Tahtmine meeldida inimesena

Üsna sageli öeldakse eneseõigustuseks: ega ma muud tahagi, kui et mind peetaks inimeseks. See on tahtmine meeldida inimesena. Ütlen, et kes ei pea ennast ise inimeseks, seda ei pea ka teised inimeseks. Kuni inimeseks olemise oskus ära õpitakse, käib kõik ikka vana rada. See tähendab, et kes tahab, et peetakse inimeseks, peab hakkama tõestama, et ta on inimene. Aga see pole võimalik, sest inimene on vaimolend - silmale nähtamatu tõde, mis tõestab ennast ise, kui ta on olemas. Ometi tehakse seda pidevalt, justnagu tõestamaks oma arulagedust.


NÄIDE ELUST.

Läksin ühel kargel sügishommikul mööda Tallinna mitte just kõige käidavamat tänavat. Mõtlesin omi mõtteid, tegelesin oma probleemidega nagu ikka, ja korraga jäin seisma. Midagi oleks nagu olnud just mitte päris nii, nagu vaja. Vaatasin tagasi ja nägin vana joodikut kassi kombel kägaras maja seina ääres varjulises kohas, õnnis nägu peas, magamas. Alles mõni aeg tagasi oleks selline õudus mulle kaugelt silma torganud. Küsisin endalt, kuidas ma hädas inimesest nii rahulikult mööda marsin, et süda ka ei valuta. Olen ma nii ükskõikseks muutunud? Tunne vastas nii, et mõistus jahmus: "Aga siin ei olegi inimest. Hulkuvad kassid ja koerad magavad nii, ja kuna sa võtad neid sellistena, nagu nad on, siis toimisid siin samamoodi. Inimeseks saab pidada seda, kes peab ennast ise inimeseks. Vaata teda ja õpi ning õpeta teistele, et teie kõigiga midagi taolist ei juhtuks."

See oli inimese loomaks muutumise kõige leebem ja ühiskondlikus mõttes hädaohutum variant. Ometi ei saa ma rõhutamata jätta, et selline põhjas inimene sündis siiski inimesena ja tema elutee sai alguse kodust. Armastavate vanemate laps ei muutu loomaks. Kindlasti oli ka tema elus periood, kus ta tahtis tõestada, et ta on inimene, aga nüüd oli sellest tahtmisest saanud tahtmatus tõestada, et ta on inimene - stress, mis tegi inimesest looma.

Mida nooremas eas lüüakse käega tahtmisele tõestada, et ma olen inimene, sest nagunii keegi mind inimeseks ei pea, seda varem inimene loomastub. Noor loom on aktiivne ja tugev, vana loom passiivne ja väsinud. Vana on ühiskondlikus mõttes hädaohutu, aga noor on hädaohtlik. Sellepärast on ühiskonnal - see tähendab kõigil meil, headel inimestel, vaja sellele mõelda. Hästi tõsiselt mõelda. Kui mitte nende pärast, siis vähemalt iseenda pärast.

Mida varem mõtlema hakkame, seda parem on enda elu. Kes peab last inimeseks, seda saab lapski lugupidamisega kohelda. Kes peab noort inimeseks, seda peab noorgi inimeseks. Kes on õppinud last ja noort inimeseks pidama, see peab iga inimest maailmas kõigepealt inimeseks, ja teda ennast peetakse inimeseks.

Kuidas pidada inimeseks seda, kes ise ennast enam inimeseks ei pea ja kõike inimlikku endas hävitab? Sellises olukorras on vaja appi võtta oma inimeseks olemise jumalik kingitus - mõistus. Kui tunded veavad alt, siis võetakse teadmised appi. Minu tunded ei tundnud selles loomaks muutunud inimeses inimest ära. Miks?

Miks me ütleme vahel:" Oi, ma ei tundnud sind ära!" Teine võib väljanägemise poolest olla muutunud vähe, aga ma ei tundnud teda ära. Mõne ammuse tuttava puhul on see hea tunne, mõne puhul halb. See tähendab: kes on tasakaalukamaks muutunud, selle suhtes on hea tunne, kes on tasakaalutumaks muutunud, selle suhtes on paha tunne, olgugi, et ta on meeldivam kui kunagi varem. Inimene, kes on vananedes ja väliselt muutudes iseendaks jäänud, ei ole muutunud. Tema tunneme alati ära. See võib olla väga südant kosutav tunne.

Vahel ütleme:" Ma ei tunne enam iseennastki ära." Kas olete mõelnud, mida see tähendab?

See tähendab, et inimese head teha tahtmised on muutunud tahtmatuseks. Materiaalses maailmas on kaks võimalust: kes head ei tee, see teeb halba. Kasvõi ainult iseendale. See tähendab: otseselt iseendale, aga kaudselt ka teistele.

  1. Aktiivse tegevuse muutumine passiivseks minnalaskmiseks on halva tegemine.

Kõigepealt iseendale.

  1. Hea aktiivse tegevuse muutumine halvaks aktiivseks tegevuseks on kurja tegemine.

Kõigepealt teistele.

Kui Te ei tunne inimeses inimest, võtke teda kui looma, aga teadke, et ka loomal on hing ja tedagi on vaja kohelda lugupidavalt. Kes jookseb uksest esimesena läbi, kui uks lahti tehakse? Koer või Teie? Koer, eks ole. Te ei pahanda, kui Te teda armastate. Tema jooksmine ja enne Teid sohvale kargamine, et Teid seal säravail silmil saba liputades oodata, ajab Teid naerma. Mis siis, et ta tegi sohva mustaks. Kui me suhtuksime alustuseks samamoodi inimestesse, kes ei oska inimesed olla, sest neile pole lapsest saadik inimeseks olemise võimalust antud, siis nad tunneksid endas inimese ära. Pole võimalik, et ei tunneks. Et see kohe nähtavalt Teie silma ei juhtu, on iseasi.

See ei tähenda, et peaksite hakkama elama loomariigi seaduste kohaselt ja laskma endale pähe istuda inimestel, kes ei oska olla inimesed. Kui Te õpetate talle sõbralikult nagu koerale kombeid, siis ta järgmine kord enam poriste jalgadega sohvale ei roni. Kommeteta inimesed õpivad kombed ruttu ära, kui need on vajalikud. Nad on õpetamise eest tänulikud. Kui Te sunnite hambad ristis ennast sõbralik olema ja arvate, et ta ei saa sellest aru, siis Te eksite.

Kui Te ootate, et tema muutub esimesena, siis Te ootate tegelikult, et keegi muudab teda Teie jaoks. See tähendab, et Te ootate, et Teid peaks inimeseks see, kes ei ole veel inimene. See tähendab, et olete üheaegselt hirmuvang ja vangivalvur, kes tegutseb kord ühes, kord teises rollis, kuni kannatuste karikas on täis ja siis peab keegi aitama.

a) Vang tahab, et teda inimeseks peetakse, aga vangivalvur ei pea teda inimeseks. Miks? Sest ta tahab selle töö eest rohkem saada.

b) Vangivalvur tahab ka, et teda inimeseks peetakse, aga ülemused ei pea. Sest ülemus tahab töö eest veel rohkem saada.

c) Ülemus tahab veelgi enam, et teda inimeseks peetakse, sest tal on tähtsam amet, aga valitsus ei pea. Sest valitsus tahab kindlustunnet saada.

d) Igal ministril on õigus nõuda, kui ta ei suuda enam suud kinni hoida:" Kas minul ei olegi õigus inimene olla!" Sest ta tahab rahu saada. Aga rahvas ei pea ministreid inimesteks, sest need kõik tahavad kogu aeg igaüks iseasja saada.

e) Järjekorras on veel president. Kui tema ka nõuab sama asja, siis olemegi otsaga vangikambris tagasi. Nokk kinni, saba lahti, kuni keegi tuleb ja päästab. Kes päästab? Sellistes tahtmistes saab päästa ainult surm. Nii isiklikus kui ka ühiskondlikus mõttes on tulemuseks ümmargune null.

Kui kellelgi on tahtmine meeldida sellega, et ta peab teisi inimesi inimesteks, siis teda kasutatakse kõige armutumalt ära. See tahtmine on tegelikult tahtmine ennetada ebaõiglust. See on sõnatu tingimuste esitamine: mina pean sind inimeseks, pea sina mind ka. Ise peab vangi vangiks ja tahab, et vang peaks teda omasuguseks. Vang peabki. Ta kasutab teda inimlikult kohtleva vangivalvuri meeldida tahtmise ära ja heal juhul põgeneb. Vangivalvur muutub sellega kurjategijaks, kelle üle mõistetakse kohut. Halval juhul vang tapab vangivalvuri. Kes oma tahtmised vabaks laseb, selle alateadvus on ergas ja lubab olla inimene nii palju, kuivõrd vastaspool seda võimaldab. Ehk niikaua, kuni ühiskond - meie kõik -, vangide täielikuks vabastamiseks valmis oleme.

Kuni ühiskond näeb vangis ainult kurjategijat, on isegi oma aja äraistunud vangi ohtlik vabastada, rääkimata amnestia andmisest. Üks ennast inimeseks pidav loom võib vabanenud vangi, kellel vangla pole aidanud inimeseks muutuda, uuesti trellide taha viia. Sellest on tekkinudki arvamus, et vangid polegi inimesed. Kusjuures arvajatel on õigus: inimene on vaimolend, kelle koht ei ole vangis. Vangi satuvad ainult need, kelle hing on juba ammu enne seda täielikult stresside vangis.

Looduses on nii, et nähtamatu sisu määrab nähtava vormi ehk oluline määrab vähem olulise. Kui inimesel on ülisuur tahtmine tõestada, et ta on inimene, siis ta ei saa aru, mis on oluline ja mis mitte. Talle on kõige tähtsam tõestada, et ta on suurepärane inimene. Nii taandub inimene paratamatult kehaks ja hakkab oma keha erilisust eksponeerima.

Tahtmine tõestada, et ma olen inimene, taandub tahtmiseks tõestada, te ma olen eriline naine või mees. Tõestuseks on vaja eksponeerida genitaale, naistel ka rindu ja nii järjest sagedamini tehakse. Sportlik võiduajamine sellel alal on ütlemata leidlik. Eksponeerida ehk näidata saab ainult sekundaarseid sugutunnuseid. Primaarsed ehk olulisemad tõestajad on looduse poolt keha sisse varjule pandud, nagu öeldes, et seda pole kellelegi vaja näidata. Tark inimene ei lepi sellega. Temal on kirg tõestada, et ta on looduse kuningas. Nii hakkabki ta oma primaarseid sugutunnuseid demonstreerima. Eksponeerimine muutub demonstreerimiseks. Ehk tahtmine näidata muutub näitamiseks. Tahtmine muutub tegemiseks.

"Kuidas saab keha sisse peidetud organeid demonstreerida?" küsite. Naiste munasarju ja emakat ning meeste seemnesarju ja eesnääret ei saa ju keegi peale arstide näha. Jah, aga nende olemasolu tõestab nende töövõime ehk funktsioon. Tahtmine tõestada, et ma olen mees, kasvatab mehe uhkust, kui ta seksib võimalikult paljude naistega. Kui alguses on tähtis kvantiteet, siis hiljem kvaliteet. Suur uhkus ei lepi tänavatüdrukuga, see nõuab printsessi ja kuningannat, rikast või kuulsat, ilusat või edukat. Uhkus hävitab mõtlemisvõime ja nii võib kõige targem ja väljapaistvam mees jõuda olukorda, kus kõik näiteks meedia vahendusel tema anatoomias ja füsioloogias sorivad. Küllap leiavad lõpuks, et ta polegi õige mees.

Mees on materiaalse tasandi looja, seepärast on meeste käimine naistes loomulikum kui naiste samalaadne teguviis. Pöörake tähelepanu sõnadele "naistes käimine - naiste sees käimine". Miks mehed ikkagi naistes käivad? Kui mees iseennast ehk inimest mujalt ei leia, siis loodab ta selle naistest leida.

Mees tahab sinna tagasi, kust ta tulnud on - naise üska. Kelle asjad on halvasti, see tahaks algusesse tagasi. Lootus teinekord õigesti teha paneb nii tahtma. Nii võib mees otsida, kuni enam pole, millega otsida - tekib impotentsus. Nüüd annaks mees ära ükskõik mida, et saada potentsi tõstvaid vahendeid. Raha paneb rattad käima ja need vahendid mõeldakse välja. Mõeldakse küll välja, aga ei saada aru, mida see endaga kaasa toob.

See on iseenda raha eest endale piitsa ostmine, kuigi oleks vaja puhkust ja iseendaga olemist, et probleemist aru saada. Enesepettus, mis ühe funktsiooni hetkelise taastumise nimel välja mõeldakse, kahjustab kohta, kust selline hea mõte tekkis - aju. Tarkade meeste ajuhaiguste sageduse tõus näitab, et targad mehed ei seksi armastusest, vaid kohusetundest. Tahtmine tõestada, et ma olen tark inimene, hävitab aju. Tõestatakse alati vastupidist.

Nii muutub mõistuseinimeste juures tahtmine meeldida järjest enam kohustuseks meeldida. Ennast järjest võltsimaks tehes õigustatakse ennast: ma pean, sest ma olen väljapääsmatus olukorras. Rääkijad ei tea, et nende probleem laheneks, kui nad annaksid oma tahtmise meelida kõigest südamest vabaks.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.