Tahtmisest olla inimene

Milleks tahta seda, mis on juba olemas?

Hirmudega inimene nii ei mõtle. Seepärast on enamikul vanematest tahtmine kasvatada oma laps inimeseks. Kuna see on hea tahtmine, siis enam ei mõeldagi, et kedagi pole võimalik kasvatada inimeseks, kui ta pole inimene. Taime või looma ei saa kasvatada inimeseks, teda võib kasvatada ainult suureks. Kusjuures ka see ütlemine pole päris õige, sest tegelikult on võimalik tema eest hoolitseda, et ta kasvaks. Täpselt samuti saab lapse kasvatada täiskasvanuks, aga mitte inimeseks, sest ta on juba inimene. Inimene on vaimse tasandi energia, laps on füüsilise tasandi energia. Kõik tahtmised realiseeruvad ainult füüsilisel tasandil. Vaimsel tasandil käib elu vajaduste järgi. Kes mõtleb või ütleb: mul on vaja oma laps inimeseks kasvatada, see õpetab last.

Kes mõtleb või ütleb: ma tahan oma lapsest inimese kasvatada, see kasvatab last.

Isiksusi kasvatatakse eeskujude, autoriteetide, ideaalide järgi, nähes nende väljapaistvaid saavutusi, mille ihalemises ei tule pähegi küsimust: "Kas ta on ka inimene?" Igatsedes täiuslikkust saadakse väline sära, rikkus, kuulsus, tuntus, ehk teadmine, et ma olen teistest parem. Rõõm missugune! Kuni ühel päeval tuleb tunne, et see pole see. Olen küll teistest parem, ent mind ei peeta inimeseks, aga ma tahan inimene olla. Sellest hetkest algab iseenda kasvatamine inimeseks. Ikka jälle eeskujude järgi, kuni tekib pettumus ja lüüakse kõigele käega.

Olla mina ise tuleb vähestele pähe.

Jääda iseendaks, kui kõik arvavad teisiti, julgevad vähesed.

Ärritatud vanemad, kes tunnevad ennast sellisest jutust puudutatuna, see tähendab tunnevad ennast süüdi, küsivad: "Kas last ei tohi siis üldse käskida?" Tohib küll. Vahel on lausa hädasti vaja. Vahel ei ole vaja. Vahel ei tohi. On vaja ära tunda, kuidas lapsega käituda. Kui oma stresse vabastate, siis õpite iseennast tundma ja siis tunnete, kuidas antud hetkel käituda. Taktitunne ütleb. Kui püüate psühholoogilistele teadmistele toetudes last kasvatada, siis hiljem ärge last süüdistage. Teadmised on head asjad, aga kui nad praktikas ei tööta, siis nad on halvad asjad. Mis Teie jaoks on antud hetkel hea või halb, ütleb ainult Teie sisetunne. Aga kui Teie tunded on teadmistele allutatud, siis tundeid ei ole. Te ei tunne midagi. Sellisel juhul on Teil südametunnistuse asemel teadmised.

Kes on isiksus? Isiksus on elule avatud inimene, kes kõnnib väärikalt oma vabalt valitud saatuse teel ja ei lase ennast kellestki ega millestki mõjutada. Tõelisi väljakujunenud täiuslikke isiksusi on maailmas vähe ja nad ei torka silma. Enamik nendest elab erakluses, et oma olemasoluga häid inimesi mitte häirida. Isiksusevaimustuses inimesed ajavad neid segamini nende suurte ja vägevatega, kes on kõigest ja kõigist üle ja teevad, mida ise tahavad, et tõestada, et nad on isiksused. Meeldetuletuseks: tõestatakse seda, mida ei ole.

Kiusatus oma väärtust tõestada pole kindlasti Teilegi võõras. Andke ta vabaks. Isiksuse hirmuvangist vabastamine on tõsine töö, aga mida põhjalikumalt seda teete, seda selgemalt hakkate tundma, mida tähendab olla isiksus. Isiksus oskab vaimset ja füüsilist maailma üheaegselt näha, mistõttu teda ei häiri teiste ühekülgne maailmanägemus. Tema ise ei hinda midagi. Teised seevastu panevad teda oma hinnangutega pidavalt proovile. Sellepärast saabki enamik ennast täiustama tulnud isiksusi juba lapsena heade inimeste ja nende ilusate ideaalide poolt hävitatud.

Inimene võib ennast kogu maailmal mitte häirida lasta, aga oma vanematel laseb, sest ta vanemad on tema sees ja mõjutavad nii, et inimene ei saa arugi, mis temaga toimub. Oma vanemate tahtmise vastu hakkab protestima see, kelle vanemad ütlevad või näitavad oma tahtmisi välja. Kui nad oma tahtmisi varjavad, siis ei saa laps arugi, miks ta liigub nagu puldist juhitav elektriline mänguasi sinna, kuhu ta enda süda ei kutsu.

Hea nimel oma last heaga mõjutavad vanemad, kes ei taipa kunagi küsida, kas lapsel ka seda vaja on, mida mina tahan, hävitavad last kui isiksust isiksuseks kasvatades kõige rohkem. Selliselt ühel nõul elavad vanemad on nagu porgandikasvatajad, kes käivad porgandi kiirema kasvu eesmärgil muu hoolitsuse sekka teda iga päev pikemaks sikutamas, kuni ühel päeval tõmbavad ta maast välja või avastavad, et porgand on ei tea millest närbunud. Laps, kes sellist kasvatamist välja ei kannatanud, suri.

Omavahel halvas läbisaamises olevad vanemad, kes peavad ennast heaks ja õigeks, tahavad oma last teistest paremaks kasvatada. Nende porgandi kasvatamine käib nii, et kui üks tõmbab omapoole, siis teine sikutab omapoole. Nii, nagu teevad vanemad, nii teeb ka ülejäänud maailm ja see laps võib kogu elu teiste tahtmisest tõmmata ja lükata olla. Kusjuures keegi ei ole temaga veel rahul kah. Enne kui ta iseennast ei leia, ei saa keegi temaga rahul olla.

Kujutage ette porgandit, keda on kogu kasvamise aja siia-sinna ja kolmandasse kanti rebitud ning rebitakse ka siis, kui kasv on täis. Temast saab kõver karvane juurikas, mida ei kõlba isegi hamba alla panna. Ta on kõlbmatu. Kodus kõlbmatu, lasteaias kõlbmatu, koolis kõlbmatu. Läheb armeeteenistuse jaoks arstlikule läbivaatlusele ja paberitele pannakse pitsat: "Armeeteenistuseks kõlbmatu!" Kõlbmatust on kõikvõimalikku.

Tegelikult pandi igal pool pitsat hinnanguna südamesse ja sinna see jääbki. Kas suudab see inimene enda väärikust kunagi leida? Üksikud suudavad. Endiste sidemete puruksrebimise hinnaga. Selliseid kõlbmatuid sigineb nii headest kui halbadest kodudest, neist saavad kodutud, mitte kellelegi vajalikud inimesed. Enamik püüab oma kõlbulikkust väga erineval moel tõestada ja kui see ei õnnestu, siis lööb käega ja hakkab häbematuks elupõletajaks. Kõik see toimub sellepärast, et lapsi üritatakse kasvatada inimesteks.

Kasvatamine on vastavalt võimalustele kõige selle hea andmine, mida keegi heaks peab. Üldiselt on need:ilu ja kõik ilusad asjad, tarkus ja kõikvõimalikud teadmised, rikkus alates pisiasjadest lõpetades mõttetult kallite asjadega.

Head soovivad vanemad on õnnelikud, kui laps võtab kõik selle vastu ja tõestab, et vanemate andmised on asja ette läinud. Tänuvõlg sunnib ja laps tõestab. Mida rohkem teda selle eest kiidetakse, seda õnnelikum ta on. Idüll lõpeb varem või hiljem kõigil, sest mingil ajal on igal inimesel vaja hakata iseennast teostama.

Mida rohkem on lapsele antud ainult head ja mida rohkem on kõik olnud ainult hea, seda rohkem selgub, et oma peaga mõtlevat isiksust polegi. See on hävinenud. Järgi on jäänud ainult isiksuse teine pool - manipuleeritav uhkus. Iga kõrvaltvaataja saab aru, et kiida lolli ja loll jookseb, aga armastavad vanemad on pimedad edasi. Kuni elu paiskab ühel hetkel neile julma tõe näkku. Selgub, et nende laps ei oska valikuid teha.

Inimese elu on pidev valiku tegemine. Väiksemgi samm muutub hea ja halva vahel valimiseks, isegi kui peame valima kahe hea vahel. Tahaks mõlemat, aga mõlemat korraga ei saa. Saamahimu ei oska ja ei taha loobuda. Vajadusest aru saada ka ei oska. Nii peabki uhkus aina kannatama, kusjuures oma kannatuste tagant ta enam teisi ja nende kannatusi ei näe.

Ükskõik, kelle mure oma iluvigade pärast tundub talle naeruväärne võrreldes tema enda kannatustega. Kui teisel läheb halvasti, siis ta särab, sest kõrkus ja kahjurõõm kuuluvad kokku. Uhkus oma raskelt saadud ilu üle ehk kõrk ilu on võimeline rivaali ilu või rivaali ennast hävitama, seepärast on loomulikult ilusaid neidusid peidetud kõrkide kaunitaride eest.

Valiku tegemise probleemid kogunevad sõelluusse, mis asub ninajuurel silmade vahel. Nii, kuidas iseloomustate oma ninajuurt ehk silmade vahet, nii iseloomustate oma valikutegemisi. Kui inimese eest, olgu ta laps või täiskasvanu, tehakse tema arvamust küsimata teda puudutav otsus ära, siis see on nagu rusikahoop silmade vahele. Kes kuidas sellele reageerib, see on iseasi.

Kelles on kurbus ja tahtmine oma hoopi varjata, sellel tekib sõelluu turse ja nina läheb kinni. Kelle eest pidevalt kõik ära otsustatakse, selle nina on ilma nohuta pidevalt kinni ja tema aju areng peetub. Tark ja väljapaistev inimene, kes on iseendalegi märkamatult viimasel ajal ninahäälega kõnelema hakanud, ei taha seda juttu tunnistada, aga kui ta laseb oma uhkuse ja valiku tegemise energiat vabamaks, siis ta saab aru, et tema ajupotentsiaal on tegelikult palju suurem.

Ninas on uhkus, mis solvub. Meeldetuletuseks: solvumine tekib sellest, et inimene ei saa seda, mida tahab. Tegelikult ei saa inimene kunagi, mida tahab. Ta saab selle, mida vajab. Kui ta ei oska vajaduste järgi elada, siis ta saab vajaliku tahtmise abil ja tahtmisega käib automaatselt kaasas ka solvatuse stress. Niisiis: solvatuse saame alati justkui pealekauba.

Mida suurem on inimese tühisuse tunne, seda suurem on tema otsustusvõimetus. Teades, et tal on vaja otsuseid teha ja tundes, et ta ei saa hakkama, tekib meeleheide. Tagajärjeks on võimetus otsuseid teha. Raskendavaks asjaoluks on sellisel puhul kõrge haridustase, mis sunnib häbi pärast oma võimetust varjama, ükskõik missuguseid pingutusi tegema, et probleem ilmsiks ei tuleks.

Otsustusvõimetuse varjamine tekitab otsmikukoopa põletiku. Tarvitseb kellelgi ükskõik kui kergelt möödaminnes soovitada, et kuule, sa ei saa ju hakkama, anna see töö enda käest ära, kui uhkus saab hirmsasti pihta. Meeleheitlikust tahtmisest oma solvumist varjata tekib põskkoobaste põletik. Häbi oma solvumist näidata aitab solvumisel sukelduda põskkoobastesse nii, et inimene ei saa arugi, et oleks solvunud. Miks? Sest ta ei tundnud solvumist.

Kõige õnnetumad on laia lameda turses ninaseljaga ja teineteisest kaugel asuvate silmadega, sünnipärase geneetilise arengurikkega Langton-Downi sündroomiga lapsed, kelle kõige suuremaks probleemiks on vaimne alaareng. Nad on inimesed, kellel ei ole juba eelmises elus olnud valikut. Nad on pidanud oma vaimse potentsiaali maha suruma, sest ei julgenud olla mina ise. Käsutäitjaks olemine võib tähendada niisugust truualamlikku koeralikku käsutäitmist, et muud perspektiivi ei olegi.

Koer ei tunne oma ema ega venda, kellega ta ühes pesakonnas üles kasvas. Ta orjab peremeest ja kargab kõrri isegi oma emale või vennale, kui peremees seda soovib. Nii muutub truualamlik käsutäitmine teiste inimeste hävitamiseks. Surm lõpetab sellise käsutäitmise, aga elu mäletab õppimata õppetükke ja annab talle järgmises elus võimaluse koera kombel elada. Kui vanematel mõlemal puudub enda meelest valikuvõimalus, kui nad peavad teineteisega ükskõik mis parema puudusel leppima, kui nad püüavad uhkelt oma probleemist üle olla, siis nad tõmbavad endale sarnase mõttelaadiga lapse.

Langton - Downi sündroom väljendab perspektiivitu armastuse probleemi.

Laps on vanemate summa ja talle on nii ema kui isa arukus hädatarvilik, aga kui vanemate uhkus on neist suurem, siis nende maailmanägemine on teineteisest samamoodi eemale hoidev nagu lapse silmadki. Langton-Downi sündroomi esinemissagedus tõuseb vanemate, eriti ema vanuse tõusuga. See näitab, et kui oled jõudnud vanuseni, kus tahad uhkustada oma tarkuse üle, siis uhkusta, aga ära sigita enam lapsi, sest liigne tarkus viib rumalusse. Kui pead juba nooruses ennast nii targaks, et ükski partner ei ole sind väärt, siis ära sigita lapsi. Kui sigitad, siis hakkad lapse vaimset mahajäämust tema teise vanema süüks panema.

Igasugune väärareng näitab, et vanemate armastus on arenenud vääralt. Ennast halvustades kaob võrdväärsuse tunne. Seda püütakse varjata parema tegemisega ja paremaks olemisega, mis viib meeleheitele kui midagi ebaõnnestub. Otsides unustust mujalt, suurendatakse oma halba veelgi. Enesekaitseks teist halvustades püütakse varjata halvustavat suhtumist iseendasse, mistõttu suhe naise ja mehe vahel väärastub veelgi enam. Valele ja varjamisele ülesehitatud ühendus tuleb lapse näol varem või hiljem välja.

Ilu, tarkus, rikkus ja kuulsus ei ole häbiasjad, aga kui nendega hakatakse uhkustama, siis nad muutuvad häbi asjaks. Uhkustamine oma tarkuse üle muutub kõrkuseks, kui tarkus on raske vaevaga või ilu ja rikkuse puudumise kompenseerimiseks saadud. Kes vajab tarkust, see õpib tühja kõhuga. Mitte sellepärast, et kui ilusat välimust ei ole, siis peab vähemalt pea õlgadel olema. Ta ei keela oma toimetuleku kogemusi teistele, kes püüdlevad samasuguste viletsate olude kiuste tarkuse poole. See, kes tahab oma tarkusega uhkustada, võib kaasinimesi enda kasuks ära kasutada, targaks saada ja kaugele jõuda, kuulus ja hinnatud spetsialist olla, aga armastavat inimest on tal enda kõrvale väga raske, kui mitte võimatu leida.

Teisi aidata ja õpetada ta ei oska, aga kui teised paluvad, siis ta muutub närviliseks ja viib jutu selleni, kui raske oli temal omal ajal õppida. Kuidas ta vaatamata raskustele ikkagi õppis. Selline inimene ei tunne ennast teiste ees kunagi võlglasena, isegi kui ta on võlgu. Seevastu teised peavad ennast tema ees tundma võlglasena, kui ta nagu muuseas mainib, kui palju ta on teinud teistele head ja kui vähe seda mõistetakse. See tähendab rahasse arvestatakse. Tema jutt võib mõnel rusikad sügelema panna ja südame põhjani solvata. Sest tema uhkus on märkamatult kõrkuseks, egoismiks kasvanud.

Tarkus ei saa mitte oma tarkust demonstreerimata jätta.

Rikkusega uhkustaja ei saa mitte oma rikkust demonstreerimata jätta.

Kui Te ei karda ülbet rikkust, siis ta Teid ei häiri. Vaatate üksteist ületrumpavate rikaste inimeste või firmade tegemisi nagu komöödiat või tragöödiat teatrilaval ja leiate sealt õpetuseiva iseendalegi. Niipea, kui Teile tundub, et rikkad mõnitavad vaeseid, nii käivitub Teie kõrkuse kasvamise protsess. Las rikas mõnitab, kui temale on seda kannatust vaja. Kui vaene hakkab tema nõrka kohta teades teda mõnitama, siis on see tema kättemaks ehk pahatahtlik viha, mis talle endale haiget teeb. Rikkad uhkustavad sagedasti, aga vaesed, kes kardavad ja vihkavad enda inimesena alandamist ehk mõnitamist, loevad sellest mõnitamise välja ja saavad vähktõve.

Mõnitamine on pahasoovlik viha. Kui võtate teise mõnitamise omaks, siis see on Teie mõnitamise energia ja toimib Teile.

Ennast vaeseks pidav inimene näeb uhkustamist sageli ka seal, kus uhkustamist ei ole. Näiteks mõni suhteliselt vaene inimene lubab endale oma säästudest midagi, millest ta kogu elu on unistanud. Ta elas selle nimel peost suhu ja naudib nüüd oma keskmisest kallimat väärtasja. Temast märgatavalt rikkam naaber vaatab ja läheb või kadedusest lõhki. Ühe naabri uhkus on solvatud, kui teisel naabril on midagi paremat. Seepärast kardetakse tänapäeva maailmas naabreid järjest enam. Parem usaldatakse võhivõõrast.

Uhkus oma kätetööst on üldtuntud asi. Ülim, mille üle uhkus on pahaaimamatult, lausa siiralt uhke, on teisest inimesest inimese tegemine. Vanemad tegid lapsest inimese, üks abikaasa tegi teisest abikaasast inimese, ülemus tegi alluvast inimese, vangla tegi vangist inimese. Tegija kiidab oma tegemist taevani: "Mina tegin temast inimese! Enne mind oli ta mittekeegi!" Kui inimeseks tehtu kohe nähtavalt vihaseks ei saa, see tähendab - neelab solvangu vaikselt alla -, siis varsti kuulutab teise uhkus oma saavutust kõigile. Varem või hiljem on enda meelest heategijal silmad peos: "Vaata, mis ta nüüd tänu asemel minuga tegi! Kuidas võib nii alatu olla?"

Inimeseks tehtu, kes oli tegijast peajagu üle kasvanud, on täie rauaga tasunud. Uhkustamise eest kätte tasunud. Inetult, valusalt, alatult, kõigile nähtavalt - nii, nagu ainult uhkus oskab. Võibolla ta ei mõelnud nii, aga kannatanu uhkus iseenda üle ehk kõrkus kasvas kriitilise piirini ja siis toimus kõik automaatselt. Kes saab oma veast aru, see andestab nii endale kui ka tasujale. Kes aru ei saa, see kukub uhkuse taevast omaenese kõrkuse praepannile.

Kõik algab lapsepõlvest. Kasvatamisele iseloomulik tunnus on oskamatus last tunnustada. Keda ei tunnustata, see ei oska hiljem ka teisi tunnustada. Seda, kui palju on laps edasi arenenud eelmise aasta või eilse päevaga võrreldes, ei nähta. Nähakse seda, kui palju ta on teisest lapsest parem või halvem. See tähendab, et tunnustada ei osata, aga hinnata osatakse.

Hindamine on süüdistamine.

Tunnustamine arendab, hindamine sunnib arenema. Iga hindamine kodus, koolis või elus kutsub esile protesti, juhtides täiskasvanute tähelepanu sellele, et iga inimene vajab tunnustust. Ka täiskasvanud inimene. Täiskasvanutele hinnete panemiseks mõtlevad täiskasvanud välja kõikvõimalikke salapärasid võimete ehk kõlbulikkuse kontrolle, mõistmata, et see on enesepettus. Hinne ei solvaks ei last ega täiskasvanut, kui hinde panekuga hinnataks tema tööd, mitte teda ennast.

Väärikus ei kasva teiste kiitusest, ta võrsub inimesest endast. Laps, kelle arenevaid oskusi oma kodu ringis tunnustatakse, kelle puudujääke oma kodu ringis arutatakse ja parandatakse, julgeb ka võõraste inimeste keskel olla mina ise. Teades oma tugevaid ja nõrku külgi, oskab ta igas olukorras kohaneda, olemata ükskõik kellele pinnuks silmas. Perekonna ühisüritused, kus iga perekonnaliige näitab oma oskusi ja kus teised tema arengut heasüdamlikult tunnustavad, annavad oskuse pakkuda endast parimat ükskõik kus.

Millal oli Teil viimati piisavalt aega, et käia perekonnaga koos looduses nii, et saite ka kõige pisema lapse leidude ja avastuste tähtsust tähele panna? Millal istusite mättale ja mõtisklesite kõik koos elu üle nii, et kõigil oli huvitav, et keegi ei kiirustanud midagi tähtsamat tegema, mõistmata, et solvab sellega teisi. Millal oli teil viimane kodune kontsert, kus igauks ausalt laulis, tantsis, pilli mängis, luuletusi luges, võimles või ükskõik kuidas näitles ja oma leidlikkust näitas? Millal oli see hetk, mil oskasite nautida pühadust? Kas seda on üldse kunagi olnud? Kas olete oma elus olnud muud kui tööloom või masin?

Vastupidist olukorda, kus lapsed loevad vanemate eest jõuluvanale salme, näeme aastast aastasse. Luuletus, laul, tants, on kultuurilooming, mille kuulmine vanema suust innustaks lapsi kultuurist lugu pidama, aga kui salme õpitakse ainult jõulupaki saamiseks, siis labastatakse nii kultuuri kui ka jõule. Vanemad, kes ise ei oska elu pisiasju väärtustada, võivad tahta oma laste üle uhked olla, aga ei õpi neid tunnustama.

Kui ütlete, et Teil pole niisugusteks asjadeks aega, siis see tähendab, et alustate elamist valest otsast, seepärast polegi aega. Tegelikult annab elu meile kõigile piisavalt palju aega, aga me ei võta antut vastu, sest jookseme tast mööda. Hirm hiljaks ja ilma jääda ajab meid taga. Tunnustuse mõistegi ununeb, sest ajame aina uhkust taga. Kiire on nagu jänes, mida kardame lahti lasta, seepärast kiirustame edasi.

Teise tööd tunnustada oskab ainult väärikus. Kui lasete oma väärikuse vabaks, siis Te võite minna ükskõik kelle tööd vaatama ja kui leiate sealt kasvõi 100 viga, siis võite need töö tegijale valjul häälel otse näkku välja öelda ja ta on Teile igavesti tänulik. Miks? Sest see oli tunnustus. Kui väärikas spetsialist märkab algaja tööd ja vaevub tema vigadele tähelepanu juhtima, siis on see tunnustus, mis ütleb, et see töö on vigade parandamist väärt. Selles töös on midagi. Kui keegi tark ja intelligentne inimene, kes veel ühe vea leidis, selle viisakalt intelligentse inimese kombel kuuldavale toob, siis töö tegija solvub. Miks? Sest tarkus ei oska tunnustada. Ta oskab ainult kiita või laita.

Väärikas inimene seisab sirgelt ja räägib julgelt otse asjast, aga tema sõnad ei solva. Väärika inimese karm sõna ülendab ja elustab ka orja, kerjust või inimest, kes varem arvas, et ta on tühi koht elus.

See, mida peetakse maisel tasandil heaks, on vaimsel ehk elutõe tasandil halb. Mis väliselt on hea, see sisuliselt on halb. Nii kiitus kui ka laitus on elulises mõttes negatiivsused, sest nad ei väljenda asja olemust. Eriti suur negatiivsus on kiitus. Ta on suur oma potentsiaalse kasvu pärast. Laitust ei taheta ja seepärast tehakse midagi, et laitust mitte saada. Kiitust tahetakse ja seepärast tehakse kõik, et seda saada, nägemata, et kasvava positiivsuse varjus kasvab ka negatiivsus.

Mida rohkem inimest kiidetakse ja mida enam ta kiitust ootab; mida rohkem inimesele plaksutatakse ja mida enam ta ainult selle nimel elab; mida rohkem inimesele igasuguseid tunnistusi, kiituskirju, aukirju, tänukirju, ja sertifikaate antakse ja mida enam ta ennast nende väärtkirjade vääriliseks hindab; mida rohkem inimesele ordeneid rinda pannakse ja mida enam ta neid eksponeerida armastab; mida rohkem inimesele aunimetusi omistatakse ja mida rohkem ta tahab, et teda nende järgi kutsutakse, seda rohkem on ta ennast täis, kuni läheb lõhki. Kui ta siis saab aru, et tegelikult on teda ära kasutatud, kellegi käepikenduseks tehtud, augu täiteks topitud, rahaks vahetatud, siis ta ei suudagi võibolla lappida oma tükke uuesti kokku.

Nii hävinevad autoriteedid, kelle tahtmine isiksuseks saada on teinud nad rikkamaks, kuulsamaks ja lugupeetumaks. Kasvatades last sellise autoriteedi sarnaseks, määrame talle samasuguse saatuse. Tahtsime head, aga saime ka halva. Kes seda mõistab, see lubab oma lapsel jääda iseendaks ja areneda isiksusena, olles ise õnnelik. Ta oskab oma last niikaua toetada, kuni laps toetust vajab. Kui ütlete, et Te ei oska last isiksusena arenema õpetada, siis olge mureta - laps õpetab Teile seda ise. Ta on ju oma vanemate vaimseks õpetamiseks siia ilmale tulnud. Teil on vaja ainult ära tabada, mida tema Teile õpetab.

Kui olete sellega enda arvates hiljaks jäänud, siis teadke, et tegelikult ei ole see nii. Alustage kohe praegu. Olge alati vaid õpilane ja ärge arvake, et olete õpetaja, siis ei muutu Te iialgi uhkeks.

Siis oskate kõigilt ja kõigelt võtta vastu vaimseid õpetusi ja anda vastu maiseid õpetusi, mis on Teile endale selged.

Te ei paku sinna, kuhu pole vaja ja seda, mida pole tarvis. Teie õpetus võetakse nii omade kui ka võõraste poolt alati tänuga vastu.

Uhkete ja oma uhkust demonstreerivate vanemate laps, keda vanemate käitumine ja ilusad unistused ei vaimusta, aga kelles on vaatamata sellele siiski vanemate uhkus, hakkab ennast ise kasvatama. Tema protest vanemate uhkustamisvajaduse vastu võib kasvada tahtmiseks oma suuri või kõrgeid saavutusi vanemate eest varjata, omale hoida, et ise oma saavutuste üle uhkust tunda ja et usaldada oma saavutused neile, kes seda vääriliselt hindavad.

Selline laps võib kannatada seda, mida keegi teine kannatama pole võimeline. Ta võib ennast mitte kunagi mitte kellelegi südamepuistamiseks avada, sest ta ei vaja seda. Pealtnäha on ta täiuslik isiksus, tegelikult risti vastupidi. Tema hirm, et äkki ma ei ole suuteline uuesti iseendaks saama, genereerib tema maksimaalset enesekasvatust, mis baseerub rangelt ideaalidel.

Selline inimene on nagu plaatina, mis on tõmbunud kullasärast kõrvale, aga teab oma erilisust, mille väärtust teavad ainult asjatundjad. Ta on, tark, rikas, külm, raske potentsiaalne vähihaige, sest ta eitab oma kannatusi. Põlgus kannatuste vastu, mida inimesed tekitavad endale ise, tõstab lõua kõrgele, nii et võib öelda ka enda kannatuste kohta rahulikult, et need on normaalne elu, mis peabki olema raske. Ütlemine, et raskused ongi selleks, et neid ületada, väljendab plaatina-inimese elupõhimõtteid ja mida enesekindlamalt nad on öeldud, seda lähemal on seda põhimõtet väljendav pahaloomuline protsess. Enesekindlus on raske stress.

Isiksuse kasvatamine kasvatab uhkust ja surub tõelise isiksuse varjusurma. Igal inimesel on midagi teistest paremat. Kui seda hakatakse kiitma, siis see hakkab kasvama, aga puudused kasvavad ka. Tasakaalutus suureneb. Näiteks kui väikese lapse ilu hakatakse liialt kiitma, teda mukkima, lokkima ja maailmale müümiseks kasvatama, siis tema sisemine ilu ehk arukus kahaneb. Lusti ja rõõmu võib sellise inimese elus olla, aga õnne mitte.

Kuidas kiitus lapsele mõjub, seda võib näha juba varakult. Vaadake väikesi lapsi. Kiida mõnda, et sa oled nii ilus ja ta läheb särama nagu paabulind, kukub esinema, tähelepanu endale tõmbama ja teisi varjutama. Sellist last tuleb hoiduda kiitmast, aga tema arenemist oleks vaja tunnustada. Kui Te seda ei oska, siis mida rohkem ta kuuleb kiitust kiituse pärast, seda vähem tema peakene jagama hakkab.

Ta ootab pidevalt kiitust. Nagu Te selle korraks tegemata unustate, nii olete teda südame põhjani solvanud ja pole kindel, kas tema ego Teile selle kunagi andeks annab. Kui olete tema ema või isa, siis tal on alati õigus Teile ette heita, et Te ei armasta teda. Ta hakkab nõudma täpselt samasugust vaimustunud tähelepanu kõigilt, ja kui ta kohe seda ei kuule, siis ta võib saada hüsteeriahoo. Või näiteks migreeni, mis on varjatud hüsteeria tunnus. Migreen on intelligentse hüsteeria, targa agressiivsuse, abitu raevu märk. See on mõistuse raev, mis ei taha tunnistada oma vajadusi.

Peavalusid on erinevaid. Kõik nad on seotud
hirmuga, et mind sellisena kui ma olen ei armastata,
tahtmisega olla parem, uhkusega,
kohusetundega, kõigega, mida peab.

Enamik neist saab alguse pingest kuklas. Pinge kuklas on seda suurem, mida suurem on mõistuse tahe. Mõistuse tahe on see tahtmine, mida inimene peab tahtma, sest teised tahavad, mitte see tahtmine, mida inimene ise tahab. Peavalu on loomulik jätk iseenda mõistuse teadlikule vägistamisele.

Mõni teine laps vaatab kiitjale tõsiselt otsa nagu küsides: "Mis siin siis erilist oli?". Kui arvate, et temale ei mõju kiitus, siis võite eksida. Mõjub küll, kui muuta see elustiiliks. Läänelik elulaad peab kiitmist õigeks kasvatusmeetodiks, väljakutsuvat käitumislaadi avatud suhtlemiseks ja iseenda reklaamimist tulusa äri aluseks. Kuidas siis kiitmine ei mõju? Et ta võib vastupidise efekti tekitada, see on iseasi. Näiteks hakkate kiitma, oh kui arukas sa oled ja varsti pole arukusest jälgegi. Heal juhul õpib ta ennast hulluks, halval juhul viskab õpikud nurka, sest kui pidevalt ei jõua kiitust ära teenida, pole seda üldse tarvis.

Nii nagu laps kasvab suureks, nii võib muutuda kiituse ootamine kiituse väljapressimiseks. "Kas ma ei ole ilus? Kas ma ei ole kiitust väärt?" küsitakse vallatledes, aga ka traagiliselt või ähvardavalt ja keegi ruttab kinnitama, et oled küll, sest vastasel juhul ei jõua solvatud enesearmastuse tagajärgi likvideerida. Nii muutub tahtmine olla teistest parem teadmiseks, et ma olen teistest parem.

Need, kes otse häbenevad kiitust välja pressida, püüavad seda teha enda esiletoomisega. Üks kaunistab ennast, et olla kõige kaunim. Teine õpib, et olla kõige targem. Kolmas spordib, et olla kõige kiirem. Neljas töötab, et olla kõige töökam. Viies on sõnakuulelik, et olla kõige tublim. Kuues ohverdab ennast, et olla kõige parem. Seitsmes teeb hulljulgeid tempe, et olla kõige julgem. Kaheksas treenib osavust, et olla kõige osavam.

Oh õnnetust, kui siis pannakse hoopis teist tähele või tõstetakse kolmandat esile! Midagi hullemat nagu poleks saanudki juhtuda. Kohutav tragöödia. Kui spordivõistluste ajal juhtub midagi taolist, siis pealtvaatajad saavad aru ja ei pane pahaks, aga kui igapäevases elus käitub keegi nii, nagu oleks mõistus ta maha jätnud, siis ei saada aru, milles on asi, ja pannakse pahaks.

Mida suurem on tahtmine olla keegi ehk autoriteet, seda enam tehakse peale igat pisikest pingutust järeldus, et ma olengi keegi. Uhkus on kohe platsis ja peab iseenesestmõistetavaks, et teda tuntakse. Kui ei tunta, siis ta solvub silmnähtavalt. Veel rohkem, lausa pööraselt võib ta solvuda siis, kui selgub, et keegi on tema varjatud poole vastu huvi tundnud. Lühidalt öeldes: uhkus tahab, et teda teatakse, aga ei taha, et teda tuntakse. Ta tahab üheaegselt teineteisele vastukäivat. Solvub igal juhul. Ta tahab, et nähtaks tema häid külgi ja ei nähtaks tema halbu külgi. Tema meele järgi pole võimalik olla. Meil kõigil oleks vaja oma uhkust vabamaks lasta, sest sellest sõltub meie hingeelu puhtus.

Tasakaalukus oskab olukorraga kohaneda. Ta elab olukorda sisse. Ta ei keela endale ega teistele olukorrast tingitud stressi välja elada. See tähendab: ta ei sunni ennast teiste järgi ega teisi enda järgi elama. Tasakaalutus peab olukorraga harjuma. Kui ei harju, siis peab kannatama.

Kes sunnib ennast harjuma, see sunnib ka teisi. Nii tekib rutiin, mille sees elades ei teki mõtetki, et midagi võiks muutuda. Et ei ole vaja kannatada. Kui tuleb keegi, kes hakkab rutiini uuendusi sisse viima, siis esimesena hakkab talle vastu see, kes ise rutiini pärast kõige rohkem kannatab. Kannatab sellepärast, et on rutiini külge kõige rohkem klammerdunud. Kaitstes sissejuurdunud harjumusi ehk laskmata elu edasi areneda, peab ta loomulikuks, et teda kiidetakse sellise kangelasliku teo eest.

Inimene vajab tunnustust,

aga kui ta hakkab seda tahtma,

siis ta saab kiituse.

Kiitus on salakaval negatiivsus, mille teine ots on laitus. Laitus teeb inimesest põrandakaltsu. Kas põrandakalts saab uuesti inimeseks, see sõltub sellest, kas ta ennast haletseb või mitte. Enesehaletsus teeb inimese nõrgaks ja nõrkus muutub omakorda jõuetuseks. Kui ei ole kiitust, siis ei ole laitust, see tähendab: ei ole emotsioone, mis meid kord rõõmsaks ja kord kurvaks teeksid. Siis on hingerahu, mis lubab meil inimesena areneda.

Uhkus on raskeim energia, mida inimesed võivad tajuda ja tema kasvamine toob kaasa raskeimad kannatused. Mida see tähendab? See tähendab, et uhkus hävitab inimese mõtlemisvõime - inimeseks olemise tunnuse - , ja inimene muutub uhkuse kasvades üha enam loomaks, kes pidevalt tegutseb.

Näiteks kui Teile öeldakse otse näkku, et Te olete üks igavene ahnepäits, kes kraabib kõike omale ja teistele ei jäta midagi, siis Te saate vihaseks küll, aga Te hakkate kohe ennast kaitsma väites, et see ei ole nii. Teie saamahimu ja kasuahnus ehk Kurat ja Põrgu said pihta ja Te hakkate mõtlema, kuidas ennast kaitsta. Te põhjendate või tõestate, mida ja kellele Te midagi tahtnud olete ja et endale saite kõige vähem. Oli, kuidas oli, aga Teile jäi mõtlemisvõime, mille abil Te selle jutu loogiliselt ära rääkisite.

Kui teile öeldakse: "Ah tahad teistest parem olla! Sa oled hoopis kehvem..., siis on Teie uhkus pihta saanud. Esimene, mis selle solvamise peale Teie peakesest välja lendab, on mõtlemisvõime ja järele jääb vaid arutu kättemaks. Olete kui koer, kellele virutati saapaga vastu nina ja kui ta teise ilma ei lennanud, siis tormas valust hoolimata kallale. Kellele? Saapale loomulikult. Lööjat saapa taga ei ole ta võimeline nägema.

Vahel öeldakse inimese kohta, et tal on uhkus näost näha. Mida see tähendab? See tähendab, et nina väljendab inimese uhkust. Need sõnad, millega Te oma nina iseloomustate, sobivad ka Teie uhkuse iseloomustamiseks. Ninaseljast ehk sõelluust juba rääkisime. Veel:

suur nina - suur uhkus

väike nina - väike uhkus

lühike nina - lühikest viha pidav uhkus

pikk nina - pikka viha pidav uhkus

nöpsnina ehk püstine ninaots - kergelt solvuv ehk nipsakas uhkus

kongus nina - ennast kaitsev, aga ka teisi ründav uhkus

kõver nina - ebamäärane uhkus

lai nina - maise tasandi uhkus

kitsas nina - vaimse tasandi uhkus

puhevil ninasõõrmed - valmisolek uhkuse raevupuhanguks

kokkusurutud ninasõõrmed - mulle-on-liiga-tehtud ninavingus olek.

Üksikute detailide koosnemine vormib Teie nina, nagu uhkus vormib Teie käitumist.

Kõik, mida olen eelmistes raamatutes ninast rääkinud, kuulub siia juurde. Ninapidi veetakse seda, kes laseb end uhkusel juhtida. Nina on norgus sellel, kes laseb halbadel mõtetel lootuse ära hävitada. Nina püsti elamine on uhkus uhkuse pärast. Selline nina provotseerib pihtasaamist. Laske oma uhkus vabaks, siis Teie nina ei jää teistele ette ja teiste nina ei jää Teile ette.

Nina pihta saamisele reageerib igaüks erinevalt. Näiteks kui inimene, kes on ennast kehvast kodust hoolsa õppimise ja targa tööga välja rabelenud ja seepärast ajab oma nina püsti, siis ta saab vastu nina ja võib ninali vajuda sinna, kus ta oli algselt. Kui uhkest kodust pärit inimene, kes töötas ennast üles, saab vastu nina, siis ta ajab oma nina veel rohkem püsti. See tähendab: kasvatab kõrkust. Pole võimatu, et esimene inimene vajus eneseunustuse tarbeks meelemürkide mülkasse, aga teine rüüpab kallist napsu ja mõtleb, kuidas ninanipsu andjale kätte maksta. Võib juhtuda ka risti vastupidi.

Kindlasti hindasite enda või kellegi teise nina ja tegite järelduse. Kas ka õige, see on iseasi. Ma ütlesin, et nina väljendab väljapaistvat uhkust. Varjatud uhkus, mis määrab uhkuse olemuse, on ju risti vastupidine. Nina kuju näitab seega, missugune oli Teie esivanemate uhkus ehk materiaalse mineviku uhkus. Kui see ei meeldi Teile ja kui Te ei anna oma mittemeeldimist vabaks, siis Te hakkate tegema oma elu risti vastupidiseks ja järgmises elus on Teil risti vastupidine nina.

Nina on pisike koht kehas. Sinna ei mahu paljut. Ülejäänud uhkus, mis iseenesest on häbi ja häbiväärsed solvumised kogunevad kehasse. Eelmiste elude õppimata õppetunnid ehk oskamatus kasvada, koguneb kehasse ja toimib läbi kõhunäärme. Kõhunääre on isiksuse organ. Isiksuse kasvatamisega kasvatatakse uhkust, kuni kõhunääre haigestub.

Isiksuse kasvatamise üheks iseärasuseks on käskimised ja keelamised. Keelamised kahjustavad kõhunäärme insuliinirakke ja selle kaudu kogu keha suhkru ainevahetust, nagu kuulid märklauda - otseselt ja armutult. Kes ei luba, see keelab. Keelata võib kõike: vaimset, hingelist, füüsilist; mõtlemist ja mittemõtlemist, ülemist ja mitteülemist, tegemist ja mittetegemist, olemist ja mitteolemist, tulemist, minemist, vaatamist, nägemist, haistmist, maitsmist, kompimist, mõistmist ja arusaamist. Keelata võib käskimist ja keelata võib keelamist. Keelata võib ennast, teisi, kõike ja kõiki.

Kui inimene tahab iga hinna eest tõestada, et ta on isiksus, siis ta kohustab ennast olema üheaegselt kõikjal ja tegema kõigile ainult head. Mida töökam ja kiidetum ta on, seda rohkem temalt oodatakse, sest keegi ei saa temata hakkama. Olles muutunud väsimatuks tööloomaks, keda käivitab ja toidab kiitus, olles oma asendamatuse üle taevani uhke, ei pane ta tähelegi, millal talle tekkis kõhunäärme vähk. Tekkinud valu on seda tugevam, mida rohkem ta kartis rahulolematust, mille neelas alla, et teha nägu, et ta ei karda. Olles saanud teiste orjamisest kõrini purskus kogu rahulolematus valuvulkaanina välja. Kõhunäärme vähk näitab, et isikus on täielikult hävitatud, häbistatud, teda pole ollagi.

Kui inimene on isikus, siis ta ei alluta ennast käskudele ja keeldudele. Arukus lubab endale kõike, küsides ainult: "Kas seda on tarvis?" Kui pole tarvis, siis ta pole seda keelanud, vaid seda pole lihtsalt tarvis. Ta lubaks seda endale, aga kuna tarvis on midagi muud, siis ta lubab muud. Kui raha ei jätku, siis tähendab: pole kallist asja tarvis. Sama asja ajab odavam ese ära. Jälle ei ole keelatud, vaid lubatud see, mis on otstarbekas. Sama energia kandjad ehk asendavaid asju on igale maitsele nii vaimsel, hingelisel kui ka füüsilisel tasandil piisavalt.

Isiksust ei kahjusta ei hea ega halb, mis maailmas olemas on. Isiksuse arenguks on need kõik vajalikud. Ka kõige hullem halb. Nii mõnigi inimene on pühakuks muutunud peale seda, kui inimese tappis. Juhtunust järk-järguline arusaamine on samaaegselt olnud pühakuks kujunemise protsess. Kummardades pühakut, kelle minevikku me ei tea, võime üllatuda, kui saame sellest teada, aga järgmisel hetkel oleme üllatunud, et ei hakanud temasse teisiti suhtuma. Miks? Sest tunne ütleb, et ta ei ole kurjategija. Ta on pühak - puhas inimene, isiksus, kes oskab paremini kui keegi teine õpetada, mida tähendab: ära tapa!.

Uhkus tahab aina paremat ja solvub automaatselt, kui ta seda ei saa. Ta peab enda õiguseks saada oma tahtmist. Uhkus ei lähe võtma, ta ootab andmist. Uhkuse negatiivne pool on see, et ta paneb inimese pahupidi mõtlema. Uhkuse positiivne pool on see, et ta ei luba halba teha. Nii mõnegi kohta võib öelda, et tema uhkus ei luba sellist sigadust teha. Nii võib süüdlast otsida kaua, kuni selgub, et ikkagi oli tema see. Kuidas nii? Vahepeal oli tema uhkus jõudnud kõrkuseks kasvada. Kõrkus sülitab endale ise näkku, kui võtma ei lähe.

Uhkus ootab andmist. Uhkus tahab saada.

Kõrkus võtab ise. Kõrkus peab saama. Ükskõik, mis hinnaga.

Uhkus süüdistab teisi ja solvub, kui ei anta.

Kõrkus süüdistab iseennast ja on enda peale solvunud, kui ei võtnud.

Kui uhkus on isekusest suurem, siis inimene ei varasta, aga ta on solvatud, et teised varastavad ja tema ei või. Uhkus keelab, kõrkus käsib. Kui kõrkus on uhkusest suurem, siis inimene varastab ja on vihane, miks ei vastuta keegi oma vara eest ja võimaldab varastamist. Selline on tema eneseõigustus, enesekaitse.

Uhkus ja kõrkus on alati õiged. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Vaadake iseenda uhkust ja kõrkust ning Te saate aru. Kui tahate oma uhkust ja kõrkust eitada, siis nad kasvavad suuremaks, et Te järgmine korda neist mööda ei vaataks.

Kes peab kõiki solvumisi isiklikult enda pihta suunatuks, selle solvumised kogunevad peale nohu lõppemist kõigepealt kõhunäärmesse. Need solvumised, mida inimene ei pea otseselt enda pihta suunatuteks, kogunevad kehasse. Mida rohkem häid soove, mida pole võimalik täita, seda rohkem solvumisi ja seda suurem solvumiste ladu keha on. Läbi kõhunäärme muutuvad kõik solvumised rasvkoeks.

Mida rohkem saab inimene oma häid tahtmisi, seda suurem on tema uhkus. Hetkest, mil ta hakkab ennast oma heade tahtmiste ja tulemuste pärast pidama heaks inimeseks, on uhkus muutunud kõrkuseks. Kindel teadmine, et ma olen hea inimene, on sulaselge egoism ehk kõrkus.

Välimine uhkus on tähtis Teie välisele ilule, aga sisemine uhkus on tähtis Teie sisemisele ilule ehk inimeseks olemisele. Mida suurem ta on, seda inetum on see ilus inimene. Võib olla nii suur, et inimene on muutunud loomaks. Väike loom saab pisikese inimese käest sageli vastu nina, et ta teaks oma kohta ja ei muutuks suureks loomaks.

Suurele loomale ei julge ka suur inimene nina pihta anda, sest see oleks ettearvamatute tagajärgedega koletu võitlus, seepärast talutakse teineteise ja üksteise seltskonda. Pingeliselt üksteist silmas pidades ja urisedes, vahel isegi hambaid näidates, aga taludes. Kumb enne ära väsib, see murtakse maha. Loomaringi loomulik olelusvõitlus ja inimeste uhkuse loomalik olelusvõitlus on põhimõtteliselt sarnased.

Inimene, kes ei häbene olla uhke, muutub materiaalse maailma vägevaks.

Lapse uhkus hakkab kasvama targast õpetamisest, et probleemidest peab olema üle. Iga lapski teab, et ei tohi karta. Kui ta kasvab suuremaks, siis õpetatakse: ole hirmust üle. Ta püüab ja ongi hirmust üle. Nüüd on ta julge ja võib olla loomast üle. Saigi jälle, mida tahtis. Julgus üle olla kasvab, ja järgmiseks tahab ta olla inimesest üle.

Alguses valib ta ohvriks väiksema, nõrgema, rumalama. Kui see laseb endast üle olla, siis tekib tahtmine olla üle suurematest, tugevamatest ja targematest. Kui nende käest ka vastu nina ei saa, siis jääbki arvamus, et olengi üle. Mida rohkem oma tahtmist saab, seda rohkem tahab paljudest üle olla ehk ülemus olla. Kui ta ka selle tahtmise saab kerge vaevaga, siis ta on juba üleolev. See tähendab: ta teab, et ta on üle.

Kõige suurem üleolek,

mis üldse olemas on, on

iseendast üleolemine ehk

kõrkus ehk

egoism.

Endast üle olemine kasvab teistest üle olemiseks. Mida tähendab endast üle olemine? See tähendab oma inimlike vajaduste allutamist tahtmistele, et endale midagi tõestada. Et sellega omakorda teistele midagi tõestada.

Uhkus on tahtmine olla üle ehk parem.

Kõrkus ehk egoism on teadmine, et ma olen üle, parem.

Kaasaegne inimene teab seda energiat rohkem egoismi nime all. Teab, aga ei tunne. Ometi on see energia, mida oleks vaja kõige paremini tundma õppida, sest tema taga on kinni meie inimeseks olemine ja inimesena kasvamine ehk arenemine.

Kes püüab iseenda üle uhke olla, see kõnnib juba õnnetuse teel. Kuni ta veel tahab, seni ta püüab kuhugi jõuda või midagi saada. Ta liigub ikka veel. Kui ta oma tahtmise sai ja kui see on tema elu eesmärk ja rohkemat ta ei olegi plaaninud, siis on elu juba ohus. Kes arvab, et ta pole nagunii enam midagi saavutama võimeline, ei hakka enda elu nimel isegi mitte mõtlema. Tahaks elada ja võiks elada, kannatada ka ei tahaks, aga kui teised tervist tagasi ei anna, siis polegi teda tarvis. Ongi tekkinud elust üle olemine ehk pahasoovlikkus elu suhtes, mida nimetatakse egoismiks.

Selline inimene on oma elule punkti pannud sellega, et on lõpliku eesmärgi saavutanud. Ta teab, et on kellestki milleski paremaks saanud ja rohkemat kui seda võidurõõmu tunda, polegi ta elust kunagi tahtnud. Ta on sellega kõigele, mis on teda lapsest saadik alandanud, kätte maksnud. Väliselt ei tarvitse seda keegi märgata, sest ta on püüelnud seda ainult iseenda hinge rahustamiseks. Ta on teinud seda nii, et iseenda ja teiste jaoks ausaks, intelligentseks ja lugupeetuks jääda. Täpselt samuti ausalt, intelligentselt ja lugupidamist ta haigestub ja sureb vähki.

Kui sellise inimese südamesoov ja elu ainukene eesmärk on olnud tahtmine tõestada, et ta on milleski teistest parem, siis ta sureb ära ja pole olemas jõudu, mis teda selles takistaks. Kui tal on olnud ka muu siht, siis kui see on tugevam kui tahtmine oma paremust tõestada, siis ta võib terveneda isegi vähist. Vajadus teostada ennast selles, mis on kõige tähtsam, leiab väljapääsu ükskõik kui raskest olukorrast.

Uhkus väljendab ennast ülbusega, mis peab oma üleolekut demonstreerima. Ta ei saa muidu. Kes kardab ülbitsemist, selle silmade alla peab sattuma keegi, kelle kallal ülbitsetakse. Kui Te selle vältimiseks ei lähe isegi toast välja, siis satub Teie kätte ajaleheartikkel või raamat, kus räägitakse ülbuse tegudest. Kui Te viskate selle käest ära ja hakkate oma hinge rahustamiseks hoopis telekat vaatama, siis satute ilmtingimata ülbuse vägitükkide peale. Kui Te ülbust vihkate, siis tullakse Teie kallal ülbitsema. Uhkust on meil kõigil rohkem kui vaja, aga nii nagu arengutasandid on erinevad, on ka uhkuse väljendamine erinev.

Uhkuse ja kõrkuse vahel on õhkõrn vahesein. Millal uhkus kasvab kõrkuseks, seda me ei märkagi. Teod näitavad, kui see on toimunud.


Madala arengutaseme uhkus püüab loomast või inimesest kehaliselt üle olla. Madala arengutaseme kõrkus = egoism püüab looma või inimese üle kehaliselt võitu saada, et teist kehaliselt endale allutada.
Kõrgema arengutaseme uhkus püüab inimesest vaimselt üle olla. Kõrgema arengutaseme kõrkus = egoism püüab teise inimese üle vaimselt võitu saada, et allutada teist endale vaimselt.



Tuletan meelde: meis kõigis on kõik tasemed ja kõik stressid olemas. Määravaks osutub see energia, mis on hetkel valitsev ehk teistest suurem.

Uhkus püüdleb ise ülespoole, kõrkus surub teisi allapoole, et oma positsiooni säilitada. Kõrkus on inimkonna arengu suurim pidur. Inimese egoism on selle sama inimese arengu suurim pidur. Kes hakkab oma positsiooni säilitamise nimel teisi halvustama ja alandama, see ei lähe ise edasi. Tema energia kulub eluga võitlemise peale.

Missugune on Teie uhkus ja kõrkus? Kui leidsite, et Teis on nii madala kui ka kõrgema arengutasemega uhkust ja kõrkust, siis see on tõsi. Imetledes loomi loomaaias või süües lihatoite, me ei mõtle, mida see tähendab. Looma tapmine on looma allutamine endale. Tema liha söömine samuti. Madala arengutasandi tunnus on tahtmine jõuga õigust jalule seada. Olgu see või seaduse jõud, mida tänapäeval iga pisikese lahkarvamuse lahendamiseks kasutatakse. Nii et hinnake ise, kui suur on Teie madal, labane uhkus ja kõrkus.

Kõrge arengutasemega uhkus teeb kõik, et näidata ennast inimesena teistest paremana. Teda on kahesugust. Üks kas alandab teist või upitab ennast. Ta väljendab ennast sõnadega: "Mina olen tark ja töökas, sellepärast olen rikas" ja jätab ütlemata, et mõtle ise, miks sina vaene oled. Teine ütleb: "Oled laisk ja loll, sellepärast oled vaene" ja loodab, et kõik saavad aru, miks tema on rikas.

Eestlastel on väike nina. Väikesed erandid välja arvatud. See tähendab, et eestlastel on väike väliselt nähtav uhkus, sest eestlased arvavad, et Eestimaa on vaene maa ja meil pole millegi üle uhkustada. Aga oi, kuidas tahaks uhkustada! Tahtmine olla teistest natukenegi, kasvõi milleski parem, võtab viimase mõistuseraasukese peast ja paneb inimese tegema seda, mille tõttu on pärast endalgi häbi.

Olgugi, et uhkust on alati negatiivsuseks peetud, elab igas inimeses tahtmine millegagi silma paista. "Kas ma ei või siis oma saavutuste üle uhke olla!" protestitakse kasvõi hinges, kui keegi teeb selgeks, et uhkus on paha asi. Kui keegi teine uhkustab oma saavutuste üle, siis torkab see uhkustada tahtjale kohe silma ja seepärast saab ta sageli narrida: "Uhkustaksid ka, kui sul oleks millega uhkustada, aga sul ei ole!"

Kui keegi Teie ees oma iluga või ilusate asjadega, tarkusega või tarkust tõestavate tunnistustega või oma teenimatu rikkusega uhkustab, mida Te siis teete? Mis Teil ikka teha! Surute hambad risti, tõstate nina püsti ja püüate olukorrast üle olla. Püüate uhkusega üle olla. Nina tõustes tõusis ka lõug. Lõug on kõrkuse väljendaja. Sõnad, millega Te oma lõua iseärasusi kirjeldate, iseloomustavad ka Teie kõrkuse ehk egoismi iseärasusi.

Eestlastel on väga kõnekas lõug, sellepärast jääb ta ka seal ette, kus ei peaks ette jääma. Seepärast seal, kus maailma vägevamad kaklevad, on eestlane ikka vastu lõugu saanud. Isegi siis, kui ta läheb hoopis teist teed ja ei teagi, et kõrvaluulitsas käib madin. Elu õpetab meile sellega, et laske oma kannatamistega uhkustamine vabaks, muidu peate lisaks seitsmesajale orjusaastale, millega te kõige rohkem uhkustate, veel seitsesada aastat orjama. Te ei pea rahvusena enam nii kaua vastu. Uhkustada oma orjalikkusega, vihates orjalikkust oskab ainult egoism ehk kõrkus.

Isekuse ühte iseärasust iseloomustab lõualott. Mida suurem ta on, seda rohkem on inimesel teadmisi, mida tal ei ole kellelegi anda. Suust välja jõudmata targad tähtsad sõnad vajuvad saastana lõua alla. Mida suurem on lootusetus, et keegi kunagi üldse neid teadmisi vajab, seda lõdvem on lõualott. Lõtv lõualott väljendab pettumist inimeste tahtmatuse pärast õppida.

Lõua all asuvate lümfiteede ja lümfisõlmede kohutavat valu ja turset tekitav põletik, mis esineb sagedamini lastel, tekib siis, kui laps peab rääkima seda, mida peab ja ei tohi rääkida seda, mida teab. See põletik saab alguse keelealustest lümfisõlmedest. Hetkel, mil laps satub meeleheitesse, sest tal on segadus, mis on mis ja ta ei julge rääkida midagi, vallandub põletik, mis ei lasegi valu pärast suud lahti teha. Nüüd ei peagi rääkima. Haigus lahendas lahendamatuna tundunud olukorra.

Kõrkus ehk isekus ehk egoism on uhkuse kõige kõrgem tipp. Kui Teid rabatakse otse näkku süüdistusega: "Sa oled uhke inimene," siis mis tunne Teil on? Kas Te olete võimeline sellist solvangut andestama? Küllap olete, kuigi esimesel momendil võite vajuda masendusse või haarab Teid arutu viha. Tormate kohe kätte maksma või hakkate mõtlema, kuidas seda teha nii, et ise ei satuks häbisse. Kui mõtlemisvõime tuli koju tagasi, siis suudate tunnistada, et eks ole ikka uhkustatud ka. On ilusaid hetki, mida on meeldiv meenutada lihtsalt niisama, aga ka sellepärast, et see ajas teised vahutama. Heameelt inimlikust kättemaksust on elu heade meenutuste hulka arvatud.

Nüüd kujutage ette, et Teile öeldakse: "Sa oled egoist?" Mis tunne Teil on? Küllap tunnete hinges külma kalestumist ja julma tõdemust: "Seda ei anna ma sulle kunagi andeks." Võite sõnades andestada, kui teine andeks palub, aga kui ta jälle silmapiirile ilmub, siis teeb vana haav valu. See tähendab, et südames Te ei ole andestanud. Võite mõista, et andestama peab ja andestada on vaja, aga ei suuda. Teete teiste seltskonnas rõõmsa näo ette ja ei saa aru, miks suu omaette olles kramplikult kriipsuks tõmbub.

Kui ma hakkasin andestamise ideest rääkima, siis olin kimbatuses, kui esimeste raamatutega seoses moodustus võitlev leer inimestes, kes armutult skandeerisid: "Halba ei saa, ei või, ei tohi andestada. Halba on vaja karistada! Kasvõi teistele hirmuks." Olin üllatunud. Paljud kurjategijate käe läbi kannatanud võtsid andestamise kui võimaluse tänulikult vastu, aga vastupidisel arvamusel olijad ründasid hoopis mind. Püüdsin aru saada, miks nad nii mõtlesid.

Siis tulid iseendaga hädas patsiendid, kes kurtsid, et nad ei ole võimelised andestama. Mõne andestamatus oli seotud näiteks kellegi lähedase tapmisega ja traagilisuses mõistetav. Teised ei osanud seda millegagi põhjendada. Nad olid meeleheitel oma armutuse pärast, mis segas armastamast. See oli nende jaoks probleem. Sain aru, et mingi stress segas neid. Hakkasin seda otsima, ja nii mõnegi inimese jaoks oli lausa traagika tõdeda, et temas on egoism, mis ei luba andestada. Jälestades elus kõige rohkem egoiste, samastasid nad egoismi ja egoisti ning tegid sellega ennast egoistiks. Küllap mõistate, kui raske on puuga pähe saanud inimesele löögi tähendust ära seletada. See tähendab: rääkida, kui hea see löök oli.

Tänu vähihaigetele hakkasin mõistma egoismi olemust ja tekkimist. Eranditult kõigil vähihaigetel on väga suur tahtmine olla ideaalne inimene. Nad on kasvatanud ennast ise ja lasknud teistel kasvatada, peaasi, et neid peetakse suurepärasteks inimesteks. Tahtmine, et mind inimeseks peetaks on hirm, et mind ei peeta inimeseks. Sellise hirmuga inimene hakkab üha enam veenduma, et teda ei peetagi inimeseks, kui ta ei ole parem. Nad kardavad ja vihkavad alandamist. Kui keegi ülbitseb, siis nad võtavad seda endale suunatud mõnitamisena. Mida suurem on sellise inimese tahtmine olla hea inimene, seda suurem on tema uhkus, et ta suudab, hambad ristis, seda mõnitamist taluda. Ta tahaks teistele samaga tasuda, aga ei julge, ei saa, ei ole võimalusi, uhkus ei luba, haridus ei luba või jõud ei käi üle. Ühtegi nimetatud faktorit ta ei tunnista, sest tunnistamine oleks häbi.

Inimene mõtleb ise endale probleemid välja. Potentsiaalne vähihaige on see, kes peab ennast halvemaks, aga varjab seda häbi iga hinna eest. See tähendab, et tal on kindel teadmine, et ta on halvem. Selline teadmine on lapsel, kes on kogu oma teadliku elu jooksul laitmisi kuulnud ja ennast nende järgi hinnanud. Kuna tal on tunne, et ta ei ole teistest halvem, siis ta hakkab oma õigust tõestama. Keegi ei taha ju olla halb. Tõde ei saa tõestada, aga õigust saab. Ennast mobiliseerides võime oma häid omadusi pidevalt tõestada.

Enesetõestamine ootab kiitust. Iga kord, kui kiitust ei tule, tekib hirm, et ta ei ole piisavalt hea. See solvab, sest ta on andnud ennast pingutades ju parima. Ennast teistega võrreldes näeb ta, et teised ei ole sugugi paremad, aga tema on ikka halvem. See on enda alandamine. Ennast maksimaalselt kokku võttes on ta sunnitud varem või hiljem tunnistama, et ta ei suuda kõrgemale tõusta. Hirm, mis edasi saab, võib röövida mõistuse. Viha oma suutmatuse ja võimetuse peale võib tekkida nii sellest, et inimene ei suuda ennast muuta kui ka sellest, et ta on võimetu teisi muutma. Meeleheite hetkel vallandub vähi areng.

Mida suurem on inimese alaväärsuskompleks, seda rohkem peab ta pingutama, et saada teistest paremaks. Seda rohkem koguneb temasse stresse, mis tekitavad ohu jääda vähki või kaotada mõistus.

Enda kasvatamine heaks, targaks, intelligentseks, viisakaks kannab esialgu vilja ja inimene peab ennast kohe paremaks. Pidevalt kasvatades tuleb ükskord piir, millele järgneb langus. Selgub, et teda ei vajata sellisena, kui ta on. Kui ta enne teadis, et ta on teistest halvem, siis nüüd ta tunneb, et teda peetakse teistest halvemaks ja kogu oma kogemustepagasi, tarkuse või intelligentsuse juures on see mõnitamine. Hambad ristis, on ta sunnitud selle välja kannatama. Nähes, kuidas rumalamatel veab, vaatab ta neid põlgusega ülalt alla ja ei saa aru, miks raske haigus tuleb niigi kõige rohkem kannatanud inimesele.

Kes kardab mõnitamist, see tõmbab mõnitamist ligi ja mõnitamise energia kasvab nii kaua, kuni tal on sellest kõrini. Meeleheite hetkel paiskub mõnitamine välja ja inimene hakkab teisi mõnitama. Temast on saanud halb inimene. Kes sai oma tahtmisel mõnitajatele samaga vastata viimasel hetkel sabast kinni ja ta alla surus, on hea inimene, kellel on halb haigus. Mida parem on inimene, seda halvem on tema haigus, mis tasakaalustab inimese välist headust.

Meil kõigil on vaja oma uhkust ja kõrkust tundma õppida. Oleme nii kindlad oma heaks olemises ega aimagi, et just nimelt teadmine, et ma olen hea inimene, on kõrkus ehk egoism. See hea inimene meie sees peab enda õiguseks nõuda oma tahtmiste täitumist. Kust see kõik tuleb ja kas seda on vaja, see meie kõrkust ei huvita. Diskussioon sel teemal jõuab ikka sinna, et halbadel on kõik olemas, aga head peavad puuduses kannatama. Pole tähtis, missugune on sealjuures hea inimese arengutase. Headuse mõttelaad on alati ühesugune. Oma uhkust, kõrkust ja kadedust ta ei tunnista.

Egoistideks muutume iseenda teadmata ja tahtmata. Egoist, kes ei taha olla egoist, võibolla lausa vihkab egoiste, ei oska aimatagi, et ka temas on egoism. Ta vihkab iseennast, saamata sellest aru. Kui keegi ei kannata tema egoismi enam välja ja ütleb talle seda otse näkku, siis ta ei suuda ütlejale andestada, isegi kui tahab. Ka siis, kui väga oleks vaja, - näiteks kui ta vähki haigestub. Ta jääb enda meelest heaks inimeseks, kes kannatab oma headuse pärast. Kusjuures tal on õigus.

Kirjutan ja selgitan Teile uhkuse ja kõrkuse olemust pikalt, sest lühikesest jutust ei ole patsiendid aru saanud. Kui mina tunnetasin ja vaatasin neid energiaid esmakordselt, siis sain aru: vähihaige kõrkus ehk egoism on uhkustamine oma kannatustega. See äratundmine oli nagu välgusähvatus, mis lõi õhu puhtaks.

Nagu ikka, mõtleb inimene kõigepealt endale. Halvustamistega harjununa ja iseennast teadlikult halvustavana olin lapsest saadik oma ainukeseks tõeliseks väärtuseks pidanud hobusekannatust. Ma olin olnud selle üle tõesti uhke. See jõudmine eksitusest arusaamisele oli nagu suur pingelangus. Olin nii mõnegi varasema stressi olemuse avastamise järel üsna jahmunud olnud, aga sellele reageerisin nagu suurele kingitusele. Suur rahu oleks nagu minu peale tulnud. Teadmine, et olin endale sündimisest saadik vähki kasvatanud ja selle üle uhke olnud, andis teadvustamise läbi hingerahu. Teadvustada oma egoismi ja mõista, mida see tähendab, on kokku iseenda ühe aspekti tundmaõppimine.

See, et ma ei ole oma kannatlikkust uhkelt teistele nina alla hõõrumas käinud, on iseasi. Selle poolest olen olnud hea ja intelligentne inimene. Kuid ma ei saa öelda, et seda pole mulle nina alla hõõrumas käidud. Küllap on iga inimene olnud häiritud ütlemisest, mis demonstratiivselt salvab: "Ei minul pole selliseid võimalusi, nagu rikastel… Oh, ei minu rumal pea nii tarkadest asjadest aru ei saa… Mis teil viga, te olete ju kõik nii töökad... Sama võib öelda ennast haletseva kannataja kombel, ükskõiksust demonstreerival kombel jne.

Rahvas jagab inimesi:

uhked, kellel on mille üle uhkustada

uhked, kellel pole mille üle uhkustada.

Esimesse gruppi kuulujate uhkus võib kasvada arulageduseks, aga kuna ta on kasvav suurus, siis ta ei tarvitse omanikku teadlikult kannatama panna. Teise gruppi kuulujate uhkus kasvab ruttu kõrkuseks ja tekitab suuri kannatusi. Nii peavad inimesed, kes on niigi palju kannatanud, veel rohkem kannatama. Esimest gruppi iseloomustab julge demonstratiivne ja suuremeelne andestamine, mis tegelikult on vaid sõnakõlks. Teist gruppi iseloomustab otsekohene andestamatus.

Egoism keelab andestamise, sest peab ennast teistest paremaks. Ainukene patt ilmas on andestamatus. See, mida inimkond on 2000 aastat patuks pidanud ja millega inimkonnale hirmu on tekitatud, on midagi muud. Elu loomulikkust patuks nimetades saab inimest kõigeks sundida ja ta teeb, mida kästud. Peaasi, kui hingepiinast lahti saaks. Teeb, sest hingepiin oma patususe pärast on ükskõik missugusest kannatusest hirmsam. Kirik õpetab patust nagu kerjust andeks paluma, aga ei õpeta andeks andma. Ei õpeta inimene olema.

Teadmine, et ma olen patune, teeb inimesest automaatselt kannataja ehk egoisti. Iseenda egoismi tundmaõppimine on vähktõve ennetamine. Kaudselt summeeruvad kõik stressid kannatusteks. Kannatav inimene teab, et tal on kannatused, mille tekitajateks on kindlasti teised. Teadmine, et mina, hea inimene, pean teiste pärast kannatama, ei anna talle järjest enam ei ööl ega päeval rahu. Teadmine, et nii on ja nii jääb, vajutab lõplikkuse pitseri inimese näkku.

Mida rohkem kangelaslikult oma kannatusi talute, seda väljendusrikkam kannataja nägu Teile tekib. Vaadake iseennast ja vaadake oma lähedasi ja Te märkate, et mida aasta edasi, seda vähem räägite siirast juttu ja seda õhemad on Teie huuled. Meelad ja lopsakad musihuuled meeldivad kõigile. Kriipshuuled ei meeldi kellelegi, seepärast joonistatakse neid ilusamateks, aga see pole see. Aristokraatsuse ehk siniverelisuse kui kõrkuse sümboli olemust ei saa kaunistamine varjata.

Hambad risti kannatamisest räägivad veel laiad ja arenenud lihastega lõuapärad, häired lõualiigeses ja puseriti hambad, mis viitavad juba emaihus läbielatud kannatustele. Nurkadega allapoole kõverduv suu räägib sellest, et inimene põlgab egoismi ja egoiste. Seega ta põlgab kannatusi. Kuna põlgus on kõige vaiksem ja varjatum egoism, vaikne leppimatu viha kõige halva vastu, siis ta tekitab kõige salakavalamalt arenevat vähki.

Uhkus sünnitab kadeduse. Mida suurem on uhkus, seda suurem on kadedus. Uhkus hävitab seda, mida kadestab. Võib kadestada ilu ja ilusaid asju. Need saab hävitada. Võib kadestada rikkust ja kalleid asju. Ka need saab hävitada. Võib kadestada tarkust ja haridust. Selle hävitamiseks peab pea maha võtma. Ka seda on tehtud. Inkvisitsioon on omasuguste hulgast väljapaistvaks arenenud inimesi hävitatud nagu mastipuid metsas.

Ajaloost on teada, kuidas sellised suured inimesed on kannatanud, kuidas neid on ahelatesse või tuleriidale pandud ja tükkideks raiutud. Osa neist on suutnud jääda inimeseks. Seepärast ajalugu mäletab neid. Nad on jäänud inimeseks, sest on suutnud oma keha hävitajale andestada kasvõi viimasel eluminutil nende rumala, uhkusest sündinud kadeduse, mis hävitab kõike, mida endale ei saa.

Uhkus ja kõrkus juhivad kadeduse vaenuvägesid, seepärast ei maksa ei uhkust ega kõrkust alahinnata. Neid on vaja võtta arvesse. Nina väljendab uhkust ja ninas on peidus solvatus. Nohu tekib, kui uhkus saab nina pihta ehk kui uhkus ei saanud seda, mida tahtis. Uhkus võib solvuda ka etteteadmisest, et nagunii ei saa. Selline on traagiline teadmine, mis paneb nina vett jooksma.

Kui Teie uhkust ehk nina tabab füüsiline löök, siis on füüsiliselt valus.

Kui Teie uhkust ehk nina tabab hingeline löök, siis on hingeliselt valus.

Kui Teie uhkust ehk nina tabab vaimne löök, siis võib kogu peas olla niisugune seletamatu paha-paha tunne, et tekib hirm: lähen vist hulluks. Eriti hull on hullumise tunne, kui mõtlete, mis saab, kui teised saavad sellest teada. Sellest mõttest kõik teis nagu jäigastuks, nagu sureks. Vaid külm vabin kehas ütleb, et olete siiski elus. Ahastus, mis sellele järgneb, võib võtta korraks eluisu. Hiljem sellele õudusele mõeldes võib tulla mõte, et midagi on igaveseks kadunud. Mida õrnemad olid sellise kriisi hetkel Teie tunded, seda selgemalt saate aru, et mingi osa teie hellusest oleks nagu surnud. Te ei ole enam nii erk ja õrn.

Teie tunded räägivad tõtt: pihtasaanud uhkus on häbi, mis tapab tundeid. Seepärast küsige endalt enne, kui hakkate oma armsale tahtma paremat: "Kas mulle on seda tarvis? Kas talle on seda tarvis?" Kui on, siis teete seda, sest on tarvis. Mitte sellepärast, et tahate. Tegemistesse niimoodi suhtudes ei pea Te iial tundma häbi.

Valusamat häbi kui häbi armastuse pärast, mida ei võeta vastu, pole olemas. Ta tekitab hullumeelse viha, mis on seda hävitavam, mida enam ta ei saa realiseeruda füüsilise kättemaksuna. Oleme harjunud sellist viha nimetama armukadeduseks. Mida suurem, ägedam ja hävitavam on armukadedus, seda tõenäolisem on, et sellise armukadeda inimese laps haigestub verevähki - leukeemiasse.

Löögist purunenud ninaluu purustab energiakanalid, mis ühendavad vaimset ja füüsilist keha ning Te võite muutuda juhmiks või olla niisama kõva peaga, aga see ei aja Teid hulluks. See tähendab, et Te olete võimeline ennast ikka inimesena tundma ja arenema. Hingeline löök tekitab nohu või nina kõrvalkoobaste haigused, millega põletate solvumise energiat läbi ja mis suleb ka energiakanalid. Vaimne löök, millest kõige raskem on vaikimisega alandamine, võib ajada hulluks, sest Te ei saa aru, milles Te süüdi olete. Te olete tahtnud ju ainult head. Abielulahutus on põhimõtteliselt samuti vaikimisega alandamine, teineteise eest vaikusesse põgenemine. Inimesed, kes räägivad oma asjad selgeks, ei lähe lahku.

Vaikiv tõrjumine, põlglik ärapöördumine, muigav mõistuse peale viitamine, tundetu ja külma seinana vaikimine, millega kõrgemal arengutasemel tarkus teisi karistab, tekitab karistatule tunde, nagu suur külm käsi pigistaks hinge, aga hulluksminemise õud on sellest kindlasti hullem. Et Teid selline löök ei tabaks, vabastage oma uhkust vaimsete teadmiste üle, mille pärast olete end teistest paremaks pidanud.

Kui poleks uhkust, siis poleks vaimuhaigusi.

See tähendab, et kui poleks uhkust, siis ei uhkustataks oma väljapaistvate omadustega ja siis ei püütaks oma väljapaistmatuid ehk mittemateriaalseid omadusi väljapaistvaks teha. See tähendab, et siis ei provotseeritaks kadedust, mis hävitab vaimseid väärtusi. Kui Teile torkab silma inimeste hullumine, kui Teil on peas seletamatud halva tunde hood, kui Teie vanematel, vanavanematel või lastel on vaimseid häireid, siis vabastage oma uhkust ning Teie ja Teie järeltulevate põlvede vaimne tervis paraneb. Te lakkate häbenemast enda või oma lähedaste puudusi, lakkate neid meeleheitlikult peitmast ja Teie hingevalu lakkab olemast teiste inimeste huviobjektiks.

Needsamad inimesed, kes Teid enne naeruvääristasid, ulatavad esimesena oma abikäe, sest kui nad poleks Teist hoolinud, siis nad poleks Teid tähele pannud ega torkinud. Te oleksite nende jaoks olnud tühi koht elus, millest minnakse nagu putukast, midagi märkamata, üle. Kui Te jätkate oma uhkuse vabastamist, siis Teid ei häiri, kui nad arvavad Teie muutumise iseenda heade saavutuste hulka. Kui naerate heatahtlikku naeru nende pimeduse üle, siis taipab nii mõnigi tõde ja see on Teie tõeline heategu neile.

Igal inimesel on puudused, mida tavaliselt tahaks teiste eest varjata. Need on sageli füüsilise kehaga seotud, hingelisi kannatusi põhjustavad iluvead, mida lapsena narritakse, aga mis täiskasvanuks saades muutuvad tavaliselt teisejärguliseks, kui inimene ei pea ise neid enam puudusteks. Kui peab, siis võib ta olla tark, töökas, andekas, edukas, kuulus ja rikas, aga niipea kui kellegagi oma noorusmaalt kokku saab, nii torkavad noorusmälestused nagu nõelaga sellesse valusasse paika, mis peaks ammu olema meelest läinud.

Inimene ei tule ise selle pealegi, et ta provotseeris teist oma allasurutud ja endagi eest ärapeidetud stressiga. Talle tundub, et teda mõnitatakse. Eriti alandav on mõnitamine siis, kui ta arvab, et ise kunagi ei alanda teisi. Tegelikult ei alanda, ei mõnita, sest kardab igasugust alandamist. Et ennast ei mõnitataks, ei mõnita ka teisi. See tähendab: inimesel on eesmärk, mille nimel ta midagi teeb või ei tee. Vihates mõnitamist, provotseeribki ta mõnitamist, mida keegi teine mõnitamiseks ei pea. Teised teevad enda meelest vaid nalja.

Oma naljaga provotseeritakse teise vihastamist, pidamata seda mõnitamiseks. Rumala lapse nokkimine ja raevu ajamine oleks nagu loomulik, aga lugupidamist ootava inimese jaoks tundub see mõnitamisena. Mõnitamisest põlguseni on pisike samm. Kes teiste naljast aru saab, see naerab ka ise oma õrnatundelisuse üle. Kes aru ei saa, see satub raevu, mida alla surudes, muutub põlgajaks. Surmtõsidus on põlguse kasvulava.

Kui keegi tahab olla mõnitajast parem, siis ta muutub põlgajaks. Halvustades mõnitajaid, süüvimata mõnitamise põhjustesse, kasvatatakse juba lapsesse tahtmist meeldida oma tarkuse ja intelligentsusega, mis hoiab halba nähes oma arvamust endale. Mida suuremaks kasvab põlgus ja mida rohkem on inimesel võimalik eemale tõmbuda labasest ja põlastusväärsest keskkonnast, seda rohkem on ta ainult omasuguste põlglike seltskonnas ja seda rohkem ta kannatab vaimselt. Eriti tänapäeval, mil allapoole suunurkadega põlglikkust selgelt väljendav nägu on tabu, mistõttu peab seltskonna põlguse ära tundma südamlikkust väljendava naerva maski tagant.

Paljud inimesed surevad peaaju vähi kätte enne ära, kui taipavad, et südamlikkus ja südametus on ühe terviku kaks osa. Südamlik südametus tapab aju nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Vabastage nii oma südamlikkus kui ka südametus, siis olete asjatundlik. Asjatundlik inimene tunneb asja ja saab selle olemusest aru.

Mõnitamist ei ole sugugi nii palju, kui mõnitamise kartjad näevad. Tihti on sellised mõnitajad iseenda teadmata vanemad, õed-vennad, sõbrad, tuttavad, kolleegid. Võõrad vähem, sest võõraste eest saab vigu varjata ja võõrad ei julge ebaviisakad olla. Sageli saavad naeruvääristatud surmtõsised inimesed, kes nalja ei mõista, sest nad püüavad oma ametlikkusega vältida familiaarset alandamist. Püüd neile elu sisse puhuda lõpeb solvumisega. Seepärast on vaja lapsele, kellel on võrreldes teiste lastega mingeid silmatorkavaid erinevusi, õpetada oma eripära head poolt tundma ja enda üle nalja viskama.

Surmtõsiselt ellu suhtuvast kodust kasvab välja surmtõsine inimene, kes ei mõista nalja. Iga nali on tema jaoks mõnitamine. Teades seda, võime igaüks ise endas naljasoont otsima hakata. Kui leiame, siis oskame ka kõige tõsisema asja naljakaks keerata ja kohe tundub elu helgem. Parasjagu nalja viskav inimene leiab igast olukorrast väljapääsu võimaluse. Kui Te veel ei oska nii, siis kujutage ennast kõige totramasse olukorda ja püüdke seal naerda enda üle. Kui õpite naerma, siis ei satu Te kunagi häbiväärsesse või alandavasse olukorda. Teiste naer jääb Teie jaoks naeruks, nagu ta ka mõeldud oli, muutumata mõnitamiseks.

Tõsimeelne inimene ei muutu tavaliselt kergemeelseks, aga oma raskemeelsuse tasakaalustamiseks vajab ta kergemeelseid, vaatamata sellele, et ta neid ei armasta või lausa põlgab. Mida suurem on inimese tahtmine, et elu oleks hea, mõtlemata, kust see hea tuleb, seda kergemeelsem on inimene. Kergemeelne inimene ajab tõsimeelsed raskemeelsed vihale. Kergemeelsus on raskemeelsuse nuhtlus.

On kergemeelsed ja on ka need, kes püüavad meeleolu tõsta. Viimased kipuvad mängima tola. Nad võivad sellega ennast isegi ohverdada. Tola mängimine on tore asi, aga kui inimene on kindel, et ta saab igas olukorras ainult naljaga hakkama, siis see on juba kõrkus, mis ei aja teisi sugugi naerma Võibolla olete viibinud olukorras, kus üks paneb kohatut nalja tehes teisi ebameeldivasse olukorda. Kui ta on ülemus, siis naerdakse piinatult kaasa. Kui on akadeemiline seltskond, siis ollakse muumiatena vait. Kui ta püüab tähtsusetu inimesena tähtsate keskel kõigi meeleolu tõsta, siis tal lüüakse suu kinni. Miks? Sest ta tahab teha teisi teistsuguseks. Endast heal arvamusel olev inimene ei lase seda teha.

Sõbralik naerutamine ja asjalik arutamine teeb miinusest plussi. Huumor, anekdoodid, pila, mõistujuttude rääkimine, mõistatuste mõistatamine, muinasjuttude lugemine, taipu arendavate mängude mängimine ja vanemate plaanides kaasa rääkimine arendab lapse hingelist paindlikkust ehk taiplikkust, mis aitab kohaneda igas olukorras, keskkonnas ja seltskonnas.

Tahtmine ülikorralikkuse, mõistlikkuse, tubliduse, tööga meeldida ja armastatud olla, võib inimese juba noorena teha nii surmtõsiseks, et ta ei talu teiste omasuguste seltskonda. Ta ei talu ei noorte ega vanade valjuhäälset nalja ja naeru, totrat lõmpsi ja tühiseid väitlusi, mõttetuid rassimisi ja vägikaika vedamisi. Ta tunneb ennast seltskonnas õnnetuna. Tema enesetunne muutub halvaks ja pea hakkab valutama. Iiveldus ja oksendamine, mis kaasnevad, võivad jätta migreeni mulje. Samas ei leevenda olukorda ka vanade tõsiste inimeste seltskond. Miks? Sest inimene ei ole ei siin ega seal iseendaga rahul.

Kas mäletate, et kui poleks head, siis poleks ka halba. Kui poleks suurt ja südamlikku head, siis ei tuleks ka suurt ja südametut halba. Vanemad panevad lapsele näiteks pahaaimamatult hellitusnime Kiisuke, Hiireke, Jänkuke, Jõmmike, Karumõmmike, mis iseenesest on armsuse, mugavuse, hirmu, paksuse ja kohmakuse võrdkujud. Kui last kodus niimoodi kutsutakse, siis on see pereliikmete mäng, mis annab asjaosalistele hingeliselt midagi vajalikku. Kui seda tehakse oma heade suhete demonstreerimiseks ka väljaspool kodu, siis minnakse liiale ja kui väärikaks kasvada ihkav laps solvub selle peale, siis naeruvääristatakse sedagi ega märgata, kuidas mõnitamise teatepulk läks võõrastele üle.

Olemust tabav hüüdnimi jääb inimesele külge kui märklaud ja möödaminejad ei saa jätta märki laskmata. Kes teeb oma hüüdnimest järelduse ja muutub teistsuguseks, selle hüüdnimest jääb järgi armas mälestus, aga kelle väärikust see järjest alandab, see saab hüüdnimesid juurde. Nii võib hirm ja viha armastavatelt vanematelt saadud hüüdnime vastu tõmmata ligi lisaks hüüdnimele ka ees-, isa või perekonnanime moonutamist.

Kui vanemad on lapsele pannud mingi eriliselt moodsa, ennekuulmatu võõrapärase keerulise nime, mida laps häbeneb, sest teistel on lihtsad nimed, siis lühendatakse tema kuninglik nimi labaseks või isegi rõvedaks lühendiks, mispärast laps tunneb, et vanemad on tahtnud teda mõnitada. Keegi ei anna talle nüüd sellepärast armu ja tema ei saa anda teistele armu.

Andestamatus on tegelikult armutus. Kiusata teist, teades, et see teeb teisele haiget, on andestamatu. Teame seda ja ei jäta märkamata laste armutust. Ometi peaks see meid mõtlema panema, et väike egoism suuremaks ei kasva. Kelle egoism? Eks ikka kõigepealt minu, kes ma väikeses egoistis iseennast näen. Edasi on juba vaja tema egoismi vähenemise eest hoolt kanda.

Sagedasemad mõnitamise ajendid lapseeas on paksus, kohmakus, saamatus, lihtsameelsus, solvatavus, kergeusklikkus, abitus, punapäisus, kõõrdsilmsus, küürselgsus, kõverjalgsus, lampjalgsus, kokutamine, stressidest tingitud käitumisveidrused, huvid, nimi, huviala, sõbrad, rumalus, tarkus. Ühesõnaga: igasugune hälbimine tasakaalust või harjumuslikust keskmisest.

Sellest, kes viskab oma vigade üle nalja, peetakse lugu, aga see laps, kes tahab ennast teistest paremaks upitamisega oma puudust maha salata, tehakse peksupoisiks. Just nimelt tema häid omadusi, millega ta tahab halbu varjata ehk millega ta uhkustab, hakatakse hävitama. Mõnitamine ütleb: eks sa uhkusta nüüd veel oma halvaga. Vanemad ja laps, kes oma vigu otsides ja leides need parandavad, pälvivad tunnustuse. Hirmusid vabastav julgemaks muutuv laps, kes tõstab pea ja vaatab mõnitajale silma, teenib kohe omasuguste lugupidamise, isegi sõpruse, sest ta on elu õppetunni ära õppinud.

Kes nii ei oska, see kas jääbki ülekohtu käes kannatajaks või hakkab rusikaid taskus kandes, hambad ristis ennast targaks ja tugevaks treenima, et kunagi tulevikus teistest targem olles neile ülalt alla vaadata või teha tugevamana võlgu olev keretäis kuhjaga tasa. Mõlemal juhul jäävad need inimesed mõnitamist nägema isegi seal, kus mingit mõnitamist ei ole. Vanemad, kes annavad last kaaslaste eest kaitstes ülekohtule ametliku käigu, teevad vea veelgi suuremaks. See tähendab: nad sunnivad teisi inimesi parandama oma vigu, mis nad tegid lapse kasvatamisel.

Üks vanem süüdistab võõraid lapsi, teine vanem süüdistab oma last, sest tahab teda kasvatada eluvõitlejaks. Tema kõrkus ütleb lapsele armutult: "Mina kannatasin omal ajal kõik ära, miks sina ei või kannatada? Isegi siis, kui ise kannatas oma kohmakuse või saamatuse väljanaermise käes, aga lapsel on raske haigus. Tahtmine oma last tugevamaks teha ülendab, sunnib vanemat nii käituma. Laps, kes vajab hetkel armastust, ei andesta seda kunagi, sest tema jaoks oli see alandamine. Ta terveneb ja unustab juhtunu, aga andestamatus inimese vastu, kes ei ulata hädasolijale kätt, kes selle asemel, et kõrini rappa vajunut aidata, ütleb kõigile, et igaüks peab ise ennast hädas aitama, jääb. Seepärast ei suuda nii mõnigi inimene oma vanematele andestada. Kes ei suuda vanematele andestada, see ei suuda võõrastele ammugi mitte.

Klassikaline uhkus demonstreerib oma head, sest ta tahab ennast ülendada.

Klassikaline kõrkus ei demonstreeri oma head, sest ta on enda arvates teistest üle.

See tähendab, et uhkusel on hea kasvatamisel veel kasvuruumi, aga kõrkus on lagi - temast algab keha saatuslik häving, et hingel oleks, millega tegeleda. Vastasel juhul ta hävitab inimeses Inimese. Iga inimene, kes kardab mõnitamist, võib muutuda selliseks, seepärast ärge pidage pahaks seda, kes juba on selline. Teadvustage endale, et tema egoism teeb temast paha. Ise ei ole ta ei hea ega paha.

Ärge öelge, et see on kõrk inimene. Öelge, et see on selle inimese kõrkus, mis niimoodi inimese üle võimutseb ja sunnib teda teisi mõnitama või põlgama. Te olete sellega inimese ja tema iseloomuvea eraldi asetanud ning saate suhtuda inimesse mõistvalt. Kui keegi Teid kõrgiks peab, siis saate solvumata öelda, et see inimene nägi minus kõrkust ja arvas, et see olen mina. Te olete võimeline talle selle vea andestama, sest tunnistate, et olete oma teadmistega ja kannatustega uhkustanud küll ja küll.

Igas inimeses on egoismi, aga iga inimene ei ole egoist.

Kõrkus, mis nägi Teie kõrkuse ära, tuli Teie kõrkust mõnitama ehk hävitama, sest halva vastu halvaga võitlemine halva hävitamise eesmärgil, on hirmunud inimese oskus. Kui Te oma kannatusega ei uhkusta, siis Te olete lihtsalt kannataja ja kõrkus ei märka Teid. Kõrkus ei mõnita madalust, mis tunnistab oma madalust. Ta mõnitab uhkust ehk kõrkust, mis ei tunnista enda madalust ja kasvatab sellega oma madaluse suuremaks.

Mõnitamise ilus eesmärk on hävitada potentsiaalne häving. Kes sellest aru saab, see tänab mõnitajat taevani ja laseb oma kõrkuse vabaks. Kes ei saa, see läheb Looja karja. Klassikaline mõnitamine on kui rumal rikas, kes seisab lauka äärel ja õpetab kõrini vaesuse rappa vajunud vaest tarka elama, kurtes, kui raske on tema enda elu. Kui vaene tark peab seda mõnitamiseks, siis ta vajub laukasse. Kui vaene saab aru, et rikkal on praegu õigus, siis ta ei pea seda mõnitamiseks ja ta leiab, kuidas laukast välja ronida. Kasvõi selleks, et hädas olevale rikkale appi minna.

Tarka saab füüsiliselt tappa, aga tarkust saab tappa teda lolliks tehes, häbisse saates, sellepärast kannatavadki mõnitamise käes inimesed, kes peavad ennast targaks või tahavad targaks saada ja on selle üle uhked. Targa inimese uhkus on oma tarkuse suhtes hell kui herilase rakk, sest tema tarkus seisab hanejalgadel. Sellepärast ärge hõõruge talle kellegi teise tarkust nina alla, isegi kui see teine on üldtuntud autoriteet. Kui olete kelleltki midagi õppinud ja peate seda õigeks, laske see oma südamest ehk tunnetusest läbi ja Te saate aru, kas see on oma või mitte. Kui on oma, siis on oma ja Te räägite omast tarkusest.

Tarkus oskab teises leida iseenda nõrga koha ja põrutada oma tarkust upitades teisele otse kümnesse. Mida suurem on olnud teise tahe oma tarkusega hiilata, seda rohkem on ta korrapealt pihuks ja põrmuks tehtud. Kuna keegi ei tea kõike, siis leidub alati mingi tarkus, mille tsiteerimine lööb tark olla tahtjal jalad alt.

Kus tarkused võitlevad, seal jäävad inimesed kaotajaks.

Kõige rohkem on tsiteeritud piiblit ja seepärast on ta kujunenud kilbiks ja mõõgaks argusele. Argusel pole enda arvamust, aga ta tahab alati ja ilmtingimata jääda peale. Nii on piibli püha sõnum kujundatud saamahimu ja kasuahnuse tööriistaks. Suur osa inimkonnast on seepärast põgenenud religiooni võimu alt ära ateismi, aga kumbki pool ei ole teinud järeldust, mida see tähendab. Uhkus ei lase mõelda. Ta on tegevuses oma paremuse tõestamise, oma vigade õigustamise ja teiste halvustamisega. Samasuguseks iseenda vigade õigustajaks võite teha iga teadmisteallika: raamatu, inimese, kuuldud jutu. See tähendab: iga teadmise.

Seda, kes tahab oma kannatustega teiste ees uhkustada, hakatakse mõnitama.

Seda, kes tahab oma kannatustega enda ees uhkustada, hakatakse põlgama.

Mida rohkem kardate uhkust ja kõrkust, seda enam tõmbate neid ligi. Nad muutuvad märkamatult Teis aina suuremaks, kuni ei mahu enam Teie sisse ära. Siis hakatakse Teid kutsuma uhkeks ja kõrgiks ja Te ei saa aru, miks inimesed on nii kurjad. Te ei oska ennast kõrvalt näha, aga teised näevad ja ütlevad Teile nagu koolijütsid tunnis ette, et Te õpiksite kasvõi nii oma õppetunni ära, enne kui häda läheb suureks.

Uhkus tekitab füüsilisel tasandil kivitõbe.

Kõrkus tekitab hullumeelsust ja vähktõbe.

Vähk võimaldab kehal surra enne, kui hingeline häving kasvab vaimu hävitamiseks. Ehk enne, kui kõrgelt arenenud inimene muutub uuesti loomaks. See tähendab, vähk on haigus, mis päästab Inimese hävinemisest. Kui madalamalt arenenud inimene peab ennast looma moodi üleval, siis on see väiksem viga kui seda teeb kõrgemalt arenenud inimene. Kas Te arvasite ennast kohe kõrgemalt arenenud inimeste hulka? Kui nii, siis Te eksisite. Mõlemad arengutasandid on meie kõigi sees olemas.

Oma uhkusega ja kõrkusega teisi hinnates ajame isiksuse tavaliselt egoistiga segamini. Nii võib isegi pühakut sõimata hulluks või egoistiks. Teadke, et

isiksus mõtleb kõigepealt endale, aga

egoist mõtleb ainult endale.

Egoism inimese sees ei lase näha teisi inimesi enda kõrval. Ta taandab teised looma madaluseks. Teiste vajadusi ta arvesse ei võta ja ühiselu reeglitele ta tähelepanu ei pööra. Ta näeb ainult ennast. Kui teised ei pea tema vajadustest lugu, siis ta saab hirmus vihaseks.

Egoism ei tea, mida tähendab hingerahu. Tema enda hing on kõigi emotsioonide ehk kõigi stresside allasurumisest tuim ja ta peab seda hingerahuks. Kui ta magab, siis ei ärata teda ka kahuripauk kõrva ääres. Uni päästab teda süütunnete suurendamisest ja seletamatust hingepiinast. Ta võib teada, et teised ei saa lärmis magada, aga ta ei saa teiste hingerahu vajadusest aru. Mida rohkem teda hindate või lausa süüdistate tema eriliselt kõva une pärast, seda kõvemaks tema uni muutub. Võib muutuda surmauneks.

Kui lugesite siit välja, et kõva unega inimene on egoist, siis lugege lõiku veel üks kord. Ma kirjutasin "egoism", mitte "egoist". Kui Te peate oma norskavat abikaasat egoistiks, kellel on ükskõik, kas Teie saate magada või mitte, siis ta uni muutub veel raskemaks. Lootusetusest teha suhted abikaasaga korda läheb ta norskamine veel kõvemaks.

Egoism on kõige raskem materiaalse tasandi seisev energia ja selle üheks heaks liikuma panijaks on vali rütmimuusika. Egoism vajab sellise tugevusega rütmimuusikat, mille vibratsioon paneb maja seinad tuntavalt vibreerima. Ta ei tule oma naiivsuses selle pealegi, et keerata öösel muusika tasaseks. Ta provotseerib teiste egoismi ja kui need lähevad vihasena teda korrale kutsuma, siis võib löömaks minna.

Kui elate sellise egoisti läheduses, siis vabastage oma egoismi. Teie mõlema summaarne egoism sellega väheneb, ja ta hakkab Teid arvestama. Egoism provotseerib egoismi. Kui lähete oma õigusega korrale kutsuma egoisti, siis saate vastulöögi. See tähendab: Teie egoism sai vastulöögi. Kui vabastate oma egoismi, siis saate nõudmata selle, mida vajate.

Muutudes arukuse arvelt targemaks ja väärikuse arvelt rikkamaks, vähenevad arukus ja väärikus ning inimene tunneb ennast halvasti. Pange tähele mõistet "inimene tunneb ennast halvasti". See tähendab, et halb enesetunne on halb enese tundmine ehk oma põhiolemuse mittetundmine. Nii hakkab uhkus kord kurtma, kui palju maksab kosmeetika, õppimine ja rikas olemine, kord uhkustama, kui palju ta on pidanud kosmeetikute käes kannatama, õppides ennast pingutama või ohverdama ja rikkuse kogudes keelama endale inimlikke vajadusi. Nii ongi uhkus kasvanud märkamatult kõrkuseks.

UHKUSE JA KÕRKUSE ehk EGOISMI ERINEVUSED
Uhkus ei arvesta teiste emotsioone. Kõrkus ei arvesta teiste tundeid, teisi inimesi
Uhkus ei pea lugu teiste tegemistest. Kõrkus ei pea lugu teistest inimestest.
Uhkus naerab teisi välja oma tegudega. Kõrkus naeruvääristab teisi oma olemisega.
Uhkuse väljanaermise tulemuseks on pea füüsilised haigused. Kõrkuse naeruvääristamise tulemuseks on nõdrameelsus.
Uhkus peab tõelisi tundeid pühaks ja on võimeline seetõttu oma ülbitsemist kahetsema. Kõrkuse jaoks ei ole miski püha ja tema ei söö oma sõnu. Tal on oma seisukoht, mida ta julgeb välja öelda ja tal on ükskõik, mis sellest arvatakse. Tema meelest on naeruväärne nõuda temalt tema sõnade tagasivõtmist. Ta ei tee seda nagunii kunagi.

Egoismile ei lähe midagi südamesse. Tehes oma südame kõvaks, kõnnime abivajajatest, nagu kerjustest tänaval mööda põhjendusega, et ega kõiki ikka aidata ei suuda. Teame, et seda lausa ei tohigi, sest vastasel juhu nad ei vaevugi ise enda heaks midagi tegema hakkama. Niimoodi mõeldes teeme südame kõvaks ehk kasvatame oma egoismi, selle asemel, et anda see, mis hingele haiget teeb, endast vabaks.

Uhkus on võrreldes egoismiga liikuv energia. Seepärast võtab ta kõike südamesse ja saab sageli vastu nina. Midagi ta sellest õpib. Kas alateadlikult või mitte, see on iseasi. Kõrkus ei võta midagi südamesse, aga ei anna ka sealt midagi vabaks. Igale palumisele vastab ta eitavalt. Isegi andeks palumisele. "Mul pole midagi andeks anda, sest ma ei solvunud üldse," ütleb oma solvumist varjata püüdev, silmnähtavalt solvunud egoism.

Teadke, et kui keegi pöördub Teie poole andeks palumisega, siis on see kindlasti vaja vastu võtta. Kui Te enda meelest tõesti ei olnud solvunud, siis võite seda pärast andeks palumise vastu võtmist ka öelda. Aga tehke endale selgeks, et ilmaasjata keegi andeks paluma ei hakka. Teine nägi Teie solvumist, tundis, et tegi vea ja seepärast paluski andeks. Olgugi, et ta näeb Teis iseennast, olete provotseerinud teda oma egoismiga ikkagi.

Kõrkus elab iseenda loodud ringkaitses ja seepärast ei saa ta aru, et andeks palumine on suurim andmine. Andekspaluja jaoks on suurim solvang see, kui tema andekspalumist vastu ei võeta. Kui tema andeks palumine oli tahtmine oma süüd lunastada, siis ta võib olla oma palve tagasilükkaja peale elu lõpuni südame põhjas solvunud. Võibolla isegi kättemaksu haududa. Tema kättemaksuks võib olla mõte Teid veel kord, nüüd juba tahtlikult, solvata ja enam mitte andeks paluda. Kui andekspaluja on oma egoismi vabastamisega tegelnud, siis ta teise egoismi peale ei solvu ja kättemaksu ei hau.

Egoism ei taha anda, ta tahab võtta. Võite tahta olla väga hea inimene, kes tahab väga anda, aga kuni Te oma egoismi ei vähenda, on Teie andmise eesmärgiks saamine.

Kuna enamik inimesi ei tea sellist stressiteooriat, siis on arukas kõigepealt oma hinges andeks anda või andeks paluda nii, et enda hing oleks rahul. Võibolla pole siis vajagi sõnades vanu asju meelde tuletada. Hinged klaarivad oma suhted alateadvuse tasandil ära. Teie teadvustate olukorda, teine ei teadvusta, aga suhted on vaatamata sellele jälle korras.

Kõrkus ehk egoism on iseenda praadimine omas rasvas. Kõrkus on kaameli energia. Kaamel on kohanenud eluks omas keskkonnas. Kui meie elame nagu kaamelid, siis me praeme ennast iseenese rasvas nagu kaamel kõrbes. Kaamel ei muutu sellest praeks, inimene muutub. Oleme vihased, mõistmata, et oleme oma viha peale vihased. Ajame ennast vaimselt täiesti ära, aga kui laua äärde saame, siis sööme-joome ennast nii täis, et kortsudki on sirged. Samamoodi oleme stresse täis.

Kaamelit võib nimetada kannatlikkuse etaloniks.

Intelligentne egoism on samasugune.

Kunagisest jalgsimatkast kõrbes, mis oli minu elu kõige suurem füüsiline proovilepanek, on mul meeles kaamelikasvataja jutt. Ta ütles, et kui kaameli kannatus lõpeb, siis ta sülitab. Kusjuures ta sülitab otse näkku, ja ainult peremehele, et väljendada oma põlgust inimene suhtes, kes ei oska lugu pidada looma väärikusest. Nii sülitab kaameli kannatus inimese sees tema enda peale, kui ta ei oska olla väärikas inimene ehk isiksus. Lõtv rasvkude inimese kehas, mis voolab suuremate vigastuste või kirurgiliste haavade puhul nagu sularasv, on märgiks, et inimeses on liiga palju kõrkust ehk isekust ehk egoismi ehk kaamelit.

Pehmete kudede traumade ja operatsioonide järgselt tekkiv rasvemboolia, mis lõpeb sageli surmaga, on alati ootamatu. Tihti on inimene juba eluohtlikust kriisist välja tulnud, aga rasvarakud, mis veresoonde sattununa arusaamatul põhjusel liikuma hakkavad, kutsuvad kopsu või ajju jõudes esile surma. Arstid oskavad seda võimalust karta, aga ära hoida ei suuda.

See tähendab, et meditsiiniliselt ei saa takistada kannatanud inimese vihastamist, millega kaasneb tahtmine süüdlast kohe väga karmilt karistada. Mida äkilisema loomuga on kannatanu iseloom, seda enam ei tohiks temaga enne täielikku paranemist süüdlasest rääkida. Äkilise iseloomuga inimesele on vaja sisendada mõtet, et ta on õnneseen. Õnn ellujäämise üle leevendab viha süüdlase vastu ja väldib rasvemboolia teket.

Niimoodi, kaamelina, võib meile näkku sülitada ka abikaasa või lähedase haigus. Alles eile tegime koos rasket tööd ja täna viidi kiirabiga haiglasse. Olenemata haiguse raskusest võib öelda, et kannataja kannatused jõudsid finaali. Teine ei olnud midagi märganud, sest nägi ainult iseennast. Ta ei ole süüdi teise haiguses, aga ta oleks võinud märgata inimest enda kõrval. Poleks ta olnud iseendast vaimustunud, siis ta oleks tundnud, et midagi on korrast ära. Võibolla oleks teise haigusele saanud jaole. Eriti tähtis on silmas pidada ülikohusetundlikke inimesi, sest nad ei hoolitse iseenda eest. Nemad peavad iseenesestmõistetavaks, et seda teevad teised.

Kui inimesel on iseenda tundmaõppimiseks peeglit tarvis, siis ta leiab selle abikaasa näol. Kellele oma peegelpilt meeldib, see püüab pidevalt meeldiv olla. On abielupaare, kes muutuvad elu jooksul teineteisele järjest sarnasemaks. Meeldib see teisele või ei meeldi, aga nemad on omavahel õnnelikud. Terved samuti. Nad kõnnivad teineteise toel edasi. Kord on üks edukam ja läheb ees, innustades teist. Järgmisel hetkel on teine edukam ja innustab esimest. Neil võib olla uhkus ühistest saavutustest, aga omavahelises tervikus on nad tasakaalus.

Sellised on võrdsed abielud. Niikaua, kuni nad püüdlevad edasi, on kõik korras. Kui nad arvavad järsku, et neil pole vaja enam midagi, siis on haigused platsis. Elutööle enne surma punkti panemine tähendab enda elusalt matmist. Kui nad hakkavad haiguste tekkel oma eriti rasket elu heietama, siis pole võimatu, et mõlemad haigestuvad vähki.

Rohkem torkavad silma abikaasad, kes erinevad teineteisest järjest rohkem. Tavaliselt on need juba algselt ebavõrdsed abielud. Abielu alguses ollakse armunud. Ebavõrdne välimus, varanduslik, hariduslik, seltskondlik, ametialane seis ei mängi mingit rolli, aga hiljem kerkib see seda tugevamini esile. Tagajärjeks on vastandlike iseloomujoonte võimendumine. Näiteks üks muutub järjest silmatorkavamaks, teine muutub järjest tagasihoidlikumaks. Üks muutub uhkemaks, tähtsamaks, võimukamaks, teine muutub alandatumaks, tühisemaks, jõuetumaks. Esimene lubab endale kõike ja peab seda loomulikuks. Teine ei luba endale kõige vähematki ja peab seda loomulikuks. Vähki haigestub see, kes on võtnud endale kannataja rolli.

Võõrad võivad ohtu ette näha ja isegi hoiatada, aga uhkus ei võta seda kuulda. Nii sellel, kes peab ennast perekonnas paremaks kui ka sellel, kes peab ennast halvemaks, võib olla oma uhkus. On abielupaare, kelle viha teineteise vastu on nii suur, et ainus kättemaksuvõimalus on tahtmine panna teist oma kannatuste kaudu kannatama. Üks kannatab sellest, et teine on tema kõrval nii võimetu. Teine kannatab sellest, et esimene on tema kõrval nii võimas. Esimene paneb teise oma võimsusega kannatama, teine paneb esimese oma võimetusega kannatama. Esimene on sunnitud teist vedama, teine on sunnitud esimesele järele lohisema. Nad võivad olla teineteisega võrdväärsed ainult oma uhkuses ja kõrkuses.

Uhkus ja kõrkus on pimedad. "Ma armastasin teda üle kõige maailmas, miks ta mu maha jättis?" ägavad nii naised kui ka mehed. Nii need, keda vahetati kellegi või millegi, näiteks vabaduse vastu, kui ka need, kellega kooselu vahetati surma vastu. Kui ägajal poleks süütundeid, siis ta ei ägaks. Siis ta võtaks teise äraminekut kui vajadust. Igaüks õpib ju lõppude lõpuks oma elu õppetunde ja vajab seda, mida tema vajab. Teisel on vaja teha sellestsamast iseenda jaoks järeldus.

Kellegi armastamine üle kõige on iseenda ja ülejäänud maailma tähelepanuta jätmine, üle olemine enda ja teiste armastusest. Oskamata armastada ennast, armastatakse oskamatult teist. Armastatakse sellepärast, et ta armastab mind. See tähendab, armastatakse vastutasuks, mõistmata, et see pole tõeline armastus. Mida rohkem toob teine oma armastuse tõestamiseks ohvreid, seda enam mina teda vastutasuks armastan. Mida kindlam on minu teadmine, et mind ei armasta keegi peale tema, seda suurem on minu tänuvõlg ja seda suuremaks muutub minu omav armastus. Teine, kelles on samasugused stressid, mõtleb samamoodi ja püüab omakorda tasuda oma kasvavat tänuvõlga. Vastastikku tasudes ja tänuvõlga kasvatades vajutakse tasumata koorma ehk võlatunnete all kokku. Üks enne ja teine tema järgi.

Veenda selliseid inimesi nende ekslikkuses, on tühi töö ja vaimu närimine. Nad on oma õiguses kindlad. Nad on oma erilise ennastohverdava armastuse üle uhked. Nende uhkus võib kasvada koos haiguste kasvamisega. Mida rohkem neid imetletakse, seda rohkem nad teavad, et nende armastus on ideaalne. Nii ideaalne, et selle nimel võib kannatada ja surra. Seni, kuni üks elab, käib müüt ideaalsest armastusest temaga kaasas ja järeltulevatel põlvkondadel on kohustus samamoodi elada. Armastusest on saanud egoism, mis käsib järeltulevaid põlvkondi samamoodi kannatada. Niimoodi tehakse armastusest kangelastegu.

Egoistlik armastus on pinnas järeltulevate põlvede verehaiguste tekkeks.

Iga stress võib olla veel: isiklik ehk individuaalne või ühine ehk kollektiivne.

Sarnasus ühendab, erinevus õpetab. Sarnaselt mõtlevad ehk ühesuguste stressidega inimesed leiavad üksteist ja moodustavad väikesi või suuri kollektiive. Kollektiivne mõte on ülivõimas. Mida rohkem üks suur kollektiiv klammerdub oma õigusesse, seda hävitajalikum on tema arusaam elust. Näiteks: mida suurem on perekonna uhkus ja kõrkus, seda suuremad on selle perekonna kannatused, mis põlvest põlve aina suurenevad. Igas järgmises põlvkonnas on aina rohkem kivitõbe, vähki, hullumeelsust ja nõdrameelsust. On olemas ka kogukonna, ühiskonna, rahvuse, rassi, tsunfti, ameti, eriala, harituse, klanni dogmaatiline uhkus ja kõrkus.

Tagajärjed on samad: aina rohkem häid inimesi saab halbade haiguste läbi hukka.

Teadmised teevad inimese julgeks. Julgus, mis ebaleb ja kahtleb varjatult, on uhkusele iseloomulik. Oma ebakindluse varjamiseks on ta väljakutsuv. Uhkus tahab oma ebakindlusest lahti saada ja seepärast õpib. Õpib kõike, mida on vaja ja seda, mida ei ole vaja. Hetkest, mil ta hakkab oma teadmist absoluutselt õigeks pidama, on uhkus muutunud egoismiks.

Kasutamata teadmised kasvatavad egoismi.

Absoluutselt kindlad teadmised, millest egoism koosneb, teevad inimese hulljulgeks ja inimene võtab endale õiguse kõike ja kõiki arvustada, hinnata, süüdistada ja käituda teisi arvestamata hulljulgelt. Egoismil ei ole häbi. Tema häbi on eitamisest, millega häbi alla surutakse, häbituseks muutunud. Kui inimene mõistaks saadud teadmiste tähendust ja kontrolliks nende tõesust, siis ta ei muutuks egoistiks.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.