Iseenda hävitamisest

Et mõista, miks meeldida tahtmine on iseenda hävitamine, võiks teada, kes on inimene.

Kas Te olete kunagi iseendalt küsinud: "Kes ma üleüldse olen?" Tõenäoliselt ei ole. Kui keegi peaks olema kunagi Teilt nii küsinud, siis on see kindlasti tekitanud tahtmise kiuslikult vastata: "Inimene olen, kas ei näe või!" Aga tavaliselt nii ei küsita. Küsitakse nii, et saab öelda oma nime, vanuse, ameti, töökoha. Inimeseks olemise kahtlustki ei teki. Mina, näete, kipun kahtlema.

Inimene on vaimolend, kes tuleb materiaalse tasandi õppetükke ära õppima Ta tuleb, üks elu teise järel, teades, et arengutrepil ei tohi ühtegi astet vahele jätta. Ta teab, et sarnane saab sarnasest paremini aru, seepärast on vaja materiaalsust materiaalses kehas tundma õppida. Nii valibki vaimolend omale materiaalse keha, nagu materiaalse tasandi sõbra, kellega üheskoos teatud osa saatuseteest läbi käib.

Vaim on tunne, hing on tundmised.

Vaim valib elu õppetundide asupaiga, hing valib õppevahendid.

Vaimolend teab, mis raskused teda siinilmas ootavad, aga ta tuleb neid tundma õppima. Teadmistest on vähe kasu, kui neid tundma ei õpita. Tundmaõpitud teadmistest saadakse aru ja neid kasutatakse materiaalse tasandi loomiseks. Tarkus, mis toimib ühtviisi nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil, on elutarkus.

Küsimus: Mida tähendab vaimolend? Kas teda on võimalik näha?

Vastus: On küll, kui südamega vaadata. Kohe ma kirjeldan teda. Vaadake, Teie ees on üks punkt, millest väljuvad igas suunas energialained. Neil ei ole lõppu. Selline oletegi Teie - inimene ehk vaimolend.

Küsimus: Kas Teil on algus või lõpp? Ei ole. On ainult keskpunkt. Kas elul on algus või lõpp? Kas taeval on algus või lõpp? Kas Jumalal on algus või lõpp?

Vastus: Ei ole. Nad kõik on ju üks ja sama energia. Ainult nimed on erinevad, vastavalt sellele, missuguse arusaamisega me seda vaatame. Mõelge: "Mina olen piiritu, elu on piiritu, Jumal on piiritu. Minu elu keskpunkt on minus, Jumala keskpunkt on samuti minus ja mina olen oma keskpunktiga nendes. Lühemalt öeldes: minus on kõik ja mina olen kõiges." Me saaksime seda südamega näha, südamega kuulda, südamega haista, maitsta ja kompida ehk tunda, kui ennast hirmudega ära ei piiraks. Meid solvab, kui keegi ütleb: "Piiratud inimene!" Me oleme piiratud, tunnistagem seda, siis ei ole enam nii piiratud. Piiratus ja piiritus on igas inimeses olemas.

Piiratud inimesele tekivad haigused. Kuidas?

Tuletage meelde, kuidas Teid on lapsest saadik õpetatud, kui mõne raske asjaga hakkama ei saanud. Küllap öeldi: "Võta ennast kokku!" Võtsitegi. Siiamaani muudkui võtate, olgugi, et aina rohkem ei ole sellest kasu. Aga mida see tähendab? See tähendab, et elame hirmudega ja teeme automaatselt seda, mida hirm teeb: pingestab, lühendab, tõmbab kokku, kangestab, jäigastab.. Kui oleme midagi ära teinud, siis hakkame kohe seda hindama ehk hävitama.

Kõike, mis on piiratud, saab hinnata. Kõik, mis on piiritu, on hindamatu

Teadke, et alati kui ütlete: "mina", "ise" või "inimene", siis käivitub vaimolendi energia. Kujutage endale ette vaimolendit ja tema kokkuvõtmist. Te võtate ta, nagu lõputu taeva ja hakkate keskele kokku pressima. Mobiliseerite ja kontsentreerite, et ta nagu vorst naha vahele kokku pressida. Võtab aega, palju võtab, kulub jõudu, palju kulub, aga ära teete. Hakkate eluga rinda pistma ja - oh, mis häda! tunnete, et liha on ikka nõder. Ei saagi asjaga hakkama. Siis noomite ennast ise või ütleb keegi teine: "Võta ennast kätte!" Võtategi. Koondate kõik jõu ja oskuse kätesse, kuni hirmust, et ikka seda ei saa, mida tahate, tõmbuvad käed rusikasse. Nüüd lähete ja virutate kellelegi, kes on Teie meelest süüdi. Aga võibolla ei viruta ka, sest olete eelmistes eludes juba piisavalt palju löönud ja lüüa saanud ning tunnete, et nii asju ei aeta.

Mida Te siis teete? Mida oskab üks hirmunud inimene teha? Ta oskab ainult ühes suunas mõelda. See tähendab, et ta võtab end veel enam kokku ja rusikas kontsentreerub üha väiksemaks, aga vastavalt tihedamaks energiaks - haiguskoldeks. Raskemetallist tihedamaks pole inimkeha kudesid võimalik pressida, sest keha läheb enne loojakarja. Hing võib nüüd möödunud elu vigadest kokkuvõtteid teha ja järgmise elu plaane pidada.

Niisiis: kokkuvõtmine, mobiliseerimine, kontsentreerimine on viga. Aga kuidas oleks vaja?


NÄIDE ELUST

Kõnnin ühel päeval mööda tänavat ja vaatan poistekarja, nagu linnuparve, vaiksel tänaval oma tegemisi tegemas. Kaugelt on näha, et üks targa näoga poiss on nutnud. Kes on talle liiga teinud? On näha, et teised poisid on rahumeelsed. Mis Te arvate, kus antakse kõige rohkem armu ja kõige rohkem hirmu? Eks ikka kodus. Kuulen, kuidas poistekamba juhtoinas õpetab sõbramehelikult: "Kuule, võta lõdvalt, mis sa jamad!"

Purskusin omaette naerma, sest nii elutarka õpetust polnud ammu kuulnud. Küll oleks tore, kui selle mehe arukust aiateibas lõhutud pükste pärast nurka ei surutaks, kui targad inimesed ei sunniks teda ennast kokku võtma.

 

Kujutage ette, kuidas Te kokkupressitud iseenda lõdvaks ehk vabaks lasete ja kuidas ta laotub nagu taevas laiali. Elu õppimata õppetunnid on nagu pilved taevas - nii piiratud nagu Teie hirmudki. Vaadake, pilvel on samasugune keskpunkt nagu Teilgi - vaimolendil. Proovige enda keskpunkt oma probleempilve keskpunkti viia ehk keskenduda. Kohe ei tarvitse see õnnestuda.

Kui Te teate, et on vaja keskenduda, siis moodustub nende kahe punkti vahele sirgjoon ja Te võite astuda keskendumisega sammukese teise keskpunkti poole. Kui tunnetate ja mõtlete, siis on nii mõndagi selgemaks saanud. Homme keskenduge uuesti ja midagi saab veel selgemaks. Võibolla nüüd tuleb mitu päeva või mitu nädalat aru pidada, sest saadud teave on mahukas.

Üha sihikindlamalt keskendudes, jõuate esimese probleemi keskpunkti ja tunnete, nagu sealt oleks mingi silmus üles hargnenud. See on probleemi tekitanud algenergia, mis ainult inimesele omase keskendumisega üles hargnes ja harutas kogu ülejäänud probleemi lahti. Ise harutas, Teil polnud muud vaja teha. Olite niigi inimese kombel toiminud. Järgmisele probleemile keskendumine läheb juba märksa hõlpsamini.

Loom oskab ennast kokku võtta ja oletatavale vaenlasele kallale tormata, saagu mis saab. Inimese arukusele vastav vääriline tegu on keskendumine, millega on võimalik lahendada inimese kõiki taevaseid ja maiseid probleeme

Iga inimene on võimeline keskenduma, kuigi paljud hädaldavad, enne kui proovima hakkavad, et see ei õnnestu. Mida suuremad on hirmud, seda rohkem kiirustate ja seda raskemini see tõesti õnnestub. Kui Teis ei ole järjepidevust, siis rohkem ei proovigi. Vabastage hirme ja püüdke rahulikult ja aeglaselt, teadlikult keskenduda. Rääkige mõttes endaga: "Ma lasen hirmu vabaks. Ta läheb. Nüüd ma keskendun. Hästi ei õnnestu. Proovin uuesti. Veidi õnnestus." Leidke ise sõnad, kuidas endaga rääkida. Tunnetage, et keha oleks lõtv, vastasel juhul on see enesepettus. Lõdvestuge. Keskenduge uuesti. Vanasõna ütleb, et püsivus viib sihile. Viib, uskuge.

Võite öelda, et see on utoopia ja et ega keskendumine Teie rasket eesseisvat tööd ära ei tee. Ei tee, aga Teile tuleb abivägi. Justkui ise tuleb, ilma et Te kedagi kutsuksite. Nad tulevad, sest nad vajavad seda õppetundi. Teie omakorda lähete mõnda teist inimest aitama, sest Teie arenemiseks on tema töö tegemisele keskendumine Teile vajalik. Vaimse inimkonna idee ongi selline ühtsus, kus igaüks teeb seda, mis teda arendab ja lõppkokkuvõttes saab kõik, mis vajalik, tehtud. Keegi ei arvesta rahasse, kui palju mina sulle tegin ja kui palju sina mulle võlgu jäid, vaid on õnnelik, et sai vastavalt võimetele midagi teha - sai olla inimene.

Tark keskendub rumalamat aitama, rumalam keskendub targemat aitama - tarkadel on palju, mida nemad ei oska, aga mida rumalamad oskavad. Mõlemad on endaga ja teineteisega rahul. Praegu me elame ju samuti, ainult suhtumine on vajadusele risti vastupidine. See tähendab, et näo ees tänavad ja maksavad tehtud töö teineteisele kinni, aga seljataga naeravad teineteise rumalust ja saamatust. Tulemuseks on stressis inimesed. Niisiis, kui vabastate stresse, siis teete sama tööd, aga suhtute töösse armastusega, oskate keskenduda ja olete õnnelik, et oskate seda, mida oskate ja tänate taevast, et keegi oskab seda, mida Teie veel ei oska.

Alateadlikult oskab iga inimene keskenduda. Kuidas seda ära tunda? Näiteks lähete kellegagi rääkima ja enne jutu algust küsite endalegi ootamatult: "Kas sa oled siin?" kuigi näete, et ta on siin. Kui teine ei pane Teid tähele, siis teda ei ole tõesti siin. See tähendab, et ta on millelegi keskendunud ja vaim on ära. Kuna hing on kodus, siis see võimaldab tal kehaliselt teha kõike, ka kõrgelt kvalifitseeritud tööd.

Süda on esmane suhtlemisvahend ja tema teab seda, seepärast tulid Teie suust sellised sõnad. Võib juhtuda, et kõnetatu keerab oma silmad Teile ja Te saate aru, et ta ei saanud Teie jutust aru. See tähendab, et viisakaks õpetatud keha käitub automaatselt, enne kui vaim koju jõuab. Mõni teine võib Teilt samuti küsida ja Te imestate: "Ma olen ju siin, miks sa nii küsid?" Võibolla isegi pahandate.

Mõni läheb ähmi täis ja hakkab keskendunut raputama: "Mis sinuga lahti on?" Aga teisega ei ole muud lahti, kui et ta on keskendunud kõige tähtsamale - inimese arendamisele iseendas. Enamik inimesi suudab keskenduda ainult omaette olles, vähesed on selleks võimelised ükskõik kui suures ja kärarikkas keskkonnas. Kes seda oskust ise ei valda, see võib keskendujat nähes paanikasse minna.

Keskendumise sõna on vähekasutatav. Keskenduja kohta öeldakse tavaliselt sügavas mõttes olev inimene. Õppige õige sõna kasutamine ära, siis saate takistuseta teisele, näiteks koolijütsile head nõu anda: "Keskendu. Ürita ülesande tuum leida!" ja ta leiab, kui Te teda närviliselt tagant ei kiirusta. Selgitades lisaks, et ta ajud on ülepingest väsinud, et vaja oleks väheke lahutada meeli, joosta veidi ringi, siis keskenduda uuesti õppimisele, aitate last tõeliselt. Pärast õnnestub õppimine justkui iseenesest.

Keskendunud inimese väljanägemine on võrreldav vaimuhaige välimuse ja käitumisega. Mõlemal on vaimu keskpunkt hetkel keha ja hinge piiridest väljas. Mida kõrgemale ja kaugemale probleemile inimene keskendub, seda kõrgemal ja kaugemal on tema vaim. Nimetame vaimu keskpunkti vaimuks. Vahe on ainult selles, et vaimuhaige vaim lahkub hirmunud hingest kaugemale, et iseenda hävingut vältida ja võib selles elus mitte tagasi tulla. Keskendunud inimese vaim läheb vabatahtlikult ja tuleb vastavalt vajadusele tagasi.

Tahtmine inimene olla, tähendab, kõige paremat saada, teeb inimese hulluks.

Vajadus inimene olla, tähendab, kõige paremat anda, teeb inimese filosoofiks.

Vormilt on nad sarnased, aga sisult täiesti erinevad. Sisu väljendab ennast teos: filosoof arutleb, vaimuhaige targutab. Mingil määral filosoofid ja mingil määral vaimuhaiged oleme kõik. Paraku on kaalukauss kõvasti vaimuhaigete poolele kaldu. Filosoofia algab keskpunktist, vaimuhaigus lõpeb keskpunkti.

Filosoofia võib kasvada nii kõrgetasemeliseks, et ots läheb pilvedest ülespoole ja see, millest kaasaegsed aru ei oska saada, jääb järeltulevatele põlvedele. Vaimuhaige targutamine võib küll tiirutada pilvelõhkuja tipu kõrgusel, aga tõusta ta ei suuda, sest juured on maa küljes kinni.

Kokkuvõtlikult:

A. kontsentreerumine kasvatab eesmärgikindlust, eesmärgikindlus omakorda kontsentratsioonivõimet. Tulemuseks on individuaalne arenemine suletud ringis ehk materiaalsel tasandil, mille tulemusena materialiseeruvad haigused.

B. Keskendumine arendab sihikindlust, sihikindlus arendab keskendumisvõimet. Tulemuseks on üldine areng, mis viib nii vaimselt kui ka materiaalset edasi ja dematerialiseerib haigusi.

Teadmatuse piir taganeb, piiratud arusaamine endast, elust ja Jumalast võtab uued avaramad mõõtmed, kui me õpime iseennast kui elu ja Jumalat tunnetama. Alles teatud küpsushetkel saame aru, kuidas inimene, elu ja Jumal on tegelikult üks ja seesama. Vaimne inimene on nagu piiritu taevas ja füüsiline inimene on nagu maamuna selles taevas. Taevas on ka ilma Maata olemas, aga Maad ei saa ilma taevata olla. Hetkel tasakaalus olev inimene võib näha vaimu, sest ta vaatab sel hetkel südamega.

Hirmunud inimene näeb kahjuks seda, mida näha tahab. Nähtust oli mulle selge, miks idamaade filosoofias öeldakse, et inimene on Jumal. Kristlasi see ärritab, sest kristlus asetab Jumala inimesest väljapoole. Õigem oleks öelda ülespoole. Tahtmine oma õigsust tõestada, sunnib oma usust palju rääkima, mõistmata, et kelle suu räägib millestki liiga palju, selle süda kisendab selle järele. See, kes usub, see ei räägi usust. Ta usub.

Suust tuleb välja see, mis hinge vaevab.

Aga suust läheb sisse see, mida hingele on tarvis.

See, kes ei oska südamega suhelda, suhelgu vähemalt suuga, siis saab ka süda kergemaks. Kes hoiab suu kinni või ühte mõtleb, aga teist räägib, selle südamele koguneb raske koorem. Kelle süda ütleb enne üles, selle koorem on kiiremini kogunenud.

Vaimselt ja füüsiliselt terve inimese vaimu, hinge ja keha keskpunktid asuvad üksteisele nii lähedal, et võivad täieliku hingerahu hetkedel isegi üksteises olla. Kust seda punkti leida? Kui Te ootate minult vastust, siis küsige endalt: "Millest algab elu?" Armastusest, on ju nii! Seega see punkt asub südames.

Paljudel on probleemiks tunne, et nad oleksid nagu kusagil mujal. Selle peale võib öelda, et mis ühele õnn, see teisele õnnetus. Iseenda äratundmine, ennast samal ajal kehaks pidades, tekitab tõesti kahestumise tunde, mis võib ahastusse viia. Tekib küsimus, kumb on see õige mina. Mõni ütleb, et keegi nagu kõnniks minu kõrval ja jälgiks mind pidevalt. See tekitab õudustunde. Mulle on see tunne tuttav, aga minul oli see salapärane keegi lapsest saadik julguse ja turvatunde tekitajaks, Teile on ta hirmutajaks. Järelikult on see Teie probleem.


NÄIDE ELUST.

Üks murest murtud patsient kurtis, et ükski psühhiaatrite soovitatud ravim ei ole suutnud tema hirme vähendada. Ta tundis, et keegi jälgib teda pidevalt kõrvalt. Inimeste keskel olles polnud väga viga, aga üksi olles tekkis õudustunne. Kes teab, millal see hirmus, Jumal teab kust pärit olend talle kallale kargab ja kedagi pole aitamas. Ta ei saanud oma hirmude põhjustajat kellelegi tõestada, sest silmadega ei näinud ta teda isegi. Kui küsisin, kas ta teab, kuidas ta teda näeb, siis ta ei osanud seletada. Kui selgitasin, et ta näeb südamega, siis ta oli minuga kohe nõus. Oskust südamega näha ei osanud ta pidada õnneks. Ta hingas kergendatult, kui ma ei eitanud, et näen sama, mis tema - ometi leidus keegi, kes ei ütle, et ta on hull!

Ütlesin talle: "Aga vaadake teisele poole." Ta vaatas, jäigastus ja läks näost kaameks. Selge, ka seal oli keegi. Kui soovitasin vaadata ka alla ja üles, siis ta läks näost päris ära. Küsisin: "Noh, kas olete ümber piiratud või?" Nali naljaks, aga asi on tõsine, kui ülitundlik inimene ei saa naljast aru. Mida see inimene nägi? Ta nägi iseennast - vaimolendit ehk inimest. Kuna ta oli, nagu me kõik - pidanud keha iseendaks -, siis ta ei tundnud iseennast ära. Kui ma nüüd Teie käest küsin: "Millest inimesed hulluks lähevad?" siis küllap vist saate aru, et iseenda ehk tõe nägemisest. Eriti siis, kui ennast on tahetud näha ainult heas valguses.

Kujutlege end lõputu Taevana, mille keskel asub Maa koos atmosfääriga. Inimene ongi see Taevas, kes on võimeline vaatama Maad, oma keha üheaegselt nii vasakult kui paremalt, alt kui pealt, eest kui tagant või ükskõik missuguse nurga alt ilma pead keeramata. Kui tunnete kedagi kõrval kõndimas, siis vaadake teisele poole - ta on ka seal. Vaadake alla, üles, ette, taha ja ükskõik, millises suunas, aga vaadake südamega, sest silmadega Te teda ei näe. Ta on kõikjal, nagu Taevas. Kuni olete hirmudes, peate ennast kehaks, nagu Maa, mis vaatab Taevast ja tahab tõestada, et päike, kuu ja tähed peavad tiirlema ümber tema.

Kui hirmud vabastate, siis tunnetate end Taevana, kes vaatab Maad. Taevas on vaim ehk täielik rahu, kes vaatab hinge ja vaimu tegemisi küll pealt, aga ei tõuka väevõimuga ja enda õigusega neid otstarbekamale või õigemale teele, kui nemad tahavad üle metsade ja mägede turnida. Vaim on teele juhtija, mitte tööde ärategija, ta on parima võimaluse andja, aga mitte selle pealesundija.

Hing on nagu Maa atmosfäär, mida Maa hingab nagu keha sisse-välja. Ta on taeva ehk vaimu osa, mis ühendab vaimu kehaga. Mida suuremaks lähevad keha tahtmised, seda rohkem ta kõike endasse kogub, kuni õhule ehk hingele pole enam ruumi. Hing lahkub, keha saab mullaks. Vaimu ja hinge keskpunktid paigutuvad kuhugi mujale, et toimunu üle aru pidada ja kui vaja, siis millalgi uuesti Maale tulla.

Keha on piiratud suurusega, hing on muutuva suurusega ja vaim on piiritu. Kui vaimu ja hinge keskpunktid asuvad füüsilise südame piirides, siis on inimene nii vaimselt kui ka füüsiliselt terve, sest elu õppetundide võnkeamplituud on väike. See ei tähenda, et ta õpib vähe. See tähendab, et ta õpib vähesest.

Hing on nagu Maa atmosfäär, mis on Taeva ehk vaimu osa, aga kuulub Maa juurde, kui Maa on olemas. Ta ühendab Maad taevaga, taevas on Maaga nagunii üks. Hing õpetab Maad pidama Taevast tõeseks ehk olemasolevaks. Kes peab vaimsust primaarseks, see tunnistab Maa ja taeva ühtsust ning temal on kerge hingata. Tema hirmud on kergemad vabanema. Kes ei suuda maa primaarseks pidamisest vabaneda, sellele peab hing tõestama, mis saab, kui taevast ei ole - tema hingamine muutub raskeks. Kõik hingamisteede haigused on sellise arusaama ekslikkuse tõestus.

Inimene on nii suur, kui hirm teda olla laseb.

Niisiis inimese suurus sõltub hirmudest. Mida suuremad on hirmud, seda rohkem on inimene pressitud nagu õhk jalgpalli kesta ehk oma hirmude müüri sisse. Mida vabamaks muutuvad hirmud, seda suurem ja õhema kestaga on pall. Vaevalt teda enam jalaga togima kiputakse. Mida lähemal taeva suurusele, seda vähem on inimesel karta vägivaldset suhtumist. Mida väiksem on inimene, seda kergem on teda endast välja viia. Endast saab välja viia seda, kelle mingi stress on temast endast suuremaks kasvanud. Näiteks kui uhkus kasvas inimesest suuremaks ja ei mahtunud inimese sisse ära, siis teda nimetatakse uhkeks inimeseks. Kelle egoism on temast endast suuremaks saanud, seda nimetatakse egoistiks. Ja püüa sa pärast sellest nimest lahti saada.

Inimese ehk vaimolendi areng on tema keskpunkti avardumine, tema kiirgusallikaks muutumine. Areneda võib kahel teel.

1. Meeleparanduse tee. Lubage seda nimetada hirmude vabastamise teeks. Mida rohkem hirme vabaneb, seda kaugemale taganeb terviku nägemist piirav pimeduse kardin. Seda on vaja teha järk-järgult, nagu mööda treppi liikudes, sest iga uus teadmine on vaja loominguks realiseerida. Hirmu vabastamine on sümboolne vertikaalne tõus keerdtrepil.

Energiate uue kvaliteediga harjumine ja selle töösse rakendamine on nagu trepi horisontaalosal liikumine. Selleks on tarvis aega. Kui peate meeleparandust esmatähtsaks, siis pole Teil vaja kiirustamist karta. Seda isegi siis, kui teised Teie kõrval üha paanilisemalt jooksevad. Kui vähenevad hirmud, siis vähenevad ka teised stressid. Teist saab pika meelega ehk kannatlik inimene.

Pikk meel - lühike tee.

2. Kogemuslik tee. See on hirmudest vabanemise tee. Läänemaailm kõnnib praegu seda teed. Meile on iseloomulik enne teha, siis mõelda, kuigi enda meelest mõtleme ette. Tarkusega mõtlemine ongi tegemine. Ajudega tegemine. Arukusega mõtleja mõtleb, kas seda on tarvis, mida tarkus välja mõtles, või ei. Alles siis läheb tegema. Peame kogemuste saamist ainuõigeks. Meie elu on nagu mehhaanika, keemia, füüsika või mikrobioloogia labor, kus tehakse tapvalt palju katseid, et teha järeldus, kas tulemus rahuldab või mitte. Kelle käed enam ei värise, see tõestab, et tema tulemus on õige.

Usume ja elame selle järgi, kuni elu tõestab, kas tasub uskuda või mitte. Õpime katse-eksituse meetodil ühte asja eest ja tagant, alt ja pealt, siis ühest küljest ja teisest küljest niikaua tundma, kuni enam ei karda teda. Näete, selle asemel, et keskenduda eesmärgile ja hirm vabaks lasta, rabeleme terve elu, võibolla mitugi, enne kui natukene avardume ehk areneme inimesena. Kogemuslikul teel arenedes suurendame stresse ja kannatame, suutmata uskuda, et võib ka teisiti.

Lühike meel - pikk tee.

Oleme üheaegselt nii õpilased kui õpetajad. Olles õpetaja rollis, tahame, et õpilased teeksid nii, nagu õpetaja ütleb. Õpilasele ei meeldi õpetamine. Ta tahaks, et õpetaja teeks ise ära selle, mida õpetab. Ta mõistus tõrgub aru saamast, et õpetaja ei saa ära elada õpilase elu. Nii võitlevad iga inimese sees õpetaja ja õpilane, meeldimine ja mittemeeldimine. Tahtmisi ja mittetahtmisi vabastades kaovad ka meeldimised ja mittemeeldimised. Nad muutuvad huviks elu vastu. Kui õppimine ja õpetamine pakuvad huvi, siis elu läheb. < /P>

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.