Kas Te tahate meeldida?
Tahate.
Kas Teile meeldivad enesetapjad?
Ei meeldi.
Järelikult Te tahate olla enesetapja, aga enesetapjad ei meeldi Teile.
Tahtmine meeldida on iseenda hävitamine, stresside keeles enesetapp. Mida suurem on tahtmine kõigile meeldida, seda lähemal on ka füüsiline enesetapp. Selle alternatiiviks satutakse olustikulistesse, liiklus- või looduskatastroofidesse. Kas purjus peaga autorooli minemine ei ole enesetapp? Kas auto juhtimine hingelises tühjustundes ei ole enesetapp? Kas tahtmine olemata olla ei ole enesetapp? On küll.
Positiivne ehk meeldida tahtev mõttelaad, mis väljendub meeldivas käitumises, kaunistab vormi, mille tõttu nägemismeel takistab südamega vaatamist. Tulemuseks on sisu hävinemine.
Jälgige, kui läbi Te õhtuks olete, kui olete terve päeva meeldida tahtnud. Tahtsite parandada oma elu kvaliteeti, aga see ei õnnestunud. Kuigi Teie meeldida tahtmine meeldis enamikule, kellega Te täna kohtusite. Nad vastasid Teile samaga, aga Te tunnete, et südant avada ei saaks neist kellelegi. Võite öelda, et kõik on hästi, isegi usute seda, ainult hing ei ole rahul. Püüate meelt lahutada, et rampraskelt õiglase und magada, aga see muutub alkoholi või rahustiteta järjest võimatumaks.
Hommikul algab kõik otsast peale, kuni ühel hetkel on mõõt täis. Enam ei suuda, sest ei taha. Haigestumine näitab, millega lõpeb selleks korraks tahtmine meeldida. Süütunne, kurbus ja enesehaletsus teevad oma töö.
Süütunne tekitab väsimustunde, depressiooni, apaatia.
Kurbus tekitab raskustunde.
Ükskõik, mis mõttes kasutate sõna raske, see tähendab alati kurbust, mis on tekkinud abitusest probleemi lahendada. Hing on raske, keha on raske, pea, käed, jalad, kott, töö on raske. Rääkimata raskusest, millele jõud peale ei hakka. Kõik see tähendab, et inimene ei leia väljapääsu, ei oska oma probleeme lahendada, sest tema pea on hirmublokis. Lihtsamalt öeldes: ta ei oska inimesena elada, tahab kõike jõuga saavutada.
Võibolla ütlete, et ega see tonnine raskus kergemaks ei muutu, kui ma oma kurbuse vabaks lasen. Tema ei muutu, aga Teie hing muutub ja laseb välja mõelda võimaluse, millega see tonnine raskus justkui iseenesest vajaliku kohta veereb. Nii lakkavad raskused olemast rasked ja enesehaletsuse tekkeks polegi põhjust.
Meeldida tahtmine on meeltega elamine, see tähendab: ainult materiaalses maailmas elamine. Sõna "meel" käändub järgmiselt: meel, meele, meelt, meelde, meeles, meelest, meelele, meelel, meelelt, meeleks, meeleni, meeleta, meelega. Mõelge, kui palju lauseid nende sõnade saab moodustada ja kui sageli me neid kasutame. Sama tüvega ehk põhimõttega sõnu või mõisteid on veel: hea meel, pahameel, minu-sinu-tema jne meelest, meelde jääma - meeldejääv, meelde tulema - meenuma, meeldetuletus, meelde jätma - meeldejääv, meeles olema, meeleheide, meelelahutus, meelt liigutav, meeldima, meeldiv, meeleline, meeleavaldus - meeleavaldaja, meelega, meelehaigus, meelehärm, meelekindel - meelekindlusetus, muutliku meelega, meelekoht, meelelaad, meelelangus, meeleldi, meelemärkus, meeleolu, meeleorganid, meelepaha, meelepete, meelepärane, meelerahu, ennast millekski meelestama, meelteteravus, meeletu, ülemeelik, meelevald - meelevaldne, meelitaja - meelitus, meelsus, meelas, meeltesegadus, meeltmööda, meeliülendav, lihtsameelsus, tõsimeelsus, vabameelsus, halemeelsus, rõõmsameelsus, avameelsus, kindlameelsus, vanameelsus, hajameelsus. Ja MEELEPARANDUS, millest ma sageli räägin.
Küllap mõistate, et ma ei kirjutanud sõnu ritta mitte sellepärast, et ma kahtlen Teie keeleoskuses. See on sõnavara, mis tõestab meie piiratud maailmanägemist.
Meeltega elajale on meeldida tahtmine loomulik, ta ei tule selle pealegi, et võiks teisiti. Ta on pidevalt valmis ülimeeldivalt naeratama, paatosega ja vaimustusega kõnelema, tänades vastu võtma kõike, mida antakse, peaasi, et mitte kedagi ärritada. Tal on pidev valmisolek ära tabamaks teise inimese tahtmisi, et neid täita. Kui ta neid tahtmisi täita ei saa või ei taha, siis on tal ülimalt veenvad temast mitteolenevad põhjused, mida ta räägib võimalikult paljudele, et keegi temast halvasti ei mõtleks.
Ta on valmis vastu võtma pakutut, aga ta ei oska südamest anda. Suure jutu ja soovituste sekka kaob tõeliselt asjalik nõuanne ära, sest ta ei julge ega taha vastutust endale võtta. Viisakate tänamiste ja palumiste sekka võib kogu asjatundlikkus kaotsi minna. Asjalikkus hävitab asjatundlikkuse. Ta hoidub kellegi kohta paha ütlemast, sest kes teab, millal nimetatud inimese teeneid tarvis läheb. Ta võib olla oma tahtmisest nii läbi imbunud, et muutub lapsikult naiivseks. Kirjeldan sellist äärmuslikku meeldida tahtjat lootuses, et Te leiaksite iseendast neid jooni lihtsamalt.
Olen haigeks jäänud meeldida tahtjatega vahel püsti hädas, sest nad ei võta abi vastu. Nad on nagu mülkasse vajunud, kes hüüavad appi, aga teevad seda nii, et keegi ei saaks pärast öelda, et nad röökisid. Kui ulatad käe ja ütled, haara kinni, siis kui sa seda viisakusavaldustega ei tee, siis tõmbavad neil suunurgad põlglikult alla ja nad ei võta abi vastu. Et sul ei tuleks tunne, et nad sind põlgavad, siis keeravad pea kõrvale, nagu ei kuuleks ega näeks. Kui sa, teades millega asi lõpeb, augu äärde põlvitades karjud, et haara kinni, siis nad ulatavad sulle armulikult naeratades käekese, et sa tunneksid, et nemad on sulle head teinud. Tegelikult ei käitu nii inimene, vaid tema stress. Kui inimene oskaks ennast vaadata kõrvalt, siis ta oleks vaatepildist ebameeldivalt üllatunud ja parandaks ennast.
Stress on jõud, mis võimutseb hea inimese üle ja paneb ta tegema seda, mida hea inimene ei tahaks mitte mingil juhul teha.
Tahtmine kasvatab tahtmisi. Mida suurem on tahtmine meeldida, seda rohkem unustatakse perekond ja lähedased ning püütakse meeldida kogu maailmale. Mida laiem mass ühte inimest kiidab, seda tõenäolisem on, et tal pole perekonda. Pole enam või pole olnudki, sest meeldida tahtmine on lapsest saadik nii suur, et segab inimlike pisiasjadega tegelemast. Tahtmine meeldida ei lase aru saada, kust otsast elu algab.
Inimesed, kes ei saa enesega ja perekonna loomisega hakkama, deklareerivad sageli, et nad on ennast põhimõtteliselt ühiskonnale pühendanud. Kuulajad õhkavad armunult niisuguse erilise inimese suunas ja valivad ta enda esindajaks. Tahtmine meeldida on stress, mis viib omasugused kokku. Varsti on mõlemad pooled teineteises pettunud, sest meeldimistega pole võimalik elu ära elada. See tähendab, et kui mõistus oleks rääkinud asjalikku objektiivset ja reaalset juttu, siis stress pani suu subjektiivset kiidulaulu laulma. Pärast võib rääkijal endal ka häbi olla, aga ega sõna enam kinni ei püüa.
Nii teeb tahtmine meeldida rahvale inimesest rahva juhi, isegi kui tal ei ole Jumalast antud juhioskusi. Võib isegi võimuesindaja teha. Rahvale meeldida tahtev võimuesindaja annab rahvale ilusaid lubadusi, mida ei saa täita, sest ükski juht ei saa karja korrapealt õnnelikuks teha. Aga rahvas ootab ja nõuab mõtlemata, et tahab seda, mida pole võimalik anda. Rahvas tahab, et juht oleks rahvale ennekõike sümpaatne ehk meeldiv. Rahva pahameel hakkab juhti kohalt kangutama, aga juhid hakkavad oma posti väevõimuga hoidma, muutudes tahtmatult sellesama rahva hävitajaks, kellele alles hiljuti taheti meeldida. Rahvas hävitab samaaegselt juhti, kes talle alles äsja meeldis.
MEELDIDA TAHTMISE TAGAJÄRJED on:
meeldida tahtja muutumine jumaldatu sarnaseks:
osaline - välise sarnasuse taotlemine
täielik - nii välise sarnasuse kui ka hingeelu sarnasuse püüdlemine
meeldida tahtja muutumine jumaldatute sarnaseks
a) nii vaimse kui füüsiline enda pooleks kiskumine
b) enda jagamine nende vahel, kellele tahetakse meeldida
I. Tahtmine meeldida teisele inimesele teeb inimese selle teise sarnaseks. See tähendab: inimene lakkab olemast mina ise ehk isiksus. Alguses piirdub sarnasus riiete ja välimuse muutmisega, mis enamikus on kaunistamine. See on tahtlik ja teadlik muutmine. Edasi juba kehahoiaku, maneeride, käitumise, tarkuse, osavuse, andekuse jm välise järele tegemine ehk ahvimine, mis on eesmärk omaette. Ahv on kõrgemasse eesmärki klammerdumise energia, sellepärast on ka sõna "ahvimine" päris õige sõna. Oma isikupära kadumist tavaliselt ise ei märgata ja kui märgataks, siis nii mõnigi ehmataks ennast uuesti iseendaks.
Veel täpsemalt: ahv on tahtmine saada inimeseks ja hirm, et ta selleks ei saa.
Kui inimene teaks, kuidas tahtmine meeldida muudab teda alateadlikult, siis ta tõenäoliselt ei tahaks üldse meeldida. Täiskasvanud inimese kehakuju muutub kõige aeglasemalt. Aga organite ja kudede funktsiooni muutumine on kiirem. Näiteks naiste karvakasvu suurenemine ja meeste karvakasvu vähenemine, kui tahetakse vastassugupoolele meeldida, on imelihtne tekkima, aga uuesti oma soole iseloomuliku normi taastamine nõuab tõsist tegelemist iseendaga.
II. Tahtmine meeldida kahele korraga käristab inimese juba lõhki. Võib tekkida ahastus, kui need kaks, näiteks ema ja isa, omavahel läbi ei saa. Tahtmine meeldida sunnib inimest pidevalt pingeliselt teisi jälgima, et ära tabada vähimatki meeleolude varjundit, et siis vastavalt meeldivalt käituda. Sellise meeldida tahtja põhiprobleem on see, et ühe autoriteedi jutuga nõus olemise ja tema jutu üles kiitmise ajal võib teine autoriteet lagedale ilmuda. Kui need kaks on omavahel opositsioonis, siis on meeldida tahtja püsti hädas.
Lihtne on meeldida, kui need kaks on omavahel heas läbisaamises, aga tulemus võib olla lihtsusele vastupidine, sest need kolm võivad luua omale niisuguse mesimagusa maailma, et ülejäänud inimesed ei võta seda vastu. Vanematele meeldida tahtva lapse jaoks on eriti armutud õhulosside lõhkujad teised lapsed. Nende siirus ei luba valet suureks kasvatada, aga head inimesed ei saa sellest aru.
Oma hea lapse eemaldamine halbade seast ükskõik mis põhjustel, tähendab karuteenet lapsele. Vead ei saa sellisel juhul väikeste kannatuse läbi selgeks. Kellele meeldida tahtmine on iseenda olemasolust tähtsam, see hävitab iseenda. Tihti on vanemad üliõnnelikud, et neil on nii hea laps ja nad ei saa isegi pärast lapse surma aru, et laps ohverdas enda, peaasi, et vanematel hea oleks. Süüdlast lapse surmas otsitakse mujalt.
Nagu on vanemad, niisugune on lapse jaoks ümbritsev maailm. Kannatused, mis kodus algasid, jätkuvad kogu elu jooksul niikaua, kuni laps iseenda leiab. Omavahel avalikult opositsioonis olevad vanemad põhjustavad meeldida tahtvale lapsele nähtavaid haigusi. Omavahel varjatult opositsioonis olevad vanemad põhjustavad meeldida tahtvale lapsele varjatud kannatusi. Varem või hiljem tekivad ka neist haigused.
III. Tahtmine meeldida paljudele tekitab meeleheitliku rabelemise. Hirm sunnib tegema valiku. Kes tahab meeldida headele, see hakkab halbu halvustama. Kui head ei võta tema head vastu, aga mõni halb näitab tema suhtes armastust ja hoolimist üles, siis ta hakkab tahtma meeldida halbadele ning hakkab paratamatult häid halvustama.
Selline meeldida tahtja võib olla üliaktiivne teiste heaolu eest võitleja, kes niikaua, kuni liialdustesse pole jõutud, on armastatud. Tahtmine meeldida paljudele sünnitab karjakultuuri: klannid, parteid, sektid, organisatsioonid, mille eesotsas on väsimatu energiaga inimesed, kes on alati valmis tõestama, et neil koos mõttekaaslastega on õigus ja et nemad teevad parimat, sest nad on parimad
IV. Tahtmine meeldida kõigile on äärmuslik iseenda vaimse energia laialipaiskamine. Mida suurem see on, seda rohkem jagab inimene end vaimselt laiali ja tulemuseks on täielik seesmine - vaimne tühjus. Kaob elu mõte ja väärtus, jääb ainult suur ja kättesaamatu eesmärk. Kujutage ette, et Te tahaksite äkki kogu oma rahvale meeldida või veel rohkemgi - meeldida kogu maailmale. Teie rabelemine oleks nagu iseenda peotäite kaupa laiali jaotamine, et saajatele meeldida, kuni endast ei jäägi midagi järele.
Õõnsal tühjusel ei ole kaalu. Vaimse tühjuse vastaspool on füüsiline tinane raskus. Sellises seisundis inimese kehal on eriliselt suur kaal. Nii suur, et pole vahendit, mis suudaks hoida teda maapinnast ülevalpool. Ta peab saama mullaks.
Selline inimene on üliaktiivne ja meeletute plaanidega. Olles endale vähegi nime teinud, peab ta enda õiguseks nõuda, et talle loodaks veel paremad tingimused ja kui tema soov ei täitu, siis tekib meeleheide, mis viib ta loojakarja.
Niisuguses olukorras inimene ei tohiks istuda mootorsõidukite rooli ega tõsta jalga tellingutele, ei tohiks minna purdele ega rippsillale, ei tohiks turnida, hüpata, kiikuda ega tegeleda muude osavust ja riski nõudvate spordialadega, enne kui hingeline tühjus on kadunud. Ei tohiks minna lennukisse ega laevale. Miks? Sest vaimne häving on parandatav. Aga füüsiline ei tarvitse enam olla.
Kui lennukis on teatud arv inimesi, kellel on tahtmine kõigile, näiteks kogu maailmale, meeldida, siis see lennuk kukub alla. Miks? Sest laialipaiskunud vaimse energia tühja koha täidab füüsiline energia. See on paljukordne eriliselt suur raskus, mida suudab kanda ainult maa. Tahtmine meeldida kõigile ütleb selle kaudu, et kirstus meeldidki kõigile, sest siis ei hinda ei sina teisi ega teised sind. Ja kui hindavadki, siis ei ole sinul sellest enam sooja ega külma.
Seletamatud auto- ja lennuavariid, mõistatuslikud laevahukud, mõistuse loogikale mittealluvad kukkumised, imelikud välkkiired surmaga lõppevad haigused on kõigile meeldida tahtmise tulemus. Kes ütleb, et see oli enesetapp, sellel on õigus. Kes ütleb, et see ei olnud enesetapp, sellel on ka õigus. Vaimses mõttes oli see enesetapp, aga füüsiliselt polnud nii mõeldud. Milleks tappa, kui ta oli juba niigi surnud? Pärast võib ükskõik keda süüdistada, sest materiaalses maailmas on kombeks süüdlane leida, et karistada. Mõelge parem ette, et keegi ei jääks Teie hukkumise pärast süüta süüdlaseks. Kui vabastate oma tahtmist meeldida kõigile, siis Te ei satu nende sekka, kes seavad oma kõigile meeldida tahtmisega ohtu nii enda kui ka teiste elu.
Tahtmine meeldida ehk teiste meeldimise järgi elamine tähendab enda elu elamata jätmist, teistele tõmmata ja lükata olemist, teiste naeru naermist ja teiste nutu nutmist. Kuni tuleb meeleheide, mis ütleb, et ise olen elanud mõttetut elu. Paraku ei tehta esimesest kriisist järeldust, olgugi, et kõigile, ka asjaosalistele endale ei saa olla märkamata, et endisest sooja südamega inimesest on saanud külm ja karm, ükskõik mis hinnaga eemärgi saavutaja. Üks nimetab teda veel südamlikuks, sest teab teda endisena, aga teine nimetab südametuks, sest tunneb teda juba südametuna.
Mida kuulsam selline inimene on, seda rohkem tahetakse talle meeldida ja keegi ei taha tõe näkku ütlemisega ei temale ega endale halba teha. Tema tunne, et mina teen teisele head, aga nemad ei hinda mind, võib niiviisi muutuda julmuseks. Jäine ükskõiksus nõrgemate suhtes ja jõhker sõim tugevamate suhtes võivad muutuda jõuetu maaslamaja surema jätmiseks ja tugeva trügija relvaga hävitamiseks. Kui selline õnnetus on käes, siis ei tule enam kellelegi meelde, et see inimene oli kunagi leebe meeldida tahtja, kes kärbselegi liiga ei teinud. Ja keegi ei tule selle pealegi, et seda kõike tegi stress, mille oleks võinud ammu vabastada.
Mida suurem on tahtmine meeldida kõigile, seda hävitavam on meeleheide. Maksimaalset meeleheidet nimetatakse meeletuseks. Meeletule inimesele ei ole elu enam armas. Nii et vaimsel tasandil pole meeltega midagi võimalik peale hakata, aga füüsilisel tasandil ei saa ilma meelteta ehk meeletuna kuidagi elada.
Kui loen jälle mõnest ajalehest - ajakirjast järelhüüdeid äsja või ükskõik kui kaua tagasi elanud suurkujudele, kelle meeletut loovust, meeletut töövõimet, meeletut armastamisoskust, meeletut fantaasiat, mis on valmis oma elu ohverdades midagi eriliselt unustamatut, suurt ja võimast korda saatma, kõigile eeskujuks tuuakse, siis tunnen ahastust. Meeletuse idealiseerimisele ei oska ma veel tasakaalukalt reageerida.
Püüame meeldida, et meid ei tõrjutaks, et ei lükataks eemale, et meie pakutu võetaks vastu. Eriti kui see on väärtus ja veel rohkem, kui see on hingeline või vaimne väärtus, sest nende väärtuste ärapõlgamine on pakkujale kõige solvavam. Põlgus, mille pakkuja peab paratamatult alla neelama, on vähki tekitava toimega. Seega püüame seda rohkem meeldida, mida rohkem kardame teha endale halba. Kui oskaksime oma meeldida tahtmise lahti lasta, oskaksime anda oma väärtusi nii, et need võetaks vastu. Ja kui ei võetaks, siis see ei solvaks andjat. Andja saaks aru, et teine polnud veel tema väärtuse vastuvõtuks valmis, sest vaatab kõike veel läbi oma egoismi prisma. Tean seda ja tegelen ka ise endaga, et hiljem ei oleks vaja süüdistada inimesi, kes mind ja minu tööd tundmata on minust teinud endale vaenlase. Ma ei varja, et see on pidev ja raske töö.
Igal inimesel on vaja teada, et ühekülgne materiaalne arusaamine maailmast ehk meeled määravad väga paljut ja sellega on vaja arvestada. Öelda seda, mida sülg suhu toob ja tatt tagant tõukab, on meeletus. Keegi ei tahaks seda kuulata. Ka need mitte, kes kõnelevad ise samamoodi, valimatult. Ülepingutatud ilukõnega meeldida püüdmine on samuti meeletus. Mida rohkem vabastate oma tahtmist kõigile meeldida, seda vabamad ja sõbralikumad kõigile mõistetavad väljendid Teile suhu tulema hakkavad. Saate jääda väärikaks ja öelda kedagi häirimata kõik, mis vaja. Igaüks võib Teie jutust küll omamoodi aru saada, sest arusaamad on erinevad, aga keegi ei ole Teie peale pahane. Tänu sellele kuulab ta Teid ka järgmisel korral, mistõttu Te saate veel midagi vajalikku öelda.
Igas inimeses on tahtmist meeldida kõigile. Peaasi, et see ei kasvaks ülemäära suureks.
NÄIDE ELUST.
Ühe naise näost kadus värv ära, kui ma talle seda juttu rääkisin. Ta oli alati korraliku autojuhina viimase nädala jooksul kaks korda käitunud rooli taga nii, et jäi üle ainult imestada, et ta veel elus oli. Esimene kord oli ta nagu pime, tormanud ristmikule. Paar päeva hiljem oli vajunud kogu keha raskusega gaasipedaalile, kui nägi punast foorituld. Nagu mingi seletamatu jõud oleks teda sundinud tegema hullumeelsusi. Alateadvuses tiksus halva eelaimus, et ega kaks kolmandata ei jää, aga ta ei osanud teha muud kui karta. Minu jutt andis talle seletuse, millega pinge lõõgastus.
Ta oli ennast kodu ja töö vahel rabeledes nii tühjaks jooksnud, et nägi juba kõigis enda sihilikke takistajaid, mõistmata, et see oli vaid tema ülisuureks kasvanud tahtmine kõigile oma töökusega meeldida. Tahtmisest meeldida oli kujunenud omamoodi elueesmärk, mis vajutas gaasi aina juurde. Kui tahtmine ajab taga, siis ei saada elu hoiatustest aru. Lootus, et kui veel pingutan, siis kohe-kohe hakkan meeldima, teeb inimese pimedaks ja kurdiks ning võtab igasuguse loogilise mõtlemise ära. Pärast võib teisi süüdistada, aga ega see kadunut tagasi ei too.
Meeldida tahtmise vabaks andmine aitab inimesel uuesti iseennast leida.
Tahtmine meeldida ühele võib kasvada märkamatult tahtmiseks meeldida kõigile.
Tahtmine meeldida kõigile võib vastupidiseks muutuda, kui keegi meeldima hakkab. Mida rohkem tahate meeldida sellele ühele, seda rohkem hakkate ära arvama, mis talle meeldib ja tegema nii, nagu talle meeldib. Kui talle ei meeldi keegi, sest ta on elus pettunud inimene ja peab maailma halvaks, siis Teie tahtmine temale meeldida sunnib Teid maailmasse samuti suhtuma hakkama, olgugi, et Teie olite enne temaga kohtumist teistsugune. Te ei pane tähelegi, kuidas ta hakkab Teiega manipuleerima ja Teid isegi oma eesmärkide saavutamise vahendiks, relvaks kasutama. Algul olete seda alateadlikult, hiljem võibolla teadlikult ja isegi tahtlikult, sest muutute temaga sarnaseks, elu vastu vaenulikuks.
Alguses tundub see õilis võitlus halvaga, hiljem muutute mõlemad kurjaks, võibolla isegi kurjategijateks. Võibolla väikesteks, kes ripuvad võllas või suurteks, kes sõidavad tõllas. Variante, kuidas kaks inimest oma eluteed käivad, on lugematul arvul. Kes muutub otseses tähenduses kurjategijaks, seda karistab maine kohus, kes ülekantud tähenduses - seda karistab vaimne kohus ehk teisiti öeldes: ta jääb haigeks. Pole tähtis sugu, vanus ega aujärg, tahtmine meeldida toimib kõigiga põhimõtteliselt ühtmoodi.
Varem või hiljem tunnete, et ei meeldi talle. Mida ägedam oli tahtmine meeldida, seda ägedam on sellele järgnev kannapööre ehk mittetahtmine meeldida, kui tunnete, et vaatamata püüdlusele ikkagi ei meeldi. Tundmine on tundmine, seda ei tarvitse alati uskuda, kui silmaga näha, kõrvaga kuulda ja käega katsuda ei saa. Aga kui keegi tõestab, et Te ei meeldi oma jumaldatule, siis Te murdute ja usute kohe ning see keerab Teie elu pahupidi. Te pole midagi näinud ega käega katsunud, jäite uskuma ainult teise juttu. Kas jutul on ka tõepõhja all, seda Te ei mõtle.
Hirmunud, meeldida tahtev inimene on kergeusklik, keda kasutatakse ära. Talle räägitakse mesimagusalt salakavalat omakasupüüdlikku juttu ja ta usub. Tõestuseks tarvitseb vaid näha, kuidas jumaldatu tänaval kedagi tervitab või viisakalt aitab, juttu ajab või ühist teed käib, ja temas plahvatab pime armukadeduse leek. Meeldimine muutub vihkamiseks.
Meeldimine ja näiline truudus käivad kokku. Kasvõi natukene elus midagi kogenud inimene tunneb, kui tõeline truudus muutub näiliseks. Hirm saada reedetud ja hirm, et see toimub mittemeeldimise pärast, võimendavad teineteist. Ühe meele poolt tõestust leidnud fakt võib vallandada pommiplahvatusena teised meeled ja Teile tundub, et olete varemgi midagi kuulnud, näinud, haistnud, maitsnud või kompinud. Kui Te ei saa aru, et Teie loogika on arulage, siis Te paiskate selle endisele jumaldatule näkku ja ta võib öelda, et see ei meeldi talle. Teie jaoks on see sama, kui et Teie ei meeldi talle. Inimese ja tema teo samastamine on ju Teile loomuomane ja Te ei mõista, et näete temaski vaid iseennast.
Mida rohkem ta püüab tõestada, et Te saite valesti aru, seda enam Te olete klammerdunud oma kinnisideesse - juba Te teate ilmselgelt, et Te talle ei meeldi. Olete selle endale tõestanud faktidega, mõistmata, et füüsiline tasand ei ole veel kõik. Te ei taha kuulda mingit temapoolselt selgitust. Nii muutub Teie tahtmine meeldida üha rohkem mittetahtmiseks. Te võite, hambad ristis, ajada edasi ühiselt majandusasju, kui teid seovad materiaalsed väärtused, aga Teie tahtmisest meeldida temale saab üha rohkem tahtmine meeldida teisele või teistele, ainult mitte temale. Teise käest armastuse ärateenimine on samaaegselt magus kättemaks temale. Selle eest, et ta Teie pingutusi ei hinnanud. Vajamata hinnangut tahate hinnangut ehk vajamata õnnetust tahate õnnetust.
Iga inimese tahtmine meeldida saab alguse kodust. See on tahtmisest meeldida emale. Kui ema ei oska armastada kõigepealt isa, siis ta tunneb, et mees ei armasta teda ja siis ta püüab meeldida lapsele, et vähemalt laps armastaks teda. Laps püüab vastutasuks meeldida emale, sest emale see meeldib. Sageli ei saa ema aru, et püüd lapsele meeldida on tema meelekibedus, mis muutub kättemaksuks mehele selle eest, mida mees tegelikult teinud ei ole. Iseenesest on see kättemaks, lapse vasemale kehapoolele, peale, mõistusele, loogikale, luustikule, tahtele, lümfile jne. ehk mehelikule algele. Mida pikemalt oskab ema lapsele meeldida, seda parem ta on, ja missugune laps ei püüaks olla heale emale vastutasuks hea.
On teada, et headus on tänuvõla tasumise maksevahend. Kes maksta on püüdnud, sellel küllap on tunda, et tänuvõlga maksta pole võimalik. Aga sellepärast kätte maksta on võimalik.
On tavaline, et armastuses pettunud naine tahab kätte maksta mehele. Kui meest kätte ei saa, siis kandub kättemaksuhimu automaatselt selle mehe lapsele. Kuna laps oli mehe kättesaamise ja enda meele järgi muutmise vahend, siis ta on süüdi, kui ema ei saanud oma tahtmist. Nii võib oma lapsele meeldida tahtev ema muutuda pärast lahutust lapsele kättemaksjaks. Veel enam: kui ta tahab uut meest, siis on laps veel rohkem emale takistuseks. Enamik selliseid sassis hingeeluga naisi kasvatab oma lapsi edasi, oskamata neid armastada, osa jätab lapsed ilma hoolde. Mõlemal juhul on lastel tahtmine meeldida emale selleks, et ema ei oleks halb, et ema hakkaks isaga koos elama, et ema teda uuesti oma lapseks võtaks jne. Selliste laste eneseohverdus on eriliselt suur.
Mina ei imesta, kui kuulen naisi julgelt isegi lapse kuuldes kuulutamas: "See pole minu laps. Ta on isa laps!" Või: "Mina ei tea, kelle laps ta on. Meie peresse ta küll pole läinud! Ma olen seda alati öelnud." Piitsahoop, mis selle ütlemisega lapsele - väsinud armastuse ärateenijale vastu vahtimist lajatab, ulatub kindlasti südameni. Mida haigemaks laps sellest jäi, seda haigem ta võibolla tahab olla, sest haiget võibolla armastatakse. Laps hindab enda järgi. See tähendab: kui pisike kaitsetu loomake on haiget saanud, siis laps kohtleb teda hellalt, et haigel hea oleks. Ta ootab, et tedagi koheldakse samuti. Tema täitumatu unistus muutub lootusetuseks. Sellisel lapsel pole lootust paraneda.
Püüdes ema vigadele tähelepanu osutada, olen küsinud: "Kas Te saite praegu aru, mis Te ütlesite?" Vastuseks on tulnud sageli rünnak: "Ma tean küll, kuidas te minusse suhtute!" Ema on valmis oma õigusi kaitsma. Oma parandamata vigade, oma süütunnete pärast pidevas enesekaitses naine ei saa aru, et ta teeb vigu pidevalt juurde, aga talle ei tohi seda öelda, sest närvis inimene on plahvatusohtlik. Tahtes mulle meeldida ja teades, et ei meeldi, pole ta võimeline aru saama, et ma suhtun halvasti tema käitumisse, mitte temasse. Tema samastab inimest selle teoga ja teab kindlalt, et mina teen samuti.
Selliste kogemuste järgselt olen küsinud endalt: "Kas on üldse mõtet üleüldse inimesi õpetada?" See, mida ma annan, ei ole kooli kohustuslik programm, millele tekib automaatne protest. Mina ei suru ennast teistele peale. Inimeste ligimeelitamise asemel selgitan, et parem on hakata endaga tegelema. Kahjuks on hädas inimesed nagu härjad kaevus. Kõigepealt suskavad nad sarvedega seda, kes hakkab teda sealt välja aitama. Tundes sellisele inimesele kaasa, tunnen, kuidas ta vajab abi. Oskamata abi vastu võtta, vihastab ta enda peale, aga välja elab selle teiste, sealhulgas minu peale. Iga kord kogen jälle, et õpetada on vaja, aga nii, et ise ei saa pihta. Õpetamise kunsti äraõppimine on üsna keeruline töö.
Oma vanemate õnne nimel lähevad lapsed kasvõi surma. Iga lapse hinges on äratundmine, kas sellest on abi või mitte. Kui see oli lapse meelest viimane võimalus, millest ei ole kasu, siis osa ei pöördu surmast tagasi, aga kes pöördub, selle tahtmisest meeldida vanematele on saanud mittetahtmine meeldida vanematele, mis hakkab sellest hetkest kasvama. Hetkel, kui see stress on äärmuslikult suur, võib see laps maailmale meeldimise nimel lüüa oma ema või isa maha. Õigem oleks öelda, et laps ei löö, lööb tema tahtmine meeldida maailmale. Et see laps pärast seda tõdeks, et maailmale ei meeldi ta sellegipoolest.
Kõige hävitavam on kuulsate inimeste tahtmine kõigile meeldida. Natukene kuulsust, ja juba nad töötavad traagilise meeleheitega, mis on emotsionaalsele austajaskonnale kütkestav. Tulemuseks on austajate ringi suurenemine. Kired möllavad, kõik kiidavad, uhkus ajab nina püsti ja jalge ette enam ei vaadata. Kes ei vaata, see ei näe, et igale tõusule järgneb langus. Selline on loomulik elurütm.
Kuulsatel inimestel pole elurütmi. Nad keerlevad ennasthävitavas põrgurattas, millest keegi teine peale iseenda välja tulla ei saa. Teised võivad ainult aidata. Enesekiituseks ja õigustamiseks öeldakse: " Parem põleda tulena kui hõõguda söena!" Kui inimene on sellise elu endale valinud, siis, kui teda enam ei ole, siis ei tohiks süüdlase otsimisega kedagi teist hauda ajada. Inimese surmas ei ole kunagi keegi teine süüdi. See oli tema saatus, mis ta just nimelt sellel ajal sinna juhtis, kus ta otsa leidis. Tal oli võimalik valida teine tee, aga ta valis selle.
Ateist vihkab fatalisti - saatusesse uskujat -, sest fatalistid istuvad, käed rüpes, ja ootavad, mida saatus toob. Räägin saatusest selleks, et Te mõistaksite, et saatust saab parandada põhjuse likvideerimisega, mitte tagajärje teiste süüks ajamisega. See ei ole õigustus kuritegevusele, ükskõiksusele, lohakusele, laiskusele, kahjurõõmule ega kõigele muule, mis aitab saatuslike tagajärgede tekkimisele kaasa. Kui kellegi Teie juhitavas maa-, vee- või õhusõidukis eluisu otsa on saanud ja Teie olete laisk, kes ootab, et teised Teie sõidukil silma peal hoiaksid, siis te saate mõlemad hukka, sest ka Teie mõte oli hävitav.
Vähem hävitav ei ole tahtmine kuulsaks saada, et meeldida kõigile. See tahtmine sunnib otsima viisi, kuidas kuulsaks ja meeldivaks saada. Juba väike laps teab, kelleks ta täiskasvanuna tahab saada. Enamikus on need väljapaistvaks saada lubavad elukutsed. Kui ta seda ei saa - ja enamik ei saa -, siis on inimeses pidev meeleheide suutmatusest meeldida. Kui tööl hoitakse oma meeleheidet meeleheitlikult tagasi, siis koduuksest sisse astudes paiskab ta ennast haletseva raevuna koduste kallale, kes on ka süüdi, et inimene ei saa seda, mida tahab. Naiselik raev kiljub ja karjub, mehelik raev peksab ja lõhub. Abikaasal on väljapääs - ta laseb sellisest kodust jalga.
Lastele jääb valida kahe võimaluse vahel.
Võtta kõik endasse ja haigestuda. Põdeda ja põdeda, kuni ükskord tuleb surm appi.
Lasta kõik endast mööda ja muutuda tuimaks, et ükskord karjujale näkku irvitada ja siis, julma tuimusega hinges, minna, kuhu jalad viivad.
Õudne on vaadata haiget last, keda ainult vanemad tõeliselt aidata suudaksid, aga nad ei aita, sest nad ei tunnista oma viga. Aga füüsiliselt tervet ja täiesti tuima last on veel õudsem vaadata. Üks noor vang ütles mulle hiljuti täiesti rahulikult: "Mul ei olegi tundeid." Ta ei hädaldanud ega kurtnud. Teda polnud võimalik tunnetada, sest ta oli tõesti täiesti tundetu. Ta võis tundide viisi istuda mõteteta, nagu pühak. Pühak on sellises seisundis kõik, ta on täiuslikus vaimses liikumises ehk puhastumises ehk nirvaanas. See noormees tundis, et teda polegi olemas. See tähendas täielikku vaimset paigalseisu. Tänu sellel vangile süvenesin tundetuse tundmaõppimisse, sest enne polnud see probleem mulle nii väga tähtis tundunud. Miks? Sellepärast, et see ei olnud minu probleem.
Ütlesin: "Sul on suurepärane oskus õnnelik olla, aga sa ei oska seda kasutada. Pane kõik voolama. Las kõik voolab sinust läbi ja voola ise kõigest läbi, siis oled see, kes sa tõeliselt oled." Natukene tähelepanelikku vaatamist minule otse silma sisse, minu sõnade tunnetamist, ja järsku tuli tema silmadesse elu sisse. Küllap see, et tal on soojad tunded olemas, oli talle endalegi üllatus. Sama kiirelt enesekaitse karpi tõmbuv on ta samuti. Meeldida tahtmise käes kannatamised olid ta selliseks teinud.
Meeldimiste nimistu on pikk. Tänapäeval ajab armastuse ärateenijat taga tahtmine meeldida oma töökusega. Töö nimel, tööga saavutatud au ja kuulsuse nimel elamine on moodne. Üldsus kiidab selle heaks ja töö toob tööka laiskvorstidele eeskujuks. Ükski hea inimene ei saa aru, et ülitööka inimese kiitmine, tema ülepuistamine aunimede või aurahadega hävitab selle inimese.
See on nagu roolis olevat kiiruseületajat veel tagant õhutada. Ta tahab niigi üha rohkem ja rohkem. Kui alguses nõudis rohkem endalt, lõi endale tööks vajalikke tingimusi, siis lõpuks nõuab teistelt, et saaks oma andeid ja töökust tõsta esile. Füüsiline üliaktiivsus nii spordi kui töötegemise mõttes tekitabki vaimse tühjuse ja rahulolematuse nii enda kui teistega. Väiksemgi takistus võimaluste suurenemise teel võib osutada saatuslikuks.
Kui lisaks tahtmisele meeldida oma töökusega on inimesel ka tahtmine meeldida oma täpsusega, siis on inimene pillikeelena pingul. Kui on veel tahtmine meeldida aja ratsionaalse kasutamisega, siis on elu traagiline, sest teised inimesed ajavad selle inimese minutilise täpsusega läbimõeldud töögraafiku alalõpmata nii pea peale kui vähegi võib. Kui ta tahab meeldida ühiskonnale, siis ta elab oma viha välja kodus. Kui pereliikmed ei taha tüli, siis nad käivad pidevas pinges nagu mööda nööri, aga see ei tarvitse meeldida, sest ilma konfliktita ei saa elada oma viha välja. Kui ta tahab meeldida perekonnale, siis ta elab oma viha välja väljaspool kodu. Kuna ühiskond ei armasta halbu inimesi, siis ta pannakse kiiresti paika ja kui ta tahab elada, siis ta peab muutuma. Kui haigeks ta sellisest sundolukorrast jääb, see on pärast näha.
Kes tahab meeldida, see tahab, et teine temale ka meeldiks. Peetakse loomulikuks: kui mina temale meele järele olen, siis tema peab minu meele järele olema. Ennast orjaks tegija nõuab, et ka teine vastutasuks ennast orjaks teeks. Meeldida tahtja võib olla ütlemata kena inimene, kes varjab oma püüdlusi leebe pehmuse taha. Kui see minule meeldib, siis me võime teineteisele vastastikku muudkui meeldida ja nii teineteise sarnaseks muutuda, et meid peetakse kaksikuteks.
NÄIDE ELUST.
Kui ma veel günekoloogina töötasin, olid mul sellised patsiendid. Nende meelest keegi teine neist ei hoolinud, seepärast armastasid nad teineteist ennastunustamiseni. Perekonda polnud kummalgi. Kui ma ühel munasarja tsüsti eemaldasin, siis teine hoolitses emalikult tema eest. Kui teisel paari kuu pärast samasuguse patoloogia avastasin, siis ta säras rõõmust. Ta oli õnnelik, et teine ei pidanud temast rohkem kannatama.
Mina olin vapustatud, sest siis ma ei saanud veel sellistest asjadest aru. Mul ei olnud muud öelda, kui et issanda teed on imelikud, ja tal tsüst välja opereerida.
Olin hea arst, kes meeldis mõlemale patsiendile, aga ei meeldinud endale. Miks? Sest tundsin, et selle häda oleks võinud terveks ravida ka teisiti. Kuna haiged tahtsid haigustest kiirelt lahti saada ja meditsiiniline mõttelaad käskis sama, siis tegin töö ära, aga hingel on siiani. Kui poleks, siis mul ei oleks see meeles. Niimoodi, suure enesesüüdistajana ja teiste elu äraelaja hea inimesena olen enda hingele kogunud palju pahna, mille puhastamisega ei ole ma veel hakkama saanud.
Tavaliselt nii äärmuslikuks asi ei lähe. Kes pole saanud, mida on tahtnud, see solvub. Alguses neelab ta oma solvumised alla, aga kui teine ei näita agarust üles, siis paiskab nad teisele näkku. Teine on süüdi, et ta minu püüdlusi ei hinnanud. Kõige tüüpilisemad on sellised kriisid naiste ja meeste vahelistes suhetes. Olete kuulnud kuidas naised kaeblevad:" Lubas mind kätel kanda, aga vaadake, mis tast on saanud!" See on veel kõige delikaatsem ütlemine. Mehed kurdavad:" Lubas mulle hea naine olla, aga ei midagi." Mõlemal juhul on lubaja tahtja eest põgenenud. Kes põgeneb porri, kes taevasse, kes jookseb kaeveldes mööda maist teed kaugemale. Lubada ilmvõimatut, tähendab suurde hädasse sattumist.
Tahtmine meeldida oma delikaatsusega, teiste arvestamisega, teiste asjadesse mitte sekkumisega, on nagu kass ümber palava pudru, keda naerdakse, kelle peale ei loodeta, seepärast ei minda ka appi. Ka selline elu viib ahastusse. Meeldida tahtja tunneb, et viisakus ja delikaatsus ei vii kuhugi. Keegi teine läks ja võttis robustselt selle ära, mida mina nii väga jumaldasin. Nii võetakse ära naine või aetakse ära mees, aga ka kasutõotav töökoht või seltskondlik positsioon.
Kes tahtis häbelikkusega meeldida, see häbeneb sellepeale veel rohkem. Inimene tunneb ennast petetuna, kuigi mingit kokkulepet polnudki. Pole midagi imestada, kui ülekohtu tundest hakatakse kättemaksu hauduma. Lugege sellest lõigust kokku, kui palju raskeid stresse tahtmisest meeldida tekib, aga see oli ainult tahtmine meeldida oma delikaatsusega.
Vaim on täiuslik rahulolu, mis pidevalt liigub ja areneb.
Kui tekib täielik rahulolematus, siis tuleb surm.
On halb, kui inimene vajub depressiooni. Veel halvem on üliaktiivsus. Igal inimesel oleks vaja niipalju ligimest armastada, et vähemalt lähedalasuvatele liialdajatele tõsiselt käsi ette panna ja öelda: "Küllalt! Võta aru pähe või muidu saad hukka." Keegi võib Teid selle pärast pahaks ristida, aga Te olete päästnud inimese elu ja kunagi ta tunnistab seda. Ta saab aru, et tahtmine meeldida teeb inimese narriks, keda hakatakse ära kasutama nii tööl kui puhkehetkel, nii kõrtsis kui kirikus.
Kui puhkusel või kõrtsis, siis on väike viga, aga kui tööl ja kirikus, siis on kuri karjas. On olemas väljend "Jumalale meelepärane olema ja Jumalale meelehead tegema". Mõiste mõte on üheselt sõnadetagi selge, sest igaüks saab aru, et Jumal ei hinda oma lapsi meeltega ega koosta kukrukergendajate pingerida. See on inimeste väljamõeldis, mis mustab Jumala olemust.