Häbi olla inimene

Inimene kardab seda, mida ta ei tunne.

Masinaks muutunud inimene kardab tundeid. Tööd ta ei karda, sest oma tööd ta tunneb. Lihtsalt niisama tunnete tundmiseks ei puuduta ta kedagi. Kui ta puudutab teise keha, siis see on automaatselt tööobjekt, mille kallal tehakse tööd. Nii võib inimese kallal olla kui kraavikaevaja, mutrikeeraja, buldooser, lihunik või vaimne vägivallatseja, kes keerab inimese ajud sõlme.

Kui selline spetsialist on Teil kodus, siis hakkate paratamatult vältima muutumist tema tööobjektiks. Kui oletegi üks kord palunud tema abi ja see seisnes Teie keha puudutamises, näiteks Teie valutava turja masseerimises, siis edaspidi neelate parema meelega valuvaigisteid. Kõrvaltvaataja ei saa aru miks? Ta ju töötles Teie lihased hästi läbi. Töötles küll, aga ise oli ta kusagil mujal, näiteks vaatas televiisorit. Aega hoidis ta sellega kokku, aga inimest hävitas laiali. Kusjuures sellest, mida ta ei andnud teisele, jäi ta ka ise ilma. Ta kartis ja häbenes tundeid, masseeris Teid kui savitükki ja ei tundnud midagi. Olete ¹okeeritud, sest teadvustamata oma tahtmist lootsite selle füüsilise kontakti abil tunda tema tundeid. Seepärast on tema ükskõiksus ja hoolimatus eriti haavav.

Kui Te oleksite olnud tema suhtes eelarvamusteta ja kui Teil ei oleks häbi paluda teise abi, siis Te oleksite osanud vastu võtta seda, mis temas kui inimeses vaatamata kõigele on. Ootame teiselt, et ta oleks hell ja hoolitsev, aga kas me ise seda oleme? Elu algab küll naisest ja naise tunded on määravad, aga kui mees arvestab, et meessugu on naisi pikka aega alandanud ja naised ei suuda kohe iseennast leida, siis on mees avastanud oma tunded. Kõigepealt kaastunde, mis ainukese tundena võimaldab tunda teise tundeid. Küllap avaneb siis nainegi. Naissoo ajalooline mälu on väga haavatav alandamisele. Mees, kes alandab naist, alandab veel rohkem iseennast. Naist füüsiliselt või hingeliselt alandanud mees alandab ennast inimesena. Ainult need mehed, kes tahavad olla paremad kui on, kiidavad naise kallal vägivallatseva mehe teguviisi.

NÄIDE ELUST

Noor naine, kellel oli hakanud kahju oma reanimatsioonis hinge vaakuvast isast, tuli küsima, miks juhtus isaga selline õnnetus. Isa oli rohkem kui nädal tagasi tööl saadud üliraskete vigastuste ja operatsioonide tagajärjel koomas ja arstid ei andnud enam lootust. Ta isa oli alati olnud töö ori, mistõttu ta nüüd töö läbi ka kannatas.

Tütre suhtumine isasse oli vastavuses isa külma ja karmi, sageli ülimalt halvustava suhtumisega naistesse. Kartes ja häbenedes isa ei olnud ta kunagi tulnud selle peale, et tunda huvi, miks isa on selline. Ta ainult hindas isa, nii nagu seda oli alati teinud ema. Ta sai alles nüüd teada, missugused ennast ja oma perekonda tööle ohverdanud inimesed olid olnud tema isapoolsed vanavanemad ja missuguses õrnuse ja helluse puuduses oli üles kasvanud ta isa. See mees oleks tahtnud hellitada oma naist, aga ta ei osanud. Teda oli kasvatatud tugevaks.

Selline kasvatus peab hellust ja õrnust mitte ainult mittevajalikuks, vaid lausa kahjulikuks. Enesekaitse eesmärgil sunnib tugev inimene ennast armastusest üle olema, sest armastuseks nimetatu on talle teinud ainult haiget. Ema käte puudutus oli laks tagumikku selle eest, et murjam oli ennast määrinud mustaks ja teinud sellega emale tööd juurde. Lapse puhtaks nühkimine, millele nii mõnigi kord kaasnesid ema pisarad oma raske elu pärast, tekitas lapsesse järjest suurema protesti ema igasuguse puudutuse vastu.

Seepärast hakkas laps varakult iseenda eest hoolitsema ja ema sai uhkusega öelda, et tal on iseseisev laps, kes saab oma eluga kindlasti hakkama. Keegi ei oska aimatagi, et liigne iseseisvus on egoism, mis välistab perekonna. Kui selline inimene abiellubki, siis selleks, et probleemideta rahuldada oma seksuaalseid vajadusi, sest seks on ainukene asi, mida keegi ei saa teha üksi. See mees oli abiellunud naisega, kes oli mehe täielik peegelpilt - noorusest saadik läbi ja lõhki tark töömasin. Armastust tahtis, aga anda ei osanud. Hellust ootas, aga andma ei kiirustanud. Mõlemad häbenesid nii oma tundeid kui ka emotsioone. Armastus tundus olevat eriline tabu.

Tütar taipas, miks ta isa oli selline. Ta sai aru, et eelmises elus oli ise mehena olnud samasugune, seepärast valis oma vigade tundmaõppimiseks ja parandamiseks samasuguse isa. Samal põhjusel tõmbab ta ligi isa-sarnasid mehi, kellega on hea ainult seksida. Muus osas käitub ta mehega nagu ämblik, kes paneb peale suguakti partneri nahka. Ta sai aru, et ta isa ei ole sugugi nii tundetu ja haavamatu, nagu pealt paistab. Ta küsis: "Kas ma saaksin oma isa aidata?" See tähendab: tütrel oli tekkinud oma isa vastu kaastunne, armastus. Ta sai aru, et ta isa ei olnud paha isa, vaid laps, kes oli toodud ohvriks ebajumalale.

Õpetasin: kujutage ette oma isa vastsündinuna hetkel, mil ta emaarmastuse puuduse pärast esimest korda nuttis. Olge talle see ema, keda ta igatseb. Võtke ta voodist ja suruge oma rinnale. Armastage teda nii, et ta nutt lõpeks. Siis võtke ta mähkmetest välja. Puhastage ta pepu kui vaja ja pange ta paljana oma paljale rinnale. Hellitage ja õrnutsege, silitage, kallistage, musitage, ärge jätke tähelepanuta ruutsentimeetritki tema kehast. Ärge unustage suguelundeid. Ka need on vaja üle musitada.

Vaadake ta nahka ja teadke, et iga punetus, vistrikuke, haudumus ta ihul räägib emaarmastuse puudusest. Paluge ta käest andeks, et ei ole osanud teda armastada. Te olete küll ta tütar, aga Te olete naine, ema ja Te võite parandada oma vanaema, oma ema ja iseenda vead. Te oleksite võinud sündida pojana, aga te sündisite tütrena, et anda mehele seda, mida naisel on anda - armastust. Te tulite naisena andma seda kõigepealt mehele, kes on Teie isa. Kui Teie ema oleks osanud vaadata oma ämma kui iseenda peegelpilti, siis ta oleks mõistnud ka oma tundeid. Küllap oleks õpetanud tütartki olema naine. Ema ei osanud, andke talle andeks ja paluge ta käest andeks, et pisikese tüdrukuna isa armastades ei osanud äratada oma ema armastust mehe vastu. Andke endale see andeks.

Tegelge selle pisikese poisiga nii kõigest südamest, et tunnete, kuidas ta justnagu sukeldub Teie sisse, et olla igavesti Teie armastuse poolt kaitstud. Tegelge temaga nagu vastsündinuga niipalju kui vähegi võimalik, et kiiresti teha tasa kaotatud aega. Küllap näete, et sellest on abi.

Ööpäev hiljem tuli isa teadvusele.

 

Niimoodi võite aidata ükskõik keda, kasvõi iseennast. Lähete ettekujutuses iseenda kui vastsündinu juurde ja olete talle selline hoolitsev hell ema, kellel on lapse jaoks aega. Kui tunnete, kuidas hakkate seda last armastama, siis on Teie suhtumine iseendasse sellest hetkest muutunud.

Kui olete mees, siis tehke seda isana. Minge oma ema ja isa kui vastsündinu juurde ja armastage neid nagu oma lapsi. Minge iseenda ja oma abikaasa kui vastsündinu juurde ja armastage nagu oskate ja nagu ootate, et Teid armastataks. Tehke seda oma lastega. Küllap tunnete, kuidas kõik Teis muutub. Kui olete kohmakas ja saamatu, siis ärge häbenege. Keegi ei saa sellest teada. Kõik ainult tunnevad, et Teiega on nii hea olla, mis sest, et seda ei saa sõnades väljendada.

Armastus on tunne ja teda ei saa väljendada. Ometi igatsevad inimesed, et saaksid ise armastust väljendada ja et teine seda väljendaks. Miks? Sest me pole veel nii arenenud, et oskaksime elada ainult tunnete tasandil. Seepärast on emotsionaalsed tunded vajalikud. Kui kanname hoolt, et emotsioonid ei kasvaks ülemäära suureks, siis on armastusega kõik korras.

Arenenud inimese tundetus, emotsioonitus on nii suur, et tekib küsimus: kuhu me niimoodi jõuame? Kui loodus laseks, siis muutuksime masinateks. Paraku loodus ei lase, seepärast on paratamatu, et jõuame hingelisse kriisi, kus ei ole muud võimalust kui läbi kannatuste tunnistada loodusseadusi.

Töömasinat käivitab teadmine, et töö eest saab raha. Ta arvestab iga liigutuse, iga andmise ja saamise rahasse. Töölooma käivitab tunne, mida väljendab südamlik sõna, hellus ja armastus. Ilma selleta kukub tööloom kokku. Kes oskab lasta töölooma endast vabaks, see avastab, et ta on siiski inimene, kes väärtustab nüüd ennast sellisena, nagu ta on. Armastades ennast oskab ta armastada töölooma või masina sügavale sisemusse peidetud inimest, kes ise on lakanud aru saamast, et ta on inimene.

Tööloom võib väga hästi teada, et tööd peab tegema, peab hea olema, armastama, aga iga kohustuslik tegevus kasvatab temas protesti, ning ühel hetkel on hea olemisest kõrini. Ta hakkab perutama. Ega masingi käskimistest ela. Sunni teda tegema tööd, milleks ta on mõeldud ja ta teeb. Nõua temalt midagi inimlikku, näiteks palu õrnust, hellust või head sõna, siis kuuled, kuidas ta uriseb ja müriseb kuni jääb vait. Tema võimete piir sai ületatud. Mida masinlikum on inimene, seda rohkem ta mitte ainult ei oska anda teistele oma õrnust ja hellust, vaid ta ei oska seda teistelt ka vastu võtta. Ta kardab seda, sest kui temaga ollakse õrn, siis tema peab vastama samaga. Kuna ta ei oska, siis ta kardab ja automaatselt protestib.

Looduses loom masinaks ei muutu. Kui tööloomast inimene tahab meeldida töömasinast inimesele, et sellega koos elada, siis ta peab muutuma tasapisi masinaks. Kui ta tahab samaaegselt jääda ka inimeseks, siis miski temas ühel hetkel rebeneb ja ta lahkub. Kõik imestavad, et korralik naine läks korralikust mehest lahku. Naine lasi jalga, sest tundis, et vastasel juhul läheb ta hulluks. Keegi, isegi mees ei tarvitsenud teada naise hinges valitsevast meeleheitest ja raevust, sest häbi lunida armastust sulges naise suu. Ta uhkus ei lubanud käia ennast mehele pidevalt pakkumas.

Sellises hingelises seisundis inimene teeb õigesti kui läheb lahku, sest muudmoodi ta ei oska vältida kõige halvemat. Kui ennast tööle ohvriks toonud naisel ja mehel on idee fix säilitada perekond, siis naine jääb psüühiliselt haigeks, mees jääb füüsiliselt haigeks ja laps jääb vaimuhaigeks. Selge on see, et kõige lõpuks ütleb kõikide füüsiline keha üles.

Tänapäeva inimene on tööori tänapäevases mõttes. Kõige enam protestivad selle vastu naised, sest kui mehed on tööorjad, siis naised on lisaks meeste orjad. See tähendab: topeltorjad. Miks?

Oleme oma arengus orjandusliku korra läbinud juba ammu, aga me pole osanud möödunut endast vabaks anda. Kanname teda oma hinges kaasas, tunneme teda, püüame teha olematuks, aga kuna ta on tunne, siis ta määrab meie elu. Teame, et me ei ole orjad, aga tunneme, et oleme. Käitume seetõttu nagu orjad, kuni kannatus katkeb. Siis hakkame võitlema enda orjaks tegemise vastu ja nõudma võrdõiguslikkust. Ori ju ei tunne ennast teiste inimestega võrdväärsena. Võitluse tulemus on ümmargune null, sest materiaalne võitlus ei anna hingelist vabadust.

Orja tunnus on, et ta tahab tõestada, et ta on parem kui ta on. Ori on masin, kes tahab tõestada, et ta on inimene, aga ta ei saa seda, sest masin on inimesest tugevam. Ori on peremehe hea tööriist - labidas, isanda parem tööriist - masin, härra veel parem tööriist - kompuuter. Kompuutriga töötamiseks ja ülisuurte rahade teenimeseks ei ole vaja muud kui inimese ajusid ja oskust vajutada näpuga nupule. Arvutitöö on suurepärane töö, aga kui arvutispetsialist muutub arvutist sõltuvaks, siis on see põgenemine tõelisusest. See tähendab: inimene tunneb, et tal puuduvad muud inimlikud oskused. Ta oskab arvutit kasutada, aga ta ei oska oma kätega midagi teha ja seda häbi varjab ta elu eest.

Arvutite võidukäiguga kasvab inimeste hulk, kes tunnevad arvutit, aga ei taha sellega töötada. Olles sunnitud seda siiski töö juures tegema, tekib neil teatud aja pärast arvutiallergia. Miks? See on protest inimese lõplikult masinaks tegemise vastu. Paanikasse sattunud inimene, kes on avastanud, et inimesed ei ole enam inimesed, hakkab iseenda masinaks muutumise vastu protestima. Tal tekib arvutiallergia, sest ta ei realiseeri oma protesti.

Arvutifänn võib välja mõelda imesid, aga siis selgub, et keegi on välja mõelnud antiime - arvutiviiruse, mis hävitas tema töö. Miks tekib niisugune eesmärgikindel pahatahtlikkus ehk kurjus? Seepärast, et kellelgi on kõrini masinaks olemisest ja ta hakkas hävitama masinat, mis teda orjaks teeb. Ta tahab olla inimene. Nagu enamik materiaalse arusaamaga inimestest püüab ta hävitada seda, mis teda hävitab. Ta tahab vabadust. Hävitades materiaalset loodetakse saada vaimselt vabaks. Tehes perekonna olematuks loodetakse saada vabaks iseenda probleemidest, ka orjaks olemisest.

Kui sellise kriisi üleelanud vanemad räägiksid lastele oma läbielamistest, siis nende lapsed oskaksid samasuguseid vigu vältida. Enamik vanemaid seda ei tee, sest nad ei taha oma häbist ausalt rääkida. Tulemuseks on, et nende lapsed kordavad samasuguseid vigu, ainult nad kannatavad rohkem. Kui ka nende uhkus ei luba lastele oma häbist rääkida, siis jätkub vanavanemate eksimuste jada neilgi, ainult veel valusamalt. UHKUS JA HÄBI EI LASE NAISEL JA MEHEL TEINETEISELE VASTU TULLA. Ilmtingimata oodatakse ja vahel jäädaksegi ootama, et teine teeks esimese sammu. Kui teeb ja tunneb häbi, siis peab järgmine kord jälle tegema, sest oma allandmisega on ta teinud ennast orjaks. Ei tema häbi ega isanda uhkus tunnista järeleandlikkust.

Rahustades oma meeli teadmisega, et me teeme ausat tööd ja saame ausat raha, usutakse, et saadakse õnnelikuks. Mida kõrgemalt arenenud on ühiskond, seda varem tuleb samasugune arusaam lapsesse ja ta on ori enne, kui millestki aru saab. Kõige ehtsamad orjad on naised. Nad on seda alati olnud, aga nii tarkusest tugevat kui tänapäeval pole varem olnud. Kui naine on ori, siis mees on orjapidaja, kes sunnib orja kõigeks, mis pähe tuleb. Teadmises, et jõud ei käi mehest üle ja lootuses, et heale ei tehta halba, püüavad naised olla head. Selle eesmärgikindla tegutsemise tulemuseks on meessoo jätkuv vägivald naiste suhtes.

Tõestamiseks, et ta on parem kui ta on, võtab hea naine abielu alguses kõik kodutööd enda peale. Tulles mehega üheaegselt töölt koju, surub ta mehe köögist välja, sest ta saab ju kõigega ise hakkama. Mida suuremad tööorjad nad mõlemad on, seda rohkem on neil raha, et osta kodumasinaid, mille hooldamine peaks olema mehe asi, aga hea naine tõrjub mehe eemale, sest nupule vajutada oskab ta isegi. Mida suurem on naise uhkus oma jõu ja tehniliste oskuste üle, seda kindlamalt on ta mees diivanikaunistuseks televiisori ees.

Niimoodi saab mees tõrjutud hea naise poolt mehe rollist välja. Mida kauem selline olukord kestab, seda rohkem võõrdub mees kodutöödest, kuni enam ei oskagi neid teha. Kui nüüd töödesse uppuv naine hakkab süüdistama ja häbistama, siis on mehel kaks võimalust: olla laisk või olla oskamatu. Kui Teile antakse valida: tunnistada ennast laisaks või lolliks, kumma valite? Niipalju kui mina olen inimestelt küsinud, enamik on vastanud: "Igal juhul laisk." Nii ta ongi. Laiskusega võib isegi uhkustada, aga lollus on ainult häbiasi. Väga harva tunnistatakse ennast lolliks. Ainult orjale orjaks olla tahtev inimene valib rumala nime, sest nii saab ta tõestada, et ta on parem. Niimoodi ennast alandades püüab ta olla meeltmööda alaväärsuskompleksiga inimesele, kes peab ennast halvemaks.

Kui sünnivad lapsed ja ema hakkab tõestama oma paremust, siis juhtub lastega sama, mis isaga. Ema teeb kõik ära, sest nii saab kiiremini, kergemini, puhtamalt, oskuslikumalt, pole karta , et keegi saaks vigastada. Keegi ei pane tähele, et niimoodi ei õpi laps oma kätega midagi tegema. Kui kunagi proovibki, siis selgub, et ta on käpard ja ta häbi suretab edaspidiseks igasuguse tahtmise. Heal juhul õpib ta koduväliselt, vahel lausa salaja omale eriala, milles võib olla hinnatud spetsialist, aga kodus ei liiguta endiselt lillegi. Alguses lasi ema kui värten ringi, hiljem teeb seda naine, niikaua, kuni protestima hakkab. Tema isa lapsed teavad kindlalt: küll keegi ikka teeb, ega see tegemata jää. Peaasi, et raha on.

Järjest sagedasemad on üldrahvalikud väitlused teemal: miks naised peavad orjama kodu, miks mehed ja lapsed on nii laisad? Laiskvorstid ise on raevus naiste süüdistuste vastu täiesti abitud. Enesehaletsus teeb nad nii jõuetuks, et nad ei suuda teha midagi, millega tõestada, et nad on mehed. See tähendab: nad ei suuda isegi seksida. Sellised masinaks muutunud mehed ei tea, mida tähendab endaga tegelemine. Kui teabki, siis lööb käega, sest tal on kõigest ükskõik. Peaasi, et saaks rahu. Ta hakkab vältima kõike, mis ei ole kohustus.

Iseenda orjaks tegemine toimub märkamatult iseenda halvustamise abil. Kes ennast halvustab, see võtab omaks ka teiste halvustamise. Mida rohkem ennast halvustatakse, seda rohkem nähakse halvustamist seal, kus seda üldse ei ole. Siiras ülikriitilisus iseenda suhtes erineb peenutsevast silmakirjalikust kriitilisusest selle poolest, et ta teeb oma tegemisi vaikides.

Naine, kes oskab olla naine, on tänulik, et perekond on tema kõrval. Ta ei tõrju meest ega lapsi kõvale, isegi kui kambas tegutsemine võtab rohkem aega. See-eest on sellise tegevuse sisse mahtunud ära kõigi pereliikmete tänase päeva sündmuste kaja ja homsed plaanid. Oma peret armastavat naist ja ema ei jäeta kunagi üksi. Kuna ta ei pea ise ennast orjaks, siis ei tee ka teised seda.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.