Enesehaletsusest ja elujõuetusest

Elu algab inimesest ja inimene saab alguse keskkonnast, mille nimeks on perekond. Veel täpsemini - vanemad. Oskamata olla mina ise, oleme sõltuvad vanematest ka siis, kui oleme täiskasvanud. Täpsemini öeldes - nende iseloomust ehk stressidest. Mõistmata, mida teeme, tekitame endale haletsusväärse olukorra. Lakkame elamast oma elu ja hakkame elama oma vanemate stresside maailmas.

Oskamatus, suutmatus ja võimetus iseenda vajadusi vanematele selgeks teha kasvab üle oskamatuseks, suutmatuseks, võimetuseks neid ka ülejäänud maailmale selgeks teha. Nii tulebki välja, et tuleme siia ilma ära õppima energiaid, mille olemust eelmises elus ei osanud mõista, aga kasvatame nad hoopiski suuremaks. Vajume nende koorma all kokku ning lähme teise ilma ja peame tulema järgmises elus uuele ringile, et tegemata töö ükskord ometi ära teha. Kui siis ka ei tee, siis tuleme jälle uuesti ja uuesti niikaua, kuni saame elu mõttest aru.

Kuni saame aru, et olgu ümbritsev keskkond, milline tahes - minu suhtumine temasse määrab minu elu. Kui saan aru, et näen teistes ainult iseennast, siis õpin nendelt ja tänan taevast, et nad on olemas. Nähes nende pahelisust, olen õnnelik, et keegi näitas mulle minu pahelisuse kätte ja annan seda vabaks. Olen iseennast jälle paremini tundma õppinud. Lakkan ennast hindamast heaks või pahaks ja olen lihtsalt inimene oma väikeste vigadega, ilma milleta poleks elul mõtet.

Seda seni mõistmata, tormame kui hullud kiiremini, kõrgemale, kaugemale ja ei saa aru, miks tulemus on vastupidine. Kui saimegi selle, mida tahtsime, siis ei ole õnnelikud. Olles midagi saanud, oleme midagi kaotanud, justkui lõivu maksnud. Sageli on selleks lõivuks tervis. Seisame abitult lõhkise küna ees ja nutt tuleb tahtmatult peale. Jõudu edasi minna ei ole. Eluga võidelda enam ei suuda. Oleme abitud ja kurvad.

Oleme oma tahtejõudu kokku võttes elujõu hajutanud ja pole sellele vaatamata saanud seda, mida oleme tahtnud. Oleme haletsusväärses olukorras. Kuidas muidu nimetada olukorda, kus laps võitleb vanematega ja vanemad võitlevad lapsega, mõistmata, et see on võitlus iseenda vastu. Võitlus selle nimel, et tõestada - mina ei ole süüdi, vaid teine on süüdi, kasvatab süütundeid. Laps ei oska muud, kui hakkab olukorrast, mis teda süüdistab, vabadusse võitlema.

Kasvõi ainult üks kord lahingu võitnud inimene naudib võidu magusat vilja. Ta teab, et on parem, ning tahab seda uuesti ja uuesti tunda. Üks lahing vanematega ja teine lahing vanematega - niikaua, kuni ongi vabadusvõitleja valmis. Vabadusvõitlejad võivad vabaduse eest võidelda, sest neid ei seo miski. Nad on ennast kodust ja perekonnast juba vabaks võidelnud. Kuna nad pole sellest õnnelikuks saanud, siis võitlevad edasi. Võitlevad eluga, mõistmata, et kui võidavad, siis see on surm. Vabadus, mille nimel võidetakse, ongi surm, aga võitlejad ei tea ega tunnista seda.

Iga eluvõitlus on tegelikult võitlemine iseendaga, kuni elu on hävitatud. Iga lahingu vahel nutetakse oma haletsusväärse olukorra pärast ja tormatakse uuesti lahingusse, et oma haletsusväärsust veelgi suurendada.

Pärast pisarate valamist oleks hingel justkui kergem, ainult et tõusta ja edasi minna poleks nagu tahtmist. Või pole jõudu? Alati ei saagi täpselt aru. Väljajooksnud vee arvel on keha kergem. Loogiline, kas pole? Kuna keha on hinge peegel, siis on ka hingel korraks kergem. Miks siis minna ei jõua? Sest enesehaletsuse õppetund on õppimata ja raskus tuleb ruttu veelgi suuremana tagasi.

KUDEDE, ORGANITE VÕI KOGU ORGANISMI TALITLUSE HÄVINEMINE.

Kõigepealt häirub ühe raku, siis koe funktsioon ehk töövõime. Näiteks lihas ei ole võimeline enam kiirelt ja kergelt pingutuma ja lõõgastuma. Haletsusväärse probleemi püsides lakkab tema töövõime täielikult. Ehituse ja talitluse järgi eristatakse inimesel nelja koerühma:


1. Epiteelkude ehk kattekude, mida tunneme limaskesta nime all.

Kahjustub

kui inimene haletseb ennast oma kaitsetuse pärast.

2. Sidekude, mis seob rakke vastavateks kudedeks. Ka veri ja lümf on sidekoed.


Kahjustub

kui inimene haletseb ennast oma üksinduse pärast.

3. Lihaskude. On olemas vöötlihased ja silelihased

Kahjustub

kui inimene haletseb ennast, et ta ei saa oma tahet realiseerida.

4. Närvikude. Väga erinevate närvi-rakkude kogum, mis katab võrgustikuna kogu keha ja koondub selja- ja peaajuks.

Kahjustub

kui inimene haletseb ennast, et ta ei saa oma teadmisi realiseerida

Teiste haletsemine kahjustab ennast samuti, sest ta on enesehaletsuse üks osa.

Kuna kõikide kudede talitlus on omavahel lahutamatult seotud, siis ühe koe talitlushäire kujuneb kiiresti ühe organi või kehapiirkonna talitlushäireks. Edasi languseks või lakkamiseks. Probleemi laienemine kogu kehale teeb inimese surmani haigeks. See tähendab, et pisiprobleemi pärast haletsemine teeb nõrgaks, jõuetuks või eluvõimetuks ühe koha. Sama probleemi üldistamine ja sellega liialdamine teeb nõrgaks, siis jõuetuks ja kõige lõpuks eluvõimetuks kogu keha. Inimene või tema teatud funktsioon elab nagu varjusurmas ja ootab aega, mil ta uuesti ellu äratatakse.

Igapäevaelus kasutatakse nende seisundite piltlikustamiseks veel mõisteid longus, närtsinud, lössis, mis on iseloomulikud taimedele. Taim on vaim. Inimvaim on kõrgema arengutasandi vaim. Kui inimene on vaimselt longus, närtsinud, lössis, siis see väljendub ilmtingimata ka kehas. Kui vaim ei saa areneda ehk kasvada ehk tõusta, siis teda nimetatakse langenud vaimuks. Põhjuseks on enesehaletsus, mis hävitab elujõudu ehk armastust.

Kui üks organ on olemas, aga ei tööta, siis keha elab edasi. Inimene võib olla pime, kurt, haistmisvõimetu, mõtlemisvõimetu, sigimisvõimetu, suguvõimetu, käteta töövõimetu, jalgadeta liikumisvõimetu jne. Südameta ta olla ei saa. Elutähtsate organite funktsiooni langus tähendab juba surma algust. Nende organite töövõime lakkamine ongi surm.

Südameta olla ei saa.

Südametu olla saab.

Südametult ehk asjana või masinana saab elada see, kes kaitseb oma tundeid tundetusega. Kes hakkab ennast oma tundetuse pärast haletsema, muutub samamoodi jõuetuks kui see, kes haletseb ennast oma liigse tundlikkuse pärast.

Ennast võib haletseda ühe, teise või kolmanda asja pärast. Võib haletseda üleüldse. See on haletsemine haletsemise pärast, millest võib kujuneda omamoodi laastav elustiil nii nutja kui ka tema nutu käes kannatava ümbruskonna jaoks. Tahtmine ennast ükskord ometi tühjaks nutta, et hing saaks kergeks, teeb inimesest eluvõitleja, kelle hing muutub aina raskemaks.

Ennast võib haletseda natuke, palju ja kohutavalt palju. Võib haletseda konkreetselt ja üldiselt. Mingil konkreetsel põhjusel pidev nutmine kahjustab konkreetset kude, organit või paika kehas. Natukene nutmine kahjustab natuke. Palju nutmine kahjustab palju. Kohutavalt palju nutmine võib hävitada selle koe, organi või piirkonna töövõime päriselt, aga sellepärast inimene veel ei sure.

Nutja eesmärgiks, millesse ta klammerdub kõigest hingest, on tõestada, et tema olukord on tõesti haletsusväärne. Hirmude pärast abitu inimese lootus abi saada, paneb teda käituma nii. Selle eesmärgi nimel on ta võimeline taluma ükskõik missuguseid füüsilisi kannatusi. Nii mõnigi hingevalus piinleja nõuab: "Lõigake mind lõhki, siis näete, et ma olen haige." Kuna hingevalus karjuja füüsiline valulävi on kõrge, siis ta võib üldse mitte tunda füüsilist valu ja ehmatada kangeks enda eest hoolitseja, sest käitub nii, nagu suurt füüsilist haava polekski. Hingepiinas inimene piinleb ka siis edasi, kui on teistele oma raske haiguse tõestanud ja teised usuvad. Tema meelest teda ei usuta ikka.

Miks inimene nutab? Sellepärast, et ta ei saanud või ei saa seda, mida tahtis või tahab. Nutab tema abitus. Kuna inimene saab põhilise osa informatsioonist silmade abil, siis on silmad põhilised saamahimu kasvatajad ja ka enesehaletsuse käes kannatajad. Enamikku, mida silmad näevad ja kõrvad kuulevad, inimene endale ei vaja. Ta vajab kõige selle maise olemasolu ainult selleks, et muuseas möödaminnes mingi oma elu õppetund vaimselt ära õppida. Niipea kui ta seda endale tahtma hakkab, nii ta teeb endale sellest probleemi. Tahta võib kõike: vaimset, hingelist ja materiaalset. Kurvastada võib kõige selle mittesaamise pärast ja ennast haletseda samuti. Kurbus ehk võimetu viha ihaldatut saada muutub allasurumisest enesehaletsuseks, mis kahjustab ilmtingimata ka silmi.

Silmade funktsioonihäiret põhjustaval enesehaletsusel on nii paikne kui ka üldine toime.

  1. Silmanägemise vähenemine on enesehaletsuse paikne tagajärg, mis tekib sellest, kui teete elevandist sääse. Mida rohkem võtate üldist isiklikult, seda rohkem on see Teile pinnuks silmas ja seda vähem näevad Teie silmad oma ninast kaugemale.

  2. Elujõu vähenemine on enesehaletsuse üldine tagajärg, mis tekib sellest, kui teete sääsest elevandi. Mida rohkem suhtute pisiasjadesse traagilise liialdusega, seda vähem on Teil elujõudu, mis aitab kuhugi jõuda või midagi saavutada.

Silmanägemise vähenemine võib olla iseseisev, aga ka teiste silmahaigustega kaasnev. Kellele nutmine põhimõtteliselt ei meeldi, selle silmad on peale nutmist ebameeldivalt punased ja turses. Silmad on hinge peeglid. Mida rohkem teised enesehaletsejad Teile ei meeldi, seda rohkem lähevad Teie silmad punaseks ainuüksi teiste nutmiste, hädaldamiste, soigumiste vaatamisest.

Kui olete enesehaletseja ohver, siis iga pisar alandab Teid ja silmad võivad minna paarist väljanõrgunud pisarast põletikku. Alandamine tekitab põletikku. Mida rohkem oma alandatust vihkate ja näha ei taha, seda kiiremini kasvab põletik üle mõneks teiseks raskemaks haiguseks, mis võtab vastavalt Teie tahtmisele silmanägemise ära. Kui olete sunnitud või sunnite ennast ise enesehaletsejaid vaatama ja head nägu tehes taluma, siis see on sama, kui silmas asuva vedeliku kokku pressimine puu tiheduseni. Puu on puu. Puu inimeses sümboliseerib hingetasandi headust ehk hingelist tuimust. Hea inimese tuima ükskõiksusega on võimalik halba taluda. Ise Te ei pea ennast tuimaks, sest tegelete pidevalt oma headuse tõestamisega, aga keha teab tõde.

Kui kordategemata pisiasjad toovad pisara silma ja häirivad, aga Te ei taha selle pärast tüli tõsta, see tähendab ei taha halvaks inimeseks saada, siis tulemuseks on nägemishäired. Pisiasjade nägemise teravus väheneb ja inimene paneb lugemise ja näputöö jaoks plussprillid ette. Selline on lähedale nägemise vähenemine, mida - justkui selliste inimeste psüühika säästmiseks - nimetatakse kaugelenägemiseks. Mõelge, kui uhke on olla kaugelenägija ning kui alandav ja häbistav on olla ainult oma nina alla nägija.

Täpselt vastupidine on lühinägelikkus. See on noortele iseloomulik nägemishäire. Kui kellelegi öeldakse, et ta ei näe oma ninast kaugemale, siis see viitab egoismile ja on eriti solvav. Mida parem tahab noor inimene olla, seda vähem ta tunnistab, et tal ei ole elulises mõttes kaugelenägemise oskust ja seda lootusetum on tema miinusprillide miinuste vähenemine. Miinusprillid ei suurene neil, kes arendavad oma ettenägelikkust. Kohusetundlikkuse kasvatamine mõjub vastupidiselt. Elupuhuselt, kui noorus muutub vanaduseks, lisanduvad miinusprillidele plussprillid. Plussprillid on iseloomulikud vanale eale.

Naisele on loomupärane

ebamäärane ettenägelikkus ehk vaimne kaugelenägemisvõime.

Mehele on loomupärane

konkreetne järelduste tegemine ja sihipärane maine lähinägelikkus.

Ema enesehaletsus ja ema pärast haletsemine tekitavad lapsele lühinägelikkuse ehk kaugelenägemise häired. Kui ema mängib märtrit, kes kannatab isa pärast ja laps võtab seda tõena, siis laps ei tahagi meeste maailma näha ja ta ei näe ei kaugele ega lähedale. Täiskasvanuks saanud inimese naiselik enesehaletsus ja naiste haletsemine teevad sedasama. Nende silmi rikub veel see, et nad tahavad, naisi haletsedes ja mehi naiste pisarates süüdistades, tõestada oma materiaalset tarkust ja mehelikku ettenägelikkust.

Raseda naise hingerahu ja elurõõm tagavad tervena sündiva lapse. Kes raseduse ja sünnituse ajal ennast haletseb, see põhjustab lapsele lühinägelikkuse, mis elupuhuselt, ema silmavee nägemisest aina kasvab. Kui emal on silmad märja koha peal, aga ta ei süüdista selles meest, siis on lapsel isaga head suhted ja lapsel säilub vähemalt lähedale nägemise võime. Niisiis: ema ja naiste haletsemine teeb vaimse kaugelenägemise maiseks lühinägelikkuseks.

Isa enesehaletsus ja isa haletsemine tekitavad lapsele lähedale nägemise häired. Kõik, mis asub lähemal, tundub silmale suurem. See tähendab, et väike on suur. Mida tähtsusetumaks on isa perekonnas tõrjutud, seda pisema tähtsusega on maised pisiasjad, millest koosnevad kõik suured asjad. Võivad nii pisikestena tunduda, et neid pole nähagi. Kui plussprillideta enam tähti ei näe, siis olete teinud maised pisikesed asjad enda jaoks vaimseteks pisiasjadeks. Kui selle vea tegemist jätkate, siis prilliklaaside plussid suurenevad. Kui jälgite meessoo olukorda enda ümber ja laias maailmas kui haletsusväärset ning Teil tekib meeleheitlik tahtmatus seda allkäiku näha, siis ärge imestage, kui Teie silmad justkui põhjuseta järsku enam midagi ei näe. Niisiis: isa ja meeste haletsemine teeb vaimse lähedalenägemise maiseks kaugelenägemiseks.

Elu algab pisiasjadest, mille tundmaõppimiseta ei jõua suurte asjadeni. Mida rohkem on lapse ümber pisiasjade pärast halajaid, seda rohkem on tal sundus kõik need pisiasjad korda teha ja seda rohkem on tal põhjust ennast nende suhtes tuimaks ehk pimedaks teha. Vastasel juhul ei jõuagi ta oma elu pisiasjade juurde. Selliste stressidega vastsündinu vaatab justnagu kuhugi kaugele kaugele ja kuna ta ei pööra lähedalasuvatele objektidele tähelepanu, siis teda peetakse pimedaks. Seda, et ta näeb kaugele võibolla väga hästi, ei tea keegi.

Vastsündinu jaoks on lähedale nägemine tähtsam, sest nähes pisikesi asju ja õppides neid käsitsema, areneb lapse aju. Pisiasjad summeeruvad suurteks ja laps, kes tunneb pisikesi asju, õpib tundma ka suuri. Lapse lähedale nägemise eest on vaja hoolitseda juba enne lapse sigitamist. See tähendab, et nii emal kui isal on vaja tuua isa haletsusväärsest olukorrast inimese kombel teineteist abistades välja. Tuleb teada, et ühtegi meest ei tohi kunagi haletseda. Inimesele on vaja kaasa tunda.

Kui seda ei ole osatud ja laps sünnib nägemishäiretega, siis on need kõigepealt ja võibolla ainult lähedalenägemise häired. See tähendab, et vanemad ei tohi ei ennast ega last haletsema hakata. Enesehaletsust ja haletsusväärset olukorda vabaks andes võib lapse nägemisvõimet kindlasti parandada. Kohe peale sündi oskavad näha vastsündinud, kellega on kogu raseduse ajal suheldud kui võrdväärse inimese ja oodatud pereliikmega. Neil vaevalt et midagi korrast ära on.

Tavaliselt hakkavad lapsed pilku fikseerima ehk tsihipäraselt vaatama ühe kuu vanuselt. Kas ka nägema, see sõltub nii lapse vaimsest minevikust kui ka vanematest. Andke endast vabaks kurbus ja haletsemine, mis raseduse ja selle kuu jooksul on olnud. Ka siis, kui Teie laps on veel tervete silmadega. Kõik, mis on olnud, on toiminud ka temale. Et ei ole veel avaldunud, see on iseasi. Kui lasete oma enesehaletsust vabaks, siis aitate lükata oma lapse silmade haigestumist määramatusse kaugusesse.

Enesehaletsusest häiritud inimene, kes tahab ja suudab pisaratest üle olla, muudab oma silmavee külmaks kõvaks kiviks. Nii peab ta pisaratele paremini vastu. See tähendab: suudab nutjaid nähes mitte nutta. Aga sellest, miks nutjad tulid tema silma alla nutma, ei aita enda kiviks tegemine aru saada.

Nägemisfunktsioon sõltub:

1. silmalihaste närvitundlikkusest

2. silma teiste kudede närvitundlikkusest

3. närvidest, mis ühendavad silmi kesknärvisüsteemi keskustega.

Silmalihaste tundlikkus langeb iseenda tuimaks tegemisest selle suhtes, mida ei taheta näha või mida häbenetakse vaadata. Tagajärjeks on, et suur ei ole enam suur ja väikest pole enam üldse olemas. Kauge ei ole enam kauge ja lähedast pole üldse olemas. Täielik tahtmatus oma lähedasi näha ei lase lähedale näha. Keegi ei lakka lihtsalt niisama tahtmast näha armsaid lähedasi. Alles siis kui armsad lähedased on kruvinud kannatuse viimse piirini, võib tekkida selline tahtmatus. Kui armastate oma vanemaid, abikaasat, või lapsi, aga ei taha, sest ei suuda enam näha nende haletsusväärset olukorda, siis lakkate nägemast lähedale. Kõigepealt on see alati vanematega seotud probleem. Analoogne olukord võõraste juures saab sel juhul silmadele haiget teha kui isiklik.

Vaimsed mõisted taanduvad maisteks mõisteteks ja lakkavad vastavalt silmanägemise halvenemisele olemast nähtavad niipalju, kui inimene ei taha neid näha. Ei taha näha, sest on abitu neid probleeme lahendama. Ta ei saa aru, et tal pole esiteks vaja ja teiseks pole võimalik teise vaimseid probleeme lahendada. Neid on vaja ja võimalik iseenda jaoks tundma õppida.

Kui tahtmine näha, et hea olla ja mittetahtmine näha, et hea olla võistlevad omavahel, siis silmades on pinge. Võibolla pidev pinge, millega nii harjutakse, et ei kujutata elu teisiti ettegi. Kui inimene väsib ja enam ei suuda või ei taha, siis saadakse aru, et nägemine on halvenenud. Mõni üritab veel nägemiseks pingutada, mõni lööb käega. Milleks, parem panen prillid ette! Panebki - ja ei tea, et sellega kasvatab oma samasuguseid stresse edasi. Ta ju näeb neid jälle. Olukorrad, mis stresse tekitavad, ei ole ju kuhugi kadunud. Märkamatult pingestuvad kogu keha lihased, aga seda ei seostata silmadega.

Prillidega suurendatakse probleemi, mida ilma prillideta enam ei nähtud.

Tahtmatus seda näha suureneb seetõttu järsult. Ülepinge, mis pingestab nüüd mitte ainult silmi, vaid ka pead ja kaela, on elu säilimise mõttes märgatavalt ohtlikum. Keha teab, mida ja kui palju ta sõbral Inimesel on elus veel teha tarvis ja kui palju selleks aju on vaja kasutada, ning aitab ta olukorrast välja. Annab talle haiguse, mis ei sega elamast ja oma elu õppetunde õppimast. Et inimene ei ole sellist abi tahtnud, see on iseasi. Kes mõtleb asja üle sügavalt järele, see saab aru, et see haigus oli talle hädavajalik. Tänu sellele haigusele jäi ta inimeseks, ei muutunud loomaks.

Näiteks: kui te olete päev-päevalt hommikust õhtuni sunnitud nägema oma pidevalt nutvat ema, kellel pole muud probleemi peale enesehaletsuse, sest Te olete lahendanud kõik tema maised probleemid ära, siis Teil võib tekkida parema silma lihaste halvatus. Laug ripub kui kardin silma ees ja prillid siin ei aita. Teie tahtmine olla hea laps, sest kes teab kui kauaks seda ema enam on, surub alla Teie tahtmise karjuda emale tõtt õelalt otse näkku, et ta ometi lõpetaks oma pisaratega Teie hinge närimise ehk mõttetu süüdistamise - ning tulemus ongi käes. Intelligentne õelus, mis oleks olnud vaja vabaks lasta, toimis kui mürk, mis tekitas Teile silmalihaste halvatuse. Kui tahtmine muutus teoks, millepärast on hirmus häbi, siis on haigus lõplikult paigas ja ei kao kuhugi enne, kui Te vabastate oma häbi.

Oleks Te pannud tähele eelnenud raskustunnet, väsimust, karedust, tukslemisi ja tõmblemisi silmas ja laugudes ning teinud sellest järelduse, siis poleks seda häda tulnud. Kui kohe oma vea parandate, siis halvatus paraneb. Kui sama probleem on juba aastaid kestnud, siis on vaja enesega tegelda vastavalt pikemat aega.

Probleem, mis on alguse saanud Teie eelmisest elust, saab võimendatud ema poolt, edasi naise, tütre ja naissoo poolt. Polegi nii tähtis, kellelt viimane tilk karikasse kukub. Tähtis on, et mõistaksite, et see on Teie elu seni õppimata õppetükk. Täpselt analoogne probleem isaga, mehega, pojaga, meessooga tekitab vasaku silma lihaste halvatuse. Lihaste halvatus on iseenesest alati närvide või närvikeskuste kahjustus. Närvid on alati seotud mineraalide ainevahetusega. Pisaratest rohkem eritub mineraale kehast ainult higiga. Parasjagu pisaraid reguleerib mineraalide hulga silmades normaalseks. Üleliigsed pisaraid lüpsavad silmade närvid mineraalidest tühjaks.

Lihaste tundlikkus oleneb lihastes sisalduvast vedeliku hulgast ja liikuvusest. Normist suurem või väiksem vedeliku hulk häirib liikuvust. Vee ja mineraalide ainevahetuse probleemi käsitlen põhjalikumalt järgmises raamatus seoses ainevahetusega. Kui ainevahetushäireid ei oleks, siis ei oleks haigusi. Nägemisfunktsioon on seotud ilmtingimata närvidega. Närvisüsteemi käsitlev peatükk ilmub järgmises raamatus.

Nii, nagu üks stress on teise osa või kasvab teisest üle, nii on üks haigus teise osa või kasvab teiseks üle. Käesolevas peatükis räägin konkreetselt enesehaletsuse toime iseärasustest. Vabastades enesehaletsust voolavad Teist välja ka teised stressid, mis on kasvõi natuke enesehaletsusega seotud. Saades aru, mida enesehaletsus Teie jaoks tähendab, saate aru, et kehas pole tegelikult kohta, kus enesehaletsuse toime ei avalduks.

Mineraalide hulk on sõltuvuses vedelike liikumisest. Pidevalt väljanutjal on silmades pidevalt vett rohkem kui vaja ja mineraale vähem kui vaja. Vett on igaks juhuks, sest kes teab, millal pisaraid jälle tarvis läheb. Mineraale on vähem, sest vesi peseb nad välja. Kuna igal kristallil on vastava elutõe energia, siis vastava mineraali kristallide vähesus näitab, et inimesel pole seda konkreetset elutõde tarvis, sest ta tahab pisaratega tõestada, et ta on õnnetu. Et muud kehaosad ei jääks mineraalide puudusesse, selleks piirab keha mineraalide voolu silmadesse. Harjumus nutta funktsioneerib reflekside tasandil. Seepärast: kui nutja parajasti ei nuta, siis tema silmadesse ja edasi juba pähe tekib paisutunne, mis sunnib teda jälle nutma hakkama.

Elektrijuhtmed on head elektrijuhid. Vesi on samuti elektrijuht, ainult mitte hea. Ta juhib elektrit, aga temaga ei saa elektrit juhtida. Sellesse ei saa uskuda ega loota. See tähendab: kui inimeses ei ole usku ja lootust, siis temasse ei saa uskuda ega loota, sest tema ei näe maailma asju nii, nagu need on. Haletsemise hetkel nähakse kõike, mida tarvis ei ole, aga ei nähta seda, mida tarvis oleks.

Alguses on sellise inimese silmade vaateväljas pisikesed ebapüsivad tühjad kohad, mis teevad nägemise uduseks ja ebaselgeks. Siis, vastavalt inimese kinnisideedele, fikseeruvad nad tasapisi kindlasse kohta. See tähendab, et kui inimene jätab alguses midagi kahe silma vahele, siis hiljem ta polegi võimeline seda nägema. Tema jaoks seda ei ole, ja kõik. Vaimne kangekaelne eitamine muutub füüsiliseks nägemishäireks. Vaimne pimedus muutub füüsiliseks pimeduseks. Alguses valikuliselt, kohati, aeg-ajalt, hiljem üleüldiselt.

Sellel, kes tahab, maksku mis maksab, pisaratest üle olla, oleks silmas nagu nähtamatu press, mis pressib vee välja, jättes järele vaid tasapisi üha kõvemaks muutuva kivi. See tähendab: silmade sklerootilised muutused, mis on alguses rabedad. Hiljem järjest kõvemad, aga silmade tähenduses tähendab see pimedaks jäämist. Unekaredust meenutav tunne silmades märgib märkamatult tekkinud liigset kuivamist. Silmade kuivamine on häbi näha. Kui seda ei mõisteta õigesti ja surutakse ravimitega alla või petetakse asendusraviga ära, siis ta laieneb silma sisse. Asendusraviks on näiteks salvid, õlid, kunstpisarad, kiirelt aitavad hormoone sisaldavad silmatilgad..

Sügaval silma põhjas pole kivistumist tunda ja arstidki näevad sklerootilisi muutusi alles siis, kui nad on juba kindlalt välja kujunenud. Nii mõnigi silmaarst mainib, et muutused on väljanutmata pisaratest. Patsiendid ei saa sellest õigesti aru. Uhkus oskusest pisaratest üle olla on nii hea asi, et sellest räägitakse igal võimalikul juhul, mõistmata, et tulemuseks võib olla pimedaks jäämine. Ühe ja sama vea pidev kordamine on ju stresside kasvatamine. Liigne mineraalide kogunemine silma tekitab närviimpulsside ülekande häire, sest närviimpulss peab järjest enam liikuma nagu mööda kivi. See tähendab: kristallide kuhjumine on elutõe kogunemine ja seisma jäämine, mis muutub oma õiguse ajamiseks. Selline inimene usub ainult oma silmi, mis näevad elu välist vormi.

Silmahaiguste krooniliseks muutumises, eriti kivistumisprotsessides mängib olulist osa häbitunne, millest tuleb eespool veel korduvalt juttu. Häbi nutta tekib lapsel, kelle ema, vahel ka isa, on olnud nutunaine. Nutta, see tähendab olla ema sarnane. Laps, kes tahab meeleheitlikult oma emale vastupidine olla, satub meeleheitesse iga kord, kui näeb kedagi nutmas, aga ta ei nuta. Tal võivad olla silmad häbi täis ainult mõttest, et teised võiksid näha teda nutmas.

Haletsemine väljendab ennast abitu virisemise, nurisemise, hädaldamise, kõikvõimaliku traagilise liialdamisega. Kellele ei meeldi selline käitumine, see ei luba ennast samamoodi käituda. Ta surub oma haletsuse alla ja rasvub. Niimoodi vaikides väljendab ennast lapselik abitu enesekaitse. Kes ei lase ennast ka paksuks minna, sest häbeneb rasvumist enam kui surma, see hävitab oma paksuse enne, kui see on jõudnud tekkida. Häbi tihendab energiad surma tiheduseks.

Vesi kustutab tule. Häbiväärne kurbus kustutab elutule.

Enese alalhoiu instinkti ajel võib ühel hetkel nutjat vaadates tunda, kuidas rusikad sügelevad. Suutmatus nutta on kasvanud märkamatult julmuseks. Tahtmine olla hea, intelligentne, viisakas surub ka julmuse alla ja võib niisuguseks kivistunud energiaks kasvada, et selle inimese kohta ei saa muud öelda, kui et ta on monument. Kui kerge, mõnus, soe, lihtne ja inimlik on sellisega koos elada, eks seda arvake ise.

Sklerootilised muutused ehk kivistumine võib olla silma eesosas, sealhulgas läätses, silmapõhjas ja kogu silma ulatuses. Läätse lubjastumine ehk hallkae tekib siis, kui inimene tahab olla kurvastavatest pisiasjadest kui elu pinnapealsetest asjadest üle. Mida kindlam ehk jäigem inimene oma maailmanägemise õigsuses on, seda lootusetum on tema hallkae prognoos. Kui silmapõhjad on korras, siis kirurgiline läätse eemaldamine parandab nägemist tunduvalt, aga halvendab nende kudede tööd, mis peegeldavad elu pisiasju. Näiteks peensool, labajalad, käed ja aju vastavad keskused. Kõikides kudedes leidub midagi sarnast. Füüsiliselt saab haige pärast läätse eemaldamist enesega paremini hakkama, aga vaimselt ehk teiste inimestega saab ta halvemini hakkama. Lahkarvamused ja leppimatus on kergemad tulema.

Silmad on inimese elu peeglid nii otseses kui ka kaudses mõttes. Muutused silmades väljendavad muutusi kogu kehas ammu enne, kui silmad ise haigestuvad. Inimese keha seisundi diagnoosimist silma vikerkesta järgi nimetatakse iirise diagnostikaks. Alternatiivmeditsiinis tuntakse seda meetodit aastaid, aga tavameditsiin ei tunnista seda. Iirise diagnostika võtab arvesse iga pisikest kriipsukest vikerkestas ja võib diagnoosida haigusi, mis on olnud, mis on ja mis on tulemas. Inimene, kes oskab iirise diagnostikat, võib vaadata endale või oma pere liikmetele korra päevas tähelepanelikult silma ja märgata, kui keegi on haigeks jäämas. Iirise diagnostika õppimise võimalusi on tänapäeval juba piisavalt ja selleks ei pea olema arst.

On hea, kui arst vaatab Teile korraks sõbralikult sügavalt silma ja ütleb, mis Teil viga on. Kui sihipäraselt ja seega rahakotti säästvalt tehtud uuringud kinnitavad arsti diagnoosi, siis Te imestate, et küll on tark arst. Kui veel ei olnud kaasaegset meditsiinitehnikat, siis oli selliseid arste palju. Nad ei nimetanud haigete tähelepanelikku kuulamist ja vaatamist küll iirise diagnostikaks, aga nad ütlesid: "Silmadest on näha, et inimene on haige." Pole vaja kurvastada, et selliseid arste enam ei ole. Nüüd on aeg hakata ise selliseks arstiks. See tähendab: on aeg hakata ise enda üle hoolt kandma. Iseenda seisundi jälgimine peaks olema iseenesestmõistetav nagu hommikune tualett.

Silmapõhjade lubjastumine ehk skleroos tekib siis, kui inimene kurvastab oma elu põhjapanevate kui äärmiselt oluliste asjade pärast, mis tegelikult ongi olulised, aga tahab sellest kurvastusest mehiselt üle olla. See tähendab, et silmapõhjade filigraanne õrn ja tundlik kude muutub robustseks ja rabedaks kiviks. Samasuguseks nagu inimese maailmanägemine ehk samasuguseks kui ainult materiaalne inimene ise. Silmade lubjastumine on silmade kaudu uhkustamine, enda paremaks pidamine, teiste nähtavale halvale pidevalt osutamine, teiste sellega häbistamine.

Tundes ja kartes oma nõrkust, tahab selline inimene, et teine või teised oleksid tema kõrval tugevad. Nähes teise nõrkusi, võib ta nii vihastada, et silmist käiks nagu tuld välja. Hüsteeriline raev on sellistele inimestele iseloomulik ja peaks panema mõtlema, aga ei pane. Harjumus näha teiste väikesi vigu, aga enda suuri mitte, ei lase oma õigsuses kaheldagi. Mida tasakaalukamaks selline inimene ennast väliselt sunnib, seda plahvatusohtlikum on ta sisemiselt ja seda ohtlikum on talle vihastamine. Maailmale meeldimise nimel surutakse ennast alla ja kogutakse tilk tilga haaval stressi, aga kodus ei saada pidama. Kui kodus oleksid suhted korras, siis abikaasa, lapsed või vanemad ei saaks kättemaksu märklauaks. Kuna kõik algab alati kodust, siis ta ka lõpeb kodus. Selles, mida maailmast ei õnnestu saada, on lõpuks ikka kodu süüdi ja raev, mis on pikast allasurumisest julmuseks kasvanud, tekitab tahtmise süüdlast hästi valusalt õpetada.

Kättemaksuenergia tekitab verejookse. Silmapõhja veresoone ehk reetina rebendi tulemusel tekkinud verejooks teeb silma pimedaks. Tänapäeva silmakirurgia teeb küll imesid, aga elu näitab, et kellel tekkis üks kord rebend, sellel tekib ka teine kord. Vähesed teevad ju esimesest korrast õige järelduse.

Tavaliselt eitavad üleöö ühest silmast pimedaks jäänud inimesed oma vihastamist. Miks? Sest nad ei mäleta seda. Oleks tüli või kaklus olnud, siis mäletaks. Mõttelist kättemaksuplaani, mis vihahoos sai tehtud ja mida võibolla kunagi ei realiseerita, ei peeta millekski. Tülis või kakluses võib saada laterna silma alla või silma peast välja. Võrkkest jääb terveks, kui inimeses ei ole vastavat stressi. Enda meelest täiesti rahumeelse inimese üleöö pimedaks jäämine ehmatab teda nii hirmsasti, et ta ei mäleta midagi, mis eelmisel päeval juhtus. Miks tekib reetina ehk võrkkesta rebenemine sagedasti öösel? Sest vihastamine väsitab ja inimene heidab magama. Uni ei saa tulla, enne kui süda on rahunenud. Kättemaksuhimus süda rahuneb siis, kui inimene on vaimusilmas kättemaksuaktsiooni ette kujutanud. Nii jäädaksegi magama nagu verd täis valgunud silmadega härg, kes silmadega oma piinajat vihkab. Rabe veresoon ei pea paisule vastu ja rebenebki.

Kättemaksuhimu ei ole lihtsalt vihastamine. See on vihkamine.

Silmade kaudu vihkamine teeb pimedaks.

Vihasena magama heitmine on üleüldiselt ohtlik. Mida vanem või haigem on inimene, seda ohtlikum. Kui vihast lõhki minna ähvardav inimene soovib uinudes, et ta hommikut enam ei näeks - see tähendab tahab ära surra - siis tema süda rahuneb iseendale halva soovimisest niivõrd, et ta ei saa täielikult soovitut, aga midagi lähedast võib saada küll. Näiteks reetina rebendi. Ühe silmaga ei näe ta hommikut enam sõna otseses mõttes. Veresoon võib lõhkeda ka peas, siis on ta halvatud. Halvatud inimese nägemine on samuti üsna hämar. Näete, mida tähendab suur, südamest tulnud halb soov.

Kui sellises olukorras inimene hakkaks kohe hommikul mõtlema, mis ta valesti tegi, siis haigus hakkaks kohe paranema. Arstid teeksid oma osa ja kokku oleks täielik tervenemine ja mitte kunagi enam sellisesse olukorda sattumine. Tavaliselt käitutakse vastupidi. Hakatakse nutma - ja jäädaksegi nutma. Kui mitte välja nutma, siis sisse kurvastama ikkagi. Ümbritsevate heategijate abil saab asi veel kiiremini halvasti ära korraldatud.

Pidev kahjurõõm halbade inimeste kannatuste nägemise üle ja kurbus selle pärast, et enda kannatused sellest ei vähene, tekitavad silmavähi.

Enesehaletsuse üldine tagajärg on elujõu üldine vähenemine - elujõuetus.
Lihtsamalt öeldes: jõuetus.
Inimene, kes räägib, et talei ole jõudu, on hädas oma enesehaletsusega.
Õpetage teda vabastama enesehaletsust. Igal juhul hoiduge õppima sundimisest.

Enese panemine kannataja rolli on stressides inimesele iseloomulik. Oskamata näha viga iseendas osatakse seda näha teistes, ümbritsevas elus üldse. Kui keegi nutab, siis lähevad ka teistel silmad märjaks. Ja jalad nõrgaks. Aga neid asju ei seostata omavahel. Kui leidub keegi, kellel ei lähe, siis see on kohe paha inimene, kelles ei ole kaastunnet. Vihane hinnang teeb hindaja jalad kohe uuesti tugevaks, seepärast jääb järeldus tegemata.

Enesehaletsus võib olla

  • äge ja lühiajaline

  • vähem äge ja pidev, krooniline

  • kombineeritud.

A. Äge enesehaletsus väljendab ennast ägedate nõrkushoogudena või lausa minestusena. Ainult mõttest, kui hästi teistel kõik on ja kui halvasti minul on, võib kokku kukkuda. Pealesunnitud seismine umbses ruumis võib minestuse esile kutsuda ainuüksi mõttest, et siin peab pikalt seisma. Mõnel on suletud ruumi kartuse kompleks juba nii suur, et ainult mõttest hakkab halb. Samal ajal võib sama inimene seista mingi ihaldatud asja sabas niisuguses vaimustuses, et talle ei tule pähegi, et see on ka umbses ruumis seismine. Tähtis on talle seda mitte meelde tuletada. Ainuüksi teadmisest, mis hirmutab, võib minestada.

B. Krooniline enesehaletsus teeb inimese nõrgaks, lootusetuks, jõuetuks. Midagi ei taha, midagi ei suuda, midagi ei saa. Aga kui ise väga tahab, siis saab kõike. Kõige sagedasem on selline krooniline enesehaletsus, mille puhul inimene räägib, et ta ei taha, ei suuda, ei saa, aga samal ajal tegutseb pidevalt oma sõnadele risti vastupidiselt. See on raevunud enesehaletsus, mis tõmbab omasugust ligi ja mille tõttu tekivad ägedad tülid. Enesehaletsejale ongi seda tarvis, sest siis ta saab mõnda aega jälle ausalt ehk põhjusega nutta. Talle tehti ju liiga. Enesehaletseja näeb kõike läbi enesehaletsuse ja seepärast ei tunnista iialgi, et tema sõnad ja teod on teineteisele vastukäivad.

Oma nutmisega provotseerib ta teise enesehaletsuse ja teine saab energiast nagu vaakuumiga tühjaks tõmmatud. Ta on kõigega nõus, peaasi, et nutja jätaks nutmise järele. Krooniline enesehaletseja võib nagu ämblik tõmmata kõik oma lähedased enesehaletsuse võrku ja imeda vampiirlikult elumahladest tühjaks. Ta ei tee seda ei teadlikult ega tahtlikult. Tema enesehaletsus teeb seda. Teised, kes allusid provokatsioonile, peavad oma oskamatuse pärast kannatama nagu kärbsed.

C. Kombineeritud enesehaletsus koosneb ägedast ja kroonilisest. Kroonilise enesehaletsuse sekka aeg-ajalt tekkivad ägedad enesehaletsuse hood ehmatavad lähikondlasi. Sel hetkel enesehaletseja saab, mida tahab. See võib olla tähelepanu, hoolitsus, kellegi süüdistamine, ka materiaalsed asjad, millega ennast süüdi tundvad lähikondlased lunastavad oma süütunnet. Hirm enesehaletsuse ees võib muuta suure ja tugeva inimese endast nii sõltuvaks, et tarvitseb talle öelda: "Oi, mul hakkab halb," kui ta juba lendab midagi andma, tooma, ostma, kinkima - mõistmata, et kasvatab teise enesehaletsust kui relva ja iseenda sõltuvust sellest relvast.

Enesehaletsemine nutab alati, et kelleski ei ole kaastunnet, sest ta näeb teistes iseennast. Enesehaletsemises ei olegi kaastunnet. Elus kahte asja korraga ei saa, kõik tuleb järjekorras. Nutja tegeleb nutmisega, samal ajal pole võimalik tunda midagi muud. Mida sagedamini inimene nutab, seda armutumaks ta muutub, sest ta hävitab endas kaastunde. Teiste vigu, sealhulgas kaastunde puudumist, hakkab ta samavõrra paremini nägema. Mittenutjaid vaatab ta kui hirmsaid inimesi. Nutjate kohta ütleb: mis nad pirisevad, endal pole midagi häda. Enesehaletseja on enda meelest kõige suurem kannataja.

Mittenutjad, kes suudavad pisaratest mehiselt üle olla, võivad pressida oma pisarad maa-aluseks mereks, mis tasapisi kalliskivideks muutub, ja hakata ise nende kivide käes kannatama. Heal inimesel, nagu puul, on välimine kiht tundlik ja õrn. Puu süüni (loe: süüni kui süütundeni) pole võimalik nii väga lihtsalt jõuda. Halval inimesel, nagu kivil, on keskpunkt tundlik ja õrn. Väljastpoolt tümitamine ei tee talle midagi, aga kes keskpunkti tunneb ja tabada tahab, see võib sihtida oma mõtte või sõnaga nagu laserkiirega, ja kivi laguneb tuhandeks killuks. Teda pole enam, sest ta provotseeris teisi oma nõrga kohaga.

Haletsejad haletsevad ennast ja nõuavad teistelt kaastunnet.

Mittehaletsejad tunnevad teistele kaasa, aga endale ei tunne.

Pidage meeles, et haletsemise hetkel oleme kõik haletsejad ja mittehaletsemise hetkel oleme mittehaletsejad. Kõigis inimestes on need energiad sees. Konkreetse stressi suurus määrab tagajärje. Seepärast küsige alati enda käest: "Mida see stress minu jaoks tähendab?" Tehke järeldus ja laske oma stressi vabaks. Nutunaistes on enesehaletsus äärmiselt suur. Rasvunutes samuti.

Nutunaine tahab aktiivselt ehk teisi süüdistades teistele oma õnnetust näidata.

Rasvunu tahab ennast passiivselt süüdi tundes teistele oma õnnetust näidata.

Tegelikult on mõlemad vaid enesekaitses, sest nad on oma stresside käes abitud. Nad püüavad elu käest välja kaubelda kergemat karistust.

Lühidalt võib öelda, et enesehaletsejates on seisvat enesehaletsuse energiat vähem kui mittehaletsejates. Kurbuse allasurumine võib olla nii äärmuslik, et inimene kannatab võimetuse käes nutta. Vahel oleks lausa eluliselt vajalik ennast tühjaks nutta, karjuda, röökida, aga pisarad ei tule. Kurbus on muutunud sellises inimeses julmuseks. Kui olete ise selline inimene, siis tahate mulle võibolla vastu vaielda, et pole tundnud kunagi kellegi suhtes julmust. Pole putukalegi liiga teinud. Jah, teistele ei ole liiga teinud. Aga endale olete. Paks inimene võib ennast ja oma vajadusi täiesti sadistlikult maha salata, peaasi, et teistel oleks hea.

Olete oma pideva eneseohverdusega enda vastu julm. Kardate ja ei salli pisaraid, seepärast üritate probleeme ennetada. Püüate ette näha, kes võiks millegipärast tulla Teid oma pisaratega väänama. Jooksete või nahast välja, et näilise rahu ja kergusega tema soov eos rahuldada. Tulemus? Tulemus on see, et ta ei tule Teilt tahtma seda, mille Te ära tegite. Ta tuleb nõudma järgmist teenet. Kusjuures alati siis, kui Te mõtlete, et nüüd peaks küll kõik korras olema. Kui ta ei saa soovitut kohe, siis on tal õigus sülitada Teile südamesse. Aga süda on Teil õrn.

Inimene, kes rabeleb ennast tühjaks, tunneb end haigena. Ta vajab puhkust ja vaikust, et iseendaga tegelda, aga kui ta on töönarkomaan, siis ta ei tule selle mõtte peale. Ja kui tulebki, siis ei julge ta endale puhkust lubada. Süütunded ei lase. Surmahirm, mille ta eos alla surub, et esineda enda ja teiste ees julgena, sunnib teda midagi tegema. Kui ta ei ole surmahirmu täielikult eitama hakanud, siis ta ei ole täielikult välistanud haigestumist ja siis ta läheb arstile. Arst vaatab ta läbi ja teeb uuringud. Heal juhul teeb ta kõikvõimalikud uuringud. Tänapäeval on võimalusi palju.

Uuringud näitavad, et inimene on terve. Sellest võib haigele teatada erapooletult ja emotsioonitult või rõõmsalt ja tujutõstvalt või karmilt ja nõudlikult. Olenevalt sellest, kuidas arst haige kaebustesse suhtub. Arsti suhtumise määrab haige ise. Kuna tegemist on töövõime probleemiga, siis arst rahustab: "Olge mureta. Teie tervisega on kõik korras. Töötage rahulikult edasi." Sellest, et inimene on vaimselt kurnatud, ei rääkinud ei patsient ega arst. Järgmisel päeval või mõni aeg hiljem on patsient surnud. Miks? Ta oli ju terve.

Sellepärast, et inimene ootas kaastunnet ja mõistmist.

Ootas, et inimesed märkaksid tema head tahet.

Ootas, et teised hoolitseksid tema eest samuti kui tema on teiste eest hoolitsenud.

Ootas, et arst ütleks talle otsustavalt: "Inimene! Sa oled väsinud, masinaks muutunud. Võta aeg maha. Elu ei jookse sinu eest ära, kui sina tema eest ära ei jookse. Sulle on puhkust tarvis."

Kõige suurem ja tugevam kohusetundlik inimene, kes jagab ise teistele selliseid nõuandeid, on teisest otsast nagu kõige pisem ja abitum laps, kes vajab kellegi resoluutset ja konkreetset omakasupüüdmatut käsku. Äkiline enesehaletsus sellest, et seda ei tulnud, võib kui tuulepuhang tema eluküünla kustutada. See tähendab: kui lootus muutub kriisihetkel lootusetuseks, et sinust hoolitakse, et sind armastatakse, et sind peetaks millekski, siis pole enam tähtsust aul ega häbil. Siis on lõpp.

Pikisilmi, kannatades ootamine, on tahtmine.

Olen sellise enesehaletsusega seoses toonud näiteid noortest aktiivsetest ärimeestest, kes kukuvad jala pealt nagu murdunud puud ja jätkavad oma minekut manalateel. Poleks nad häbenenud nutta, siis nad oleksid sel korral veel ellu jäänud. Poleks puu süü olnud pehkinud, poleks tuulehoog talle midagi teinud. Hirm häbisse jääda tegi temast pehkinud puu ja tappis. Oleme järjest kiiremas ajavoolus varsti kõik nagu ärimehed ja sellised pehkinud rabedad puud. Seepärast ärge oodake, et teised Teie elu korraldaksid. Kui ootate, siis jäätegi ootama. Eriti mõelge oma laste peale ja leidke moodus, kuidas neile ellujäämise arusaamu nii õpetada, et nad Teie õpetuse vastu võtaksid. Aga ärge kunagi paluge lapsi, et nad Teid ei kurvastaks. See on enesehaletsusega sundimine, mis tekitab vastupidise efekti.

ENESEHALETSUS TEKITAB JÕUETUSE.

SÜÜTUNNE TEKITAB VÄSIMUSE.

Enesehaletsuse üldine toime läheb läbi südame. Kui süda on väsimusest jõuetu, siis ei ole elu enam armas. Süda on meie elu keskpunkt ja armastuse allikas. Võiksime õnnelikud olla ainult sellest, et süda töötab, tähendab armastus ehk liikumine on minus olemas. Võiksime õnnelikud olla, aga ei ole, sest tahame aina rohkem õnne ja armastust. Tahame, et meile seda tõestatakse ja püüame oma armastust teistele meeleheitlikult tõestada, mõistmata, et see pole võimalik. Miks? Sest armastus on vaimne väärtus, aga tõestamine on maine tegevus ehk töö. Paradoksist, mille endale loome, muutumegi abituks. Me ei tea, mida valida. Tahaks mõlemat, aga ei saa. Me ei oska mõista, et kui valime armastuse, siis polegi tõestamist vaja. Töö sellest ei kannataks.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.