Üks häda ajab teist taga

Nutta võib väga erineval põhjusel.

A. Eluprobleemidest tingitud enesehaletsus.

Näiteks inimesel võib valutada jalg. Ta ei oska seda elus edasijõudmatuse probleemidega seostada. Ta oskab pisikest stressi suuremaks kasvatada. Kujutades endale ette jalutuks jäämist ja sellest tingituna näljasurma suremist ja kõige selle pärast ennast haletsedes, muutub jalavalu kõhuvaluks. Ennast kõhuvalu pärast haletsedes, suurest nälgasuremise hirmust sööma sundides kandub valu konkreetselt ülakõhtu.

Erinevate arstide vahet joostes tekib enesehaletsejal kindlasti tunne, et temast ei hoolita. See tähendab, ei armastata. Tappev kõhuvalu muutub veel tapvamaks valuks rinnus. Mida rohkem inimene endale hädasid välja mõtleb, seda kindlamalt valutab tema pea. Seda jada võiks lõputult jätkata. Pole võimalik, et enesehaletsejal ei ole täna hullem kui kunagi varem. Veenmine, et ta eksib, ainult suurendab tema kaebusi. Nii taandub eluprobleemidest ehk materiaalsetest probleemidest tingitud enesehaletsus hingehädadeks.

Enesehaletsemine ja depressioon käivad kindlalt kokku. Terviseajakirjade ilusad artiklid soovitavad depressioonis inimestesse suhtuda täie tõsidusega, sest nad vajavad erilist tähelepanu. Ilus jutt, asjalik jutt. Missugust tähelepanu nad vajaksid, et depressioon kui allasurutus väheneks, sellest ei räägita. Tegelikult psühholoogia ja psühhiaatria seda ei teagi. Seda teavad idamaade filosoofid. See tähendab, et kirjutaja küll teab, mida kirjutab, aga ta ei tunne asja olemust. Ta pole seda oma naha peal kogenud. Kui oleks, siis ta nii ei soovitaks. Kõige tõenäolisemalt on ta kirjutamise hetkel ise depressioonis või on mõni aeg tagasi olnud, aga ta ei ole olnud depressioonis enesehaletseja ohver.

Tark ja asjalik, aga samal ajal asjatundmatu artikkel võib depressioonis inimeste enesehaletsust veelgi kasvatada. Mismoodi? Üks aastakümneid depressioonis vaevelnud tuttav inimene lõi hiljuti minu nina all võidurõõmsalt laiali artikli depressioonist, mis haaras ajalehest terve lehekülje ja hõiskas: "See on õige jutt. Täpselt minu haigus!" Tal oli nüüd õigustus oma enesehaletsuse kasvatamiseks ja koduste terroriseerimiseks.

Kodused on tema neuroosiga, mida nüüd nimetatakse depressiooniks, täielikus depressioonis ehk depressiivse inimese poolt täielikult alla surutud, aga nad ei tohi piuksugi teha. Kui nad teevad enesekaitseks suu lahti, siis on kohe pahad. Enesehaletsejal on jälle põhjust nutta. Enesehaletsuses inimesel ei saa haletsemisest kunagi küllalt. Mida rohkem talle tähelepanu pööratakse, seda rohkem peab see olema tema nutmiste ärakuulamine, mis iseenesest on ühe ja sama kaeblemise energia pidev ketramine ja korrutamine. Tulemuseks on mõttemürk, mis tapab kodused. Pidev enesehaletsuses surija võib niiviisi kõik kodused ja sugulased ära suretada. Lugesin ja imestasin, et pikas artiklis ei olnud kordagi mainitud, et depressioonis inimesel oleks endal vaja teha midagi oma olukorra parandamiseks.

Võin oma kogemustest öelda, et enesehaletsust aitab korrale kutsuda karm ja konkreetne sõna. Seal, kus on kord majas ehk seal, kus igaüks teab ja tunneb oma kohta, depressiooni ei ole. Veel konkreetsemalt öeldes: seal, kus peremees on majas, ei teata depressioonist midagi. Niipea, kui perenaine peremehele pähe istub, hakkab hirmuvalitsemine ja ka nutt on platsis. Mees on kohustatud lööma korra majja, aga naine, kes korratust provotseerib, peab nutma.

B. Terviseprobleemidega seotud enesehaletsus.

Pidevalt korrutatavad hingehädad materialiseeruvad varem või hiljem füüsilisteks haigusteks, mida ravitakse konservatiivselt - ravimitega, või operatiivselt - haiguskolde väljalõikamisega. Konservatiivse raviga seotud enesehaletsus on märgatavalt tagasihoidlikum. Teadmine, et minult on midagi välja lõigatud, tekitab aga tunde, et vähemalt selle asjaga on nüüd täitsa lõpp.

Ükskõik, missuguse operatsiooniga eemaldatakse inimeselt ainult füüsiline koetükk. Kes on selle üle õnnelik, see on õnnelik. Kes hakkab ennast haletsema, see on õnnetu. Haigust põhjustanud energia kinnistub kehasse ja sõltuvalt enesehaletsuse iseärasustest hajub kas üle keha laiali või pannakse nagu asi, ühelt riiulilt teisele. Kuna inimkeha sümboolsetel riiulitel ei ole tühja kohta, siis pandi pandu eelnevale lisaks ja tulemuseks on veel raskem haigus.


NÄIDE ELUST.

Naine, kellel oli vasaku munasarja healoomulise vesikasvaja operatsioon, hakkas ennast haletsema, et ta pole nüüd enam mingi naine ja et ega mees teda enam nagunii ei taha. Ta oli kurvastanud selle pärast ka enne, muidu poleks talle tekkinud vasaku munasarja tsüsti, aga nüüd oli tal põhjust vaevata oma ajusid seda enam. Olles pidevalt kasvatanud oma hirmu, et mind ei armastata, oli tal nüüd fakt, mis kinnitas, et tal oli olnud õigus. Ta sugereeris endale füüsilist haigust korrutades seda kinnisideed pidevalt. Kuna ta oli alati püüdnud kompenseerida oma alaväärtuslikkust õppimise, targaks saamisega, siisaasta pärast tekkis talle vasaku ajupoolkera vähk. Arstid lootsid, et saavad teda operatsiooniga aidata, aga kui kolju avasid, siis selgus, et see pole võimalik. Minu juurde jõudis ta koos mehega pärast esimest keemiaravi kuuri. Mees teadis diagnoosi, aga naisele sellest ei räägitud. Selle koha pealt tundis mees oma naise iseloomu hästi ja tegi õigesti. Tõe teadmine oleks võtnud naiselt igasuguse lootuse. Arg inimene ei talu tõde.

Kui see naine oleks esimese operatsiooni järgselt hakanud nutunaiseks, siis ta oleks oma pisaratega mehel südame seest ära söönud, aga ise olnuks ainult psüühiliselt haige. Tema ei teinud seda, sest häbenes oma puudujääki. Ta surus oma enesehaletsuse alla ja ketras selle vähiks. Mees sai naise hulludest mõtetest teada alles vastuvõtul. Ta oli nii ¹okeeritud, et aina kordas tasakesi: "Kuidas sa võisid nii mõelda? Ma ju armastan sind. Kuidas sa võisid nii mõelda? Ma ju armastan sind." Mehelik loogika aitas mehel probleemist aru saada ja naist aidata. Mehe abi oli hädatarvilik, sest vasaku ajupoolkera kahjustusega inimene ei ole alguses võimeline iseseisvalt loogiliselt mõtlema.

Mees andis naisele tagasi usu. Õpetas teda uutmoodi mõtlema ja naine läks rõõmsalt kaasa. Mehe selline tegutsemine oli tema jaoks tõestus, et mees tõesti armastab teda. Ometi ei kao sellest kinnisidee, et mind ei armastata. See tuleb uuesti iga hetk, mil parasjagu ei tõestata. Haigele hingelähedane inimene saab haiget aidata väga palju, aga enamik abistajaid on varsti nagu väljaväänatud sidrunid, sest vähihaige naiivsus on suurim meile teadaolevatest hirmudest. Vaatamata kõigele hakkas alguses kõik minema ülesmäge. Naise enesetunne ja väljanägemine paranesid, nii et kõik imestasid. Uskumatuna tundus, et aasta pärast tehtud aju kompuuteruuringul oli vähikolle tunduvalt vähenenud. Paraku olid tekkinud paremale kulasse aju tursenähud. Miks?

Vähihaige, kes tahab mängida kangelast, kaevab endale hauda.

Vähihaiged on inimesed, kes on meeleheitlikult oma paremust tõestades haigestunud. Nad on olnud enda suhtes naiivselt armutud, seega pahasoovlikud. Neil on häbi istuda paigal, kui tervis on parem. Nad sunnivad ennast tahtma seda, mida arvavad, et teised tahavad ja on kurvad kui ei saa seda. Niipea kui jalad kannavad, nii on pea täis paanilisi igas suunas üheaegselt jooksmise mõtteid. Häbi tegemata tegemistest, mis on seisnud haiguse pärast tekitab peavalu - viha iseenda ja elu peale. Abitus teeb jõuetuks ja jõuetus teeb asja veel hullemaks. Püüd leida mõistuslikku väljapääsu paneb valutama pea. See ütleb, et inimene ei ole terve ja inimene langeb kurbusesse. Kurbusehetkedel tekkinud ajuturse tõttu, mis oli näha ka kompuuteruuringul, määrati talle hormoonravi. Ma ei saanud keelata hormoonravi, sest see oli andnud näilise paranemise ja inimene oli sellesse klammerdunud. Seletada haigele, kelle iseseisev mõtlemine seisab hanejalgadel, et laseme kurbuse ja kurbusega rahulolematuse vabaks, on praktiliselt võimatu.

Veel on vähihaigetel patoloogiliselt suur ja naiivne lootus, et haigus haihtub nagu imekombel. Igalt uuelt kontrolluuringult oodatakse, et nüüd on kõik korras. Kui ei ole, siis on kohutav meeleheide. Iga meeleheide on olemasolevate stresside järjekordne tormiks paisumine, mida ei tohiks üldse olla. Stresse oleks vaja vabastada järjekindlalt ja stabiilselt ning võimalikult rahulikult. Nimetatud naine vajus teadmisest, et haigus polegi kadunud, nagu kivi oma kurbusemere põhja mudasse. Ta kaotas lootuse. Ta ei olnud suuteline õppima mõtlema iseseisvalt. Ta mõtted jooksid kokku.

Kurbusest tekkinud ajuturse teeb oma tööd. Hormoonid, millega vähendatakse ajuturset, teevad head, mille varjatud pool on halb. Nad suruvad kahjuks stresse alla nii, et inimene ei tunne neid enam. Kui ei tunne, siis ei oska vabastada. Naise loiuks tehtud aju ei osanud enam iseendaga tegelda. Nokk kinni, saba lahti. Kõige hullem oli see, et usk mõtteravisse, mis suurenes vahepeal tänu headele tulemustele, kukkus nagu kaardimajake kolinal kokku. Lootust kaotamas mees pidi leidma endas veel kord jõudu, millega naist elustada. Kahjuks ei aita mehe lootus olla naist elus.

Keegi ei saa ära elada teise elu, ükskõik kui armas see teine ka on. Igaüks tuleb siia ilma õppima oma elu õppetunde ja tema arengul on teatud lagi. Kõik me oleme surelikud. Kui me ei oska elada ja haigestume, siis on veel üks võimalus: õppida inimese kombel vähemalt surema. See naine, olgugi et liiga hilja, oli iseenda tundmaõppimiseks teinud nii palju, et sai surra rahulikult. Lähedased, kes olid hakanud haige toetamiseks tegelema iseendaga, räägivad nüüd armastatud inimese surmast kui ilusast, sest neid ei vaeva süütunded tegemata tegemiste pärast. Nad ei takistanud minemast seda, kellel on vaja minna.

Selle naise minek oli nagu inimese muutumine ingliks - vaikne rahulik kustumine lühikese aja jooksul. Mahajääjad tajusid tema surma kui pühadust, mis oli kõiki õpetanud. Ta elu oli pikenenud pooleteise aasta võrra, mis on lühike aeg, aga selle aja elamise sisemist väärtust pole võimalik hinnata.

Vähk võib piirduda algkoldega, aga sagedamini kanduvad tema rakud kaugele. Kui operatsiooniga eemaldatakse kõik peale ühe raku, siis kui haige hakkab ennast oma vähi pärast haletsema, kandub vähi energeetika allesjäänud rakku. Kujutage ette, kui tihedaks see energia ennast kokku peab pressima, et ühte rakku ära mahtuda. Et ära mahtuda, paneb ta selle raku plahvatuslikult vohama. Sellistest juhtumitest on tekkinud järeldus, et vähki ei tohi puutuda, et vähk ei taha õhku saada. Sellest suurenevad omakorda hirmud, siis usaldamatus meditsiini vastu, lootusetus ja kiire allakäik.

Ükskõik missuguse tervisehäirega kaasneb alati ka enesehaletsus. Võite otsida ja leida lõputul hulgal enesehaletsuse nüansse. Kõiki neid ei jõua ükshaaval vabastada. Võtke nad kõik kokku üheks üldiseks enesehaletsuseks. Pöörduge tema kui vangi poole, kes istub Teie hirmude vangikongis, ja laske ta vabaks. Kui Teie hakkate temaga suhtlema, siis ei jäta temagi Teiega suhtlemata. Iga vabastamisega kaasneb Teie elujõu tõus.

Elujõudu nimetatakse sageli energiaks. Ühel on palju energiat, teisel on vähe energiat. Ühte peetakse heaks olukorraks, teist halvaks. Tegelikult on mõlemad tasakaalust väljas. Normaalsus on tasakaalus olemine. Enesehaletsuse vabastamisega elujõud tõuseb, aga ei muutu ülienergilisuseks. Allasurutud elujõud, mis vangist vabastatakse, saab tasapisi kõrgemale tõusta ehk inimesena areneda. Enesehaletsus sellepärast, et ma ei saa head, teeb jõuetu inimese tahtmised aktiivseks. Inimene tahaks teha kõike ise, aga ei suuda. Enesehaletsus sellepärast, et ma sain halva, teeb jõuetu inimese tahtmised passiivseks. Inimene ei taha isegi teiste käest enam midagi. Võibolla ta on teinud eluga lõpparve, võibolla ei ole, aga elu kvaliteet on talle ükskõik. Inimene on omadega põhjas.

Enesehaletsejatega on suures hädas head inimesed, kes tahavad teisi aidata. Suur osa neist on endale õppinud vastava ameti. Meditsiini eesliinil olev jaoskonnaarst näiteks on täiesti kaitsetu enesehaletsejast patsiendi ees, kes peab oma õiguseks nõuda, et arst oleks selline, nagu temale meeldib. Kuna haigele meeldiks, et ta saaks arsti kabinetist kõndida välja tervena, siis see tähendab, et arst peaks nii hirmsasti patsienti haletsema, et tõmbaks kõik haige hädad enda kaela. Homme tuleks haige uuesti, sest tal on õigus abile.

Kui elu hakkaks käima selliste patsientide tahtmiste järgi, siis varsti oleksid arstid maailmast välja surnud nagu dinosaurused. Seni, kuni nad teevad enesekaitseks ennast tuimaks, muutuvad nad lihtsalt halbadeks arstideks, kelle juures käivad enesehaletsejad oma hambaid proovimas. Kui oma enesehaletsust vabaks annate, siis saate aru, et ennast aidates aitate arsti, kes aitab Teid vastavalt oma teadmistele samavõrra paremini.

Lõpetuseks: mis Te ütleksite, kui mina ütleksin, et Teis on enesehaletsus sellepärast, et Te ei saanud halba teha? Ükskõik, mida Te ütlesite või mõtlesite, see stress on kõigis olemas.


NÄIDE ELUST.

Vaatasin ühte paariaastast last, kes tahtis leivatükki laualt põrandale visata. Talle ei meeldinud, et laud tema ees ei ole puhas. See, et ta ise suppi lauale ajas ja viimast suutäit leiba ära ei söönud, polnud enam tema asi. See tähendab, et talle meeldib puhtus ja kord, aga meeldib ka seda puhtust ja korda hävitada. Miks? Sest talle ei meeldi ainult väline puhtus. Ta õpetab täiskasvanuid muutuma sisemiselt puhtaks.

Ta ei söö viimast suutäit kunagi ära. See tähendab, et ta kardab oma tegemisi lõpuni viia, sest kardab hinnangut. See on, nagu ka kõik teised stressidki, tema eelmisest elust pärit stress, mida vanemad võimendavad oma samasuguste stressidega.

Tabasin ära tema mõtte leivatükk maha pühkida ja ennetasin tegu kõva selge ja resoluutse ütlemisega: "Ei tohi!" Jõllitasime nagu kaks sikku tükk aega teineteisele silma, kes keda, ja laps tundis, kelle käes on võim. Leivatükk jäi lauale, aga nutu järgi võis arvata, et lapsele oli hirmsasti liiga tehtud. Enesehaletsus sellepärast, et ei lastud halba teha, nõudis ägedalt pealtnägijate, sealhulgas ema, abi.

Nii mõnegi pealtnägija süda läks hardaks, aga mõistus ei julgenud appi tulla. Sellises olukorras järeleandmine tähendaks lapsele karuteenet. Jäin endale kindlaks ja ainult sellest ühest korrast piisas, et lapse halb komme kadus. Laps oli jälle täiskasvanutele ühe asja ära õpetanud. Kui ma oleksin tahtnud hea inimene olla, siis see poleks õnnestunud. Siis ma oleksin toiminud põhimõttel: las laps teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta. Oleksin hiljem lauda ja põrandat puhastades ennast haletsenud ja kirunud nii last kui ka tema vanemaid.

Tegelikult oleksin ju ennast hea inimese kombel haletsenud, et lasin teisel endale, talle ja üleüldse halba teha. Hindame teisi, oskamata mõista, et see on tahtmine teisi viisakalt, ilma sõnagi lausumata, muuta. Teiste muutmine on vägivald ehk neile ja endale halva tegemine. Kui teine sellest ei muutu, siis nutame, nii et ilm läheb hukka. Enesehaletsus sellepärast, et teised ei lase mul endale halba teha, aina kasvab.

Kogu enesehaletsus ongi tegelikult enese haletsemine sellepärast, et ei saanud seda, mida tahtsin - ei saanud halba teha. Abitus ja kurbus plahvatavad meeleheites välja enesehaletsuse pisaratena. Inimene, kes nutab, et keegi on halb ja tema peab seepärast kannatama, nutab ju tegelikult sellepärast, et ta pole saanud teist selliseks teha, nagu ise heaks arvab. Teiste hindamine on juba iseenesest tahtmine, et teised muutuksid heaks.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.