Positiivsest ja negatiivsest mõtlemisest

Kas Teil on tahtmine meeldida? Kui olen eelnevalt rääkinud meeldimisest kui stressist, siis kuulen vastuseks: "Ei-ei, minul sellist tahtmist ei ole." Kui küsin: "Teie siis ei taha meeldida?" siis on vastaja kimbatuses, sest päris nii ka ei ole. Kui küsin: "Kas Teil on vaja kellelegi meeldida?" siis see oleks nagu kõige õigem küsimus, sest iseenda heaolu pärast oleks tõesti vaja paljudele meeldida, kuigi nagu ei tahaks. Vajadus ja meeldimine on kaks eri tasandit, seepärast nad kokku ei sobi. Inimesel ei ole vaja meeldida, tal on vaja olla mina ise ehk isiksus, siis suhtutakse temasse lugupidamisega. Kui Te ütlete, et ei taha meeldida, siis Te salgate ennast maha. "Ei taha" on ju protest tahtmise vastu.

Kui inimesed oskaksid iseendast rääkides tunda ennast vaimolendina, siis ei oleks langemist kahte teineteisele risti vastukäivasse liialdusse, millest üks on iseenda kehaga samastumine - materialistlik - ja teine on keha eitamine - idealistlik. Vormilt on nad vastandid, sisult on mõlemad hirmunud inimesed, kes samastavad end kehaga ja salgavad sellega iseennast. Kui keegi teine mind maha salgab, siis on see väike häda - halvimal juhul hävitatakse minu keha, aga vaim jääb. Tuletage meelde Kristust, kelle vaim siiani meiega kaasas käib! Kui ma ise ennast salgan, siis on see nagu enesetapp. Hing satub veel suurematesse piinadesse.

Hirmudes inimene ei pane tähele, et hing toonitab vaimset ja füüsilist poolt eraldi. Ta räägib: "Mina ja minu keha." Ütleme: "Mina teen," ja ei paranda: "Vabandage, hoopis minu keha teeb." See tähendab, et vaim tunnistab keha ja tema teod omaks ja vastutab nende eest, aga keha ei tunnista hinge eksimusi. Hirm sunnib meid eksimise korral kohe ennast kaitsma: "Ega mina ei teinud!" rõhutades sõna "mina". Teine hirmudest vihane vaidleb vastu: "Tegid küll sina!"

Patune ei saa kuidagi tõestada, et ta ei teinud, sest füüsiline keha, kes tegi, on vaimse keha osa. Kauplemist teemal "Kes tegi ja kes mitte" nimetatakse sageli maadejagamiseks. See on alateadvusest tulnud sümboolne võrdlus, mis ütleb, et tegemist on materiaalse ellusuhtumise probleemiga, mille puhul kehtivad hinnangud. Eesmärk karistada sunnib hindama. Tasakaalukas inimene näeks konfliktis elu õppimata õppetunni õppimist. Tasakaalutu jaoks on kõik niigi selge.

Lapsed (nn. rumalad) ei vaidle täiskasvanutega, aga omasugusega peab selgus majja saama ja enne rahu ei saa, kui süüdlane on leitud. Täiskasvanud (nn. targad) mõistavad laste üle kiiresti suurema ja tugevama õigust. Omasuguste seas peavad nad pisiasjade lahtirääkimist või -vaidlemist alandavaks, olgugi, et selgus on vajalik. Nad loodavad, et keegi teine teeb ebameeldiva töö ära. Oma seisukoha kaitsmist peetakse alandavaks. Kannataminegi on püüd meeldida.

Kellel on magusast meeldida-tahtmisest kõrini, see läheb kärinal ükskõik kelle õiguste eest välja. Kui tahtmine muutub mittetahtmiseks, siis ei hoolita enam, mis teised arvavad. Vastavalt stresside iseärasusele on ka inimese käitumise iseärasused. Ainult äärmuslikult intelligentseks treenitud inimene ei lähe kunagi endast välja, sest ta ei võta midagi enda sisse. Ta läheb nagu buldooser võsas ja rajab endale teed. Tasakaalukas inimene võtab kõik endasse, aga laseb kõik ka kohe välja. Ta on nagu sõel, kes teab, et igast olukorrast on midagi õppida, muidu poleks sellesse sattunud. Seepärast laseb ta endast kõik läbi, et vajalikku välja sõeluda.

Kes kardab alandamist, see püüab meeldida, sest see tundub näiliselt kõige lihtsam enesesäästmise võimalus. Hirm sunnib ennast alandama, enne kui teised seda teevad. Samas sunnib intelligentsus seda alandatust varjama. Varjatud alandatusest tekkinud varjatud haigused saavad seepärast eriti kaugele areneda. Kuidas oma suhtumist alandamisse ära tunda? Võimalusi on palju. Näiteks: kuidas Te suhtute kummardamisse ja kummargil töö tegemisse? Kui Te pesete põrandat parema meelega vanamoodsalt, lapiga käpakil maas ja kui Te lähete rõõmuga kartulipõllule kartuleid noppima, siis on Teie hirm alandamise ees väikene. Kui Teie selg on peale 10-tunnist käsitsi kartulivõttu täiesti terve, siis Te ei karda ega vihka alandamist. Siis Te olete alandlik ja Teid pole võimalik alandada.

Püüdke meenutada, kui paljudele inimestele Te olete püüdnud meeldida. Emale, isale, õele, vennale, vanaemale, vanaisale, tädile, onule, sõbrale, kaaslasele, sugulasele, seltsimehele, kolleegile, tuttavale, patsiendile, kliendile, müüjale, ettekandjale, naabrile, kasvatajale, õpetajale, arstile, õmblejale, juuksurile, ülemusele, alluvale, mehele, naisele, meestele, naistele, lapsele, lastele. See nimekiri tuleks tohutult pikk. Ja see pole veel kõik. Kindlasti olete tahtnud meeldida ka mõnele loomale: hobusele, lehmale, pullile, seale, oinale, koerale, kassile, kukele, hanele. Keda kardate, sellele püüate meeldida. See on lootus mitte haiget saada, kuigi see on alandav ja tekitab viha.

Tahtmine meeldida teeb leidlikuks. Üks ilusa nimega leid on positiivne mõtlemine, mis peaks kõikidest hädadest välja aitama. Kas teie olete positiivselt mõtleja? Risti vastupidine on negatiivne mõtlemine, see kurja juur. Kas see ikka on nii? Kuidas Teie positiivset ja negatiivset mõtlemist kogenud olete? Tõenäoliselt olete pannud tähele, et positiivselt mõtlev inimene näeb kõikjal head, aga negatiivselt mõtleja näeb ainult halba. Esimesega on meeldiv olla, teise juurest tahaks kohe jalga lasta.

Vaatame nüüd asja sisuliselt. Positiivse meelelaadiga inimene märkab tõesti võibolla ainult head, aga kuhu see halb siis sai? Kas positiivne suhtumine tegi halva heaks? Ei teinud. Positiivne inimene kardab halba. Ta tunneb alateadlikult, et halb provotseeriks tema peidetud poolt välja purskuma. Hirm halva ees võib teha inimese nii tundlikuks, et ta tunneb halva vaistlikult juba kaugelt ära. Areneb oskus halba vältida, teist teed minna, parajal hetkel sääred teha, õiges kohas suu kinni hoida, võluda naeratusega halb naerma, kui muud võimalust enam ei ole. Selline oskus kujundab arusaama, et ma olengi hea inimene.


NÄIDE ELUST:

Üks küpses eas proua kurtis oma muret. Kui ta minu esimest raamatut oli lugenud, siis ta oli mõelnud, et küll see Viilma on üks kuri inimene, muud ei räägi kui ainult hirmudest ja vihast. Tema oli terve elu ainult head näinud ja heaga kokku puutunud.

Ühest hetkest pöördus kõik risti vastupidiseks. Ta pidi taluma õelust, tigedust, paanikat, provokatsioonilist kiuslikkust, millele ei saanud vastamata jätta. Kui ta pärast häbiväärset sündmust järele mõtles, siis ta sai aru, et kogu tema ilus pettepilt elust oli kokku varisenud mitte niivõrd teiste pärast, kuivõrd selle pärast, mis temast endast välja purskus. Veel rohkem sellepärast, mida ta oleks tahtnud välja karjuda, röökida, ropendada, aga intelligentsuse nimel hammaste taha surus. Ta oli sunnitud tõdema, kui rumalalt naiivne oli ta kogu elu olnud.

Hirm näha ja kogeda halba sundis teda päikeselaigus nurruva pimeda kassipojukesena kõigile meeldima, enda vajadusi eitama, täisväärtuslikust elust keelduma, mitte kelleltki kunagi midagi küsima, ennast kõigest ilma jätma, arvates, et kui talle halvasti ei öelda, siis ta on hea. Nii jäi isegi perekond loomata, sest mine sa neid mehi tea. Nii jäid lapsed sigitamata - ka nendega võib pahandusi tulla.

Elada hea inimesena toauberikus, mida on häbi teistele näidata ja öelda viisaka naeratuse saatel parema pakkumisest ära, et keegi halba ei mõtleks, võib tõesti ainult väga hea inimene, kes räägib isegi endale halva heaks. Paraku ei saa niisugune silmakirjalikkus igavesti kesta. Tahtmine sellisel ennastohverdajalikul kombel tõestada oma paremust kasvab ükskord kriitilise piirini ja tõmbab endale ligi need, kes tirivad tõe päevavalgele. Nii juhtuski. Niipea, kui koerakutsikad klähvides tulid, nii ta neile küünte ja hammastega kallale kargas, olgugi, et nemad tulid ainult klähvima. Nemad tulid seda eluaeg pimedana elavat imeelukat vaatama, aga headus pööras enesekaitseks oma halva välja ja sai iseenda tõelise olemuse ilmsiks tulekust ¹oki. Meeleheide sellest vallandas haiguse.

Selline eluvankri kummulikeeramine saab toimuda ainult naiivselt heade inimestega, keda nimetatakse ka heauskseteks. Tahtmine meeldida realiseerub, kui inimene väga püüab. Kas seda vaja oli, see selgub kunagi hiljem, ja alati eriti valusalt. Kannatus kui inimesena arenemise kool paneb elu üle järele mõtlema. Kes oma vigu tunnistab, see terveneb. Kes ei tunnista, see põeb edasi.

 

Positiivse mõttelaadiga inimese lipukiri on: "Tahan head." Enamik inimesi peab ennast heaks ainult sellepärast, et nad tahavad head, aga ei oska tahtmist negatiivsuseks pidada. Kujutage endale ette inimest, kes kraabib kahe käega rõõmsa meelega endale head: "Tahan head, tahan head, tahan head, tahan kõigile head..." Ta on rõõmus, sest teistele materiaalset head tahtes, saab ta endale vaimset head ehk meelerahu. Halvaks ei saa sellist inimest mitte kuidagi nimetada. Sellest, et ta jagas teistele rikkust, aga endale võttis väärtuse, ei saa ju keegi aru.

Kõik hea koguneb inimese sisse. Et rohkem mahuks, peab tihedamalt paigutama. Hea tahtmine on ise stresside kokkusurumise press. Aga kes oma head tahab välja näidata, see väga tihedaks ka ei pressi. Kui ladu väikeseks jääb, siis ehitatakse ta suuremaks - inimene tüseneb. Hingeline täistuubitus materialiseerub kehaliseks punnisolekuks. Paksu inimest on alati heaks inimeseks peetud. Nii ta ongi, ainult et füüsilisel tasandil. Vähegi ülekaaluliste inimeste puhul torkab silma nende rõõmsameelsus, mis on sageli ebaloomulik ja ebaloogiline. Omaette või oma perekonna keskel on nad tavaliselt risti vastupidised. See ei tähenda, et hea väljanägemisega inimesed käituksid teistmoodi. Mida see tähendab? Tähendab seda, et meelerahu ja hingerahu aetakse segamini või samastatakse.

Positiivne mõttelaad annab meelerahu. Hinges võib samal ajal olla raske kivi. Aga niikaua, kuni rahunenud meeltega inimene rõõmustab, ta ei tunne seda. Ta peab meelerahu hingerahuks. Tema hingerahu kaob teiste peale mõtlemisest, seepärast peab ta teisi oma hingerahu rikkujateks. Tema loogiline järeldus on: kui teised oleksid head, siis minul oleks hea, ja ta hakkab teisi heaks tegema, kuna need ise ei tee. Tema loogika ütleb, et hea tuleb siis, kui halb on hävitatud ja nii ta seda hävitabki.

Negatiivse mõttelaadiga inimene protestib selle vastu pidevalt: "Ei taha!" Üks asi on talle halb ja teine on halb ja kõik on halb. On inimesi, kes ei näe kunagi ega kusagil head ja head sõna nende suust ei kuule. Ka kõige pidulikumale sündmusele tulnud, kõige pidulikumas meeleolus, kõige ilusamini ehitud inimeste hulgas torkab talle silma, et ühel on näiteks nööp ripakil või kleit kortsus. Tal ei ole iialgi ei hingerahu ega meelerahu.

Head inimest võib selline käitumine ahastusse viia, sest tema vaataks teise hea inimese puudusest delikaatselt mööda, vabandaks defekti kuidagi välja. Head inimesed peavad viisakat peoks ettevalmistavat moraalijuttu heaks, aga tagantjärele vaadates on tulemus vastupidine. Hea käib halvale lihtsalt närvidele ja halb näitab heale kätte koha, mis solvab head hingepõhjani. Positiivse inimese kannatus saab ühel päeval otsa ja ta lahkub. Ka tema ütleb lõpuks: "Ei taha!" ja lahkub, kuna ei taha negatiivseks muutuda.

Kui hea inimene armastaks halba, siis ta taipaks küsida: "Mida ta ei taha?" Negatiivselt mõtlev inimene ei taha halba. Tahan head ja ei taha halba on ju sisuliselt üks ja sama. Ainult sõnad ehk väljendusvorm on erinev. Seepärast ongi positiivselt mõtlev inimene paks, aga negatiivselt mõtlev inimene kõhn. Öelge, kuidas on võimalik positiivsest mõtlejast tippmodelli teha? Ainult läbi meeletu enesepiina, nälgimise, higi väljapressimise. Kui tippmodell räägib, et tal pole dieedi pidamisega probleeme, siis ta on lihtsalt negatiivse mõttelaadiga inimene, kes kannab tööl olles meeldiva inimese maski.

Negatiivne mõtleja võib olla rahumeelne ja oma eitusi ainult mokaotsast väljendada või lausa vaikida, aga ta hakkab teisi paratamatult häirima. Eestimaal on selliseid raskemeelseid morne ja suletud inimesi palju, seepärast püüdsin mõista, miks nad sellised on. Vaatasin läbi negatiivselt mõtleva inimese silmade ja üllatusin - ta ei näegi head! Mitte et ta ei taha näha, aga ta lihtsalt ei näe, sest hea on tema jaoks lihtsalt nii loomulik, et ei torka silma. On ju loomulik, et ballile tullakse balliriietuses ja rõõmsalt. Ripakil nööp on ballil ebaloomulik, eks. Halba seevastu näeb ta nagu läbi luubi või nagu mikroskoobis. Halb on negatiivselt mõtleva inimese heategusid käivitav generaator. Tema jaoks on loomulik, et halb saab heaks tehtud.

Positiivselt mõtleja räägib. Millest? Loomulikult heast.

Negatiivselt mõtleja teeb. Mida? Loomulikult halba heaks.

Kui vähendaksime tasapisi oma positiivsust ja samamoodi tasapisi oma negatiivsust, siis kokku tuleks üsna normaalne normaalsus. Kuna me ise ei oska oma elukvaliteeti veel parandada, siis teeb elu selle ise ära. Positiivsuse kuhjudes üle kriitilise piiri muutub ta negatiivsuseks. Kellele hea olemine on eluküsimus, see hakkab oma halba varjama ja jääb haigeks. Halb, kes ei looda enam heaks saada, aga tahaks, jääb ka haigeks.

Nii võivad abielupaaril, kellest üks on paks ja teine peenike, olla täpselt ühesugused sisehaigused. Nad vaatavad ühte asja. Üks ütleb - hea, teine ütleb - halb. Mõlemad on hinnangud, mis jäävad inimese sisse. Hea muutub seismisest halvaks, halb juba on halb. Haigus tulebki ühesugune. Kui neil on laps, kes tahab võrdselt mõlemale vanemale meeldida, siis ta on dieeti pidamata sale, aga haigus võib olla ikka analoogne.

Ilusa kehakujuga inimene võib kaloreid mitte karta, kui tema tahtmine meeldida meeldivatele ja mittetahtmine meeldida ebameeldivatele on omavahel enam-vähem tasakaalus. Teoreetiliselt on see võimalik. Praktiliselt hakatakse hoidma rohkem heade või halbade poole ja siis muutub ka ainevahetus. Kelle positiivne mõtlemine vaheldub pidevalt negatiivsega, see on sale. Aga mitte terve. Kui tal veel pole füüsilisi haigusi tekkinud, siis psüühilised kõrvalekalded on kindlasti.

Kes iga asja peale ütleb: "Ei taha! Ei taha! Ei taha!" see paiskab oma solgi pidevalt välja, kõnnib edasi ja astub uuesti sama solgi sisse, protestides selle vastu. Ei taha tõusta, ei taha magama heita, ei taha süüa, ei taha söömata olla, ei taha tulla, ei taha minna, ei taha nii, ei taha naa, ei taha seda, ei taha teist - rahulolu ei ole mitte millestki. Kui tähelepanelikult jälgida, siis ta teeb kõik ära, sest peab tegema. Sellise inimese luudele ei kogune liha. Aga pea ja seedetrakti haigused tekivad kindlasti.

Paksudel on seedetrakti haigused, sest nad sunnivad ennast head olema.

Kõhnadel on samad haigused, sest nad sunnivad ennast tegema halba heaks.

Laps, kes kasvab välja negatiivse meelelaadiga kodust, ei taha kindlasti olla selline kui tema vanemad. Ta võib halba väga teravalt näha, aga ometi on ta teiste meelest positiivse mõtlemisega. Mida rohkem teda tema saavutuste eest kiidetakse, seda paksemaks ta läheb.

Laps, kes on positiivse meelelaadiga kodust välja kasvanud, kardab kindlasti olla halvem kui tema vanemad. Mida suurem on hirm, seda armutumalt ta oma tööd teeb ja laps kasvab virilaks hädaliseks. Positiivsetel vanematel ei tohi olla halba last, seepärast püüab selline laps meeleheitlikult oma negatiivsust varjata. Tema kõhnus võib muutuda haiguslikuks. Näiteks anorektikud on sellised. Tahtmine olla hea sunnib sööma, aga tülgastus sellise elu vastu sunnib oksendama.

Kostab arvamusi, et negatiivse mõttelaadiga inimesega on võimatu koos elada. Ütlen, et negatiivse mõttelaadiga inimest on võimalik isegi armastada, ainult et teda on vaja võtta sellisena, nagu ta on. Ja mida siiramalt Te teda armastate, seda rohkem Te teda mõistate ja seda rohkem näete, kui kergeks ta Teie elu teeb. Oma meele järele pole negatiivse meelelaadiga inimest küll võimalik ümber teha. Kui proovite, siis kannatate. Kui tahate temale meeldida, siis ta seda ei näe - ja jälle Te kannatate. Üks omapära on neil veel: nad on loomult truud.

Negatiivsus ja positiivsus on materiaalse tasandi hinnangud. Kui positiivne mõtleja hõljub enamasti pilvedes, siis negatiivne mõtleja näeb kõigepealt materiaalse elu pisiprobleeme. Positiivse mõtleja kohta öeldi vanasti, et suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi. Nüüd on see ainuõigeks mõtlemisviisiks kuulutatud, seepärast on positiivsetel justkui õigus oma positiivsust negatiivsele peale suruda. Tagajärjeks on, et negatiivne muutub materiaalse elu kitsaskohtade urgitsejast positiivse mõtleja hingeelu kitsaskohtade urgitsejaks. Tasakaalu pole kummaski.

Lihtrahva elukogemus ütleb, et on kaht sorti inimesi: lõugade laiutajad ja seljaküürutajad. Mitte kõik vaimse töö tegijad ei ole need esimesed ega füüsilise töö tegijad need teised. Kes paneb elu tähele, see saab aru, kes on kes. Ja üleüldse on meis kõigis mõlemad pooled olemas.

Positiivne mõttelaad on vajalik siis, kui inimene on auku kukkunud. Näiteks ootamatult haiglasse sattunud depressioonis inimese meeleolu on vaja tõsta, vastasel juhul ta jääbki auku. Hirmude hajutamine tõstab lootust ja koondab tahet terveks saada. Alles siis, kui inimene on enesehaletsusest võitu saanud, võib hakata talle tema vigadest rääkima. Pole tähtis, kas hätta sattunu on suur või väike inimene, hädas oleme kõik ühesugused. Igapäevane elu tõestab, et maailma meelest süüdi olevate inimeste haigusi ei usuta ja neid ei haletseta. Nende südamevalu ei usuta, kõik ihkavad ainult kättemaksu, mõistmata, et see inimene on karistuse juba saanud. Sellises olukorras on positiivne meeleolu hädatarvilik.

Positiivse meelelaadiga inimest, kes auku kukkus, on kerge uuesti positiivseks meelitada. Kui tema olukord tembeldatakse lootusetuks, siis võib positiivsus oma negatiivse poole välja pöörata ja siis ta keerab kõigile asjaosalistele nii, et hoidke piip ja prillid. See tähendab: kõik enda maharahustajad ja liialdajad, hoidke alt! Positiivse inimese solvatus on alati ohtlik.

Negatiivse meelelaadiga inimesega, kes auku kukkus, on lihtsam hakkama saada. Ta ei taha Teie meelitamisi kuulda, sest ta on harjunud ise aukudest välja ronima. Kui Te talle oma meeldida tahtmisega peale käite, siis ta saadab Teid parajasse paika, kuhu Teie oma solvatuses ka lähete.

Mees on materiaalse tasandi looja, seepärast on mehed sagedamini negatiivse mõttelaadiga. Mees on vaim, kelle teadvuses on vaimsuse vajadus, aga ta ei saa tõusta ilma materiaalset tasandit kandvaks tegemata taeva poole. Mehele on Jumalast antud oskus teha tööd arukalt. Mees mõtleb ja teeb, teeb ja mõtleb. Teadmised ja tunnetus ehk aju ja süda on mehel sellises otseühenduses, et kui töö edeneb, siis vaimsus areneb. Seepärast ei maksa mehe negatiivse mõttelaadi pärast häbeneda ega muret tunda, siis see läheb tasapisi üle. Nagu igasugune paha haigus.

Mehe hing tunneb, kui targad teadmised hakkavad arukaid teadmisi kõrvale lükkama ning parandab oma vea, kui tal lastakse seda teha. Kui mehe keha rakendab kõik teadmised füüsilise tasandi loomisele, siis see ongi tema teadmiste ja tunnetuse kontroll. Kõik, mille mees püsti on pannud, jääb püsti, kui mehel lastakse mees olla. Meheks olemise võib hävitada vaid naine või teiste meeste naiselik saamahimuline mõttelaad, sellepärast ei ole vaja teiste armulikkusele loota. On vaja olla mina ise.

Mehe tavaline probleem on see, et teda ei lasta mees olla. Mida see tähendab? Kuidas öeldakse abiellumise kohta? Öeldakse, et naine läheb mehele. Mehele. Alaleütlev kääne. See tähendab mehe peale. Rahvakeeles öeldakse, et naine istub mehele pähe. Istub oma kõige materiaalsema kohaga mehe kõige vaimsema koha peale. Mõni mees ütleb otse: kaua ma pean naise tagumikuga mõtlema.

Kui naine läheb mehele, siis mehel tuleb naine vastu võtta. Nii mehed võtavadki naisi. Vastuvõtmine muutub võtmiseks. Seega, naised, ronigem meeste peast alla, siis mehed ei kasuta meid kui asju! Miks peavad naised jälle esimesed olema, protestite. No olgu peale: "Mehed, hüpake naiste võimu alt ära!" Kas see oli rohkem meeltmööda. Ei olnud, sest jälle kannatas naine, kes prantsatas istuli. Järelikult: kui teete vabatahtlikult seda, mis on loogiline, siis lakkavad mõlema poole kannatused.

Negatiivselt mõtlev mees näeb igat pisimatki parandamist vajavat asja ja hakkab seda kohe korda tegema. Ta tunneb isegi ette ära, kui miski hakkab katki minema. Aga kui naine peidab hõredaks kulunud koha naise kombel ilusasti ära, siis võib ta saada oma heateo eest karmilt võtta.

Tänu negatiivselt mõtlevatele inimestele, eriti meestele, on eesti rahvas veel olemas, sest ega karmi vormi taga ole soe sisu olemata. Viimaste näilise vabaduse ehk positiivsuse aastatel on rahvaarv hakanud silmnähtavalt kahanema, sest me lakkame olemast eestlased. Muutume üha enam iseendale võõrasteks eurooplasteks või ameeriklasteks, mõistmata, et Eesti maapind on andnud meile keele, millega määratakse rahvuse hinge omapära. Ameeriklane ei saa olla Eestis õnnelik, eestlane ei saa olla Ameerikas õnnelik, kui ta maa hingega ühte ei sula ehk teisiti öeldes: kui ta ei hakka selles keeles mõtlema. Rõõmustamist see ei takista.

Meie riigis on palju umbkeelseid inimesi, kes on võibolla siin sündinud ja kasvanud, koolis käinud ja töötavad, aga pole eesti keelt ära õppida suutnud. Miks? Kui ütlete, et nad ei viitsi, siis see ei ole õige. Põhjus on hirmus. Väikerahvused õpivad suurrahvaste keeli meelsasti, sest väikesele meeldib end suurena tunda. Suurel on hirm väikeseks saada. Eriti veel, kui suurus võimaldas olla suureline ehk uhke ja väikesest üle. See on maailma probleem, milles oleks rumal ainult lähemaid naabreid süüdistada.

Mehele on Jumalast antud oskus oma maiseid töid õigesti ajastada ja järjestada. See tähendab, et mehel võib olla kümme tööd ja naine tuleb äkiliselt veel ühega, mida on vaja eriti kiiresti teha. Võibolla naabrinaine tuleb ka. Tõeline mees, kes vaatab tegemata töid kui negatiivsust, ei lase ennast tahtmistest häirida. "Küll ma teen," ütlevad sellised mehed tavaliselt. Võibolla lisavad juurde: "Kuhu sul kiiret on?" Naisi ajab see vahutama.

Mees mõtleb - ja teeb esimese töö ära. Kui naine seda näeb, siis ta kurdab kindlasti: "Ta ei tee kunagi, nagu mina ütlen. Ma võin ükskõik kui hea ettepaneku teha, aga ta nagu ei kuulekski. Niipalju tähtsaid asju on teha, aga tema mängib tühja-tähjaga." Naistele on naiste tahtmised targad ja vajalikud, meestel nagu polekski aru peas. Mehed vaatavad naiste töid märksa rohkem kui vajalikku. Alles siis, kui sõjas naisega, hakkab naine jääma peale, heidab mees naise ja tema tegemised üle parda. Millal hakkab mees naist eitama, see sõltub mitte ainult mehest.

Niisiis: mida rohkem naine halab, seda tõenäolisem, et mees ei teegi tööd edasi. Läheb hoopis näiteks kõrtsi. Või vähenõudlikumat naist otsima. Kui naistel oleks kannatlikkust vaadata ühte tööprotsessi algusest lõpuni, siis nad näeksid, et selle tühise tööga on tehtud 1/2 teisest tööst. Ja teise tööga on tehtud 2/3 kolmandast tööst. Ja kolmanda tööga on tehtud 3/4 neljandast tööst. Ja neljanda tööga on tehtud 4/5 viiendast tööst. Ja viienda tööga on tehtud 5/6 naise tahtmistest. Ja naise tahtmisega on tehtud 6/7 enda järgmisest tööst. Nii jätkub 7/8, 8/9, 9/10 ja kõik ongi tehtud. Automootori kordategemist ei saa ju näiteks auto pesemisest alustada, nagu naised toa koristamisega võivad teha.

Meeste töö on konkreetne ja piiritletud, nagu materiaalne tasandki, järjekorra sassiajamine keeraks kogu töö untsu. Naiste töö on piiritlematu nagu vaimne tasand. Naine on loodud armastuseks. Pole tähtis, mis järjekorras sa armastad, armastus jääb ikka armastuseks. Kusjuures selle armastuse sisse mahuvad ära naise kõik tööd. Vastassugupoole erinevusi oleks meil kõigil kasulik teada ja võtta arvesse, siis on enda elu kergem. Siis saaksid naised rõõmustada: "Oh, sul on juba tehtud! Kuidas sa nii kiiresti jõudsid?"

Selline meeldiv üllatus tabab naisi alati, kui nad on oma töödesse ülepeakaela nii uppunud, et ei tule mehe käsutamise mõtetki. Kui naised sellest ainult järelduse teeksid! See viimane ja naistele nii iseloomulik "minul on veel kõik tegemata" räägib sellest, et see, mida naistel teha on vaja, on tõesti tegemata, aga see, mida tegema peab, on tehtud. Armastusest alustamata on sama, mis tegemata. "Mul ei ole aega armastada, mul on vaja peret toita," tahate protestida. Kui Te vaid õpiksite mõistma, et armastamiseks ei ole vaja aega. Selleks on vaja töösse armastusega suhtuda ja kõik saab kiirelt ja kergelt tehtud. Teised pakuvad ennast appi ka veel. Kui Te teist inimest vihates tööd rabate, siis Te vihkate automaatselt ka tööd ja sellest pole kasu kui ütlete, et tööd armastate. Tegelikult on see töösse kui päästerõngasse klammerdumine ja temasse oma viha väljaelamine, muidu läheksite kellelegi kallale.

Kui naine muutub oma heade tahtmistega mehe pilku õigele teele pööravaks kaelaks, siis pöördub mehe pilk majapidamise vigadelt naise vigadele. Mees, kes aasib naise keha, mõistust ja hinge, lakkab nägemast majandusprobleeme. Ta tegeleb naise muutmisega ja kui ei saa sellega hakkama, siis läheb otsima paremat naist. Seepärast: naised, armastage meest sellisena, nagu ta algselt on, siis armastab mees tööd tehes Teid. Kui Te tahate, et ta ainult Teid näeb ja kiidab, siis Teil tuleb pikki aastaid oodata. Võibolla ei jõuagi ära oodata. Kui Te tahate oma tarkusega mehele meeldida, siis muutute pealetükkivaks ja mees, kes Teie tarkuse jalgealust materiaalselt kindlustas, muutub Teie jalgealuse hävitajaks.

Mehed! Tänage Jumalat ja andke naistele natukene armu. Ärge sõimake neid pidevalt lollideks, arulagedateks ja milleks kõik veel. Teadke, et Teie naisel on just niipalju arukust kui tema mehele, see tähendab Teile, tarvis on. Kui iseendast lugu peate, siis peate ka naisest lugu ja siis saab naise arukus avalduda. Naise arukus on ju tegelikult mehe arukuse aluseks.

Meeldida tahtja tahab, et teine märkab ja märgib tema püüdlusi ära. Ometi ole kunagi kõik nii, nagu tema tahab, ja siis on rahulolematus platsis. Jagasin rahulolematuse positiivseks ja negatiivseks alles siis, kui panin tähele, et ühe inimese rahulolematus võib olla teda loomulikuks või ebaloomulikuks, lausa võõraks muutev. Hakkasin märkama, et inimene võib oma rahulolematuses minuga vesteldes olla tema ise, aga niipea kui tema abikaasa või laps lähedusse ilmub, nii muutub võõraks. Inimene oleks nagu ära vahetatud. Panin seda paljude juures tähele ja hakkasin vaatama, mida see tähendab.

Alguses mõtlesin, et võibolla ma provotseerin omaenese rahulolematusega tema samasugust rahulolematust, aga see polnud see. Siis mõtlesin, et teine tahtis minule meeldida ja hakkas seepärast abikaasat, aga ka lapsi sarjama, olgugi, et mina polnud oma arvamust avaldanud. Kui vaatasin, siis sain aru, et see polnud ainuüksi minule meeldida tahtmine ehk minuga ühel nõul olemine. See oli üldlevinud, ülinõudlike hinnangutega inimese püüd tunduda mehega võrreldes täiuslik. Et kellelegi kolmandale meeldida.

Mida rohkem inimesi ümberringi on, seda sagedamini selline võõraks muutumine toimub, kuni iseendaks tagasi ei muutugi. "Sa oled võõraks jäänud," öeldakse sellisele inimesele, kes tavaliselt solvub, sest alateadlikult tahavad kõik iseendaks ehk inimeseks jääda. Kuna teiste mõttelaad võetakse hea eesmärgi nimel üle, siis ise oma võõrandumist ei tunnetata ega tunnistata. Solvumised ja tülliminekud on seepärast kerged tulema.

Kui kaugele ja kõrgele jõudnud inimesele saab öelda: "Sa pole aastatega üldse muutunud," siis tähendab, et see inimene on suutnud iseendaks jääda ja iseendana areneda. Samas see, kes on püüdnud ennast meeleheitlikult muuta, teeb ühel hetkel kohutava avastuse: ma pole üldse muutunud. Mu probleemid pole kuhugi kadunud. Tahtmine muutuda on sundinud inimest ennast muutma, nägemata, et iga vägivald vallandab automaatselt enesekaitse. Tulemuseks: mingit muutust ei ole ega tule, pinguta palju tahes.

Positiivne ehk loomulik rahulolematus on suhtumine iseenda eelmiste elude õppimata õppetundidesse, mille äraõppimiseks valitakse omale sarnaste stressidega vanemad. Niikaua, kuni ka nende kaudu pole veel selgust saanud, ollakse oma tegemata tegemiste suhtes siiralt rahulolematu. Sellise inimese pahandamiste peale ei öelda, et ära topi oma nina teiste asjadesse.

Negatiivne ehk ebaloomulik rahulolematus on teiste inimeste suhtumise ehk hinnangute enda omaks võtmine, sest tahetakse teistele meeldida. Kellessegi sellise ebaloomuliku stresside sasipuntraga suhtumine teeb inimese ebaloomulikuks. Kodused, sõbrad ja tuttavad tunnevad, et oma inimene muutub võõraks. See võib näiteks poole jutu pealt tekkida. Paremini sellist inimest tundes võib isegi öelda, kelle mõju all ta elab, kes on tema autoriteet.

Nii võib mees, kelle naine tihti sõbrannasid vahetab, tunda ennast olevat naise sõbrannaga abielus. Ta paneb seda tähele ja oskab järeldust teha, aga kui naisel on ainult üks sõbranna, siis on raske aru saada, miks võõrdumine tekib. Naine on tahtmisest sõbrannale meeldida samahästi kui sõbrannaks muutunud ja mees tunneb, et see pole endine naine. Ta teeb järelduse, et on naisevõtuga eksinud. Mees, kes paneb naise valiku ette: mina või sõbranna, jääb tihti kaotajaks pooleks.

Meeste mõjutatavus meeldimisest on vähem tuntav, sest mehed oskavad kodu ja tööd paremini lahus hoida. Samuti ei ole meestes loomupärast uhkeldamist kodu ja perekonnaga. Meestele on kodu olnud rohkem elamiseks, kuigi sajandilõpu mehed kipuvad naisestuma. Nii võib naine tunda, et ta elab mehe laia lehte mängivate sõpradega koos ka siis, kui neid sõpru parasjagu külas ei ole. Seda endist mõnusat nohikut, kellega just selle nohiklikkuse armsuse pärast abiellutud sai, pole enam. On mingi võõras õhulosside ehitaja.

Mees muutub tuntavalt võõraks, kui hakkab tahtma võõrale naisele meeldida. Keegi ei tea, keegi pole midagi näinud ega kuulnud, aga oma naine teab kindlalt, sest mees on muutunud oma tavalisele olekule risti vastupidiseks. Mees ise ei oska seda näha, seepärast arvab, et nainegi ei näe.

Naine, kes on võõrale mehele silma heitnud, muutub samamoodi. Seksuaalsuhteni ei tarvitse suhe jõudagi, aga inimene muutub. See tähendab: inimese nähtamatu olemus muutub ja teine tunneb selle ära. Naise muutus on paremini näha kui mehe muutus, sest naised löövad uue armastuse tekkides õitsele. Seepärast jälgivad armukadedad mehed kiivalt, et nende naine ennast kaunistama ei hakkaks.


NÄIDE ELUST.

Mul oli kunagi üks tuttav, kes tahtis mulle kangesti meeldida, sest minult oli tema ametitõusu redelil midagi loota. Ta hakkas mind sageli külla kutsuma. Ükskord läksingi. Olin veerandtunnikese istunud, kui tema mees tuli koju. Olen harjunud nimetama meest peremeheks, aga naine hakkas sõnal sabast kinni: "Mis peremees, see pole mingi peremees!" Selles peres olid püksid naise jalas, aga mina seda enne ei teadnud.

Mees oli natuke sopsus ja tuli alandlikult, kommikott peos, naistele meelehead tooma, üritades vandeseltslaslikult silma tehes meie tuju tõsta. Seda oli vaja tõesti, sest mina ei tundnud ennast eriti koduselt. Siis läks lahti. "Igavene vana joodik, koju ei näe tulla!" Ja nii edasi. Vana see mees küll ei olnud. Küsisin naiselt: "Kas ta jäi kuhugi hiljaks?" "Muidugi, ta töö lõppes juba kell viis!"

Kell oli veerand kuus, aga mehe töökoht oli 15 kilomeetri kaugusel. Küsisin: "Kas ta käib sul lennukiga tööl?" püüdes juhtunut naljaks keerata, sest pole just meeldiv teiste perekonnatüli keskele sattuda. Naine ei saanud naljast aru, aga mees puges oma urgu - kööki. Kuulasin naise monoloogi, kuni imestasin ka isegi oma sõnade üle: "Tead, kui mina nii käituksin, siis minu mees oleks ennast juba ammu surnuks joonud." Ja tulin tulema.

Loodetav sõprus läks loomulikult vett vedama. Sain endale vaenlase, kelle salakavalust tunnetasin ja pelgasin, aga ei tahtnud uskuda, sest olin siis veel naiivne heausklik. Kannatasin tema pärast palju, aga pole kedagi, kes oleks mind õpetanud nii hästi silmakirjalikkust, pealekaebajalikkust ja vale vandumist tundma. Tänu temale tegi mu elu kannapöörde ja ma sain rohkem iseendaks.

Naine on vaimse maailma looja, seepärast näeb negatiivse mõttelaadiga naine halba kõigepealt inimeses. Mees võib su näo täis sõimata selle eest, mis sa tegid, aga naine sõimab selle eest, et sa oled halb inimene. Jutt võib teoni mitte jõuda, sest enne on tüli taevani. Reaktsioon naise hinnangule on valulik sellepärast, et ükski inimene ehk vaimolend ei ole hea ega halb. Inimese hindamine tähendab tema hävitamist. On neid, kes lasevad ennast hävitada, on neid, kes ei lase.

Positiivselt meelestatud inimesi on kahesuguseid:

1. need, kes suruvad oma tahtmised hingerahu nimel alla

2. need, kes ei saa enne hingerahu, kui saavad oma tahtmised. Tegelikult saavutavad nad ainul meelerahu, mis mingi aja pärast kaob uuesti.

Eelpool toodud näide oli inimesest, kes mitte ainult tahtmised, vaid ka vajadused alla surus. Tema mõttelaadi oli kujundanud allaheitlikuks ja vähenõudlikuks tegev hirm, et mind ei vajata halvana. Aktiivne osa positiivsetest mõtlejatest on provotseeritud hirmust, et mind ei armastata halvana. Nii nad peavadki ennast heategijateks, ilma kelle tagaajamiseta miski ei liigu paigast. Nende suhtumine on halvustav kõigi suhtes, kellele nad saavad ülevalt alla vaadata. Nad ei mõtle, et negatiivseks tembeldatud peavad neile andma selle, mida nemad, head inimesed, tahavad.

Nad on ülimeeldivad inimesed juhul, kui neil on kõik, mida nad tahavad. Kuna majandusliku heaolu mulje loovad positiivsed, siis see, kes on oma maisest põrgust korraks maisesse taevasse sattunud, võib vaimustusest hulluks minna. Ehk mäletate, et negatiivse energia kogunemine tekitab füüsilisi haigusi, aga positiivse energia kogunemine tekitab vaimseid haigusi. Positiivsusesse klammerdunu ei taipa, et see, mis teine teeb, ei too õnne. See toob rõõmu.

Tahtmine ja mittetahtmine on ühe terviku kaks otsa. Kui keegi karjub: "Ei taha!" siis on see nähtavalt ja kuuldavalt ehk äratuntavalt viha. Kui keegi ütleb samad sõnad väga rahulikult selgitades ning põhjendades, kui halb on selline tahtmine, siis ei aima keegi selles viha. Ometi on tahtmine viha, ja tahtmise eitamine veel suurem viha, sest ta on viha varjamine. Karjuja paiskab viha välja, varjaja peidab enda sisse, kasvatab ja tõmbab sellevõrra enam vihastavat ligi. Ühel hetkel on ka tema kannatuste karikas täis.

Kui igapäevane karjuja sülitab oma sõnadega teistele iga päev näkku, siis intelligentne enesetaltsutaja sülitab kriisihetkel teisele südamesse. Kumbki ei mõista, et näevad teises iseennast ja solvavad samuti iseennast. Esimene saab oma teo tagajärjel peavalu, teine saab insuldi ja halvatuse.

Äärmiselt varjatud viha kipub endast märku andma pealetükkiva õpetlikkusena ehk õpetamisena. Tark inimene teab kõike, aga ta ei oska oma teadmisi eluliselt kasutada. Haiged räägivad, mida ei tohiks ja kuidas ei võiks ja kui halb on, et inimesed ikkagi nii teevad. Ise on haiged, sest teevad täpselt samamoodi, aga aru ei saa. Teises nähakse iseennast, oskamata iseennast ära tunda. Ainult kõrvaltvaataja ütleb: pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Seepärast oleks vaja õppida ennast vaatama kõrvalt.

Haigetega tegeldes vaatan ja kuulan neid ning kui nende stressid ei kutsu minus mingeid emotsioone esile, siis nad minusse ei jää ja kaovad ka mälust kohe, kui see inimene on läinud. See tähendab, et sellest stressist olen vaba. Eitamata ühtegi teistes nähtud stressi iseendas, vabastan neid, samaaegselt patsiente õpetades. Mul on selles suhtes vedanud, et õppematerjal tuleb koju kätte.

On olnud päevi, mil ma ei anna kordagi ei inimestele ega nende tegudele hinnangut. See tähendab, et minus ei ole neid stresse, mis on tänase päeva patsientides. Mõnus on tõdeda, et neid haigusi, mis tänastel patsientidel olid, ma praegu endale ligi ei tõmba. Kas märkasite, ma rõhutasin, et praegu ei tõmba. See ei tähenda, et ma ei tõmba enam kunagi. Põhimõtteliselt sama stressi detaile või nüansse hakkan tundma, kui kõrgemal arengutasandil selle energiaga uuesti kokku puutun. See tähendab, et oma tundeid, mõtteid ja sõnu on vaja pidevalt jälgida, muidu tuleb väär tegu. Kui iseendaga tegelemine muutub elustiiliks, siis see ei pingesta, see tähendab: ei ole raske.

Igas asjas on head ja halba. Hea on see kui stressi ei ole. Nähes, et inimene ei ole asjast aru saanud ja vaadates, et on palju neid, kes pole sellestsamast asjast aru saanud, on mul vaja see asi raamatus jälle selgeks rääkida, aga mulle ei jää see meelde, sest see pole enam minu stress. Kui minul seda stressi ei ole, siis läheb teise stress minust jälgi jätmata läbi. Lahtiseletamiseks on vaja ta paberile üles tähendada. Unustamine tundub halb, kuigi tegelikult on hea.

See fakt on üks tõestus, et kõike, mida inimene teeb, seda teeb ta endale. Esimese raamatu kirjutamisel polnud vaja midagi meelde tuletada, kõik jooksis sorinal, sest kõik oli nagu isiklik konnasilm. Teise raamatu tarbeks panin üht- ja teistpidi peas keerlevaid mõtteid aeg-ajalt kirja. Kolmanda kirjutamisel tegin sageli päeva lõpus märkmeid, et kirjutamisel vaadata, mida võtta, mida jätta. Nüüd katkestan vahel patsiendi juuresolekul jutu ja panen märksõna kirja. Seega on tõsi, et kui inimene ikka veel õpetab, siis tal on ikka veel midagi õppida. Kristus ei kirjutanud midagi, sest tema oli armastamise ja andestamise õpetaja. Sokrates - filosoofia isa, ei kirjutanud ka midagi, teised tegid seda tema eest, sest neile oli seda vaja. Meilegi on seda vaja.

Kirjutasin pika eeljutu, et juhtida mittetahtmise peidetud tagamaadele tähelepanu. On naisi, kes ei taha mehele pähe istuda, sest ei taha meest alandada. Või enam ei taha, sest on oma vigu mõistma hakanud. Paraku ei muutu nende elu kohe heaks, nagu loodeti. Miks? Sellepärast, et kui inimesed ei ava teineteisele oma hinge, ei väljenda sõnadega oma arusaamade muutumist, siis kulub palju aega, enne kui teine selle ära tabab ja uuega kohaneb. See oleks nagu uue abieluga kohanemine. Tuleb arvestada ka seda, et hirmudest pime ja tundetu inimene ei näe teise muutumist, kui ta ise ei muutu - ta näeb ju teises ikka ainult iseennast. Temaga on vaja kindlasti rääkida.

Kuna enamik eestlasi ei ava oma hinge, eriti siis, kui teine on eelnevalt haiget teinud, siis on meil vaja pikka ootamist, et teine tunneks minus parema kvaliteedi ära. Kas Teil on nii palju pikka meelt, et see ära oodata? Kui Teil on kiire, siis ei ole. Kiirustajal ei ole kunagi pikka meelt, seepärast on targem suu lahti teha ja väljendada oma vajadusi sõnades. Kui olete piisavalt palju tahtmisi vabastanud, siis tuleb nagu iseenesest suust välja imettegev: "Mul on vaja." Kui kellelgi on midagi tõeliselt vaja, siis talle tullakse vastu. Kui Te sama sõnaga teist ära petta tahate, siis olete püha vajadust rüvetanud ja saate eriliselt valusa tagasilöögi.

Näiteks on Teil vaja midagi seinale riputada ja Te tahate naela seina lüüa. Lihtsalt lüüa, mitte keeruliselt betoonisse auku puurida. Olete juba ilusa väikese halja naelagi valmis vaadanud ja haamri toonud ning palute mehel see seina koksata. Aga mees tuleb tõredalt - umbes nii, et jälle see naine tahab midagi ja segab meest tema tähtsates töödes. Oleksite selle naela isegi seina saanud, aga pidasite mehest lugu, ja nüüd selline tagajärg. Olete südame põhjani solvunud, eriti sellepärast, et ei mäleta seda ammust aega, millal mees viimati Teie palvel midagi tegi ehk millal Te viimati teda segasite.

Enesehaletsuse jõuetuses seisate, käed ripakil, pisarad keelel värelemas, aga isegi nutta ei jõua. Seletamatu tuimus ja apaatia valdab Teid, enam pole vajagi naela lüüa. Mees juba tegutseb, et tüütut tegemist kaelast ära saada. Miks ta nii käitus? Kui Te teaksite, missugust võimukat naist ta hiljuti kohtas ja millega see teda ärritas, siis Te nii ei küsiks. Oli see tema ema, kes isale või pojale oma tahtmistega peale hüppas? Või naabrinaine, kes oma mehega samamoodi käitus? Või töökaaslane või naisülemus? Igal juhul käitus mees nagu hirmunud inimene ikka: ta protestis naissoo tahtmiste peale. Jah, ta üldistas ja liialdas, aga kui teete endale selgeks, et see oli tema hirm, mis protesteeris Teie tahtmise, mitte Teie peale, siis Teie solvumine vabaneb.

Kui teise inimese halba meeleolu, ebameeldivat tõredust, kummalist nurgelist käitumist vaatate ja endalt küsite: "Mis temaga lahti on? Mis tema südant vaevab? Mida see minu jaoks tähendab? Äkki ma saan teda aidata?", siis tunnete vastust. Ta ei häiri, ei hirmuta, ei vihasta, ei ärrita, ei sunni kiuslikult vihuti tegema, ei sunni liialdama arvamusega, et ta ongi selline. Te teete sellega endale head ja temalgi on veidi parem.

Kui naela löömine oleks olnud tõeline vajadus, siis ta poleks protesteerinud. Meeste protest võib olla nii suur, et on kasvanud tahtmiseks teha risti vastupidi naiste tahtmistele. Sellisel juhul läheb mees ja vahetab Teie toodud ilusa väikese halja naela inetu musta ja suure kruvi vastu. Jah, see kruvi on näotu, ta sobiks kuuri seina või sauna. Jah, ta ei täida seda otstarvet, mis Teie plaanisite ja Te peate teda nüüd pilgu eest kuidagi peitma. Ta torkab Teile alalõpmata silma ja Te arvate, et teistele kindlasti ka.

Olete tahtnud ilu, saite inetuse. Teda ennast võib sama asi häirida, aga tema protest sundis teda nii tegema ja ta ei saanud midagi parata. Endale võib ta oma viga tunnistada, naisele mitte, sest vihaga tehtud teo tunnistamine tekitab alandatuse tunde ja naise ees ei taha ennast ükski mees alandada. Õigem oleks öelda, et ta ei tohi seda teha. Sest mees on loodud materiaalsel tasandil perekonnapeaks.

Analoogilistest olukordadest kogunenud abituse kurbus ja alandatu solvatus võivad ühel päeval saavutada kriitilise piiri ja Te haigestute. Võite öelda, et selle neetud naela pärast, aga viha on ikka mehe vastu. Kui Te ennast nii heaks peate, et nii ei mõtle, siis alateadlikult olete ikkagi mehe vastu karvane ja mees ei tule omaalgatuslikult Teie haigevoodi ligi. Kui palute midagi, siis ta toob ja teeb, aga kiirustab kohe midagi tähtsat tegema. Miks? Sest alateadlikult Te süüdistate teda ja ta tunneb selle ära. Ta ei taha süüdi olla - ta kardab süüdi olla.

Miks mees ei haigestunud? Sest tema elas oma protesti välja. Alguses tooni ja sõnadega, ja kui see ei aidanud, siis peksis ja kruvis oma raevu kruvi sisse. Tema sai, mis tahtis - sai oma naissoo võimutsemisest tingitud solvatuse ühe naissoo esindaja kaela välja elatud. Mis siis, et see oli oma naine ja antud hetkel süütu. Teie ei saanud oma tahtmist. Tahtsite naise kombel ilu luua, aga tulemus ei ole ilus, olgugi, et kruvi on seinas.

Naissoo sajanditepikkune alandatus meeste suurema ja tugevama ülemvõimu pärast murdis põletikuna välja. Üsna loomulik, kui günekoloogilise põletikuna. Pole tähtis, kui kaua Teie haigus kestab. Kui üks teist ei saa oma veast aru, siis ei saa ka teine, ja te mõlemad kogute mõne aja pärast samad stressid tagasi ja kõik kordub mõne teise tühise eluseiga juures või kogub jõudu raskema haiguse tarbeks.

"Mis teha? Lasta käed ripakile - las kodu olla räämas või? Elame eelajaloolises onnis ja oleme õnnelikud, et katus on peakohal, seinad ümber ja hing sees või?" küsite. Ei, nii ei ole vaja. Laske oma tahtmine kodu kaunistada vabaks, siis Te ei lähe nagu vaene patune, küür seljas, tülitamise pärast ennast mehe ette alandama ja ei ärrita sellega mehe alandatust. Või veel hullem, ei lähe uhkelt, enda õigustesse klammerdudes nõudma. Või veel hullem, ei lähe ise seda naela lööma. Iga stressides mees satub raevu, kui näeb naist naela löömas või juba sissetaotud naela. Kui Te alles lööte, siis ta võib naela Teie käest ära tõmmata ja ta risti vastupidi Teie tahtmistele, mitte sinna ja mitte selliselt, nagu tahtsite, julmalt seina peksta.

Mees maksis Teile naela kaudu kätte. Ta peksis naela, nagu oleks peksnud Teid ja Te tunnete seda. Kas Te ise naela lööma minnes ei maksnud temale kätte? Maksite küll. Mees ajas vihaga oma rida. Teie ajasite vihaga tema rida. Teie viga oli suurem, aga kuna Te seda ei tunnistanud, siis haigestusitegi.

Mehed armastavad liiga sageli ilu, niikaua kuni ilu on. Niikaua, kuni on naise enda omaks teinud. Omandisuhted hävitavad äratundmise, et ilu on ka vajalik. Kui inimene sai selle, mis tahtis, siis ta tahab juba järgmist asja. Nii saab naisest asi, mis osutub mehe ükskõik missuguse eneseteostuse kõrval pisiasjaks. Mitte kunagi, ka siis, kui mitmenaisepidamine oli tavaline, ei ole abielunaised meeste poolt nii unustatud olnud kui praegu, mil meeste põhiline tahtmine on tõestada, et ma olen mees.

Vajadus olla inimene on hirmu tõttu muutunud tahtmiseks olla mees. Sellise mehe naine on kohustatud halli varjuna meest mitte häirima, kuni mees on meheks saanud. Niimoodi mõeldes ei saa mees kuni surmani meheks. Aga naise alateadlik püüd mehele puuduvat anda, saab kõrvale lükatud, kuni naine lahkub. Siis mees tavaliselt ärkab. Kahjuks, niipea kui ta on teinud uue ilu ehk uue naise enda omaks, nii kordub kõik uuesti. Hävineb nii ilu kui ka ilu looja - naine.

Naised armastavad ainult välist ilu, niikaua, kuni selle kaudu rängalt kannatavad. See sajanditevanune liialdus võib olla juba ühe poisi lapsepõlvekodus kriitiliselt suureks kasvanud, sest kunagi varem pole naiste välise sära ihalus olnud nii äärmuslik. Nii äärmuslik, et muudab mehe naiseks - materiaalse ilu tagaajajaks. Eks siis mehel tekibki vastukaaluks vajadus tõestada, et ta on mees. Kes on mees, sellel pole vajadust tõestada. Kes ei ole, see ei saagi tõestatud.

Mehe aju ei mäleta, et ta oli eelmises elus ise selline naine, kes pidi elu lõpus pisaraid valades tõdema, et elu on tühja elatud. Väline headus ei toonud õnne. Vaimu mälu mäletab, aga hirmudest vaevatud aju ei oska viga parandada, ta oskab viga suurendada. Kui mees oleks inimene, siis ta küsiks naise käest: "Kas sul on seda tarvis? Milleks on tarvis? Kuhu on tarvis? Millal on tarvis?" Ja naine vastaks inimese kombel, nagu tarvis. Tüli ei oleks, solvumisi ei tuleks, elu ja ilu oleksid mõlemad olemas. Sest on tarvis.

Kuna elu algab naisest ja naise kõige tähtsam looming on mees ehk vaim, siis on naisel vaja mees kõigepealt vabaks lasta. Siis ei ole naine enam vangla, mida mees naela ja haamriga peksab. On hea, kui meeski saab oma omamisinstinktist aru ja laseb naise vabaks, siis tal pole tarvis naist lõhkuda. Iseenda ja teisega rahul olemine on looming.

Vaba naine loob vaimset maailma läbi vaba mehe.

Vaba mees loob füüsilist maailma läbi vaba naise.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.