Poja või tütrena sündimise õnn või õnnetus

Paljud inimesed ei ole oma sooga rahul. Sündis naisena, aga tahaks olla mees või vastupidi. Miks? Sest nad tahavad olla sellised, nagu teised neid näha tahavad. Kes teised? Eks ikka kõigepealt vanemad. Võõrad ei taha inimest kunagi nii palju ümber teha, kui vanemad. Paljud teavad, et vanemad on teda oodanud vastassoolisena. Paljud järeldavad seda vanemate rahulolematusest. Paljud tunnevad, kuigi head olla tahtvad vanemad eitavad seda. Süütunne ei luba tunnistada oma vigu.

Mida suurem on vanemate resoluutne tahtmine saada ainult soovitud sugu last, seda rohkem jääb lapse vajadus vanemate tahtmisele alla. Lapse vajadus elada on suurem, kui vajadus olla naine või mees. Vanematele oleks vaja last, kes valib oma soo ise, aga nad ei tea seda. Nad tahavad poega või tütart, sest neil on sellega oma eesmärk. Mõlemapoolsed kannatused vastavad tahtmiste iseärasusele.

Loote suguelundite areng algab kaheksandal rasedusnädalal. Kui vanemad vajavad tüdrukut, aga neil on kinnisidee saada poega, siis last ei tule. Poeg ei saa tulla, aga tüdruk ei tohi tulla.

Kui vanemad vajavad tüdrukut, kes ka tuleb, aga vanemad hakkavad raseduse olemasolu teades resoluutselt tahtma ainult poissi, siis võib rasedus katkeda. Või sünnib tüdruk, kelle hing on poisilik. Pole võimatu, et ta hakkab tahtma, et ta lõigatakse poisiks. Kui vanemad tõmbavad ligi poega, see tähendab: nad väärivad poega, aga tahavad tüdrukut, siis sünnib poeg, kes hakkab kasvades üha rohkem naise moodi välja nägema ja käituma. Pole võimatu, et ta tahab, et teda naiseks lõigatakse. Niimoodi loodetakse looduse ümbertegemisest leida õnne üha utoopilisemal moel.

Mida hiljem lööb kindel tahtmine vanematele pähe, seda parem lapsele, sest mida enam on arenenud suguelundid, seda vähem nende areng kannatab. Vanemad võivad lapse soole hakata mõtlema ka peale lapse sündi. Mida suurem on pettumus, seda kindlam on, et see laps hakkab kodust eemale hoidma. Teadmine, et teda sellisena, kui ta on, ei armastata, peletab lapse vanemate juurest nende juurde, kes teda sellisena armastavad.

Järgnevalt kirjeldan veidi täpsemalt kui esimeses raamatus, kuidas inimene kehasse tuleb. Selleks räägime vaimu mõiste selgemaks. Kui me vaimust räägime, siis me tavaliselt ei kujuta teda ette. Vaimust rääkides ei taipa me, et tegelikult räägime ebamäärase piiritlematu vaimu keskpunktist, mis on kuskil, tuli kuhugi või läks kuhugi. Vaim on põhimõtteliselt nagu lõputu taevas, millest räägime edaspidi veel täpsemalt.

Iga inimene ehk vaimolend tuleb füüsilisse kehasse veidi omamoodi.

I. Lapse vaim tuleb kehaga üheaegselt.

Vaimolend ehk vaim tuleb füüsilisse kehasse füüsilise keha moodustumise hetkel. See tähendab: hetkel, mil munarakk võtab spermatosoidi endasse. Nii saab alguse soovitud rasedus. Ta võib olla hetkel teadvustamata, aga ta on oodatud, kui naisel ja mehel on laste sigitamine mõlemapoolselt plaanis. Selle lapse stresside amplituud on väike, stressid ei pane teda põdema ega eluteel takerduma. Tema elu õppetunnid ei suru teda maadligi, sest tal on oskus teha tähtsusetuna näivast probleemist suur tähtis järeldus.

Teineteist armastavad ja arvestavad vanemad arvestavad ka elu ja olusid, seepärast ei ole neil suguelu ega rasestumisest hoidumise probleeme. Nad sigitavad nii palju lapsi, kui neil tarvis on, olgu neid siis üks või üksteist. Nemad on lastega õnnelikud ja lapsed on nendega õnnelikud. Kui ei ole tahtmist meeldida, siis ei saa olla ka mittetahtmist meeldida ja inimene saab olla õnnelikult mina ise ehk isiksus.

II. Lapse vaim tuleb enne keha teket.

Vaim tuleb munarakku varem, kui ta näeb, et ema tõrjub isa, see tähendab, et munarakk tõrjub spermatosoidi. Vajadus füüsiliselt sündida, on vajadus areneda, mis käivitab vaimse energia leidlikkuse. Enda hüveks mõtleb inimene välja, mida tahes. Vaimu teadvus teab, et hirmudes inimene ei oska vastu võtta seda, mida talle pakutakse. Ta näeb teises iseennast ja hakkab teist tõrjuma. Vaim näeb seda ja tuleb armastusega ema hirme tasakaalustama. Kui ta on munarakus, siis ta on naises. Naine ei tõrju meest enam nii tugevalt ja spermatosoid pääseb munarakku. Nii aitab see vaim ehk inimene iseendal kehastuda.

Teen kõrvalepõike, et rõhutada andmise tähendust. Inimene on õnnelik, kui ta annab, seepärast tuleb teise antu alati vastu võtta. Alati ei võeta. Ka viisakas: "Oh mis Te nüüd!" või "Seda poleks olnud tarvis," on tegelikult antu tagasilükkamine. Kui füüsiliselt võetakse vastu, aga vaimselt ei võeta, siis on see sama, kui poleks võetud. Miks? Sest andja ei õnnista andmist ja teeb teise sellega saajaks, aga teine ei tahtnud saajaks, õnnetuks saada. Seepärast lükatakse omakasupüüdlik andmine viisakalt, automaatselt tagasi.

Vaim on rahu ise, kes vaatab kõike pealt ja juhib hinge õppetundidesse. Vaim vaatab hinge ja keha ekslemisi stresside rägastikus, aga see ei häiri teda, sest ta teab, et lapsed õpivad niimoodi iseennast tundma. Hing on esmane suhtlemisvahend ja teda ei saa petta. Ka siis, kui see hing on nii palju ninapidi vedamist ja ärakasutamist tunda saanud, et ta ei usu enam kedagi. Siiruse või pettuse tunneb ta ikka ära. Selleks, et Teie antut tagasi ei lükataks, vabastage endast oma omakasupüüdlikkus.

Kui Te tunnete omakasupüüdlikkuse vaistlikult ära, vabastage oma hirm omakasupüüdlikkuse ees ja viha omakasupüüdlikkuse vastu. Vastasel juhul tõrgute Te isegi loodusande vastu võtmast. See on suurim viga, mida tehakse. Metsik loodus teab kõike kõige paremini. Taimed, nende õied ja viljad annavad sellist täiuslikku energiat, mida inimene just hetkel vajab. Kes tarbib oma elukoha lähedal kasvavaid loodusande, taimi, sellel on kergem elada õnnelikuna ja tervena taimede järgmise kasvuperioodini. Taim on vaim, seega tasakaalukus, mis toimib isegi inimese mõttelaadi tasakaalustavalt. Ükskõik, kui suur on Teie maalapp ja ükskõik, mis Te sinna kasvama olete pannud, temas on täiuslik tasakaalustatud energia. Seda vajalikku, mida Te kasvama ei ole pannud, annavad umbrohud. Nemad teavad, mis jääb täiuslikkusest puudu.

Umbrohi hoolitseb ise selle eest, et söödavatele ehk heaks nimetatud taimedele see halb, mis on tihti heast vajalikum, ära anda, enne kui ta välja kitkutakse. Kui me hävitame umbrohu mürkidega eos, siis me jääme tõesti vajalikust ilma, ja see on tähtsam kui see, et me sööme mürgi sisse. Loodus aitaks inimese kehal solgist vabaneda, kui inimene annaks oma näilise heaga talle selle võimaluse. Kui me seda ei näe, siis me ei oska sellist asja aimatagi ja kui keegi räägib, siis ei usu.

Kes eelistab taimedele looma, see hävitab ennast samuti kui looma. Taimed püüavad vastavalt oma võimalustele seda viga parandada. Taimeriik pakub inimesele loomasarnase taime - seene - abiks. Seente ülesanne on teha kõik, mis hävineb, mullaks, seepärast nad teavad, millal ja kuidas tulla. Kuna ainult hävitaja võib hävitajat mõista ja õigele teele juhtida, siis on seenes hävingu energia. Seened annavad surmale võimaluse muutuda sünniks.

Loodus teab kõike ette. Kui me ei kiirustaks, siis oskaksime tema juttu kuulata. Oskaksime aru saada, et seente rohkus ennustab hävingut. Igal seeneliigil on oma energeetiline omapära. Loodus annab meile nii palju erinevaid liiki seeni, kui palju selles piirkonnas elav inimene hävitada suudab ja kui palju neid hävineda kavatseb. Kes laseb end metsas vaistul juhtida, see saab just neid seeni, mida talle tarvis on. Paremaks peetud seente söömine tasakaalustab paremaks peetavat hävitajalikku mõttelaadi, mida inimese mõistus ei tarvitse üldse hävitajalikuks pidada.

Seeni peetakse raskesti seeditavateks. On seisukoht, et seened ei ole üldse seeditavad. Ometi armastavad mõned inimesed seeni väga. Vaevalt et nad armastaksid, kui seened nende seedimist vaevaksid. Mida see kõik tähendab? Tähendab seda, et kes mõtleb oma hirmunud arusaamadega elu raskeks, sellele on ka seened raskelt seeditavad. Kes nähtamatust eitab, see eitab ka intuitiivset ehk südamega mõtlemist ja absolutiseerib ratsionaalset ehk materiaalset ajudega mõtlemist ja ei seedi seeni üldse. Kes armastab elu, see armastab seeni ja seened seeduvad temale õnnistuseks.

Selline inimene armastab metsa ja võtab iga metsaanni tänuga vastu. Kui mõnda andi talle tarvis ei ole, siis ta ei hävita seda. Ta ei lükka kärbseseent külili ainult teadmisest, et see on mürgine. Armastus elu vastu ei lase seda teha. Ta ei tarvitse teada, aga ta tunneb, et ka kärbseseene kasvamisel on mingi mõte sees. Teadke, et kui kärbseseent ei oleks, siis ei saaks metsaloomad oma haiguste pisikuid mullaks teha ja siis oleks mets infektsiooniallikaks nii loomadele kui ka inimestele. Marru läinud loom ehk marutaudis loom sööb kärbseseent ja temale on see ravimiks. Kärbseseen toob loomaliku olelusvõitluse viha loomast välja ja mikroobid tulevad ise, sest neil pole tarvis enam seda hingekest õpetada. Instinkt juhib looma seene juurde ja seen aitab looma vastavalt tema arengutasandile.

Seentõbi tuleb siis, kui inimene tahab halvast lahti saada, halba olematuks teha. Mida rohkem inimene millessegi või kellessegi halvasti suhtub, seda olematuks püüab teha, seda rohkem ta seda ei salli ja seda tüütum seentõbi talle vastavasse kohta tuleb. Kui inimene ei saa hävitatud enda jaoks ebameeldivat inimest või olukorda, ei leidu rohtu, mis hävitaks ta seentõve. Kõik ravimid hävitavad midagi, aga hävitajat ei saa nad siiski hävitatud. Seenele, kui iga saasta mullaks tegijale, jääb paratamatult alati viimane sõna.

Seentõbi on alati seotud tahtmisega hävitada oma häbi.

Energial on teadvus. Seente teadvus teab, kuidas mikroobe juhtida. Mikroobide teadvus teab, et nemad on loomaliku energia taimseks muutmise ettevalmistajad. Seene teadvus teab, et tema on lõplik loomaliku energia taimseks energiaks tegija. Looma surm tähendab taime sündi. Teisiti öeldes: tasakaalutu energia tasakaalukuseks, mullaks muutumine tähendab tasakaalukuse uue kvaliteedi ehk uue taime sündi.

Looduses on tavaliselt nii, et kui on palju seeni, siis on palju ka pihlakamarju. Pihlakas on väärikuse puu. On hea, kui Te sööte seeni ja pihlakamarju, veel parem, kui Te vabastate ka hävingut ja väärikust. Kui Te ei võta looduse pakutut vastu, siis Te ei võta selle aasta kosmilise energia tasakaalustajat maisel tasandil vastu ja Teil ei ole piisavalt loomulikku kaitset.

Suhtumine seentesse võrdsustub suhtumisega hävingusse. Kes tahab halvast lahti saada, see on hävitaja. Ta ei mõista, et teist hävitades hävitab ta iseennast. Hävitaja kehas hakkavad vohama seened. Mitte need, mis metsas, aga põhimõtteliselt samad. Iga naine, kes arvab, et teda ei armastata, lükkab meest mõttes või teos endast eemale ja tema suguelundites vohavad paratamatult seened. Sama juhtub mehega, kes arvab, et teda ei armastata.

Parandamata viga tekitab alati süütunde ja süüdistamise. Süüdistamine materialiseerub happena. Seened produtseerivadki happeid. Kes ei lase süütundeid vabaks, selle keha happesus tõuseb. Süüdistamine on juba viha. Sellel happesuse kriitilisel piiril halvab happesus spermatosoidi liikuvuse ja ta ei tungi munarakku isegi siis, kui naine laseb mehe seksuaalselt endale ligi.

Mõistet "endale ligi laskma" kasutatakse sageli. Mida see tähendab? Tähendus on sõna-sõnalt sama. Naine, kelle mees ei ole täpselt selline, nagu naine tahab, võib mehe füüsiliselt enda ligi lasta, aga mehe hinge ja vaimu ta oma hinge ja vaimuga üheks saada ei lase. Täpselt sama toimub munaraku ja spermatosoidiga. Ega sellepärast veel rasedus tulemata jää.

Hirmudes ehk materiaalselt mõtlev naine tahab, et mees oleks mees. Materialistlik maailmanägemine alustab tähtsuse järjekorda maast lugedes. Tema jaoks on mees see, kellel on kõigepealt genitaalid ja mida suuremad, seda parem. Siis jõud, ja alles siis mõistus. Mida suuremad, seda parem. Et kõik need suured head asjad vägivalda tekitavad, sellele mõeldakse kõige lõpuks.

Järjest kasvavad nõudmised nende kolme mehetunnuse suhtes, välistavad oskuse näha mehes inimest. Mees, kes naisele meeldida tahab, hakkab naisestuma. Tulemuseks on, et naine hakkab teda nii vaimselt kui ka füüsiliselt tõrjuma. Konflikt lõpeb lahkuminekuga.

Mees, kes püüab naise tõrjumist meelitamistega ehk meeldida tahtmisega vähendada, võib saavutada korraks edu ja siis ta sigitab tütarlapse. Naine, kes tunneb, et teda ei armastata, saab sellega endale mõttekaaslase ja see meeldib talle. Naisele meeldida tahtvatele meestele meeldivad tütred. Hirm naist kaotada võib tekitada alateadliku tahtmatuse sigitada poega. Selline mõttelaad on sageli sõjaväelastel, kes oma tütarde soovi põhjendavad tahtmisega pakkuda oma lapsele paremat saatust. Nad on valinud endale näiliselt ülimeheliku sõjaväelase elukutse, millega püüavad kompenseerida oma alaväärsuskompleksi. Pettumused kasvatavad varjatud eitavat suhtumist meessoosse.

III. Lapse vaim tuleb pärast keha teket.

Keha asub alati vaimu ja hinge energiaväljas. Kui vaimu keskpunkt on keha piiridest väljas, siis oleks see nagu vaimuta keha. Kes mõtleb ette, see eelistab ohtlikku kohta minekuga parem viivitada, kui et peab sealt kohe jalga laskma. Maa peale õppima tulev vaim laseb niimoodi olukorral, mis on vanemate hetkemeeleoludest pingestatud, parasjagu selgineda, muidu oleks tema kohalolek ohustatud. Vaim ise on haavamatu, sest ta on tasakaalukus, aga ta hoolitseb niiviisi hinge eest.

Hing on naine - ema. Alaväärsuskompleksiga naine, kes kardab, et tema armastust ei vajata, et tema armastus ei kõlba, klammerdub mehesse ja tahab mehele meeldida. Teame naiste tavalisi meestele meeldimise võtteid. See tahtmine võib olla nii äärmuslik, et naine laseb endaga teha kõike, mida mehe haige aju välja mõtleb. Selliselt kannatav naine võib olla eelmises elus meest kirgliku hirmu ja vihaga nii tõrjunud, et jäi mehest päris ilma.

Hirm, et meest ei saa ja tahtmine meest saada suruvad naise eneseväärikuse nii alla, et naine on nõus kõige häbiväärsemate tegudega, peaasi et mees teda ei jätaks. Neile kõrvaltvaatajatele, kes ei ole samasugust õppetundi veel läbinud, on see mõistetamatu. Üks alateadlikult toimiv mehe kinnihoidmise võimalus on laps, kelles ollakse igavesti koos. Lõputu häda soovimatute rasedustega ongi meestele meeldida tahtmise tulemus.

Naine, kes püüab mehele meeldida, toimib nagu amööb, kes tõmbab saagi endasse. Kõige rahumeelsemgi mees hakkab ennast kaitsma ja iga kaitse muutub kunagi pealetungiks. Miks? Mäletate, millest tekib raev? Kui allasurutud hirm, et mind ei armastata, kasvab abituseks ja kurbuseks ja saab alla surutud, siis tekibki raev. Mees on naise ees alati abitu, sest naise mõte on tugevam kui mehe jõud. Seepärast lõpeb naise vaimne terror mehe füüsilise terroriga. Nii käsib mehe tahtmine tõestada, et ta on mees. Muidu mõistlik ja rahumeelne mees, kelle käed ei oska õrnutseda, varjabki endas tahtmist tõestada, et ta on mees, tahtmist iseendale meeldida.

Täpselt samuti käituvad selle mehe spermatosoidid. Tulemuseks on poeglaps, kelle sündimine tõstab mehe eneseteadvust, väärikust, tugevust ja kõike muud, mida see mees peab mehelikkuseks. Poeglapse sünd on isa uhkus, tunnistatakse seda või mitte. Äärmuslikult uhkele mehele sageli ei sünnigi poega. Veidi väiksema uhkusega mehele sünnib, aga kui mees hakkab oma pojaga uhkustama, siis ta kaotab poja.

Hirm mehelikkust kaotada taandub hirmuks poega kaotada, mis sunnib isa poja vastu väga karm olema. Seepärast ei lase isa poega enne oma surma endast paremaks, see tähendab targemaks, edukamaks, kuulsamaks saada. Kui poeg isast aru ei saa, siis nad võivad saada teineteisele vihavaenlasteks.

Alaväärsuskompleksiga mees, kelle eneseväärikus ei tõuse poja sünnist, võib jäädagi ainult poegi sigitama, kui tema naine ka meeleheitlikult tütart ootab. Nii naerdakse meeste üle, kellel on ainult pojad, et nad ei oskagi tütart teha. Mees võib uhkelt rinda puhevile ajades seltskonnaga kaasa naerda, aga südames on imelik alandus ikkagi. Ka ainult tütreid sigitanud mehi naerdakse. See on naerjate alateadlik püüd mehe mõttelaadi muuta.

Mees, kes tahab naisele meeldida, sigitab tütre.

Mees, kes tahab ennast tõestada ehk endale meeldida, sigitab poja.

Emast sõltub lapse sünd,

isast sõltub lapse sugu.

Igapäevasemalt öeldes: mees, kes tahab naisele oma armastust tõestada, sigitab tütre. Mees, kes tahab iseendale oma mehelikkust tõestada, sigitab poja. Kui naine tahab samuti, et mees tõestaks talle oma armastust, siis on tütre sünd kindlamast kindlam. Kui naine tahab, et mees tõestaks oma mehelikkust, siis on võimalik ainult poja sigitamine. Mees teeb ju seda, mida naine mõtleb. Mitte seda, mida naine ütleb.

Naine, kes tahab mehele meeldida, võtab mehe pakutu vastu.

Naine, kes tahab ennast tõestada, ei võta mehe pakutut vastu

Kui mõlemad tahavad meeldida, siis jääb peale tugevama tahe. Kui mõlema tahe meeldida on võrdselt suur, siis sünnivad mitmikud. Mitmikute sündimine tähendab naise ülisuurt tahtmist tõestada, et ta on naine. Kui tal küpseb üks munarakk, siis sünnivad ühemunakaksikud. Kui tal küpseb üheaegselt mitu munarakku, siis sünnivad kahemunakaksikud. Kui mees tahab hetkel naisele väga-väga meeldida, siis sünnivad tüdrukud. Kui mees tahab endale tõestada, et ta on mees, siis sünnivad pojad. Kui mees tahab väga-väga tõestada, et ta on inimene, siis sünnivad poeg ja tütar. Lühemalt öeldes: kui naise ja mehe tahtmine meeldida on ülisuur, siis sünnivad korraga poeg ja tütar.

Sündinud lapsed kannatavad samasuguste stresside käes, nagu nende vanemad.

Iga stress võib aja jooksul kasvada ülepiiriliseks, see tähendab vastupidiseks. Nii muutub tahtmine teisele meeldida:

1. mittetahtmiseks - protestiks selle vastu, kes mind endale meelepäraseks tahab teha, aga võibolla ka protestiks kõigi meeldivate inimeste vastu,

2. tahtmiseks endale meeldida, tahtmiseks ennast tõestada ehk tahtmiseks ennast teostada - mis kõik on tahtmine oma olemasolu õigustada. Veelgi üldistades on see hirm, et mind sellisena, nagu ma olen, ei armastata.

Lapsi ei tule:

A. Kui mõlemad vanemad tahavad ainult iseendale meeldida, kui neil on, mida teises häbeneda. Selliseid perekondi hoiab koos töö, raha, äri, kuulsus ehk eneseteostus, mis on nende jaoks laste sünnist tähtsam. Kui nad on enesega rahul, siis nad võivad ka teisega rahul olla ja tunda oma elust rõõmu. Enamikul see ei õnnestu.

B. Kui meeldida tahtmine on kasvanud tahtmatuseks. Kui see välja karjutakse ja kakeldakse, siis minnakse lahku. Kui see heaks inimeseks olla tahtmisega alla surutakse, siis elatakse koos, tundmata, kui tuim ja üksluine on elu. Tahtmatus meeldida on sellistel abikaasadel pärit juba oma konfliktsest lapsepõlvekodust. Lapsed püüavad vanematele meele järele olla, aga vanemad elavad oma elukibestumised laste peale välja ja lapsed ei tahagi enam meeldida. Ennast tuimaks tehes on keretäisi palju kergem taluda.

Kes ei ole niisugust abielu eitama hakanud, see on kindlasti endale lubanud, et mina oma pereelu küll nii ei ela. Ja ei elagi. Elatakse hoopis risti vastupidi: häbiväärsete tülide asemel rahumeelselt, rumaluse asemel targalt, mustuse asemel puhtalt, roppuse asemel viisakalt, laiskuse asemel töökalt, vaesuse asemel nii rikkalt kui võimalik, teineteise hävitamise asemel teineteist arvestavalt. See tähendab: püütakse teineteisele meeldida oma rahumeelsusega, tarkusega, puhtusega, viisakusega, töökusega, rikkusega, teise arvestamisega. Peaasi, et häbi ei oleks. Kõik oleks nagu hästi, aga õnne ei ole ja lapsi ei tule.

Alateadlikult loodetakse, et laps päästab olukorra, aga laps ei saa tulla, sest peidetud halb ei lase. Varem soovitati füüsiliselt tervetele vanematele: leidke uus partner. Kellel oli väga suur tahtmine ennast lapse kaudu tõestada, need on nii teinud ja võibolla on tõesti lapse saanud. Kas ka õnneliku, see on iseasi.

Selle peatüki lugemisele reageeritakse väga äärmuslikult. Kes tunneb ennast süüdi, kes sai süütunnete koorma oma kukilt hoopis ära. Mehed on reageerinud väga tormiliselt. Iseenda mehelikkuses kindel mees, kelle sperma tunnistati sigimisvõimeliseks, aga kellel sellele vaatamata lapsi ei ole, mainis: "Ma ütlesin neile kohe, mis te minust torgite, mina olen terve!" Nii ta mõtles öelda, aga enne kui kindel ei olnud, ei saanud öelda. Selle mehe tagasihoidlikkus muutus teadasaamisest uhkeks väljakutsuvuseks, aga ta ei pidanud seda vägivaldsuseks. Ometi pulbitses temas solvatu viha. Iseenda mehelikkuses kahtlema hakkav mees, kes otsib enesekindluse tõstmise pidepunkte, aga ei saa seda sigitatud laste olemasolust, ütleb: "Õige jutt! Naised on viletsad." Ta võib nii väita, sest tal on lapsed olemas ja vastupidist ei saa keegi tõestada. Ennast süüdi tundev mees, kes teab, et tema spermatosoidid on kahjustatud või puuduvad hoopis, hoiab suu kinni. Tema on ju süüdi.

Õigus on nii esimesel, teisel kui ka kolmandal. Aga tõde on see, et laps on ühislooming. Tõeline ja täiuslik looming sünnib läbi südame. Naisest sõltub lapse sünd, aga laps on kõigepealt inimene - vaimolend. Tema keha looja on materiaalse tasandi looja - isa. Mees, kes iseendast lugu pidama hakkab, võimaldab oma suguelunditel paraneda.

Liigne materiaalsus on paratamatult vägivaldsus, aga me ei nimeta seda niimoodi. See vägivald, mis naise ja mehe suhetes pimedas ja teki all toimub, jääb enamikus üldse päevavalgele ilmumata. Näiteks vaevalt et keegi teab oma vanemate seksuaalsuhete tegelikku olemust. Ometi algab sellest meie elu ja selle hetke tunnetest oleks lapsele kindlasti vaja rääkida. Kuidas, see on iseasi. See on delikaatne jutt, seepärast on vaja seda rääkida taktitundeliselt.

Nii võib mehe vägivaldsus olla täiesti alla surutud ja seda teab ainult naise esmane suhtlemisvahend - süda. Naine, kes on kannatanud mitte väga kauges eelmiste elude minevikus seksuaalvägivalla all, kardab seda. Seksuaalvägivald ei ole ainult vägistamine ja seksuaalperverssused. Ka armastuseta sundabielu, kohusetundest seksimine, labane ja robustne seks, mehe kui suurema ja tugevama õigus intiimsuhetes, naise kui lastetegemise masina kasutamine, on seksuaalvägivald. Selliselt kasutatud naise süda tunneb alateadlikku hirmu vägivalla, sealhulgas seksuaalvägivalla ees ja suleb ennast mehe väikseimagi vägivaldsuse ees. Seega sõltub lapse sünd otseselt naise hirmust, aga kaudselt - mehe vägivaldsusest.

Teine nimetatud meestest ei tarvitse isegi taibata, kui suur on tema vägivaldsus, aga tema üleolevus ja väljakutsuvus kasvavad iga arsti juures käimise korraga lastetuse pärast. Tema oskamatus ehk hirm naist õrnalt kohelda, muutub tasapisi naise robustseks, iseenesestmõistetavusega võtmiseks. Lastetuses end süüdi tundev naine, kes kardab seksuaalvägivalda, aga kardab ka meest kaotada, laseb ennast võtta, aga ei anna. Ei anna armastust, mis mehe armastuse vastu võtaks.

Paljud naised solvusid kui kirjutasin, et emakaväline rasedus tekib siis, kui naine ei taha selle mehe last. Kui kohutav, kui mees sellest teada saab! Ja veel kohutavam on olla süüta süüdlane, kui kunagi pole mõelnud nii. Lisan: teadlikult ei mõelnud. Alateadlik mõtlemine toimib samuti. Kui meest samastatakse tema iseloomuomadustega, siis võib mees olla ainult ühe käitumisjoone või iseärasuse pärast täielikult vastumeelne. Vastumeelsus mehe mingi iseloomujoone vastu samastus vastumeelsusega selle mehe vastu, kes sigitab ju paratamatult endasarnaseid lapsi.

Paljud naised on tunnistanud, et tol hetkel nad tõesti ei tahtnud last, sest mees käitus kui viimane mats, kui ennasttäis keigar, kui saamatuse etalon, kui arulage poisike - mis on naisele täiesti vastuvõetamatu - ja tulemuseks oligi emakaväline rasedus. Samapalju on naisi, kes ei hakanud öeldu mõtte üle mõtlema ja ei saanud probleemist loomulikult aru. Ebameeldivat asja on ju kõige kergem eitada.

Paljud naised tahavad elada selle mehega ja tahavad ka last, aga ei taha sellelt mehelt, kuna mehel on mingi kaasasündinu arengurike, ravimatu haigus või päriliku haiguse võimalikkus. Näiteks selgub, et mehe suguseltsis on vaimuhaigeid, väärarengutega inimesi või muid pärilikke haigusi. Tahtmine saada tervet last on hirm saada haiget last. Mida suurem on hirm, seda rohkem tõmbab ta ligi seda, mida kardetakse. Üksteisele vastukäivate tahtmiste tulemuseks ongi emakaväline rasedus.

Niisiis, emakavalise raseduse põhjuseks on hirmunud inimese tahtmine saada seda, mida ta tegelikult ei taha ehk tingimusi esitav armastus. Igal inimesel on omad head ja vead, aga kui peame teda sellepärast heaks või halvaks, siis ongi probleem tekitatud. Kui mees teeb praegu, nagu naine tahab, siis võtab naine mehe antu armulikult vastu. Kui antu on lapse seeme, siis ta viljastab munaraku, isegi kui last ei taheta.

Kui mees ei tee nii, nagu naine tahab, siis tema antu tõrjutakse tagasi, isegi kui last tahetakse. See on seesama, kui naine tahab last, aga ei taha meest sellisena, kui see mees hetkel on. Kui mees kordab pidevalt ühte viga, siis tekib naisel hirmunud kinnisidee, et mees ongi selline. Mehe tahtmine jõuga naist teisiti mõtlema panna, jääb naise hirmule alla ja last ei viljastatagi.

Abielunaise kohusetundlik seksimine on hirm meest kaotada, mis tõmbab kramplikult meest ligemale, samaaegselt teda tõrjudes. Tahan seda head meest, aga samaaegselt ei taha sedasama halba meest, tekitabki emakavälise raseduse.

Viljastatud munaraku saatus oleneb vanemate omavahelisest suhtlemisest esimese rasedusnädala jooksul, mil munajuha kannab teda emaka poole. Kui naisele hakkab mehe juures midagi vastu, kui temas kerkib protest: "Ma ei taha seda meest! Ma ei taha sellelt mehelt midagi!" siis jääb viljastatud munarakk munajuhasse seisma ja kasvama ning seda nimetataksegi emakaväliseks raseduseks.

Mida agressiivsem on naise viha, seda kiiremini lõhkeb laienev munajuha ja naine satub operatsioonilauale. Mida suurem on naise andestamatus, seda tüsilikum on tervisekahjustus. Kui ühest emakavälisest rasedusest ei tehtud järeldust, ei parandatud suhtlemisvigu, siis tuleb teine emakaväline rasedus. Rohkem naisel munajuhasid ei ole.

Siinjuures ei saa jätta märkimata naise ema suurt rolli emakavälise raseduse kui probleemi lahenemisel. Meditsiiniliselt lahendatakse probleem tavaliselt operatiivselt munajuha eemaldamisega. Tõsi, on juba ravimeid, mille süstimine munajuhas olevasse embrüosse põhjustab embrüo taandarengu. Paraku on vähe tõenäoline, et see munajuha edaspidi on täisväärtuslik. Tegelikult võib munajuha ennast emaka poole tühjendada ja vererohkema mensesena puhastuda. Mida see tähendab? Munajuha energia väljendab sümboolselt naist, kes sõltub või ei sõltu oma ema tahtmistest ja väärtushinnangutest.

Ema näiliselt headest käskudest ja keeldudest sõltuvuses olev naine, kes kardab ema parastavaid hinnanguid, ei ava ennast emale, et oma abieluraskusi või eksimusi tunnistada. Tema munajuhas olev rasedus ei saa loomulike avade kaudu laheneda. See tähendab, et enne, kui hakkate tütart hukka mõistma, on emadel vaja oma eksimiste peale mõelda.

Mida rohkem tütar häbeneb ema, seda sügavamale on peidetud tema günekoloogilised probleemid, sealhulgas haigused. Tütar, kes ei saa ema ees kunagi oma hinge avada, peab elus palju kannatama. Ema, kes häbistab tütart kui naist, võib kiirendada tütre suguelundite haiguste muutumist vähktõveks.

Kui tütar teeb vea, siis on see ema viga, mis on jäänud parandamata. Tütre hirmudest sündinud kahtlusi on vaja hajutada. Kui ema selgitab ideaalmehes pettunud tütrele, et pole halba ilma heata, et hirmul on suured silmad, tegelikult pole mehel viga midagi, kõik on vaid arusaamatus, siis hajub tütre pime tõrksus mehe negatiivse iseloomuomaduse vastu. Munajuhasse takerdunud rasedus liigub emakasse.

Ka noore naise perekonnaprobleemi emalikult suhtuv vanem naine võib aidata isegi potentsiaalset emakavälist rasedust ennetada. Vastupidine, mehi halvustav suhtumine võib kannatava naise viha üles kütta ja plahvatama panna, aimamata, et samamoodi võib lõhki plahvatada ka munajuha. Aga tekkinud verejooks võib eluohtlikuks osutuda.

Naised, kelle üks või teine munajuha on eemaldatud, on murelikult küsinud, kas ta saab nüüd ainult ühest soost lapsi. Võin juba julgelt öelda: "Ei, lapse sugu on niipalju naise teha, kuipalju naine meest mõjutab. Munajuhade olemasolust see ei sõltu."

On olemas kogu elu rahumeelselt ja armsalt koos elavaid lastetuid abielupaare. Nad on teineteisele truud ja ühiskonnale meeldivad inimesed. Mida see tähendab? Kui tütar on püüdnud oma emale väga meelejärele olla, aga emal on arusaam, et lapsed teevad vanematele palju häbi, et lapsed on ainult tüliks ja et ilma nendeta oleks elu korras, siis tuleb see mõttelaad tütre alateadvusse. Ta tunneb, et ilma lasteta oleks elu hea. Ta on tõeliselt õnnelik, kui leiab samamoodi kannatanud noormehe. Kui nad ei ole nii äärmuslikud, et põhimõtteliselt ei tahagi lapsi, siis valides abikaasa või lapse vahel, valivad nad abikaasa. Tavaliselt on sellised abikaasad mõlemad väga häbelikud.

Võibolla nad ei räägi sellest kunagi isegi mitte abikaasale, sest hella kohta püütakse mitte osatada, aga nad oskavad olla tänulikud, et abikaasa ei võta seda juttu üles. Sellises peres elab naine oma emalikkuse mehele välja ja mees on sellega rahul. Seal, kus on vaja isaks olla, oskab mees oma koha ära tunda. Teised võivad naerda, aga nemad on õnnelikud. Kui nad on sellisel omapärasel viisil täiuslikult realiseerinud inimeseks, emaks-isaks ja lapseks olemise energiad, siis nad on ka terved.

Kui selline stress on ühel abielupooltest, siis on probleeme palju. Kui mees tunneb, et ta on olnud emale üleliigne, siis võib tüdruk, kes poisi eemalepeletamiseks ütleb, et ta ei saa nagunii lapsi, olla talle eriliselt ligitõmbav, kuigi ta tahaks endale tervet naist. Selline mees seab abielu tingimuseks, et lapsi ei tohi olla.

Kuna naisest sõltub laste sünnitamine, siis kui naine väga tahab, siis ta saab lapse. Mees võib olla asospermiaga ehk spermatosoidideta, aga need üksikud spermatosoidid, mis on lapse seemendamiseks vajalikud, meelitab naise armastus nagu imeväel välja.

Naise paindlikkusest sõltub, kuidas mees asjasse suhtub. Kui naine on uhke ja ei paindu, siis mehe egoism ei anna järele. Ta jätab kõik lapsed naise kaela ja on ise veel kõige suurem laps, öeldes iga kord, kui lastega mingi probleem on: "Sina tahtsid lapsi." Sõnadetagi on selge, et tema ei tahtnud. Elu näitab, kas laps tahab või ei taha oma isale meeldida, varjab oma suhtumist või näitab välja. Kui selline perekond elab koos, siis peab naine olema samasugune kõva kivi nagu meeski. Ainult et kaks kõva kivi ei jahvata tavaliselt head jahu. Selline mees võib hakata oma lapsi inimesteks pidama alles siis, kui lapsed saavad täiskasvanuks. Kas lapsed teda siis isana tunnistavad, on iseasi.

Kui vanematele üleliigseks olemise stress on ainult naisel, siis mida rohkem ta püüab mehele meeldida, seda vähem on tõenäoline, et ta jääb rasedaks. Ehk teisiti öeldes: mida suurem on mehe tahtmine lapsi saada, seda võimatum on naise rasestumine. Laps ei saa tulla, kui vanemad püüavad lapse kaudu teineteisele meeldida. Mehe tunne, et kui ta lapse valmis teeb, siis ta on tubli mees, ongi kõige suurem tahtmine ennast mehena tõestada. Aga tõestada millegi olemasolu, kui see on olemas, on selle hävitamine.

Täiuslikumat loomingut kui laps, pole ilmas olemas. Seepärast hinnatakse vanemaid sageli laste järgi ja seepärast tahavad vanemad kõiki oma vigu lapses olematuks teha. Häbi iseenda pärast muutub häbiks lapse pärast, kes võib saada hommikust õhtuni nuhelda ja sugeda sellepärast, et on oma vanematega sarnane nagu kaks tilka vett ja sellepärast tema asjad ei lõhe. Tahtmiste maailmas elavatel lastele on alati häda: kui nad on sellised nagu vanemad tahavad, siis see ei meeldi vanematele. Kui nad ei ole sellised nagu vanemad tahavad, siis na d ka ei meeldi vanematele.

P. S. Ärge unustage, et ükski asi ilmas ei juhtu ainult ühe stressi pärast. Üks stress võib olla juhtiv stress ja tema toime mõjutab kogu olukorda või haigust nii, nagu on selle stressi toime. Teiste stresside olemasolu ja suurus võivad muuta stressi konkreetse iseloomuliku toime teistsuguseks ja segaseks. Keskendudes probleemile on võimalik stress suuski ära tunda.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.