Suguvõimetusest

Nii, nagu kõikide elukriiside, nii ka naiseks või meheks olemise kriisi juured asuvad lapsepõlves, vanemates. Kui ema ei ole osanud olla naine ja ema ning isa ei ole osanud olla mees ja isa, siis ei oska seda ka lapsed. Alateadlikult, eelmistes eludes õpitule vastavalt, nad oskaksid, aga vanemate kasvatus hävitab seda niivõrd, kuivõrd vanemad tahavad olla head.

On olukordi, kus on võimatu valikut teha ehk on olukordi, millest kasvab välja võimetus. Võimatus tekitab võimetust. Vaimset, hingelist ja füüsilist võimetust. Ükskõik, mis valdkonda võimetus kuulub, ta on ikkagi eluvõimetus. Elu ei võta meilt võimalusi ära. Me ise teeme seda. Kõige sagedamini teeme seda armsate inimeste abil, keda nimetatakse vanemateks. Oleme need vanemad küll ise valinud ja vajame selles füüsilises elus neist algust saavaid õppetunde, aga vanemad teevad need eriliselt raskeks.

Enesehaletsuse ehk eluvõimetuse probleem algab sellest kui mõlemat vanemat võrdselt armastav laps sunnitakse üht või teist vanemat eelistama. See tekitab lapses täieliku abituse. Isegi nutust ei ole abi. Jääb ainult üle ennast tugevaks teha ja kannatada. Mida kiiremini lapsel protest tekib, seda kiiremini ta haigeks jääb ja selle halva asja hea külg on see, et keha ohverdades säästab ta oma olemust. Mida kiiremini laps kodust ära põgeneb, seda raskemaks teeb ta oma maise elu, aga vaimse teeb sellega kergemaks. Kui muud hakkamist ei ole, see tähendab: kui muu variant ei sobi, on hirmutav, on võimatu, siis kolmas variant on nutma hakata.

Inimene, kes ei oska oma peaga mõelda, kellel pole otsustusvõimet, see haletseb kõike ja tal on kõigist ja kõigest kahju. Alati ja igal pool. Tema otsustusvõime on kohusetunde taga kinni ja ta näeb kõikjal ja kõiges ainult halba poolt koos oma abitusega teha seda heaks. Talumatult kurvastav on sellisele inimesele näha pidevaid tülisid armastatud inimeste vahel, kellest üks või mitu surevad, elujõust aeglaselt tühjenedes. Abitus muutub lootusetuseks, kui keegi neist sureb. Selline inimene ei looda nüüd võibolla kogu elu jooksul enam millelegi. Meeletud süütunded, et ise ei teinud midagi ja teiste süüdistamised, et keegi aeti hauda, võivad väljendada tema hingepiina surmani.

Lapse jaoks ei ole raskemat vaimset katsumust kui näha või tunda, kuidas ema ja isa teineteist pidevalt hävitavad. Selle võib vaikides välja kannatada ja surra oma kannatustesse. Kui surm ei tule appi, siis peab selle nuttes välja kannatama. Usk, et täiskasvanuks saades lähen kodust nii kaugele kui jalad võtavad, annab paljudele elulootust. Usk ja lootus kasvõi sellisesse väljapääsu teevad inimese vaimselt vastupidavamaks.

Usk normaalse elu olemasolusse võimaldab inimesel areneda ja otsida, leida ja areneda. Vastupidi: minna vanematele külla või kohata neid juhuslikult ja näha, et midagi pole muutunud, võib tuhastada kõik vahepealsed saavutused. Teadmine, et vanemaid ei saa valida, et nende arusaamu ei saa muuta, et nende võimuvõitlust pole lapsel võimalik lõpetada, võib tekitada lapsele niisuguse abituse ja haletsuse, et kogu elu tundub mõttetu. Alateadvuses elab ju vajadus oma elu õnnelikuks teha, see tähendab: teha vanemate energiatest koosnev energia õnnelikuks. Võimetus seda teha on vaimne abitus, millele võib järgneda ka igasugune füüsiline abitus ehk tegevusvõimetus.

On selliseid peresid, kus elatakse küll füüsiliselt koos, aga isa on milleski nii absoluutne süüdlane, et temaga ei arvestata üldse kui inimesega. Tema on masin, mis lunastab oma süüd teenimisega. Mõni mees on kodus peale selle, et ta raha teenib, ka naise ja laste toapoiss ja koerapoiss. Ja kõik ainult sellepärast, et ta on kunagi mingi vea teinud. Kogu perekonnas on absoluutne teadmatus, et andeksandmine on üldse olemas. Kui ongi teadmine, siis teises süüdlast nähes kannatatakse kasvõi haua ääreni välja, aga andeks andma ega andeks paluma ei hakata. Ego ei lase. Ego mõtleb: kui mina alustan, siis peetakse mind süüdlaseks. Ta ei oska endast anda, ta oskab endale võtta. Nii otseses kui ka kaudses mõttes.

Vanem võitleb eluga, sest näeb elus ohtu. Mida rohkem ta ütleb omas enesehaletsuses endast mittehoolivat, seda rohkem muretseb lapse pärast. See tähendab: seda rohkem elab ta lapse elu ära. Ta võib lapse nii elujõuetuks teha, et lapse areng peetub. Tulemuseks on infantiilsed täisealised lapsed, kes enne ei muutu täiskasvanuks ei välimuselt ega ka teovõimelt, kui vanematest võimalikult kaugele ei lähe. Igal inimesel, kes paistab oma east noorem, oleks vaja selle probleemi peale mõelda. Rõõm mittevananevast välimusest võib vastasel juhul kasvada kurbuseks mitteküpseva olemuse pärast.

Muretsemine on nii raske stress, et sellest on järgmises raamatus eraldi juttu. Muretsemist peetakse hea inimese tunnuseks, millega õigustatakse häid tegusid, mis on oma olemuselt halvad. Näiteks üks laps sai õnnetult surma. Ema kohustab ennast teise lapse pärast ööl ja päeval muretsema ja käib temaga kõikjal koos, arvestamata, et laps on juba 30aastane. Ta on mul ju ainuke, põhjendab ema nii südantlõhestava häälega, et igaüks, kel on süda sees, jätab edasise jutu sinnapaika. Ema rõõmustab nagu laps, et tema laps on välimuselt ja olemiselt nagu 15aastane.

Enesehaletsus on sellisel juhul kasvanud infantiilseks ehk lapsikuks elurõõmuks, mis võib takistada isegi ema vananemist. Kui kõik peavad ema oma lapse õeks, siis ema silmad säravad rõõmust. Tore on sellist ilusat inimest vaadata, aga raske on temaga koos elada. Kuna inimene, kes satub iseenda välimusest vaimustusse, pole suuteline enam ennast kriitiliselt vaatama, siis - nähes selliseid "õnnelikke" - õppige sellist õnne iseendast vabastama.

Kõige raskem takistus töös inimestega on nende teadmine, et asi on nii, ja nii ta ka jääb. Midagi juhtus ja see on fakt. Fakt on sündinud tõsiasi. Teadmine, et minevikku, ajalugu muuta pole võimalik, on inimeste teadvusesse fikseerunud dogmana, mis korrutab järjekindlalt ühte ja sedasama. Kuulete oma vanemaid, eriti emasid, raiumas kui rauda, et isa oli halb ja mis ta kõik tegi. Või tunnete, et kohe tuleb plahvatus, kui ütlete isa kohta midagi pooldavat. Või põrkute vastu külma vaikimise seina, kui julgete isa mainida. See on kõige hullem.

See kõik on maine tõsiasi, mida ei saa teiseks teha. Emal on õigus. Võibolla mäletate juhtunut isegi. Kui räägite isaga, siis ühest ja samast sündmusest rääkides kuulete hoopis teist hinnangut. Sageli mehelikku hävitavat enesehinnangut. See on samuti fakt. Ainult liiga naiselikuks muutunud mehed süüdistavad naisi ja haletsevad iseennast. Niikaua, kuni Te pole vabastanud teadmist, et ajalugu ei saa muuta, olete tegevusvõimetu. Võibolla kannatate sellepärast nii palju, et muutute ka töövõimetuks.

Võibolla hakkate töövõimetuse ajal järsku aru saama, et

ma ei saa tegusid teiseks teha,

aga ma saan muuta suhtumist juhtunusse.

Ma ei saa oma vanemaid ümber teha,

aga ma saan muuta suhtumist nendesse.

Ma ei saa ennast teiseks teha,

aga ma saan muuta oma suhtumist iseendasse.

Selleks on vaja hakata iseendaga tegelema.

Võibolla hakkate aru saama, et ühed ja samad sündmused ei kordu lihtsalt niisama. Nad korduvad selleks, et Te hindaksite oma hinnanguid ümber. Hindate kasvõi tuhat korda ümber, kuni ükskord saate aru, et sündmus on väärtus, mis õpetas Teid elu ühte aspekti mõistma. Te ei haletse enam ennast sellepärast, et Teil on niisugused vanemad. Olete neile tänulik, et nad sellised on, sest vastasel juhul Te poleks oma probleemi lahendanud.

Nii, nagu suhtutakse vanematesse, suhtutakse kõigesse, aga paralleele ei tõmmata. Niikaua, kuni tahate midagi saada või muuta, on hirm, et seda ei saa. Ei saagi. Istute aina sagedamini, käed rüpes ja silmad peos ning kui keegi Teid innustama ja elustama hakkab, siis hakkate tõestama, et Teil on õigus. Teie pole oma paigalseisus süüdi, takistus on süüdi. Teie olete ingel taevast, kes on tahtnud ainult head, aga teised ei lase seda teha. Oma paigalseisuga olete omakorda muutunud oma lastele takistuseks.

Vaadake inimesi, kelle igapäevategevus on teiste tegevuse takistamine, et tõestada neile oma haletsusväärset olukorda, siis saate aru, kui vajalik on oma võimetuse ehk enesehaletsuse vabaks laskmine. Vastasel juhul muutute veel üheks kibestunud inimeseks, kellel ei ole elujõudu oma elu elamiseks, aga nende materdamiseks, kelle elu on korras, jõust puudu ei tule. Miks? Sest elujõud ja tahtejõud on kaks eri asja. Mida suurem on tahtejõud, seda väiksem on elujõud. Pole võimatu, et materdatavad on Teie lapsed.

Tahtmata neile halba,

tahate neid oma meele järele muuta.

See tähendab: tahate neile halba.

Enesehaletsus on aktiivse rünnaku relv, mida kõik kardavad, sest ta ründab olemusega. Ta loob endale vaenlase, hävitab tema elujõu ja siis saab võitu. Kui võitu sai, siis imeb elumahladest tühjaks nagu ämblik kärbse. Kui vihkate enesehaletsejaid, siis vihkate oma allasurutud enesehaletsust ja imete nagu ämblik iseennast elumahladest tühjaks. Teie silmad võivad olla kuivad, aga Te vaatate ebaõiglast maailma enda ümber ja tunnete, kuidas elurõõm kuivab kokku. Kui tahtejõud murdub, siis vajute kokku, sest elujõu olete tahtejõu kasvatamisega ammu ära hävitanud.

Tegelge endaga, andke vabaks teadmine, et Teil pole vanematega seoses võimalik mitte midagi muuta, ja Te tunnete kergendust. Olete suuteline uuesti keskenduma oma tegemistele. Vabastades vanemaid jõuate arusaamiseni, et nad pole Teie omand, mida peab muutma. Tunnete, et elu annab Teile valida kas vanemad või iseenda. Valite enda - ja ei tunne süümepiinu, et vanemaid ei valinud. Te ei peagi neid uuesti ja uuesti valima. Olete nad üks kord valinud ja sellega tegite elu õppetundide valiku. Nüüd on vaja neid ainult tundma õppida. Nad on ainult Teie maised õpetajad ja Teie olete nende vaimne õpetaja. Kui olete nende maised õpetused ära õppinud, siis on kõik korras. Kui ei ole, siis õpite võõrastelt inimestelt.

Kui kannatate vanemate pärast, siis olete nagu kohusetundlik õpetaja, kes sunnib õpilasi oma vaimseid õppetunde vastu võtma ja ei saa aru, miks õpilased teda vihkavad. Või miks nad ei õpi. Teate, kui vajalik on see, mida Teie õpetada tahate, aga ei tunneta, et pakute valel ajal, valedele inimestele, vale asja. Nad ei vaja seda, mida laps vajab.

Tahtes oma vanematele head, küsimata, kas nemad vajavad seda, olete samasugune oma tahtmiste pealepressija, nagu nemadki. Õppige mõistma, mis tähendab, et vanemad on lapse maine minevik. Vanemaid vabastades ei vea Te neid vägivaldselt oma vaimsesse tulevikku. Saate aru, et nad pole selleks sündinud. Neid vabastades ei lase Te neil ennast nende maisesse minevikku tagasi tirida. ‘Vabad suhted on armastamine.

Kui Teil on olnud head vanemad ja õnnelik lapsepõlv, aga Teie silmad on märja koha peal, siis olete õnne vääriti mõistnud. Olete siia ilma tulles tõelise ja näilise hea vahel valimisel valinud näilise hea. Nüüd olete abitu. Olete võimetu näilist head läbi nägema. Tähendab, see on Teie õppetund. Olete pidanud armastust hea saamiseks, aga armastus on lihtsalt andmine ja antu vastu võtmine.

Kogu meie elujõuetus taandub enesehaletsuseks sellepärast, et mind ei armastata ja minu armastust ei vajata. Jõudsime suure kaarega jälle põhistressideni. Kui poleks hirme, siis poleks ka enesehaletsust. Kui poleks hirme, siis poleks süütundeid ja siis me ei teeks tegusid, mis süvendavad stresse. Siis meil ei oleks suhted vanematega ja maailmaga sassis.

Niikaua, kuni inimesel on tahtejõudu, mida mobiliseerida, et olla oma probleemidest üle, peetakse teda tugevaks. Tugevus meeldib kõigile. Enesehaletsus, mis murrab tahtejõudu teda nõrgestades, jääb ükskord peale. Inimene, kes midagi väga tahtis, ei taha enam midagi. Üks probleem plahvatas üleüldiseks.

Haletsemine on stress, mis võib röövida inimeselt momentaalselt viimsegi jõunatukese nii, et ükski vägi maailmas ei suuda seda hädalist aidata. Pole ühtegi medikamenti, mis suudaks teha enesehaletsuse energiat olematuks. Haletseda võib ennast ja teisi ja kõikvõimalikke eluavaldusi. Kes haletseb oma elu, sellel pole elujõudu, kes haletseb oma tervist, sellel pole terveks saamise jõudu. Kes haletseb ennast, et ta peab tööd tegema, sellel pole töötegemise jõudu. Kes haletseb teist inimest, sellel pole teise inimese abistamise jõudu. Kes haletseb ennast oma soo pärast, sellel tekivad

suguvõime ehk seksuaalelu häired.

Suguelu häired võivad olla

varjatud - sigimisvõime häired või

väljendunud - suguvõime häired.

Varjatud suguvõimehäire tunnuseks füüsilisel tasandil võib olla ainult sigimisvõime puudumine. See võib kesta lühikest aega ja kasvada üle suguvõime häireteks ja lakkamiseks, aga võib kesta kogu elu ja mitte kasvada suguvõime häireteks. Naise ja mehe suguvõime probleemid on põhimõtteliselt ühesugused, ainult, et naine võib neid varjata, mees ei saa varjata. Tema anatoomia ei luba seda.

Mees, kes kurvastab sellepärast, et ei ole iseendaga rahul, kaotab sigimisvõime.

Mees, kes kurvastab sellepärast, et teised ei ole temaga rahul, kaotab suguvõime.

Üleüldine kurbus iseenda suutmatuse pärast hävitab mehe seksuaalsuse üldiselt.

Sama kehtib põhimõtteliselt naiste kohta.

Veel täpsemalt: mees, kes kurvastab oma madala enesehinnangu pärast, kaotab sigimisvõime. Kui ta arvab, et keegi ei tea tema puudujääki, siis tema suguvõime võib olla korras. Selline mees võib olla energiat täis naljamees, isegi naiste lemmik, kes arvab, et ta armastab naisi, tegemata neile liiga. Ta võib olla väga kriitiline meeste suhtes, kes teevad naistele lapsi. Vanasti olid selliste meeste naised "süüdi", et peres ei ole lapsi. Tänapäeval panevad arstid mehele azospermia armutu diagnoosi. Mees, kes diagnoosist sõltuvusse jääb, terveks ei saa.

Mees, kes kurvastab seepärast, et teised ei ole temaga rahul, kaotab suguvõime. Mida rohkem ta püüab kõigile kõike teha, et meele järgi olla, seda rohkem on ta häbis, sest seda ei suuda nagunii keegi. Ta reageerib traagiliselt naise ja naiste tahtmiste ja kapriiside peale, pidades neid endale suunatuteks. Tal ei tule kunagi mõttele küsida naiselt, mis naisel viga on. Ta võtab vabatahtlikult enda hingele naise probleemid, mis naist rahulolematuks teevad ja mida lahendada saab ainult naine ise. Mida kiiremini püüab mees lahendada naise probleeme, seda kiiremini tekib tal enneaegne seemnepurse. Mida lootusetum on ta tööde suhtes, seda lootusetum on, et tal üldse enam seemnepurset tekib.

Analoogselt mehele tekivad suguelu probleemid ka naistel. Madal enesehinnang kustutab naise seesmise tule, mis peaks kutsuma meest ligi ja valmistama naise keha suguaktiks ette. Kustunud kirg ei lase naist üles sulada ja elumahladel voolama hakata ka siis, kui naine mängib ülikirglikku naist. Limaskestad kuivavad ja saavad suguakti ajal vigastada. Mida meeleheitlikum on sellise naise tahtmine tõestada oma paremust, seda enam ei kõlba talle ükski mees ja seda lähemal on kõige moodsam allergia - allergia mehe sperma vastu.

Tänapäeva mees vaevleb oma madala enesehinnangu käes. Tänapäeva naine vaevleb oma kõrge enesehinnangu käes. Mõlemal on tulemuseks ka suguelu probleemid.

Lühidalt:

naisel, kes ennast haletseb, et ta pole mingi naine, tekib frigiidsus.

Mehel, kes ennast haletseb, et ta pole mingi mees, tekib impotentsus.

Kui naine haletseb naisi, et need peavad rasedaks jääma, siis tal pole rasedaks jäämise jõudu. Kui ta haletseb naisi, et need peavad rasedust kandma, siis tal pole raseduse kandmise jõudu ja rasedus hakkab katkema. Kui naine haletseb ennast, et ta peab sünnitama, siis tal pole sünnitamise jõudu. Tal tekib sünnitustegevuse nõrkus. Tema eest peab selle töö ära tegema meditsiin. Teeb ta seda rohtudega sünnitustegevust stimuleerides või skalpelliga, keisrilõike teel, tulemus on üks - elujõuetus. Mis moel see lapse elus avaldub, eks see ole hiljem näha.


NÄIDE ELUST.

Jälgisin noori, kes tegelesid oma esimese lapse sünnitamisega. Ma ei saa öelda, et naine sünnitas. Ma võin öelda, et nemad sünnitasid. Nad oli peresünnituseks valmistunud, raseduse ajal rahulikult iseendaga, teineteise ja lootega tegelnud. Vaimne koosolemine ei seganud igaüht eraldi oma maiseid tegemisi tegemast. Naine oli raseduse viimasel kuul tarvitanud homöopaatilistes kogustes vitamiine, sest sünnitas kevadtalvel. Homöopaatiline kogus on keemiliselt mitte midagi. Rasedus oli kulgenud normaalselt.

Imetlesin noore kogenematu mehe asjatundlikkust naisele vajalike abivõtete äraaimamisel. Nad vahetasid ainult üksikuid sõnu, sest enne kui naine suu avas, oli mees juba teinud midagi, mis naise olukorda kergendas. Nad olid keskendunud oma armastuse vilja ilmale aitamisele nii, et emal oleks võimalikult lihtsam ja valutum. Sünnitus kestis ainult seitse tundi.

Tund enne lapse sündi sünnitaja haigutas. Teritasin tähelepanu. Mida see tähendab? Ta ei saanud väsinud olla. Kaheksa minuti pärast, peale emaka järgmist kontraktsiooni, haigutas ta uuesti. Mul oli tunne, et emaka kontraktsioonivõime oli veidi langenud. Kolmas kontraktsioon tuli minutilise hilinemisega ja selle järel naine haigutas jälle.

Haigutamine tekib siis, kui energiakanalid sulguvad. Haigutamine avab kanaleid. Vaatasin, missugune stress on pannud energia kinni. Nägin, et enesehaletsus. Küsisin: "Kas viimane valu oli veidi nõrgem?" Naine noogutas. Selge, olin tabanud ära sünnitustegevuse nõrkuse tekke alguse. Ütlesin: "See on enesehaletsus. Lase ta vabaks. Ta tekitab sulle sünnitustegevuse nõrkust. Lapsel ei ole ka hea." Rohkem ma selle sünnituse jooksul ei rääkinud.

Naine lõi oma poolkinnised silmad lahti. Igasugune uni oli kadunud. Nägin, kuidas ta stressi vabastas, kuidas lapsega kõneles, paludes oma hetkelist nõrkushetke andeks. Väike pinge, mis oli sünnitustuppa siginenud, kadus. Kõik olid jälle omas rollis ja sünnitustegevus kulges tõusvas joones. Sünnitustegevuse nõrkus oli välja ravitud ja laps sündis kaelakandvana ja pilku fikseerivana. Kui ta nabanööri otsas ema kõhul lesis, siis ta vaatas kõigepealt emale otse silma. See tundus igavikuna, tegelikult kestis paar minutit. Siis keeras pilgu isale ja vaatas ka temaga paar minutit tõtt.

Kui ta silmad minule pööras, siis olin veidi üllatunud. Vaatasime siis, kaks inimest, teineteisele täiesti rahulikult otse silma ja ma tundsin, et tema ei ole väike ja mina ei ole suur. Oskus sündimisest saadik tõtt näha, on selle lapse õnn ja õnnetus. Õnn, kui vanemad on omavahel siirad. Õnnetus, kui vanemad on ebasiirad. Õnn, kui nad tunnistavad endale oma vigu. Õnnetus, kui nad ei tunnista. Aususe õpetaja on ta neile igal juhul. Kui vanemad sellest elu igal hetkel viivitamatult aru saavad, siis on see nende õnn.

Nüüd, ligi kolm aastat hiljem, tean, et see ongi nii. Nad on õppinud lapse iga protesti peale endalt küsima: "Mis vea ma praegu tegin?" Nad on õppinud lapselt küsima: "Mis vea meie, emme ja issi, praegu tegime?" Tuleb aeg ja nad õpetavad lapsele: "Küsi nüüd endalt, mis vea sa tegid. Ja kui ei saa aru, siis küsi meilt. Küllap leiame põhjuse koos." Loodan, et see ei jää minu ilusaks unistuseks.

 

Inimene on kõigepealt inimene, alles siis on ta naine või mees. Inimestena oleme kõik võrdsed. Inimestena oleme vaimsed tervikud, kes koosnevad nais- ja meesenergiast. Kui me ei oska olla inimesed, siis oleme naise ja mehena poolikud, kelle alateadvus ehk hing otsib vastaspoolega ühinemise teel tervikuks saamist. Soorolli üle- või alatähtsustamine toob kaasa kannatused.

Naised armastavad oma muredest rääkida ja neid lõputult korrutada. Mehed, vastupidi, ei armasta seda, sest see teeb mehe nõrgaks. Mehe uhkus ei luba oma nõrkusega kiidelda. Ka naine, kes peab ainult endale lootma, ei või sellist lusti endale lubada. See ei tähenda, et sellises naises ei oleks enesehaletsust. See on vaid keelu all.

Kui mees hakkab ennast haletsema, et tal pole pead õlgadel, siis tema pea ei võta enam. Ei võta vastu teadmisi, mida elu annab või ei rakenda neid praktikasse. Kui mees haletseb ennast, et ta ei oska majandada, siis tal pole jõudu majanduselu parandada. Kui mees ei suuda mõelda ega majandada, siis ta hakkab ennast haletsema, et ta pole mingi mees. Sellest saab alguse impotentsuse areng.

Selle haiguse vastu pole mingit muud rohtu, kui et enesehaletsus on vaja vabaks anda.

Impotentsus on kiire tulema ja kiire minema. Olen loengutel naistega naljatanud, et kui tahate oma meest ükskõik missugustel omakasupüüdlikel eesmärkidel impotentseks teha, siis hakake teda haletsema. Mida tõsisemalt seda teete, seda kiiremini tulemuse saavutate. Alguses virisege ja nurisege ja kui näete, et mees vajub norgu, siis hakake haletsema ja manama kõiki, kes teevad Teie mehe elu raskeks. Kui mees näeb, et tema kallis naine ei saa oma vigadest aru, siis tema abitus suureneb ja enesehaletsus samuti.

Nii mõnedki naised on selle jutu peale tulnud ja kurtnud, et nemad ongi just nii teinud. Võin neid lohutada, sest impotentsust on suhteliselt kerge ravida. Kes on oma vigade parandamiseks valmis, see ka parandab need vead.


NÄIDE ELUST.

Toimekas ja asjalik 40aastane naine, kes on siiani oma probleemidest üle olnud, on olnud sunnitud vastuvõtule tulema, sest tema taluvuse piir on käes. Silmad maas, peab ta häbiga tunnistama, et pole oma perekonna probleemidest jagu saanud. Mees on juba viis aastat joonud. Perekond kannatas, kuid pidas vastu, sest isa oli heatahtlik. Viimasel ajal on tekkinud vihapursked ja see pingestab nii naist kui lapsi. Laste õppeedukus on langenud. Priimustest on lühikese ajaga saanud keskpärased õpilased. Naisel on tekkinud peavalud.

Kuna naine veeretab oma juttu nagu kuuma kartulit, siis küsin: "Kas see on kõik?" Peale mitmekordset küsimist ja pärast pikka keerutamist selgub, et ei ole kõik. Mees on viis aastat ka impotentne olnud. Naine kiirustab kinnitama, et teda see ei häiri. "Kulla naine, sellist juttu võite ükskõik kus rääkida, ainult mitte siin," ütlen.

Küsin naise käest: "Kas Teie mees ehitab maja?" Selgub, et ehitab juba seitse aastat. Pere elab majas sees, kuigi teha on veel palju. Naine on ehituse sees elamisest tüdinenud. Tüdimus tuli üsna kohe peale maja ehitamise algust. Tahtmine maja saada ja tahtmine, et mees õhtuti kodus oleks. Tahtmine, et mees riigitööl rohkem raha teeniks ja tahtmine, et ta võimalikult ruttu õhtuti maja üles ehitaks. Tahtmine kiiremini, rohkem ja väiksemate kulutustega - need on üksteisele vastukäivad stressid. Mõlemate tahtmised ja mittetahtmised tegid oma töö ja mees murdus esimesena. Ta hakkas oma abituse kurbust viinasse uputama.

Purjus peaga oli ta vapper vennike edasi, aga pohmellis peaga tundis ennast suure süüdlasena ja kui üritas andeks paluda, siis sai häbistatud ja eemale lükatud. Mehel oli olnud silmi ainult oma naise jaoks, ja kui silmad on häbi täis, siis võib silmi tõsta ainult pimedas ja teki all. See on üldtuntud tõsiasi, et abieluinimeste leppimine toimub sageli voodis. Mees, kes ootab kõigest südamest andestust, võib teha ainult ühest eemaletõukamisest eluaegsed järeldused. See on tema probleem, seda küll. Aga eks see ole naise probleem ka. Seks on ikkagi naise ja mehe ühine asi. Seksist keeldumisega karistamine on naiste hästi tuntud valuvõte.

Kui mees tahab naist, aga naine ei taha meest, siis mehel tekib impotentsus. Kui arvate, et vastupidisel juhul tekib naisel frigiidsus, siis eksite. Kui naine tahab meest ja mees ei taha naist, siis naise seksikus tõuseb. Naine teeb kõik, et saada meest kätte. Kui mees võtab äärmuslikul juhul naise füüsiliselt, siis naine võtab mehe meeleliselt. Ajab mehe pea segi, ja mees ongi käes. Mis võtmistele järgneb, see on iseasi.

Mida vägivaldsem ehk mida vähem naise tahtmisi arvestavam on mees, seda seksikam ta on, ja seda frigiidsem on naine. Et peletada meest eemale. Tulemuseks on, et ta peletab eemale ainult mehe tunded, mitte keha. Mees, et oma tundeid kaitsta, hakkab kasutama ainult naise keha. Naise tunded on talle ükskõik. Mida rohkem naine nutab ehk mida jõuetumaks ta ennast teeb, seda vihasemaks mees muutub. Pisaraid neelav naine all ja raevukalt trampiv mees peal, on üsna tavaline nähtus. Selline mees seksib julma raevuga. Kui tema impotentsus tekib, siis vanas eas, äkiliselt ja lõplikult. Kuna sellised mehed hindavad iseennast oma seksuaalsuse järgi, siis impotentsuse tekkides võib selline mees ainult vihasena ringi käia.

Teadmine, et mina tahab teda või tema tahab mind kütab kirge.

Teadmine, et mina ei taha teda või tema ei taha mind summutab kirge.

Mida parem ehk mida rohkem naise tahtmisi arvestavam on mees, seda külmem on naine. Naine tahab, et mees teda parasjagu armastaks, temaga parasjagu mängiks ja parasjagu võtaks. Kusjuures see parasjagu tähendab: naise tujudele vastavalt. Kuna head meest, kes oskaks naise tujusid ära aimata, pole olemas, sest kuna headus ja enesehaletsemine käivad kokku, hakkab selle mehe potents juba nooruses tasapisi vähenema ja kustub võibolla üsna noorelt. Mida suurem on mehe headus, seda nooremas eas tekib impotentsus.

Iga normaalne mees tunneb ära, kas naine keeldub seksist sellepärast, et tal ei ole endal midagi korras või keeldub selleks, et meest karistada. Eriti alandav karistamine on see, kui mees ei ole jõudnud naise materiaalseid tahtmisi täita. Enda õigustamine sellega, et ei taha purjus mehega seksida, annab naisele enesekindlust ja ta ei hakka üldse mõtlema, miks mehe karskus on alkoholismiks muutunud. Lapsena ta ju ei joonud.

Kui mees viinast julgust võttes ikkagi naise külje alla trügib, siis naise ironiseerivad demonstratiivsed haletsemised sajavad nagu kahurikuulid otse mehe südamesse ja ühel päeval mees enam ei trügi ligi. Ongi tekkinud impotentsus. Kui naine sellest teada saab, siis tema heameel, et mees teda ei võta, muutub pahameeleks, et mees teda ei võta. Oma löödust kannatab ta, hambad ristis. Mehe tunne, et teda sellisena, nagu ta on, ei vajata, muutub teadmiseks. Ta ootab ainult, millal talle ust näidatakse. Lootus, et tema tööd vajatakse, sunnib teda ööd ja päevad tööle. Lootusetus, et teda ennast ei vajata, sunnib jooma.

Õpetasin naist, et tal on vaja paluda oma südames mehe käest oma oskamatus armastada, andeks. Endale andeks anda, et kasvatas saamahimu endast suuremaks. Oma kehalt andeks paluda, et pani keha sellega kannatama ja hakkas kannatusi veel eitama ka. Ütlesin, et mehele pole seda kõike mõtet rääkida, sest ta pole minu raamatuid lugenud ja ei saa aru. Lugema ta nagunii ei hakka, sest tal on niigi vähe aega. Kriisis inimene lööb kõigele käega, sest tal on endast ükskõik.

Mees, kes tahab liiga mees olla, ei taha tunnistada, et naine mängib tema funktsioonides mingit rolli. Arukas naine ei hakka oma heategu tõestama. Ta lihtsalt parandab oma vea ja on õnnelik kui see õnnestub.

Kahe kuu pärast tuli naine uuesti vastuvõtule ja rääkis, mis oli juhtunud. Ta oli endaga kõigest hingest tegelenud. Palus andeks ja andis andeks nii, nagu oskas ja nii puhtast südamest, kui vähegi suutis. Ega see kerge ei olnud. Möödus viis päeva. Öösel ärkas ta mingi imeliku tunde peale üles. Mees oli samuti ärganud ja nii nad siis jõllitasid mehe varjusurmast ülesärganud peenist. Vastava funktsiooni kontrollimine käis kähku - ja rohkem kui üks kord. Perekonnaelu see külg oligi normaliseerunud.

Rõõm oli algul suur, aga nüüd tuli naine oma kurbust kurtma. Ta ei teadnud enam, mis teha, sest mees käis vallaliste naiste juures külakorda. Asi polnud selles, et naine ei suutnuks mehe tekkinud hüperseksuaalsust rahuldada. Asi oli milleski, mis oli mehest tugevam. Olukord oli minulegi ootamatu ja ma küsisin impulsiivselt: "Öelge, mida Te tahate? Kas seda, mis oli kaks kuud tagasi või seda, mis on praegu?" Naine hakkas kätega ägedalt vehkides seletama, et ikka seda, mis on praegu. Ütlesin: "Suurepärane! Varuge niikaua kannatlikkust, kuni mees oma viie aasta tegemata tegemised tehtud saab. Eks ta kontrollib ennast igakülgselt ära ja rahuneb siis maha. Kui ta Teid ei armastaks, siis ta oleks juba ammu läinud. Küllap saate mõlemad oma vigadest aru ja elate õnnelikult edasi."

Nii läkski.

 

Inimene vajab kaastunnet, mitte haletsemist. Kahjuks ei tehta neil kahel vahet. Hoopiski ei osata mõelda, mida tähendab, et hea on halb ja halb on hea. Kirjutasin juba esimeses raamatus, et kõik, mida inimene nimetab eriliselt heaks, on tegelikult eriliselt halb. Ja kõik, mis on väga halb, on väga hea. Sellest saame aru siis, kui meil on kannatlikkust see halb ära kannatada. Tavaliselt seda kannatlikkust ei ole.

Stresside kogunemisel muutub stressi kvaliteet ja teda nimetatakse siis teise nimega. Nii on ka ülisuurel haletsemisel teine nimi. See on üliarmastusväärsus, mis on kõige salakavalamalt toimiv haletsemine. Tema kasutamine teise vastavate võimete hävitamiseks annab alati tulemusi. Ka siis, kui ei loe teise näost midagi välja. Näiteks üliarmastusväärselt teise seksuaalsuse ehk mehelikkuse või naiselikkuse kallal ironiseerimine, teeb seksuaalfunktsiooni ümmarguseks nulliks.

Kellele üliarmastusväärsused meeldivad, see ei märkagi, kuidas ta muudetakse tegevusvõimetuks ja seejärel kasutatakse ära. Üldtuntud on noorte armastust igatsevate tüdrukute ärakasutamine elumeeste poolt. Ema võib olla hirmutamiste ja ähvardamistega tütrele selle asja enda meelest täiesti selgeks teinud, aga tütar langeb seda hullemini õnge. Ema võib olla meelitanud tütart hea ja paremaga enda ligi olema, aga niipea kui tütar esimest korda pääseb, nii mõne eluvenna õnge langeb. Kes on süüdi?

Esimeseks süüdlaseks peavad tütred ema, sest ema ei osanud tütrele elu õpetada. Emad ei oska lapsi õpetada, sest nad igatsevad ise üle kõige üliarmastusväärsusi. Nad peavad seda armastuseks. Kui mees on hea, siis kasutatakse sama relva meeste peal ja ei saada aru, miks on kõige selle ülimalt hea juures midagi ülimalt halvasti. Nii ajavad naised segamini seksuaalse ahistamise ja meelitamise ning pärast on hädas. Seksuaalset ahistamist peetakse meelitamiseks ja meelitamist peetakse seksuaalseks ahistamiseks. Lõpuks jääb eluvõõras naine kõigest ilma.


NÄIDE ELUST

Noor, ennast õnnelikuks pidav abielupaar tuli nõu küsima, miks neil lapsi ei ole. Mees kuulas naise stresside lahtirääkimist nii vaikselt ja tähelepanelikult, et kõrvadki oleksid nagu suuremaks kasvanud. Ta õppis naisele räägitu läbi iseennast tundma. Tal ei tulnud kordagi pähe naisele hindavalt öelda: "Vaata, missugune sa oled!" Ta püüdis kõigest aru saada.

Niipea, kui ma pöördusin mehe poole ja hakkasin tema stresse lahti mõtestama, nii hakkas naine emotsionaalselt nagu varblane häälitsema ja siplema. Kord ta silitas lohutades, kord embas, siis patsutas õlale nagu öeldes: "Pea vastu!" Näitemäng nagu välismaisest seebikast, ainult valel ajal ja vales kohas. Varsti viskus ta mehele pisarsilmil kaela, ägades, et tal on mehest siiralt kahju ja ei saanud absoluutselt aru, et see oli mehe õppetund, mida ta pidevalt segas.

Küsisin: "Öelge, kas Te üldse mõtlete, mida Te praegu teete? Te peate seda headuseks - ja seda see on, aga see ei ole tõeline headus, mida te mõlemad praegu vajaksite. Teie mehel on lapsepõlvest saadik niigi nii suur kohustuste koorem seljas, et jalad nõtkuvad all. Nüüd viskute Teie ka veel, nagu veskikivi, talle oma üliarmsate haletsemistega kaela. Ta ei taha ennast päästa oma armsa naise käest pagemisega, sest ta peab seda naist liiga heaks. Te peate mõlemad heaks seda, mis tegelikult on halb ja see ongi Teie probleem. Olete kui lapsed liivakastis. Teil on vaja õppida aru saama, mis on kaastunne ja mis on haletsemine, mis on abi - koorma kergendamine - ja mis on häda puhul suurema koorma turjale ladumine. "

Neile mõlemale oli mu jutt nagu ämbritäis külma vett kaela. Kes on elanud lapsepõlvest alates võltsheaduse atmosfääris, see ei oska ettegi kujutada, mis see normaalne elu on. Kuna normaalsus on suhteline mõiste, siis ei saa keegi täpselt õpetada, tee nii või tee naa. Kõik siin ilmas, ka normaalsus, on vaja igaühel endal ära tunda.

Naise mõju mehe seksuaalsusele on ilmselge. Kui naine tahab, et mees oleks mees, isiksus, kelle sõna maksab ja kellest võib leida tuge, siis ta hakkab protestima mehe vastu, kui mees tahab talle meeldida. Hea mees, kes tahab kõike naise meele järgi teha, tunneb varsti, et naine ei taha teda. Tegelikult ei taha naine, et mees oma vajadusi eitaks, alla suruks. See on naise püüd teha meest selliseks meheks, kes ei laseks ennast teiste tahtmistest häirida.

Mees, kes oma seksuaalseid tahtmisi alla surub, muutub agressiivseks.

Ta surmas endas inimese.

Mees, kes oma seksuaalseid vajadusi alla surub, muutub impotentseks.

Ta surmas endas mehe.

Mõlemate üheaegne allasurumine, mis on kõige tavalisem juhus, teeb mehe agressiivseks ja impotentseks.

Inimene võib oma vajadusi kergelt alla suruda, aga oma tahtmiste vastu ta ei saa. Need valitsevad tema üle ja kui ta püüab nende üle valitseda, siis hakkavad võimutsema. Naise tahtmine teha meest isiksuseks jookseb liiva, sest see on sama, mis teha hea mees halvaks. Mehe tahtmine olla hea, on tugevam ja jääb peale. Kui naine kardab vägivaldset meest ja seksuaalelu üheaegselt, siis ta võib mehe õnnetuse üle õnnelik olla. Selline naine on oma tahtmise saanud ja ei oska mõista, miks mees rõhutud ja närviline on.

Mees, kes on naistes pettunud, võib suguelu mitte elada ja ise sellega rahul olla. Kui seesama mees on sunnitud suguelu mitte elama oma impotentsuse pärast, siis ta võib olla närvipundar, kes ei ole millegagi ega kellegagi rahul. Teadmine, et ma ei ole mingi mees, röövib hingerahu. Seepärast on vaja oma enesehaletsuse vabastamise üle hoolt kanda, enne kui probleem endast märku annab.

Sõltuvalt enesehaletsuse iseärasustest, tekib ükskõik missuguse koe või organi elutegevuse hääbumine, aga impotentsust on neist kõige raskem ravida, sest inimesed ei tule sellest rääkima. Neid segab häbi. Kusjuures kõige suurem häbi.

Enesehaletsus on järjest suurenedes nagu järjest raskem ja aeglasem liikumine suletud ringis. Inimene võib ennast haletseda surmani, tema jõud võib olla surmani otsas, aga surm see ei ole. Enesehaletsusest ei saa ükski organ jääda nii haigeks, et ta surma põhjustaks.

Liikumise seiskab täielikult ainult häbi. Mees võib seksida püüdes ennast pingutada aastaid, aga iga kord, kui ta jääb naise juures hätta, tuleb probleem ilmsiks ja teeb jälle häbi. Mingi osa seksuaalenergiast jääb iga kord seisma, suurendades juba varem seiskunud energia hulka. Järgmine seks võib õnnestuda, aga ega eelmine ei lähe seepärast meelest. Hirm jääda naise ees häbisse võib kummitada meest aastaid, kruvides pinged pillikeelena pingule.

Hirm häbisse jääda ei ole veel häbi. See on hirm. Niikaua, kuni häbi ei ole ilmsiks tulnud, on ta hirm. Niipea kui keegi, kes tundub parem, saab sellest teada, nii on kohe häbi. Seepärast varjatakse oma nõrku kohti meeleheitlikult. Seksuaalse häbi varjamise iseloomulik tunnus on kiitlemine oma seksikusega või teadmistega seksist. See on ohumärk, et seksuaalsusega on midagi korrast ära. Seksuaalse ebakindluse varjamiseks ja enda meheks olemise julguse kasvatamiseks treenitakse oma keha nii, et see kõlbab seksapiilsuse edetabelisse, aga aeg näitab, kas see aitab või mitte. Teisi pettes ei saa ennast tavaliselt pikalt petta.

Vanematele peaks selles asjas ohumärgiks olema poja negatiivne uudishimu naiste ja seksi vastu. See ajab poissi hankima erootilist, pornograafilist, seksuaalsete perverssustega seotud materjali, sest sellega ollakse omasuguste hulgas tehtud mees. Kombekate inimeste protest sellise seksi vastu ei ole muud kui probleemi alateadlik tunnetamine ja püüd pidurdada allakäiku. Teatavasti pole keelamisest kasu, sest laps, kes ei ole saanud kodust armastuse eeskuju, ei võta seda omaks ka võõrastelt. Ta tahab räigeid emotsioone, mis piitsutaksid tema seksuaalsuse üles.

Isad, kes peaksid poegi meheeluks ette valmistama, peavad muid tegemisi tähtsamaks, või pole isa olemaski. Aga emale, kes ei osanud hoida meest armastusega pere juures, on pojale naisterahvastest rääkimine hullem kui surm. Ema jutt iseendast ja naiste tunnetest arendaks poja positiivset uudishimu vastassugupoole vastu, mis on vajalik, et teada elust seda, mis endale tarvis läheb. Poeg õpiks aru saama ja huvituma hingelisest armastusest, sest alateadlikult teab iga mees, et naine vajab kõigepealt hingelist armastust. Nagu mees isegi. Selline poiss paneks kõik tähelepanekud vaikselt kõrva taha ja kasutaks oma teadmisi õigel ajal ja õiges kohas.

Kui naine on mehe impotentsuse ilmingute puhul kaastundlik, siis ta saab põhjusest aru ja mehe häbi ei kasva. Kahjuks hakkab enamik naisi meest haletsema. Kui naine haletseb sõnade ja tegudega, siis mees võib vihastada ja käratada, et parem sõima mu nägu täis. Tüli, halva väljaelamine, tõstaks mehe potentsi. Aga üksmeele nimel elav abielupaar vaikib ja teeb näo, et midagi pole juhtunud, lootuses, et probleem laheneb iseenesest. Paraku on probleemid selleks, et neid lahendada. Kui see on ühe inimese probleem, siis saab seda lahendada üksi, aga kui see on mõlema probleem, siis on vaja seda lahendada mõlemapoolselt. Tavaliselt tehakse seda risti vastupidiselt vajadusele.

Hea intelligentne naine ei jäta haletsemata. Kui ta teeb seda vaikides, taipamata, et kasvatab sellega enesehaletsust, siis see purskub ülepiiriliseks kasvades välja. Pisaratesse uppuv naine nutab iseendaga niigi hädas oleva mehe rinnal, pressides mehest välja elujõudu, mida mehel on niigi vähe:" Ma olen halb, ma olen inetu, ma olen kõlbmatu, ma ei meeldi sulle, ma ei vääri sind!" Trumbiks veel: "Ma pole sulle kunagi meeldinud. Sa pole mind kunagi armastanud. Sulle pole sellist naist tarvis!" Lõpuks võibolla nutavad mõlemad, sest kumbki ei oska oma enesehaletsust vabaks anda.

Naise frigiidsus ja mehe impotentsus suurenevad sellest. Kuna tavaliselt leiab potentsiaalselt impotentne mees omale frigiidse naise, kes ei tunnista oma probleemi endalegi, siis on sellised draamad tavalised. Mees võib oma nahast välja pugeda, aga kõlbmatuse kriisis piinlevat naist ta aidata ei suuda. Oodates, et teine teeb mind õnnelikuks, kaovad aastad, tekib kibestumine ja suurenev süüdistamine, mis tekitab seksuaalprobleemide puhul lisaks häbile ka lootusetuse.

Lootusetus on seotud kiirustamisega. Inimene, kes elab arusaamas: tasa sõuad, kaugele jõuad, teeb oma tegemisi ja usub oma tunnet, et küllap näitab tulemus ennast aastate pärast. Kes usuvad taassünde, need tunnevad-teavad-loodavad, et tulemus realiseerub kui mitte enne, siis järgmises elus. Mida rohkem inimene kiirustab, seda suurem on ta lootusetus, kui kohe ei järgne tulemust. Ta võib teada, et pole võimalik nii kiiresti, aga ta tahab ikka.

Eriti momentaalselt tahetakse tervise taastumist, seepärast oodatakse imetegusid. Seda, et imeteod teostuvad tänu abivajaja puhtale usule, ei teata ja ei tahetagi teada. Iga pettumus, mis lisab tilga lootusetuse karikale, viib inimese lähemale veendumusele, et selline elu on mõttetu. Nii ongi tekkinud lootusetus. Lootusetus on oskamatus ennast halvast olukorrast välja mõelda.

Enesehaletsus hävitab elujõudu.

Häbi kinnistab hävingu.

Lootusetus seob omadega läbi olemisele kivi kaela.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.