et Viilma sõimab lapsevanemaid vangivalvuriteks. Eelmiste raamatute vastukajasid arvestades arvan, et see meeldetuletus ei ole ülearune.
Niisiis, mida rohkem üks vangivalvur ühiskondlikku heakskiitu ära teenib, seda karmim on ta oma vangi suhtes. Eluisu paneb vangi pea tööle, et vangivalvureid üle kavaldada. Ühel päeval tuli suurepärane mõte. Sellel päeval sündis intelligentsus - oskus kõik halb võõra silma eest varjule panna ja kõik hea esile tuua. Kui vangivalvur nüüd uksest sisse vaatab, siis ei jõua ta vangi meelemuutust ära imestada: vang on hakanud kiviraiduriks ja teeb koledatest kivimüüridest kivipitsi, et hirmus vangla ilusaks lossiks muuta. Mida rohkem vangi kiitma hakatakse, seda rohkem võib ta ka ise oma headust uskuda. Minevik surutakse meeltega tagaplaanile, sest kõik on ju hästi. Tahtmine vangivalvureid petta, muutub vajaduseks iseennast petta, sest nii on kergem headuse käes kannatada.
Kõik oleks justkui heaks muutunud, aga just siis ühel päeval vajub loss kokku. Keegi ei saa aru, miks. Ainult loss teab, et pitsist seinad ei pidanud raskusele vastu. See tähendab, et intelligentsus hävitas hea inimese hingeelu ja kehagi kukkus kokku.
Kuidas olla, et Teiega nii ei juhtuks?
Kujutage endale ette, et Teie sees asub Teie hinge vangikong.
See on Hirmu vangikong.
Kongis istub vang. Tema nimi on Probleem.
Kujutage ette, kuidas Te lükkate selle vangikongi uksed pärani ja ütlete vangile:
"Sa oled vaba. Anna andeks, et ma varem ei osanud sulle vabadust anda.
Anna andeks, et olen su kasvatanud selliseks, nagu sa oled. Nüüd sa oled vaba!"
Vaadake, vang tõusis. Hakkas ukse poole minema - vabaduse kutse on ju vastupandamatu. Vaadake, kuidas ta üle uksepaku astub, kuidas vabaduse piirist üle astudes hakkab kohe hoopis teistsuguseks muutuma. Vaadake, kui kindlalt ta vabaduses läheb. Selg sirutub, pea tõuseb, rind kerkib, hingamine muutub kergeks ja silmad löövad särama. Mööda teed kõnnib inimene, kes tunneb, et maa annab talle soojust. Just nimelt temale. Lilled õitsevad ja linnud laulavad. Ka temale. Nad kõik on temaga üks ja tema on nendega üks. Üksindustunne on kadunud.
Andke endale andeks, et Te ei osanud enne oma probleemi vabastada. Andke nii, et tunnete, kuidas südamel hakkas kergem ja peas hakkas selgem. Küllap veendute, et peale enesetunde muutumise muutusid ka suhted teiste inimestega. Endale andestamine on andestamise protsessi kõige tähtsam osa. See, kes andestas endale, see oskab andestada ka teistele. Vastasel juhul on andestamine olnud hea inimese suusoojaks jutt.
Ärge öelge, et Teie ei näe oma stressi. Jätke korraks aja arvestamine ja keskenduge. Nii lihtsat pilti oskab iga inimene ette kujutada. Selleks on vaja aega ja alguses omaette olemise võimalust. Elu annab meile pidevalt iseendaga tegelemiseks aega, aga me ei oska seda vastu võtta. Me oskame teda raisata sinna, kuhu tarvis ei oleks.
Kogemused näitavad, et naised õpivad oma stresside visualiseerimise rutem ära. Meestel seevastu on selgemad tunded ja oskus neist aru saada. Arendades oma paremini arenenud oskust, ärge unustage, et iseenda tundmaõppimiseks on vajalikud kõik meeled. Kes peab ennast vaimse nägemise pärast teistest paremaks, see võib tõesti väga hea selgeltnägija olla, aga kui ta ennast teiste meeltega ei kontrolli, siis ta ei saa oma vaimupildi tähendusest aru ja ta külvab oma rääkimistega hirmu ja õudust. Kui me kasutame asjast aru saamiseks kõiki oma meeli, siis lõpuks koonduvad nad kõik äratundmiseks, et mu esialgne tunne ei petnud. Hilisem tunne seevastu oli petlik. Hilisem tunne tekkis sellest, et inimene hakkas mõtlema. Mõtles oma tunde teistsuguseks ja arvas, et see on õigem tunne, sest nii tundus mõistusega võttes parem.
Kuna tarkus on tunnetesse suhtunud alati naeruvääristavalt, siis mida targem tahab inimene olla, seda vähem ta räägib tunnetest. Alguses häbeneb oma tundeid teiste ees, hiljem häbeneb enda ees ja sellega surmab tunded. Kui ta siis räägib, et ta teab, siis ta võib kätt südamele pannes öelda nii endale kui teistele, et ta ei valeta. Olgu sõnadega, kuidas on, räägite, mida räägite, teadke, et eluprobleemidest räägivad meile meie tunded. Eriti hädas on tõe tunnistamisega mehed. Nad tahavad olla tugevad ja tõestada oma tarkust, seepärast on neil häbi öelda, et nad tunnevad, kuidas on vaja midagi teha. Nad ütlevad: "Ma tean." Nii on soliidsem. Kes tunneb, kuidas asjalood on, sellele oleks visualiseerimine kontrollimiseks kasulik abivahend. Kui kõikide meelte taju räägib põhimõtteliselt ühte juttu, siis olete nähtamatusest aru saanud tõeselt.
Iseenda igakülgseks tundmaõppimiseks olekski vaja kasutada kõiki meeli. Näiteks pöörduge ühe oma organi: südame, kopsu või maksa poole. Või lihase, närvi, sidekoe või vigastatud luu poole. Püüdke teda ette kujutada. Võtame näiteks südame. Kui ei oska muud, siis tuletage meelde südame pilti anatoomia atlasest või meenutage, missugune on sea süda kaupluse lihaletis. Pöörduge tema kui elava südame poole. Vaadake, kas ta seisab püsti või kisub tasakaalutuse pärast ühele või teisele poole. On ta heas toonuses, lõtv ja väsinud või turses. Mida rohkem teda jälgite, seda rohkem tunnete, kas ta on terve või mitte. Saate aru, kuidas olete teda süütunnetega koormanud, kurvastanud, väsitanud ja lasete seda kõike vabaks.
Järgmiseks keskenduge teda kuulama. Mis on tal Teile öelda? Kuulake tema tuksumist, kahinaid, krõbinaid ja teadke, et kõik, mis on Teile meeldiv või ebameeldiv kuulata, sellele andke vabadus. Reibas rütmiline tuksumine teeb rahulikuks, aga kraapiv kahin ütleb: lase vabaks oma hirmu süüdi olla, sest see ahistab südant, ahendab ta õõnt ja veresooni. Kui pärast seda ikka kraabib, siis on seal lupjumist - kivistumist, mis räägib: lase vabaks oma kurbust ja uhkust sellest, et suudad kurbust varjata. Kui rütm on korrast ära, siis see räägib, et Te elate korrapäratut elu.
Järgmiseks nuusutage oma südant. Keskenduge lõhnale. Värskuse lõhn ütleb, et süda on terve. Värske verise liha lõhn ütleb, et südames on kättemaksuhimu. Hais ütleb, et südames on vale. Mädalõhn ütleb, et südames on põletik, mis tahab talumatust alandatusest kõigest hingest lahti saada, aga ei ole osanud. Kõige rohkem alandab inimene ennast ise. Millega? Tööloomaks, orjaks tegemisega. Lõhnu on palju ja igaüks tähendab midagi. Kui peate endaga aru, küllap siis saate aru.
Järgmiseks maitske südant. Keskenduge sellele. Tundes keelel ebameeldivat maitset, püüdke aru saada, millel on selline maitse ja ärge seda enam oma suhu võtke, sest seda on Teie kehas isegi liiga palju. Võite tunda väga erinevaid maitseid: soolast, magusat, kibedat, haput, külma, kuuma, söövitavat. Kui teete järelduse, et Teis on
- liiga palju tahtmist olla tugev, mis hoiab kehas kinni soola,
- liiga palju tahtmist, et kõik oleks väga hea, mis hoiab kinni suhkrut,
- liiga palju elukibestumisi, mis hoiavad kinni kibedat,
- liiga palju süüdistamisi, mis hoiavad kinni happeid,
- liiga palju hirmu, mis tekitab külma tunde,
- liiga palju raevu, mis tekitab kuumuse,
- liiga palju keemiat ehk tahtmist keemiliste vahenditega oma elu heaks teha,
mis hoiab kinni söövitavat, siis oskate stresse vabastada. Lisaks kujutage ette, kuidas südamest voolab läbi soe kristallpuhta vee juga, mis viib kaasa aineid, mis on südamele saastaks. Kujutlege veel, kuidas kammite oma armastust kiirgavate sõrmedega südame kudesid ja pesete niimoodi südant veel paremini läbi. Saast voolab koos veega minema. Uskuge, nii puhastub ka füüsiline keha kiiremini. Pärast tajute oma südant hoopis teisiti.
Oma organit võib ka vaimselt kompida. Silitate oma südant mõttes ja tunnete, kuidas ta tõmbub Teie käe poole ja Teil on hinges soe imeline tunne. Pole kunagi mõelnud, et võiks oma südant armastada, aga nüüd on see tunne. Teie süda vallandas Teid armastades Teie armastuse tunde. Taipate, et Teie keha on kõigi oma organite, kudede ja rakkudega Teid armastanud, aga Teil polnud siiani sellest õrna aimugi. Äkki hakkate nüüd sellisest avastusest ajendatuna oma keha armastama?
Kuna me tahame kõike silmadega vaadata, siis võib rinna sisse vaatamine olla keerulisem, aga kujutage ette, et see vangikong asub Teie ees. Öelge endale: "See on minu vangikong ja minu vang, kellele ma nüüd vabaduse annan." Tehke uks lahti ja öelge talle, mis Teil öelda on. Kui Te ei suuda ikkagi pilti näha, siis sellest ei ole midagi paha. Tunnetage teda. Tunda ometi võite. Kui ei tunne ka, siis on stress liiga suur ja siis võtke appi teadmine, et Teil on see stress. Uskuge, kõik energiad, mis on maailmas olemas, on ka Teie sees olemas.
Kui ma sellist vabastamise võimalust nägin, siis sain kohe aru, miks see mulle anti: ma olin ju otsinud, kuidas südamest andestamist õpetada, sest paljud olid andestamisteks valmis ja tegelesid sellega. Kuna tulemused olid kasinad, siis nad hakkasid ruttu pettuma. Tänapäeva inimene on ju harjunud kõike kiirelt saama. Ta ei malda nii- ja naapidi katsetada, kuni tarviliku asja ära tunneb. Ta tahab väljatöötatud meetodit või tehnikat, et saada seda head, mille teine sai. Ta ei oska aru saada, et tunnetamiseks on vaja ainult aega. Muud tingimused pole tähtsad.
Kui inimene teeb oma südames asuva vangikongi ukse lahti, siis pääseb sealt valla kõik, mida inimene on oma südamele kogunud ja ta muutub paindlikumaks ning mõistvamaks kõigi ja kõige suhtes. Tõenäoliselt jõuab isegi arusaamiseni, et ennast targaks mõtlejaks pidades on ta tegelikult olnud ettenämmutud mittevajaliku lobi allaneelaja.
NÄIDE ELUST
Ühel hommikul helises telefon. Seosetuid appikutseid kisendav nuttev naine oli paanilises hirmus. Tundsin, et see ei ole lihtsalt hüsteeria, et see on tõsine häda. Oli tarvis tegutseda, mitte pikka rahustavat juttu ajada. Seal, kus on paaniline kisa, peab veel kõvemini karjuma, et olukorda valitsemise alla saada. Röögatasin nii kõvasti, et ilmselt oleks mu hääl ilma telefonitagi temani jõudnud: "Jätke nutt! Mis juhtus? Öelge ruttu!" Naine ehmatas oma kisa kurku kinni ja suutis paari lausega olukorrast ülevaate anda.
Ta oli eelmisel päeval lapsega haiglast koju tulnud. Arstid olid lapse peaaegu terveks tunnistanud. Midagi ei oleks nagu juhtunud, aga midagi hirmsat oli juhtumas. Mu kõrv kuulas naist, aga süda kuulas last ja ma kuulsin lämbuva lapse häälitsusi. Sain aru, miks ema süda minu telefoninumbri, mitte kiirabi oma, valis - ta tundis, et kiirabi on sellel hetkel liiga aeglane abi.
Sain välkkiirelt aru, et naine oli haiglas pikki öid ja päevi oma mõnekuist last põetades väsimusest kokku varisemas. Hirm takistas magamast ja enesesüüdistus suurendas väsimust. Kodus tuli pingelangus. Ta magas terve öö nagu surnu ja hommikul ehmus üles. Enesesüüdistuse üheksas laine veeres temast üle: "Mis ema sa oled! Su laps on haige ja sina magad!"
Ta ei pannud tähele, kuidas tema süda pealevajunud süükoorma all raskemini tuksuma hakkas ja õhupuudus tekkis, sest ta nägi, et lapsega juhtus midagi. Ta ei osanud enda ja lapse seisundi sarnasust märgata. Hirm, et lapsega on midagi halvasti, haaras külma käega kõrist. Täpselt sama toimus lapsega. "Mida ma jälle teinud olen?" karjus ema hing ja klammerdus lapse külge. Ta ei tahtnud uskuda, et ohtlik haigus, millest laps päästeti, tuli uuesti tagasi. Aga ta oli sunnitud uskuma, kui nägi, et laps hakkas lämbuma.
Mul oli vaja anda kiirabi. Tegin nii, nagu süda ütles, püüdmata olla viisakas ja taktitundeline. Karjusin telefoni, peaasi, et karjuda sellest naisest üle. Peaasi, et ta muud ei kuuleks ega näeks, isegi oma last mitte. Peaasi, et mu sõnad ta oma valda võtaksid: "Kallis ema! Te ei ole süüdi! Te olete teinud vigu, nagu kõik inimesed teevad. Teie hirm süüdi olla on nii suur, et ei lase enam hingata. Laske oma süütunded vabaks. Vaadake, Teil on rinna sees vangikong! Vaadake! Näete! Vaadake! Te ju näete! On?"
Hetk vaikust ja siis karjatus: "On!" Karjun edasi: "Vaadake, seal istub vang! Näete?" "Näen," on kiire ja kindel vastus. "See on Teie süütunne," karjun edasi. "Tehke oma vangikongi uks lahti ja öelge oma vangile: "Sa oled vaba. Anna andeks, et ma enne ei ole sind osanud vabastada. Anna andeks, et olen su nii suureks kasvatanud." Vaadake, ta tõusis püsti, ta tuleb ukse poole. Näete!?" Muidugi ta nägi. "Vaadake, tema samm on kergem, vaadake, kui sügava sissehingamise ta tegi. Vaadake, tema silm hakkab särama! Vaadake nüüd oma last..." Mõned sekundid ja ma kuulen, kuidas lapse lämbuvast kähinast on saanud üksikud hõiklevad mannetud häälitsused ja siis järgneb kõva kisa - lapse hingamisteed on jälle lahti.
Räägin edasi: "Vaadake uuesti oma rinna sisse. Seal on veel üks vangikong. Vaadake, kes seal on!" Naine ei vasta. Tunnen teda kangestuvat. Ta näeb, aga ei suuda uskuda. Õudus haarab teda. Provotseerin teda: "Vastake! Kes see on? Vastake! Kes see on? Kes see on? Kes see on?"
Kostab hääbuv karjatus: "Minu laps!" "Jah on küll Teie laps: Te olete pidanud tema külge klammerdumist armastuseks. Tehke oma vangikongi uks lahti ja öelge oma lapsele: "Sa oled vaba! Anna andeks, et ei osanud seda enne teha. Nüüd oskan." "Vaadake, ta tõusis ja vänderdab oma pisikeste jalgadega ukse poole. Näete, kuidas ta ronib üle ukseläve. Ta vajab vabadust. Vaadake, kuidas ta oma eluteel järjest kindlamini sammuma hakkab. Oo, kui väärikalt ta end sirutab!
Kas panite tähele, kui säravaks muutusid tema silmad? Aga nüüd vaadake oma last ja võtke ta oma rinnale. Ta on nüüd vaba laps, mitte enam Teie vang. Teid seob tõeline, mitte omav armastus. Paluge tema käest andeks, et oma enesesüüdistustega talle viirushaiguse külge tõmbasite. Andke talle andeks, et ta Teie viiruse endale võttis, sest tahtis ka hea olla. Ta mõtleb ju samamoodi kui tema ema." Kuulsin, kuidas lapse aeh-aeh-aeh muutus omakeelseks lalinaks.
Kiirabi oli antud. Seekord hästi antud, sest abivajaja oli võtnud abi avali südamega vastu. Andestamise teooria oli temale vastuvõetav. Mitte alati ei ole see nii. Näilist head oodatakse ja võetakse vastu, aga tõelisele heale pannakse südameuks kinni. Miks? Sest tõde ei ole teaduslikult tõestatav. Oma südame asemel usutakse teadust, mis ütleb, et viirus, va vaenlane, tegi inimese haigeks. Kui viirus on ravimitega ära tapetud ja inimene peaks olema terve, aga ei ole, siis ei tea inimene enam, mida uskuda. Ka usk meditsiini saab niimoodi ära tapetud. Mida see hirmunud inimene nüüd veel usub? Midagi ega kedagi ei usu.
Usuta elu tähendab siitilmast äraminekut. Nii lükkab meditsiin inimesi paratamatult endast eemale, et hädas abivajaja leiaks uuesti tee iseendasse. Et ennast uskuma hakkaks. Tähendab, meditsiin teeb head tehes halba ja halba tehes head, aga teda halvaks või heaks pidada on rumalus.
Võib juhtuda, et paljud stressid väljuvad, aga üks protestib, kuigi vabaduse kutse on vastupandamatu. Miks? Sest Te ei taha teda sellisel viisil vabastada. Ei taha on vihaks kasvanud hirm. Teie hirmupinge on kasvanud ülepiiriliseks ja Te tahate ainult lahendust. Meeleheites inimene ei mõtle muule. Te tahaksite selle stressi kellelegi sõnadega või rusikatega näkku virutada. Tahate tulekahjuna puhastavat tüli, et hinge kogunenud sõnnik välja paisata.
Öelda või virutada jõuab alati. Aga vabastage enne oma hirm jääda ilma stressist, mis aitaks Teil suhteid klaarida, viha ehk tahtmine oma arvamus välja öelda, protest vaikse kannatamise vastu. Aga ka hirm, mis saab, kui ma käitun looma moodi. Hirm teha ja tegemata jätta. Siis vabaneb ka enne protestinud stress. Pärast seda tunnete, kas on veel tarvis midagi öelda. Kui on, siis lähete ja ütlete ning imestate pärast iseenda rahuliku aruka jutu üle, mille eest endine vihamees Teid siiralt tänab. Järele mõeldes saate aru, et niikaua, kuni probleem oli Teis endas kinni, nägite seda probleemi teises ja olite valmis talle kallale kargama.