Olemise ohverdamine heaks olemisele

Kui tahtmisest meeldida sõltuks ainult sündimine mehe või naisena, siis oleks kõik hästi. Tegelikult sõltub temast nii sündimine kui ka suremine. Kõige piinarikkam suremine on vaimne suremine. Selle vältimiseks paluvad hingepiinas inimesed, et hing läheks välja.

Tahtmine meeldida hävitab inimese ehk toob vaimse eksistentsi füüsilisele ohvriks. Tahtmistega elatakse füüsilises maailmas, vajadustega vaimses maailmas. Vajadus annab vaimseid ja füüsilisi väärtusi, tahtmine ainult füüsilisi. Kui vajadus muutub tahtmiseks, siis lakkame olemast Inimene, kes on ka naine või mees. Oleme ainult naine või mees, kes sageli unustavad, et nad on inimesed.

Mida suuremad on tahtmised,

seda enam eitab inimene vaimsust ehk iseennast,

pidades meest või naist iseendas inimeseks,

mõistmata, et keha on inimese üks pisike osa.

Hirm tekitab tunde, et maailm keerleb minu ümber, sest nii tundub silmadega vaadates. Kes vabastab oma hirmud, see saab aru, kui suur on inimene, aga siis ta ennast suureks ei pea. Siis ei ole tema jaoks suurt ega väikest, head ega halba, ilusat ega inetut. Siis kõik lihtsalt on ja tal pole vajadust meeldida.

Hirmudes inimese peas on segadus: ta tunneb, et on inimene, aga kogeb oma keha, mida peab inimeseks ja sellest algab üks lõputu häda oma keha pärast. Kuna keha on hingeelu peegel, siis muutes keha, sunnime ka hinge muutuma, mõistmata, et ülikond ei ole inimene. Ülikond väljendab ikka inimest, mitte inimene ülikonda. Kuna tahtmine meeldida sunnib inimest muutuma teise sarnaseks, oma ainuomapära hävitama, siis kõnnib ringi järjest rohkem ilusaid ülikondi, mille sees ei olegi inimest. On supernaised või supermehed. Seega on tahtmine teistele meeldida inimese ehk iseenda vabatahtlik hävitamine.

Meeldida tahtja püüab ära aimata või teada saada, mis teisele meeldib ja hakkab selle järgi käituma. Mida madalam on tema enesehinnang, seda enam ta püüab. Nähes, et ta vaatamata oma jõupingutustele ikkagi ei meeldi, saab ta teise peale pahaseks. Kogu tema olemus võib öelda: "Mina poen või nahast välja, aga sina ei hinda ikka mind vääriliselt!" Kui ta selle süüdistuse teisele näkku paiskab ja teine ütleb, et meeldid küll, siis ta ei ole rahul. Ta tunneb, et tegelikult on asi nii, nagu ta mõtles. Teine ei suuda talle millegagi vastupidist tõestada.

Niisugune meeldida püüdja võib jõuda tundeni, et teda pole kellelegi tarvis ja et teisele meeldiks, kui teda üldse ei olekski. Selle jutu peale vastatakse tavaliselt: et ära aja rumalat juttu või - kas sul paremat tüli põhjust pole, või midagi analoogset tõrjuvat. Kuulajale mõjub tõrjumine kui tõestus, et teda ei vajata. Nii viib tahtmine meeldida olemata olemisega inimese kas õnnetusse või haiguse abil surmani. Korralik keretäis oleks sellisel juhul parema toimega, sest see tõestaks, et keretäie andja ei ole armastuse lunija suhtes ükskõikne.

Seega, kui kuulete kedagi, kes avaldab arvamust, et temast tahetakse lahti saada, siis ei ole see lihtsalt niisama seltskonnajutt. See on kriisis inimene, kelle ärakuulamine ja probleemi lahtiseletamine oleks ka Teile jõukohane. Ärge oodake, et keegi teine selle ära teeb. Pole nii palju psühholooge ja psühhiaatreid, et kõiki hädalisi aidata. Ja kas ongi tarvis? Mõistvad kaasinimesed on sageli parimad psühholoogid või psühhiaatrid.

Tahtmine meeldida kõige väärtuslikuma ohverdamisega. Tavaliselt peab meeldida tahtja kõige väärtuslikumaks keha. Naljalt ta oma keha ei paku, aga kui pakub ja seda vastu ei võeta, siis võib juhtuda midagi enneolematut. Solvatud eneseuhkus võib oma kättemaksutuhinas hulluda. Talle ei ole miski enam armas, võibolla ka oma keha mitte. Nii võib ülikorralikuks kasvatatud tütarlaps pakkuda oma keha mehele, aga kui mees ei taha tüdruku süütust kurjasti kasutada, siis tüdruk ei saa sellest aru ja tagajärjeks on meeleheitlik tahtmine ükskõik kui hirmsal kombel kätte maksta. Tahtmine meeldida hävitab igasuguse moraali ja kõlbluse. Enda keha ohvriks pakkunud mees võib solvatud meeleheites endalt elu võtta. Milleks elu kui seda pole kellelegi tarvis! Et seda on tarvis talle endale, ta ei mõtle.

Selline olukord on rahulolematus iseenda välise vormiga, mis ei talu, et keegi teine peale enda on veel sellega rahulolematu. Kuna väline vorm peegeldab hingeelu, siis võrreldes ennast teisega jätame märkamata, et samastasime end kehaga. Kes ei oleks hädaldanud sellepärast, et teine on ilus, aga tema on kole? Või et tema on nii osav, mina olen kohmakas, ja seepärast ta mind ei tahagi. Tema on nii graatsiline, aga mina õudselt paks, ta jälestab mind. Tema on nii tark, mina ei saa kunagi samasuguseks. Tema on nii andekas, mina ei oska midagi, ma olen lootusetu. Tema on nii rikas, ta ei peagi minusugust kirikurotti märkama. Temal on nii ilusad asjad, minul pole midagi ja ei saa kunagi olema. Juba niisugune võrdlus on tahtmine teha ennast selliseks kui tema.

Inimestele meeldib vorm. Sõjaväevorm teeb mehest mehe, õhkavad emmed ja memmed. Kõikvõimalikud vormikandjad tekitavad aukartust. Sama inimene ilma vormita pole justkui midagi. Seepärast tahavad vormi eriti need, kes muidu tunneksid ennast tühja kohana. Kui vorm aitab inimesel leida iseennast, siis see pole paha. Paraku tavaliselt muudab vorm inimese vormikandjaks, kes on iseendale seda enam võõras, mida kauem ta kannab vormi. Naised muutuvad vormikandjaks siis kui nad on jõudnud naiseks olemise kriisi. Mida rohkem naisi on vormis, seda suuremas kriisis on maailm. Tasakaalustamiseks ehk maailma päästmiseks on veel rohkem naisi igatpidi "vormist väljas."

Hing seob vaimu ja keha tervikuks.

Sõna väljendab seda, mida hing hetkel tundis.

Kui tunne oleks jõudnud muutuda mõtteks, siis võibolla poleks sõna öeldud

või oleks öeldud teise tooniga, teise mõttega.

Kuna EI OLNUD AEGA, siis jäi tunne teadvustamata.

Kui ütlejal ei ole aega ja kuulajal ei ole aega, siis nad võivad

rääkida teineteisest absoluutselt mööda.

AEG VÕIMALDAB TASAKAALUSTUDA.

Kui on aega oodata, siis kõikuv kaal jääb ise seisma.

Tulemus: olukord on rahulikult ootajatele sõnadetagi selge.

Mingi vääriti mõistmist ja hilisemat hukkamõistmist ei teki.

Niisiis: tasakaalukas olemiseks on vaja aega. Tasakaalukas inimene saab aru, kas rääkija rääkis aiast või aiaaugust. Tasakaalutu kuuleb seda, mida tahtis kuulda ehk kuuleb seda, mida ise tahab. Nii tulebki välja, et üks räägib aiast, teine aiaaugust. Kes oma aiaaugust kümne küünega kinni hoiab, sel pole aega aeda vahtida. Ja kellel on oma tähtsa auguga eriti kiire, see ei taha muud juttu kuuldagi. Temal on rusikas laual ja olgu olla.


NÄIDE ELUST.

Mesimagusa jutuga tuttava tuttava tuttava tuttav helistab, et tema laps köhib hirmsasti ja et arstide rohud teevad asja veel hullemaks. Ohkan - jälle üks, kes püüab arstide mustamisega mulle meeldida. Ta teab meditsiini suhtumist minusugustesse ja tahab seda ära kasutada, arvates, et ma olen meditsiini peale kindlasti hirmus vihane. Tema minu asemel oleks. Kui ma ütleksin talle, et ma ei ole, siis ta ei usuks mind. Temal on elust oma arusaam. Lühike ilus sissejuhatus, siis vaikus. Inimene ootab, et ma tegutsema hakkaksin. "Ja siis?" küsin. "Kas teda saaks aidata?" Kaval umbisikuline küsimus. Ei ütle, et ta ootab minu tegemist, aga ise ka agarust üles ei näita.

"Ma ei saa Teile rääkida, sest Te ei tea stresside vabastamisest midagi," ütlen. "Tean küll, sellest on nii palju räägitud." Tean, et seltskonnajutuna räägitakse nii mõndagi. "Olgu peale," annan järele, äkki eksin! "See on protest vabaduse puuduse vastu." "Mis Te nüüd! Ta on täiesti vaba laps," säriseb telefonitraadis. "Näete, ma ärritasin Teid. Aga kuni Teil pole teooriast, millest ma raamatutes kirjutan, aimu, räägime üks aiast, teine aiaaugust," üritan lõpetada mõttetut juttu. "No kuulge!" kostub üsna tõredalt: "Ma ei ärritunud üldse, aga ma tahan ikka käegakatsutavaid tulemusi. Ma ei saa ju praegu lugema hakata, kui ta kogu aeg köhib!"

Lapse köha ei anna emale rahu, suurendab ema süütundeid, seepärast ründab ema neid, kes peaksid tema lapselt häda ära võtma. See tähendab, ta ründab tegelikult iseennast, aga ei saa sellest aru. Ema meelest on elu ülekohtune. Teiste lapsed saavad terveks, aga tema laps ei saa, sest keegi ei hooli. Seda, kui palju teised emad oma lapse haigusest järeldusi teevad, ta ei tea, ega tahagi teada. See kõik tekitab lapses abitu kurbuse, mis teeb bronhide seinad tursest konarlikuks. Liikuv õhk haakub konaruste taha ja ärritab lapse võitluse ebaõiglusega veel ägedamaks.

Kui ma oleksin jutu alguses öelnud, et lapse köha otsene põhjus on ema võitlus ülekohtuga, siis oleksin ainult õli tulle valanud, sest ema oleks ennast kohe sangariks pidama hakanud. Edasine selgitav jutt oleks tema kiitusest kikkis kõrvadest mööda läinud, olgugi, et mina teda ei kiitnud. Tema oleks võtnud seda kiitusena. Igaüks kuuleb ju seda, mida ta kuulda tahab. Ülekohtu vastu võitlejate uhkus on pime ja arutu. Sissejuurdunud arusaamade inerts on ülivõimas. Kui õigluse eest võitlejale öelda, et ta on eksinud, siis ta teeb su pulbriks, sest sa oled tema meelest tema vastu ülekohtune. Õigluse eest võitlev ema on nagu haiget saanud mesilane, kes enne ei jäta, kui on sulle sopsu ära pannud, tulgu siis või endale ots peale.

Võiksin öelda, et tal on oma töö käegakatsutavad, silmaga nähtavad ja kõrvaga kuuldavad tulemused haige lapse näol olemas, aga ei ütle - niigi on meeldivus pööranud ebameeldivuseks. Vastan: "Ta on juba mitu kuud haige." Taas ülimeeldiv toon varjatud ähvardusega: "Te siis ei aita?" "Teil on vaja oma last ise aidata," püüan panna ema asjast huvituma, aga telefonis on juba tuut-tuut-tuut. Tõden ohates, et see ema ei küsinud kordagi, kuidas ta ise last aidata saaks. See on ükskõiksus, mis iseenesest on ülekohus oma lapse suhtes ja kuna inimene näeb teises alati iseennast, siis olen mina arst, kes ei taha tema last aidata. See tähendab: ülekohtune.

Iseenda puudujäägi varjamiseks rünnatakse alati teist. Hirmud lisavad vihale vürtsi ja nii tulebki ülekohtune üldistamine: kõik arstid on sellised. Inglit mängival inimesel ei ole kahju, et ta tegi kõigile arstidele haiget. Kuna talle ei ole teadmata, et inimesed on haavatavad, siis on see tema poolt pahasoovlik viha.

Oma viga, kes peale tema veel sellest pihta sai, aga ise sai ta kindlasti. Nii, et mõelge, enne kui oma pahameelt väljendate. Pole tähtis, kelle pihta hinnang käis, oli see arst, õpetaja, ehitaja, autojuht, politseinik, poliitik, ajakirjanik. On ütlematagi selge, et iga inimene teeb vigu, aga enne kui osutate teise veale, vaadake ennast ja parandage oma viga.

Tahtmine teisele meeldida on iseenesest tahtmine teist enda omaks teha. Et teda siis ära kasutada. Kaunis hääl, ilus välimus, südamlik huvitatus saavad hiirelõksuks, mis teeb hiire enda omaks. Lõks ei tarvitse ka siis rahul olla. Ikka tundub hiir lõksust enesest ilusam, parem, targem, osavam, kuulsam, looduse poolt rikkam. Ühel hetkel ei suuda omaja seda kõike enam taluda. Sellest hetkest hakkab teise väärtuste halvemaks muutmine. Pidevad etteheited teevad selle töö ära. Hiir hakkab ennast halvemaks muutma, et lõks oleks rahul. Kuna see on isiksuse allakäik, siis tulemuseks on ühe rahulolematu asemel kaks. Tegelikult on meil vaja ülenduda ja ülendada.

Kui oleme end väga madalalt hinnanud ja teised ei kiirusta vastupidist tõestama, siis võime hakata tahtma olla halvemad kui oleme. Et teine oleks oma paremaks olemises rahul. Ka see on tahtmine meeldida. Tahtmine meeldida sellele halvale, inetule, rumalale, kehvale, saamatule, kes mind heaks peab.

Näeme ilusaid, aga paraku ropu suuga, räpaseid, kasimata, armidega, oma välimust moonutavaid inimesi, uskumata, et see on nende püüd meeldida ropule, räpasele, kasimatule, armilisele või muul viisil moonutatule. Aga ka sellest ei tule rahulolu.

Endaga väliselt sarnast vajatakse selleks, et koos minna.

Varjatud erinevust vajatakse selleks, et koos areneda.

Hirm teeb mõlemad vajadused materiaalse tasandi tahtmisteks.

Hingelise ilu vajadus leiab väliselt endast ilusama, et muutuda ise ilusamaks. Kui inetu mõtleb: "Sa oled nii ilus, ma püüan sinu vääriline olla," siis ta hakkab hingeliselt tõusma. Õiges suunas arenemine muudab ka keha ilusamaks. Kui teine mõtleb: "Ma olen nii ilus. Oleksin võinud parema partneri valida," siis ta hakkab hingeliselt alla käima ja tema keha ilu kaob. Osad vahetuvad. Kui algselt vormis hing keha, siis nüüd vormib keha hinge, niikaua, kuni viga parandatakse.

Abielupaaride juures võib sageli sellist muutumist märgata. Hirm inetuks muutuda sunnib inimest oma välimuse eest hoolt kandma seda enam, mida ilusamaks ennast peetakse. Eesti naisi peetakse ilusateks ja see teadmine teeb eesti naised oma välimusega väga rahulolematuks. Tahtmine meeldida kasvatab tahtmist veel ilusam olla. Tagajärjeks on naiste kiire vananemine ja vormist välja minemine. Eestlus hävineks, kui eesti mees ei püüaks iseendaks jääda, seepärast on mehed vananedes paremas vormis kui naised. Ega teistelgi rahvustel midagi oluliselt teistmoodi ole.

See, kes peab sisu vormist tähtsamaks, läheb vormist välja. Ehk see, kes peab paljut vähesest paremaks, läheb vormist välja. See on nagu saiataigen, millele liiga palju pärmi lisatakse, et rohkem saaks. Ta pressib potist välja. See tähendab, et sisu ja vormi suhted on sisu kasuks ja vormi kahjuks. Et väärt sisu kaotsi ei läheks, selleks peab poti suuremaks venitama. Õigem oleks küll sisu revideerida ja üleliigsetest varandustest pidevalt loobuda, aga hirm oma tühisust ehk pisiasju pakkuda, segab. See on hirm, et minu armastust ei vajata, seda, mida minul on ei vajata. Selline arusaam teeb inimese kõige rohkem kurvaks, abituks, lootusetuks. Kurbus kasvatab mahtu, abitus ei võta midagi ette ja lootusetus vajutab kõik ripakile.

Vormist välja läinud, kasvanud inimestes on tahtmine pisiasjade kogumisega suurt asja kokku saada, et see siis pidulikult ära anda. Nad ei julge väikest kinkida. Kes vabastab tahtmise suurt anda, selle tahtmine muutub vajaduseks anda seda, mida anda on ja mida vajatakse.

Vaimsed pisiväärtused summeeruvad kvaliteedi tõusuks, aga materiaalsed pisiväärtused summeeruvad kvantiteedi tõusuks ehk kaalu tõusuks. Paksul inimesel on panipaikades alati üleliigset kraami, millest tal endalgi aimu ei ole. Kes oma stresse ei vabasta, see võib olla andmiseks valmis, aga ta ei leia neid, kellele oma varandust anda. Tema varandus võib olla tõeline väärtus, aga ta ei oska leida kanalit, mis viiks vajajate juurde. Solvatus selle pärast, et minu head ei vajata, aga teiste halva järele joostakse, ajab veel rohkem vormist välja.

Ükskõik, mis Teil anda on - kui Te näete, et seda ei võeta vastu ja jätate andmata, siis lähete vormist välja. Kui andmata asjad on varandus, see tähendab materiaalsed esemed, toit ja raha, siis võib selle tänavale panna, loomadele anda või prügimäele viia - küll keegi üles korjab. Solki või tulle viskamine on samuti väljapääs. Kui Te ei saa oma tarkust kellelegi edasi anda, siis on asi hullem. Suured targad saavad oma tarkuse teadusena paberile panna ehk tarkusele teadusliku raamatu vormi anda ilma oma keha vormi kahjustamata. Aga väikesed targad, nagu on enamik inimesi, hoiavad oma tarkuse omale, sest häbenevad seda anda. Piisaks selle andmisest oma perele, eriti lastele, et ise vormis olla, aga isegi seda kardetakse, sest häbenetakse.

Kui Teie arukust ei võeta vastu, siis on kõige hullem. Tean seda omast käest. Kaks esimest aastat alternatiivset ravitsemist olid aina õnnestumised, sest inimesed võtsid vastu kõik, mis andsin. Õigesti suunatud energia liikumine on tuntav ja kohe toimiv. Oh mis kena! Astud arsti kabinetti haigena sisse ja tuled tervena välja, kui just surmatõbi ei ole. Kui sain aru, et selline ravimine on viga, siis hakkasin inimesi õpetama, et nad aitaksid ise ennast. Sellest hetkest kohtasin protesti. Mind ei võetud enam vastu. Minu armastust polnud neile tarvis. Nad tahtsid, et ma neile halba teeksin, sest nad ei tea, mis on hea ja mis on halb. See tegi mind kurvaks. Teadsin küll, et inimesed ei saa asjast aru, seepärast teevad vigu, aga olles inimene, mitte ingel, takerdusin sellesse püünisesse ja läksin vormist välja.

Kõige rohkem kannatab väline vorm neil, kes tahavad, ootavad, unistavad, et ta armastus on väärtus, mida vajatakse. Eriti ohtlik on unistamine, sest see ei lase rahulikult isegi magada. Äärmuslikult heatahtlik inimene, kes ikka veel unistab, et tema headust hakatakse väärtustama rasvub niikaua, kuni saab aru, et unistuste realiseerimiseks on vaja midagi teha. Tema ümara näo nahk on eriliselt siidjalt puhas ja päikesena ilus seni, kuni ta naiivselt loodab, et kui ta teeb teistele head, siis ta on armastatud ja vajalik. Hetkel, mil illusioonid purunevad, laskub ta näole musta mure mask. Selline on heauskse inimese elusaatus. Et sellist õnnetust ei juhtuks, on vaja näha ka halba ja mitte ainult teistes. Eriti tähtis on seda näha iseeneses. Pettumustest kui iseenda vigadest arusaamine võimaldab olla vigadele kui silmade avajatele tänulik ja parandada vigu ning minna elus edasi.

Vead õpetavad. Teadmised, mida teiste vead annavad on head asjad, aga neist on vähe kasu kui inimene tahab olla hea. Viisakas käitumine on ka vorm. Teistele näitamise vorm. Kes seda ületähtsustab, see läheb oma vormist välja. Kes ütleb, mida on öelda ja nimetab asju õigete nimedega, see iseennast ei kahjusta. Seda kunsti oskavad inimesed, kellel on aega. Halvad inimesed ei lähe ka vormist välja, aga nad kahjustavad oma sisu. Niisiis: kes tahavad jääda seesmiselt kauniks, need lähevad väliselt inetuks. Kahjuks on vähe neid, kelle väline vorm ei hakkaks tasapisi mõjutama ka sisu. Seepärast on vaja küsida endalt: "Kas on vaja ennast niimoodi ohverdada?"

Väline vorm määrab hinna. Kes meestest ei tahaks omale ilusat noort naist ja kes naistest ei tahaks ilusat rikast meest, kes naist jumaldab? Kas seda on tarvis, selle peale alguses ei mõelda. Tahtmine head saada käivitab tahtmise meeldida - kuidas muidu head saab! Kes ei oska ennast väärtustada, see hakkab ennast hindama ja samamoodi hindavad teda ka teised. Ikka välise vormi järgi.

Kes tahab meeldida, see hakkab oma pead vaevama, püüdes välja mõelda, kuidas seda teha. Kuna kõige suuremaks armastuse tõestamiseks, mis kõigile meeldib, peetakse enda ohverdamist armastuse nimel, siis seda ka tehakse. On väikesi ohvreid, mida ohverdaja ise teab, aga teised ei pane tähelegi. On suuri ja väga suuri ehk enese elu ohverdamisi. Kellel on oma elu ka armas, selle pea hakkab peavaevamisest valutama. Kes püstitab endale loosungi, et mina ja ainult mina pean midagi välja mõtlema, muidu ma ei meeldi, see vaevab oma pead edasi, kuni hingeline vaev muutub füüsiliseks. Meeleheitest, et ta on nii rumal ja ei suuda midagi välja mõelda, tekib näiteks peaaju kasvaja.

Kes püüab meeldida ratsionaalse mõtlemisega, see vaevab rohkem vasakut ajupoolkera ja häda tekib sinna. Kes püüab meeldida teiste meeleolude äraarvamistega, aga ei arva, selle meeleheide oma möödapanemistest koguneb parema peapoole haiguseks. Vastavalt stressi suurusele on ka haiguse raskus. Vastavalt meeleheite ägedusele on haiguse avaldumise iseärasused.

Peaaju kasvajate puhul on eeltunnusteks tasakaaluhäired, krambisündroom, peavalud, keha lühiajalised tundetushood, mida enamasti võetakse iseseisvate haigustena, sest enamik inimesi valutab oma pead terve elu ja mingit kasvajat ei teki. Miks? Sest nad elavad oma meeleheite teistele välja, lähevad seepärast tülli ja põletavad haiguse energia sedaviisi ära. Halvemal juhul saavad insuldi.

Naine! Vabastage endast tahtmine oma mehele meeldida, siis Te olete mina ise. Kõik, mis seni Teie hinge näris, muutub väärtuseks ja Te olete endaga rahul. Te lakkate süüdistamast rasket elu, halba meest, laste sünnitamist ja mida kõike veel. Kõik, mis teie nooruse ja ilu on võtnud, saab imekombel andjaks. Avastate endas vajaduse hoolitseda oma keha eest, tegemata lisakulutusi, kusjuures hoolitsemine seisneb võibolla ainult selles, et Te panete oma keha tähele. Te ei pese näolt ja kätelt mustust, Te pesete nägu ja käsi. Pole tähtis, kas vesi on karastavalt külm või taluvuse piirini kuum, tähtis on, et Te pesete oma nägu ja käsi.

Oleme harjunud tähtsustama ebatähtsat. Kasvõi näiteks seda, et nägu tuleb pesta külma veega, siis on nahk pingul. Veel parem, kui valame end hommikuti kaevukülma veega üleni üle, see tagavat täieliku tervise. See, kes nii ei tee, jääb kindlasti haigeks. Paraku näitab elu, et need, kes teevad, ei ole sugugi mitte terved, sest nad tegelevad karastamisega, mitte kehaga. Kuulsin kord raadiost, kuidas üks ajakirjanik imestas, et intervjueeritaval vanamemmel pole üldse kortse näos. Memm ütles muhedalt: "Kulla laps! See on sellepärast, et ma pesen nägu igal hommikul hästi kuuma veega." Tema elu algas iseendast ja ta oskas alateadlikult olla oma kehaga üks.

Iseennast märkama hakates näete, kuidas silm hakkab särama ja kortsud tõmbuvad kallile kosmeetikale raha raiskamata aina siledamateks ja isikupärasemateks. Nii mees kui ka lapsed annavad neile armsatele kortsudele musi. Mehe kortse vaadates on hinges soe ja ühtegi neist ei tahaks olematuks teha. Vaatate naeratades ka laste näkku tekkivaid kortse, tundmata end halva emana, kes pole suutnud oma laste elu enda omast paremaks teha.

Tasapisi hakkab kogu keha paremuse poole muutuma, isegi haigused lahkuvad. Peeglist vaatab Teile vastu Teie keha puhas ja küps ilu. Kas tõesti vahetaksite selle kellegi teise keha vastu? Kui vahetaksite, siis peaksite elama samasugust elu kui see, kelle keha Teile nii väga meeldib. Võibolla ta elab välise ilu nimel elatud tühja täis elu. See tähendab: üksinduse piina, ükskõiksuse vaeva, oma egoismist ahistatu tühja täis elu. Kas oleksite sellega nõus? Kui olete ja Teie tahtmine on väga suur, siis Te saate, mida tahtsite. Kui selles elus ei jõua, siis järgmises elus.

Tahtmine meeldida on iseenda ehk isiksuse muutmine teise sarnaseks, see tähendab oma ainuomapära hävitamist. Isiksuse tunnetamine enda kõrval on sedavõrd meeldiv, et me ei pane tema välimust või käitumist tähele. Kui isiksus hakkab ennast hävitama, siis me tunneme selle ära, olenemata sellest, kas oskame filosoofiliselt mõelda või mitte, ja hakkame protestima. Hing - meie esmane suhtlemisvahend - püüab meid niiviisi mõtlema panna.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kui Te püüate meeldida ja arvate, et ei meeldi, siis Teil on õigus. Te ei meeldi tõepoolest, sest mida rohkem tahate meeldida, seda vähem olete mina ise. Teisiti öeldes: Te muutute järjest enam selleks teiseks, kellele Te tahate meeldida. Te ei näe, kuidas trügite oma saatuseteelt teise saatuseteele. Kui ta seda laseks, siis ta peaks ise hävinema, sest maailmas ei saa olla kahte täiesti identset inimest. Tal on põhjust ennast kaitsta, sest Teie olete eesmärgi saavutamiseks oma tahtejõu koondanud, aga tema ei ole. Materiaalsuses kehtib suurema ja tugevama ehk tahtejõulise õigus.

Materiaalses eluvõitluses kannatab kõigepealt hing. Olles tasakaalutu, on ta mõjutatav. Tulemuseks on hinge ja keha tandemi oma õiguse ajamine nii, et vaim lahkub. Vaim ei võitle, ei võida ega anna alla, ta lahkub, sest tal pole kiiret. Vaim annab järele ja ootab, sest tema jaoks ei eksisteeri aega. Kas see inimene õpib selles elus inimeseks saama või alles järgmises või läheb tal veel rohkem aega tarvis, sel pole tähtsust.

Vaimul ei ole eesmärke, vaimul on siht. Sihikindlalt saab minna see, kes on olemas. Vaim hoolitseb iseenda olemasolu eest. Kahe täpselt ühesuguse inimese teke tähendaks ühe hävingut nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kuna Teie olete kõigest hingest tahtnud ja oma tahtejõu mobiliseerinud, siis Teil on tema ees edumaa. Võistluses ja võitluses kehtib suurema ja tugevama õigus. Seega tema peab hävinema. Tahtmine teisele meeldida on lõppkokkuvõttes ka teist hävitav.

Kas Te saate aru, miks kuulsused, kellele fännide jumaldamine justkui väga meeldib, fännidele ülevalt alla vaatavad, neid alandavad ja väga erineval moel kannatama panevad? Miks jumaldatud abikaasa tõukab oma jumaldajat endast ära? Miks üliarmastatud laps vaatab oma vanematele põlglikult ülalt alla? Miks ülialandlik laps saab oma vanemate poolt veelgi alandatud? Miks orjapidaja vajutab tema ees põlvili roomavale orjale kanna kuklasse? Nii toimib alateadlik enese alalhoiu instinkt.

Olles teise suhtes rahulolematu, olete rahulolematu tegelikult oma kehaga ehk sõbraga, sellepärast, et ei saanud, mida tahtsite. Tahtsite teise tähelepanu, sõprust või armastust, aga jäite võibolla kõigest ilma.

Kujutage ette, kas Te oleksite oma eluaegse sõbraga tema välimuse pärast rahulolematu? Kas looduse poolt antud välimusel on tähtsust, kui on üksteisemõistmine ja armastus? Kes hoolib, see hoolitseb ja teeb seda iseenesestmõistetavalt, ka sõbraga. Tahtmine meeldida paneb keha kannatama. Tema armastus Teie vastu saab ohvriks toodud.

Laps, kes tahab emale meeldida, on ema välimusega, aga kes tahab isale meeldida, see on isa välimusega. Vastavalt meeldimise muutumisele võib välimus elu jooksul ka korduvalt muutuda. Kes tahab meeldida mõlemale vanemale, see saab mõlemalt vanemalt välimuse ilusamad omadused. Kes tahab meeldida endale, see pole üldse oma vanemate moodi. Haigusedki on vanematest haigustest erinevad. Kellele meeldib omapära, see valib vanematelt nende omapärased jooned, millest kujundab iseenda. See laps pole kellegi moodi. Ta on omapärane.

Võibolla Teie olete hoopis vanaema moodi. See tähendab, et olete emaihus olles tahtnud vanaemale meeldida. Miks? Tõenäoliselt oli tema see hea ingel, tänu kellele ema sai Teid ilmale tuua. Noored vaesed töö ja elukohata vanemad sõltuvad ju sageli oma vanematest ja mitte alati ei ole vanad noorte ihuvilja vastu armulised.

On lapsi, kellel on näiteks vanaema nägu ja vanaisa keha või vastupidi, sest noored on oma lapsega olnud väljapääsmatus olukorras, aga vanaema ja -isa on nad päästnud. Laps on sündinud tänu vanaema ja vanaisa armastusele. Lapse väline sarnasus kellegagi on silmaga nähtav tänu kellelegi millegi eluliselt tähtsa eest. See võib olla ainult mingi samasugune märk kehal või käsi või jalg, sõrm või varvas. Teisiti öeldes: see on alateadliku armastuse sideme ja tänuvõla tasumise märk. Eluliselt on sarnaste vahel seletamatu sümpaatia, isegi kui üks või teine muutub paharetiks.

Kasvava lapse välimus võib iga nädalaga muutuda. Kord on ema, kord isa nägu, sealsamas vaatab lapses vastu vanaema või vanaisa, aga ka õde, vend või mõni kaugem sugulane. Nii toimib tahtmine meeldida sellele, kellele mina meeldin. Ka heatahtlik võõras võib lapse välimuse kaudu ennast näidata. Tahan ja ei taha on sisuliselt üks ja sama, aga vorm on erinev.

Kes ei taha emale meeldida, sellel on emaga sarnane välimus, mida rikub mingi iluviga või kaasasündinud defekt. Kui protest ema vastu tekib peale sündimist, siis tekib ka defekt samal ajal. Kes ei taha isale meeldida, selle sarnasus isaga on moonutatud mingi iluveaga või skeletiveaga. Kes protestib väga-väga oma vanemate illusioonide vastu, sellel on näokolju kaasasündinud anomaaliad. Sel kombel teostubki lapse tahtmine olla mina ise - iluvigadega lapsele ei sunnita ju enam väljapaistvat rolli peale. Nii maksab eelmise elu protest iseendale karmilt kätte. Iluvigade eemaldamine õnnestub hästi neil, kes lasevad oma protesti vanemate vastu vabaks.

Kes teab, et tal on silmatorkavad füüsilised puudujäägid, on eriti tundlik, kui tema meeldida tahtmise püüdlusi ei märgata. Ta püüab vajakajäämisi mõne liialdusega tasakaalustada, muutudes töös üliagaraks või jutus mesimagusaks, teadmistes targutajaks või narruseni hardaks, jumaldamaks kedagi või midagi.

Niisuguse vea vältimiseks oleks vaja teada, et füüsilise puudega last ei tohi kunagi haletseda. Juba enne, kui ta õpib oma defekti teistega võrdlema, on vaja talle selgitada, et füüsiline puudujääk on kindlasti kompenseeritud vaimsete võimetega, sest looduses on kõik tasakaalus. Nii, nagu füüsilisi võimeid saab arendada, saab arendada ka vaimseid võimeid.

Kui vanemad peavad füüsilist täiuslikkust primaarseks, siis nad hakkavad last haletsema ja hävitavad inimeseks olemise jõu. Imiku kõrval nutmisest ei saa aru ainult imiku mõistus ehk keha, aga vaim ja hing näevad kõike. Lapse vaim taandub, kui hing ehk ema valib endale raskema õppetunni.

Vaim on rahu ise. Temal ei ole kahju, et hing ja keha valivad suuremad kannatused kui tarvis oleks. Tema on andnud kõige otstarbekama karmavõla lunastamise võimaluse. Kes ei oska seda enda hüveks kasutada, see teeb küll ebaotstarbekalt ning selleks kulub rohkem aega, aga see on tema vaba valik.

Kaastundlik ema, kes südamega mõtleb, kuidas oma füüsiliselt haigele lapsele esimestest elupäevadest alates eluks toimetuleku nippe õpetada, ei peleta lapse vaimu hinge ja keha juurest kaugemale. Teda võidakse nimetada karmiks ja südametuks, aga laps tunneb, et see on temale ainuõige, muidu ta ei arendaks neidki väheseid füüsilisi võimalusi, mis tal on.

Suurte süütunnetega ema ei mõtle ette, ta tahab oma süütunnete vaigistamiseks hea olla ja tagajärjeks on mugav ja laisk lapsinvaliid, kes vaatab mõnuga pealt, kuidas teised tema ümber jooksevad. Niipea kui ei jookse, nii hakkab nõudma. Lapsinvaliidide nutt on erinevalt tervete laste nutust eriliselt hirmutav, lõikav, võigas ja kuulajate süütundeid suurendav.

Inimese elu siht on liikumine täiuslikkuse poole ehk iseenda üha täiuslikumaks muutmine. Teisiti öeldes: õnn ei ole mitte paradiisi saamine, vaid paradiisi poole minemine. Hirm teeb sihist elu eesmärgi. Elu taandub materiaalsele tasandile, mida peetakse tõeks ja mille külge klammerdutakse. Materialist irvitab minusugusele näkku ja ütleb, et ainult rahas on õnn, sest paradiisi nagunii ei saa. Eesmärk on tema Jumal. Eesmärgikindla inimese kuju jumaldamine on sajandi lõpus suurem kui omal ajal Hitleri ja Stalini kummardamine.

Mida targemaks ja võimekamaks selline inimene ennast peab, seda rohkem teeb ta kõik, et muuta materiaalset maailma, sealhulgas ka inimese keha täiuslikuks. Ta ei rahuldu igapäevase elu täiuslikumaks muutumisega, ta tahab kohe täiuslikku elu. Sellist suurepärast eesmärki toetatakse ja finantseeritakse seda enam, mida rohkem mittetäiuslikkuse põhjusi avastatakse ja tõestatakse. Juba on tõestatud, et kõik inimkeha puudused on tingitud geenidest ja arendatakse teadust, et geene muuta. Jälle muuta! Nii aina muudame ja muudame, kõik aina teevad head, aga puuetega ehk geneetiliste arenguriketega inimesi sünnib aina rohkem. Sest teadus ei oska tõelisi põhjusi näha. Ta konstateerib vaid füüsilisele tasandile materialiseerunud fakte.

Juba on teaduslikult avastatud, et hirmude asupaigaks ajus on koht ladinakeelse nimega hippocampus. Üheaegselt selle avastuse teavitamisega ajakirjanduses käidi välja ka ülitark idee: mis nüüd viga, kes tahab oma hirmudest lahti saada, see lasku oma hippocampus ära lõigata. Halba ei tee see mitte mingil juhul. Kui arvate, et kõik reageerivad sellisele teatele kui idiootsusele kriitiliselt, siis eksite. Hirmunud inimesed rabasid sellisest teatest kinni nagu õlekõrrest. Nad võivad teada, et ajuoperatsioon ei ole naljaasi, aga nad on solvatud ikkagi, et keegi ei taha neid aidata. Hirmunud inimese jaoks muutub iga uus teadmine tema elu halvendajaks. Nii osutub ka selles asjas õigeks ütlemine, et rumalal on hea elada, sest ta ei oska midagi karta. Hippokampos on mütoloogiliselt merihobukese kujutis, pooleldi maosarnase kehaga olend, keda peeti merijumaluste ratsuks. Näete, mütoloogiliselt on inimese ebaloomulikule kiirustamisele, ratsutamisele õige nimi pandud ammu enne kui teadus tegi oma meditsiinilise avastuse. See tähendab: loodus vormib materiaalsuse võimalikult sarnaseks tema vaimsele sisule.

Selline muutmine on vägivald. See on halva Hitleri tõupuhtuse idee jätkamine hea teaduse tasandil. Vorm on uus, sisu on sama. Halb nimetatakse heaks, aga tegelikult läheb kõik vanaviisi edasi.

Füüsiliste geneetiliste väärarengute tõeline põhjus on järjest enam

juurduv tahtmine teha materiaalne maailm lõplikult täiuslikuks ehk

tahtmine vaimu - täiuslikkust - materialiseerida.

See on eriliselt hea tahtmine, mis varjab eriliselt halba tagajärge, sest vaimu ei saa materialiseerida. Vaim materialiseerib ennast ise, kui talle on seda tarvis.

Elu ei saa teha lõplikult täiuslikuks, elu on vaja teha pidevalt täiuslikumaks.

Täiuslikkuse sümbol on muna. Kanaks ei saa ta ilma kuketa ja ilma normaalse keskkonnata. Inimese materiaalne algrakk on samuti muna, mille seeme on spermatosoid. Naine, kes oskab olla kõigepealt inimene ning mees, kes oskab olla samuti kõigepealt inimene, ei piitsuta ennast ega vastassugupoolt aina parema saamise ja paremaks saamise pärast taga. Lõpetamata kool, valmis tegemata töö, saavutamata edu, leidmata kuulsus, saamata rikkus, ostmata auto, lõpliku lihvita kodu on hirmudeta Inimesele loomulik olek lõputul teel. Nad teavad ja tunnevad, et mida ei jõudnud täna, seda teevad homme, kui täna tuli midagi tähtsamat ette.

Saavutamata eesmärgid on hirmudega naise ja mehe traagika, eriti siis, kui nad ei ole veel iseseisvad, kui on millestki või kellestki sõltuvad. Meeleheide materialiseerib hingelise traagika materiaalseks - väärarenguga lapseks. Naisest sõltub lapse, sealhulgas terve lapse sünd. Mida rohkem tahab naine oma tarkust ja töökust tõestada ehk mida suurem on tema hirm, et teda ebatäiuslikuna ei armastata, seda rohkem tahab ta ennast lõplikult täiuslikuks teha, enne kui lubab lapsel sündida. Kui tema kõrval on mees, kes tahab kõigile oma tarkuse või töökusega või kõigi heade omadustega meeldida, siis peab õnnetus tulema haige lapse näol. Elu õpetab, et üle oma varju (loe: häbi) pole võimalik hüpata.

Väärareng räägib, et vanemate armastus on arenenud vääralt, sest teda on arendatud eesmärkide nimel. Halba heaks rääkides, ennast õigustades või oma negatiivsust ükskõik missuguste väliste faktoritega ära peites, usutakse, et tehti õigesti. Väärarvamus iseendast tekib niiviisi nagu iseenesest. Pärast küsitakse imestunult: "Oleksin ma pidanud selle siis letti laduma või?" Ei, seda mitte. Viga oleks vaja olnud parandada. Teineteisele alatult valetamine, veelgi enam: truuduse murdmine, on armastuse vääralt arenemine, mille tulemuseks on lapse väärareng.

Pidev pingeline rügamine väsitab ja väsinud hobusele on vaja nii kaeru kui piitsa. Kaerad on kõik vitamiinid, mineraalid, ergutavad, toniseerivad, meeleolu tõstvad, jõudu andvad keemilised vahendid, millele viimasel ajal on naturaalse silt peale kleebitud. Tahtmine täiuslikuks saada sunnib neid uskuma ja kasutama. Ega süüdistada ei saagi, sest nad on tõesti head asjad, teaduslikult tõestatud. Tõeliselt hea tähendab materiaalse tasandi head, sest tõelise tõe tasandil pole ainult head ega ainult halba. Eriti hästi tõstavad käpakile vajunud inimese jalule hormoonid, panevad veel jooksma kah, nii et tarvitagem terviseks! Eks pärast näe, mis saab. Loodan, et Te mu irooniat - naeru läbi pisarate - tõena ei võtnud.

Veel paremini tõstavad käpakile vajunud inimese jalgele abieluvälised suhted. Kui kauaks, see on iseasi. Uut suurt armastust ja armumänge peavad paljud inimesed lausa vajalikeks, sest sellega nad tõestavad vähemalt endale, et nad on kaasaegsed edumeelsed inimesed. Kui nad teaksid, et sellise elu tagajärjeks võib olla väärarenguga laps, siis nad teeksid kõik, et last ei tuleks. Mehed enamikus teevadki nii, aga petetud naine või oma armastust tõestada tahtev armuke keerab mehe plaanid vussi.

Kõige selle kohta võib kujundlikult öelda, et normaalsest kanamunast üritatakse teha jaanalinnu muna. Ehk väikesest halvast üritatakse suurt head teha. Tulemuseks on küll suur, aga mitte hea, vaid halb. See tähendab, et tulemuseks on munastumine. Või kuidas nimetada sünnipäraselt lühenenud käte-jalgadega või üldse käte-jalgadeta inimest? Elupuhuselt võrdub see kätest ja jalgadest või nende funktsioonist haiguse või trauma läbi ilma jäämist.

Vaimset munastumist kohtab sagedamini. Noorte suust kuuleb vahel pahameelset hinnangut kellegi kohta: "Ah, see on üks igavene muna! Ei, tema peale ära küll looda!" See tähendab, et kui inimene tahab kõigile hea olla, siis ära looda hädas tema peale. Elukriisis pole Ta võimeline teisi aitama, sest ta on siis isegi abitu.

Alaväärsuskompleksiga naine ja mees, kes tahavad ükskõik millega oma paremust tõestada, hakkavad seda tahtma ka seksiga ja tulevaste lastega. Oma muret endasse hoides, seda isegi mitte teineteisele rääkides, võivad nad nii üksmeelselt ühte ja sedasama tahta, et laps on sündides sümmeetriliselt väljaarenemata käte ja jalgadega. Kui nad mõlemad oma viga tunnistavad ja parandavad, siis on võimalik, et lapse käed - jalad arenevad normaalseteks. Vastsündinuga käib see kähku, sest tema põhitegevus on ju kasvamine.

Materiaalne täiuslikkus tahab kasulik olla. See tähendab: ta ootab, et teda ära kasutatakse. Kui kasutatakse, siis ta on rõõmus ja valmis ennast viimseni ohverdama, kuni tekib kriis, mis vallandab viha, et teda kasutati kellegi kasuks ära. Mida rohkem täiuslikkus kardab, et teda ei vajata, et tema tase on teistega võrreldes liiga kõrge, siis tema jaoks ongi nii. Täiuslikkusega, mis seisab kaua kasutamatult juhtub see, mis juhtub munaga, kui see kaua seisab. Ta muutub mädamunaks. Talumatu alandatus selle pärast, et teda ei vajata, teeb inimese mädamunaks.

Niikaua, kuni inimese täiuslikkust märgatakse, toonitatakse, kiidetakse, on temas jaanalinnu muretus. See on dogmaatiline arusaam, et süda võib rahul olla, sest ma olen sõnakuulelikult ja maksimaalselt teinud kõik, mida nõutakse, aga nõutakse ainult head. Inimene, kes nii mõtleb, ei saa aru, miks igasugune meeleline taju sunnib teda kuhugi põgenema ja pead liiva alla peitma. Jaanalinnu muretus toob inimesele raske mure kaela. Raske nagu jaanalinnugi, kes oma raskuse tõttu ei suuda lennata linnuna taeva all, olgugi, et on lind.

Võite öelda, et ma olen ju oma lapsele kõigele ette mõeldes täiuslikult muretu elu loonud. Jah, olete küll, aga ei saa aru, mis on mure ja mis on muretus. Õnneks on jaanalinnu muretus inimesest vabastatav. Olen veendunud, et nii, nagu laste geneetilised arengurikked tekivad, võivad nad ka olematuks muutuda, aga see tähendab aeganõudvat, järjekindlat ja süsteemaatilist tööd iseendaga.

Üleüldiselt oma tunnete häbenemine ja enda pidamine seepärast käperdiseks mitte ainult töötegemises, vaid kõiges, näiteks inimsuhete aspektist vaadatuna, võib tekitada nii labakäte kui ka labajalgade arengu peetuse. Tihti on enda käperdiseks pidamine tagantjärele tarkus ja kujutab endast topeltkaristust eksimuse eest, mis pani juba niigi kannatama. Liigne sõpruse või armastuse nime all ükskõik kelle külge klammerdumine, pimesi usaldamine, ennastohverdav orjamine, ärakasutatuks osutumine võib inimese iseenda vastu nii vihaseks ajada, et ta neab ennast oma rumaluse pärast ära. Olles seda teinud eelmises elus, võib inimene käesolevasse ellu sündida käte ja jalgade väiksemate või suuremate arengupeetustega. Kusjuures vanemad valib ta endale sarnase mõttelaadiga.

Eriti raske timuka mõõgana kukuvad inimestel, kes on pidanud ennast paremaks. Kuna iseenda sajatamine provotseerib ka teiste needust, siis kokku võib tulemuseks olla iseenda järgmise elu väga raske väärareng. Iseennast analoogselt nuhtlevad vanemad tõmbavad endale sellist last ligi. Näiteks laps, kes hoidis eelmises elus mõtteliselt kümne küünega kinni armsamast, sõbrast või positsioonist, millele lootis rajada oma õnneliku elu, tuleb vanematele, kellest vähemasti üks hoiab teisest samamoodi kümne küünega kinni, sest ilma teiseta ei oleks ta midagi. Eelmises elus tõugati ta eemale samasuguse asja pärast. Süüdistades ja sajatades rohkem ennast kui teisi ei saanud ta aru, miks juhtus just temaga selline õnnetus. Nüüd sündis ta sõrmedeta, et õppida teiste külge mitte klammerduma.

Vanemad, kellel sündis jäsemete arengupeetusega laps, saavad aidata last oma stresside vabastamisega. Häbi oma ebatäiuslikkuse ja tahtmiste pärast, mis sundis kartma ja klammerduma, et mitte jääda teisest ilma. Hirm avada ennast ja sirutuda elule avali vastu. Tahtmine olla täielikult täiuslik. Häbi oma inetuse, rumaluse, saamatuse, oskamatuse ja muude puuduste pärast. Häbi oma värdjalike mõtete pärast. Need on keerulised stressid, mis oleks vaja vabastada lisaks lihtsamatele stressidele, mida endast leiate.

Oma perre sündivate väärarengute ennetamiseks on vaja muuta oma suhtumist väärarengutesse. Iga inimene, kes veel ei oska olla Inimene, on potentsiaalne vanem, vanavanem või vanavanavanem väärarenguga sündivale lapsele. Mida paremaks, korralikumaks, moraalsemaks, täiuslikumaks, õigemaks peab ennast selline inimene, seda rohkem ei oska ta aru saada, et väärarenguga inimene on ka inimene. Ta tegi eelmises elus vea, pidades ennast absoluutselt heaks. Kui talle tõestati vastupidist, näiteks võibolla teda kasutati julmalt ära, siis ta tegi järgmise vea sellega, et sai enda peale hirmus vihaseks ja tahtis ennast karistada oma rumaluse pärast. Eelmises elus ükskõik mis põhjusel realiseerumata karistus realiseerus käesolevas elus. Võibolla ta isegi karistas ennast, pani näiteks kannatama, aga arvas, et seda sai liiga vähe.


NÄIDE ELUST.

Konkreetselt oli mul üks patsient, kes ei teinud eelmises elus kohustuse pärast perekonda toita enesetappu, kui ta alatult viletsusse tõugati, aga ta piinas ennast külmetamisega, kuni külm võttis ta labajalad ja labakäed ära. Häbi elada alandatuses otsis kiiret surma, aga ta sai selle pika piinlemise järel, elades endise maksimaalse au ja uhkuse asemel äärmuslikus vaesuses. Ta pidas enda häbisse saatjaid üheaegselt oma rahva paremaks osaks ja alatuteks värdjateks ning ta ei saanud lahti tundest, et on ikkagi üks nende seast.

Häbi elada värdjana jäi tal eelmises elus realiseerumata. Käesolevas elus tuli ta seda realiseerima. Ta sündis sõrmedeta, varvasteta ja lühenenud labajalaga. Tänu vanaemale ja vanematele hakkasid lapse labajalad, varbad ja sõrmed nähtavalt kasvama, sest vanemad tunnistasid oma analoogset mõttelaadi ja asusid kohe oma vigu parandama. Nad tegelesid ka muude alternatiivsete ja meditsiiniliste kaasaaitamise võimalustega. Operatsioonidest esialgu keeldusid.

Ükskõik, mis nime me väärarenguga inimesele anname, meil on vaja mõista, et ta on meie õpetaja. Oma olemasoluga on ta nii endale kui meile praegu vajalik. Ta õpetab, et kui sina, armas inimene, mõtled samamoodi nagu mina mõtlesin eelmises elus ja nagu mõtlesid minu praeguse elu vanemad ja vanavanemad, siis võib samasugune õnnetus juhtuda sinu laste või lastelastega. Sa ei oska täiuslikuks muutuda, sa hakkad täiuslikuks muutma. Kui sa endaga seda tehtud ei saanud, siis sa tahad seda erilise kirega teha järeltulevate põlvedega.

Lühidalt iseloomustab väärarengutega inimese karmavõla olemust sõna VÄRDJAS. Mida ütleb see sõna Teile? Olen seda küsimust esitanud paljudele. Erinevaid reaktsioone on samapalju kui inimesi. Täielikust ükskõiksusest üliemotsionaalse väljapurskeni välja.

Võibolla järgnev selgitus tundub Teile julm, aga eks väärarengki on omamoodi elu julmus. Kes on eelmises elus kedagi, kasvõi iseennast, üheselt ja kategooriliselt värdjaks teinud, selle saatus on käesolevas elus olla ise värdjas. Tegemisele eelnes võibolla palju elusid, millal ta kellestki kui värdjast mõtles. Siis tulid elud, mil ta seda armutult ütles. Edasi tulid elud, millal ta seda oma käega või oma käsuga otseselt või kaudselt tegi. Nüüd on tal vaja kogeda oma töö tulemust, et sama viga enam kunagi mitte teha.

Värdjaks muutub see, kes kõrgelt kukub. Tahtes saada kõrgele, oleme kukkujad, kes provotseerivad kukutajaid. Kõige paremad kukutajad on lähedased: vanemad, abikaasa, lapsed, sõbrad. Valusalt löövad ka endised põhimõttekaaslased. Mida kõrgemad, ilusamad, ideelisemad on eesmärgid, seda raskem, kurvastavam, julmem, haavavam, värdjalikum on löök.

Tahtes saada kõrgele, ülendatakse ennast või alandatakse teisi. Tavaliselt tehakse mõlemat. Seepärast süüdistatakse pärast kukkumist nii ennast kui teisi. Eelmises elus kõrgelt kukkunu, kes ei jõudnud oma kukkumise tuumani, tuleb kaasasündinud füüsiliste vigadega, mis takistavad tal kättemaksuks tegemast teisi samasugusteks vigasteks. Näiteks inimene, kes tehti vargaks ja kellel seepärast raiuti sõrmed maha, ei suuda saada rahu enne kui on kätte maksnud. Ta ei olnud seda pisikest asja varastanud. Tegelikult oli tal väga suure varguse plaan, mis jäi tegemata tänu sõrmede maharaiumisele. Elu takistab teda juba mitu elu järjest saamast vargaks. Kui ta ei saanud oma vaimsest veast füüsilise kannatuse kaudu aru, siis peab tulema veel raskem füüsiline kannatus.

Inimene, kelle hinge löödi haav, mida ta ei andnud andeks, tuleb kaasasündinud südamerikkega. Vastasel juhul oleks ta võibolla kellegi südamesse füüsilise haava lööja. See tähendab tapja. Keegi, kes jäi kellegi süül jalast ilma ja ootas, et tema kaotus korvatakse, aga ei korvatud, tuleb jalata. Vastasel juhul muutuks ta kellegi invaliidistajaks. Näiteks põhjustaks avarii, milles teine kaotaks jala. Keegi, kelle alandatuse häbi eelmises elus oli nagu kaela kahekorra rinnale väänamine, tuli, hinges tahtmine keerata alandaja kael kahekorra, aga ta sai endale sünnitrauma. Nüüd ta lunastab oma karmavõlga, mitte ei tekita seda. Elu käib ikka nii, et kord teeme vigu, kord parandame neid. Sama kehtib ka vanemate kohta. Suured vead jäävad järeltulevate põlvede lunastada. Kes ei saanud aru ka sellest, see peab lunastama oma vea veidi hiljem - oma järgmises elus.

Väärarenguga inimeste vanemate ja vanavanemate karmavõlaks on halvustav suhtumine värdjatesse. Paljud, kes on tundnud hirmu defektidega inimeste ees, leiavad ameti, kus on vaja nende eest hoolt kanda. Hakates defektiga inimest armastama, on nad lunastanud oma karmavõla. Kes ei oska endas leida armastust, see põgeneb teise töö peale ja põlgab edasi. Kes suhtuvad vaimse või füüsilise defektiga inimesesse üheselt kui värdjasse, nägemata tema inimlikke väärtusi, kasvatavad oma viga. Neile sünnib väärarenguga laps või lapselaps, kelle eest hoolt kandes õpitakse nägema, et igal medalil on ka teine pool. Kes põlgab ka siis oma elu õppetunni ära, see sünnib järgmises elus ise värdjana, kellesse suhtutakse täpselt nii, nagu tema selles elu suhtus väärarengutega inimesesse.

Elu seadus on:

hirm tõmbab halba ligi,

süütunne on pinnas selle kasvuks,

viha hävitab halva, mille ise külvas.

Juurdlemata, mis on õige, mis on väär, hakatakse tahtma õiget, nimetades seda heaks ja iseennast õigeks. Väära hakatakse taunima, tõrjuma, eitama, maha salgama, ära keelama, olematuks tegema. Lühidalt öeldes: hävitama. Kuna meie aegruumis ei saa ükski energia hävineda, ta saab ainult muutuda teiseks energiaks, siis kui teda muudetakse, siis ta hakkab arenema vääralt. See tähendab: kui tal ei ole võimalust areneda vabalt vastavalt vajadusele, siis ta hakkab arenema vääralt vastavalt sundolukorrale. Tulemuseks ongi varem või hiljem väärareng. Igasugusele väärarenemisele eelneb väär, värdjalik mõttelaad, mida selle harrastajad peavad sageli targaks, intelligentseks ja harituks.

Mida suurem on inimese hirm igasuguse värdjalikkuse ees, seda rohkem ta tõmbab seda ligi ja seda ägedamalt püüab ta seda juba eos hävitada. Nii võivad naine ja mees nii mõnegi inimese ja elunähtuse iseloomustamiseks endalegi märkamatult kasutada sõna: värdjas. Igal pool iseenda õigust taga ajades, teisi pidevalt arvustades ja värdjaks nimetades, jõutakse ilmtingimata ka teineteiseni. Olles teineteise hinge täis ajanud, öeldakse teisele esimest korda naljatades näilise rahulikkusega: "Oled sina aga värdjas," uskudes, et teine võttis asja naljana. Kellele meeldivad julmad naljad, see võibolla võttiski. Kui ta samaga vastab, siis see ei olnud nii. Lapsele, kes peab kuulama vanemate sellist omavahelist võimuvõitlust, võib see kunagi tekitada eluohtliku haiguse. Kui küsida selliselt haigelt lapselt, kes on juba täiskasvanud, mis tähendab tema jaoks sõna värdjas, siis tal võib tekkida niisugune mõtteblokk, et ta võib vanduda, et ta pole kunagi sellist sõna vähemalt oma peres kuulnud. Tegelikult on see ülisuur tahtmine seda mitte mäletada. See on hirm ja häbi niisugust asja mäletada.

Värdjalikkus on halvustav suhtumine halba ehk halva tegemine halvemaks.

Kui inimesed ei saa aru, et nad näevad teistes iseennast, siis nende õppetund kasvab karmimaks. Nende lapsega võib juhtuda midagi, mis ta invaliidistab või leiab laps omale partneri, abikaasa, kellel on väärareng või elupuhuselt tekkinud invaliidsus. Mõni inimene tõmbab korduvalt endale ligi arengudefektiga partnerit, kuni valib neist ühe välja. Tunneb ära, et temale pole paremat loodud. Ta ei tarvitse aimatagi, et hing, alateadvus, tõmbas ligi põhimõtteliselt sarnase. Ta vanemate vaimne invaliidsus, värdjalikkus, püüd lüüa teistel jalgu alt ära, muutus lapse või tema partneri põhimõtteliselt samasuguseks füüsiliseks invaliidsuseks. Miks? Laps ei olnud ju algselt selline. Ei olnud jah, aga tema värdjalikkuse energia kasvas ülepiiriliseks sellest, et ta võttis vanemate hinnangud omaks. Miks? Sest ta tahtis olla nii väga hea oma vanematele. Lootis sellega muuta vanemaid paremaks, hellemaks, armastavamaks.

Invaliidideks peetakse nähtava kehalise või vaimse puudujäägiga inimesi. Seda, et operatsioonil eemaldatud organiga inimene on ka põhimõtteliselt invaliid, ei osata mõelda. Laps, kes ka peale sellist kannatust on klammerdunud vanemate külge, et teenida ära nende positiivset hinnangut nii, et paneb sellega kaalule oma perekonnaelu, võib saada endale teratoomi. Ladina keeles teratoma. See on värdjalikkuse energia kogunemine ülepiiriliseks. Meeleheide oma tahtmisest vastata enda kannatama panijatele samade sõnadega, mida siiski välja ei karju, vallandab teratoomi tekke.

Ülepiiriline kangelaslik kannatamine värdjaliku mõttelaadi käes, julgemata otsustada oma elu üle ise, tekitab teratoomi. TERATOOM, on kasvaja, mis oma iseloomult on sageli pahaloomuline. Kui ta on pahaloomuline, siis see tähendab, et värdjaks sõimamise tagamõte oli pahasoovlik, kättemaksuhimuline, invaliidistav, elu kvaliteeti hävitav, oma tahet maksma panev, oma paremust tõestav. Hirmunud laps, kes võtab vanemate ellusuhtumise omaks, kogub samasugust energiat igalt poolt. Eriti palju saab ta kannatada kui on vaene, aga peab elama materiaalse heaolu keskkonnas. Miks? Sest värdjalikku ellusuhtumist on kõige rohkem inimestes, kes peavad ennast paremateks. Nad võtavad endale õiguse vaadata ülalt alla kui värdjatele neile, kes ei saa oma eluga hakkama. Sõnades võivad nad seda eitada, aga kuna mõte on tegu, siis ta toimib.

Ennast paremaks pidavate inimeste suuremeelne ja lahke suhtumine sünnipäraste väärarengutega lastesse on pöördvõrdeline suhtumisega tervetesse inimestesse, kes ei saa oma eluga hakkama. Eriti karmilt saavad kannatada oma lapsed, keda võõraste vastu suuremeelsed vanemad on ise kasvatanud abituteks. Võõraste vastu armastusväärsuse demonstreerimine viib selleni, et oma laps hakkab unistama haigeks või invaliidiks jäämisest. Lootus, et siis ema või isa armastab teda, võibki tuua õnnetuse kaela. Kui tahtmine ei olnud piisavalt suur, siis ta ei realiseeru enne, kui kannatav laps saab ise lapse, kellel on paratamatult samasugused energiad sees. Tema invaliidsus õpetab nüüd kolme põlvkonda.

Allasurutuses elav inimene hakkab ennast pidama käperdiseks, kes ei saa millegagi hakkama. Ei vaimselt, hingeliselt ega ka füüsiliselt. Iga järgmine ebaõnnestumine sunnib teda nimetama ennast idioodiks, käperdiseks, äbarikuks, värdjaks. Kes ei oska endasse teistmoodi suhtuda, võib kunagi tõdeda, et ta on nii äbarik, et ei saanud isegi normaalset last sigitatud või sünnitatud. Ta on enda jaoks värdjas, kes sünnitas värdja. Ei kuulanud vanemate sõna ja sai, mis tahtis. Tegelikult on viga selles, et ta kuulas liiga palju vanemate sõna. Oleks ta lasknud karmi karistamise sõnad kõrvust mööda, siis poleks juhtunud nii hullu õnnetust.

Eksinud tütar, kes tahab patukahetsuseks olla eriliselt hea, saab vanematelt tavaliselt karmilt karistada. Omaksvõetud hinnangutega hindab ehk karistab ta ennast ise edasi. Ema, kes küsib tütrelt: "Missuguse värdjaga sa selle värdja valmis tegid?" ei oska aimatagi, et lõi kvaliteedipitsati pooltootele, mille nimeks on ta enda lapselaps. Võite öelda, et ükski ema ei saa nii öelda oma lapsele. Teil on õigus. Ema ei ütlegi, aga hea ema selle ema sees võib öelda veel hullemat. Kui selliste sõnadega raiumine oleks harv nähtus, siis ma sellest ei kirjutaks. Kui head emad teaksid, kui palju nad oma keelega meelega vääriti teevad, siis nad ei teeks nii.

Meelte poolt õigeks hinnatut keelega väljendades tehakse

kord meelega keelega, kord keelega meelega haiget.

Andes andeks oma emale, saab hing rahu ja keha saab hakata paranema. Andes andeks parandame nende vead vaimselt. Paludes oma lastelt andeks parandame oma vead vaimselt. Andes endale andeks ja saades oma vigadest aru, parandame oma vigu ka materiaalselt. Oma osa on kindlasti ka isadel, kes ei oska naise kõrval jääda meheks ja isaks, kes jagab hirmu ja armu alati arvestades asjaolusid. Isadele andestades õpime oma isa tundma. Õpime nägema, kui sõltuvuses on mehed naiste emotsioonidest, mida nad samastavad naistega ja mille vastu nad on täiesti abitud.

Üks sage viga, mida veel tehakse, on õpetus: ära võta halba suhu!


NÄIDE ELUST.

Küsisin ühe ema käest, kelle laps on Langton - Downi sündroomiga haige: "Mis ütleb Teile sõna "värdjas"?" Ta vastas viivitamatult: "Meie peres oli sellise sõna suhuvõtmine keelatud." Ema oli pannud sellise korra maksma, sest naabruses elav naine oli teiste inimeste hindamisel alati kasutanud seda sõna, kuni ise sünnitas väärarengutega lapse.

Ema või isa, kes õpetab, et ära nimeta kedagi värdjaks, siis ei sünni sulle endale värdjat, teenib head eesmärki. Kahjuks ei saada aru, et kui poleks hirmu väärarengu ees, siis ei tuleks sellist asja pähegi. Kui on hirm, siis pannakse tähele, et keegi, kes ristis teisi värdjateks, sai ise väärarenguga lapse. Endale ja lapsele sellise hirmsa sõna suhu võtmist keelates loodetakse, et kõik on nüüd korras. Väärarenguga lapselapse sündimine näitab, et mõttes ja mälus elas vastav energia edasi.

Lapse aitamiseks oleks vaja kõigil asjaosalistel igasuguse halvustamise energia endast vabastada. Mida vanem on laps, seda raskem on tasa teha tema füüsilisi puudujääke. Vaimse arengu parandamise eest võib hoolitseda sellele vaatamata.

 

 

NÄIDE ELUST.

Küsisin teiselt naiselt, kellel on sünnitrauma tagajärjel invaliidistunud laps, mida ütleb talle sõna "värdjas". Ta vaatas mulle tähelepanelikult otsa, mõtles, tunnetas ja ütles pead aeglaselt raputades: "Mitte midagi." Oma lapsest ei olnud ta kordagi nii mõelnud. Seepärast see sõna justkui ei puudutanud teda. Mõni minut hiljem purskus ta ohjeldamatult nutma. Selgus, et ta oli ennast alati tundnud värdjana sellepärast, et ta on nii pikk, nii suure kondiga, viimasel ajal veel paks ka.

Tegelikult ei ole tema välimuses midagi ei inetut ega erilist. Emast pärit väärtushinnangud olid ta pannud niimoodi paika. Selle halva asja hea pool on see, et ta armastab oma last ja tänu sellele laps paraneb siiski, olgugi et nagu aegluubis. Teised ei näe seda, aga ema tunneb ja näeb. Ta tunneb ja teab ka seda, et kui keegi teeks tema lapse kiiresti terveks, siis jääks tal midagi õppimata ja see tooks hiljem kaasa veel suurema õnnetuse.

Järelduse sellest näitest võib sõnastada üheselt: loodusseadus "sarnane tõmbab sarnast" toimib. Vaimne värdjas tõmbas ligi füüsilist värdjat, et nad teineteist armastades õpiksid armastama iseennast. Nad näevad ju teineteises iseennast. Nimetades asja õigete nimedega, on lihtsam mõista probleemi olemust. Näete, ma nimetasin naist värdjaks, sest ta tunneb ennast värdjana. Ta teab, et ma ei mõtle nii ja määravaks jääb mõte. Niikaua, kuni tema ei loobu otsimast ja parandamast oma vigu, ei loobu mina teda aitamast. Meis kõigis on lootus. Õnneks on sama meelt ka lapse isa.

Täiuslikkus ja värdjalikkus on ühe terviku kaks otsa.

Mida suurem on inimese tahtmine saada täiuslikuks, teha oma lapsed täiuslikuks, seda suurem on tema sees peidus olev värdjalikkus. Hirm näha iseendas värdjat, kes annab endast tunda, tekitab hirmu värdjate ees. Kahjuks ei saa inimene aru, et ta ei saa tunda muud kui seda, mis on tema enda sees. Kui seda hirmu ei oleks, siis inimeste suhted ei oleks nii väärastunud. Väärarengute ja kõikvõimalike invaliidistumiste suhtarv tõuseb kogu maailmas. Et Teiega seda õnnetust ei juhtuks, õppigem kuulama, mida inimesed räägivad, kuidas nad oma suhtumist väljendavad. Meenutage oma vanavanemate ja vanemate sõnu ja suhtumist halvasse. Mida üleolevam, põlglikum on see olnud, seda täiuslikumaks on ütlejad ennast pidanud. See tähendab, et Teil on vaja endast vabastada nende võltstäiuslikkust, sest Te koosnete oma vanemate energiatest. Tunnistage enda ja oma eelmiste sugupõlvede vigu ja vabastage neid, sest teistmoodi ei saa see energia Teist laskuda.

Füüsiliste väärarengutega inimestel on erilised vaimsed võimed, mis avalduvad, kui neid peetakse omasugusteks inimesteks. Kui ei tõrjuta, ei alandata, ei peeta ebavõrdseteks. Tavaliselt see ei õnnestu, sest väärarenguga laps on ebameeldiv. Ta väljendab tahtmatust oma vanematele meeldida. See tähendab, et ta armastab neid vanemaid ja tuli neid õpetama, aga ta ei saanud teisiti vanemate vigadele osutada, kuna nad ei oleks teisiti aru saanud. Kuna protest provotseerib protesti, siis pole võimalik lapsinvaliidiga peres ilma stresse vabastamata tingimusteta armastada. Kui seda üritatakse teha maailmale näitamiseks, siis on iseasi. Kuna see pole tõeline armastus, siis see ei ravi tervemaks. Heal juhul ei tee haigemaks.

Vaimselt terve füüsiline meesinvaliid oskab kõige paremini füüsiliste invaliidide mehhaanilisi või elektroonilisi abivahendeid välja mõelda, sest ta teab täpselt, mida hädasolijad vajavad. Sellise mehe aju võib leida või välja mõelda ükskõik missuguses eluvaldkonnas hädas olijate abistamiseks kõige paremaid vahendeid, võimalusi, teid ja seadusi. Tema aju potentsiaal on selles osas praktiliselt piiritu. Geniaalsed filosoofid, teadlased, leiutajad on igaüks oma puudujääki sel kombel kompenseerinud.

Vaimselt terve füüsiline naisinvaliid oskab kõige paremini perekonda ja ühiskonda armastusega üheks liita. Ta mõistab ergutada hädasolijate materiaalset madalust ülendama ja juhtida liigset vaimset lennukust mahedalt maanduma. Selline naine võib olla hingelt suur ja soe, nagu Emake Maa, kellele kõik inimesed on tema lapsed ja ta ei kannata hingeliselt oma füüsiliste puudujääkide pärast. Vaimselt terved füüsilised invaliidid on võimelised ennast igas kollektiivis nagu perekonnas tundma ja olema sellega lugupeetud.

Aga kus on need vaimselt terved invaliidid? Neid peaaegu polegi, sest nende vanemad on oma nutuga nad vaimselt abikooli tasemele surunud. Nii ei lase tahtmine meeldida isegi karmavõlga optimaalselt lunastada.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.