Üksmeelest ja hingerahust

Kui Te elate üksmeeles, kas Teil on hingerahu? Kui ütlesite kohe jah, siis ma küsin Teilt: "Kas Te olete täiesti terve? Kas Teie pere on terve?" Kui ei ole, siis Te vastasite valesti. Püüdke aru saada, kumb Teil on, kas meelerahu või hingerahu. Püüdke tunnetada nende vahet.

Kui on hingerahu, siis on ka üksmeel.

Kui on üksmeel, siis hingerahu ei tarvitse olla.

Üksmeele nimel elavaid inimesi on kena vaadata, aga üksmeele nimel elada on raske. Mida pikemalt lükatakse kodurahu või kollektiivi rahu nimel enda vajadused kõrvale, nihutatakse tuleviku peale, surutakse alla, tehakse olematuks, seda raskem on hingel. Kellele on elu armas, see hakkab kriitilisel hetkel perutama ja viskab koorma seljast.

Kes on üksmeelest elu eesmärgi teinud, see selle nimel ka sureb. Kõik tuletavad teda hiljem meelde kui äärmiselt meeldivat inimest, kes elas nii kui igavene päikesepaiste. Kuna lahkunus tõstetakse esile alati ainult kõige positiivsem pool, siis muud temast ei räägitagi. Tegelikult polegi rääkida, sest mida sa eneseohverdajast ikka räägid.

Hirm lahkarvamuste, konfliktide, tülide ees sunnib inimest elama üksmeelselt.

Kes pingutab, see saab hakkama ja olles saanud, mida tahtis, on sellega võibolla isegi rahul. Niikaua, kuni ei oska muud tahta. Otsides endasarnaseid, otsitakse meelistegevust, kus rahuneb ka hing. Inimene, kes on ennast välja elanud, on täielikult rahul. Meelistegevuse juures leiab selline inimese teise, kes talle meeldib ja nad loovad meeldiva perekonna. Üksmeelt pole sellises perekonnas raske säilitada. Neile endile meeldib selline elu ja kõigile, kes puutuvad nendega kokku, meeldib ka. Nende üksmeel nakatab ka nende lapsi ja tulemuseks on musterperekond. Nad armastavad oma peret ja neile meeldib koju tulla. Nad räägivad üksteisele meeldivatest asjadest, aga ebameeldivatest vaikivad. Ebameeldivat püütakse vältida või võimalikult meeldivaks teha. Olles alati ühel nõul ja jõul, surutakse lahkarvamus ebameeldivuste vältimiseks maha. Selline idüll võib kesta seda kauem, mida rohkem vanemad oskavad ette mõelda ohtudele, mis võivad peibutada lapsi.

Eeskujuga ainult head näidates, lastega alati kõikjal koos olles, lapsi märkamatult samasuguseks voolides, võib elada rahumeelselt laste täiskasvanuks saamiseni. Näidates lastele halba, mis ümberringi toimub ja seletades, kui vajalik on seda vältida, et mitte provotseerida ühiskondlikku hukkamõistu, surutakse vaikselt ja märkamatult alla igasugune kodusõda. Keegi ei saa öelda, et need lapsed oleksid eluvõõrad siidikäekesed. Vastupidi, nad oskavad teha kõike, mis vanemad teevad. Kõik kiidavad ja perekond ise on häbelikult uhke.

Kui haigused, mis sellist perekonda kimbutavad, ei pane vanemaid mõtlema, siis laps, kes võibolla esimest korda kodust veidi pikemalt võõrasse keskkonda satub, võib teha ebameeldiva üllatuse. Mida suurem inetus, seda kiiremini jõuab see vanemate kõrvu. Kriminaalne juhtum tuleb välgukiirusel ja lajatab lagipähe. Kui laps on ebaviisakalt käitunud, suitsetanud, alkoholijoobes karutükke teinud, vastassugupoolega vallatlenud või vägivallatsenud, aga kui see ei ole kriminaalseks kuulutatud, siis seda ei usuta. Ei usu vanemad, ei usu ka perekonda tundvad inimesed. Arvatakse, et keegi tegi halba nalja või et teiste patud määriti heade laste kaela, et ise kergema karistusega pääseda.

Vanemaid, kes lasid oma lapse rahuliku südamega kodust kaugele, sest nad olid kindlad, et nad on kõik teinud, et laps saaks laias maailmas hakkama, tabab ¹okk, kui nad kuulevad, mis juhtus. Neid vanemaid, kelle laps juba esimesel korral satub politsei tutvusringkonda, ei ole vähe. Nad ei valeta, kui nad anuvad, et neid usutaks: nende laps ei olnud suitsetaja, joodik, narkomaan, prostituut, kuritegelik. Nad on valmis selle tõestuseks pea andma. Nad ei jäta oma last, sest üksmeelne perekond ei jäta ühte enda seast ilma hooleks. Nad püüavad tõestada, et kõik teavad, et nende laps on korralikust perekonnast korralik laps. Kõik teavad, aga keegi ei tunne. Kui nad iseennast tunneksid, siis nad tunneksid ka last ja siis nad ei räägiks nii.

Laps, kes tüli hirmus äärmuslikult üksmeelseks muutunud perekonnas kasvab, ei tea, mis on lahkarvamused, tülid. Ta ei karda tüli ja ei saa seepärast aru, miks ta peab enda vajadusi eitama. Miks ta peab oma tegemised tegemata jätma, kui ta ei teeks nendega kellelegi midagi halba? Miks ta peab tegema seda, mis pole ei temale ega perekonnale vajalik, mida tehakse selleks, et "mida teised muidu mõtlevad"? Kui ta küsib, miks peab olema pai kui tahaks ennast välja elada, siis ta nullitakse ära küsimisega, kuidas tal häbi ei ole. See on nii häbiasi, et seda küsitakse isegi oma kodus olles sosinal. Lapsel ei ole häbi, aga kuna heal lapsel peab olema, siis on. Vanemad tahavad nii ja laps kuuletub. Head käsku või palvet ei saa jätta kuulda võtmata. Kes sellist asja kuulda ei võta, see on tõesti väga halb laps.

Aeg läheb ja kõik elu tundmaõppimise pisikesed puudujäägid summeeruvad suureks, oodates aega, mil pääsetakse keskkonnast, mis oma näpuga näitamise valmiduses on nagu elektrikarjus loomale. Võõrad on ükskõiksemad, nad ei näita näpuga ja ei jookse vanematele kaebama. Nende hurjutamine jookseb mööda külgi maha. Neid võib mitte kuulda võtta ja neid ei kuulegi, kui meeled on nüristatud. Seepärast vallandavad meelemürgid ka kõige rahulikumate lambukeste sees mässavad möllud. Noor, kes elurattasse sattudes ennast kõige inetumal kombel välja elab, on oma stresside käes abitu. Olgu häbi pärastpoole kui suur tahes, ega ta ei oska ikkagi seletada, miks nii juhtus. Ta ei saa millestki aru ja sellepärast ei oska ka kahetseda.

Ülimalt oma vanemate inetute tülide pärast häbi tundvad lapsed oskavad oma emotsioonid nii alla suruda, et nad säilitavad oma intelligentsuse ka alkoholi juues. Keegi ei näe, kuidas nad sobivas seltskonnas ennast välja elada tahtes doseerivad oma alkoholi tarbimist nii täpselt, et ülemeelikus ei läheks meeletuse piirist üle. Nad tahavad ka peale pidu ennast hästi tunda ja kuulata, kuidas neid mõne teisega võrreldes imetletakse. Näiliselt mitte mingeid piiranguid, ei mingeid käske ega keelde ei endale ega teistele. Tegelikult absoluutne piiri tunnetamine ja mõtteline käsk alati tasakaalus olla.

Kui selline tubli olemine meeldib ka lastele, siis nad võivad olla intelligentsete vanemate väärilised intelligentsed lapsed. Võivad olla veel paremad. Näiteks selles mõttes, et vanemad võitlevad oma haigustega, aga oma lapsed on osanud haigustest eemal hoida. Kahjuks ei suuda vorm sisu suurenedes igavesti vastu pidada.

Sellisel puhul toob tõe ilmsiks kolmas põlvkond. Mida rahumeelsemad on olnud kaks eelmist põlvkonda, seda rahumeelsemalt on juba esimene lapselaps täielikult negativist. Protestib kõigele ja kõigi vastu. Kui rääkima hakkab, siis räägib ainult eitavas vormis. Ta ütleb "ei" ka sellele, mida ta väga tahab. Kui seda ei anta, siis protestib seda ägedamalt. Kes ärritumata, lapse protestist aru saada püüdes, jälgib teda pikema aja vältel, see saab aru, et see laps ei oska rääkida jaatavas vormis. Kui vanaisad, vanaemad, ema ja isa õpiksid samamoodi rääkima, siis oleks rahu majas. Kuna eitav kõneviis häirib kõiki, siis keegi ei süvenegi, ja nii või lapsest saada põrguline, kes kahe eelmise põlvkonna saavutused täielikult hävitab. Ta muutub heade esivanemate endast väljaviijaks. Kui endast välja läinud inimene tunnistaks, et see, mis temast välja kargas, oli tema sees, tema oma, siis ta tänaks Jumalat ja last, kes ta endast välja viis. Tavaliselt seda ei tunnistata ja süüdi jääb laps.

Üksmeel kaob, kui kord üks kord teine püüab halba last kaitsta, sest tunneb, et on justkui ise süüdi. Kui sellise olukorra tekitajad ei hakka oma vigade üle aru pidama, siis on kaks võimalust: laps nullitakse üksmeelselt ära ja ta haigestub rängalt, või minnakse üksteisega tülli ja laps muutub kohustuslikus korras külakorda käiaks ebameeldivaks ülearuseks. See viib lapse paratamatult ebamoraalsele või kuritegelikule teele. Isegi siis, kui keegi teda haletseb ja seetõttu halastab, jättes ta elama enda juurde.

Oma stresside allasurumise asemel oleks vaja anda nad vabaks. Mida puhtam on hing, seda suurem on hingerahu. Hingerahu ja rõõmus meel käivad kokku. Parajalt palju head ja halba hoiavad meeled erksad ja me ei uinuta ennast teadmisest, et kõik on hästi. Hingerahu usaldab ennast, aga ta ei ole kunagi enesekindel. Ta tunneb, et kõik muutub, seepärast on vaja elu vastu huvi tunda, et tunda, kuidas õpetada järeltulevaid põlvkondi nii, et nad õpiksid. Vägisi õpetada ju ei saa. Kui õpetaja õpetab vägisi, siis õpilane ei õpi. Sellest, et ta tegi vea, saab ta ise alles hiljem aru.

Kui võõrastele on see ükskõik, siis vanematele peaks see olema tähtis asi.

Hingerahu on tunnete erksus.

Meelerahu on tunnete tuimus.

Mida suuremaks eesmärgiks on intelligentsus ja üksmeel, seda tasakaalukamalt saavad emotsioonid alla surutud, kuni inimene on nii tundetu, et tema "närv ei liigu millegi peale". See tähendab: see inimene ei arene enam inimesena. Ta areneb masinana.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.