Meelega tegemisest

Kui keegi, näiteks laps, ütleb, et ta tegi midagi meelega, siis teda häbistatakse. Kujuta ette: teab, et ei tohi, aga ikka teeb, häbitu selline! Samas tahame ise meeldida, aga seda ei pea häbituseks. Seega: häbi on see, mida me häbiks peame. Kes tunnistab, et on nägemismeelega elades oma silmad nahka keeranud, see keerab oma silmad uuesti naha vahelt välja. Kui häbi sellise elamise pärast vabaneb, siis võivad silmad uuesti nägema hakata. Kõigi oma meelte peale mõeldes ja konkreetse meelega elamise vigu vabastades võib kõik meeled korda teha.

Tahtmine meeldida on alati omakasupüüdlik. Tahetakse meeldida, et saada seda, mida igatsetakse: asja, raha, kingitust, peasilitust, tunnustust, tööd, seltskonda, sõprust, au, lugupidamist, tähelepanu, hoolitsust, armastust, teist inimest, perekonda, hingerahu, tervist, teenust.

Naise tahtmine meeldida meestele võib olla nii tugev, et kõik mehed jooksevad temast suure kaarega mööda, olgugi, et naine on meeldiv, hoolitsetud, tark, intelligentne. Selline tahtmine sunnib naisi mehelikult riietuma, mehelikku soengut kandma, mehelikke erialasid õppima, mehe moodi jõuliselt töötama, meeste seltskonda või kollektiivi otsima, meeste arusaamu omaks võtma ja oma naiselikku arvamust sööma. Meeste elurütmiga kohaneda tahtmine võib isegi menstruaaltsükli häireid põhjustada. Kui tahtmine meestele meeldida tuleb äkiliselt peale, koondab naise meeli ja mõtteid ühele eesmärgile, siis võivad mensesedki lakata - meestel ju mensest ei ole.

Äärmuslik poolehoid meeste suhtes, kuni naiste eitamiseni, tähendab naissuguorganitest ilmajäämist. Kui vaatamata pingutustele mehed ikka ei armasta, siis tekib protest mehe armastamise vastu. Tahan muutub ei tahaks. Protest keerab inimese lukku. Väljavoolamata armastusenergia koguneb vasaku rinna patoloogiaks ja naine võib rinnast ilma jääda. Samasugune protest rivaalide - naissoo - vastu teeb parema rinna haigeks. Ka ema ja tütar võivad teineteise jaoks olla probleemid, kes meest armastada ei lase.

Naise tahtmine meeldida meestele saab alguse tahtmisest meeldida isale. Üks tahab meeldida isale, sest isa on hea. Teine püüab meeldida, et halb isa oleks parem. Kolmas, sest isa elu on halb, olgu tal vähemalt tänu tütrele parem. Jne. Analoogia kandub üle ka suhetesse teiste meestega. Kui tütar ei taha meeldida isale, siis ei taha ta meeldida ka meestele. Põhjused on vastavalt äraõppimata õppetundide iseärasustele igaühel individuaalsed.

Mehe tahtmine meeldida naistele võib olla nii äärmuslik, et kõik naised naeravad selle mehe välja, olgugi, et mehel on väärtusi, mida naised meeste juures vägagi hindavad. Mõni vanapoiss landib naisi, olles nõus ükskõik kellega. Kingib lilli ja kalleid asju, õpib üha uusi meelitamise vigureid, aga see kõik ei aita. Tahtmine meeldida on temas hävitanud inimese, ja tema keha põlatakse ära.

Naiselikud riietusdetailid, pikad või värvitud juuksed, ehted jms, mis on loodusrahvaste puhul loomulikud, teevad tänapäeva mehe naiselikuks. Miks? Sest välise vormi taotlus ehk mõte on risti vastupidamine. Pärismaalane jääb nendes riietes meheks, sest ta ei püüa seelikut kandes naistele meeldida. Ta on antud võimalustele vastavalt ikka vaid mina ise.

Mehe tahtmine meeldida naistele saab alguse tahtmisest meeldida emale. Poisslapsele, ema lemmikule, kasvab naiselikult ümar tagumik, reied ja rinnavoldid. Lihased jäävad ka eesmärgikindla treeninguga tagasihoidlikeks. Habe tuleb neil hiljem ja kidur. Suguelundite suurus on tavalisest väiksem ja funktsioon on langenud. Impotentsuse ilmingud tulevad esile siis, kui tekib ülisuur tahtmine naisele eriliselt meeldida.

Me kõik oleme lapsed ja kõik oleme vähem või rohkem tahtnud meeldida vanematele, et vanemaid enda ligi hoida, et neist mitte ilma jääda, et õdedelt vendadelt üle lüüa, et midagi saada, et kuhugi jõuda, et plusspunkte koguda. Oleme selle omakasupüüdliku oskuse pärinud vanematelt, nemad omakorda oma vanematelt. Süüdistada pole mõtet kedagi. Seda tehes hävitame oma meeli. Küllap saate aru, et meelteta elamine on surnud olemine.

Tahtmine meeldida teeb inimesest meelitaja. Kõige paremini saab meelitada lapsi, sest nemad on ise siirad ja nad ei oska teiste salakavalust ära tunda. Miks satuvad lapsed perverssete ärakasutajate kätte? Sest nende vanemad on teineteisele meeldida tahtmisega ka lapsele meeldida tahtjad, kes kõige heaga kaasa lähevad ja nõus on. Ohutunne ei jäta märku andmata, kindlasti ei jäta, aga kui täiskasvanud inimene ei pane seda tähele, kuidas saab laps seda millekski pidada? Ärameelitatud, õnnetusse sattunud laps on meie kõigi õpetaja, kes ütleb, et ainult hea ja meeldivaga ei saa ilmas elada.

Halba ei ole vaja eitada, teda pole vaja karta, teda on vaja arvestada.

Kes vabastab oma tahtmise meeldida, seda ei saa ära meelitada. Hirmude vabastamise asemel hakkavad vanemad lapsi kahjuks veel rohkem hirmutama. Lapsed on niigi hirmust pimedad ja kurdid. Hirmu kasvamine vihaks on sellise kasvatamise juures paratamatu. Kui arga last hirmutatakse, siis vihasele lapsele tehakse haiget. Teine võimalus oma lapsi päästa, on laste turvamine. Nii ei tohi lapsed silma alt isegi nurga taha kaduda. Kasvatajad asenduvad juba turvameestega, eriti kui laps on kuulsate vanemate oma. Selline pidev järelevaatamine tähendab lapselt üksiolemise võimaluse ehk inimeseks arenemise võimaluse äravõtmist. Ainult üksi olles saab keha avastada, et ta on koos inimesega ja ta saab suhelda oma teise minaga. Nii kaob üksioleku tunne.

Pidev seltskond kasvatab üksijäämise hirme. Laps vajab oma voodis magamist, uneaegadel üksi magama jäämist ja iseseisvat ärkamist. Süles magama kussutamine peaks olema erandjuhus. Rahulik unejutt, mis und kui sõpra lapsele omaseks räägib, on ka paaripäevasele vastsündinule hingelähedane, kui ema on raseduse ajal muinasjutte lugenud. Eriti siis, kui ta on neid nii endale kui ka lootele lugenud. Laps, kes enne, kui uni silmast kaob, suure häälega üürgama hakkab, kardab kindlasti üksi olla.

Vanemate üksiolekuhirm kandub lapsele. Laps, kes hoiab ema sabast pidevalt kinni, nõuabki juba seltskonda. Ema kardab, et laps kardab, ja hirmude suletud ring muudkui veereb. Ema kardab, et laps kardab ja laps kardab, et ema kardab. Missugune kohutav hirmude hunnik!

Elu ei ole ainult üksteise sabas sörkimine. Ka tööd on vaja teha. Hirm teeb vajaduse tahtmiseks ja lapselt nõutakse julgust. Laps ongi julge, et meeldida, alguses vanematele, hiljem juba järjest suuremale tutvusringkonnale, ainult et hirm on sedavõrra suurem. Varjatud hirm tõmbab ligi kõike, mida inimene kardab. Ohtude hirmsaks pidamise asemel oleks vaja ohu energia vabaks anda, siis jääb oht tulemata.

Vabastage ka tahtmine meeldida sellega, et olen hea lapsevanem, kes hoolitseb oma lapse eest, arvab kõiki ohte juba ette, ei jäta last kunagi üksi ega teise vanema hooleks. Hirmunud vanem, kes näeb maailmas ainult halba, õpetab oma lapse maailma vastu vaenulikuks. Sellise lapse meelest ei kukkunud tema kivi peale, vaid kivi kargas temale näkku. Pisiäpardused sunnivad vanemaid turvameetmeid tugevdama, aga elu sunnib elu vastu huvi tundma. Kumb võidab? Kuidas kunagi. Alguses üks, siis teine.

Mida suurem on vanemate hea tahte võimukus, seda enam kujuneb lapsest infantiilne, eluvõõras ja naiivne inimene, kes lakkab elamast oma vajaduste järgi ja elab ainult vanemate tahtmise järgi. Teda ei lubata kuhugi, kus võib olla halba, aga halba on igal pool. Lasteaia võib asendada hoidjaga. Kooli asendamine koduõpetajaga on märksa raskem, aga ka see on võimalik. Abielu asendamine vanemate armastamisega on siis juba kohustuslik, ja kui laps julgeb vastassoo vastu huvi tunda, siis on ainult üks kohtuotsus: " Sa ei armasta oma vanemaid! " See on surmapatt. Vanemate hea tahe võib olla nii pime, et last hoitakse isegi tööst eemal, sest töö määrib, võib haiget teha ja ära väsitada. Liiga head vanemad tahavad oma last näha puhta, terve ja reipana. Näitamiseks. Et kõigile meeldida.

Võite küsida, et miks ma nii eluvõõrast asjast räägin. Räägin sellepärast, et minu juures käib väga palju selliseid hädalisi. Nende arv kasvab sama kiiresti kui materiaalne heaolu meil endil või meie ümber. Kes ei ole õppinud oma ihuliikmeid liigutama, sest tal on liiga hea elu olnud, see ei õpi ka kõige viimases hädas oma ajusid liigutama. Head vanemad on nii selle kui teise lapse eest ära teinud. Nad ei tarvitse olla sugugi rikkad inimesed, aga nendes on ülisuur tahtmine olla oma lapsele parem ema või isa, kui tema vanemad on olnud, kui teadaolevad lastevanemad on olnud.

Uskumatult palju on inimesi, kes ei taha küll kiidelda, aga tahaksid, et lapsed oleksid selle eest tänulikud, et ema või ka isa kulutasid päevad lastega tegelemise peale, aga öösel tegid majapidamistöid. Aga lapsed ei ole tänulikud. Nad hakkavad hoopis protestima, vanemaid eitama, lahkuvad kodust, enne kui tiivad kannavad. Miks? Sest nad ei taha ainult head hoolitsust ja kukununnutamist, nad tahavad koos vanematega majapidamistöid teha, sest neil on ka see eluvaldkond vaja ära õppida. Kes ütleb, et ta laps ei taha tööd teha, see ei ole lasknud lapsel valida, vaid on ise valinud lapsele tööd, kusjuures ikka ainult ema meeldimistele vastavalt. Või lasknud lapsel teha seda, mis ei meeldi endale.

Lapse võõrandamine tööst kujuneb iseenesest, kui vanemate hea tahe tahab lapse eest kõike ära teha. Nii loodetakse kujundada lapsele õnnelik tulevik. Alguses tahavad vanemad, et nende lapsel oleks kerge elu, siis tahab laps sedasama. Mugavusega ja laisklemisega harjub keha ruttu, mis sest, et hingel on teised vajadused. Niikaua, kuni töökad vanemad elavad, oleks nagu kõik korras, aga kui vanemad enne surma haigestuvad ja tuge vajavad, siis ei oska laps seda anda. Asjaosaliste meeleheide vallandub seda enam, mida vähem varandust elu jooksul kogutud on. Kõik on süüdi ehk riik on süüdi, et elu on halb. Elu on Inimene. Seega riik on süüdi, et inimene on halb. Riik on kõik riigi kodanikud, sealhulgas inimene ise. Kokkuvõtlikult: inimene ise on süüdi, et inimene ise on halb.

Tahtmine meeldida oma korralikkuse, ülinõudlikkuse ja karmusega on sama, mis tahtmine meeldida sellega, et olen halb lapsevanem. Mida suuremale inimesteringile selline lapsevanem meeldida tahab, seda suurem on tema terror lapse suhtes. Laps peab käima nagu nööri mööda. Tal pole sõnaõigust. Tal on käsk teha seda, mida vanemad temalt ootavad ja keeld teha seda, mida vanemad näha ei taha. Inimesed, kellel on ükskõik, kelleks neid nimetatakse, peaasi et raha on, sunnivad lapsi ainult tööle. Kes sunnib karistusehirmus, kes maksab iga liigutuse ja hinde kinni. Niipea kui laps saab halva hinde, nii on keelatud kõik, mis enne oli lahkelt lubatud.

Inimesed räägivad, missuguse surmahirmu vallandas maksimumist väiksema hinde saamine koolis. Ema, isa või mõlema põlglikust irooniast oli hullem vaikimine, mis oli nagu eelhoiatus lapsest lahtiütlemisele, millega aeg-ajalt hirmutati. Lapse meeleheitlik tuupimine, et vanemad ei viskaks mind kodust välja, tegi õppimise vastikuks vaenlaseks, mida jätkati ainult lõputunnistuse saamise eesmärgil. Isegi kõrgkoolis käiakse vanemate tahtmise pärast. Selline õppimine ei anna oskust rakendada oma teadmisi praktikasse. Hea kui andis kogemuse, et ma ei hakka oma lapsi niimoodi hävitama. Paljud vanemad unustavad ka selle, sest tahtmine meeldida ümbritsevale keskkonnale on tugevam kogemusest ja kaastundest.

Kui Te olete korralikkuse ja karmi nõudlikkuse õigustaja, siis tõmbate endale selliseid lapsi ligi. Mida suurem on selline laps, seda tuimem on ta igasuguste hingeliste väärtuste suhtes. Tema teab, et kõige eest tuleb maksta, kusjuures ta teab täpselt, mis on millegi hind. Tema masüdametunnistusele koputamine võib ta ainult vihale ajada. Ta võib omakasupüüdmatult abistada ainult niigi rikkaid, sest rikkad viivad tema meelest elu edasi.

Ülinõudlikkusega liialdamine võib lapse surma viia. Kuni ei ole viinud, reageerib laps igale käsule protestiga. Ta ei tee seda, mida kästakse, ta teeb ainult seda, mis talle endale meeldib. Vaikiv protest võib muutuda tasapisi aktiivseks pealetungimiseks. Palu teda viisakalt midagi teha, ja ta tormab sulle rusikatega kallale.

Öeldakse, et iga inimese hinges elab laps. Elabki, ainult ühel on see laps vaba, teisel vangis. Kellel on lapsena olnud õigus olla laps, mängida mänguasjadega, joosta, ronida ja aiateibas pükse lõhkuda, igale poole oma nina toppida ja rumalaid küsimusi esitada, vanemate tööde ja tegemistega kaasas käia ja oma osavust proovida, ning teda pole kõige selle pärast häbistatud, hurjutatud, karistatud, sunnitud targaks saama, oma vanemate uhkuseks olema, jne, sellel on see laps vaba. Aga keda on sündimisest saadik viisakaks ja töökakas vanainimeseks kasvatatud, selles on see laps vangis. Seda inimest saab meelitada, ja ta läheb liimile.

Väljaelamata lapselik fantaasia klammerdub selle külge, kes imeilusate unistuste täitumist lubab. Nii meelitatakse mitte ainult plikasid või poisse, nii meelitatakse ka täiskasvanud abieluinimesed oma perekondade juurest ära ja nad õhkavad vaimustunult: " Ma pole kunagi varem nii õnnelik olnud!" Mahajäetud abikaasa ja lapsed on sellega momentaalselt ära nullitud. Mõni ärameelitatu ütleb abikaasale otse suu sisse: "Ma pole sinuga kunagi õnnelik olnud!" - rõhutades sõna "kunagi," et toonitada oma uue õnne erilisust.

Sellises ütluses on alati tahtmine teisele selle eest kätte maksta, et tema pole varem mulle seda erilist andnud. Ükski neist inimestest ei võta kuulda oma ohutunnet, mis ütleb, et seda, mida tegid praegu teisega, tehakse varsti sinuga. Varsti ütleb keegi sinule: "Ma pole sinuga kunagi õnnelik olnud!" Sellepärast kujutage juba praegu igaks juhuks ette, mida Teie süda selle peale ütleks. Võibolla siis ei teki tahtmist teise südant purustada.

Inimest ei saa ära meelitada, kui tal ei ole vajadust meeldida. Inimest ei saaks hingeliselt maatasa teha, kui ta oleks mina ise ehk Inimene. Enamikule ei piisa ühele inimesele meeldimisest, paljud hoiavad rauad pidevalt tules, et kasulikku kaupa mitte käest ära lasta. See tähendab, et uskumatult palju inimesi elab ilma armastuseta, justnagu sundolukorras, sest paremat pole parajasti võtta.

Kui Te olete olnud selline kannataja või kannatuste valmistaja, siis tunnistage endale oma vigu, vastasel juhule olete mõne aja pärast risti vastupidises olukorras. Kannatuste valmistaja muutub kannatajaks, sest selgub, et uus õnn ei olnudki õnn. Oli vaid pühapäevarõõm, mis muutus argipäeva halluses kurbuseks. Kannataja, kes on peitnud oma pisarad ära, muutub solvunud kättemaksjaks. Mida suurem oli tema uhkus, seda suurem on solvatus ja seda suurem on pime viha. Mida rohkem ta enne ise haiget tegi, seda rohkem tehakse nüüd talle ja tema viha võib olla hävitajalik. Häbi, et teised nägid minu solvamist, tapab.

Tapmise asemel öeldakse vahel, et keegi lõi kellegi maha. Solvaja mahalöömine on maatasa tehtule tahtmine teha teisele seda, mida tema tegi minule. Maatasa tehtu tahab alati kätte maksta. Selle tahtmise väljaelamine sõltub intelligentsitasemest. Madala intelligentsitasemega inimene lööb teise maha ja ta on kurjategija. Kõrge intelligentsitasemega inimene hakkab teist piinama. Perekonnasuhetes piinatakse nende asjade abil, mis teisele meeldivad. Piinatav peab tundma, kui halb on ilma nende asjadeta. Need asjad on raha, väärisesemed, korter või muu kinnisvara ja loomulikult lapsed. Asjad ei kannata, nad lähevad katki. Raha kulub tuulde. Kinnisvara kaotab väärtuse. Aga lastest jäävad järele inimvaremed.

Ükskõik, mis elus on olnud, ärge alahinnake minevikku. Mõni hea inimene, kes on oma abikaasa matnud, õhkab oma uuest õnnest rääkides malbelt:" Ma poleks eales arvanud, et õnn on niisugune." Justnagu ta kunagi varem poleks õnnelik olnud. Olen öelnud, et kulla inimene, Teie abikaasa keerab praegu hauas teist külge. Tal on nii valus. Kas Te ei saa aru, kui ülekohtune Te olete? Kuidas võib Teie haigus kaduda? Keegi ei julge öelda Teile seda, sest kõik tahavad olla head inimesed, aga mina ütlen, sest mul on vaja olla inimene. Te võite pahandada. Aga mõtelge järele: mina ei tulnud Teile ütlema, Teie tulite minu käest küsima ja ma vastasin.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.