Tahtmisest saada täheks

Mida mustem on öö, seda säravamad on tähed. Keda nimetatakse täheks? Inimest, kes peab ennast teistest paremaks ja teeb kõik, et jääda selleks. Kuna nii, nagu inimene suhtub endasse, suhtuvad ka teised temasse, suhtutaksegi isehakanud tähtedesse kui tõelistesse.

Mida mustem on häbi, seda säravam on uhkus. Valgustades pimedat ööd valgusvihuga, tunduvad isegi tolmukübemed tähtedena. Sitikad ja putukad tunduvad juba suurte tähtedena. Mida suurem on inimese alaväärsuskompleks, seda rohkem võrdleb ta oma halba kõige heaga, mida ta leiab kõikjalt. Nii muutub iga tolmukübemekese imetlemine iseenda halvustamiseks. Mingist hetkest on inimesest järele jäänud iseenese armetu vari. Selline inimene näeb ainult omaenese häbi, mis vaimuvalguse kahanedes on vari, mis päikese laskudes pikeneb.

Keegi vahib oma varbaid, et mitte komistada. Tal on ausalt häbi. Keegi vaatab tähti ja kuud. Ta ei teagi kui väga ta igatseb olla parem halvemate taustal. Tema häbi on uhkusest surutud taustaks. Üks kardab paaniliselt pimedat, see tähendab häbi. Teine naudib pimedat, sest temas ei ole enam häbi, mida häbeneda. Temas on uhkus, mille nimi on häbitus. Häbitus on uhkustav häbi.

Uhkus ja häbi on ühe terviku kaks otsa. Nad toimivad erinevalt: uhkus kasvatab, häbi kahandab. Kude või organ, mida valitseb uhkus või häbi, reageerib vastavalt uhkuse või häbi nende mõlema suurusele. Kuna kõik energiad on igas inimeses olemas, siis uhkus määrab kaebuste suuruse, aga häbi määrab haiguse raskuse.

Uhkus kasvatab ja tekitab vastavaid tundeid: puhitust, paisutunnet, turset, pressitunnet, raskustunnet, kõige lõpuks kindlasti valu. Sõltuvalt koe asukohast tekib valu seda kiiremini, mida suletumas ehk luudega piiratumas paigas kude või organ asub. Peavalu tekkimine iga väikseimagi ärrituse puhul on selle parimaks näiteks. Kõht võib seevastu kasvada suureks palliks enne kui valutama hakkab. See ei tähenda, et väike kõht ei valutaks. Mida suurem on väikese lapse hirm õela rahulolematuse ees, seda jäigem on ta kõhu lihaspinge ja seda väiksem ärritus vallandab ta kõhuvalu.

Uhkuse ja häbi toimet tundma õppides sain aru, miks on mind rahutuks teinud vähist paranenud haiged, kes on oma tervenemise üle väga väga rõõmsad. Selgitades neile, et tegelemist iseendaga ei tohi jätta pooleli, olen tundnud, kuidas räägin kurtidele kõrvadele. Nad on iseenda üle uhked ja niisugust väge täis, et lähevad või mägesid paigast liigutama. Varsti kuulen, et neid enam ei ole. Samas olen rahulik olnud nende mornide ja tõsiste vähist paranenute suhtes, kes suhtuvad oma paranemisse kriitiliselt, sest ei pea ennast sugugi liiga terveks. Nad on aru saanud, et tegelemine iseendaga ei või lõppeda kunagi. Tegelemine iseendaga on kujunenud nende vajaduseks ja elustiiliks.

Miks ajab uhkus vähihaige hauda?

1. Kujutage ette, mis toimub ennast uhkusest puhevile ajanud rakuga kui tekib häbi. Rakk vajub kokku, poeb peitu. Teades oma häbi ja närides oma rahulolematusega iseenda kallal, saab rakk näritud samamoodi kui hing. Rakust võib järele jääda ainult üks pisikene känkar, mille ei ole esialgse raku ei välimust ega omadusi.

2. Inimene, arvates, et ta on oma häbi olematuks teinud, hakkab selle üle uhkustama. Rakk hakkab uuesti kasvama. Väike känkar kasvab suureks monstrumiks - esimeseks vähirakuks, mis hakkab paljunema sama intensiivselt kui intensiivselt tema peremees, kes on oma õigustes kindel, oma põhimõtteid propageerib. Mida põhjalikum on olnud raku häving, seda hirmuäratavamat monstrumit kujutab endast selle raku vohamine. See tähendab: seda agressiivsema iseloomuga on vähk.

Häbiga kahjustatud rakk ei saa taastada oma esialgset kuju kui peremeesorganism ei ole parandanud oma viga. Rakku ei kasvata enam uhkus, vaid häbitus, mis uhkustab oma häbiga. Häbitus kasvatab kiiremini ja rohkem kui uhkus.

3. Kui vähirakk hävitatakse meditsiinilise raviga, siis energeetiliselt ei kadunud ta kuhugi. Ta on nagu kuiv prügi prügikastis, mis ootab niiskust, kurbust, et uuesti taastada ruumiline kuju. Kui teda vabastatakse vaimselt niipalju, et teda ei leita enam meditsiiniliselt, siis see ei tähenda, et organism on täiuslikult tasakaalus. Ennatlik uhkustamine oma saavutuste üle, kangelase mängimine, oma järeleandmatuse väljakutsuv demonstreerimine kahjurõõmsatele, oma hakkamasaamise tõestamine, liigne rõõm, mille taga varjab ennast kurbus, vallandab uue kasvu. Seekord võib see olla väga kiire pidurdamatu kasv, mis on võrdne inimese ülevoolava rõõmuga. Rõõm ei oska kurbust ei hinnata ega temast aru saada, enne kui endal on vesi ahjus. Seepärast õppige taltsutama oma pimedat rõõmu. Rõõmustage siis kui Teie vähist on 20 aastat möödas.

Ennast tervena tundes sama töökoormuse jätmine, uute kohustuste võtmine, oma aja arvelt kaaskannatajatele hingelise toe pakkumine tähendab vähihaige jaoks iseendale haua kaevamist. Kui tahate vähki põdenud inimest tõesti aidata, siis peatage ta. Tehke talle ükskõik kui karmilt selgeks, et ta mängib surmaga. Kui ta ei võta Teie abipakkumist vastu, siis see on tema valik. Teie olete hiljem sedavõrra vähem süüdi.

Kui inimene tõestab oma paremust tundmata, aimamata, et see on tegelikult oma häbi varjamine, siis ta vähk areneb kaugele, enne kui ta avastatakse. Kui inimene tõestab oma paremust teades, et ta püüab tegelikult sellega varjata oma häbi, siis ta vähk annab varakult tunda ja meditsiin suudab teda aidata. Järelikult: tundetus on inimese kõige suurem õnnetus, mida ei tunta enne kui ta on muutunud talumatuks valuks. Tundetu koha valu on eriliselt julm valu. Seda teavad need, kes on seda ise tundnud.

Uhkus on ülitundlikkus, seepärast on vaevused suuremad kui haigus ja inimesed on pahased arstide peale, kes ei usu nende vaevusi. Häbi on tundetus ja inimene ei lähegi arstile. Ta ei lähe isegi kontrollile mitte. Ta parem häbistab neid, kes jooksevad arstide vahet. Kui sellisel häbistajal on veel ka häbi olla nõrk, siis ta parem sureb kui laseb ennast arstida. Ta võib pidada lugu autoriteetsest arstist, kes hoiatab teda, et tal tuleb vähk, aga kuna ta ei tunne midagi, siis ta ei võta arsti kuulda.

Näiteks: häbi olla vastutustundetu loeb ükskõik kust suitsetamise vastast reklaami, kus räägitakse absoluutse kindlusega meditsiiniliselt kontrollitud fakti, et suitsetamine tekitab kopsuvähki, aga tal ei teki sellest emotsioone, mis sunniksid teda mõtlema oma tervise peale. Mõtted tekivad ju tunnetest, mis kerkivad kui õpetajad inimese hingest teadvusse, et inimene hakkaks mõtlema. Kui ei ole tundeid, siis ei ole ka mõtteid, mis mõtestaksid elu.

Samamoodi tuulde võib minna otseselt konkreetsele haigele määratud ükskõik kui autoriteetse arsti jutt. Pärast süüdistab haige arsti, et temale pole räägitud midagi. Õnnetu poriga määritud ehk häbistatud arst ei saa kuidagi tõestada vastupidist, sest ta pole pannud iga sõna kirja. Ta tahtis paremat, aga sai halvema. Tahtis pühendada rohkem aega haigele ja vähem paberitele, nii nagu haiged tahavad, aga pärast sellist häbistamist ta enam nii ei tee. Kusjuures arst ei tunne ennast süüdi, sest mingi osa kaastundest haige vastu on hävinenud. Arst ei saa sinna midagi parata. Mida rohkem pannakse arste häbiposti, seda rohkem on arstid küünikud - häbitud, kõige üle irvitavad inimesed, kes ei pea midagi pühaks.

Inimene, kes tahab olla parem, kohtab oma teel pidevalt takistusi. Kui ta neid ületama hakkab, siis ta saab elu käest piki päid ja jalgu nii otseses kui ka kaudses mõistes. Miks? Sest elu püüab inimest alati aidata temale arusaadavas keeles, et asi ei läheks veel halvemaks. Mis võib olla halvem uhkusest? See on kõrkus ehk egoism.

Kui inimene saab oma tahtmise, siis ta peab ennast paremaks. Kui inimene ei saa oma tahtmist, siis ta peab ennast halvemaks. Vahepealset varianti stressides inimese jaoks ei eksisteeri.


III. KINDEL TEADMINE,

et ükskõik kes või mis

on hea või halb,

parem või halvem,

parim või halvim

ON EGOISM.

Egoism on lõplik, kindel, veendunud, vääramatu, dogmaatiline teadmine, et üks asi on nii, nagu ta välja paistab. Egoism on kindel teadmine, et minul on õigus. Egoism on sisu samastamine vormiga, mis võimaldab eitada sisu. Puhas egoism on nagu puhas metall, mis ei roosteta.

Egoismil ongi metalli energia, kõigi metallile iseloomulike tunnustega. Iga inimesel on midagi, milles ta on absoluutselt kindel. Selles asjas on ta metalne: külm, omakasu eesmärgil painduv, raske ja karm. Oma õiguse ajamises järeleandmatu. Kuni murdub rohkest kasutamisest või väsib ja siis hakkab oma omadusi kaotades roostetama.

Absoluutseid egoiste pole olemas, sest siis, kui egoism kasvab kriitiliselt suureks, tuleb surm. See tähendab: tunnistab inimene oma häbiväärseid põhimõtteid ja neile vastavaid tegusid või mitte, tema vaim teab tõde ja juhib hinge siitilmast ära, et hing võiks tehtule tagasi vaadata ja oma vigu tunnistada. See tähendab: oma vigu vaimselt parandada.

A. Positiivne egoism on teadmine, et ma olen hea, olen parem, olen parim.

Positiivne egoism kogub kehasse kergeid metalle.

B. Negatiivne egoism on teadmine, et ma olen halb, olen halvem, olen halvim.

Negatiivne egoism kogub kehasse raskeid metalle.

Inimene, kes teab, et ta on parem,

võtab endale õiguse nõuda,

et kõik oleks

tema jaoks

veel parem.

Kuna tahtmine kasvab ja kasvatab tahtmist, siis ta ei ole saaduga rahul. Rahulolematus tekitab psüühikahäireid. Järjest suuremad tahtmised ja järjest suuremad saamised tekitavad järjest suuremat rahulolematust, mille suurus on ühel hetkel vastavuses psüühilise haigusega. Psüühilise haiguse vallandumine ootab nüüd vaid oma aega. Kõikide haiguste vallandajaks on meeleheide, hetk, mil kannatus katkeb. See on hetk, mil iseenda rahulolematusest on kõrini saanud. Tahan muutus ei tahaks. Protest olemasoleva vastu on muutunud protestiks tulevase suhtes.

Traagiline meeleheide sellest, et ei saa veel paremat, tekitab psüühilise haiguse.

Parim on see, kes peab ennast parimaks. Parimaks võib ennast pidada ükskõik mille omamise pärast. Kui tahtmine saada parimaks vaimselt, hingeliselt või füüsiliselt tekitab lõpuks ikka vaimsed häired, siis teadmine, et ma olen parim, tekitab vaimuhaiguse.

Inimene, kes teab, et ta on parim,

võtab endale õiguse nõuda,

et kõik

üleüldse oleks

ainult hea.

Ainult headus on hullumeelsus. Nõudmine on järeleandmatu tahtmine. Ainult hea tahtmine on hullumeelne soov, mis paneb veel mõistuse juures olevat inimest tegema hullumeelsusi. Inimene, kes on saanud ükskõik milles parimaks, hakkab võitlema selle eest, et kõik saaks heaks.

Ta tahab tõestada, et ta ei ole egoist, kes mõtleb ainult endale. Niikaua, kuni ta võtab sõna kõikjal kõiges kõige ja kõigi kohta, pole asi veel kõige hullem, sest kui ta saab kannatada, siis võibolla hakkab mõtlema. Kes vihastab, see ütleb talle otse näkku, mis sa jutustad, tee ka midagi. Maailma päästmiseks ei oska selline inimene midagi teha ja võibolla jääb tema hulluks minemine selle takistuse taha seisma. Kui ta peab ennast kõige targemaks, siis ta seisma ei jää. Siis peab olema jõud, mis ta seisma sunnib, sest suuruse hullustus on jõud, mis tekitab massipsühhoosi. Massid lähevad kaasa, sest nad tahavad samamoodi, et kõik oleks hea.

Hulluks ei minda ainult suure raha, võimuiha või materiaalsete võimaluste pärast. Hullumiseks piisab, kui olla: oma üliheade vanemate ainukene jumaldatud laps või oma vanemate lemmiklaps.

Jumaldatud lapseks olemise probleem.

Kui inimestel ei oleks ühtegi teist jumalat peale Armastuse, siis ei läheks nad ise hulluks ega ajaks hulluks oma lapsi. Kellegi või millegi jumaldamine maisel tasandil tekitab vaimustunule vaimsed häired. Oma last jumaldavad vanemad võrdlevad oma last pidevalt teistega ja tõstavad teda esile niikaua, kuni vähegi võimalik. Kui enam ei ole võimalik, sest laps jääb teistele lastele alla, siis hakatakse halvustama teisi, et innustada oma last. Kui ka see enam ei aita, siis kasutatakse häbisse sattumisega hirmutamist, et last mitte solvata. Mida otsesemat teed pidi tahavad vanemad eesmärgile jõuda, seda suurema sasipuntra nad lapse hinges kokku keerutavad. Tulemuseks on lapse hinge lõhenemine.


NÄIDE ELUST.

Oma ainukest silmatera jumaldavad vanemad soovisid oma lapsele ainult head, andsid ainult head ja lõid tingimusi, et kõik oleks ka tulevikus ainult hea. Nad ei liialdanud, ei tahtnud parimat. Nad tahtsid ainult head. Ilma halvata head. Tulemuseks oli, et laps haigestus puberteedieas skisofreeniasse, muutudes vaatamata psühhiaatrite pingutustele aina agressiivsemaks. Kõik, ka arstid, tahtsid talle ainult head. Mõistusega oleks ta pidanud sellest aru saama, aga tema otsis risti vastupidi kontakti elu heidikutega, dogmaatiliste sektantidega, kes ta oma vaenulikku usku pöörasid.

Vanemad ei suutnud uskuda minu juttu, et laps tõepoolest vajab eluraskusi, haiget saamist ja füüsilisi kannatusi. Ennast ettevaatamatuses süüdistades, püüdsid nad võita last heaga enda poole tagasi. Selle peale hakkas laps neid avalikult ründama. Ta elas oma viha varjamatult välja, häbistades oma vanemaid, eriti ema nii palju kui suutis. Tal oli olemas küll meditsiiniline diagnoos, aga kui ta tahtis, siis ta oli tark ja viisakas noor inimene, kelle jutt oli veenev ja usutav. Ainult see, kes elu tunneb, lõi ta jutus kahtlema. Enamik inimesi seda ei tee. Ema oli oma avalikuks tulnud häbist niisuguses meeleheites, et tal tekkis nahahaigus.

Elu tundjaid on vähe. Enamik inimesi, kes suhtuvad halvasse vaenulikult, jäävad skisofreenilise mõtteviisi õnge otsa ja hakkavad mõtlema tagaräägitavast halvasti, muutudes võibolla isegi haige ajuga rääkija tõe ja õiguse eest võitlejateks. Nad ei oska aru saada, et elutõde on see, et kes kedagi hindab, see vaatab juba oma mätta otsast ehk räägib iseendast. Iga hindaja on omamoodi haige inimene, kelle nägemust oleks vaja kontrollida. Elu ütleb: usu tõde, aga kontrolli, kas see on tõde. Kui usute skisofreenilist mõttelaadi, millel ei ole kriitikameelt, mis ei vastuta oma sõnade eest, sest tal ei ole häbi, siis on Teil endal hiljem häbi.

Selle tütarlapse vanemad olid ennast rasketest oludest üles töötanud ja ei saanud sellepärast aru, miks nende laps otsib kannatusi. Igal inimesel on asju, mis käivad üle mõistuse. Nad ei saanud aru, et tahtes paremat, tõestasid nad oma paremust, mis tõestas automaatselt, et laps on halvem. Laps hakkas oma protestiga vanemaid halvemaks tegema, pjedestaalilt lükkama. Vanemad, kes püüdsid saavutada ideaali, olid kannatlikud ja lugesid vaid äärmuslikul juhul moraali. Ideaali taotlevad inimesed kardavad häbi ja nad teevad kõik, et häbi ennetada. Nad kutsuvad ennast ise häbistamisega korrale, et teised ei peaks seda tegema. Nende laps oli väikesest saadik teadnud, mis juhtuks, kui ta häbisse satuks ja sellepärast ei olnud vaja teda häbistamisega korrale kutsuda. Ta oli niigi korralik. Ta ei tahtnud ise sattuda häbisse, ta tahtis häbistada vanemaid, et need oleksid vähem head.

Last jumaldavad vanemad teevad lapse eest kõik tüütu ja ebameeldiva ära, unistades lapse jõudmisest kõrgemale ja kaugemale. Mida paremat tahavad vanemad, seda halvem on laps ja ta ei saa jõuda kõrgemale ja kaugemale. Lapse häbitunne oma oskamatuse, suutmatuse, saamatuse pärast tekitab alaväärsuskompleksi. Hirm häbisse sattuda nõuab head, mis kõik, ka tema, heaks ja parimaks teeks, aga kui hea tuleb, siis ta vihkab seda, sest hea kõrval on ta halb.

Ükski laps ei tule oma vanematele juhuslikult. Tema sarnasus vanematega seisneb selles, et nad kõik tahavad, saagu mis saab, olla parimad milleski. Tema erinevus vanematest on tema vaimne minevik, mis on vanemate maise minevikuga sarnane. Tema ei mäleta oma eelmist elu, aga vanemad ei taha mäletada iseenda lapsepõlve ja oma vanemate elu. Nad püüavad sellest üle olla, et unustada kõik halb.

Ühes eelmistest eludest olid lapsel olnud põhimõtteliselt samasugused parimat taotlevad vanemad. Vahe praeguse elu vanematega on ainult selles, et eelmised püüdsid oma eesmärki saavutada füüsiliste vahenditega: sundimise, peksmise ja piinamise abil, nii et laps suri. Ülihea eesmärk hävitas lapse, kes parem suri kui lasi ennast teha selliseks, nagu vanemad tahtsid. Kuna ta elas 15 aastat, see tähendab suhteliselt pikalt, siis tema alateadvuses on palju halbu mälestusi vanematest ja nende eesmärkidest. Käesolev elu on tal pühendatud vanemate õpetamisele, mis mõlemapoolse mõistmatuse pärast on kujunenud kättemaksuks vanematele. Tütrel on eesmärk ükskõik missuguste vahenditega tõestada vanematele, et ta on parem kui arvatakse.

Kangekaelne põhimõte: ennem suren kui annan alla, elab temas ka praegu edasi. Vanemate kangekaelsus on samasugune: löö mind või maha, ma tõusen üles ja lähen edasi. Uhkus teadmisest, et ma ei anna kunagi kellelegi alla, teeb neist kolm kõva kivi

Vanemad ei kurda, et nende elul oleks olnud midagi viga enne, kui tütar 15aastaselt haigestus. Sellist asja, et inimene haigestub vanuses, mil ta eelmises elus suri, juhtub sageli ja see näitab, kui vihaselt, kui andestamatult ehk kui suure egoismi hetkel see inimene eelmine kord murdus. Häbiga, mis ta eelmises elus tappis, käib see inimene selles elus edasi, kuni saab asjast aru. Niikaua, kuni püsib hirm häbisse sattuda, surub ta häbi alla ja kasvatab teda häbitusena, mis ei anna ennast häbina tunda. Hetkel, mil kellegi häbitus teda häbistama hakkas, sai mõõt täis ja kõik purskus vulkaanina välja.

Kõigi inimeste alateadvuses on kõikide eelnevate elude surmade kogemus. Kõik, mis sai selgeks, ei kordu enam. Kõik, mis ei saanud selgeks, mida ei antud andeks, see toimib edasi. Selle lapse hinges elav teadmine, et vanemad hävitasid minu, sunnib teda kättemaksuks hävitama oma vanemaid. Seda, mis vanemad tegid füüsiliselt, teeb tema vaimselt. Viha on nii suur, et sunnib valima kõige piinavama vahendi - häbistamisega, halvustamisega tapmise.

Laps oli koolis tark ja tubli, aga kui koju jõudis, siis näitas oma tujukust. Vanemaid häiris lapse protestis sisalduv vaenulikkus, aga see pandi puberteedi arvele. Eriliselt hellitatud lastele on puberteedieas kõik lubatud. Vanemad, kes viibivad oma elu paremaks tegemise tormis haruharva kodus, ei märka, kuidas lapse psüühikahäire muutub psüühiliseks haiguseks, ja kui seda ei ole kellelegi välja elada, siis kasvab vaimuhaiguseks. Seda õhutatakse pahaaimamatult tagant, rääkides lapse kuuldes teistest lastest, kes on eriliselt head, targad, tublid, töökad, osavad, ilusad. Samal ajal kui laps teab, et temal on kõik vastupidi, halb.

Laps vastas vanematele samaga. Kuna ta nimetas asju nende õigete nimedega, siis ta hakkas vanemaid süüdistama, et need tahavad teda tappa. Et kõik, mis nad teevad ja millega tegelevad, on selleks, et oma lapsest lahti saada. Vanemad võibolla istuvad omaette ja mõtlevad oma mõtteid, aga skisofreeniahaige tark laps tuleb ja ütleb sarkastiliselt, surmtõsiselt: "Ah mõtlete, kuidas mind ära tappa?" Ta tervitab oma vanemaid hommikul armastusväärselt: "Te polegi veel maha kärvanud?" Vanemad ei tea kunagi, missugune on järgmine õudne väljamõeldis.

Need vanemad on saanud tunda kõige kõrgetasemelist tapmist, sest nende laps tasub neile mõõduga, mis vastab tema kõigi eelnevate elude vanemate poolt valmistatud kannatustele. Inimene, kes otsib teistes süüdlasi, valab ükskõik millest ja millal kogunenud analoogse viha viimasele vaenlasele välja.

Nõrganärvilised vanemad ei suuda oma häbi kanda ja haigestuvad ise võibolla samamoodi. Tugeva närviga vanemad, kes teavad, et nad ei tohi murduda, suruvad oma häbi alla ja haigestuvad füüsiliselt. Vaid vähesed suudavad hakata endaga tegelema.

Vaimuhaiged peaksid olema meile nagu punased foorituled, mis ütlevad: "Inimene, hakka oma uhkust ja häbi vabastama. Eriti hoolega vabasta oma tahtmist olla kõige targem ja teadmist, et sa oled milleski kõige targem. Pole tähtis, kas sa oled milleski parim oma perekonna ringis, sõprade, seltskonna keskel või ühiskonnas. Me võime olla omas suures või väikses maailmas täna parimad, aga homme vastupidi. Tagajärjed on igal juhul kurvad."

Selle tüdruku vanemate põhimõtteline viga on selles, et nad püüdsid iga hinnaga säilitada perekonda. Nad elasid selle nimel, mis hoiaks peret koos - kõige hea nimel. Nad töötasid palehigis, et saada endale kodu, mis oleks neile kindluseks. Nad ei osanud luua pesa, nad oskasid ehitada kindlust. Samas ei pannud nad tähele, et nad mõlemad olid ajapikku muutunud absoluutselt rahulolematuks kõige vastu, mis teine tegi. Pidevad süüdistamised olid nende elu igapäevaseks osaks, aga nad polnud tulnud kunagi mõttele, et parem oleks minna lahku. Nende laps, kes oli hakanud purustama, hävitama kõike materiaalset, mis kodus oli, näitas, mis segab neid olemas õnnelik, aga nad ei saanud õpetajast aru. Kõige krooniks lubas tütar maha põletada maja, mille isa oli äsja ostnud.

Isa naeris selle jutu, nagu igasuguse naiste jutu peale. Ta ei olnud kordagi uskunud, et tütrel võiks olla selline sundmõte. Küsisin, kas ta ei tea, et skisofreeniat iseloomustavad luulud, mille ajel haige midagi teeb. Kui hääl ütleb: põleta see maja maha, siis saad terveks, siis ta läheb ja põletab. Mees teadis küll, aga tema loogika ütles, et seda ei juhtu, sest maja pole milleski süüdi. Niisugune dogmaatiline ainult oma arusaamadele põhinev loogika eirab ohtu ka siis kui ta teab, et oht on. Niimoodi mõtlema paneb inimese stress, millel on palju nimesid: teadmiseks allasurutud hirm, naiselik julgus, eluline naiivsus, isekus, egoism, mille iseloomulikuks jooneks on apaatia - ükskõiksus inimlike kannatuste suhtes.

Tegelikult kartis isa maja hävinemist väga, sest see oleks olnud tema elutöö lõpp. Ehk praktiliselt tema enda lõpp. Isa ei osanud aru saada, kui hirmsasti oli ta enda headust pidevalt tõestanud, unustades järjest enam kõik peale raha. Ta õigustas ennast sellega, et kas perekonnale heade elutingimuste loomine ei ole siis armastus. Naine oli sellise suhtumise vastu täielikult abitu ja sattus raevu, kui mina püüdsin mehele selgitada inimese ja asjade armastamise erinevust. Meeleheites ema suhtumine tütre ähvardusse oli tütre tegu pooldav kasvõi ainuüksi sellepärast, et saada lahti seinast, mis takistas tal saamast mehega hingeliselt üheks. Mina kui naine sain selle naise traagikast väga hästi aru.

Naine ei pidanud sellist kodu koduks. Mees suhtus naise jutusse nagu järjekordsesse kapriisi, mida ta polnud kunagi õieti kuulanudki, tõsiselt võtmisest rääkimata. Temas oli vääramatult kinnistunud idee fix, et mees peab kindlustama perekonna elu ja ta oli seda teinud. Punkt. Temas ei ole väikseimatki kahtlust, et tema põhimõtted oleksid väärad. Tema on kindel mees, aga kindlus on hea. Punkt. Tema tugevus seisnes selles, et ta suhtus naise vajadustesse nagu post, mis ootab, et naine ja tütar roniksid seda posti mööda üles ja oleksid tänulikud. Ta ei teinud kellelegi halba, oli kõigi tähtpäevade suhtes alati tähelepanelik ja ei koonerdanud kingitustega, aga ei saanud aru, et selle kõigega ta tõestas vaid oma paremust.

Naine, kes suudab elada häirimatult sellise mehe kõrval, peab olema kangelane. Kui ta tahab seda meest armastada, siis ta püüab olla tänulik kõige selle materiaalse eest, mida mees toob ja teenib ning sellega võibolla päästab lapsed vaimuhaigusest. Ta on ori kõige halvemas mõttes, kes laseb ka lastel ennast inimesena alla suruda, mistõttu lastest kasvavad suuremad egoistid kui isa. Enamik naisi ei lepi sellega. Mida targem naine, seda rohkem püüab ta meest muuta, mõistmata, et kinnisideedega inimest ei saa mitte mingil tingimusel muuta. Mida suuremaks kinnisideeks muutub naise jaoks mehe muutmine, seda kindlamalt tekib lapsel skisofreenia - vanemate eesmärgikindluse, skisofreenilise mõttelaadi summa. Mida sõjakam on vanemate eesmärgikindlus, seda agressiivsemad on lapse kinnisideed.

Kuna vaimuhaigus on positiivse energia kuhjumine, siis see tähendab: skisofreeniahaige tahab head, mida ta tegelikult ei vaja. Teades, et isa tahab head, aga ema ei taha seda head, muutuvad nad ema vastu eriti agressiivseks. Selle jutu lõpuks jõuame jälle juba ammu väljaöeldud mõtte juurde: vaimuhaigused on isa dogmaatiliste arusaamadega seotud haigused. Kui ema suudaks sellise mehe kõrval jääda inimeseks, siis laps ei haigestuks.

 

Jumaldatuks võib oma lapse kasvatada rahvas, kes tahab mõne oma esindaja kaudu maailmas särada. Sportlane, filminäitleja või modell kui tänapäeva rahvuskangelane võib sellisest kõikelubavusest käituda kui arulage. Kuulsusele andestatakse kõik. Et ta inimesena hävineb, selle peale fännid ei mõtle.


Lemmiklapseks olemise probleem.

Lemmiklapseks saada ei ole raske. Selleks on vaja sündida vähemalt teise lapsena perekonda, kus esimene laps on halb sellepärast, et ta protestib iseendaks jääda tahtes vanemate liigse headuse vastu. Kui sünnib teine laps, siis teda hakatakse automaatselt nimetama kõige armsamaks, kõige kallimaks, kõige ilusamaks, terasemaks, targemaks, osavamaks, andekamaks... Iga kord, kui teda niimoodi kiidetakse, saab halb laps karistada. Ehk iga kord, kui head last aetakse peast segi, tekitatakse halvale lapsele hinge ja keha kannatusi.

Head last võiks mingi oskuse pärast teistest paremaks pidada ainult hetkelise lohutamise eesmärgil. Mõnes teises osas olev puudujääk saab niimoodi kompenseeritud. Ja ka sellisel juhul on vaja jälgida, et laps ennast teistest paremaks pidama ei hakkaks. Teadmine, et ma olen või olin kunagi kasvõi üks kord milleski parim, võib inimesele edaspidi saatuslikuks komistuskiviks osutuda. Igale järgnevale ebaõnnestumisele võib ta reageerida järjest suureneva raevunud meeleheitega.

Ka tagasihoidlik tahtmine, et kõik oleks, nagu tookord oli, võib kasvada meeldivate mälestuste pidevast heietamisest teadmiseks, mida inimene hakkab ise uskuma. Kui teised väsivad tema jutust, siis temale tundub, et teda ei usuta. Väiksemgi kahtlus kellegi poolt võib vallandada egoistliku hüsteeria, kust on ainult üks samm hullumeelsuseni. Egoism ei salli, kui teda ei usuta. Egoism ei vali vahendeid, kui tahab sundida teisi ennast uskuma.

Ülisuur uhkus oma ilu, või rikkuse üle tekitab hüsteeria.

Ülisuur uhkus oma vaimsete võimete üle tekitab hullumeelsuse.

Vaimsed võimed näitavad kvantitatiivset ajupotentsiaali. Kui võimetel on võimalused, siis nad muutuvad võimuks. Võimuks, mis võimutseb inimese üle, pannes ta võimutsema ka teiste inimeste üle, niipalju kui teised seda lasevad. Kes peab ennast rumalamaks, see laseb. Kes peab ennast targaks või targemaks, sellega tekib jõudude konflikt.

Halba last karistatakse heade õdede-vendade või võõraste laste kiitmisega, tekitades talle alaväärsuskompleksi. Eriti alandav on lapsele, kui võõrastes lastes pole, mida kiita. Neid kiidetakse oma lapse häbistamiseks, innustamiseks, kannustamiseks. Küllap mäletate, kuidas Teid tappis, kui öeldi: "Sa oled kõige halvem laps maailmas. Milleks me sind küll muretsesime! Ei sinust tule õiget inimest! Kuidas sul ei ole häbi selline olla! Kuhu sa sellisena kõlbad! Nüüd ma lähen ja räägin kõigile." Eriti aktiivselt ja võõraste juuresolekul hävitavad oma lapsi vanemad, kes ootavad ühiskondlikku heakskiitu. Sageli nad saavad selle, ainult nad ei saa aru, missuguse hinnaga.

Hea eesmärk ja halb tagajärg on ühe terviku kaks otsa.

Alaväärsuskompleksiga inimene vaatab alati alt üles, seepärast ei tule ta kunagi võitjaks. See tähendab: ei lähe hulluks. Ometi tahab ka tema paremat, et olla parem. Kes ei tahaks?.

Maailmas on kolm head asja: ilu, tarkus ja rikkus. Kuna neid kõiki võib saavutada suure tööga, siis inimene püüab kõigest väest. Seda nimetatakse enda ülestöötamiseks. Inimene pingutab ja pingutab, et ronida oma pilvekese peale, et seal lüüa ennast uhkelt püsti ja tunda: olengi parem. Kahjuks leidub alaväärsuskompleksiga inimese jaoks sellisel hetkel alati keegi, kes on veel parem. Selle teadmisega prantsatab inimene pilve pealt maa peale tagasi. Ta neelab oma meeleheidet, kurbust, solvatust, kibestumist ja mida kõike veel ning üritab uuesti. Samamoodi mõeldes, lõpeb seegi kukkumisega. Iga uus üritus lõpeb stresside neelamisega, kuni ükskord on kõigest kõrini. Inimene on väsinud ja tüdinud. Ta ei taha enam midagi.

Inimene tahtis paremat, aga sai häbi. Nähes ja teades oma olukorda, arvab ta, et kõik näevad ja teavad sedasama. Et häbi kätte mitte ära surra, peab häbi mitte tundma. See on tarkuse poolt väljamõeldud pääsemine. Tarkus ei tea, et peites oma häbi teiste eest, poeb see märkamatult peitu ka iseenda eest. Tundetuseks allasurutud häbi ei annagi ennast enam tunda, sest ta on kasvanud häbituseks.

Häbitusel puudub häbitunne.

Häbitus võimaldab inimesel elada. Missuguse kvaliteediga elu, see on iseasi.

Kuidas häbitus ennast teostab, see sõltub inimese intelligentsitasemest. Rumal ei oska oma halba varjata, tark oskab. Tagajärg on oskustele vastav. Tahtmine olla parem otsib võimalust olla parem ka siis, kui ta teab, et on halvem. Kõlbmatus otsib võimalust tõestada, et ma olen mitte ainult kõlbulik, vaid hea, parem või parim. Pole tähtis, milles. Alandatule on tähtis näidata oma üleolekut, isegi kui see peaks maksma elu. Mis maksab elu häbi kõrval? Mitte midagi. Nii võib inimene traagilise järjekindlusega püüelda paremust, mis iseenesest on tema elu tragöödia.

Parem on see, kes peab ennast paremaks. Pole tähtis, kas ta teab seda ise või võttis teiste teadmise omaks. Mida rohkem tahab inimene olla täht, seda enam ta pingutab, kuni saab täheks. Täheks häbi taevas, kes särab ja uhkustab, oma paremaks olemise üle, kuni muutub langevaks täheks. Häbi probleem hakkas mulle ennast näitama just nimelt pimeda ööna. Kui inimese probleem läks nagu vangist vabastatud vang esimest korda tõrkudes pimedasse öösse, siis sain aru, et olen mingi energia äratundmise tasemele jõudnud. Kui sama sümbol tuli uuesti ja vang valis vabadusse mineku asemel vangikongi jäämise, siis keskendusin öö sümbolile ja sain aru, et see on häbi energia.

Sain aru, et kui inimene kardab pimedat, siis see on hirm häbi ees. Kui last, kes kardab pimedat, sunnitakse minema pimedusse, kui teda naeruvääristatakse pimeduse hirmu pärast, et ta lakkaks kartmast, siis ta saab ühel hetkel pimeduse hirmust üle. Ta ei karda enam ka häbi. Kui teda nüüd häbituks nimetatakse, siis ta heal juhul muigab häbistaja üle, halval juhul valab talle rusikaga silmade vahele. Laps on muutunud üle laipade eesmärgile minejaks. Ta on uhke oma saavutuse üle, see tähendab: ta on täht oma eesmärkide saavutamise taevas. Kes samamoodi särada tahab, kes võtab ta endale eeskujuks, see hakkab tõusma paratamatult samamoodi.

Elu on valgus. Surm on pimedus. Sellesse pimedusse jõutakse läbi pimestava valguse.

Elu on valgustav valgus.

Uhkus on pimestav valgus, iseendast vaimustuses olemine.

Häbi on pimedus. Tappev häbi on absoluutne pimedus - vaimupimedus.

Looduses ei ole nii valget valgust, et see pimestaks. Alles siis, kui inimene on iseendast nii vaimustatud, nii pimestatud, nii peast segi, et hakkab vaatama otse päikesesse, võib ta jääda pimedaks. Vaimupimedus tekitab füüsilise pimeduse. Kes tunnistab, et ta on pime, see saab elus hakkama, sest ta arvestab asjaoludega. Kes oma pimedust ei tunnista, see ei arvesta midagi ega kedagi, astudes otse kuristikku, mida ei oleks pidanud olema, aga mis ometi oli. See on inimeseks olemise kuristik.

Looduses ei ole nii absoluutset pimedust, et see tapaks. Loodus hoolitseb elu eest maa peal nii, et mida pimedam on öö, seda säravamad on tähed. Peale selle, iga kord kui tsükliliselt lainetav eluenergia laine vajub liiga raskelt maiseks, ilmub taevasse lahket nägu näitav täiskuu. Kes sel ajal oma musta masenduse pärast taeva poole pöördub, saab hingejõudu edasi elamiseks. Kes ootab, et teda haletsetaks, sellele teise õnnelik nägu ei meeldi ja sellele ei meeldi ka kuu õnnelik nägu. Nii aina kasvab inimeste hulk, kelle jaoks täiskuu aeg on dogmaatiliselt eriti raske aeg. Klammerdudes sellesse teadmisse muudetaksegi täiskuu aeg enda jaoks raskeks ajaks.

Päike on vaimuvalgus. Kuu on hingevalgus.

Nii, nagu suhtute päikesesse, suhtute oma isa arukusse, tasakaalukusse, Teie eluteed valgustava vaimu valgusesse. Nii, nagu suhtute kuusse, suhtute oma ema arukusse, tasakaalukusse, hinge valgustavasse valgusesse. Kui tahate olla päike, kuu või täht taevas, siis Te võite selleks saada. Ainult siis Te ei saa olla Inimene.

Öö ja päeva vaheldumine õpetab inimest oma hingejõudu otstarbekalt kasutama ja looduse kella järgi oma elujõudu taastama. Päeva kunstlik pikendamine öö arvelt, näitab mismoodi häbi kasvatatakse häbituseks. Järjest pikemaid tööpäevi tegevad inimesed on uhked nende ees, kes pole öötööd tegema võimelised. Nad on uhked selle üle, et tahavad kuud ja päikest kätte saada ja teevad selle nimel ebainimlikult palju tööd. Nad võtavad endale õiguse häbistada neid, kes ainult ühekordse koormusega elada suudavad. Egoism näeb enda head vormi ja teise halba vormi, mõistmata, et näeb teise halvas vormis oma halba sisu. Nii on egoistlik töötegemine tasapisi välja selekteerinud päevatöö tegijad, öötöö tegijad ja need eriliselt head, kes nii ööd kui päevad töötavad ja lõpuks vähki surevad.

Häbistatud kõlbmatud ja laisad otsivad vastupidise tõestamise võimalusi ning nende tõestamises on piisavalt suur osa tahtmisel häbistajatele kätte maksta. Neist saavad ainult öötöö tegijad, kes kui ise ei lähe selle tulusa töö peale, siis neid meelitab selle peale raha ja võimalus tähena öötaevas särada. Oma kehaga kaupleja on öösel eriti ilus. Ta ei tea ega tunnista, et ta teeb sellega olematuks oma alaväärsuskompleksi, et tõestada, et ta on kõlbulik millekski selliseks, milleks moraalijüngrid ei kõlba üleüldse.

Kes on ainult öösel virge ja töövõimeline, selle jaoks on häbi ja häbituse mõiste täielikult pea peal. Kui ta on endaga rahul, siis on tal kõik hästi. Niipea kui ta tahab hakata oma tuntava kängumise pärast, mis teeb järjest suuremat hingepiina, vaimuvalguse poole pöörduma, nii lähevad asjad halvaks. Miks? Sest vaimsed uksed on tema ees kinni. Ta ei usu valgust, mis toob häbi ilmsiks. Ta usub pimedust, sest see on aidanud tema häbi varjata. Tal oleks vaja oma häbi vabaks anda, aga kuidas ta annab, kui ta seda ei tunne. Kui ta ei tunne, siis ta on kindel, et tal ei ole seda. Tunde samastamine teadmisega, et ma ei ole see, kelleks mida peetakse, et ma pole halvem inimene, rahustab meeled ja annab ööinimesele enesekindluse seista oma õiguste eest.

Madala arengutasemega häbitus uhkustab oma halvaga, mida peetakse häbiasjaks.

Kõrge arengutasemega häbitus uhkustab oma halvaga, mida ei peeta häbiasjaks.

Häbitus uhkustab alati sellega, mida teised häbenevad.

A. Madala arengutasandiga häbitus tekitab teadlikku ja sellest tingitult tahtlikku ebaviisakust, ropendamist, ülbitsemist, ulakust, vandaalitsemist, huligaanitsemist, kõikvõimalikku kurjategemist, oma kehaga kauplemist. Oma kehaga kauplemisele on lisaks prostitutsioonile pandud tänapäeval palju erinevaid nimesid, aga nende mõte on ikkagi sama.

Madala arengutasemega häbitus teab, et see, millega tema tegeleb, on heade inimeste meelest halb, madal, inetu, häbiväärne, aga ta ei saa mitte käituda demonstratiivselt, väljakutsuvalt. Ta hoiab ennast maksimaalselt tagasi, poeb pimeduse varju ja teeb seal oma valgustkartvaid tegusid, aga ta plahvatab kohe, kui tema olemust häbistatakse. Püüdes hoida oma eneseväärikust, on ta ülitundlik pisimagi häbistamise suhtes, tundes selle ära ka siis, kui kellelgi on see alles mõttes. Ta häbistab häbistaja enne ära, kui see jõuab hakata häbistama. Kusjuures ta on oma kangelasteo üle uhke.

Uhkus tahab ennast demonstreerida, seepärast on tal olemas seltskond, kamp, oma maailm, kus ta uhkustab. Huligaan, kes lööb pahaselt poriseval ja korda nõudval tädikesel nina kukla taha, on oma kambas tehtud vend. Prostituudil, kes sülitab moraalitsejale vastu vahtimist, on kindel toetajaskond, kes tema kangelastegu imetleb ja toetab. Elu ei pea selliseid inimesi ei paremateks ega halvemateks teistest. Elu teab, et kõik me oleme oma stresside käes võimetud ja et ka nn. pahad tahavad elada. Et mõni määrib oma nime ühes elus rohkem ära kui teine ja tekitab sellega omale karmavõlga, see on iseasi. Kes ütleb, et teine pole seda teinud eelmises elus ja et kolmas ei tee seda järgmises elus?

Teadmine, mida peetakse kuriteoks, sunnib oma tegemisi toimetama pimeduse varjus.

Teadmine, mida peetakse kangelasteoks, sunnib oma tegemisi toimetama valguse käes.

B. Kõrge arengutasemega häbitus uhkustab oma halvaga, mida ei peeta halvaks. See tähendab: ta uhkustab kannatustega. Mida suurem on tema uhkustamise vajadus, seda suuremad on kannatused. Haigus peaks panema hea inimese aru pidama oma haiguse põhjuste üle. Selle asemel hakkavad head inimesed ja nende haletsejad süüdistama elu, et elu on ebaõiglane ja ülekohtune.

  • Head inimesed ei saa aru, et nii süüdistamine kui ka häbistamine on häbitus.

  • Süüdistab ja häbistab see, kes peab ennast paremaks.

  • Uhkus häbistab, mõistmata, et tapab.

Kõige suurem uhkustamine oma kannatustega on tahtmine tõestada, et mina olen kannatanud kõige rohkem. Kelle eesmärgiks on tahtmine tõestada, et ma olen kõige rohkem kannatanud, see saab omale 100% tõenäosusega vähktõve.

Kellega võrreldes kõige rohkem? Omas maailmas kõige rohkem. Igal inimesel on oma maailm, mis võib olla väga erineva suurusega. Näiteks: perekond, sugukond, kollektiiv, seltskond, ühiskond. Alaväärsuskompleksiga inimene, kes tahab ükskord jõuda selleni, et teda peetaks paremaks kui siiani arvati, et teda ta kangelaslikkuse pärast armastataks, on kindel, et ta on kannatanud kõige rohkem

Oli periood, kus ma tegin eksperimenti ja küsisin kõigilt, kes helistasid mulle töövälisel ajal või peaaegu öösel: "Kas Teil on kõige raskem haigus?" "Jah," oli momentaalne traagikat täis vastus. Sellega, võib öelda, on kõik öeldud. See tähendab: inimene on omale programmeerinud vähi ja iga selgeltnägija näeb seda. Kui tal ei ole taktitunnet, siis ta ütleb selle välja ja hirmutab iga julgeimagi inimese ära. "Kust Te teate?" "Sensitiiv ütles." "Mis arstid ütlevad?" "Arstid ütlevad, et vähki ei ole." "Miks Te mulle helistate?" "Ma tahan teada tõde." Kui haritud inimene, kes teab kahte teineteisele vastukäivat diagnoosi, millest üks on autoriteetne ja teaduslikult tõestatud, on kindel, et tal on kõige raskem haigus, siis ta teab seda, mida süda ütleb. Kuna ta elu eesmärk on olnud tahtmine tõestada, et mina olen kannatanud kõige rohkem, siis ta süda teab seda ja sunnib muretsema. Vähki pole ta ju tahtnud.

Minult oodatakse tõde. Tõde on see, et sensitiivselt on vähk, aga meditsiiniliselt veel ei ole. Mida inimene selle tõega peale hakkaks, kui ma talle seda ütleksin? Sensitiivid oleksid selle vastuse üle uhked, arstid ütlevad: "Häbi! Kuidas üks arst võib niisugust jama suust välja ajada. Selline asi on karistatav!" Et elama jääda, ma niimoodi ei vasta. Selle asemel kirjutan raamatuid, et inimesed saaksid aru, mida tõde tähendab.

Ometi süüdistab meditsiin mind isegi tapmises. Miks? Arutleme veidi. Saast, negatiivsus, kõik halb, mille inimene on kogunud enda sisse, on see häbi, mida ta ei ole julgenud välja mõelda, välja öelda, välja näidata, lühemalt öeldes: välja elada. See häbi on ta teinud haigeks. Võibolla nii haigeks, et meditsiin ei saa teda rohkem aidata. Ta tuleb lootuses, et mina teen imet ja võtan ta häda ära. Aga mina õpetan häda äravõtmise asemel tema tundmaõppimist ja vabaks andmist.

Ükskõik kui ettevaatlikult räägin stressidest, mis vabastamist ootavad, inimese jaoks on see tema häbi päevavalgele tirimine, talle häbitunde tekitamine. See tähendab tapmine ja seda tormab ta, solvatu, kohe kõigile kuulutama. Kuna iga inimene sureb oma häbisse, siis kui see juhtub peale minu juures käimist või minu raamatuid lugedes, siis süüdi olen mina. Olgugi, et inimene oli lootusetult haige ja seda teadsid nii arstid kui ka lähedased. Süüdlasi otsivad alati need, kellel on endal patt hingel. Leitud süüdlase hävitamise ajal võib ennast tunda paremana, ja hingata seepärast kergemini, sest samaaegselt pole võimalik tunda enda süüd.

Head inimesed kardavad surma. Kui keegi läheb kiirelt ja kerge südamega, siis see on ebanormaalne, aga lahkuja mineku võimalikult pikaks venitamine on normaalne. Ei osata näha, et pikk agoonia on neil, kes ei osanud teadlikult elada oma elu arukalt ja seepärast peavad alateadlikult kannatama selles pikas piinas. Oma uhkusest ja egoismist pimedatel inimestel peab olema keegi, keda alandada, et tunda ennast veel paremana. Võibolla isegi kangelasena.

Inimene, kes tahab olla ideaalne, tõestab seda endale, sest pooltoore saavutuse teistele demonstreerimine tähendaks naeruvääristamist, häbistamist, eesmärgi tapmist enne õiget aega. Ideaalide nimel elav inimene võib ideaalide nimel surra ja surebki. Kui inimene on saavutanud oma ideaalse eesmärgi, oma elu eesmärgi, mille nimel tasus elada, siis ta haigestub ja pole võimatu, et uuringutel selgub, et siin pole midagi enam teha: inimene on üleni vähki täis. Selline hirmus haigus on ideaalne inimene. Kui ebaõiglane see kõigile tundub, sellest me oleme juba rääkinud. Sellest, et elu on õiglane, oleme ka rääkinud.

Vähktõbi on kaasaegseks kangelaseks olemise haigus.

Kangelane on vaenlaste tapja. Kangelaslikkuse energia on tahtmine ükskõik mis hinnaga, kasvõi elu hinnaga, varjata oma häbi. See on häbi häbenemine ehk häbistaja tapmine Häbi iseenesest on mineviku negatiivsus. Klammerdumine teadmisse, et midagi ei saa muuta, paneb inimese hirmuvangi ning ta on pime ja kurt, kui minusugune üritab talle seletada, et peale suhtumise pole minevikus võimalik ega vajalik midagi muuta.

Kõige kõrgema tasandi, vaimse tasandi häbitus on must maagia. Kuna ta on teadlik ja tahtlik manipuleerimine teise inimese vaimuga olukorras, kus teine on abitu ennast kaitsma, sest ei tea, mida temaga tehakse, siis sellele, järgnevad kõige rängemad tagajärjed. Ohver kannatab vastavalt sellele kui palju ta kardab musta maagiat, pahasoovlikkust, aga maag ise kannatab palju rohkem. Kusjuures tema teod panevad kannatama ajaliselt kõigepealt järeltulevad põlvkonnad, edasi peab ta lunastama oma karmavõlga järgmistes eludes.

Analoogne mustale maagiale on teadlik ja tahtlik paha soovimine. See kõrgeima tasandi realiseerimata kättemaks, mis on kogunenud nii vaimsest kui ka füüsilisest minevikust käesolevasse hetke, võib kallale söösta esimesele ettejuhtujale, küsimata, kas see üldse oli milleski süüdi. Kättemaks varitseb tavaliselt ohvrit, kes on nõrk, kaitsetu ja kellele võib seepärast kohe kogu oma viha välja valada.

Musta maagiaga võidakse tegelda ka teadmatusest. Igasuguseid nippe, kuidas kaitsta ennast või kedagi kellegi halva mõju eest, on väga palju. Nad aitavad neid, kes neisse usuvad. Kahjuks saab stressides inimese usk otsa kui ta on omale järjekordse vaenlase välja mõelnud. Abitu inimese aitamiseks on välja mõeldud palju vahendeid, mida reklaamitakse kui kahjulike elektri- ja magnetväljade neutraliseerimise vahendeid. Kanna sellist kaunilt kujundatud plaadikest või jumal teab mis kujulist, näiteks ikooni kujulist eset kaasas ja see kaitseb, ravib, teeb õnnelikuks. Kõigil neil on instruktsioonid ja garantiikirjad kaasas. Firmamärkide olemasolu hajutab sinisilmsete heausksete ostjate viimseimagi kahtluse.

Paraku on nii, et inimese elu ei saa ära elada keegi. Kui selline kaitsevahend ongi tõsiteaduslikult tehtud ja igatpidi kontrollitud, siis kui seda ei anta nagu arstirohtu ainult haiguse ravimise ajaks, siis inimene hakkab seda oma ahnusest kasutama, et veel parem oleks. Tulemuseks on inimese muutumine zombiks, juhmiks inimeseks, kes ei saa aru, mis on temaga lahti. Ta on unustanud, et ta rinnataskus või käekotis on energiamuundur, mis tegeleb pidevalt inimese muutmisega endasarnaseks.

Masse millestki vaimustuma panna on kerge. Seda on alati tehtud ja tehakse edasi. Kas ka Teie lähete sellega kaasa, see on Teie teha.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.