Armastusest ja häbist

Inimese iseloom on energiakogum, mis koosneb stressidest. Mida rohkem kogutakse stresse, seda rohkem peab neid mahtuma ühte ja samasse kinnisesse ruumi. Üks stress tõmbab ühte energiat ligi, teine tõmbab teist. Kolmas stress võimendab neljandat stressi. Viies räägib kuuendale vastu. Seitsmes hävitab kaheksandat. Üheksas kadestab kümnendat. Energiate suhted muutuvad üha keerulisemaks, segasemaks, pingelisemaks, plahvatusohtlikumaks. Inimene ei ole võimeline enam iseendast aru saama. Ühel hetkel on inimeses niisugune sisemine konflikt, mis päästab valla tormi või plahvatuse kohe, kui miski ei meeldi. See Miski on see, millest ta ei saa aru.

Kellel saab iseenda plahvatamistest kõrini, see tahab ennast muuta. Ta võib püüda kõigest hingest, aga midagi ei tule välja. Ta võib pisiasjadeni teada oma iseloomuvigu, paluda psühholoogi, isegi psühhiaatri abi, aga ennast muuta tal ei õnnestu. Miks? Sest inimest pole võimalik muuta. Inimese muutmiseks oleks vaja muuta tema mõttelaadi, arusaamu, põhimõtteid, aga just nimelt kõike seda polegi võimalik muuta. Seda ei saa teha ei teised ega ka inimene ise, sest tema stresside energia määrab tema elu nii vaimselt kui ka füüsiliselt. See tahtmistest suureks kasvanud summaarne jõud on võimsam igast uuest imeheast tahtmisest.

Kui inimene hakkab oma stresse vabaks andma, siis nende hulk hakkab vähenema ja nende summaarne jõud väheneb. Laost, kus on vähem materjali, on võimalik paremini saada ülevaadet. Olemasolevaid materjale on võimalik paremini süstematiseerida. Iseenda käe järgi korrastatud süsteem allub korrastaja hetkevajadustele. Pole tähtis, kas laos on vähe või palju materjali, kas ladu asub esimesel, teisel või kolmandal korrusel. Tähtis on, et materjal oleks paigutatud nii otstarbekalt, et laohoidja oskaks oma laos orienteeruda, et sissevõetud ja väljaantud materjal liiguks takistusteta sinna, kus on tarvis.

Inimese olemus ehk hingeelu on stressiladu, mille korrashoid on inimese igapäevane kõige tähtsam tegevus. Kes usub, et hingerahu on iseenda teha, see teeb oma lao korda. Annab kõigepealt välja need materjalid, mille hunnik on kasvanud mõttetult segaseks ja suureks. Tekkinud õhuruum annab võimaluse aru saada, milleks üks või teine materjal on kunagi sisse võetud ja milleks ta on nüüd vajalik. Tasapisi sihikindlalt tähendust otsides leiavad kõik asjad oma paiga. Suur segane risuhunnik on muutunud väärtuste laoks. Neid väärtusi ei ole kahju anda välja, sest informatsioon nende liikumisest ei kao kuhugi. Seisma ja paremaid aegu ootama ei jää ka uus sissetulev materjal, sest ta suunatakse sinna, kus seda on tarvis.

Niimoodi oma hingepuhtuse eest hoolt kandev inimene areneb ehk muutub pidevalt. Muutmata muutub. Ta justkui kõnnib oma stressilao alumiselt korruselt, kus asus kõik primitiivne ja raske, mida enam ei ole, järgmisele korrusele, et teha ka see korda. Järjest keerukama ja arenenuma kordategemisega areneb ta ka ise. Ta õpib ette nägema olukordi ja asjaolusid, mis teda enam ei üllata. Ta töö on lihtne, sest tema süsteem on lihtne. Kusjuures aina keerukam materjal sobib tema lihtsasse süsteemi ideaalselt. Keerukal on lihtne leida oma koht kui süsteem on olemas. Niimoodi muutub inimene loojaks. Loomine on vaimselt olemasoleva vana realiseerimine tema uuest ajale vastavas füüsilises väljendusvormis.

Kui keegi oleks pannud ta kordatehtud lao juhatajaks, siis ta oleks muutunud laojuhatajaks, kes otsib kiirustades taga materjali asupaika. Tuhlab paberites või kasutab tänapäevast arvutit, tehes aina sagedamini järelduse: tunne ütles, et on, aga paber kinnitab, et ei ole. Järelikult ei ole. Otsitav materjal jääb lattu seisma ja muutub tasapisi oma aja äraelanud saastaks, mida enam pole tarvis. Niikaua, kuni teadmine ütleb, et teda pole, vajub ta aina tihkemaks saastahunnikuks, mis kasvab muu materjali arvel, mida ka justkui ei tohiks olla. Ühel hetkel on laojuhatajal, kes oli uhke oma juhataja-nime üle, häbi oma saastahunniku pärast, mille tõttu lattu ei mahtunud enam midagi uut. Inimene, kes ei võta vastu enam midagi uut, lakkab olemast isegi näiliselt looja, liikuja, areneja. Kui ta on ikka veel uhke enda üle, siis ta hing piinab ja tal tuleb ette aina rohkem piinlikke momente teiste pärast. Kui tal on häbi, siis ta jääb krooniliselt haigeks niikauaks, kuni õpib oma häbisse teistmoodi suhtuma.

Inimene, kes ei saa iseendast aru, arvab, et teised on sellised, nagu tema tunneb. Nii toimib naiselik energia, mida on soost sõltumata igas inimeses. Olen soorollist kirjutanud kõigis eelnevates raamatutes, aga ikka tuleb nii naisi kui mehi, kes võitlevad naiste võrdõiguslikkuse eest, mõistmata, et naine ja mees ei saa olla võrdõiguslikud. Õigus on materiaalne väärtus. Naine on materiaalsel tasandil ainult naine ja mees on ainult mees. Kui me mõtleksime, siis saaksime aru, et meie tahtmine olla hea inimene tahab teha naised ja mehed võrdõiguslikuks. See tähendab: kesksoolisteks.

Inimestena on naine ja mees võrdväärsed. Õiguste ja kohustuste koha pealt on mõlemad erinevad. Loodus on teinud nad vastanditeks, kes ühinevad tervikuks vastavalt oma vajadusele areneda inimesena. Inimlikud vajadused on neil mõlemal sarnased.

Naine määrab, mees teeb. Naine on vaimse maailma looja, mees on füüsilise maailma looja. Naine annab idee, mees teostuse. Kui naine räägib mehele oma ideedest, siis mees saab rääkida idee teostusest. Siit saavadki alguse konfliktid, sest oma õigustesse klammerdunud naine ja oma õigustes kindel mees ei saa teineteisest aru. Naine ei saa aru, et maiseid asju ei saa ehitada nii, nagu ehitatakse õhulosse. Mees ei saa aru, kuidas naine ei saa aru sellest, millest mees saab aru. Mida targemaks ennast peetakse, seda rohkem sõimatakse vastaspoolt lolliks. Mida tugevamaks ennast peetakse, seda enam sõimatakse teist viletsaks. Mida töökamaks ennast peetakse, seda enam on teine laisk. Kumbki pool ei saa aru, et näeb teises enda varjatud poolt ja teist sõimates sõimab iseennast.

Naine, kes oskab olla lihtsalt inimene ja naine, oskab armastada iseennast. See tähendab: inimest ja inimesi. Tema hingeuks on avatud, et anda ja võtta vastu antut, et armastada ja olla armastatud. Mees saab sellise naise kõrval olla tõeline mees, kes armastab ja on armastatud. Selline lihtne, loomulik ja tingimusteta on puhtal armastusel põhinev naise ja mehe liit.

Naine, kes tahab olla hea naine, tahab, et mees armastaks teda. Mida paremaks naine ennast peab, seda enam ta lausa nõuab, et mees oleks veel parem. See tähendab: ta sunnib, et mees teda armastaks. Mees, kes peab armastama, on sellest automaatselt kasvõi natukene vägivaldne. Iga järgmise korraga veidi enam. Ta tuleb ja võtab naise keha, aga naise hingeust ta avada ei saa. Seda saab teha ainult naine ise. Selline seks on mõlemale iga järgneva korraga veidi ebameeldivam. Abitus armastada ja teist ennast armastama panna kasvab mõlemapoolseks meeleheiteks, raevuks, vihastamiseks, vihkamiseks, häbiks, kättemaksuks.

Kui mees ei taha olla vägivaldne, siis ta läheb ära, et leida naine, kelle hingeuks on mehe armastusele avatud. Mees, kelle suhted oma emaga on olnud külmad, kellel on pidev naise armastuse ja helluse puudus, lakkab tasapisi üha enam hoolimast naise ilust ja tarkusest. Tema eluline armastuse vajadus sunnib teda jooksma ja otsima Naist. Lihtsalt naist, kellega on hea ja mõnus olla, kellele annad seda, mis sul anda on ja kes ei nõua, et sa oma armastust tõestaksid. Millal ühe naise juurest teise ja kolmanda juurde jooksev mees sellise naise leiab ja ära tunneb, see on iseasi. Sageli ei leiagi, sest äratundmiseks on vaja jääda ühte voodisse veidi pikemaks ajaks kui ainult seksimiseks, aga mees, kes kardab naiste nõudlikkust, ei julge viivitada.

Kui mees tahab armastada ainult seda naist, siis ta ei lähe otsima teist naist. Kui ta enam teisiti ei suuda, siis ta läheb sisse sellest uksest, mis on inimesele alati armastusega avatud - see on Surma uks.

Pettunud naised ja mehed, kelle stressid löövad kui lained üle pea kokku, võitlevad oma hingerahu ja armastuse eest. Kaastunnet, mis võimaldaks tunda vastassugupoole tundeid, pole sellises möllus võimalik tunda. Tundes iseenda tundeid, tegelikult emotsioone, arvatakse, et need on teise tunded ja järgmisel hetkel on see muutunud kindlaks teadmiseks, et mul on õigus. Tunne muutus teadmiseks, millesse klammerdudes tekib justkui iseenesest tahtmine panna teine kannatama. Nii lihtsalt tekibki kättemaks. Vähesed saavad aru, et makstes kätte teisele, pannakse rohkem kannatama iseennast.

Stressid kasvatav stresse. Ühel hetkel on nad nagu nõiduslik läbipääsmatu tihnik, mis haarab oma lugematute kätega põimides inimese võrku, millest tundub, et ei ole väljapääsu. Tegelikult on. Kui ütlete endale: aitab rabelemisest, nüüd hakkan tegelema iseendaga, siis leiate iseendast selle hingerahu, mis meis kõigis on olemas nii kindlalt kui kindlalt me oleme veel elus. Hingerahu koos loogilise mõtlemisega päästab vabaks esimese stressi. Hingel hakkab kergem ja peas hakkab selgem. Edasi minna on juba kergem.


NÄIDE ELUST.

See on ühe noore, ilusa ja haritud naise kiri. Ta kirjutas selle rohkem endale, et vastuvõtule tulles oleks kergem rääkida iseenda hinges toimuvast möllust, millega ta ei saa ise kuidagi hakkama. Kui küsisin, kas ma võiksin tema kirja kasutada raamatus, siis ta oli vähese mõtlemise peale nõus, et kui see oleks abiks samasugustes probleemides vaevlejatele, siis miks mitte.

"Üldine meeleseisund on järgmine: meeltesegadus on samasugune kui aasta tagasi. Endiselt puudub selgus, mida ma tahan oma elult. Sellest tekib aeg-ajalt mõttetuse ja lootusetuse tunne. Põhjus, millest oleme rääkinud korduvalt, on minu ja minu lapse isa ning kauaaegse elukaaslase suhe, mis on endiselt lahenduseta. Vähemalt minu jaoks. Kuigi meie lahkuminekust on möödas tublisti üle kolme aasta. See suhe piinab mind oma lõpetamatusega kord rohkem, kord vähem.

Tunnen oma lapse isa alates 15. eluaastast, mil me mõlemad jäägitult armusime. Ta läks paari kuu pärast kaheks aastaks sõjaväkke. Pärast armeed läksime minu ema juurde elama. Omaette korterisse kolisime siis kui jäin rasedaks. Olin siis 20. Elasime seal kaks ja pool aastat, aga siis mu kannatus katkes. Viimased kolm ja pool aastat oleme elanud kumbki omaette.

Meie kooselu kujutas endast lähedusperioodide vaheldumist sõjaajaga, mille peale ma pakkisin korduvalt ta asjad ja tõstsin nad ukse taha. Kuni ta tuli tagasi (alati tema!) ja järjekordne läheduse-ajajärk hakkas uuesti peale. Järgnevad tülid olid eranditult minu algatatud. Põhjuseks minu arutud stseenid, näiteks armukadedus tema sõprade vastu. Iga tüli järel süüdistasin ennast, et olen ebaõnnestunud partner, sest olen armukade, ei kontrolli oma emotsioone, kahtlustan, olen rahulolematu nii hea mehega, nagu ta tegelikult on.

Tundsin, et ma rikun ta elu ära, et ta ei peaks elama koos minusuguse nõiaga. Tegin talle teene sellega, et lõpetasin meie suhte igaveseks ära. Meie elus polnud praktiliselt rahulikke aegu, oli ainult taevas või põrgu. Kui elu hakkaski natukene rutiinseks muutuma, siis provotseerisin tüli, et jumala pärast ei oleks vaikset tuima olemist. Tahtsin tunda TEMA armastust. Ainus asi, mis meil sujus, oli seks, kuigi tagantjärele mõeldes oli see minu poolt siiski pigem tema alateadlik kontrollimine läbi seksi.

Tõeliseks probleemiks oli see, et ta ei tahtnud kunagi siduda ennast minuga ametlikult, ei teinud tulevikuplaane meie ühiseks eluks, ei nimetanud mind oma naiseks. Mind häiris, et ta oli sõnades poissmees, kuigi elas aastaid minuga. Alles hiljem sain aru, et ta vältis samuti kui mina lõplikku lähedust ja otsuseid, mis oleks meid sidunud ühte.

Kui me saime oma korteri ja lapse, siis ei saanud ma teda enam tõsta ukse taha ja see sai meie kooselule saatuslikuks. Pidime tulema üksteisega toime, ilma et oleks olnud võimalust põgeneda iseenda ja teineteise eest. Viimane kooselatud aasta 1-2 aastase lapsega oli tõeline põrgu. Elasime ühes korteris, aga eri elusid. Sundisin ennast intelligentseks ja tolerantseks, aga see ei õnnestunud eriti. Olin armukadeduse pärast segimineku ääre peal. Valasin oma meeleheidet järjest sagedamini ka füüsiliselt välja. Nüüd mõistan, et olin neil hetkedel vähemasti aus. Näitasin oma metsikut pahupoolt välja. Võõraste seltskonnas olen alati kena inimene.

Oli aeg, mil suutsin mõelda ainult sõbranna korteris asuvale päästvale gaasikraanile. Keset seda hullumaja, pool aastat enne lahkukolimist avastasin Viilma kaks esimest raamatut. Need vapustasid mind. Avastasin, et olen elanud oma elu valesti. Sain teada, et kõik minu elu probleemid olid minu väljamõeldis, aga ma ei saanud uskuda, et ma pole süüdi, nagu ta kirjutab. Tunnetasin enda kui naise vastutust meie kooselu ees, aga jäin lõpuks ikka oma stressidele alla. Neid oli liiga palju, et korraga vabastada. Asi oli liiga kaugele läinud. Kui tuli ilmsiks mu mehe järjekordne kõrvaline suhe, siis ma otsustasin anda alla ja jääda üksi, et õppida iseennast tundma.

Minu, hellitatud naise jaoks, oli see julgustükk, sest olin äsja lõpetanud ülikooli, mul ei olnud tööd ega raha ja oli 2aastane laps. Mõtlesin, et olen saanud sellest mehest nüüd igaveseks rahu, aga võta näpust. Kolme ja poole kuu pärast algas kõik otsast peale. Küll nii, et kohtume järjest harvemini nagu Koit ja Hämarik, kes hommikul elavad kumbki oma elu edasi.

Viilma ütleb, et jätku ma iseenda ja mehe piinamine sellise segadusseajava tegutsemise/mittetegutsemisega, aga ma ei saa aru, kuidas ma teda piinan. Tema piinab ju mind! Kasvõi oma olemasoluga. Kasvõi sellega, et ta on mu lapse isa. Saan aru, et olen ummikus ja et ma tekitan segadust küll, sest tammun viimased aastad suletud ringis, aga ma olen abitu lahendama probleemi, mis on minust üle.

Kui olen avatud, armastav ja rahulik, siis ma tunnen, et mul pole mingit põhjust keelata talle oma füüsilist armastust. Olen siis mõistev nii enda, tema kui ka elu vastu ja ei nõua midagi, ainult annan. Samas tekib küsimus: kas see on armastav tegu minu enda vastu. Ma ju värskendan iga kord meievahelisi sidemeid, selle asemel, et ta vabaks lasta. Tahan veenduda, et ta ikka ihaldab mind. Tean, et ma annan, et saada, aga ma ei taha seda veel endale tunnistada.

Kui olen haavatav ja ebakindel, siis hoian distantsi. Ühelt poolt tahaksin temaga suhelda ainult armastaval moel. Teiselt poolt tunnen, et mu kaitseseisund provotseerib teda tegema mulle haiget. Muutun vahel nii kainelt mõtlevaks, et endal hakkab jälk. Teen ennast võimalikult vastikumaks, et tal saaks minust kõrini. Et mina saaksin oma otsuses kindlaks jääda.

Ühel hetkel olen ennast viinud viimase piirini, mil minu igatsus tema järele on kasvanud ülepiiriliseks ja mul on täiesti ükskõik, mis saab tulevikust. Mul on ainult üks meeletu tahtmine: olla temaga kasvõi hetkekski koos. Olen tegelnud andestamisega ja jõudnud vahel sellisesse tasakaalu, et minus on armastus ja ma ei taha talle seda keelata. Ma tunnen: me mõlemad vajame seda. Samas tean ja tunnen, et sellest mu sõltuvus ainult kasvab.

Mu süda kisendab igatsusest tema järele. Tahaksin olla lõpmatult ta lähedal, aga tunnen, et mul poleks selleks õigust. Meie kõige pikem lahusolek, mil me pole koos maganud, on olnud peaaegu neli kuud. Siis me oleme jälle näljaselt teineteise kallale tormanud. See on justkui aku laadimine, mis annab mõneks ajaks tasakaalu tagasi.

Iga kord kui meie vahel on olnud mingi stseen, mis tõestab, et ta pole mulle nii ükskõik, kui ma püüan näidelda, vajun hingeliselt kokku. Olen jälle endale tõestanud, et mu armukadedus pole kuhugi kadunud, et mu tolerantsus on olnud iseenda petmine. Teen järjekordse otsuse, et suhtlen edaspidi neutraalsel pinnal, aga tean, et isegi ei usu seda juttu.

Kui ma olen temaga manipuleeriv ja vastik, siis ta kardab ja väldib mind. Kui olen armastav, siis ta tuleb, kasutab hetke ja lahkub mõne tunni pärast. Kui mul on mingi tõsine õnnetus, siis mul ei tule pähegi kedagi teist appi kutsuda ja ta lausa lendab kohale, justnagu ta oleks vaba lind, keda ei seo kuskil mingid kohustused. Mul pole õigust protestida, seada tingimusi, olla õnnetu, sest see on minu valik. Ma tean teda vastu võttes, milline ta on. Olen püüdnud leppida tema maailmale kuulumise vabameelsusega. Olen teinud endale selgeks, et moodne naine ei piira mehe vabadust, et armukadedus on vanaaja igand. Tema vaatab seda minu janti järjest tuimemalt pealt.

Vahel mõtlen ahastusega: milliseid meeletusi, milliseid sigadusi peaksin tegema, et peletada teda lõplikult eemale. Hirm hävitada armastust käsib tema lähedust vältida. Tegelikult hoian ma temast kümne küünega kinni teades, et ta on ja jääb Nipernaadiks, keda pole võimalik kodustada. Küsin endalt: kas ma tahan oma elu siduda mehega, kes ei kavatse ennast seksuaalselt piirata? Ei taha. Mõte sellest, et ta leiaks endale naise, kellega hakkab elama koos, on mulle väljakannatamatu, kuigi lahendaks minu tahan-ei taha probleemi. Lohutan ennast sellega, et kui ta minuga koos elades ei suutnud jõuda selgusele, kas elada naisega koos või mitte, siis vaevalt ta teeks seda nüüdki. Jookseb vaid pidetult ühe ukse tagant teise taha edasi.

Minu aeda ei julge tulla ükski külakoer, sest kõik teavad, et pean silmas ainult seda ainukest. Olen elanud kolm aastat nii, et mul pole olnud ühtki teist suhet. Ta on eksinud aastas umbes kümme korda minu voodisse ja sellega mu seksuaalelu piirdubki. Ma ei taha kedagi teist. Ega ei pakuta ka. Tunnen, et olen kõlbmatu oma saamatuses ja aheldatuses sõltuvusseisundisse. Kardan, et see lootusetus ei lõpe iial.

 

Selline on kohusetundlikkusest aina tundetumaks masinaks muutuva naise hingeelu. Tema tahtmine tunda ennast inimesena sunnib teda seksima, sest masinaks muutumise protsessis kaob kõige viimasena suguelundite tundlikkus. Tahtes seksi tahab ta elada. Tahtmata sellist seksi ei taha ta elada sellist elu.

Märkisin kirjas ära stressid, mida oleks vaja vabastada, mille sügavamat mõtet oleks vaja hakata lahti mõtestama, sest selline arutu tahan-ei-taha rabelemine kulutab inimese nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Selge on see, et stresse on väga palju ja ükshaaval nende vabastamine tundub hulluksajav. Tegelikult sisaldab üks stress kõiki teisi. Näiteks võtke stress nimega Minevik. Või Minevik alates 15. eluaastast. Tehke talle vangikongi uks lahti ja öelge: "Sa oled vaba. Anna andeks, et ma ei ole enne osanud sinu poole niimoodi pöörduda. Nüüd sa oled vaba."

Kujutage teda ette. Võib-olla õpite teda ja tema muutumist nägema. Iga muutuse puhul paluge uuesti andeks, et ei osanud teda ka sellisena vabastada. Kui tuleb mingi mälestus, mõte, tunne, siis ükskõik, kas see on hea või halb, paluge ka sellelt andeks, et ei ole teda osanud enne vabaks lasta. Vahetevahel andke endale andeks, et pole osanud elada inimese moodi.

Niimoodi võite päevi ja nädalaid tegelda ainult oma mineviku vabastamisega ja Teie eluprobleemid hakkavad lahenema. Ise hakkavad. Teie ei ole teinud muud kui vabastanud oma minevikku. Tulevik muutub ise. Võite seda kogeda lausa materiaalselt. Muutuvad inimesed ja olukorrad, sest olete lakanud olemast nende provokaator. Naudite iseenda muutumist ja olete õnnelik, et pole enam tarvis nii hirmsasti iseendaga võidelda.

Tuletan meelde, et:

inimese kõige tähtsam tegemine on armastada kõigepealt iseennast.

Naise kõige tähtsam tegemine on armastada kõigepealt meest.

Mehe kõige tähtsam tegemine on armastada kõigepealt naist.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.