Ebaviisakast ja viisakast tapmisest

Primitiivsus läheb oma suures vihas ja laseb vaenlase verd. Mida suurem on inimese primitiivsus, seda külmaverelisemalt, ilma igasuguse kaastundeta või haletsuseta lööb ta teise maha. Teise piinad said ühe hoobiga lõpetatud.

Küsimus: Miks minnakse teist tapma?

Vastus: Inimene ei lähe tapma, tema tapmise energia läheb.

Küsimus: Millest muutub inimene tapjaks?

Vastus: Sellest, et häbeneb oma kättemaksuhimu.

Küsimus: Millest tekib kättemaksuhimu?

Vastus: See on häbistamiste tagajärg.

Küsimus: Kas tapjal ei ole teisest kahju?

Vastus: Ei ole. Kui tapmise energia on inimeses kasvanud nii suureks, et ta on valmis tapma, siis tal ei ole muid tundeid. Ei ole armastust, halastust, kaastunnet, uhkust ega häbi ei enda ega teiste vastu, sest ta ise on ohver. Lapsepõlves alanud häbistamised on surmanud tema tunded, summeerudes tapmise ehk kättemaksu energiaks. Tapmise energia on täielik tundetus. Ta käivitab tegutsemise automaatselt ja inimene on tema käes abitu nagu lepaleht tormituule käes.

Küsimus: Millest tekib selline tundetus?

Vastus: Ka see on häbistamiste tagajärg.

Küsimus: Mis õhutab inimese kättemaksule?

Vastus: Hingepiin. Realiseerimata kättemaks kasvatab hingepiina niikaua, kuni inimene teeb midagi. Kättemaks on uhkuse tulemus ja ta sunnib tegutsema. Ainult tegutsemine võib teda mingil määral rahustada. Kättemaks armastab verd. Kui ta ei lase teiste verd, siis ta laseb enda verd. Ülihea olla tahtva inimese kättemaks realiseerub kehasiseste verejooksudena.

Intelligentsus ei luba endal langeda looma tasandile, seepärast ei tõsta ta kätt teise vastu. See on tema hea pool. Ometi on ka temas nii surma kui ka tapmise energiat. Mida suurem on inimese intelligentsus, teadmine, et ma olen parem, targem, väärikam, nimekam, suurem, kogenenum, see tähendab: mida suurem on inimese egoism, seda rohkem realiseerib ta oma tapmise energiat häbistamisega ja halvustamisega. Ta ei tunne, et ta teeks sellega midagi valesti. Ta on niipalju tundetu, kui palju teda on kasvatatud heaks inimeseks. Kui ta ei ole selle vastu protestinud, siis ta on sellise suhtumise omaks võtnud ja heaks hinnanud. Halvustamisega teisi korrale kutsudes, kasvatades, teeb ta seda ka endaga. Ta usub, et see on ainuõige tegu ja tal on häbi kui ta seda ei tee.

Mida rohkem intelligentne inimene oma häbi ja kättemaksuhimu alla surub, seda enam tahab tema vähemasti näha verd. Sõja ja kõikvõimalike veriste tapmiste vaatamine filmilindil jahutab veidi ta verejanu. Kui selliseid filme mõnuga vaatav teismeline osutub kunagi tapjaks, siis süüdistatakse selles filme. Kui süüdistajad oleksid taibanud lõpetada oma häbistamised, kui märkasid, missugused filmid on hakanud last huvitama, siis poleks õnnetust juhtunud.

Intelligentne tahtmine, et kõik oleks hea, tingib iseenesest tahtmise, et halba ei oleks. See on tahtmine teha halb olematuks. Ükskõik kui delikaatne see tahtmine on, ta on ikkagi hävitamine, surmamine. Head tahtva inimese filosoofilist mõtlemist takistab hirm häbisse sattuda, mis iseenesest on hirm avastada, et ma polegi nii hea kui arvasin. Nii ta hakkabki automaatselt halba olematuks tegema tema häbistamisega. Või veel hullem - halvustamisega.

Halva hukkamine tema hukkamõistmisega on intelligentsuse tunnus.

Mõistmine ja mittemõistmine on mõistuse töö. Kui teadmised ja tunded peavad omavahel konkureerima, siis võidavad teadmised. Tunded jäävad peale ja ajavad hulluks selle, kes peab emotsioone tunneteks. On olemas üksainus tõeline tunne, see on armastus. Armastus on hingerahu ja elurõõm. Kõik ülejäänud tunded on stressid. Kui me seda ei tea, siis tunnetest pole mõtet mitte rääkidagi. Tunded on häbi kätte ära surnud.

Seepärast: uskuge oma tundeid, aga kontrollige, kas nad on tõelised. Kui nad on hindavad, siis nad ei ole tõelised. Siis nad on emotsioonid, stressid.

Häbistamine on kõige kindlam kasvatamisvahend, sest ta surmab emotsioonid. Kui ütlete teisele: sa oled arg, halb, vääritu, süüdi, rumal, inetu, alatu, varas, ahne, uhke, kõrk, vägivaldne, või ükskõik mida veel, siis provotseerite tema protesti. Mida vähem ta Teist või iseenda intelligentsusest sõltub, seda ägedam ja avalikum on ta protest. Kui Te ütlete: "Häbi!" siis protesti ei tule. Te nullisite ta ära. Tapsite temas midagi, mõistmata, mida tegite. Olete rõõmus, et saite olukorra oma kontrolli alla nii, et keegi ei märganud midagi. Nüüd pole karta, mida teised mõtlevad või ütlevad.

Tema ei tunne ka midagi, sest surnud energia on tundetu. Ta ei saa isegi sellest aru, et temasse lisandus mingi hulk kättemaksu energiat. Kättemaks on surma relv, millega surm teeb teisi enda sarnaseks. Ta tekib automaatselt, kui inimene häbi omaks võtab ja sellega endas midagi tapab. Tulemuseks on, et kättemaks hakkab tapma surma, et elu saaks elada. See tähendab: häbistatu hakkab tapma häbistajat, ilma et ta seda teha tahaks. Viimane tilk häbistamiste kannatuste karikasse, ja häbistatu plahvatab, hävitades häbistajat, et ise jääda ellu.

Häbi on surma energia.

Häbi tundmine ja tema mittevabastamine on enda suretamine.

Häbelikkus ja ujedus on poolsurnud elamine.

Häbi endasse jätmine muutub häbistamiseks.

Häbistamine on tapmine.

Enda häbistamine on enda tapmine.

Teiste häbistamine on teiste tapmine.

Häbistamise asemel andke häbi vabaks ja hakake suremise asemel elama.

Häbistatu torkimine, õrritamine, naeruvääristamine vallandab häbistatu tahtmise maksta kätte, hävitada, tappa. Seepärast ärge torkige häbimärke. Pigmentlaigud on häbimärgid. Võibolla olete kogenud kui kergelt vigastatavad on sünnimärgid ja kui ohtralt nad veritsevad. See näitab kui ruttu võib häbi muutuda kättemaksuks. Eriti tähtis on teada, et pigmentlaigud ei salli küüneviha. Küün on maailmanägemise energia. Mida pimedam on inimene, seda paksemad on tema küüned ja seda rohkem tahab ta teha halba heaks. Eriti halva suhtes on ta eriti agressiivne, seepärast ei seisa ta küüned paigal eriti tumeda sünnimärgi suhtes. Sünnimärk, mis muutus vigastusest tumedamaks, võib juba järgmise vigastuse järgselt hakata vohama vähina. Vastasel juhul muutuks inimene oma kättemaksuhimus kellegi tapjaks.

Uhkus ja häbi on ühe terviku kaks otsa. Kelles on häbi, see näeb teises oma häbi ja hakkab teist häbistama, et oma häbi vähendada. Väikesed lapsed oma vanemaid ei häbista. Vanemad häbistavad lapsi iga pisikese asja pärast, millest nad ei saa ise aru. Kui nad teaksid, mis nad teevad, siis nad ei teeks seda. Kui nad teaksid, et häbi on surma energia ja häbistamine on tapmine, siis nad ei tapaks oma lapsi. Teadmatusest tehakse lapsi headeks, sõnakuulelikeks, tagasihoidlikeks, häbelikeks, mõistmata, et nii hävitatakse kas last tervikuna või tema meeli.

Laste korralekutsumiseks kasutatakse hirmutamist, et teised saavad teada. Veel enamgi: lapse eluhuvi lõplikuks hävitamiseks kasutatakse hirmutamist, et kui sa nii ei tee, siis ma räägin kõigile. Kusjuures isegi kui laps ei tee, siis hiljem selgub, et vanem on ikka kõigile rääkinud. Vanema alatus ei hävitanud mitte ainult lapse tundeid, vaid ka usu inimesesse üleüldse. Veelgi enam: usu armastatud inimesesse. Täiskasvanute võidurõõm väeti lapsukese üle ei jäta tähtsat teadmist endale, hävitades lapses kõik püha. Hiljem imestatakse, et lapsele ei ole midagi püha.

Inimene tuleb siia ilma, et iseennast, see tähendab ilmaelu tundma õppida. Tundma õppimiseks on vaja erksaid tundeid. Erksad tunded võimaldavad areneda ilma suurte hälbimisteta tasakaalust. See tähendab: närvisüsteem, mis tagab tunded, on inimesel terve. Heal inimesel on ta headuse suurusele vastavalt haige. Inimesena arenemine sõltub tundemeelte arenemisest. Iga väär suhtumine ehk hindamine koormab ja kahjustab närve. Eriti peaaju. Mida rohkem hinnanguid, seda suurem häbi ja seda suurem on tunnete surm.

Hindamine koormab. Häbistamine tapab.

Tundemeeled ja nende hävitamine
Igapäevaelus tehtavad vead.
Kuulmismeel kannatab, kui last häbistatakse sellepärast, et ta julgeb kuulata seda, mida täiskasvanud räägivad.

Tegelikult kannatab kuulmine ükskõik missuguse häbistamise pärast. Ka siis, kui teisi häbistatakse.

Häbistamine on kõige parem vahend lapse muutmiseks sõnakuulelikuks. Mida rohkem laps häbistamist kardab, seda rohkem kuuleb ta ainult häbiväärset. Tal on häbi, et ta seda kuulis. See, mis tuleb kõrvade kaudu sisse, peaks lapsel pääsema suu kaudu välja, et saadud informatsioon ei blokeeriks kuulmisnärve. Aga laps teab, et selle rääkimine on häbi. Mida rohkem kõik, mis laps räägib, on rumal, see tähendab häbi, seda vähem laps räägib, kuni ei räägi üldse. Kurttumma häälitsemist ei saa ju pidada rääkimiseks.

Häbi on see, mida me häbiks peame Mida häbelikum on rase naine, seda häbiväärsem tundub talle tema mehe jutt. Pidades mehe või meeste sõnavara iseenda ja tulevase laps suurimaks häbiks, sünnitab ta kurttumma lapse. Elupuhuselt tekkinud kurtumus, mida põhjendatakse küll ravimite ja haigustega, on põhimõtteliselt sama: häbi kuulata häbistamist.

Kui Teil on häbi kuulata, mida inimesed räägivad, siis sellepärast ei pea veel tegema oma kõrvu kurdiks. Kui vabastate häbi, siis kuulate sama juttu ja enam pole mingit häbi. Kuulete ainult, et asju nimetatakse õigete nimedega. Te saate aru, et oma häbiga olite provotseerinud teist rääkima nii, et Teile oli see häbi. Tema ei tarvitsenud üldse aru saada, et tema sõnavaras või toonis oli midagi häbiväärset.

Liigne intelligentsus, peenutsemine, oma kõne narruseni lihvimine on häbitus, mis hävitab mitte ainult kuulmist. Ainult siis, kui inimene tahab meeleheitlikult tõestada, et ta on parem, satub ta meeleheitesse. Kui ka meeleheide on tema jaoks häbi, siis ta paiskab oma väljapurskuva häbi tagasi kehasse ja võib üle öö kurdiks jääda.

Kõrvad on inimesel selleks, et kuulata kõigepealt ennast ja siis teisi, et kõrvutada seda sisehäälega, mis südamest tuleb. Kuna suust tuleb välja see, mis südamesse ei mahu, siis on rääkimine seda tarvilikum, mida väiksem või primitiivsem on inimene.

Mida sagedamini last häbistatakse, seda kurdimaks jääb ta oma südamehääle suhtes, sest ta hakkab kõrvu kikitama, et täiskasvanute käskimisi ja keelamisi mitte kõrvust mööda lasta. Lapse tegemine sõnakuulelikuks tähendab tema tegemist kohusetundlikuks. See tähendab tema tegemist tundetuks tööloomaks, orjaks, asjaks, masinaks.



Inimene areneb ajas ja ruumis.

Arenemine ajas toimub kuulmismeele abi.

Arenemine ruumis toimub nägemismeele abi.

Kellel ei ole kuulmist, see ei arene ajas. Kellel ei ole nägemist, see ei arene ruumis. Ütlematagi on selge, et omamata meeli pole võimalik areneda täisväärtuslikult. Kui inimene sünnib kurdina, siis see tähendab, et tema eelmise elu uhkus ja häbi oli ajaga võidu jooksmine. Ta suri suurest häbist sellepärast, et jäi ajaliselt kuhugi hiljaks.

Niimoodi hiljaks jäädakse ainult siis, kui tahetakse teise või teiste elu ette ära elada. Teine, kes seepärast ei oska või ei suuda enda heaks midagi teha, satub hätta ja võibolla isegi hukkub. See, kes peab ennast tema surmas süüdlaseks, võib surra häbisse ja enesesüüdistustesse ning sünnib uuesti kurttummana, kes ei jää oma kallitest nüüd sammugi maha. Ta hoolitseb pidevalt, et tema kallitega jälle midagi ei juhtuks. Ta ei saa aru, kui ta teisi sellega häirib. Aeg on tema jaoks jäänud seisma.

Kui inimene sünnib pimedana, siis see tähendab, et tema eelmise elu uhkus oli eriliselt hea tähelepanuvõime nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Ta oli uhke oma kotkapilgu üle, mis võimaldas eriliselt suurt tiivasirutust. Tahtes aina paremat, haarates oma pilguga aina rohkem, jättis ta ühel hetkel arvestamata, et silmad ei näe kukla taha.

Kukla taha ja tulevikuruumi näeb kolmas silm ehk vaimne tähelepanuvõime, mida tuntakse siis, kui ei klammerduta silmadega eesmärki. Pisiasi, mis jäi märkamata, võib ülitähelepanelikkusega uhkustajale olla nii suur häbi, et tapab, nii et inimene ei jõudnudki asjast aru saada. Endale andestada ei jõudnud ta kindlasti. Kui oleks jõudnud, siis poleks järgmisse ellu pimedana tulnud.

Tähelepanemise ja kõige nägemise ületähtsustamine tekitab ülisuure häbi, kui ei märganud pisiasja, millele järgneb silmanägemise vähenemine. Näiteks püüate meeleheitlikult pidada meeles kellegi sünnipäeva, kellele see on ülitähtis, aga unustate õigel ajal vaadata kalendrisse. Järgmisel päeval on nägemine imelikult hägune. Teie häbi vähendas silmanägemist.


Nägemismeel kannatab, kui last kasvatatakse häbelikuks, kui häbelikkust peetakse vooruseks, puhtuseks, õilsuseks, iluks.

Häbelikkus hävitab tähelepanelikkuse ja inimene on pidevalt hajali, ähmis sellest, mida nägi. Kusjuures ta nägi alati seda, mida ei olnud või oli, aga mitte nii, nagu tema nägi. Ta võib olla surmkindel, et ta nägi õigesti, aga kuna häbelikkus tapab kõigepealt tema vaimset tähelepanu, siis ta ei saanud nähtu mõttest aru. Ta satub häbisse ja muutub naerualuseks, kui ta oma nähtust teistele räägib. Tema häbi ei lase näha, et see, kellele ta rääkis, ei tea asjast tuhkagi, et tema häbitus naeruvääristab rääkijat, sest tahab rääkijast parem, targem, teadjam olla.

Häbelikuks kasvatatud laps käib, silmad pidevalt maas, ja punastab iga väikseimagi häbematuse peale, sest kõik see puudutab teda isiklikult. Tal on häbi nii enda kui ka teiste pärast. Ta lõbustab sellega teisi ja teised teevad tema kulul nalja. Kui ta püüab olla parem ja naerab kaasa, siis on see nali. Kui ta mõõt on täis, siis ta enam ei naera ja kõigil hakkab piinlik. Ta tunneb ennast pärast seletamatul kombel süüdi, sest alateadlikult ta tunneb, et suurendas enda häbi pärast teiste hingepiina. Mida surmtõsisem on inimene, seda rohkem ta punastab.

Punastamine on häbi kindel ja kõigile silmaga nähtav tunnus, seepärast on paljud inimesed oma punastamise pärast lausa psüühiliselt haiged. Nad ei julge minna seltskonda, sest iga liigne silmapaar kasvatab häbeneja häbi. Punastamine on väike häda, aga kui punastamine kaob ilma häbi vabastamata, siis ta on allasurutusest muutunud häbituseks. See on juba ohtlik. Seepärast lüüakse uhke terava pilgu ja järjest kahvatumaks muutuva näoga inimese ees silmad ruttu maha. Inimene ise võib oma noorepõlve äärmiselt ebameeldivaid punastamisi meelde tuletades heldinult rääkida, kui ilusad punased põsed tal kunagi olid võrreldes selle mustja jumega, mis nüüd on. Kellel on mustjas näojume või mustad sõõrid silmade ümber, see juba peletab teisi inimesi kindlasti. Häbi vabastades see kõik tasapisi kaob.

Mida rohkem häbi hinge piinab, seda rohkem ei taha inimene enam näha seda, mida ta nägema on pidanud. Ta ei taha, et ta silmad on häbi täis, ei taha jääda häbi pärast pimedaks. Ta tahab seda häbi mitte näha. Kuna ainult pimedana võib nähtavat häbi mitte näha, siis ta jääbki pimedamaks. Äge meeleheide silmade kaudu häbenemise pärast võib teha inimese pimedaks. Ülejäänud organism võib olla täiesti terve, et inimene saaks häbi tundma õppida. Mitte näha, vaid tunda.

Enamiku inimeste nägemine kaob aegamööda ja osade kaupa. Vahel on parem, vahel on halvem. See tähendab, et kui on, mille üle uhkustada nii, et võib pea püsti teistele võidurõõmsalt silma vaadata, siis nägemine on parem. Kui ei ole, mille üle uhkustada, see tähendab: kui peab silmad maha lööma, siis nägemine on kohe halvem. Taaspöördumatud muutused tekivad vaatamata sellele, sest ükski meeleelund pole kummipael, mida võib tirida igavesti siia-sinna.

Nägemine on alati seotud maksa seisundiga. Kõige suurem tapja on ühiskondlik arvamus ehk ühiskonna arvamus. Maks on sümboolselt riik ehk ühiskond. Mida rohkem kardab inimene ühiskondlikku arvamust, seda rohkem on tapetud ta maks, millest saab tapetud ka silmanägemine. Pole tähtis kas olete kodumaal või võõrsil, kui kardate ühiskondlikku arvamust, siis kahjustuvad nii Teie maks kui ka nägemine.



Nägemise ja kuulmise kadumine takistab inimesena arenemist suhteliselt vähe. Haistmis- ja maitsmismeele kadumine teeb seda märgatavalt rohkem. Kompimismeele surm on üldine surm.


Haistmine kannatab, kui lapse eluhuvi peetakse uudishimuks, mida häbistatakse.

Ainult patoloogiline uudishimu on võimeline nägema teises seda, mida teises ei ole või veel ei ole. Vanem, kes kleebib lapsele külge iseenda iseloomujoone sildi, külvab seemet, mida hiljem lõikab. Haistmise kadumine tähendab, et inimeses on hävinenud eluhuvi. See tähendab: inimeses ei ole lootust. Ta loodab ainult teistele. Kusjuures tema lootus tugineb teiste häbituse hävitamisele. Selle tegemiseks on vaja teada teistest võimalikult palju. Oma nina igale poole toppimine, nähtu ühekülgne tõlgendamine ja teiste häbituteks ristimine on iseloomulik uudishimule.

Uudishimul puudub eluhuvi. Teda huvitab ainult halva olematuks tegemine. Kuna see on elu hävitamine, siis et ta seda vähem tehtud saaks, väheneb vastavalt tema haistmine. Kelle nina ei tunne, kuhu oma nina toppida, selle patoloogiline uudishimu ei saa kasvada, sest mida rohkem hävinenud haistmismeelega inimene oma ninaga kimpus on, seda vähem topib ta oma nina teiste asjadesse.

Haistmisel on palju suurem tähendus kui ainult lõhnatundlikkus. Haistmine on kõige madalama arengutasandiga meel, mille teine ots on kõige kõrgema arengutasandi meel. See on seitsmes meel, intuitsioon, meelteväline taju, mis annab emotsioonituid aistinguid sellest, millele on vaja tähelepanu pöörata.

Kui inimene ei tunne lõhna, siis tal on kinni ka seitsmes meel ja ta hindab kõike ühe mõõdupuuga. Kusjuures mõõdupuuks on ta enda tundetus. Konkreetne haigus, mis tekib uudishimuliku naise tütrel on endometrioos. See on haigus, mille puhul emaka limaskest võib olla sattunud uskumatutesse kohtadesse kehas. Olles õõntes või kudedes, eritab ta mensese ajal verd, tekitades isegi talumatut valu ja liitelist protsessi. Naine, kui Teil on endometrioos, siis uurige järele, kuidas on lood Teie ema lõhnatundlikkusega. Laske oma ema patoloogiline uudishimu vabaks. Sellega hoolitsete oma haistmismeele taastumise eest.

Isa ebaterve, naiselik uudishimu, toimib samuti. Kusjuures uudishimulik isa vihkab lapse uudishimu veel rohkem ja karistab last samavõrra rängemalt.

Haistmisfunktsiooni kadumine teeb inimesest täieliku materialisti.

Kelle nina töötab nagu koeral ja keda lõhnad seepärast liigselt häirivad, sellel on tahtmine saada ideaalset, see tähendab: liiga head elu. Lõhnade maailma aspektist vaadatuna on ideaalsus, täiuslikkus, nagu vaevumärgatav roosilõhn. Ideaalsusest unistades, teda oodates, tahtes ja nõudes saab roosi lõhnast kontsentreeritud õli, mis lõhnab nagu sõnnik. Tundes seda lõhna ja teades, kui häbi on ebaviisakalt nina kirtsutades teist tema halva lõhna pärast häbistada, hävitatakse enda lõhnatundlikkust. Millal ülihea haistmine ülihalvaks muutub, see on aja küsimus.

Peenutsevale inimesele on häbi kõik, milles on looma või inimkeha lõhn. Kui küsiksime: miks jooksevad loomad ja miks jooksevad inimesed selle lõhna suunas, siis võibolla ei häbeneks nii hävitavalt. Ei peidetaks loomulikke lõhnu petliku parfüümi taha, et kasulikumat kaupa ligi tõmmata. Ei muututaks häbituks, kes lollitab teise ära ja lõpuks jääb ise lolliks, keda kasutatakse ära, sest nina ei hoiatanud ette.


Maitse-tundlikkus kannatab, kui lapse loomulikku ilumeelt halvustatakse, nimetades seda inetuks, sobimatuks, matslikuks, labaseks, maitsetuks.

Ainult maitsetu täiskasvanu, kellel on maitsetundlikkuse häired, võib kedagi nimetada maitsetuks. Teise mustaja näeb teises iseenda musta. Ta sööb ebatervislikku toitu, nimetades seda tervislikuks, aga kui teine sööb tervislikku, siis hakkab iiveldama ja öökima. Ta surub teistele oma maitset peale nii söögilauas, kommetes, moes, igasuguse kätteõpitud kunsti hindamisel ja kasutamisel.

Maitseasi on maitse asi igas mõttes. Kes peab ennast maitselagedaks matsiks, see häbeneb oma suud lahti teha. Kui harva teeb, sest ei saanud pidama, siis tunneb veel suuremat häbi, mis sunnib keelt järjest rohkem hammaste taga hoidma. Mida rohkem vajalikku jääb inimesel välja ütlemata, seda suuremad tundlikkuse häired keelel tekivad ja inimene ei tunnegi, kui keelele või suhu tekkis haigus. Kellel on häbi, et ta on oma keelega elu lõplikult nahk keeranud, sellel tekib keele vähk.

Lapsed on oma vanemate vaimsed õpetajad, seepärast juhivad nad sündimisest saadik tähelepanu oma vanemate alaväärsuskompleksile. Kui vanemad peavad ennast liiga matsiks, mistõttu neil on probleemid iseenda, laste ja kodu maitsekaks, moodsaks, trendikaks kujundamisega, siis lapse keelele tekib seenkatt, mis ütleb: "Kallid vanemad! Mood ehib keha, aga hävitab Inimest. Valige, mis on teile vajalikum. Mina olen oma valiku teinud."


Kompimis-meel kannatab, kui lapse vajadust kõike käega katsuda hakatakse häbistama.



















Puute-

tundlikkus

on eluliselt kõige tähtsam meel, mille teine ots on kuues meel ehk tundemeel.


Ta areneb igasuguse kehalise kontakti kaudu.










Mida õrnem on puudutus, seda ergum on tundemeel ja seda paremini ta areneb.




Tunnete häbenemine ja häbistamine hävitab armastust, see tähendab elu.

Viisakas täiskasvanu, kes kasvatab oma last kombekaks, häbistab last, kui see käe sirutab, et midagi katsuda, kombata, kogeda, tundma õppida. Mida suurem on sama meelt olevate pealtkuulajate hulk, seda rohkem sunnitakse laps istuma nurgas nagu vana inimene ja heietama koos vanadega lapsele ebakohaseid jutte.

Karm käsk oma käsi paigal hoida sunnibki last oma käsi paigal hoidma. Mida rohkem teda selle eest kiidetakse, seda rohkem muutub ta käperdiseks. Siis nimetatakse teda käperdiseks, võrreldakse võimalikult paljudega, kellel on käed lahti iga töö peale ja ei saada aru, et iga järjekordne häbistamine viib lähemale olukorrale, mil laps ei hakka kunagi oma kätega midagi tegema. Ta ei pane oma käte tundetuks muutumist enne tähele, kui see muutub niisuguseks tuimuseks, et miski ei püsi enam sõrmede vahel. Ta ei ole märganud, et iga kord, kui ta on pidanud teiste nähes, seega häbenedes, oma kätega midagi tegema, on tema tuimus suurenenud.

Kätega kombitakse asju, õpitakse neid tundma ja kasutama. Elu pühaks pidamine lubab ka asjadesse hardusega suhtuda, neid hoida ja väärtustada. Laps, kes haarab kõike, mis käeulatusse satub, peaasi, et kätte saada, ei oska asju väärtustada, sest talle pole antud valikuvabadust. Nimetades seda, mis last huvitab, üheselt heaks või halvaks, valitakse lapse eest ja sellega võetakse lapselt ära elu tundmaõppimise võimalus. Hinnang muutus käsuks või keeluks. Nii ta krababki kõike, järgmisel hetkel neid käest heites, sest teab, et ei tohi.

Kui vanemad korjavad lapse käeulatusest ära kõik, mis ei tohi lapse kätte sattuda, siis sel lapsel võib olla tohutu hunnik imepäraseid mänguasju, aga tal puudub valikuvabadus ja ta ei ole rahul. Ta ei leia minutitki rahu, otsides midagi, kuhu küüned külge hakkavad, et see katki rebida, maha visata, küljest kiskuda, mustaks määrida, täis toppida. Tema järgi jooksmine ja pidev keelamine valab õli veelgi tulle.

Ta võib haakuda vanema süles olles möödaminnes millessegi, mille tõmbab kaela, purustab. Kauplusesse minnes tahab ta kõike ja röögib meeletult, kui ei saa. Kui saab, siis kaotab kohe selle vastu huvi. Tema käitumine on ootamatu ja paaniline nii, et temaga pole võimalik minna kodust välja. Kodus on pandud kõik lae alla, et laps ei saaks kätte. Mida suuremaks ta kasvab, seda rohkem tahab ta ainult seda, mida parajasti ei ole.

Mida väiksem on laps, seda kergem on sellist kasvatamise viga parandada. Veel parem on seda varakult vältida. See tähendab: kohe, kui laps hakkab ümbritsevat maailma märkama ja omale tahtma, on vaja tema käest küsida: "Kas sulle on seda tarvis?" Tema vajaduste vastu huvi tundes võite näha, kuidas laps jääb mõttesse, kuidas ta asja tunnetega kombib ja otsustab, kas võtta seda oma kätte või mitte. Tavaliselt ta võtab või vähemalt katsub, sest see on vajalik kogemus. Järgmine kord vaatab ta sama asja juba rahulikult ja ei nõua omale. 2-3 aastasele lapsele valikuvabaduse andmisega võib laps paari nädalaga tundmatuseni muutuda. Et see nõuab emalt pikka kannatlikkust, seda küll.

Kätega kompimine on kogu keha puutetundlikkuse üks osa.

Elu tundmaõppimine liigsete asjade omamise kaudu tekib siis, kui lapsel pole emaga normaalset kehalist kontakti.

Inimese tundemeel areneb kui

  1. ta puudutab teist või

  2. kui teine puudutab teda, sest mõlemal juhul tunneb ta oma tunnet. Esimene inimene, kelle keha puudutamist me vajame ja kelle hellust me ootame, on ema. Ema keha on lapsele pühadus, mida laps ei häbene. Kui ema häbeneb, siis saavad lapse tunded kannatada. Ema, kes räägib kui inetu ta on, teeb lapsele haiget. Ilu on materiaalsele inimesele väärtus number üks. Nii tarkus kui rikkus on tema teenrid. Seepärast ei tohiks ema kunagi enda inetuks nimetamisega hävitada lapse tundeid.

Laps puudutab ema ja uurib tema keha, et võrrelda tekkinud tunnet tundega, mis tekib, kui ta puudutab oma keha. Ema häbist tingitud ebaloomulikkus tekitab alateadliku barjääri ka siis, kui laps on väike ja ei saa veel midagi aru. Ema edvistamine ja eputamine, lapse kasvõi nalja pärast häbistamine võib juba suhteid rikkuda. Pisike laps, kes ei saa ise ema puudutada, ootab, et ema puudutaks teda. Imiku tundemeel kannatab, kui ema pole päeva jooksul katnud ta keha täielikult oma silituste, hellituste, kallistuste, musidega. Eriti tähtis on mitte unustada suguelundeid, sest nendel on materiaalse tasandi kõige tähtsam funktsioon inimese elus.

Naha puutetundlikkus on eluliselt määrava tähtsusega. Erutus, mis teise keha õrnast silitamisest tekib, võib tõsta inimese taevasse. Sellisel õrnushetkel esmakordselt tekkinud armastustunne hoiab elu ja teist inimest kui väärtust, sest ilma selle teiseta ta poleks õppinud tundma armastust. Selline armastuse tundmaõppimine algab juba imikueas, kui ema ei häbene paljast last võtta oma paljale kehale, olla temaga hellusehetkedel voodis, saunas, vannis. Selliselt arenenud tunne ei hävine kogu elu jooksul. Ema on võib olla elu jooksul muutunud kiuslikuks ja pahuraks, Te võite olla unustanud, et ta Teid kunagi hellitas, aga kui Te kasvõi kellegi vastu hell ja õrn oskate olla, siis teadke, et nii on ta Teid siiski hellitanud. Kui elu või surm lahutas Teid emast kohe kui Te sündisite ilma, aga Teil on tahtmist hellitada kedagi, siis teadke, et see on emast. Kõik, mis ema on jätnud ükskõik mis põhjusel tegemata, andke talle andeks.

Tundes teise siledat, õrna, sooja, pehmet, noort keha silitades kui armas ta on, areneb meie tundemeel. Tundes teise kortsus, karedat, pahklikku, jahedat, päevinäinud keha silitades kui armas ta on, areneb samuti meie tundemeel. Mõlemal juhul tundsime armastust, olgugi, et kompimismeel rääkis mõlemal juhul erinevat juttu. Võib diskuteerida teemal, kas tundemeelt nimetada meeleks või tajuks, tähtis on mõista, et ta arendab tundeid.

Mitte alati ei räägi tunne armastusest. Ta võib rääkida vihast või ükskõik missugusest ebanormaalsest suhtest. Üht räägib ta ometi: suhted on vaja teha korda. Kui teise puudutaja annab endast vabaks tunde, mis teist hindab, siis ta suhtumine teisesse muutub, sest ta suhtumine iseendasse juba muutus.

Kui ema häbeneb iseennast, siis ta häbeneb füüsilist lähedust ka mehega ja lastega. Isad on sunnitud samuti häbenema, eriti veel kui on tegemist vastassoost lapsega. Kui nad ei häbene, siis neid hakatakse kohe kahtlustama milleski, mida pole, aga mis võib tekkida, kui sunnitakse. Õrnusest ilma jäänud inimestest, kes ei oska olla õrnad, kelle käte vahel läheb katki kõik, isegi teine inimene, räägitakse järjest rohkem, aga õpetatakse neid järjest rohkem teisi inimesi kartma ja kahtlustama.

Soovides, et laps oleks normaalne, tehakse kõik võimalik, aga asi läheb risti vastupidi. Selle asemel, et kuulata oma südant ja lapse juttu, kuulatakse tarku inimesi, kes räägivad, et kehaline kontakt lapsega tekitab seksuaalseid fantaasiaid. Ema, kes häbistab ja tõrjub last, eriti poisslast, kes poeb sülle või kaissu ja tahab musi anda, hävitab lapse kõige tähtsamat meelt, mille abil õpitakse tundma erutust ja ärritust.

Puudutades teist me ei mõtle, et arendame ennast. Me areneme, kui tunneme tundeid, mida oleme ise omale tekitanud. Kui oleme vajanud helli südamlikke tundeid, siis, olles teise vastu hell, need tunded on tekkinud. Nagu oleme tahtnud nende abil teha teist enda omaks, nii võime tunda, et teine ei võta minu tundeid vastu. Solvudes selle peale samastame ennast teisega ja hakkame süüdistama teda. Järeldus: sellest vaatenurgast vaadates oleme enda suhtes pimedad, kurdid, tundetud, seepärast ei saa endast ka aru.

Kui teised meeled on surnud, aga tundemeel elab, siis inimene elab. Haige laps armastava ema süles tunneb oma tundeid ema vastu ja paraneb ka rohtudeta. Ta verevarustus paraneb ainuüksi sellest, et tema süütunded vähenesid äratundmisest, et ta tunneb ema vastu armastust. Head rohud ei tee midagi head, kui ema peab last liiga suureks, et võtta sülle, kallistada, haiged kohad üle silitada ja musitada.

Häbistamiste tõttu nürinenud tunnetega inimene vajab eriliselt jõulisi emotsioone, et tema tundemeel saaks areneda. Ta otsib erootikat ja perverssusi, hulljulgust ja kaelamurdvaid trikke. See on tema jaoks hea, mille nimel tasub elada. Kui ta ei saa seda, siis ta võtab selle. Kasvõi vägivaldselt. Lihtsalt emmata, kaisutada, kallistada, kedagi oma rinnal rahulikult hoida ta ei oska. Kui keegi räägib, kui tähtis on partnerit, abikaasat nii või nii mitu korda päeva jooksul kallistada, siis ta irvitab selle peale. Ta ei tunne seda vajadust, sest tal ei ole tundeid. Ta ei oska ise kallistada ja ei taha, et ka teda kallistatakse. Kui ta peab kedagi kallistama, siis ta teeb seda, nii et teise kondid ragisevad. Olles õrnustest ilma jäetud juba lapsena, ei oska ta õrnusi ei vajada ega väärtustada. Ta kohtleb nii ennast kui teist kui lihakeha, mille võtab või jätab. Tal ei ole häbi, tal on häbitus.

Üldiselt arvatakse, et teise silitamine, hellitamine, kallistamine on teisele hea tegemine. Käsi ei tõuse, kui ollakse teisega rahulolematud. Tegelikult õpitakse teist puudutades tundma iseenda tundeid. Iga tõrge teise vastu on tõrge oma tunnete vastu. Protest teise haigettegeva puudutuse vastu on algselt protest oma haigettegeva mõtte vastu, mis tekkis oma haigettegevast tundest.

Laps, kellel napib kehalisest kontaktist ema ja isaga, hakkab samavõrra suuremat huvi tundma oma keha vastu. Ta peab olema ise enda ärritaja ja ise sellele ärritusele vastaja. Ta peab olema iseenda erutaja ja iseenda rahuldaja. Kusagilt peab ju kogemus tulema. Vastasel juhul on ta tulevikus puuslik või perversne. Ükskõik kumba varianti ta kasutab, ikka teda häbistatakse. Laps kogeb kiiresti, et kui keegi ei näe, siis keegi ei häbista ja siis pole häbi.

Mida ausam ja avatum on laps, seda rohkem teda häbistatakse. Tema ausus ja siirus tapetakse. Pole ime, et iga teine esimese klassi jüts arutleb juba nagu vana inimene, et elul pole mingit mõtet. Milleks ilma sündida, kui kõik on häbi? Milleks sündida, kui sind kohe hakatakse tapma mittemillegi eest ja mittemillegi pärast. Täiskasvanute ainukene teadmine on, et neil on alati õigus, samas ei ole nende jutt ja teod vastavuses. Laps ei saa aru, miks täiskasvanu, kes on hädas oma häbiga, häbistab last. Laps ei lähe ju oma häbi pärast täiskasvanut häbistama. Laps tahaks rääkida sellel teemal, aga täiskasvanu ei taha, sest see oleks tema häbi.

Mida absoluutsemad on inimese hirmud ehk mida dogmaatilisem on arusaamine elust, seda enam on kõik häbi. Ühtviisi traagiline on tal elada kehalise kontaktita kui ka kehalise kontaktiga. Sellise inimese seks on meeleheitlik nagu surmatants. Iga kord oleks nagu viimane kord, mis kui ei tapa, siis suurendab häbi. Häbiga kui surmaga võidu seksiv inimene ei hooli endast. Hea, kui ta hoolitseb vähemalt selle eest, et sellisest seksist ei sünniks lapsi. Varsti unustab ta ka selle inimliku külje elust.

Mida targemaks peab ennast inimene, seda rohkem arenevad tema tunded ainult tänu sellele, et ta puudutab teist ainult oma suguorganitega. Eriti hoolitsevad selle eest mehed, sest nemad on elu materiaalse poole loojad. Nii muutub seks järjest enam oma olemasolu meeleheitlikuks tõestamiseks iseendale.

Traagiliselt oma tundeid seksi kaudu leida püüdev inimene võib seksida nagu tõeline meister, kes valdab tehnikat täielikult. Samas võib tal olla vastik, kui tema keha puudutatakse. Kui see muutub talumatult vastikuks, siis ta loobub seksist ja on kohutavalt õnnetu. Seksuoloogia on häbist tundetuks muutunud inimeste abistamiseks üles otsinud keha erogeensed tsoonid, aga järjest tundetumaks muutunud inimest võib ühel päeval haarata raev, kui keegi tema erogeenset piirkonda puudutab. Tal on jäle. Hing igatseb armastust, aga keha on nagu surnud.

Kui oma häbiga nii kaugele jõudnud inimesel on ülisuur vajadus realiseerida oma seksuaalsus, siis tal tekib seksuaalsuundumus surnutele. Nekrofiilia on haiguslik seksuaalne huvi surnute vastu. Ainult surnu ei häbista tema seksuaalsust ja seepärast ta lähebki surnuga seksima. Millest tekib nekrofiilia? See tekib siis, kui vanemad häbistavad poja seksuaalsust nii äärmuslikult, et poja jaoks on naised samahästi kui surnud. Oskamata aru saada oma seksuaalsete pettumuste põhjusi, labastatakse seks ka lapse jaoks. Ühiskonnas lokkav labane suhtumine suguelusse võimendab probleemi veelgi.

Häbi abil lastega manipuleerimine võib teha noore inimese nii häbelikuks, et ta punastab üle keha ainult mõttest, et ta kellelegi kätt annab või et keegi ta käest kinni võtab. Rääkimata embusest, kallistusest, musist, suudlusest. Kui Te olete lapsepõlves mõelnud, et see on nii suur häbi, et sure või ära, siis Teid on häbistamisega põhjalikult töödeldud. Häbi teeb inimese nii äärmuslikult tagasihoidlikuks, et kui ligi tuleb see, keda ta armastab ja ootab, siis ta lükkab tulija oma olemisega eemale. Teine tunneb, et ta oleks nagu surnu juurde tulnud. Hirm teeb inimese külmaks, aga häbi teeb surnuks ja surnuga nii naljalt enam kontakti ei otsita. Sellest võib ihkamine muutuda vihkamiseks.

Häbi suureneb, kui inimene häbeneb partneri pärast. Partnerlussuhteid on igasuguseid: perekondlikke, eluolustikulisi ja seksuaalseid. Ka inimene ja tema keha on omavahel võrdväärsed teineteist vajavad partnerid. Kui me oma keha häbeneme, siis tapame oma tundlikkuse tema suhtes. Hoolitseme teiste eest ja oleme hoolimatud tema suhtes.

Mida rohkem häbenetakse oma keha, seda vähem teda puudutatakse. Armastusega puudutamisest ärme mitte räägimegi. Teda võib puudutada vannivesi, du¹¹, pesukäsn, saunaviht, mullivann, käterätik, aga käsi mitte. Erandid on nägu, kael ja võibolla veel mõni üldsusele eksponeerimiseks mõeldud piirkond. Alles siis, kui haigus ise ette jääb, pannakse käsi külge. Selline oma keha häbenemine on põhjuseks näiteks naiste rinnavähi kaugele arenemises. Häbi, mis nüüd välja kargab, võib tappa inimest rohkem kui haigus.

Kui inimene tunneks häbi selle pärast, et ta iseennast ei armasta, siis ta õpiks armastama. Kuna ta tunneb uhkust selle üle, et ta teisi armastab ja kuna ta ei tea, et uhkus on häbitus, siis ükskord tuleb tema häbi ilmsiks. Oma häbist vaevatud naine tahab, et mees teda nähtavalt ja tuntavalt armastaks. See tähendab: mees peaks tegema naise häbi olematuks, aga see pole võimalik. Häbi, mis ükskõik kuidas alla surutakse, kerkib igal võimalikul juhul pinnale, et anda iseenda vangisoleku probleemist märku, aga naine arvab selle peale, et ta on mehe vang. See on naisele häbi. Pidades mehe vajadusi tahtmisteks, tahab ta nendest vabaks saada. Järgmisena tahab ta neist lahti saada. Vaimne meeleheide, mis muutub hingeliseks meeleheiteks, realiseerib oma tahtmise füüsilisel tasandil. Tagajärjeks: naine saab oma rinnast lahti. Mõnele on mõte sellest nii hirmus häbi, et ta ennem sureb kui laseb rinna ära võtta.

Naine tõmbab meest ligi, nagu emasloom tõmbab isaslooma ligi. Ise häbeneb oma tegu, aga ikka teeb. Mis ime siis, et naissugu nimetatakse häbituks. Kui mees oma häbi vähendamiseks enne naise juurde tulemist pudeli põhja vaatab, siis on see naise häbi. Nii võtab hea inimene teise häbi omaks, tapab ennast sellega, peaasi, et olla parem.

Üks häbeneb ühte, teine häbeneb teist. Märkamatult kasvab surma sein inimeste vahel aina suuremaks. Mida rohkem on teineteist otsitud, et hingelt lähedaseks saada, seda paksemaks kasvab sein, mis suretab kõik püha. Armastus muutub üha rohkem surmaks, millega iga päev peetakse justkui viimast võitlust. Keegi ei tule selle peale, et parem oleks häbi vabaks anda.

Väga hea võimalus puutetundlikkuse arendamiseks ja häbi vähendamiseks on tantsimine. Kes häbeneb tantsida partneriga tantsupõrandal, see häbeneb tantsida partneriga ka voodis.

On olemas iseennast tundma õppivate inimeste rühmi, organisatsioone, kus tervitus ja hüvastijätt toimub kallistades. See aitab hädast välja nii mõnegi inimese, kes alguses tundis ennast teiste kaisutuses häbeliku puuslikuna. Kui kedagi kallistate, siis teadke, et teine tunneb Teie kallistuse tagamõtet. Sõbralik soe karukaisutus soojendab hinge, aga omav kallistus tekitab alati protesti.



Jumaldamine ja halvustamine ehk suurde häbisse saatmine, on ühe terviku kaks otsa. Saamata aru, et ei või olla kahte jumalat, on arenenud inimene hakanud jumaldama tööd. Põlvkond põlvkonna järel pannakse üha suurem põhirõhk tööle, jättes kõik muu inimlik tahaplaanile. Nii on töö aina suurem au ja uhkus, aga laste sünnitamine ja eluks ettevalmistamine on paratamatult aina suurem häbi. Isegi kui sellist suhtumist eitatakse, jääb pere ja laste jaoks aina vähem aega., mis tõestab perekonda ülistavate ilusate sõnade paikapidamatust kaasajal.

Ükskõik, kui vaoshoitud või agressiivne on töömasinaks muutunud inimene, ta ütleb ikka: "Kes ei tee tööd, see ei saa ka midagi." Tal on õigus. Ei saa tõepoolest. Anda ta võiks, aga seda ta ei oska. Töömasina armastus on töö. Kui tööd ei ole, siis ta vaoshoitus muutub agressiivsuseks. Et seda ei juhtuks, mõtleb ta ise endale töid välja. Tassib kasvõi mullahunnikut ühest kohast teise. Armastav inimene võib seista ta kõrval ja oodata, millal ta saab aru, et teda armastatakse, aga seda aega ei tarvitse tullagi. Nii muutub armastaja armastus vihaks ja töömasin võib enesekindlalt väita, et teda ei olegi armastatud. Tema meelest oodatakse temalt nii kodus kui ühiskonnas ainult tööd.

Mida rohkem teeb inimene tööd, seda tundetum ja ükskõiksem on ta teiste inimeste tunnete vastu. Ületöötamine teeb naisest töölooma ja mehest masina. Kui naine tahab meeldida ülikohusetundlikule mehele, kui ta peab õigeks ainult mehelikku mõtlemist, kui ta teeb kõik, et olla parem, siis ta ei oska olla naine. Ülikohusetundlik naine ei ole elu sünnitaja vaid elu hävitaja. Ta on masin, mis ei sünnita lapsi ja asi, mida mees kasutab vastavalt oma tahtmistele.

Kohusetunne teeb armastuse vihaks.

Kohusetunne teeb tööks kõik, mida tehakse kohusetundest. Näiteks: mis juhtub kui naine sünnitab, sest peab sünnitama? Üks, mis kindel - tal tekib lahkliha rebend. Muudest patoloogiatest ma siinkohal ei räägi. Räägin lahkliha rebendist, sest rasedad naised küsivad, kuidas seda ennetada. Mida enam on sünnitamine naisele tööks, seda suurem on lahkliha rebend. Mida suurem on naise lootusetus, seda rohkem on sünnitamine naisele ainult üks suur ja hirmus töö ning tema lahkliha rebend võib ulatuda pärasoolde välja. Naise tupp ja pärasool kokku on nüüd üks suur ja hirmus eluohtlik õõs.

Oli periood, mil günekoloogidel ja ämmaemandatel oli kohustus teha kõigile sünnitavatele naistele lahkliha pilustuslõige, sest arvati, et nagunii kõikide naiste lahkliha rebeneb. Sirge haav paraneb paremini, sest teda on kergem õmmelda. Vanad ämmaemandad mäletasid vanu häid aegu, seepärast vedas naistel, kes sattusid sellise ämmaemanda hoole alla. Aeg läheb ja nii sünnitajate kui ka abistajate protest sellise käsu vastu lubab käituda teisiti, aga samal ajal on kohusetundlikkuse võidukäiguga naiste lahkliha järjest suuremas ohus, olgu ämmaemand kuitahes hea. Missugused valud ja tundlikkuse häired vaest naist hiljem vaevad, seda teab iga naine ainult ise. Kui ta ei häbene oma muret jagada mehega, siis ta kogeb jahmatavat tõsiasja, et mees ei taha ta juttu kuulata. Miks? Ta ei taha tunda ennast süüdlasena. Naised, süüdistuste väljamõtlemise asemel hakake vabastama oma stressi ja teie lahkliha paraneb.

Töömasinast mees on oma tööloomast naise kõige valusam, aga see-eest kõige parem õpetaja, kes õpetab, et inimesel on vaja olla mina ise ja armastada kõigepealt iseennast. Kes armastab, see hoolib ja hoolitseb. Niipalju inimest on igas inimmasinas või inimloomas, et kunagi ära tunda teise armastus. Kuna selleks võib kuluda aastakümneid, siis enamikul ei jätku kannatlikkust kasvada, valmida, küpseda selle ajani. Kes on ennast kannatustega küpsetanud taluvuse piirini, see laseb jalga ja võibolla ei leia enam elu lõpuni omale parajat paarilist.

Mida targem on töömasin, seda kauem säilib ta vormis ja ilus. Töölooma vorm seevastu kulub ruttu, eriti kui ta on lihtsa igapäevase töö loom. Nii vaatab töömasinast mees ühel hetkel oma naist ja avastab kui kole see on. Kuidas ma pole seda enne näinud! Ta ei saa aru, et vaatab iseenda töö tulemust. See on nagu hunnik, mis jäi temast maha.

Naine, kes pole veel muutunud masinaks, kelle tunded pole veel täielikult surnud, on sunnitud sellisel hetkel tõdema, et ta on elanud kogu oma elu valesti. Ta on rüganud looma moodi, et meeldida mehele, aga mees pole teda kunagi näinud. Hetkel, mil on neile mõlemale ehk viimane aeg kogeda tundeid ja teineteist ka füüsiliselt, on mehele hakanud meeldima muretult siristav linnukene oksal. Mees, kes tunneb, et ta ei küüni linnukeseni, sulgub endasse ja hakkab vahtima ilusaid naisi näiteks telekast. Tema alaväärsuskompleks ehk ei luba rohkemat. Kui naine karjub tõe ausalt välja, siis mees eitab seda, sest ta tunneb ennast patusena, kuna on ilusa naise pärast murdnud oma hinges truudust. Kusjuures kumbki neist ei saa aru, et mees kannatab sellepärast, et murdis truudust mitte naisele vaid tööle.

Miks on see nii?

Sest töömasin ei näe töölooma, aga tööloom masinat näeb. Alles siis kui naine teeb kannapöörde ja hakkab iseenda ihu ja hinge eest hoolitsema, näeb mees temas naist. Kas see naine on siis enam tema naine, see on iseasi. Tavaliselt on selline naine ütelnud lahti mehest või meestest üleüldse, sest tal on tundetust ärakasutamisest kõrini. Mida kõrgemale tõuseb selline naine, seda sügavamale põhja vajub tema mees. Meeleheitlik enesepäästmise aktsioon viib inimesed ühest äärmusest teise. Mida rohkem naine häbeneb langenud meest nii, et ei taha teda tundagi, seda rohkem nutab mees taga ainult seda naist.

Töölooma ja töömasina abielu on sageli selline. Ka siis kui tööloomaks on mees ja masinaks on naine. Kahe töölooma kooselu tõusud ja mõõnad võivad teha suuri uperpalle, aga sarnane tundlikkus laseb neid elada koos. Töömasinate kooselu põhineb ratsionaalsel asjalikkusel, mida emotsionaalne inimene pole mõistma võimeline. Asjatundlikkusest on selline kooseksisteerimine kaugel. Töömasinad sõlmivad abielulepingu, mille peale tööloomad ei oskaks kunagi tulla ja selles lepingus võib olla isegi punkt, mis lubab mõlemale poolele teatuid seksuaalseid vabadusi. Kuna tegemist on ikkagi inimestega, siis nende vabatahtlik inimlikkust alandav leping puruneb varem või hiljem.

Tööloomad ja masinad võivad elada ühe õue peal koos, aga kujutage ette, missugused lapsed sealt tulevad. Tööloomade paarilt sünnivad tööloomad, kes ei oska unistadagi muust kui loomalikust tööst. Kui saavad targemaks, siis hakkavad perutama kohe kui sunnitakse tööle. Kui masinast mehe naine ei ole veel lõplikult muutunud masinaks, siis neil sünnib laps, kes on peaaegu masin. Seda juhtub järjest harvem, sest inimene inimeses jääb masinale inimeses alla. Enda ülestöötamist ja haljale oksale jõudmist kõige tähtsamaks pidavad inimesed ei tarvitse ise aru sadagi, et nad on muutunud masinaks. Töölooma ja masina ristsugutist pole raske ette kujutada, sest enamikus oleme me sellised ise. Kõik meie inimlikud probleemid seisnevadki selles, et meil on kohustus muutuda masinaks.

Töömasin ei saa aru, mida tööloom temast tahab, miks ta ennast ükskõik mis kohaga tema vastu nühib. Kõik kiidavad töömasinat. Ainult tööloom ei ole rahul, nutab, viriseb, laidab, muretseb, süüdistab, et ei armastata. Tööloom, kelle võimuses ei ole anda töömasinale armastust, sest masin ei võta seda vastu, on õnnetu, sest ta läheb enda sisse kogunenud armastuse käes lõhki. Tahtes armastada just seda masinat ei lähe ta oma armastust jagama teistele. Ootab ja loodab mõttetult kaua, kuni lähebki lõhki. See tähendab: jääb haigeks.

Töömasin tõestab iseennast tööga.

Tööloom tõestab oma tundeid tööga. Ta saab aru teise sõna mõttest ja vajadusest. Masinale pole mõistu mõtet rääkida, sest masin saab aru ainult ühemõttelisest sõnast, nagu nupule vajutamisest, mis on käsk, et peab hakkama liigutama. Ta võib kuulata teise aina sagedasemaks muutuvaid kurtmisi ja tahta teist väga aidata, aga ta teeb seda siis, kui teine oma tahtmist selgelt väljendab. Järgmisel hetkel on kõik vanaviisi. Tööloom ei lähe ju andma käsku: armasta mind või: võta minu armastus vastu. Ta võib heal juhul öelda: sa ei armasta mind, ise häbist maa alla vajumas. Kuna see on fakti konstateering, mitte käsk, siis masin ei saa sellest aru. Masin enda meelest armastab. Kusjuures tal on õigus. Ta armastabki. Et aastate kuludes võibolla ainult tööd, see on iseasi.

Tööloom väljendab tööga oma tundeid.

Töömasin väljendab tööga oma tahet. Ka tahet armastada. Ta ei tunne, et tahtmine teeb armastusest füüsilise keha omamise. Ei inimene ega loom talu sellist armastust.

Masinat pole mõtet tunnete puudumise pärast süüdistada. Nagunii ei saa ta sellest aru. Kui süüdistate, siis olete löönud talle haava, mille peate ise parandama, sest vastasel juhul ta ei tööta. Looma haavad paranevad iseenesest, aga looma haavamisel on see halb külg, et ta jätab meelde, mis Te talle tegite. Sellest sõltuvad teie edaspidised suhted. Masinaga seda ei juhtu. Mida vanem ta on, seda rohkem ei jäta ta midagi meelde. See tähendab: inimmasin oskab paljudest asjadest elus aru saada ja andestada, ilma, et teda palutaks. Ülejäänud asjad tahab ta lihtsalt unustada ja unustabki. Nii saab ta rahu - meelerahu. Ta ei tunne, et see ei ole hingerahu. Tal ükskõik, peaasi, et on rahu.

Inimmasin on oma põhimõtete ehk teadmiste ohver. Teades, et teda on kiidetud ainult töö eest, tundmata muud vajadust, sunnib ta ennast tööle, et tõestada oma armastust. Ta ei tea, et armastuse eest ei saa kiita.

Tõestamine on igapäevane kõige salalikumalt kogunev kättemaksu energia.

Tõestamised annavad endast märku tööl tekkivate veritsevate pisivigastustega, mis kui neist ei tehta järeldust, kogunevad mao haigusteks, millega kaasnevad vereeritused. Kui neidki peetakse ainult materiaalseks haiguseks, siis nad summeeruvad maovähiks. Vähk võib aastakümneid anda eelhoiatusi, aga masin ei pööra pisiasjadele tähelepanu. Enda isiku ja eesmärkide ületähtsustamine tekitab talle ülakõhu pinge, täiskõhu tunde, ajab ülakõhu punni, aga ta peab seda rasvumiseks. Sulgudes enesekaitseks endasse, sunnib ta üha rohkem ennast tööle, et tõestada, et ma olen parem kui arvatakse. Tulemus võib olla teada, aga inimene ei usu seda, enne kui häda on käes.

Inimese muutumisel masinaks on määrava tähtsusega teadmised. Põlvkond põlvkonna järel fikseerub absoluutselt kindel teadmine, et mees peab kindlustama perekonna elu. Kõik teavad, et see on nii. Tegelikult mees ei pea seda tegema. Mehel ON VAJA see ära teha KOOS NAISEGA, sest perekond algab naisest. Naine loob sisu, mees - vormi. Nad koos on tervik. Kui nad oma plaanid teineteisega läbi arutavad, siis nad viivad oma ühise plaani ellu ja mõlemad on rahul. Kui nad klammerduvad oma teadmisse, teadmata, mida see tähendab ja kuidas teine sellesse suhtub, siis jääb ka kõige parem plaan realiseerumata.

Iga fikseerunud kindel teadmine on idee fix, kinnisidee, sundmõte, mis ei lase inimest enne lahti kui inimene ei ole teda lahti lasknud. Teadmine, et mees peab kindlustama perekonna elu, teeb mehe masinaks, kelle kõikide tegemiste ja tööde ainus eesmärk on saada raha, millega saada kinnisvara. Kuna kinnisvara muudab inimese vangiks, kes peab orjama oma kinnisvara, siis mida kohusetundlikum on inimene, seda kindlamalt saab ta endale kinnisideedega ja sundmõtetega seotud haiguse - skisofreenia. Või kui ta ise ei saa, siis lapsed saavad.

Kui isa ja ema on oma eesmärkidega ehk kinnisideedega nagu skisofreenikud, siis laps on skisofreenik. Lapse viha iseenda õnnetukstegija vastu võib olla nii suur, et tal tekib kinnisidee hävitada nii kinnisvara, kodu kui ka perekond. Paljud lapsed on nagu põrgulised, kes ajavad vanemad nii riidu, et üks vanematest lahkub perekonnast. Selle halva asja hea külg on see, et laps ei jää skisofreeniasse. Selles osas jääb vanematel tundmata häbi lapse pärast. Kui neil on teineteise pärast häbi, siis see on juba nende omavaheline asi. Laps - vanemate vaimne õpetaja - on vähemalt iseendale head teinud. Et väga egoistlikul kombel, seda küll. Aga kas eesmärgikindlus, mis läheb üle laipade, ei ole egoism.?

Perekonna vaimse tervise hoidmiseks on vaja ettevõtmisi ja tegemisi, mis ei ole seotud raha teenimisega. Naudinguid pakkuv hobi, mis on seotud raha kulutamisega, võib hoida perekonda koos ka siis kui raha kulutamise pärast riieldakse. Vaimuhaigust väldib see kindlasti. Vastupidi: kõige rahasse arvestamine, rikkaks saamise nimel igasuguste hobide või meelelahutuste keelamine teeb hulluks. Kes laseb sellisest perekonnast õigel ajal jalga, seda võidakse pidada hulluks, aga tegelikult oli see võibolla tema esimene tark temp.

Perekond algab vanematest. Töömasinast isal on häbi kui ta lapsed on laisad ja lollid. Laiskus ja lollus on häbid, mida ta endale ei luba. Kuna ta ei tunne neid energiaid endas, siis ei saa ka tal tekkida mõtet, et äkki on minu laiskus ja lollus läinud lastesse. Tegelikult on, aga seda varjatakse töökuse ja tuupimisega seda kiivamalt, mida rohkem seda häbenetakse. Olles muutunud masinaks kaovad tunded ja inimene ei tule selle pealegi, et temas võib olla laiskust. Laiskus on allasurutud süütunne, aga inimene ei tunne seda, sest tal on kindel teadmine, et ta on virk. Kõik ju arvavad nii. Nii muutub häbi häbituseks ehk uue tasandi uhkuseks, mis tähendab vähi tekkimise algust. Uhkustamine häbiga, mida ei peeta häbiks, teeb seda.

Mida suurem on inimese positiivsus,

seda rohkem on see tegelikult negatiivsuse alateadlik varjamine.

See on hirm, et tõde tuleb päevavalgele.

Naissoo alaväärsuskompleks provotseerib oma paremuse tõestamist iga hinna eest. Häbi olla kehvem, nõrgem, rumalam, teeb naisest agara, ägeda, ahne, sõjaka töölooma. Naise kiiret muutumist masinaks takistavad ta emotsionaalsed süütunded perekonna ja laste ees, aga töö võidab kui naine peab ennast arenenud inimeseks. Nii jõuab iga järgmine põlvkond naisi lähemale kriitilisele piirile, mil naismasin ei vaja enam perekonda. Perekonnaga uhkuse ajamine muutus perekonna eitamiseks, sest milleks luua perekonda endale häbiks. Sellisesse seisu jõudnud naine, kes nooruses rumalast peast on sigitanud lapsed, võib perekonna hüljata ja tal ei ole mingit hingepiina. Ta heitleb oma hingelises tühjuses ja otsib armastust taga sealt, kust seda ei saa kätte - töömasinast mehelt.

Kes tahab uhkeldada perekonnaga, selle perekond ja lapsed muutuvad tööobjektideks. Päevatööst väsinud naine, kes rabeleb teha koduseid töid, hoolitseb väliselt perekonna eest, aga tegelikult teeb ta seda kõike, et mitte sattuda häbisse. Eesmärk mitte sattuda häbisse pühendab abinõud. Emal pole enam aega puudutada last või nautida lapse puudutust. Ta ei märka, et laps hakkab temast hoiduma kaugemale. Kui märkab, siis võibolla hingab kergendatult, sest tal on nüüd kergem. Mingil hetkel ei taha laps enam puudutada ema. Mis sa ikka tormi torgid, saad ise haiget! Varsti ei taha laps, et ema teda puudutataks. Kui ema puudutus on hindav, haigettegev, tiriv, tõmbav, tõukav, karistav, siis seda ei taheta. Tulemuseks on inimene, kes ei talu hellust. Ei hellita ise ega taha, et teda hellitatakse. Ema võib ta lausa vihata.

Kui laps tahab väga ainult oma ema hellust, aga teisi ei lase endale absoluutselt ligi, siis see tähendab, et selle lapse ema on saanud oma tööloomast emalt liiga vähe hellust. Ema hellust on asendanud vanaemad, hoidjad, kasvatajad, kes võisid olla väga head inimesed, aga nad ei ole ema, kelle kaudu laps siia ilma tuli. Niisiis: lapse protest võõraste inimeste helluse vastu on protest oma emapoolse vanaema tööloomaks või masinaks olemise vastu.

Kui peres on pojad, siis ema hingab kergendatult, sest üldlevinud arusaamade kohaselt ei tohi poegi hellitada. Ainult karm ja askeetlik kasvatamine pidavat tegema mehe tugevaks meheks. Ka kannatamine oma külma ja karmi mehe käes ei pane emasid teisiti mõtlema. Mitte ükski tööloomast ema ei tunnista, et tema on kasvatanud sellise raudse poja, kelle nurgelisus teeb miniale nii haiget, et minia lahkub mehe juurest. Oma vigu häbenetakse näha, oma süümepiinu ei taheta suurendada, seepärast süüdistatakse parem miniat. Ometi on ka see viga parandatav. Kes seda tunnistab, see parandab.

Helluse puuduses kasvanud inimese lapses võib olla veel suurem protest helluse vastu. Selline laps pageb iga puudutuse eest, ei taha sülle, hakkab paaniliselt karjuma kui mitte ainult võõras vaid isegi ema silitab pead, tahab kallistada või musitada. Kodurahu huvides hoidutakse lapsest kaugemale ja hoiatatakse ka võõraid. Nahahaiguse teke lahendab probleemi: nahahaiget inimest ei kiputa puudutama. Selline inimene räägib ilmtingimata, et tema kodus pole tegelikult kunagi olnud ei hellust ega õrnust. See on tema selgitus, õigustus ja enesekaitse kui keegi nõuab temalt õrnust. Tegelikult on tal õigus, sest ta on oma tundeid häbenevate vanemate tunnete häbenemise summa.

Niikaua, kuni sellise inimese tunded ei ole hävinenud täielikult, tahab ta seksida. Meeste tahtmine puudutada naist ainult suguelunditega, on nende vanemate tööloomastumise tagajärg. Masinaks muutunu ei taha sedagi, isegi kui ei ole impotentne. Tööga ülekoormatud naised ei taha seksida, sest see on neile häbitu töö, mis röövib niigi nappi uneaega või niigi vähest võimalust olla laste või iseendaga. Ometi on elu vaja ära elada.

Realiseerimata seksuaalsus tekitab seksuaalfantaasiaid. Mida suurem on häbi seksuaalsuse pärast, seda suurem on varjusurmas olev seksuaalsus, mis hakkab ennast ise realiseerima. Tekib instinktiivne alateadlik tegutsemine. Kui seda hiljem häbenetakse, siis ta realiseerub unenägudes või unes. Nii äratavad naist unest üles tupe kokkutõmbed, mis võivad olla sama meeldivad kui seksuaalakt või sama ebameeldivad kui häbi sellise häbituse pärast. Naine, kes on teinud ennast meeleheitlikult moraalseks, võib saada sellest psühhotrauma, sest ta on oma keha vajaduste vastu võimetu, aga nii uhkus kui ka valehäbi ei luba ise aktiivsem pool olla. Nii jääb mees üles äratamata ja suguelu elamata. Tilgake häbiga surmatud seksuaalsust jääb suguhormoonide saasta näol kehasse seisma ja keha suretama.

Ennast paha pealt tabanud, ennast ikka veel moraalseks pidava naise uni muutub süütunnetest kindlasti pinnapealsemaks. Varsti saab ta järgmise ¹oki kui avastab, et ta mees onaneerib unes. Realiseerumata seksuaalsusega naise jaoks on mehe onaneerimine kindel märk, et mees ei taha teda. Kui õudne: mees parem tegeleb käsikiimlusega. Naise ¹okk on veel suurem kui mees ei võta süüd omaks. Sügavas unes olnud mees ei tunnista juhtunut mitte mingil juhul. Esiteks sellepärast, et ta ei mäleta midagi. Teiseks sellepärast, et ta on alati häbivääristanud, jälestanud igasugust eneserahuldamist. Kolmandaks on ta kogenud oma impotentsuse ilminguid ja püüab suguinstinkti alla surudes seda õnnetust võimalikult kaugesse tulevikku lükata. Seepärast peaks olema välistatud, et ta võiks ise oma suguelundeid ärritada.

Niisuguste probleemide juured asuvad alati lapsepõlves. Mida rohkem on ema tahtnud olla uhke oma poja kui mehe üle, seda rohkem on poeg kartnud sattuda ema, naise, naiste ees häbisse. Sellise mehe ego mäletab iga korda, mil naine on keeldunud seksist. Ego kardab alandamist, seepärast ei tunne ta huvigi, miks naine seda tegi. Mine tea, äkki selgub, et mees ise on süüdi. Egoismile iseloomulik joon on, et ta ei püüagi asja parandada. Kui ta seda teeks, siis see tähendaks, et ta tunnistab ennast süüdi. Vaikimine on omamoodi enesekaitse ja teisele samaaegne kättemaks selle eest, mida teine ei ole teinud.

Naine võis keelduda üliväsimuse pärast, rasestumise hirmus või haiguse tõttu, aga mehe ego sai nii hirmsasti pihta, et ta ei alanda naise ees ennast enam kunagi. On mehi, kelle andestamatus, see tähendab egoism on nii suur, et naise üks keeldumine tekitas mehele impotentsuse. Naise häbi ei lasknud rääkida, miks ta ei saanud sel hetkel seksida. Mehe uhkus ei lubanud naiselt küsida, milles on asi. Üheskoos oleks leitud probleemile lahendus. Lahendamata probleemi tagajärjel vaevlevad mõlemad elu lõpuni oma realiseerumata seksuaalsuse käes, mõeldes välja olematuid alandavaid põhjusi, miks teine ei taha seksida. Pole võimatu, et seda, mida on kodus üleliia, minnakse küla pealt otsima.

Nii muutub uhkus ühe töö pärast häbiks teise töö pärast, mis iseenesest ei ole töö.

Armastuse muutumine tööks on patuse inimese patulunastus.

Patuseks olemise tunne sellest ainult kasvab.


NÄIDE ELUST.

Hilja õhtul helistas keegi noor naine ja küsis eriliselt vaikselt ning rahulikult dr. Viilmat. Kui vastasin, et kuulen, siis tekkis korraks vaikus. Inimene ei uskunud, et saab mind nii kergelt kätte. Ta ei teadnud, et kui kellelgi on abi väga vaja, siis elu aitab.

Hetk vaikust ja siis ta mainis justkui möödaminnes, nagu räägiks kellestki kolmandast, et tal pole muud väljapääsu kui ära minna. Küsisin: "Missuguse enneolematu asjaga Te olete hakkama saanud, nii, et võite olla kindel, et enne pole keegi midagi sellist teinud?" Jälle hetk vaikust ja vastus: "Ma masturbeerisin. Kirikus öeldi, et selle patu peseb maha ainult surm." Ma ei üllatunud, sest olin sellise suhtumisega kokku puutunud varemgi.

Küsisin: "Kas Te pesete õhtuti oma alakeha?" "Pesen küll," oli üllatunud vastus. "Pestes puudutate Te oma suguelundeid, et puhastada nad füüsilisest mustusest. Masturbeerisite, et äratada varjusurmast üles oma tunded, et suguelundid puhastuksid hingelisest mustusest - häbist. Kas sellepärast tasub surra. Võibolla on see hoopis Teie naiseelu algus?" Edasi kõnelesin naisega, kelle hingelt murenes tasapisi maha justkui raske roostetanud rauakoorem. Selgus, et asjalik ja arukas naine oli sattunud halastamatute dogmade küüsi. Kui inimene on üksi, siis võib igaühega nii juhtuda.

Rooste on ajast ja arust teadmiste energia. Mida rohkem on inimeses dogmaatilisi arusaamu, seda rohkem koguneb sinna ka roostet. Dogma teeb inimese tugevusega seda, mida rooste teeb rauaga. Kohustus elu hinnaga lunastada oma patt võib inimese viia enesetapuni.

 

Kohusetunne on stress, mis teeb inimesest tundetu masina. Häbi olla kohusetundetu kinnistab selle protsessi. Masinat huvitab ainult töö, sest liikumine on elus olemine. Tööta passimine, puhkus, magamine on masininimesele sama, mis surm. Ta vihastab kui teda meelitatakse või sunnitakse puhkama. Isegi soovitamine võib teda vihastada. Selliselt väljendub tema rahulolematus, mis muudab tundetuse valuks.

Liikumise iseärasused väljenduvad liigestes. Häbi väljendub kuivamises. Teatava liigese limaskesta kuivamine tähendab: inimesel on häbi valetada, et tal see teatav asi ei lähe, aga aus olla ta ka ei saa. Probleemi avalikustamine oleks hullem kui surm. Selle asja jõuga käima panemine on sama kui jõuga kuivanud liigespindade üksteise vastu hõõrumine. Mis juhtub kui hõõruda kahte kuivanud puutükki vastakuti? Küllap teate, et varsti on tuli lahti. Selline tuli liigestes on põletik. Tuline valu on õpetaja, mis õpetab: "Loobu oma probleemide jõuga lahendamisest. Lase vabaks oma uhkus ja häbi, küllap sinu taktitunne ütleb, kuidas inimese kombel edasi minna."

Inimene koosneb primitiivsest ja intelligentsest poolest. Primitiivne inimene meie sees on nagu mehaaniline masin, mis töötab niikaua, kuni ta liikuvad osad on kulunud. Isegi ilma põletikuta kulunud. Kui ta eest kanda hoolt, siis ta peab vastu kauem, aga ise ta ei hoolitse enda eest. Nagu masingi. Kui ta on jäänud haigeks, siis ta nõuab, et teised teeksid ta terveks, sest tema on pidevalt kõike teinud ainult teistele. Ükski masin ei tee ju midagi endale. Kulunud liigesed, mis asendatakse kunstliigestega, on primitiivse inimese masinaks muutumise tunnus.

Kes häbeneb oma vanemate teineteisele vastukäivaid jooksmisi ehk kokkujooksmisi, mida tehakse ühe eesmärgi nimel, see püüab teha vastupidi vanematele. Tulemuseks on veelkordne vastupidi tegemine ja vastava liigese kokkujooksmine ehk jäigastumine. See tabab sagedamini puusaliigeseid, sest puusaliigese haigestumine väljendab jooksmist jooksmiste pärast, oma liikumisvajaduste ohverdamist teiste üksteisele vastukäivate jooksmiste pärast.

Intelligentne inimene meie sees kulutab ajusid, et mõelda välja, kuidas teha elu aina kiiremini paremaks. Ta võib kruvida mõtteid oma peas ringi, nii, et ajudel on roopad sees. Tulemuseks on Altzheimeri tõbi, mis hävitab mõtlemisvõime. Kulunud ajud on intelligentse inimese masinaks muutumise tunnus, mida pole võimalik asendada kunstajudega. See-eest on lootust, et hävinenud ajukude hakatakse juurde kasvatama. Teadmisest, et ajukude on taastatav, hakkab intelligentne masin oma ajusid kurnama veelgi rohkem, mõistmata, et hävinenud ajurakkude asendamine embrüolt võetud koekultuuriga on sama mis elukogenud inimese ajude asendamine osaliselt loote ajudega. Mismoodi vana inimene loote ajudega hakkama saab, sellele oma ajude hävitajad esialgu ei mõtle. Heal inimesel on õigus nõuda, et seda peavad mõtlema teadlased.

Masinal pole tarvis, aga tööloomaks muutunud inimene tahab ka süüa ja puhata. Mida rohkem ta töötab, seda rohkem tahab ka süüa ja puhata. Kahjuks ei ole ööpäev pikem kui 24 tundi. Pikendades tööpäeva une arvelt, hakatakse sööma kiiremini ja rohkem. Söömine muutub õgimiseks, mis rikub ainevahetuse. Järgmisena pikendatakse tööpäeva perekonna ja laste arvelt. Abikaasa peab ise teadma, mis peab ja lastele jagatakse käske kirja või telefoni teel. Elu muutub järjest rohkem üksteisest mööda elamiseks. Hellust ja õrnust, mille puuduse all kannatatakse järjest enam, teistele ei jagata, sest pole midagi jagada. Kusjuures sellest õpitakse olema uhkelt üle. Masinaks muutumise tagajärjed võivad olla kohutavad.

Masinaks muutunud inimese ego võib olla nii suur, et ta ei näe mitte ainult teise inimese tööd, vaid ka teist inimest. Kui teine ei tee täpselt sama tööd ja täpselt sama palju, siis ta pole midagi väärt. Masinaks muutunud inimene on egoist, kes samastab teist inimest tema tööga. Ta ei tee järeleandmisi ei lastele, naistele ega vanadele, väikestele, nõrkadele ega haigetele. Tema kreedo on üks: kui oled, siis tee. Kui ei suuda teha, siis keri kuradile. Kui teine tahab tema kõrval elades perekonda kokku hoida, siis ta peab muutuma masina orjaks. Ori kulub masina kõrval ruttu ära ja sureb. Masin vajub sellest käpuli, sest kandepind kadus. Sageli ei luba egoism ka siis tunnistada, et elas teise arvel. Ta peab leidma omale uue ohvri. Sageli on see vanem laps perekonnas. Ja kui on ainult üks laps, siis kannatab see.

Masina kõrval ei tohi mitte mingil juhul muutuda orjaks - iseenda alandajaks, ainult tema tahtmiste täitjaks, sest orja ei saa armastada. Teda kasutatakse. Kõige rohkem kulutab, lörtsib, muserdab inimest ühepoolne südamlik suhtumine, vastuarmastuseta armastus. Oma alaväärsuskompleksi vabaks andmata armastades võime teha seda kõigest hingest, aga see ei jõua teisesse. Ta jääb keerlema enesehaletsuse surnud ringi ja teine võib olla kui tahes avatud ja oodata minu armastust, aga kui mina ühe käega andes selle teise käega kohe tagasi tõmban, siis ta ei jõudnud adressaadini. Teine võib olla kuitahes töömasin, aga niipalju kui ta elab, on temas ka inimest, kes avaneb kui armastatakse tõeliselt. Et aja kuludes muutub avanemine järjest vaevalisemaks, see on iseasi. Seepärast ongi vaja armastamist õpetada juba lapseeas.

Mida teha kui seda pole osatud ning Teie lähedaste ringis on selline külm ja karm inimene?

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.