Ummikus headusest

Ei ole mina esimene ega viimane, kes õpetab, et on vaja lihtsalt olla. Tundub, et selles lauses oleks nagu midagi puudu, sest me ei ole harjunud nii rääkima. Lausest puudub hinnang, see tähendab meeltega tajutav materiaalne tasand. Ainult väga tõsisel juhul öeldakse: "Kuule, ole inimene!" Tavaliselt öeldakse: "Kuule, ole hea inimene!"

Inimene, kes tahab hea olla, ütleb selle peale: ma ju olengi. On see siis halb, kui ma tahan hea olla? Eks püüa talle selgeks teha, et olemises olemine välistab hea olemise. Ta ei vaevu seda kuulama. Ta on oma sõiduvees ja veel hea inimene pealekauba. Hea inimene tahab kõike korraga: tahab olemas olla ja tahab hea olla. Ta ei saa aru, et olemine on tasakaalukus, oskus olla mina ise. Hea ja halb on juba hinnangud, mis on hirmust tekkinud. Seega, hea olemine on hirmunud inimese hinnang heale ehk peidetud halvale.

Enamik inimesi peab end heaks ainult sellepärast, et ta tahab head. Tahab endale ja tahab teistele, aga ei tea, et tahtmine on negatiivsus. Ülejäänud peavad end heaks sellepärast, et nad ei taha halba. Nad püüavad oma headust tõestada sellega, et võitlevad halvaga, mõistmata, et ainult materiaalsust on võimalik tõestada. Tõelise hea ehk vaimsuse tõestamine inimese poolt pole võimalik. Tõde tõestab ennast ise ja kui me oskaksime näha, siis me saaksime sellest aru.

Elu tõestab mõlemale poolele, et tahan head on sama mis ei taha halba. Tulemuseks on varem või hiljem ikka halb. Erinevus on selles, et esimesed ei tunnista oma halba, aga teised kardavad oma halva ilmsiks tulekut. Esimesed võivad nii naiivselt heausklikeks muutuda, et ennem surevad, kui oma arvamust muudavad. Teised võivad niisugusteks halvaga võitlejateks muutuda, et kui avastavad iseenda puuduse, siis hakkavad ka ennast vihkama. Heade käest plusspunktide kogumise nimel taplevad nad halvaga, püüdes seda heaks muuta.

Nagu näete, erinevus on selles, et head buldooserdavad oma heaga, halvad oma halvaga. Buldooseri alla jäänu on sunnitud varem või hiljem aru saama, et vägivalda on kahesugust: psüühilist ja füüsilist. Psüühiline terror provotseerib füüsilist terrorit, sõltumata soost, haridusest, rikkusest või aujärjest.

Tüüpiline psühhoterrorist on ennast heaks pidav inimene. Mida suurem on selline headus, seda enam võtab selline inimene endale õiguse teistele koht kätte näidata. Teeb ta seda vaikides sügaval südamepõhjas, annab kindlameelse hinnangu, kirjutab kaebekirja kuhu vaja või näitab halvale viisakate sõnadega koha kätte - ikka häirib see kaaskodanikke. Mõlemad pooled tunnevad sõnadetagust mõtet. Ütleja, kes näeb, et teine ei teinud tema tahtmist, solvub. Solvumine väljendub ärritusena. Järgmine ütlemine on juba nõudlikum. Ülejärgmise ütlemise kõrgenenud hääletoon ja oma õiguse pealepressimine provotseerib vastaspoolt kindlasti.

Küllap on iga inimene näinud viisakast nõudlikust sõnast alanud sõnasõdasid, kus süüdlaseks nimetatakse seda, kes plahvatas esimesena. Kuulajate poolehoid provokaatorile vallandab vastaspoole abitu raevu, mis paneb rusikad tööle. Ongi tekkinud füüsiline vägivald. Ja kui selline olukord aina kordub, siis võtab alandatu terariista appi. Nii saab alandatust kurjategija, aga alandaja saab väärilise palga.

Võite öelda, et inimene sai nuga sellepärast, et oli juhuslikult vales kohas. Või et süütut inimest tabas kuul, mis oli mõeldud teisele. Tuletan jälle meelde, et midagi juhuslikku pole olemas. Kelles on juhust otsiv alandamise energia ehk juhuslik julmus, seda tabab juhuslik nuga või kuul. Kes tunneb mõnda selliselt kannatanud inimest, see teab, et aeg-ajalt muutus see, muidu nii kena inimene endast madalamate vastu ootamatult julmaks. Miks? Sest teda oli kunagi alandatud ja tema kättemaksuhimu hõõgus kui tuli tuha all.

Iga alandatu lisas alateadlikult alandatuse energiat, mida ta iga kord kui jälle küllalt sai, kellegi peale välja elas, aga mis iga kord jälle tagasi kogunes. Kogunes suuremaks õppetunniks. Lisaks alandasid teda positsioonilt kõrgemal asuvad. Nendele ta oma viha välja elada ei julgenud, sest nendest sõltus tema käekäik. Jäigi üle alandada niigi alandatut. Kuna kõige suurem alandatus tekitab tahtmise alandaja tappa, siis nii juhtuski.

Või veel üks näide: korralik inimene kõnnib korralikult vöötrajal ja ta aetakse alla. Autojuht põgeneb sündmuskohalt. Seadus on igati kannatanu poolel. Miks nii juhtus? Ka siin töötab loodusseadus "sarnane tõmbab sarnast". Sõna otseses mõttes saab alla aetud see, kes ise teisi ülekantud mõttes aegajalt alla ajab. Ehk see, kes teistest sõnadega ja käitumisega üle sõidab. Olgugi, et ta on näiliselt korralik inimene. Teiste seljas sõitmise mõistet kasutatakse sageli, aga sõnade mõistesse ei süüvita. Kui autojuht oli purjus, siis tähendab, et ka kannatanu terroriseerib teisi kui on alkohoolses joobes. Kui kannatanu üldse alkoholi ei tarbi, siis ta oli kurbuse kriisis.

Ainult kurbus ehk võimetu viha juhib inimese alkoholi juurde. Keda ei juhi, see kardab ja vihkab joomist ning tema kohtumine alkoholiga peab toimuma alkoholi tarvitanud inimese kaudu. Karsklane peab alkoholi tõttu niikaua kannatama, kuni mõistab, et karskus ja alkoholism on ühe terviku kaks otsa. Nende mõlema ema on kurbus. Karsklane on niikaua karsklane, kuni kardab kurbust. Karsklasest võib üleöö padujoodik saada, kui kurbus muutub meeleheiteks. Meeleheitlikuks tahtmatuseks karta kurbust.

Iga enesehaletseja külvab kurbust, see tähendab alkoholismi. Kes enesehaletsejat südamesse ei võta ja sinna ei jäta, see ei lähe enesehaletsust viinasse uputama. Pidage meeles: kui nutjat haletsete, siis muutute alkohoolikuks.

Kui kannatanu oli laps, siis tal on vanemad, kellele muidu ei saanud selgeks, mismoodi nad teineteisest üle sõidavad. Kui auto alla jäänud lapsel on pehmete kudede vigastused, siis see tähendab, et tema emast sõidetakse niimoodi üle. Kui tal on ka luude vigastused, siis see tähendab, et tema isast sõidetakse niimoodi üle. Luumurd - isa läks katki. Kui emal ja isal on omavahelised suhted halvad, siis on neil kõigi vastassugupoole esindajatega suhted halvad. Ka siis, kui need näideldakse väliselt headeks. Näiline hea ei päästa meid ühestki hädast. Halva heaks rääkimine teeb halva halvemaks.

Kui head lakkaksid head olemast, siis poleks halbadel põhjust halb olla. Vastupidine tahtmine käib loodusseadustele vastu ja sellepärast pole see võimalik, ükskõik kui palju me seda ka tahaksime. Kui oleksime lihtsalt inimesed, siis oleksid teised meile ka lihtsalt inimesed. Niikaua, kuni osad on liiga head, peab samasuur osa olema liiga halvad - selliselt loob elu oma tasakaalu. Kui tahate, et Teie elu muutuks normaalsemaks ehk tasakaalukamaks, siis muutuge ise normaalsemaks ja kõik teised ongi Teile normaalsemad, sest olete muutnud oma suhtumist teistesse. Te olete midagi tõeliselt teinud, mitte ainult rääkinud, kui hea Te olete või kui hea tahate olla. Normaalsel inimesel ei ole vaja näidata, kui hea ta on, ta lihtsalt on.

Tüüpiline hea inimene tahab, et teised teaksid, et ta on hea. Seepärast hakkab tema suu nagu iseenesest kirjeldama, kellele, kui palju ja missugust head ta teinud on. Mida suurem headus, seda pikem ja emotsionaalsem jutt. Headus ootab tähelepanu ja kiitust, tuim ärakuulamine on talle valus. Võiksite meelde tuletada, kui mitu korda olete oma heategu või õnnestumist kogu elu jooksul uuesti ja uuesti rääkinud, lootes, et teised Teid heaks peavad. Või oma eksimuse pärast ennast valjuhäälselt nuhelnud, et teised näeksid, et Te ei tahtnud halba. Või ohkinud kellegi halva teo üle, imestades, et inimesed nii võivad teha - seegi on enda headusele viitamine.

Teil võib siinkohal olla tunne, et enam ei või suudki lahti teha, sest igal juhul on midagi pahasti. Halba ei taha rääkida, head ei tohi rääkida - kuidas siis elada? Vastan: õppige ennast jälgima ja viga kohe parandama. Nagu tabasite, et suust tuli väikseimgi hinnang, nii parandage ta ära. See tähendab: kui ütlesite hea või halb, ilus või inetu, tark või rumal, puhas või must, siis püüdke arutleda, miks nii juhtus. Püüdke aru saada, mis on selles halvas Teie jaoks õpetlikku. Võite oma vigade parandust isegi kuuldavalt väljendada, siis näete, mis ja kuidas muutub. Inimene, olles võibolla veel täielik materialist, saab sellest alateadvusse tõese pildi ja on kasvõi alateadlikult tänulik.

Hea inimene räägib kindlasti põhjustest, miks ta head teeb. Kes tasub kunagi kellegi poolt osutatud omakasupüüdmatut abi, toe, kaastunde eest, kes maksab ükskõik missugust moraalset või materiaalset võlga, mida ei saa andjale enam tagasi anda. Ta rõhutab, et eks sina aita tulevikus teisi, kuna sind on aidatud. Sellised südantliigutavad stseenid on meiegi rahvale üsna tavalised. Pärast on eluaeg hea oma headust meelde tuletada ja oodata, et teisedki ei unusta ära. Nii muutub kellegi täiesti omakasupüüdmatu abi abisaaja hirmude abil tegelikult omakasupüüdlikuks. Inimene, kes püüab kõigest väest hea olla, ei tarvitse aimatagi kui suurt viga ta laviinina kasvatab. Headus ei saa jätta märkimata, kui palju ta ise oma ennastunustava teguviisi pärast nii vaimselt kui ka füüsiliselt kannatab.

Stress, mille nimeks on tänuvõlg, sunnib nii käituma. Teine andis heast südamest ja unustas kõik kohe ja igaveseks. See, kes ootas andmist, sai stressi, sest süda ütles, et ta ise ei suudaks nii. Tänuvõlg on suurim võlg, mida pole võimalik kunagi kinni maksta. Ta võib pureda inimese hinge kogu elu. Ta paneb teise sõltuvusse niikauaks, kuni võlg on makstud. Hea olla tahtmisest jätavad paljud inimesed töö eest tasu võtmata, muutes teise eluaegseks tänuvõlglaseks. Põhjendus on veenev: teine ei võtnud minult, kuidas mina sinult võtan. Et võlatunne on süütunne, mis teeb südame haigeks, seda ei tea ei üks ega teine.

Küsimusele, kuidas oma pere kah elab, järgneb hoopis teine toon. Kõigi heategijate abikaasa on halb või vähemalt ei ole hea. Lapsed on haiged, sõnakuulmatud või ei taha õppida. Suuremad lapsed on abielludes teinud ilmtingimata ebaõige valiku, sest ei kuulanud vanemate sõna. Sellepärast on lapselapsed kas haiged, sõnakuulmatud või ei taha õppida. Ja kõige selle pärast on heal inimesel halb. Alguses on elu halb, lõpuks on tervis halb. Viimasel ajal kohtab inimesi, kellel kogu pere on haige, aga ta ütleb, et kõik on hästi.

Arusaam heaks inimeseks olemisest taandub võõrastele hea tegemiseks. Võõrastele on kerge head teha, omadele on raske, sest omad ei lepi välisega, nemad vajavad tõelist. Heategija muudkui teeb ja teeb, sest tegemise ajal pole võimalik hirmu tunda, et mind ei armastata või ei vajata. Iga tegemine on hirmu allasurumine. Iga tänusõna või kiitus samuti. Lapsed, kes sellises peres kasvavad, kannatavad, aga kui suureks kasvavad, siis hakkavad samuti tegema.

Solvatud vanem, kellest laps ära pöördub, ei taipa, et laps jäljendab 1:1 teda ennast. Paljud on küsinud: "Miks minu vanavanavanematel, vanavanematel, vanematel ja minul on täpselt ühes vanuses ühesugune pereprobleem?" Olen vastanud, et kui te tahate kõik neli põlve tagasi elanud esivanema tehtud pattu ainult väga heaks inimeseks olemisega lunastada, siis läheb kõik samamoodi edasi, kuni seitse põlve täis saab. Heaks olemine on vea varjamine, mitte parandamine.

Klammerdumine teadmisse, et ma teen head, sunnib oma head teistele peale pressima, isegi kui teised arvavad, et neid tegemisi poleks ju vaja. Teised on sunnitud viisakusest tänama ja kiitma, sest kuidas sa valmistad tublile inimesele meelehärmi. Kiitus innustab ükskõik kui väsinud heategijat. Nii võib juhtuda, et ta ei taipa enne peatuda, kui keegi aus ja otsekohene inimene paiskab talle tõe otse näkku.


NÄIDE ELUST.

Keskeas naine räägib oma äpardusest, mis juhtus vaatamata sellele, et ta kõige paremat soovis. Ta on korralik inimene, kes tegeleb juba pikka aega iseenda stresside tundmaõppimise ja vabastamisega, aga see juhus oli nagu puuga pähe.

Ta läks uude töökohta, et oma elu kapitaalselt muuta. Ta oli aru saanud, et ta oli olnud liiga hea inimene, agar ja kohusetundlik, harjutanud teised temalt kerge vaevaga kõike saama, ja ta tundis, et ilma töökohta muutmata ta kannapööret teha ei suuda. Elu muutmata jätta ka ei saanud, sest tervis lonkas nelja jalga. Näo trauma oli viimane tilk karikasse, mis ütles talle, et tema ilusad illusioonid said vastu vahtimist.

Ta oli üle saanud isegi sellest, et täiskasvanud lapsed hoidusid temast eemale nii, et ei andnud enam isegi lapselast vanaemale. Olgugi, et vanaema oli lapselapse eluohtliku seisundi ajal haiglas ööd ja päevad valvanud ja tänu tema intuitsioonile oli laps pääsenud kõige hullemast. Vanaema oli näilise heaolu taga tunnetanud ohtu siis, kui spetsialistid arvasid, et kõik on juba hästi.

Uues kollektiivis tasa ja targu toimetades püüdis ta mitte sekkuda teiste tegemistesse, sest tunnetas kohe vanade kalade omavahelist konkurentsipinget ja võimuvõitlust. Teisel töönädalal sattus ta ohvriks inimesele, kes tuli talle oma südant puistama. Püüdes olla eriliselt tähelepanelik ja kaastundlik pingutas ta üle ja ei märganud, kuidas ütles teisele, kes just oli saanud välja öelda, kui hea inimene ta on ja kui halvad teised on: "Ära pea ennast heaks inimeseks..." Ta tahtis öelda veel, et ükski inimene ei ole hea ega halb. Et kõigil on oma head ja vead ja et kõik teevad vigu. Tahtis, aga ei saanud, sest õnnetu südamepuistaja sattus raevu. "Ah sina ütled, et mina olen halb inimene! Ise ei tea midagi, ise oled viimane mats, aga teisi solvata oskad küll!" Ühesõnaga: üks hea inimene kallas teise oma solgiga üle ja lahkus, pea uhkelt seljas, sest tundis, et teine sai veel vähe.

Naine oli löödud. Ta sai aru, et ta oli midagi valesti teinud, sellega teist provotseerinud, aga ta ei saanud aru, mis see oli. Mis vea ta tegi?

Ta alustas juttu eitusega. Jätke ka Teie endale meelde: ärge öelge kunagi "ei". Ei endale ega teistele. Öelge alati jaa. Ka siis, kui Te ei ole teisega nõus. Nagu Te alustate juttu eitusega, nii teine, kes ootas, et Te olete temaga ühel nõul, klammerdub esimese sõna külge ja edasi räägite nagu seinale või tuld purskavale vulkaanile. Kui teine tahab tõestada, et ta on hea inimene, siis öelge talle: "Jaa, aga võibolla sulle tundus nii. Eks me kõik teeme vigu. Alati ei saa ju kohe kõigest aru." Või põhimõtteliselt midagi sarnast. Teine on võib-olla pettunud Teie leigusest, aga ta vähemalt ei satu raevu ja ei lõhu suhteid igaveseks. Midagi väga tähtsat jääb sellega teie mõlema poolt hävitamata. Järgmine kord võite temaga rääkides lisada juurde veel midagi tasakaalustavat ja ta hakkab kasvõi natukenegi mõtlema. Ei peagi Teid oma vastaseks. Kui Te ei ole vastane, siis ei ole ka vaenlane. Kui ei ole vaenlane, siis olete sõber. Et veidi võib-olla nupust nikastanud tänapäeva jaoks, aga ometi hinge rahustav. Tasapisi kaob ka see hinnang.

Samal põhimõttel ärge öelge kunagi kellelgi, et ta ei saanud Teist aru. Nagu ütlete, nii võite kindel olla, et uks teie vahel läks klõpsti kinni. Tema käitumine sõltub sellest, kui suur oli hetkel tema tahtmine olla intelligentne inimene. Tal võib hakata momentaalselt väga kiire. Võite kindel olla, et niipea te ei kohtu. Kui üldse kohtute. Ta võib ka avalikult vihastada, sest targa inimese jaoks on kõige solvavam, kui talle öeldakse, et ta ei saa millestki aru.

Kes tunnistab endale, et ta ei saa paljudest asjadest elus aru, see ei tunne häbi, tunnistades seda ka teistele. Tema arusaamises reeglina ei kahelda ja teda oma kahtlustega ei solvata.

Loodan, et Teie ei pea ennast enam ei heaks ega halvaks inimeseks. Loodan ka, et Te ei pea ka oma häid ja halbu iseloomujooni ainult headeks või halbadeks, et oskate uskuda, et hetke vorm varjab sisu, mida otsite. Küllap ka leiate.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.