Tõelisest ja näilisest

Kõik tahavad head - kust see halb siis pärit on? Kristlased teavad, et kuradist, aga kuradist rääkimist peavad tabuks. Kas Teie oskaksite mulle lihtsalt ja selgelt vastata, mis on mis?

Mis on hea? Olete seda kunagi endalt küsinud? Öeldakse, et hea on see, mida minul ei ole ja hea on seal, kus mind ei ole. Olete mõelnud, mida see tähendab? Kui keegi tuleb kaugelt maalt, jagades rõõmsalt oma vaimustust ja kaasatoodud suveniirikesi, siis peab see vanasõna paika, ütlete. Mis mõttes ta paika peab? Kas materiaalses mõttes? Täiesti õige, meil tõesti ei ole täpselt kõike seda, mis seal kaugel maal on. Aga kas meil peaks olema? Oleks see meile vajalik? Kas meil oleks hea, kui kõik maailma imed oleksid igal pool? Või on parem, kui iga rahvus hoiab oma eripära, pidamata end teistest paremaks või halvemaks?

Tegelikult käib inimene mööda maailma ringi, kui ta kodutanuma teel iseennast leida ei oska. Tahtes kõike seda head, mida silm näeb ja kõrv kuuleb, jõuab ta kunagi äratundmiseni, et kõike seda polnud talle tarvis. Tõeline hea, mida otsime, on see, mis annab hingele rahu ja selle leiukoht on kodus. Kelle hing on kodus rahul, selle hing on igal pool rahul. Maailmas rännates ja erinevate inimeste elu jälgides saame vaid kinnitust sellele tõele. Seepärast on rändamine vajalik asi.

Kuna materialist nimetab hingerahu heaks, siis kasutan mõistet "hea" nii, nagu harjunud oleme, et oleks kergem mõista. Ja üleüldse, niipea kui kasutatakse hinnangut, nii käivitub kohe materiaalne energia. Kui räägite vaimsusest ja kasutate hindavat väljendit, prantsatate nagu taevast maa peale istuli. Teist ongi kohe saanud "õudselt vaimne inimene." Eelmistes raamatutes ei osanud ma alati ja kõiges rõhutada vaimse ja füüsilise poole erinevusi, selles raamatus oskan rohkem. Püüdke keskenduda hinnanguid väljendavatele sõnadele, siis on kergem mõtet tabada

Tõeline hea on vabalt liikuv energia. See on see, mida inimene veel enda omaks ei ole teinud. Kujutage ette, et seal kusagil kaugel on hea, mida ma endale igatsen. Minu soov teda endale saada on nagu pikk, silmale nähtamatu käsi, mis haarab sellest heast kinni ja hakkab teda enda omaks tegema. Ükskõik, kas olen ma füüsiliselt selle endale saanud või veel ei ole või tean, et ma kunagi ei saa, aga tahan ikka - oma hinge vangikongi olen ta juba pannud. Tema on nüüd vang, mina olen vangla ja meil on vangi-vangla suhted. Üks hävitab ühte, teine hävitab teist, haiget saavad mõlemad.

Kõik, mida inimene endale tahab, selle teeb ta vaimselt enda omaks. Kõike, mida inimene enda omaks nimetab, ei jõuaks keegi üles lugeda, aga ma püüan kõige tähtsamad ära nimetada.

Minu ema, minu isa, minu mees, minu naine, minu laps. Minu õed-vennad, minu vanaisad-vanaemad, ämm-äi, sõbrad, sugulased, tuttavad, seltsimehed, partnerid, kolleegid. Minu loomad, taimed, asjad. Minu keha, vaim ja hing. Minu süda, kops, maks, aju, neerud. Minu lihased, rasvkude, sidekude, närvikude. Minu looteiga, imikuiga, lapsepõlv, noorusaeg, täiskasvanuiga, vanadus. Minu saatus, tulevik, minevik, olevik, karma. Minu probleemid, unistused, soovid, mõtted, stressid. Minu hirmud, süütunded, vihad, abitus, kurbus, enesehaletsus, raev, hüsteeria, vampiirlus, protest, õelus, sundolukord, ülinõudlikkus, rahulolematus, tahtmine olla teistest parem. Minu tarkus, rikkus, varandus, raha, väärtasjad.

Minul tulid sellised asjad meelde. Teie kirjutage siia omad:

 

 

 


Lühidalt öeldes: ükskõik, missugused mõtted Teile pähe tulevad, nad tulevad selleks, et Te nad vabastaksite. Alateadvus, kust nad tulevad, teab täpselt, miks ta nad sellises järjekorras ilmutab. Uskuge oma alateadvust ehk hinge. Alustage kõige tähtsamast.

  1. EMA.

Kujutage ette, et Teie hinge vangikongis istub Teie ema. Selle pildi teket võib takistada ainult kiirustamine, see tähendab tahtmine halba asja kiirelt kaelast ära saada. Tehke vangikongi uks lahti ja öelge: "Armas ema. Sa oled vaba. Anna andeks, et ma pole sulle varem vabadust anda osanud. Anna andeks, et olen sind enda omaks pidades arvanud sind rohkem armastavat."

Vaadake, kuidas ta tõuseb ja läheb, kuidas üle läve astub. Tunnetage kergendust enda sees. Kui ei tunne, siis olete hirmust oma emast ilma jääda ta väga sügavale enda sisse surunud. Olles ema üks kord vabastanud, olete mingi energiakeha vabastanud, järelikult midagi on ikkagi muutunud.

Ühe ja sama stressi vabastamine on igaühel erinev. Pole tähtis kordade arv, tähtis on, et teete südamest. On inimesi, kelle tahtmine head saada on nii suur, et sunnib söömata ja magamata muudkui andestama, aga tulemused on kesised, olgugi, et inimene on teinud, nagu tegema peab. See tähendab - kohusetundest ja tahtmisest saada eesmärki. Selline andestamine on liialdus nagu iga teinegi liialdus. Liiale võib minna kõigega. Klammerdumine eesmärki teeb vajadusest tahtmise ja toob kaasa pettumuse, kui inimene ei saa, mida tahab. Peale selle ajab paaniline eesmärgikindel mõtlemine ajud sõlme.

Tõelise vabastamisega jõuate hetkeni, mil avastate, et Te ei ütle enam minu ema. Ütlete minu EMA. Rõhuasetus on sõnal "ema". Tunnete, kui eriline on see mõiste. Saate aru, et Teie ema ongi see ideaalne ema, keda Te olete hinges kandnud, aga Teie ei saanud sellest enne aru, sest olite ema negatiivsuse ehk õppimata õppetükid tema ideaalse poolega pannud ühte patta. Seda segaputru on raske helpida. See on Teie, mitte ema viga. Te ei ole osanud suhtuda emasse õigesti, seepärast pole teda mõistnud. Kujundasite tema suhtes hoopis veel nõudlikuma suhtumise. Tagajärjed ehk kannatused on mõlemapoolsed.

Võin oma kogemustest öelda, et olen oma ema aastate jooksul tuhandeid kordi vabastanud ja niipea, kui ta meelde tuleb, nii vabastan jälle. See on oma hinge puhastamine, mis ei saa hakata tüütama. See on ka emasse suhtumise parandamine, millest paraneb emaga suhtlemine. Ükskõik, kui heaks või halvaks olete oma ema pidanud, tasapisi selgineb taust ja Te saate aru, et valisite oma elu õppetundide jaoks just nimelt selle ema.


NÄIDE ELUST

Ema on iga inimese lõputu õppetund. Vabastades teda sellisena, nagu ta mind praegu ärritas, avastan sageli midagi niisugust, mille peale varem üldse ei tulnud. Minu ema on aastakümnete vältel olnud pidev surija. Kohe, kui miski ei meeldi, nii tema aina sureb. Ühel päeval kargas pähe mõte, et lasen õige oma ema surma vabadusse. Vaatasin ja jahmusin: minu ema surm oli nagu peata ratsanik, kes oma surmväsinud hobusel aina rändab ja rändab ning ei saa mitte kunagi rahu. Ei saa enne, kui leiab oma pea, aga pea on tal kaenla all. Mitu päeva läks aega, enne kui ma selle pildi üksikasjalikult lahti tõlgendasin. Oleksin võinud ta ainult vabastada, aga minul on vaja kõike täpselt teada.

Pea - see on isa, mees, poeg, meessugu füüsilisel tasandil. Kaenlaaluses on varjatud, tõrjutud, kõrvale lükatud armastuse energia. Pea on kaenla all - mees on armastuse kõige varjatumasse, ja mis kõige hullem - kõrvalisse kohta peidetud. Naise häbi armastada meest teeb tast peata kana, kelle pea on tiiva all. Kael on läbi lõigatud - ema, naine, tütar, naissugu on tema jaoks poolik ehk ebatäiuslik. Minu ema eriline armastus oma isa vastu oli valuline, sest tema ülihea isa suri noorelt ära. Kes on klammerdunud isasse, armsamasse, mehesse, pojasse, see jääb nimetatud mehest ilma. Mees peab olema kas isiksus või egoist, et naine ei saaks teda oma omava armastusega hävitada.

Hirm meest kaotada teeb naisest kord orja, kord deemoni. Suhtumine isasse määrab suhtumise mehesse, pojasse, meessoosse. Ema vastuolulisus meestega suhtlemisel sai mulle palju selgemaks. Peata ratsanik on ju surnu, kes otsib taga oma pead ehk mõistust, mis teda juhiks. Perekonna mõistus asub mehe peas. Hirmunud naine, kes ennast kord ohverdab, siis jälle nõuab selle ohvri eest tänuvõlga, ei tunnista oma mehe arukat mõistust. Tihti ta ei saagi tunnistada, sest mees peidab seda oma naise eest, kuna kardab hävitamist. Nii võib kõigi poolt targaks peetud mees olla kodus loll tuhvlialune.

Andsin seda vaest vaevatud peata ratsanikku endast vabaks, kuni tuli meelde, et minu ema noorepõlve lemmikraamat oli "Peata ratsanik". Näete, mu ema oli oma surma olemuse juba aastakümneid tagasi välja öelnud, aga keegi ei saanud tema sõnade mõttest aru. Nii, nagu ikka. Sellest hetkest alates ei tee ema surmajutud mulle enam haiget. Ja, mis ime - ema unustab oma surmajuttude rääkimise vahel päris ära!

Ema surma vabastamisega tuli mõte, et võiks vabastada ka ema elu, mis on nii temale kui ka mulle palju piinu valmistanud. Nii tegingi. Ta oli nagu kogu vangikongi täitev luigetiibadega lumivalge puhtuseingel, kellel pole võimalik oma olemust näidata. Luik on lind, lind on sümboolselt muretus. Luik on majesteetlik lind ehk majesteetlik muretus. Oma headuses võib minu ema tõesti lausa ingel olla, kui ta ei tegele just oma õnnetu saatuse taganutmisega.

Kogu tema elu on olnud üks must mure, head justkui polegi olnud. Kui Jumal annab kellelegi raskeid katsumusi, siis on minu ema oma sõiduvees. Ta on ennastohverdav aitaja. Seepärast tahtsin minagi lapsena haige olla ja lausa ära surra - nii väga lootsin oma ema ingellikkust kogeda. Kogesingi, aga nii palju, et tekkis vajadus leida see tõeline ema.

Leidsingi. Oma emas ideaalema ära tundmine on õnn, mis parandab eelnenud haavad. See on hingerahu äratundmisest, et olen teinud kõik, mida teha saab, isegi kui tema ei oska seda vastu võtta. Aga see ei tee enam minule haiget.

 

Ingel on sümbol, millel on oma tähendus. On paiku ja rahvaid, kelle seas valitseb lausa inglite kultus. Sattusin kord külaliseks koju, kuhu oli kokku kuhjatud tohutul hulgal kõikvõimalikke ingleid. Seal oli laste jooniseid, plakateid, õlimaale, suurte kunstnike maalide inglifragmentide reproduktsioone, odavaid ja kalleid inglikujukesi. Ilus oli, aga paari päeva pärast hakkas häirima. Hakkasin mõtlema, mida see tähendab. Kui aru sain, siis enam ei häirinud.

Ingel on vaba hinge sümbol. Inglivaimustus on vaba hinge vaimustus. See on ülisuur igatsus hingeliselt vabaneda. Kõikvõimalike inglite keskel olles on enesetunne parem. Kahjuks ei tee see inimest ingliks. See on ju vaid vaimustus ehk vaimust osa saamine. Ikka ja jälle saamine. Reaalne tegelikkus muutub sellisele inimesele sedavõrd enam talumatuks. Võibolla isegi ülekohtuseks. Ta tunneb, et teda ahistatakse ja ei saa aru, et ise ahistab oma rahulolematusega teisi.

Vaba hing on vaim.

Inglivaimustus on inimestel, kes arvavad raudse kindlusega, et nad on vabad. Nad kardavad kõikvõimalikke ootamatusi ja ei saa aru, et nad on oma hirmude vangid. Nad ei oska kohaneda lihtsate ja loomulike tingimustega, sest on harjunud komfordiga. Nad võivad oma vabadusega maailma teise otsa põrutada, aga nad tahavad kindlad olla, et seal on kõik pisiasjadeni nende meele järele. Kõik võibki nende ülisuurtele nõudmistele vastata, aga nende süda ei ole rahul. Sest ingel on vabaks laskmata.

Vaesele inimesele toob inglite kollektsiooni vaatamine pisarad silma. Ta ei igatse neid ingleid endale, ta tahaks ise ingel olla. Kui ta seda ei saa, siis ta tahaks ära surra, sest vaesena ja õnnetuna ta elada ei taha. Lootusetute inimeste jaoks on kirikud inglite pilte täis ja lootusetud käivad sealt niikaua lootust hankimas, kuni muutuvad ingliks ehk surevad ära. Ometi võiks oma stressid juba eluajal tasapisi vabamaks lasta.

Inglivaimustus on põgenemine reaalsusest, mis on iseloomulik meie elulisele naiivsusele. Eluline naiivsus on kõigis olemas, aga mida suurem ta on, seda muinasjutulisemat elu inimene igatseb ja püüabki luua oma tahtmistele vastavat maailma. Tõsimeelsed materialistid naeravad selle välja ja muutuvad sellest veel materiaalsemateks. Elu tagab niimoodi oma tasakaalu. Tagajärjeks on, et vaimsusest vaimustunute fantaasiad ei realiseeru nii ruttu, kui võiksid realiseeruda. See tekitab idee loojale hinge lõhestumise. Ta on ju kõike õigesti näinud, aga pole arvestanud seda, et vaimse idee realiseerumine materiaalsel tasandil võib võtta palju aega. Vaimsete häirete või vaimuhaiguste teke sellises olukorras pole mingi ime.

See tähendab, et kui isa ei too oma arukusega ema pilvede pealt maa peale tagasi, siis tekivad lastel vaimuhaigused. Liiga hea mees hõljub ise ka pilvedes. Tavaliselt toovad mehed naise pilvede pealt tagasi naist lolliks tehes. Lapse hingehaavad tekitavad sel juhul lapse aju füüsilise haigestumise, millega võivad kaasneda vaimsed häired.

  1. ISA.

Mida põhjalikumalt Te oma isa vabastate, seda lähemal olete tema ideaalsuse äratundmisele. Siis ei paindu Teie keel enam ütlema: "Minu isa." Te ütlete: "ISA!", endal selgroog sirgu nõksatamas ja kael väärikusest taevasse tõusmas. Ka isa on inimene, kelle negatiivsuse ehk õppimata õppetükid oleme liitnud kokku tema ideaalse poolega. Mõistmata oma viga muutume isa hindajateks ja hukkamõistjateks. Kui Te oma isa ei tea, aga igatsus hea isa järele on, siis teadke, et Teie tunne tunneb just nimelt seda meest, kes on Teid sigitanud. Teda Te igatsetegi. Laske ta vabaks ja paluge andeks, et olete teda teiste juttude järgi hinnanud. Olete tema üle kohut mõistnud, seepärast mõistetakse ka Teie üle kohut.

Ema ja isa vabastamine tähendab iseenda vabastamist, sest laps on oma isa ja ema summa. Võibolla aitab Teid kui vabastate hea ema ja halva ema eraldi. Kõik, mis Teie meelest on emas head, on kokku hea ema. Kõik, mis on emas halba, on halb ema. Samamoodi võib isa head ja halba vaadelda hea ja halva isana, kes vabanedes muutuvad lihtsalt isaks. Mõne aja pärast südamele armsaks isaks, keda enne ei osanud ära tunda.

Edasi vabastage oma abikaasa.

  1. MEES.

Naised! Võibolla tunnete ennast esimest korda elus õnnelikuna siis, kui "minu mees" asemel ütlete: "MEES!" Tunnete, kuidas see ideaalne mees ei ela Teie südames enam vangis. Olete mõistev tema puuduste suhtes ja oskate neid arvesse võtta, naiseliku osavusega neid perekonna hüveks kasutada, sest saate neist aru. Te lakkate olemast mehe ori või käskija. Olete Naine.


NÄIDE ELUST.

Üks naine helistas: "Ma olin ju vanasti nii hea inimene. Kuidas küll minu sisse niipalju halba ära on mahtunud?" Ütlesin: "Hea, et sa ütled, et mitte sina ei ole halb, vaid sinus on halb."

"Jaa," räägib ta, "aga tead, mis minu ja mehe vahel juhtus. Ta tuli ja võttis mu käest nii kõvasti kinni, et pisarad tulid silma. Tavaliselt järgneb sellele kindlasti peksmine. (Eks ma üks vinguja olen olnud küll.) Järsku ma mõtlen: "See ei ole minu mees, see on minu mehe agressiivsus." Ja kujuta ette, tema laseb mu käest lahti ja ütleb: "Anna andeks, ma tegin vist sulle haiget." Mul ei läinud käsi seekord isegi mitte siniseks. Ma imestan siiamaani, mida ühe naise mõte võib teha. Kui palju ma varem kannatasin, ise neid kannatusi provotseerides. Ütle, et ma olen loll."

On ütlematagi selge, et nii ma talle öelda ei saanud. Ütlesin: "Ära nüüd ainult loorberitele puhkama jää, muidu tuleb kõik senine tagasi."

  1. NAINE.

Mehed! Vabastage oma naine. Vaba inimene on armastaja, kes on truu vabatahtlikult, mitte hirmust teha endale häbi. Vaba naine on armastav naine, kes annab mehele seda, mida mehel tarvis ja võtab õnnelikuna mehelt vastu, mis mehel anda on. Anda on teil mõlemal just nii palju kui õnneks vaja. Armastav naine ei tõrju meest kõikvõimalike ettekäänetega ei hingeliselt ega kehaliselt eemale. Ta ei anna mehele oma keha tarbida selle eest, mida ta on mehelt tahtnud ja saanud. Tema naissuguorganid ei jää haigeks alandatusest, mida ta varjab. Kui Te omate naist, siis Te näete ainult tema keha, nägemata inimest.

Inimesel, keda kasutatakse asjana, koguneb hinge solvatus, isegi kui ta seda kõike ei teadvusta. Kui kaua suudab üks naine solvatust alla neelata? Kui ta pikalt suudab, siis ta muutub tuimaks ja külmaks ning elab ainult põhimõttel: olgu kuidas on, peaasi, et mees on olemas ja tüli ei ole. Nii Te lörtsite naist, tema töövõimet ja keha, kuni ükskord avastate, et ilu on kadunud. Teised ei näe teda nii, aga Teie näete, sest Teie jaoks on naine surnud.

Päästerõngaks võib osutuda haigus, mida te hakkate mõlemad oma elu untsumineku põhjuseks pidama. Naisel on nüüd õigustus Teid oma voodisse mitte lasta ja Teil on õigustus võõraste naiste kaissu pugeda. Kui naine sellest teada saab, siis ta peab suu kinni hoidma, sest ta on ju alaväärtuslik. Ta kannatab, kuid õigustab Teie tegu sellega, et mehel on naist vaja. Nii püüab ta Teile hea olla, aga Teid võib see headus marru ajada.

NÄIDE ELUST.

35aastane mees on hirmul oma südame pärast. Kuna põhjalikud uuringud ei näidanud midagi peale kolesterooli kõrgenemise, siis ta hakkas oma pulssi jälgima, tabades lühiajalisi rütmihäire hooge. Mees sattus paanikasse, sest ka tema isa oli noores eas infarkti surnud.

Ütlesin, et tal on isaga ka muid sarnaseid jooni. Mees pingestus, aga tegi näo, et ei tea, mis see on, mida tema ei tea. Ega ta kindlalt ei teadnudki, aga aimas. "Kuidas Te ei tea, mis Teie südant piinab? Teate küll, aga kuna Te ei pea seda südamehaiguse põhjuseks, siis Te jätate selle enda teada. Te küsite, miks on arstil vaja teada ebatähtsaid asju, mis tähtsasse asjasse üldse ei puutu," ütlesin. Mehes kihvatas. See käis tema tarkuse pihta.

Hea ja halva mõõdupuu asub igaühe hinges ja annab ennast alati tunda, kui inimene eksib. Kui juhtida haigusega seoses sellele tähelepanu, siis enamasti tunnistatakse: "Mul oli endal ka selline tunne, aga ma ei uskunud seda." Enamasti saab ju usk mõistuse õigustuste ja põhjendustega kõrvale tõrjutud, vaimne tasand saab füüsilisega kõrvale tõrjutud. Ärgitasin meest mõtlema, et ta hakkaks oma vigadest aru saama: "Te arvate, et Teie süda ja seksuaalelu on kaks eri asja, aga nad on ühe terviku kaks otsa - armastuse hingeline ja füüsiline pool.

Teie isa oli naistemees ja Teie olete seda ka. Tunnistage seda iseendale, ega teistele polegi tarvis. Kardioloog nagunii ei küsi. Mina ka ei küsi. Mina räägin ise, kui Te juba minu juurde abi otsima tulite. Minu süda jääks valutama, kui ma Teile asja selgeks ei teeks. Niisiis, niikaua, kuni Te oma teguviisi õigustate, pole võimalik tunnistada."

"Mismoodi peab üks mees elama, kui naine ei taha seksi?" pahvatas mees.

"Ma ütlesin, et ärge õigustage, aga Teie hakkasitegi kohe õigustama. See, et naine käe Teile ette paneb, on ju Teie probleem.

Mida põhjalikumalt oma probleemi vabastate, seda paremini saate aru, mida see Teie jaoks tähendab. Ta ei ole ju ilmaasjata tulnud, ta on Teie õppimata õppetükk. See on Teie oskamatus naistega suhelda. Kes on naine? Kas mitte kõigepealt inimene?" Selle peale keeras mees ennast kui tigu karpi. Mis inimene naine kah on! Selline oli olnud juba tema isa suhtumine. Isa suhtumine oli omakorda vanaisast pärit, sest vanaisa oli autoriteet. Mitu põlvkonda tõsimeelseid ateiste, aga naistesse suhtuvad ikkagi religioossete arusaamade järgi, sest see on endale kasulik. Nii on ennast parem õigustada. Oma naine on ju süüdi kui ta ei anna mehele, mida mees tahab ja võõras naine on süüdi kui ta annab mehele, mida mees tahab. Paraku mehe tahtmised aina kasvavad, sest ta ei saa aru, mida tal vaja on.

"Näen küll, missugune trump Teil käes on," ütlesin. "Aga Teie isa haigus tuli seda rumalat arvamust kummutama. Isa varajane surm näitab, et isa ei saanud asjast aru. Ta elab oma pojas edasi ja õpib Teie kaudu. Kui Te lasete oma solvatuse naiste pärast vabaks, siis ei saa Teie mehelik eneseuhkus naiste käest pihta ja Teid ei ähvarda isa saatus. Ekslik suhtumine naistesse on Teie parandamata viga, mis annab ennast süütundena tunda. Ta on vaja vabastada, aga mida Teie olete teinud? Teda hoolega suurendanud."

Alateadlik süütunne naise ees sunnib meest naist süüdistama. Teadmine, et tal on ilus ja hea naine, ei luba öelda seda välja. Vaadates seda naist oma laste emana, peab suu veel rohkem kinni panema, sest sellest naisest ilma jäämine oleks suur õnnetus. Paremat naist pole kusagilt võtta. Aga väljaelamata füüsiline armastus ei anna mehele rahu. Ebamäärane paine alakehas tekitab hirmu oma mehelikkust kaotada.

Tahtmine üha sagedamini oma funktsioone kontrollida, sunnib meest seksima, aga oma naine ei taha. Õnneks võõrad naised ei keela ja mees saab seeläbi kasvõi ühes asjas oma hingerahu tagasi. Teises mõttes kogunevad enesesüüdistused raske koormana südamele ja hirm, et tema patud tulevad päevavalgele ehk hirm süüdi jääda, tekitabki südame rütmihäireid.

Tahtmine oma süüd kuidagi korvata, sunnib üha rohkem tegema tööd. Raha tuleb küll rohkem, aga läheb ka rohkem, sest armukesed ei armasta vaest kavaleri. Armukesed õpivad oma, see tähendab armukeseks olemise ehk armastuse varastamise õppetundi, mis ei ole sugugi kerge töö. See, mis neile läheb, saab perekonnalt ära võetud ja see suurendab süütunnet veelgi, kuigi perekonnal ei ole materiaalselt millestki puudu.

Süütunded panevad hingelisi puudujääke rahaliselt kompenseerima. Nii on mees jõudnud kriisi, kus tunneb, et kõige tähtsam on paks rahakott ja mehine keha. Oma seksuaalsust peab ta endale tõestama, sest ega ta ei lähe naistele ütlema, et ta vaid katsetab nende peal. Jõud muudkui väheneb. Jõuetus on enesehaletsus selle pärast, et mind ei peeta inimeseks. Ja ka sellest, et pole kedagi, kellele võiks tõsiselt oma muret kurta, nii et sellest ka midagi paraneks. Kes saab teda inimeseks pidada, kui ta ise ei pea ei ennast ega naisi inimesteks. Tema jagas inimesed naisteks, meesteks ja lasteks.

Mehel on pikka aega kestnud eesnäärme põletik, aga ta pole julgenud minna arstile. Eelistab teadmatust. Mehe seksuaalse alandatuse tunne, mis on saanud alguse suhetest oma naisega, saab ära petetud võõraste juures käimisega. Lühidalt öeldes. üleaisalöömine on päästnud mehe suguelundite raskemate haiguste käest, aga tekitanud südamehaiguse.

Eesnääre on isaduse organ. Põletik on alandatuse tunne. Mees, kes tahab olla parem isa, näeb, et ema on lastele parem kui tema ja ongi juba isana alandatud. Mõtles endale isana alandatuse välja ja suhtub endasse kui alandatud isasse. Tema lapsed peaksid olema pühakud, et mitte suhtuda isasse samamoodi, kui isa suhtub endasse.

Armastuse organ on süda. Südamepaun ehk perikard väljendab inimese armastusega seotud vastutust. Kohustus armastada piirab piiritu armastuse ehk paneb ta vangi. Süda oleks nagu kinnisesse karpi pandud ja see karp peab katki minema, et armastus saaks uuesti välja voolata. Seda väljendab perikardi haigestumine, mis sellele mehele järjest sagedamini endast märku annab, nagu öeldes: "Lase oma naine vabaks. Ja need teised naised ka. Siis näed, kuidas te teineteist uuesti leiate ja kõik saab korda. Võõrad naised ei tule oma õigusi nõudma. Miks? Sest Te olete oma elu õppetunni ära õppinud. Te ei pea enam kellelegi tõestama, et olete mees, sest Te Olete Mees."

Mees kuulas kogu seda juttu ilmse vastumeelsusega: tugev mees ei tohiks ju lasta ennast mingi tädi jutust kõigutada. Paraku oli tädi jutus loogika sees ja selle vastu ei saanud. Eks selle kolesteroolijama pärast oli ta ka sunnitud kuulama. Nii üritas tädi ka seda asja selgitada.

Kolesteroolist on saanud kaasaegsele inimesele õudus, millest peab kiiremas korras lahti saama, muidu on surm suu ääres. Kolesteroolihulga suurenemisele veres võivad järgneda kõikvõimalikud rasked haigused, sest ta ladestub veresoonte seintele, muutes need aina umbsemaks ja rabedamaks. Kuna pole kude, kus ei oleks veresooni, siis on see ainevahetuse häire potentsiaalseks aluseks kõigile haigustele. Sagedasemad neist on veresoonte lupjumine ja sapikivitõbi. Eriti sageli ladestub kolesterool peaaju valgeainesse ja südame veresoontesse.

Paljud kõrge kolesterooliga inimesed on õnnetud, sest nad on aastaid rangel dieedil ja söövad kohusetruult kõik kolesteroolivastased ravimid ära, aga kolesterool ei mõtlegi langeda. Ravimite kõrvalmõjudest tekivad seedetrakti vaevused, lihasvalud, tursed, jõuetus, vitamiinide ja mineraalide puudus, mistõttu inimene on tuntavalt haige, samal ajal kui kõrgenenud kolesterool ei seganud teda üldse elamast ja tööd tegemast. Paljud vihastavad ja ei lähegi enam arstile ennast kontrollima.

Kui kõrge kolesterooli puhul keelatakse loomse toidu, eriti rasvase liha, piima ja piimatoodete söömine, siis liiga madala kolesterooli puhul peaks käskima vastupidi, aga nii ei tehta. Kui ainult paksudel oleks kõrge kolesterool, siis aitaks ainult kaalust mahavõtmine, aga see ei ole nii. Kui ainult alkohoolikutel oleks kõrge kolesterool, siis poleks karsketel probleeme, aga ka see ei aita. Ka soola söömise piiramine miinimumini ei tarvitse mõjuda kolesteroolile. Püüdke järgnevast selgitusest saada aru, miks on see nii.

Kas kolesterool on ikka kole sterool, nagu mõnel pool arvatakse?

Populaarteaduslikult nimetades on olemas hea, halb ja eriti halb kolesterool. Seda viimast võidaksegi nimetada koledaks sterooliks. Kusagil ei seletata, mida see tähendab. See tähendab, et parasjagu on siin ilmas vaja kõike SEDA, mis olemas on. Kui tahetakse paremat, siis ka SEDA on rohkem kui vaja ja see on juba halb. Kui tahetakse parimat, siis ka SEDA on liiga palju rohkem kui vaja ja see on juba väga halb. See SEE on TUGEVUS.

  • Kui inimesel on vajadus olla vastupidav, siis tal on parasjagu kolesterooli.

  • Kui inimene tahab olla vastupidav, siis ta tahab olla tugev ja siis tal on liiga palju kolesterooli.

  • Kui inimene tahab olla ülitugev, siis ta vere kolesteroolisisaldust võidakse nimetada eluohtlikult kõrgeks.

  • On inimesi, kelle vere kolesteroolisisaldus on liiga madal. See tähendab, et inimene on oma vastupidavusest väga halval arvamusel ja ei looda üldse endale. Lihtsamalt öeldes: inimene on lootusetu.

Niinimetatud hea kolesterool on keha elutegevuseks vajalikud keemilised ained steroolid, mis võivad olla päritolult loomsed, taimsed või seenelised. Näiteks stigmasterool on taimne sterool, mida on rohkesti sojaoas. Ehituselt sarnaneb ta kolesterooliga. Stigmasteroolist valmistab keha omale naissuguhormooni progesterooni - emaduse hormooni. Seeneliste steroolide hulka kuuluvat ergosterooli sisaldavad seened ja tungalterad. Tänapäeval toodetakse teda pärmi abil. Ultraviolettkiirguse abil tekib ergosteroolist D2 vitamiin ehk kaltsiferool. Kaltsiferoolid on kaltsiumi ja fosfori ainevahetust reguleerivad rasvas lahustuvad vitamiinid.

Loomne sterool kolesterool tekib suhkrutest ja rasvhapetest, moodustades rasvhapetega estreid. Üks ester näiteks on aspiriin. Kui me elaksime vajaduste järgi, siis meil oleks parasjagu estreid, meie veri oleks parasjagu vedel ja me ei peaks vere paksenemise pärast saastama oma keha sünteetilise aspiriiniga. Kolesterool on steroidhormoonide sünteesi lähteaine organismis. Steroidhormoonid on neerupealise koore hormoonid, millest otseselt sõltub inimese elu või surm. Suguhormoonid on samuti steroidhormoonid ning nendest sõltub juba järeltulevate põlvkondade olemasolu ehk elu jätkamine.

Loodus on andnud inimesele kõik võimalused. Inimene võib süüa taimi, seeni, loomi või kõiki neid ja keha korraldab enda eluks vajalike ainete sünteesimise igal juhul ära. Ta teeb seda tasakaalukalt jäädes terveks, kui inimene elab vastavalt vajadustele. Nagu inimene hakkab tahtma saada paremat, nii ta peab selle saamiseks olema tugevam. Tugevam olemiseks peab saama rohkem, kiiremini, paremat. Tugevamaks saamist peegeldabki vere kolesteroolitaseme tõus, millele järgneb paratamatult langus, nagu uhkuselegi järgneb häbi. Kehas verega ringlev liigne ehk halb kolesterool muutub väga halvaks sellest hetkest, kui ta hakkab settima kannatuste karika põhja - keha kudedesse.

Üks ja seesama hea kolesterool muutus alguses halvaks kolesterooliks, siis väga halvaks ainult sellest, et tema kogus kasvas alguses üle terve olemise, siis juba üle elus olemise kriitilise piiri. See tähendab: asi läheb väga halvaks kui inimene kaotab lootuse. Mida tugevam ja võitlusvõimelisem tahab inimene olla, seda rohkem peab ta ennast kaitsma, sest ta provotseerib enda vastu võitlemist. Pidev võitlemine väsitab, kibestab, tekitab lootusetuse, käegalöömise ja allaandmise. Sellega on vere kolesteroolisisaldus langenud ja asi oleks nagu parem, aga tegelikult on halvem, sest kolesterool on settinud veresoonte seintele või kudedesse ja keha saastatus on suurenenud.

Seega: midagi hinnates on vaja aru saada tema varjatud poolest.

Kolesteroolisisalduse vähendamiseks pannakse inimene kõigepealt taimetoidule. Kes on sellega rahul, sellel kolesterool veres väheneb tõepoolest. Neile, kes kardavad sellest jääda nõrgaks, ei tarvitse see mõjuda üleüldse. Veel enam: kui rohusöömine ajab vihale, siis võib kolesterool veelgi tõusta. Seega, et reguleerida oma elutegevust dieediga, oleks vaja teada, miks on taimsed steroolid tervisele kasulikumad kui loomsed. Selleks tuletage meelde, mis energia on lihal? Viha energia, eks ole?

Rasvane liha - avalik viha.

Tailiha - varjatud viha.

Kellele on positsioon ühiskonnas eluliselt tähtis, see ei tohiks üldse süüa loomset rasva. Kes võib sülitada igasugusele viisakusele, see vannub kõik oma viha pidevalt välja ja võib kolesterooli kartmata süüa rasvast liha kahe suupoolega. Paraku on sellised õigused ainult debiilsetel. Mõistusega inimesed, kes ei kutsu ennast korrale, leiavad varakult surma. Seepärast, kui Teil on kange tahtmine öelda mõnele seale otse näkku, et ta on siga, laske see tahtmine lahti. Kui surute viha alla, siis Teil tekib hirmus soolapeki tahtmine. Kui surute ka selle tahtmise alla, olete ennast juba mitmekordselt vägistanud. Viha selliste keelamiste pärast mõjub Teie kõhunäärmele, eriti suhkru ainevahetusele, mille tulemuseks on rasvumine ilma rasva söömata.

Inimesel on isu selle järele, mis tasakaalustab tasakaalustamist nõudvaid stresse. Mida rohkem on inimeses varjatud viha, seda rohkem tahab ta tailiha. Tailiha on lihas. Lihased väljendavad tahtejõudu. Süües loomaliha suurendame oma loomalikku tahtejõudu, mis iseenesest on vägivaldsuse suurendamine. Märkamatult muutume halva hävitajateks, olles absoluutselt kindlad, et teeme õigesti. Hävitades halba, hävitame tegelikult iseennast. Kui palju oleme seda teinud, seda näitab kolesterooli analüüs. Halb analüüs on hea selle poolest, et inimene hakkab nüüd rohkem iseenda eest hoolt kandma. Ehk hakkab. Kui hakkab, siis teeb oma näilise heaga vähem halba kõigile.

Tahtejõud on viha energia. Vabastatud tahtejõud on vaba tahe ehk vajadus, mis realiseerib ennast ise vastavalt inimese vajadustele. Andke oma avalik viha vabaks, siis on viga parandatud ja Te ei pea ennast tema allasurumisega vägistama. Andke vabaks ka oma varjatud viha, siis pole vaja karta häbisse sattumist.

Lühidalt:

mida suurem on inimese uhkus oma tugevuse üle, seda kõrgem on kolesteroolitase.

Tugeva inimese häbi oma nõrkuse pärast tekitab kolesterooli kämpe, mis ringlevad veres niikaua, kuni uhkus võitleb häbiga. Kelle uhkus satub häbi pärast kitsikusse, selle kolesteroolikämp jääb kitsasse kapillaari kinni. Tekkinud verevarustuse häire ei kao, kui inimesel ei ole lootust saada paremat, et saada paremaks. Lootusetuse laienedes elu teistesse valdkondadesse hakkavad kolesteroolikämbud nagu lumeräitsakad langema keha vastavatesse teisesse kohtadesse veresoonte seinale. Märkamatult on veresoonestik muutunud solgitorustikuks. Hea inimese veri ehk armastus peab nüüd voolama saasta paakumisest järjest kitsenevat torustikku pidi, kuni ükskord seisab fakti ees, et läbipääs on kinni müüritud. Selline olukord võib olla eluohtlik.

Kes ellu jääb, see hakkab edaspidi mõtlema: kas mulle on vaja seda, mida hing igatseb või ei ole.

"Mina tahan elult võtta kõik, mis võtta annab!" deklareerivad kaasaegsed inimesed. Võtavadki. Kui elu ei anna, siis võtavad vägisi, sest tahtmine sunnib. Proovige seda loosungit enda jaoks veidi kohendada: "Mul on vaja elult vastu võtta kõik, mida elu annab." Tunnetage, kumb arusaam Teisse väärikust lisas.

5. LAPS. Vanemad, laske hingelisse vabadusse oma laps, lapsed, lapselapsed, kui tahate neid aidata. Praegu käis Teist läbi väike protestinõksatus, sest Te pole osanud vabastada hirmu ilma jääda. Te ajate segamini vabaduse ja kasvatamatuse.


NÄIDE ELUST.

Vastuvõtul olid ema ja 10aastane tütar. Ema teadis kõike, aga mitte millestki ei saanud aru. Tütar ei teadnud midagi, sest polnud minu raamatuid lugenud, aga sai kõigest, mis ma rääkisin, kohe loomuliku iseenesestmõistetavusega aru. Selgitasin neile omava armastuse tähendust ja õpetasin vangi vabaks laskma. Laps kuulas kõike südamega, aga ema ainult kõrvadega.

Küsisin: "Öelge, kui te lasete tütre oma vangikongist vabaks, kas te jääte siis temast ilma?" Pöördusin tütrele analoogset küsimust esitama, et anda emale rohkem aega vastamiseks.

Ema nõksatas kui kõrreke tuules, ahmis õhku ja hakkas silmadega mööda lage jooksma, nagu mul oleksid laes vastused valmis. Tütar ütles kohe: "Ei jää." Ema ehmatas ennast pärani silmi tütrele otsa vaatama. "Aga mis siis saab?" küsisin uuesti. Ema ahmis veel rohkem õhku, tema pea oli mõtlemiseks veel vähem võimeline. Tütar ütles lihtsalt: "Siis me saame sõpradeks." Ja tõesti, nii lihtne see elu ongi! Sellist arukat last üritas ema enda sarnaseks, korralikuks ja heaks inimeseks teha! Tal ei ole tulnud pähegi oma lapse käest nõu või arvamust küsida.

Mul on tunne, et ema pole siiani oma vigu mõistnud, sest pole stresside vabastamiseks aega leidnud. Tütar sai eneseväärikust juurde, sest teda õpetati südamest südamesse: armas laps, usu iseennast ja julge öelda oma arvamus välja. Kui ei julge, sest kardad, mis siis saab, lase oma hirm vabaks ja tee julgelt suu lahti. Usu, sealt tulevad täiesti teistsugused sõnad, mis ei tee kellelegi haiget. Kui see ei meeldi mõnele, siis on see juba tema probleem. Sinu vanematele ei tarvitse need ka meeldida, sest vanematel on raske muutuda. Kui sa enne olid hea laps, siis nüüd võid saada riielda, et oled halb laps. Kui sa oled terve, siis nad muudavad oma meelt. Tegelikult ei taha ju keegi halba. Nad lakkavad sind kasvatamast ja võimaldavad sul kasvada.

Mis saab energiast, mille Te olete vabastanud? Kujutage ette inimest, kelle Te olete vangist välja lasknud ja ei nõua mingit vastuteenet ega tasu. Ei maini isegi, et kui ma hätta satun, eks siis sina tule ja aita. See tähendab, Te ei tekita isegi mitte tänuvõlga. Kas ta jookseb minema ja unustab Teid igavesti? Ei jookse. Ta jääb Teie igaveseks tõeliseks sõbraks, kes on alati kohal, kui Teil tarvis on. Kui Teil on väike häda, siis ta on füüsiliselt kohal ja aitab. Kui on suur häda, siis on ta vaimselt kohal ja aitab veel paremini. Kuidas ta teab, kus ja millal olla? Tema süda ütleb.

See tähendab, et kui Te komistate ja kukute, siis ta tuleb ja ulatab aitamiseks käe. See on väike häda ja väike abi. Kui Te olete üksinda pärapõrgus ja kukute oma rumalusest seal põhjatusse auku ja kuidagi välja ei saa, siis ta tuleb kasvõi hetk enne surma Teile meelde. Järgmisel hetkel olete augu äärel. Ise ka ei tea, kuidas. See oli Teie sõbra vaimne abi, mille Te vastu võtsite, sest uks oli temale avatud. See, mis jäi tarkusega tegemata, sai armastusega tehtud. Süda juhtis kätt haarama sealt, kust ei katke ja jalga panema sinna, kus oli tugi. Süda oskab seda, mida mõistus ei oska.


6. KÕIK PROBLEEMID. Laske vabaks kõik, mis Teid vähegi hirmutab ehk kõik, mis Teile pähe tuleb. Vaadake teda, nagu inimese või looma kujulist energiakeha, mis läheb välja ja püüdke tema olemise-käitumise järgi aru saada, mida see tähendab. Miks inimese või looma kujulist? Õpetan nii, nagu mind õpetatakse. Kui näete teisiti, on see Teie vaba valik, mis ei tohiks segada talle vabaduse andmist. Kui näete oma energiaid loomadena, siis püüdke nende käitumise järgi oma probleemi olemust mõista ja see vabaks anda.


NÄIDE ELUST

Tuleb mees, kelle selg oli varem alalõpmata haige. Ta on enese meeleparandusega palju tööd teinud. "Mõni aeg tagasi võisin öelda, et mu selg on päris terve, aga nüüd on üks pöidlaotsasuurune koht väga valus. Küll ma olen püüdnud aru saada, mida see tähendab, aga ei saa. Mul on niisugune tunne, et ma pean seda kohta nii väga hoidma, muidu ei tea mis juhtub." Vaatan ja ütlen: "Selle valu nimi on Minu Naise Rasedus. Sa ütled õigesti, et seda peab väga hoidma, mine tea, mis muidu juhtub. Sa ei tea, et kõige parem hoidmine on oma naise ja loote vabaks laskmine, siis nad saavad olla nii, nagu neil just tarvis on. Loodus paneb kõik õigesti paika, kui inimene ei sega vahele. Sinu mure on neisse klammerdumine ja nende elu raskemaks tegemine."

Tahtmine kõigile meeldida tõmbab ligi kõikvõimalikke abivajajaid, kellele ta ei julge ära öelda. Naise rasedus tekitas eriliselt raske olukorra. Naise eest on nüüd vaja rohkem, kui kunagi varem hoolitseda, aga kõik teised on harjunud temalt endistviisi nõudma. Keha aitas mehe hädast välja - jäi haigeks. Haigust võtavad kõik arvesse ja ei nõua enam nii palju.

Seljalihaste valulik ja raske pinge, mis tekitab tunde, nagu nimmele ristluule oleks kivi seotud ja seepärast ei saa selga sirgu ajada, sunnib ettepoole kookus olema, on tahtmine meeldida. Valu see ei tekita. Võibolla olete näinud kõveraid inimesi, kelle ülakeha on maaga paralleelselt, aga kes vaatamata sellele käivad alati naerul näoga ringi. Inimene on saanud, mida tahtis ja on omamoodi rahul. Kui kõver meeldida tahtja ka välimusega meeldida tahab, siis ta hakkab selga sirgu lükkama. Meeleheide, et ei saa, vallandabki valu. Seega seljalihaste valulik raske pinge on meeleheide tahtmisest meeldida.

Valu on alati viha, täpsemalt: primitiivne õel viha. Eitamine, mis väljendab ennast sõnadega "ei taha" on juba viha, mis väljendab meeleheidet. Mida suurem meeleheide, seda suurem energiate väljapaiskumine ja seda suurem valu.

 

Tahtmine meeldida on selja pikilihaste stress, mis pingestab kogu selga, sest selja pikilihased ulatuvad kuklast õndraluuni. Pingele vastupidine on lõtvumine. Lõtvusest lössivajunud kehasid võib tänapäeval näha kõige sagedamini lastel. Kõige piltlikum on see lõdva halvatusega haigetel, kes ei suuda iseseisvalt isegi istuda. Igasugune lõtvumine on lootusetus. Kes on püüdnud lapsest saadik ennast pidevalt ja meeleheitlikult pingutada, et meeldida, sellel võib saada ühel hetkel mõõt täis ja ta lööb kõigele käega. Tulemuseks on lõdva ussina kõver selgroog. Sama võib juhtuda lapsega, kelle emal saab sünnituse ajal mõõt täis. Ta ei suuda ja ei taha enam meeldida isegi ämmaemandale. Laps võib sündida kui püssikuul ja saada sünnitrauma, millega oleks ema mõte justnagu realiseerunud.

Vahel öeldakse: "Mul valutab ristluu." See tähendab oma tahtmistele risti vastupidi tegemist. Teadmine, et peab meeldima, protestib: "Ma ei taha!" Aga teeb ikkagi. Tulemuseks on ristluu haigused, mis panevad inimese haigevoodisse lamama ehk tegema seda, mida on tarvis.

Mehed kurdavad, et selg on haige.

Naised kurdavad, et ristluu on haige.

See tähendab, et meeste nimmepiirkond jääb haigeks meeleheitest, kui mees ei saa kõigile tahtjatele nende tööd ära tehtud. Naiste ristluu jääb haigeks meeleheitest, et ei saa kõiki oma töid ära tehtud. Naine tahaks meeldida enne iseendale oma töökusega, siis alles teistele. Kui naistel jääb nimme haigeks, siis nad tahavad teistele oma töötegemisega meeldida. See tähendab: naised taotlevad ideaali rohkem ja kiiremini kui mehed. Kui mehel jääb ristluu haigeks, siis ta mõtleb naiselikult ehk tahab kirglikult, hasartselt iseendale meeldida, et siis teistele meeldida.

NÄIDE ELUST:

Üks naine ütles hiljuti: "Vaadake, mul on vist kivi vasakus neerus. Eilsest hakkas valutama ja täna sunnib vägisi voodisse. Ma olen ühe päevaga kohe koledaks muutunud." Ütlesin: "Neer annab küll sinna valu, aga kuna ta asub sügaval, siis peab ka valu sügavalt tulema. Teil ei tule ju. Teiseks ei teeks Te viisakalt vabandavat naeratust, kui see neerukoolika oleks, sest neerukoolika on pöörane valu. Te ju tunnete, et valu muutub tuimaks raskuseks, kui Te, tagumik pikal, ettepoole otseti olete."

"Tunnen küll," hüüatas tema," aga kuidas ma tohin nii olla, mul on ju nii noor mees!"

Inimene oligi ise oma haiguse põhjuse välja öelnud. See oli tahtmine mehele meeldida, mis oli juba usaldamatuse tõttu meeleheiteks muutunud. See oli kasvanud iga korraga, mil mees üksi kodust välja läks. Ta kasvas ka siis, kui mees läks igal hommikul tööle, olgugi et töötegemist pidas naine ohutuks minemiseks.

Ennast väga palju noorema partneriga sidudes muutuvad inimesed enamikus nooremaks. See, mis enne oli väga tähtis, muutub üleöö ebatähtsaks. Tähelepanu pöördub kõigele, millega ennast teisele meeldivaks teha. Hirm mitte meeldida ja hirm kallist inimest kaotada, sunnib ennast maksimaalselt pingutama, et nooruslik välja näha. Mida pikemalt selline teiseks nooruseks nimetatud periood kestab, seda lapsikumaks vana inimene muutub.

Alati ei tarvitse see seotud olla partneri vahetusega. Inimene võib hakata tahtma meeldida ka noortele. Füüsiline vorm sellega küll paraneb, aga vaimne areng heal juhul seiskub, halvemal juhul tekib taandareng, sest tahtmine meeldida oma noorusliku mõttelaadiga pidurdab inimese loomupärast küpsemisprotsessi.

Jonnakas, põikpäine, oma tahtmisi kangekaelselt nõudev vanur on hullem kui väike laps. Mida rohkem ühe teistele meeldida tahtva vana inimese, eriti naise, välimust kiidetakse, seda rohkem õli tulle valatakse. Isegi siis, kui ta tõrjub, oh mis te nüüd, ma olen ju vana ja kole, paras Mulla Madisele pruudiks. Kes ei pea pidevalt nooremaks olla tahtmise pingele vastu, see murdub ja muutub sõna otseses mõttes üleöö vanaks. Kogu pingutus jookseb tühja. Oleks ta olnud mina ise ja tasapisi vananenud, poleks järsku muutust tekkinudki.

Tahtmine meeldida noortele võib menopausis naise isegi uuesti menstrueerima panna.

 

NÄIDE ELUST.

Ühele vanaprouale oli karanud pähe mõte, mis siis saab, kui ta vanadusest väetiks muutub? Tal pole ju oma lapsi. Kes tema eest siis hoolitseb? Kes matab ja haual käib? See, kuidas tema noortele sugulastele vanatädi äkiliselt tekkinud üliagar headus ja nooruslikkus mõjusid, on iseasi, aga vanaproual tuli 10aastase menopausi järel uuesti menses. Arstid otsisid meeleheitlikult emakavähki, aga mida polnud, seda polnud. Hoopis mensese-taoline vereeritus oli. Proua lõi selle peale õitsele.

Võiks öelda, et kõik on ju hästi, milleks paanikat tõsta. Kahjuks ei ole kõik kuld, mis hiilgab. Hormoonid, mis vastavad noorele kehale, panevad vanas kehas varem või hiljem midagi vohama, sest selline olukord võrdub paha soovimisega vanale kehale. Noore keha rakkude kiire kasv on noorele kehale hea ja vajalik, aga vana keha jaoks on seesama asi halb ja mittevajalik. Nii et arstidel ei olnud õigus ja oli kah. Proua arvamus, et arstid piinasid teda ilmaasjata, oli õigus ja ei olnud kah.

Küllap mõistate, kui suur tähtsus on ajal. See, mis täna on nii, võib homme olla risti vastupidi. Seepärast ärge kunagi klammerduge ühe või teise pandud diagnoosi külge. Tegelge meeleparandusega, et ohtlik diagnoos, mis arsti või sensitiivi poolt pandi, aga mille vastaspool maha võttis, ei saaks tõeks. Vastasel juhul olete kunagi sunnitud tõdema, et esialgne võidurõõm ja diagnoosi panija väljanaermine muutub nutuks.

Selle proua emakat tahtsid arstid igaks juhuks eemaldada, sest nad arvasid, et vähk on varjatud kujul kusagil sügavamal. Tõsi, mis tõsi. Ongi varjatud kujul sügavamal ehk füüsilisse kehasse materialiseerumata ja emaka eemaldamisest on niipalju kasu, et emakasse ta enam tekkida ei saaks. Tõelist põhjust likvideerimata materialiseeruks ta mõnda teise stressirikkasse organisse. Antud juhul ajusse, sest proua vaevas hommikust õhtuni oma pead mõtetega, mis saab tulevikus.

Missugust nõu anda inimesele? Kes on elus oma peaga mõtlema harjunud, sellele võib rääkida mõlemad variandid ära ja lasta patsiendil ise otsustada. Kes hakkab kauplema ja garantiid nõudma, see on elanud kohusetundliku käsutäitja elu. Temale ainuüksi meeleparanduslikku või muud alternatiivset ravivõimalust pakkudes võib ennast ohtu panna, sest ta hakkab Teid hiljem süüdistama.

Soovitasin sellele prouale emaka kirurgilist eemaldamist operatsioonile eelneva ja elu lõpuni järgneva meeleparandusega. Ta mõtles veidi ja ütles tõustes: "Hea küll." Ta lahkus väärikalt, iseendana, jättes kergemeelse plika minu juurde maha. Mõistsin, et ta oli otsustanud kõigepealt järele mõelda. Inimene oli teinud oma vaba valiku ja selleks oli tal õigus.

 

Vanur, kes hakkab järsku peeglile tähelepanu pöörama, oma kadunud noorust ja ilu taga nutma, ennustab oma mõtlemisvõime kadumist ette. Ärge lohutage, et sa oled ilus küll, me armastame sind sellisena, nagu sa oled. Tema ei tea, mida tähendab "sellisena, nagu sa oled". Võibolla Te isegi mõtlete hetkel ainult välimusele, sest haletsemine toob iga inimese taevast ehk vaimsusest maa peale. Kaasanutmist kui mure mõistmist ootav inimene võib Teid julmaks pidada, kui ütlete, et tema välimusel pole mingit tähtsust. Kui Te armastate ja ütlete, et ma armastan su hinge, siis see läheb talle südamesse ja uskuge, ta ei tähtsusta enam nii väga oma keha. Vanematele võib öelda: "Ma armastan oma ema, kes nende kortsudeta poleks minu ema." Või: "Isa, ma armastan sind ja sinu töntsid jalad ei kahanda seda armastust."

Võõrastega on veidi raskem, sest me ei oska neid armastada, seepärast ei paindu meie keel ka armastust avaldama. Kui olemegi materiaalse heaolu pinnapealsusse jõudnud, nagu praegune plaani võetud arengusuund tõotab, siis võime kõigile siristada linnukesena: "I love you", aga keegi ei võta seda südamesse. See on vaid tühi meeldida tahtmise fraas. Muidugi, kui me sinnamaani jõuame, siis meil pole sellest ka sooja ega külma. Endalgi on vaid üks eesmärk: tahtmine meeldida.

Pole tähtsust, kas olete noorest nõrk või vanast väeti. Kui Te loete praegu seda raamatut, siis tuletage endale meelde, et elupäevad ei ole ülestikku, nad on otsakuti. See tähendab, et meil on juba täna vaja tulevikku kujundada. Noorusele on tähtis vorm, vanadusele on tähtis sisu, ja seda ei saa Teile anda mitte keegi peale Teie enese.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.