Liivale rajatud taevatrepist

Lootus saada ükskord tõeliselt heaks inimeseks on nagu liivale toetuv taevatrepp. Aste astmelt muutub ta lootustandvamaks, aga tegelikult on vastupidi. Vaatame kokkuvõtlikult eelmist peatükki sellise trepina, mille astmeteks on vastavate stresside kasvuastmed. Kuhu viib sellisel trepil minemine? Mida toob see endaga kaasa?

III. TAHTMINE OLLA HEA.

See on HEADUS.

Headus on puu energia. Inimene, kes tahab olla hea, on nagu puu: pehme, kerge, soe, mahukas, lihtsalt töödeldav ja igaks otstarbeks kasutatav. Ta võtab hästi tuld ja põleb kiirelt läbi. Kõige hullem on, et ta on enda suhtes tuim nagu puu. Kuna see on nii soe, pehme, mõnus ja hea, siis ei aimatagi ohtu. Tasapisi suureneva tuimusega harjutakse. Veel rohkem: rõõmustatakse, kui teisel mõni koht sageli valutab, aga minul mitte kunagi. Tagajärjeks on märkamatult suureks, võibolla isegi lootusetult raskeks kasvanud haigused, mis ei mahu enam keha sisse ära. Oma osa tundetuse kujundamisel on ka meditsiinil ehk teaduslikult põhjendatud teadmisel. Klammerdumine ilmeksimatusse teadmisse ei lase märgata, et meditsiin näeb ja ravib ainult haigust. Meditsiiniliselt on see, kes tunneb oma kehas asuvaid organeid, juba psüühiliselt haige. See tähendab: patoloogiat nimetatakse normiks ja normi nimetatakse patoloogiaks.

Tõeliselt normaalne oleks, et inimese närvikava oleks nii erk, et iga väikseimgi kõrvalekalle rakkude, kudede, organite või organsüsteemide töös annaks tunda raku tasandil viivitamatult, et inimene saaks aidata ennast kohe. Tasakaalukus reageerib erksalt väikseimalegi kõrvalekaldele, olgu see siis positiivne või negatiivne. See ütleb talle, et praegu on vaja iseendaga tegelema hakata, sest olid unustanud, kust algab elu. Endaga tegelev inimene oskab tööd tehes alustada õigest otsast.

Tark arusaam ajab segamini tundeerksuse ja ülitundlikkuse. Viimane on iseloomulik depressioonile. Ülitundlikkus ehk sensitiivsus, mis tunneb seda, mida veel ei ole, nimetatakse jaburduseks, soolapuhumiseks, nõidumiseks, hullumeelsuseks, selle asemel, et kasutada teda ära probleemide lahendamiseks siis, kui probleemid ei ole jõudnud veel materiaalsele tasandile. Andes sensitiivi poolt öeldud informatsiooni endast vabaks, mõistate tema poolt öeldu mõtet ja enam ei tahagi posija üle irvitada. Hirm tuleb peale, kui mõtlete, mis oleks juhtunud, kui oleksite tema jutule kui rumalusele löönud käega.

Puu energia soodustab igasugust healoomulist kasvamist. Headus on kasvav energia. Teda ei pea kasvatama, ta kasvab ise.

Ta kasvab tahtmiseks olla parem. Kõigepealt parem iseendast, siis parem teistest. Oma paremaks olemist peab ilmtingimata tõestama.


IV. TAHTMINE OLLA PAREM.

See on UHKUS.

Uhkus on kasvatav energia. Tema ei jõua kasvamist ära oodata.

Uhkus on stress, mis võtab ära mõtlemisvõime ja paneb inimese tegutsema. Uhkus ei oota kasvamist, tema kasvatab. Kasvatab materiaalseid väärtusi, tundeid, inimesi. Kasvatab ennast ja teisi. Tekitamata endale probleemi sellest, kas seda on tarvis või mitte.

Uhkus on kivi energia.

Kivi energia tekitab kivitõbe ja kõikide kudede skleroose.

Inimese uhkus on nagu kivi. Tema tuimus on külm, karm, raske, kõva ja seepärast hoitakse sellest eemale. Seepärast käivad ka tahtmine olla parem ja tahtmatus olla selline, nagu olen, teineteisega koos. Paljud inimesed teatavad rõõmuga, et nad tahavad olla paremad, aga uhkuse peale on samal ajal väga kurjad. Hirm sunnib inimest ühte ja sedasama üheaegselt tahtma ja mittetahtma.

Kuna sarnane tõmbab sarnast, siis üks, kes tahab olla parem, tõmbab ligi teist, kes tahab olla ka parem. Tulemuseks on, et nad on teineteise vastas nagu kaks kõva kivi. Kumbki ei anna teisele järele. Miks? Kujutage ette, et mina ja Teie oleme need kaks kõva kivi. Kui mina annan Teile järele, siis Teie saate paremaks. Aga mina? Mina jään halvemaks. Sellepärast ma ei annagi Teile järele. Kes tahaks enda vabatahtlikku hävingut?!

Oma uhkuse vangis oleva inimese jaoks ei ole keskteed. Tema jaoks on nii, et kui ta ei ole hea, siis ta on halb. Kui ta ei ole parem, siis ta on halvem. Kui ta ei ole parim, siis on ta halvim. Sellepärast ta ei annagi võistlejatele teed. Ta peab ükskõik mis hinnaga võitma. Kui ta võidab, siis ta on hea ja suuremeelne nii enda kui teise vastu. Kui ta kaotab, siis ta vihkab nii ennast kui teisi. Muide, suuremeelsus on uhkuse üks tunnus.

Uhkus võimutseb inimese üle nagu teisedki stressid. Tahtes tõestada, et mina olen parem, tõestab ta automaatselt, et teine on halvem. Sinna pole midagi parata. Ta võib samal ajal soovida või teha teisele kõige paremat ja olla tõsiselt õnnetu, et teine ei võta tema head ja paremat vastu. Uhkusel pole aega mõelda, seepärast ei saa ta aru, et teise uhkus kaitseb ennast niiviisi häbisse sattumise eest.

Uhkus ei jäta enne, kui üks on tulnud võitjaks ja teine on jäänud kaotajaks. Paraku on elus nii, et see, kes on võitja, see on kaotaja ja kes on kaotaja, see on võitja. Lõppude lõpuks on nad mõlemad kaotajad, sest kumbki ei osanud olla inimene. Mõlemad olid paremad inimesed.

Uhkus ei rahune ka siis, kui leidub keegi, kes ei taha olla parem, sest ta teab, et ta ei ole parem ja seepärast annabki alla. Uhkus on võimeline litsuma allaandja nagu lutika laiaks, sest uhkus tahab demonstreerida oma tõeliselt võidukat võitu. Allaandja alandab teda ja alandamist uhkus ei talu. Loobumisvõit teeb uhkusele häbi. Uhkuse jaoks on ainult üks suund: kõrgemale. Meie uhkus ei lase meil saada aru, et tekitades alandatust ja vihates seda, vihkab ta oma töö tulemusi, pidades neid üheselt halvaks. Nii hakkame oma tegude ja tööde tulemusi halvustama ja häbenema.

Mida kõrgemalt on arenenud materiaalne tasand ehk mida targemad ja rikkamad on inimesed, seda rohkem on sellised kahe või enama kõva kivi suhted perekonnasisesed. Võimalusi on erinevaid.

  1. Naine ja mees, kes tõestavad oma paremust.

  2. Vanemad ja lapsed, kes tõestavad oma paremust.

  3. Õed ja vennad, kes tõestavad oma paremust.

Tulemused on vastavad sellele, kas seda tehakse avalikult või varjatult. Avalikku uhkust peetakse halvaks. Varjatud uhkust peetakse heaks.

1. Naine ja mees, kelle uhkused tõestavad oma paremust, hävitavad perekonna vaimselt, hingeliselt või füüsiliselt või üleüldse. Iga väikseimgi haigus perekonnas märgib juba kellegi uhkuse võitu ja kellegi häbi. Mida suurem uhkus, seda kaugemale järgmistesse põlvkondadesse ulatuvad tagajärjed. Kõige kaugeleulatuvamate tagajärgedega on põlglik uhkus, mis hoiab oma suu kinni, sest nii on võimalik olla parem, ilma et keegi saaks seda arvamust kummutada.

Naine ja mees, kes mõlemad tõestavad oma paremust, ei jäta enne, kui perekond on lõhutud. Sageli ei rahuneta ka siis, vaid tehakse teise elu edasi põrguks. Kui nad tõestavad oma paremust materiaalsetes asjades, majanduses, siis võitjaks tuleb mees, sest tema on materiaalse maailma looja ja oskab seda paremini. Kui oma paremust tõestatakse inimeseks olemises, siis võitjaks tuleb naine. Tema on vaimse tasandi looja ja oskab seda paremini. Naised on alati paremad inimesed.

Sageli on nii, et kui naine hakkab jääma mehele alla, siis ta teeb jänesehaagi ja ongi tõestanud, et ta on parem inimene. Mees jäi pika ninaga. Mehe teadmisi, oskusi ja kogemusi majandusasjade ajamisel pole enam vaja kellelegi: ei naisele, lastele, ämmale-äiale ega ka seltskonnale. Naised toetavad võidurõõmsalt naist. Mehel ütlevad: loll mees, kes ei oska olla mees. Kusjuures nii ütlevad ainult need mehed, kes ei oska ise olla mehed.

Suutmata teineteisest jagu saada, võetakse vahekohtunikuks lapsed. Et võita kohtunikku oma poolele hakatakse tõestama, et mina olen parem ema või isa. Lapsele sunnitakse peale last hävitav hindamise kohustus. Laps, kes selle vastu protestib, jääb haigeks. Laps, kes tegi kohustusliku valiku, kaotas teise vanema vähemalt vaimselt.

Enda paremuse tõestamine inimesena kahjustab pead, eriti peaaju.

Kes peab paremaks uhkusele allaandmist, see kahjustab samuti oma pead. Miks? Sest ta toob oma tarkuse teise tarkusele ohvriks. Ta provotseerib teist oma tarkust naeruvääristama.

Uhkustatakse nii heaga kui halvaga, sest kes peab halba heaks, see uhkustab halvaga. Näiteks eneseohverdusega. Kui inimene on lihtsalt inimene, siis ta alustab elu endast. Kui inimene on hea inimene, siis ta alustab elu teistest. Mida parem ta tahab olla, seda rohkem mõtleb ta ainult teistest, muretseb teiste pärast ja teeb kõike teistele, salates ennast täielikult maha. Nii on eriti hea inimene eriti suur eneseohverdaja, kes vastavalt ka kannatab. Kes ennast teadlikult orjaks teeb, tõestab maksku mis maksab oma heatahtlikkust, lojaalsust, truudust, armastust, mida tahes, see saab endale peaaju vähi.

Miks? Sest pärast abiellumist teise halbu külgi nägema hakkav hea inimene hakkab maailmale tõestama oma headust. Tal on häbi tunnistada, et ta tegi halva valiku. Ta ei saa aru, et ta näeb teises oma varjatud halba. Kui häbi on tema jaoks hullem kui surm, siis ta püüab enda paremaks tegemise läbi teist paremaks teha, võibolla sellega kogu pere mainet tõsta. Ta mõtleb välja üha uusi ja uusi võimalusi, muutudes üha vähenõudlikumaks, ennastohverdavamaks, sest pühendab ennast perekonnale. Ta on rõõmus, kui teine tema hea vastu võtab, tundmata, kuidas rõõm muutub iga korraga aina enam võidurõõmuks. Ta on teise tõrksuse oma heaga võitnud, mõistmata, et teine tõrkus ebavajaliku vastu. Kui teine kardab teda kurvastada, siis ta jääbki tema ohvriandide vastuvõtjaks.

Eneseohverdaja laiendab oma vähenõudlikkuse demonstreerimise sõprade või töökollektiivi kõikide tahtmiste täitmiseks, kui kodus tõrgutakse tema liigse headuse vastu. See võib olla koormav ja ta tuleb seda koju kurtma, aga niikaua, kuni tema eneseohverduse õppetund on õppimata lõpuni, ohverdab ta ennast edasi. Eesmärk saada kõigi poolt armastatud ja heaks hinnatud, ei anna rahu. Nii muutub töökollektiivile hea olemine sageli varjatud kättemaksuks perekonnale, kes ei taha paremat. Nii tundub eneseohverdajale.

Haigestunud perekonnaliige otsekui tõestaks oma uhkust tagaajavale vanemale, et ta ei taha paremat ja see ärritab vanemat hirmsasti. Ta võib krooniliselt haigele lapsele öelda karme ja valusaid sõnu, mis teevad haiguse seda raskemaks, mida parem tahab laps olla. Hetk hiljem võib vanem oma sõnade pärast olla õnnetu, aga mõne aja möödudes kordub sama lugu. Haige laps, kes on vanemate haige ellusuhtumise peegelpilt, võib niimoodi jääda haigeks kogu eluks. Lapsega uhkeldada tahtev vanem ei saagi uhkeldada. Abikaasa võib sellest tunda omamoodi kibedat võidurõõmu, sest lapse haigestumine on kõigepealt vanemate stresside omavahelise võimuvõitluse tulemus.

Mida suurem on võitja võidurõõm, seda suurem on kaotaja meelekibedus ja seda suurem on nendevaheline, isegi mitmetesse järgmistesse eludesse ulatuv, karmaline viha. Pole tähtis, kas seda näidatakse välja või mitte. Tähtis on, kas sellest saadakse aru või mitte. Kes saab aru, see tunnistab oma viga ja sellega parandas vea. Teise eest ta seda teha ei saa.

Sundkorras teise ohvriandide vastuvõtmine tekitab vastuvõtjale hingepiina, võlatunde, mida pole võimalik kinni maksta. Sageli on sellised piinatud mehed, kes püüavad naist õrnalt ja hellalt mangudes veenda, et parem oleks, kui naine puhkaks. Eriti hea naine võib sellise hoolitsemise peale alati solvuda ka siis, kui teab, et mehel on õigus. Solvub tegelikult mitte tema, vaid tema tahtmine olla veel parem. Tahtmine oma paremust tõestada sunnib tegutsema ka siis, kui inimene on lootusetult haige ja tal on viimane aeg hakata mõtleme enda peale.

Perekonna häbi olematuks tegemise nimel võidakse ennast pühendada perekonnale nii jäägitult, et oma elu ei olegi. Ometi ei lahene sellest perekonna probleem. Miks? Sest pühendumine pühale eesmärgile teeb vaimuvalguse vaimupimeduseks.

Eesmärgile pühendumine on eneseohverdus.

Ennast teise heaoluks ohverdav naine või mees ei tule selle pealegi, et küsida, kas seda on tarvis. Teine ei vaja ohvreid, aga ohverdaja ohverdab ennast sellele vaatamata. Haiguse läbi hävinedes hävitab ta perekonna, pannes teised kannatama. Haige olemine on omamoodi kättemaks perekonnale selle eest, et perekond on heategijale võlgu. Maksmata võlad tekitavad kättemaksu.

Ainult see, kes tunneb, et perekonna probleem on tema häbi, pühendab ennast perekonnale. Sellest vaimustunud võivad luua sellest ülistuslaule, sest tahavad selle vaimust osa saada, aga üldiselt vaibub vaimustus ruttu. On inimesi, kes perekonna au ja uhkuse pärast pühendavad ennast perekonnale nii, et muud ei näe ega kuule. Alateadlik hirm, et häbi tuleb ilmsiks, sunnib nii tegema. Paraku ei tee elu meie häbi vaatamata sellele olematuks. Ta avaldub järeltulevastes põlvedes.

Nii eesmärk, pühendumine kui ka eneseohverdus on energiad, mis on vaja vabaks anda.

Mees, kelle peamine eesmärk on tõestada oma paremust, hävitab perekonna vaimu. Laste vaimuhaigused on isa sellise kangekaelsuse kõige raskemaks tagajärjeks. Naine, kelle peamiseks eesmärgiks on tõestada oma paremust, hävitab perekonna hinge. Perekond jookseb laiali, hävineb. Kui isa karm sõna või käsi ei lase laiali joosta, siis haigestutakse psüühiliselt.

Naine ja mees, kes ei saa teineteisest jagu hakkavad tõestama, et nad on lapsevanemana paremad. See on sama kui et kui oma kannatustest ei piisa, siis pannakse kannatama ka lapsed. Alguses on lapse uhkus oma ühe vanema üle häbi oma teise vanema pärast. Hiljem hakatakse häbenema mõlema vanema pärast. Kusjuures lapse häbi hävitab last ennast, mis siis, et ta tekitajaks olid vanemad.

2. Põhimõtteliselt samasugust hävitustööd teeb vanemate ja laste vahel möllav tahtmine olla parem. Kõrvaltvaatajale võib pilt olla õudustäratav, aga asjaosalised ei saa oma tegutsemiskires millestki aru. Võitlus võib käia niikaua, kuni suhted on täielikult katkenud või üks osapooltest lahkub siitilmast. Aja möödudes, kui haavad on armistunud, võidakse kommenteerida täiesti külmalt, et mul pole või pole olnudki last või et mul polegi vanemaid. Sest mis laps või mis vanemad sellised on.

On vanemaid, kes on ühe lapsega absoluutselt kõiges ja alati rahuolematud. Laps tunneb juba sündimisest saadik, et ta on üleliigne, vanematel pidevalt jalus ja üleüldse soovimatu. Ükski laps ei tunne midagi ilmaasjata. Kui tema tunnet kinnitab vanemate käitumine, siis ta ongi soovimatuna tulnud. Ta peab halvustamiste ja häbistamiste käes kannatama, kuni kunagi saabub taluvuse piir. Tavaliselt on see siis, kui laps on kaotanud lootuse, et vanemad teda armastama hakkavad ja ta on otsustanud jätkata oma elu iseseisvalt.

Ennast paremaks pidavad vanemad ei ole sellega nõus, sest elus hätta jääv laps oleks nende häbi. Ainult mõttest, kuidas ühiskond hakkab neile näpuga näitama, ründavad nad häbistamisega last, et teha veel, mis teha annab. Laps, kelle tunded on selleks ajaks täiesti surnud, võib täie teadvuse juures olles tõsta käe ja vanemad surmata. Et vaimne tapmine lõpeks, saavad tapjad tapetud. Tõelised süüdlased said oma palga, aga näiline süüdlane läheb vangi.

Vanemad, kes on iseendaga kasvõi natukene rahul, ei häbista lapsi absoluutselt kõiges. Nad häbistavad seda, mis lapsele meeldib, aga vanematele ei meeldi. See tähendab: nad häbistavad lapse vastavaid meeli. Äärmuslikul juhul võib tagajärjeks olla vastava tundemeele surm. See on vastava organi närvide surm.

Vanemad, kelle uhkus tahab olla parem lastest, on võitjad niikaua, kuni lapsed on väikesed. Lapse häbistamine paiskab lapse häbisse. Vanemate häbisse. Aga seda vanemad ei tunnista isegi siis kui nad ütlevad: "See laps on minu häbi." Kui laps ei saa selles võitluses vaimselt või füüsiliselt, inimese või loomana täielikult hävitatud, siis mida suuremaks ta saab, seda rohkem jääb võitjaks tema.

Kui laps tahab sellele vaatamata oma ema, isa või mõlema armastust ära teenida, tõestada, et ta on parem kui vanemad arvavad, siis võib ta teha oma abielu põrguks. Ta ärritub iga tühise asja pärast, mis puudutab tema vanemaid ja valab oma kättemaksu viha abikaasa kaela. Või ükskõik, kelle kaela, kes jalgu jääb, sest ta ei saa oma viha põhjusest aru. Kui inimesed oskaksid abielludes lapsepõlve probleemid lapsepõlve maha jätta, kui nad täiskasvanuna oskaksid lakata olemast oma vanemate lapsed, siis nad elaksid oma peres rahulikult. Kui vanemad ei omaks last, siis nad ei segaks laste elu ja lapsed oleksid õnnelikud. Tavaliselt puruneb lapsel terve rida abielusid, enne kui ta vanemad oma hingest välja rebib, haav elu lõpuni hinges veritsemas.


NÄIDE ELUST.

Korduvalt abielus olnud noor, kena, haritud naine oli jõudnud järjekordse abieluga kriisi. Mees ei suutnud enam taluda naise vihapurskeid ei-tea-millest. Näiteks mees tuleb õhtul koju. Päev on läinud hästi ja selle tunnistuseks on lillekimp naisele. Nainegi on rõõmus. Tal on õhtusöök juba valmis ja üksmeelselt istutakse kogu perega lauda. Süüakse ja vesteldakse. Räägitakse kellestki ja mees küsib näiteks: "Mis tema arvas?" Järsku naine ärritub. Mehe iga sõna valab õli tulle. Hiljem ei saa naine ise ka aru, mis juhtus. Tüli paiskus märuliks. Kõigi kannatus on juba kärisemas.

Vaatasin probleemi. See on naise püüd tõestada oma emale, et ta on parem kui ema arvab. Ema on oma teist last ülistades ja ümmardades seda tütart igal võimalikul juhul halvustanud. Nähtavat põhjust, miks ema nii teeb, ei ole teada. Seda on ema küll korduvalt öelnud, et sina poleks pidanud sündima. Ema sünnitas tütre ajal, mil ta elu oli raske. Tahtmises tõestada, et ta on parem, ootas ta poega. Lisaks oleks poeg andnud lootust, et oma mehejõuga teeb vanemate elu kunagi paremaks.

Tulles siiailma oma vanemate tahtmisele risti vastupidi on tütar püüdnud vanemaid orjalikult teenida, aga sellest on asi läinud ainult halvemaks. Teisena sündinud oodatud pojast ei ole saanud seda, kellest vanemad unistasid. Korraliku tütrega võrreldes on poeg allakäinud. Tütre haridustase, majanduslik olukord ja kõik muu, mida vanemad hindavad, on kõrgem kui vennal. Ema süüdistab tütart, et see peab ennast vennast paremaks. Seda, et ta hävitab oma laste vahelisi suhteid, et ta lausa sunnib selliselt suhtuma, ta ei tunnista.

Selle naise tahtmine tõestada oma emale, et ta on parem kui ema arvab on kasvanud nii hullumeelselt suureks, et ta ärritub mitte ainult sellest, kui keegi küsib, kuidas ta ema elab, vaid ka sellest, kui räägitakse emast üleüldse. Ta ei pane tähele, kuidas sõnas "tema" kuuleb ta sõna "ema". Naine ei saa aru, kuidas tahtmine tõestada emale oma paremust, teeb ta oma ema vangiks, kes ei saa jätta enne, kui on emale oma väärtuse tõestanud. Ta ei ole teadnud, et väärtust pole võimalik tõestada.

 

Sageli on suhete segajaks veel ka vanaisad-vanaemad, kes ei tea, kuhu oma headust-paremust panna. Ühele konkureerivatest osapooltest sosistatakse ühte juttu, teisele hoopis teist, lastele veel kolmandatki, mistõttu kõigil on kõikide vastu usaldamatus ja viha. Kainet mõistust, hindamaks vanade inimeste jäiku põhimõtteid, ei jätku, kui on meeleheitlik tahtmine tõestada oma paremust.

Ämmade ja äiade tahtmine tõestada oma paremust valab õli veelgi tulle.

3. Õdede ja vendade vaheline konkurents on seda julmem, mida kõrgem on materiaalne arengutase ja tahtmine veel paremat saada. Ühest perekonnast pärit lapsed võivad muutuda üksteisele kõige suuremateks verivaenlasteks, kelle löögid on armutuimad, sest tundes teise nõrka kohta on kerge põrutada otse kümnesse. Tahtmine olla parem saadab teise häbisse ilma igasuguse häbita. Teiselt pisiasja mittesaamine ehk pisike häbi võib teist nii häbistada, et teine sureb. Kusjuures isegi peale surma ei anta talle andeks.

Mõne inimese jaoks on õe, venna või kellegi, kes on hinges nagu õde või vend, suremine tragöödia, millest ei pääse enam kunagi, sest ta on oma südames tema surma oodanud ja soovinud. Kes ei ole osanud aru saada, et tal on häbi sellepärast, et ta ei ole saanud olla teisest parem, see ei saa aru, miks talle selline hirmus mõte tuleb. Mõte tuleb alati ütlema, et inimesel on vaja mõelda oma elu kõigepealt läbi. Alles siis tegutse, kui on vaja.

Õdede-vendade omavaheline paremuse tõestamise konkurents on seda karmim, mida suuremat vahet on vanemad laste vahel teinud. Suurim viga, mida vanemad võivad teha laste suhtes, on lastevahelise pingerea koostamine. Selle tulemuseks on lastevaheline eluaegne vihavaen verevalamiseni välja. Niikaua, kuni häbi mäletatakse, kandub kättemaksuhimu järeltulevatesse põlvkondadesse, kellel on kohustus maksta kätte ülekohtu eest. Vastasel juhul ei saa nad ise hingata, sest ainult pühaduse energial töötav diafragma võimaldab olla füüsiliselt elus ja terve. Laste vahel vahetegemine on ebaõiglane ja ülekohtune nii nende suhtes, keda peetakse paremaks kui ka nende suhtes, keda peetakse halvemaks.

Kes ei pea perekonda oma südames pühaks, sellele teeb perekond häbi.
Samas perekonnas võib olla üks, kes vaatamata kõigele peab perekonda pühaks, ja teda ei saa poriga määrida. Teised võivad väga tahta, aga tema ei määrdu. Teda määrides määrdutakse ise.
Puhast hinge ei saa määrida.

Kahjuks on arenenud maailmas sellised määrdumatud tänapäeval põhiliselt sünnipäraselt vaimse puudega haiged.

Mida suurem on olnud parema tahtmine, seda suurem on püha viha. Pühas vihas elajale on ka kättemaks püha ja ta pühendab ennast kättemaksule. Peaasi, et saaks teise häbisse saata, hävitada. Tegelikult on see püha viha iseenda vastu, mis teeb inimese eneseohverdajaks. Püha sõda iseenda vastu oma pattude pärast on eneseohverdus. Eneseohverdamine on ainevahetushäirete baasenergia. Ainevahetushäirete iseärasused sõltuvad eneseohverduse iseärasustest. Sellest lugege järgmisest raamatust. Et Te saaksite oma uhkuse ja häbiga hakata tegelema, annan mõned viited uhkuse ja häbi märkidele kehas.

Valged depigmentlaigud räägivad, et uhkus ei mahu enam inimese sisse ära.

Tumedad pigmentlaigud räägivad, et häbi ei mahu enam inimese sisse ära.

Punased hemangioomid räägivad, et kättemaksuhimu ei mahu enam sisse ära.

Nahapinnast kõrgem pigmenteerunud käsn räägib, et inimesel on kurbus oma häbi pärast. Kehaosa energeetikat teades saab aru, missugune häbi ja kurbus inimest vaevab.

Punase sünnimärgiga lapse kohta on öeldud, et ta sündis häbimärgiga. Mida see tähendab? See tähendab, et kättemaksuhimu oli juba eelmise elu lõpul ülisuur. Häbi, et kättemaks jäi realiseerimata tähendab, et keskkond, kus ta eelmises elus elas, pidas kättemaksu pühaks teoks, uhkuseasjaks. Sellest veast arusaamiseks valis laps käesolevas elus omale põhimõtteliselt samasugused vanemad. Tänapäevasesse keelde tõlgituna tähendab see: vanemad peavad õigeks, et kuritöö saaks karistuse. Kui vanemad tunnistavad oma viga ja hakkavad oma kättemaksuhimu vabastama, siis imiku hemangioom võib tasapisi kaduda täielikult.

On lapsi, kes on sünnimärkidest kirjud nagu tedremunad. Need lapsed kardavad häbisse sattumist ja teevad kõik, et olla paremad. Kindlasti kardavad nad pimedust. Sellist last tõmbavad ligi vanemad, kes elavad häbisse sattumise hirmus. Häbi vältimiseks on nad targad, töökad, tublid, korralikud, lühidalt öeldes: ideaalsed. Kui sünnib laps, siis nad püüavad teda kasvatada paremaks, et laps ei satuks häbisse. See tähendab: nad elavad nii, et hea eesmärk on parema eesmärgi otsas kinni. Iga järgnev pereliige on suuremas pinges, sest iga järgnev peab ületama eelmise.

Kui nende esiklapsel on tahtmine olla parem, siis teisel on tahtmatus olla halvem. See tähendab: teine, see tedremuna, teeb ülikohusetundlikult kõike paremini, et mitte sattuda häbisse. Kuna kõik pereliikmed püüdlevad paremuse poole, siis nad võivad olla väga üksmeelne perekond. Ühise nõu ja jõuga probleeme lahendades võib kõik õnnestuda, kuni lapsed saavad täiskasvanuks. Siis selgub, et esimesel, kui see on tütar, kes teeb kõike paremini, et parem olla, on probleemid rasestumisest hoidumisega. Teisel tütrel, kes teeb kõike paremini, et mitte sattuda häbisse, on probleemid rasedaks jäämisega. Uhkuse ja häbi vabaks andmisega on võimalik mõlemal oma probleemid lahendada.

Kaasasündinud depigmentatsioon väljendub tavaliselt albinismis - piimvalges nahas ja karvkattes. Albiino ei talu päikest, sest päike kisub varjatud mustuse armutult ilmsiks.

Längus õlgadega kaelkirjaku kael näitab, kui väga tahab inimene olla parem. Kaelkirjakul on uhkuse energia. Häbi on kilpkonna energia. Horisontaalsed kilpkonnakortsud lühenenud kaelal näitavad, kui suur on häbi, mis sunnib tõmbama pead enesekaitse kilbi ehk tundetuse koore alla varju. Seepärast häbenevad naised alateadlikult oma kortsus kaela rohkem kui nägu.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.