Teise pärast põdemisest

Inimesi õpetatakse ennast kaitsma vaimsete rünnakute, halbade ja haigete inimeste eest. Võibolla ma tekitan Teile pettumuse, kui ütlen, et kõik see on vaid tühi töö ja vaimu närimine.

Mis kasu on Teil enesekaitsest, kui Te vastavat halba endale ligi tõmbate? Mida rohkem kardate, seda rohkem tõmbate. Kõige hullem selle asja juures on, et Te tõmbate sealt, kust ei oska kartagi. Kaitsesite ennast ühe eest, aga teiselt tõmbasite täpselt selle energia endale külge. See, mida Te kardate, on kõikjal olemas. Pole olemas sellist absoluutselt eksimatut selgeltnägijat, kes Teile ette ütleks, kust Te mingi energiakese ligi tõmbate.

Fakt on see, et ta on Teie küljes, et Teie kannatate ja "süüdi" on see, keda Te kahtlustate. Tegelikult oli tema puu otsas, kui pauk käis. Kui selgeltnägija ütleb, et see on see, keda Teie mõtlete, siis pole võimatu, et ta vaatab Teie loodud mõttekujundit, fantoomi. Nii tõmbasite ja jääte ka edaspidi endale külge tõmbama energiaid, mis on õppimata, aga ei tohi jääda õppimata.

Oma mõtteraviga tegelemise praktika jooksul olen näinud mitmeid juhuseid, kus väga headel sõpradel, kolleegidel või lihtsalt headel inimestel oli energeetiliselt täpselt samasugune haiguspilt kui kellelgi teisel. Nad kõik tahtsid kannatajat meeletult aidata. Mõni oli teadlikult soovinud haigust osaliselt enda kanda võtta. Inimene saab kõik, mis ta tahab, kui ta seda vajab. Asi oleks nagu selge olnud, aga midagi oli puudu. Kui ma niimoodi tunnen ja seepeale ikka asjast aru ei saa, siis ütlen endale, et pole õige aeg, küll see tuleb, kui mina valmis olen.

Samaaegselt teadmisi oodates tegelen olemasolevate stresside vabastamise ehk iseenda tundmaõppimisega. Kui mina olen uue teadmise vastuvõtuks ehk teadvustumiseks piisavalt küpsenud, siis ta tuleb. Tuleb nii, et tekib selge äratundmine ja inimese olemuse täiustumine olemasoleva süsteemi ühe uue lüli võrra.

Olin ammu jõudnud arusaamisele, et enesehaletsejad tõmbavad ise endale häda kaela, aga kuidas see täpselt käib, seda oli vaja omal kogeda. Energiate ülekandumine haletsetavalt haletsejale käib lihtsalt. Selleks on vaja olla ainult hea inimene, kes haletseb hädalist kõigest südamest.


NÄIDE ELUST

Seoses elukoha vahetusega saime naabriks noorele mehele, kes oli esimesest hetkest peale oma inimene. Sellised äratundmised viitavad eelmiste elude lähedastele suhetele. Süüvisin meie suhete minevikku, kui tundsin, et ma ei ole tema elukatsumuste suhtes ükskõikne. 600 aastat tagasi oli ta mu poeg, kes aastaselt suurte valduste pärimisõiguste ja suure vale väljatuleku häbi hirmus tapeti. See tähendab, mul on temaga seoses 600 aasta vanused alateadlikud süütunded ja paljud muud stressid. Haletsemist ma ei armasta ja ei taha, et ka mind haletsetaks. Seepärast arvasin, et ma ise ei haletse kedagi. Meeldetuletuseks: eitamine on alati viga. Kes ütleb, et tal ei ole seda stressi, sellel on see stress tundetuseks alla surutud.

Arvasin, et ma ei haletse sellepärast, et aidates tal lahti mõtestada tema terviseprobleeme, mis olid seotud puhtalt majandusmuredega, ei olnud ma kordagi härdaks muutunud. Ühel õhtul tuli minu abikaasa ja ütles, et naabrimees on töökoha kaotanud. Vajusin korraks lössi, sest tema stresse teades oli see loogiline. Olin teda õpetanud, aga ta polnud endaga piisavalt tegelnud ja tema liigne sirgjooneline otsekohesus oli teda alt vedanud. Tol hetkel ma ei teadvustanud, et ma oleksin teda haletsenud. Pigem käis peast läbi nurin: "Miks sa ei uskunud mind? Miks sa ei tegelenud oma stressidega? "

Järgmisel hommikul uksest tänavale astudes sattusin esimesena kokku naabrimehega. Tema, kellel on alati meri põlvini ja kes on alati naerul näoga, oli nii lössis kui veel võib olla. Nägu hall peas ja nina nohust ümmargune. Ta oli nii meeleheitel, et ei tahtnud oma solvumist varjatagi mitte. Ütlesin: "Sulle on kõvasti liiga tehtud." "On jah," vastas ta ohates, nagu saja-aastane, ja lõi lootusetult käega. "Kes teab, mille jaoks see halb asi hea oli," püüdsin ta tuju tõsta, aga see ei läinud õnneks. Surmtõsine inimene nalja ei mõista ja me kõik oleme vahel surmtõsised.

Järsku oli minus niisugune selgelt äratuntav üleüldine haletsus, et võis öelda, et mina ise olen haletsus. Samal hetkel ma tundsin, kuulsin, nägin, haistsin - ja kui oleksin tahtnud kompida, siis oleksin katsunud - kuidas see, mis tema hinge vaevab, sõidab nagu kiirrong minu südamesse nagu koopasse kinni. Kõmm ja valmis. Tundsin seda kui füüsilist tõuget. Kuulsin hääli, mis sellise õnnetusega kaasnevad. Haistsin metalli ja raudtee lõhna. Samal hetkel teadsin, et ma võtsin tema haiguse omale. Teadsin, aga ei uskunud.

Kolme tunni pärast olin mina omadega täitsa läbi ja läksin töölt koju, et voodisse heita ja juhtunust järeldus teha. Mul oli palavik, peavalu, nina jooksis kui mahlakask. Üldine halb enesetunne ütles, et selles asjas, mis täna juhtus, tunnen ma ennast halvasti. See tähendab: ma ei tunne veel ühte osa endast, vaja on selle asja olemusse süüvida. Kodu ukse ees tänaval kohtasin naabrimeest uuesti. Tema silm säras ja haigus tundus olevat unustatud. Ma ei hakanud talle midagi rääkima. Mõtlesin, et äkki ta hakkab end süüdi tundma. See, et mina haigeks jäin, polnud tema probleem, see oli minu probleem. Minu probleem oli vaja minul läbi seedida. Oli, mida mõelda.

Kui hommikul olin enesega rahul olnud sellepärast, et olin enda meelest head inimest aidanud, siis õhtul olin sama olukorda teisest aspektist tundma õppinud. Olin endaga rahul, et olin enesehaletsuse ühte varjatud külge tundma saanud. Ja polnud rahul, et ei osanud mõelda ette.

Õhtuks oli mulle energiate ülekandmise protsess selge. Minu tõbi võis lahkuda - ja lahkuski. Ka tagasihoidlik puhastav nohu oli paari päeva pärast möödas. Mis Te arvate, kuidas naabrimehe asjad arenesid? Tema nohu ilmus järgmiseks päevaks tagasi ja oli veel hullem kui eelmisel päeval. See tähendab, et haletsemine ei tee muud kui halba. Teist ei saa haletsedes aidata. Endale seevastu saab teist haletsedes teha palju halba.

Tema halva asja hea külg oli see, et mõne aja pärast sai ta endale töö, kus teda väärtustati kui inimest. Mehe eneseväärikus tõuseb, kui ta saab ausa töö eest ausat palka. Mehe eneseväärikus langeb, kui tema ausat tööd tasustatakse ebaobjektiivselt. Kui vähem makstakse, siis see teeb mehe vihaseks, aga ei hävita inimest temas. Kui üle makstakse, siis makstakse teda kui inimest kinni.

Kes tahab väikese töö eest suurt palka, see tahab, et teda inimesena kinni makstaks.

Ta võib olla raha üle rõõmus, aga seda raha ta ei armasta ja raha lendab tuulde.

Mida suuremaks kasvab rõõm ja uhkus, seda väiksemaks kahaneb eneseväärikus.

Inimene, kes nõuab aina kõrgemat palka, mõtlemata, kas mu töö on seda palka väärt, ei pane tähele ohutunnet, mis ütleb, et tegelikult nõuad sa, et sind inimesena alandataks. Ta võtab seda ohutunnet kui ohtu, et tema materiaalne elu on ohus. Vaimne ja maine lähevad hirmudes inimesel pidevalt segamini.

 

Enesehaletsuse üks osa on teiste haletsemine, mis põhimõtteliselt on enda haletsemine läbi teiste. Kelles ei ole enesehaletsust, selles pole põhjust teisi haletseda.

Antud näide rääkis, mida teeb teiste haletsemine Põhimõtteliselt samamoodi kandub haiguse energia ühest kehapiirkonnast teise, kui inimene haletseb ennast. Põhjuseid enda haletsemiseks on lõputult. Kui olete pisarate halvustaja või eitaja, siis olete kindlasti tabanud ära, kui mingi eriliselt uskumatu enesehaletsuse hoog tuleb peale. Uskumatu on delikaatne väljend, aga vahetevahel on see hoog lausa idiootlik. Pidev enesehaletseja ei pane ennast tähele ega mõtle nii. Tema peab oma haletsusväärset olukorda surmtõsiseks ja nutab surmahirmust.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.