Elusolendiks olemise kriis

On olukordi, mille kohta võib öelda: täitsa lõpp. Peas on kõik sassis, hinges on ahastus, keha on kokkuvajumise äärel. Üks mees ütles: surmahirm on nii suur, et targem on endale ise ots peale teha. Samas ei julgenud ta magama heita, sest kartis, et tema soov täitub. Miks satuvad inimesed sellisesse olukorda järjest enam?

Sellepärast, et inimkond ei tea enam, mida ta tahab. Suured tahtmised muutuvad käegalöömiseks kõigele. Ahnus tahab järjest kiiremini järjest paremat ja järjest enam, küsimata endalt, kas seda on tarvis. Tahab paremat, et saada paremat, et olla parem, et teha paremat, et saada veel paremat, et ükskord ometi olla kasvõi milleski kõige parem. Neid, kes tahavad olla peaaegu jumalad, sigineb järjest juurde. Sageli nad ise ei taha midagi, aga nad on sunnitud särama, sest ümbritsev keskkond nõuab seda. Tahtmine edasi elada, sunnib tegema seda, mis teistele meeldib. Ahnus muutub märkamatult koonerdamiseks.

Ahnusega uhkustatakse. Kuulsused kuulutavad isegi, et nad on ahned armastuse järele. Ahnus tahab saada head. Mida suurem ta on, seda rohkem ta tahab saada. Ahnuse teine ots on koonerdamine. Koonerdamine ei taha anda. Mida suurem on üks, seda suurem on teine. Tüüpiline ahnepäits on paks, kes ahmib kõike endale. Tüüpiline kooner on luu ja nahk, nii, et tema nägijal läheb süda hardaks ja ta tahab talle anda. Ahnitsemisse suhtutakse halvasti. Koonerdamisse kõige halvemini. Seepärast on koonerdamine üks paremini varjatumaid iseloomuomadusi üldse.


NÄIDE ELUST.

Keskeas naine on hädas oma kehakaaluga ja järjest sagenevate peavaludega. Kunagi nooruses olid peavalud olnud, aga vanematekodust lahkumisega olid need kadunud. Ta seostas uuesti tekkinud peavaluhooge õlavöötme ja kukla pingega ning kaalu tõusuga. Ta tunnistas endale, et pingutas pidevalt selle nimel, et perekond elaks üksmeeles. Ta oli suutnud alla neelata kõik mehe närvilisuse ilmingud, et tühjast ei tõuseks tüli. Rahustades maha lapsi, kes püüdsid luua korda majja, tundis ta ennast tekkinud erimeelsustes süüdi. Viimasel ajal oli tal sellest juba ükskõik. Ta oli ülepingest väsinud. Tegelikult poleks vaja olnud pingutada, sest ei mees ega lapsed olnud tülitsejat sorti, aga ta oli muutunud hellaks iga väikseimagi lahkarvamuse suhtes. Ta kartis õudselt, et keegi võiks saada teada, et tema peres oli midagi pahasti. See häbi oleks ta tapnud. Olles tähtsamaks pidanud elu vaimset poolt ei olnud ta materiaalset poolt pidanud tähtsusetuks, aga ideaalset elu ikka ei olnud.

Elu oli läinud tasapisi ülesmäge, nüüd oleks võinud nagu lahedamalt elada, aga tervis ütles, et midagi väga tähtsat on korrast ära. Tegeldes endaga ja otsides probleemide põhjusi, püüdes aru saada, millega seoses need pingepeavalud tekkisid, pani ta tähele, et sellel on seos mehega. Naise kokkuhoidlikkuse ja otstarbeka rahakulutamisega rahul olnud mees oli hakanud naise rahaasjadesse sekkuma. Iga järgmine väikseimgi lahkarvamus oli suurendanud naise pingeid. Naine oli oma tööga, nõu ja jõuga alati paljusid aidanud ja mees ei olnud keelanud. Oli isegi kaasa löönud. Nüüd, kui aega oli vähem ja raha oli rohkem, oli naine hakanud abivajajatele andma raha või asju, mida endal ei olnud enam tarvis. Mehele see ei meeldinud. Mehele ei meeldinud ka see kui naine ükskõik mida ostis. Tal oli kombeks öelda, et temale ei ole midagi vaja. Naist häiris see hirmsasti, sest tegelikult ei olnud see nii. Mehe ütlemine rõhutas igal võimalikul juhul oma vähenõudlikkust ja kokkuhoidlikkust, toonitades eriliselt naise raiskamisi ja ahnitsemisi. Varem polnud mees naise ostude vastu justnagu üldse huvi tundnud. Naine tundis ennast kerjusena, kuigi teenis pidevalt rohkem. Ta oli väsinud pidevast süüdiolemisest mehe ees. Ükskõik kus olles tarvitses ta mõte minna mehele kui tal tekkis kohe õlgade, kaela ja kukla pinge ning hetk hiljem peavalu.

Ütlesin naisele, et tal on vaja vabaks anda oma koonerdamist. Ta vaatas mulle pärani tühjade silmadega otsa ja tema peas ei olnud ühtegi mõtet. Ta oleks justnagu näidanud sõrmega enda suunas ja küsinud: "Mina või? Mina kooner? See pole võimalik." Ta ei olnud isegi löödud, sest ta ei saanud öeldust absoluutselt aru. Kooner on ju tema mees. Tal oli sellepärast alati hirmsasti häbi. Püüdes jätta oma häbi enda teada, oli ta õppinud aimama seda õhust, et ennetada. Nii mõnigi ost ja nii mõnigi andmine oli mehele teadmata, et vältida mehe keelamist või halvustavat hinnangut. Oma heldekäelisusega oli ta oma häbi püüdnud varjata. Väga harva oli ta mõnele lähedasele seda muret kurtnud ja ta teadis, et see ei olnud jõudnud kaugemale kuulaja kõrvadest. Ja nüüd ütlen mina, et tema on kooner.

Kartes halvustamist halvustas ta ennast ise. Kuidas? Mina ütlesin: "Laske oma koonerdamist lahti." Tema ristis ennast kohe koonerdajaks ja pidas mind selle hinnangu andjaks. Ta oli nii ehmunud, et ei osanud isegi solvuda. Nii, nagu enamik inimesi, ei olnud ka tema süüvinud ei koonerdamise olemusse ega selle tekkimisse. Paraku on elu selline õpetaja, kes õpetab niikaua, kuni asi saab selgeks.

Niimoodi midagi häbenedes ja kartes, et häbi tuleb ilmsiks, kogutakse vastavat häbi enda sisse varjule. Antud juhul koonerdamist. Nii näeb naine mehe koonerdamist juba ka seal, kus seda ei ole. Mees räägib, et tal oleks vaja midagi osta, aga ei osta ja naise meelest on see koonerdamine. Mees ei taha süüa, aga ise näeb välja kõhn kui poisike ja naine näeb ka selles koonerdamist. Mees räägib, et peaks kellelegi midagi andma, aga ei anna ja ka see on naise meelest koonerdamine. Ainuüksi mõttest, et mees võib näha, et ma kulutasin liiga palju, läheb naine pingesse. Kartes näidata oma ahnust ei saa ta seda kuidagi varjata, sest lopsakamaks muutunud keha ei kannata kriitikat. Nii pingestub ta üha sagedamini ainuüksi siis, kui mees tuleb tuppa või lähedale.

Võib öelda, et kartes mehe koonerdamist, kardab naine meest, sest samastab meest tema koonerdamisega. Teadmine, et peab tegema nii nagu mees tahab, pingestab ta kukalt. Püüdes teha kõike nii, nagu mees õigeks peab, tunneb naine, et ta polegi varsti enam naine ja mees ei ole ikkagi rahul. Meeleheide ja tahtmatus teha nii, nagu mees tahab, tekitab peavalu. Ülinõudlik tahtmine korraldada asi nii, et poleks vaja enam koonerdada ei anna talle rahu isegi öösel. Ta ärkab vahel sellest, et õlad kisuvad krampi. Pidev enesekaitse ja valmisolek oma teguviisi kaitsta koguvad tema kõhule rasvapolstrit. Kurbus sellest teeb elu raskemaks ja tekitab tursed, mis näitab, et ta on kurb pidevast süüdi olemisest. Süütunnete vähendamiseks tahaks ta teisi aidata, aga hirm mehe ees ei luba. Kodurahu nimel enda keelamine tekitab veresuhkru languse ja näljatunde. Mis suhu paneb, see alla läheb ja kohe on keha peal kõigile näha. Nõiaring. Aga et kõige selle taga on varjul koonerdamise probleem, seda ta poleks ilma peal osanud aimata.

Koonerdamise häbenemine hävitab koonerdamise tunde ja inimene ei aimagi, kuidas see elab edasi ja kasvab ahnitsemise varjus. Ahnus tahab saada, aga et teda ei peetaks ahnuseks, tahab ta anda. Mida anda? Ahnus annab valikuta kõike, peaasi, et teda ei peetaks kooneriks. Küll pärast saab jälle. Ta tahab järjest rohkem saada, et rohkem anda, sest nii varjab ta oma kõige sügavamale peidetud häbi - koonerdamist. Mida suuremaks kasvab ahnus, seda suuremaks kasvab ka koonerdamine ja seda rohkem näeb inimene teistes iseenda varjatud poolt. Koonerdajad hakkavad talle lihtsalt silma. Ta teab, et inimene näeb teistes ainult iseennast, aga tundmata ennast selles ära taandub kõik ikka teise hindamiseks. Kusjuures häbi teise pärast hävitab enda tundeid veel enam. Ühel hetkel on inimene masinaks muutumise piiril.

Inimese olemuses on vajadus areneda täiuslikkuse suunas. Oskamata teha seda vabalt, hakatakse seda tegema lapsest saadik kohustuslikus korras. Ei osata mõista, et kohusetunne on täiuslikuks saamise vahend, mis hävitab inimese kui elusolendi. Järjest rohkem on inimesi, kes ütlevad: "Ma ei taha enam midagi teha. Isegi mõelda ei taha. Ma tahan ennast tunda inimesena." See tähendab: tööloom on jõudnud piirini, kust edasi on võimalik elada ainult masinana. (Vahemärkusena siinkohal: sellisesse seisundisse jõudnud inimesele sobiks mediteerimine, sest see võimaldab hakata uuesti tundma tundeid. )

Inimene, kellel on veel niipalju tundeid, et tunda ära ohtu, hakkab protestima. Sellisteks protestijateks on tavaliselt naised, sest nemad on elu vaimse poole loojad ja nemad vastutavad inimkonna vaimse arengu eest. Mida rohkem püüavad mehed tõestada oma paremust, seda rohkem ei saa nad sellest aru. Mees, kes toonitab, et kõikidel teadaolevatel aladel kogu maailmas on mehed parimad, aga naised on lollid, ei saa aru, et tal on kiiver silmini peas ja ta saeb oksa, millel ise istub. Materiaalne maailm ongi mehe looming. Kui naine saab materiaalselt paremaks, targemaks, rikkamaks, siis on see mehe ja kogu materiaalse maailma häving. Mida paremaks tahavad mehed teha ainelist maailma, seda rohkem peavad naised kulutama, vastasel juhul läheksid iseendast vaimustunud mehed peast segi.

Kui mees peab kulutamist raiskamiseks, hävitamiseks, siis tema meelest nii ka on. Tegelikult ei mõtle masinaks muutunud inimene oma ajudega. Tema peas on kohustuslik programm, millest kõrvalekaldumine näitaks kui rumal ta on. Klammerdudes oma paremusse ei näegi mehed järjest enam, et normaalne suhtlemine naisega võimaldaks tal säiluda elusolendina. Kuna masininimene ei taga arengut ja elu Maal, siis on järjest enam inimesi, kes ei taha enam teha tööd. Nii püüab liigselt kohusetundlike vanemate laps tagada iseenda olemasolu elusolendina tõrjudes sündimisest saadik igat tööd. Et see on teine äärmus, mis samuti takistab inimesena arengut, see on iseasi. Tegelikult on ka see tõestamine, et ma olen inimene, mitte loom ega masin.

Naine muutus seda juttu kuulates nukraks ja lootusetuks nagu nurkaaetud loom. Ta rääkis, kuidas temas on juba aastaid järjest kasvav õudustunne sellest, et ta tunded surevad. Et meeldida oma masinast mehele on ta teadlikult püüdnud isegi surmata oma tundeid, aga sattunud sellest hoopis meeleheitesse. Ta ei taha järjest sagedamini teha mitte midagi, isegi mõelda ei taha. Ta tahaks tunda ennast inimesena, aga ei tunne. Hoopis tunneb ennast asjana, masinana, loomana, orjana ja see kõik tekitab tahtmise joosta metsa ja sinna jäädagi. Häbist inimeste ees ei ole ta seda teinud, aga mõte läheb järjest sagedamini surmale. Tahtmine pääseda ükskõik kuidas väljapääsmatust olukorrast tekitab sellise mõtte. Ta ei taha enam kellelegi midagi tõestada.

Materiaalses maailmas toimub pidevalt millegi tõestamine. Tõestatakse võimalikku ja võimatut. Kuna võimaliku tõestamise võidurõõm tekitab vaimustuse, siis hakatakse tõestama ka võimatut. Et tõestada oma inimesena olemasolu, peab inimene andma endast midagi täiuslikku. Ahnitsemisega midagi sisse ahmides ja heldet mängides sedasama välja andes jõutakse järeldusele, et antu pole tegelikult midagi väärt. See on häbi, mida ei taha järjest enam kellelegi näidata. Kasvavad nõudmised iseenda suhtes kasvatavad ahnuse koonerdamiseks - tahtmatuseks anda vähemat kui täiuslikkus. Jõudes mingist iseendale tähtsast verstapostist mööda tekib inimestele tunne, et tal ei ole enam aega. Kui nüüd ei hakka elu peale tõsiselt mõtlema, siis on elu elatud tühja. Tahtmine maha jätta midagi eriliselt väärtuslikku ei lepi vähema kui täiuslikkusega. Seda, et elu on arenemine täiuslikkuse suunas, mitte täiuslikkuse saamine ja andmine, ei teata. Ja kui teataksegi, siis see on vaid ilus aforism.

Kes tahab täiuslikkust, sellele ei ole ükski asi piisavalt hea. Häbi oma rahulolematuse pärast võib rahulolematuse teha nii olematuks, et inimene tundub nii endale kui teistele absoluutselt tolerantne. Kogu tema varjatud rahulolematus kontsentreerub söögiisusse, sest füüsilises kehas peegelduv mõttelaad on sunnitud andma märku, et täiuslikus saamiseks on palju puudu. Tahtes teha ennast täiuslikuks on vaja saada puuduvat. Nii tekibki tahtmine saada hamba alla midagi head. Seda saades on alati tunne, et see polnud ikka see. Nii võib kõht olla lõhkiminekuni täis, aga nälg täiuslikkuse järele ei lase isegi magada. Liigsed kalorid teevad oma töö ja räägivad, et ära karda anda, aga inimene ei saa sellest aru.

Hirm anda ebatäiuslikku blokeerib väljaandmise, sealhulgas kalorite kulutamise. Materiaalsel tasandil ei ole ju täiuslikkust. Kui inimesel on traagiline teadmine, et nagunii ei jätku eesmärgi saamiseks jõudu, siis võib söömine olla nii suur jõu kulutaja, et inimene on peale sööki omadega täitsa läbi. Energia säästmise eesmärgil liigutatakse oma keha järjest vähem, mistõttu kalorid kogunevad kilodeks. Häbi anda halba, viletsat, ebatäiuslikku suretab kõigi nende ainete liikuvuse, mis vastavad selle inimese arusaamale täiuslikkusest ja nii kogunebki selle inimese kehasse järjest rohkem ebatäiuslikkust ehk füüsilist saasta. Selline aineline saast on materiaalseks substantsiks nii lihaspinge, peavalu, rasvumise kui ka igasuguse muu haiguse tekkel.

Tahtmine pidevalt midagi süüa annab märku, et inimesel on pidevalt normaalseks ainevahetuseks vajalike vitamiinide, mineraalide puudus. Hormoonid, mis peaksid panema kõik ained kehas liikuma on häbist, et asjad ei liigu, ei lähe, surutud varjusurma. Kui vereanalüüsid näitavad, et inimesel on paljude ainete puudus, siis arvatakse, et inimene on olnud näljas. Kui paksul inimesel on sama häda, siis öeldakse, et see on kvalitatiivne nälg - ebakvaliteetse, surnud toidu söömine. Andes sellisele inimesele täisväärtuslikku toitu ei tarvitse olukord paraneda. Miks? Sest inimeses on häbi võtta vastu midagi head kui pole andnud midagi paremat ja see tekitab tema seedetraktis imendumishäired. Tahtmisest olla oma eesmärkide saavutamiseks tugev imenduvad ainult kalorid. Tulemuseks on järjest süvenev ebatäiuslikkus, mida anda on häbi. Koonerdamine on tagajärjeks tahtmisele olla ideaalne.

Koonerdamise varjamiseks püütakse tõestada oma vähenõudlikkust. Nii keelatakse endale igasugune priiskamine, ka toiduga priiskamine. Süüakse võimalikult igapäevast ja odavat toitu, mis iseenesest on täiuslik, aga kui temaga ei olda rahul, siis ta ei ole täiuslik. Suhtumine määrab kõik. Täisväärtuslikusse toidusse halvasti suhtudes muutub see toit sellele sööjale halvaks, võibolla lausa mürgiks. Niimoodi häbenedes oma ebatäiuslikkust muututakse koonerdajaks ja häbenedes oma koonerdamist muututakse ahneks, et ükskord ometi anda midagi täiuslikku, et kõik oleksid rahul. Kui hakatakse häbenema ka ahnust, siis satub elu ohtu, sest kehasse kogunenud saasta varjusurumine tihendab saasta eluohtliku haiguse tekkimiseks.

Selle naise mees on terve ja kõhn. See tähendab: naine on pidanud mehe kokkuhoidlikkust koonerdamiseks. Kui olla aus, siis kui üks on peres ahnitseja, siis teine peab olema koonerdaja, kuni ükskord osad vahetuvad kui elu ei saa enne otsa. Oskamata vaadata iseenda sisu vaadatakse teise vormi. Mees näeb naise keha lopsakust kui ahnust. Iseenda ahnust häbenedes surub ta seda varju ja muutub nähtavalt tõesti aina rohkem koonerdajaks. Tema kokkuhoidlikkus on muutunud tõepoolest koonerdamiseks. Mida teha? Kuna vastuvõtul on naine, siis ma saan õpetada teda. Kui naine hakkab vabastama oma koonerdamist ehk tahtmatust anda vähemat kui täiuslikkust, siis väheneb see ka kogu pere tervikenergiast. Tähendab see toimib tasakaalustavalt kõigile. Kui naine vabastab oma ahnust, siis ei kasvata mees oma koonerdamist, mida naine nii väga häbeneb. Tasapisi lakkavad ehk mõlemad tõestamast oma täiuslikkust.

Rääkisime ka sellest, et naisel on vaja hakata ennast välja elama. Igal inimesel on vaja öelda oma arvamus välja ka siis, kui teine vaikib kui sein. Informatsioon jõuab varem või hiljem kuulaja ajudeni. Teadmine, mis teisele meeldib, lubab rõõmustada, et mulle meeldib sama asi. Vaat kus ime! Me ei olegi juhuslikult kokku saanud! Vajame armastust, aga vajame ka emotsioone, mille parasjagu väljaelamine säästab armastust. Kes tahab vastaspoolele meeldida oma täieliku eneseohverdusega, teisele kõige lubamisega, see teeb teise enda ohvriks. Kui teine tahab meeldida, siis ta muutub ohvriks. Nii muutuvad ennastohverdavad naised ohvriks heale mehele, kes jätab kõik naise otsustada, sest talle endale pole midagi tarvis, aga elu näitab, et miski, mida naine teeb, ei ole mehele meeltmööda. Sama kehtib ka vastupidises kombinatsioonis. Hea inimene ei küsi, kas sellisel käitumisel on mõtet.

Vaatasime missugusena näitab ennast naise probleem. Ma ei pöördunud tema poole kui koonerdamise poole, sest võibolla ma eksin. Võibolla on mingi muu probleem palju tähtsam, aga naine varjab seda. Vangikongis oli jaanalind. Olin üllatunud. Teda vabastades tuli loogika esile. Jaanalind on lind ja peaks lendama, aga tiibadega on ta vanemad liiga palju koonerdanud. Lindudest muneb ta kõige suurema muna, aga väiksematel lindudel on suhteliselt palju suuremad munad. Jälle koonerdab andmisega. Olles kõrge ja pika kaelaga, võiks ta toitu otsida kõrgelt, aga tema otsib liiva alt. Sain aru, miks häbistavat olukorda iseloomustatakse jaanalinnu kombel pea liiva all peitmisega.

Niisiis: laskem oma koonerdamine - jaanalind oma hirmude vangist vabaks!

Ahnus ei saa koonerdamisest aru, koonerdamine ei saa ahnitsemisest aru. Kuna mõlemad stressid on igas inimeses, siis võib öelda, et mida paremaks läheb elu, seda rohkem ei saa inimene iseendast üleüldse aru. Häbenedes nii ühte kui teist varjab ta enda meelest häbiväärsemat ja vähem häbiväärsem pääseb nähtavale. Inimene oli sunnitud valima kahest halvast parema. Oskamata anda endale aega, et tunda ennast inimesena, hävitab ta ennast inimesena. Seepärast ei saagi ta oma täisväärtuslikkust tõestatud.

Inimene, kes töötab ennast paremaks ja parimaks saamise nimel ennastunustavalt üles, ei saa aru, et ennast unustades ei saa kuhugi jõuda. Selleks, et aru saada, on vaja südamest mõelda. Igasuguseks mõtlemiseks on vaja aega, südamest mõtlemiseks seda enam, aga aeg kulub tegemiste peale. Ilma jäämise ehk häbisse jäämise hirmus keerleb inimene aina kiiremini nagu orav rattas. Niikaua, kuni jõuab joosta, arvab ta olevat lootust. Kui enam ei jõua, siis on kõik, lõpp, täitsa lõpp, lõplik lõpp. Ees ootab põhjaminek. Kes seda ei taha, hakkab kui hull rabelema, mõistmata, et niimoodi jõutakse kiiremini põhja.

Elu on liikumine.

Liikumise seiskumine tähendab surma.

Mõttetargad on väitnud, et suremine algab kohe peale sündimist ja neil on õigus. Lisaksin juurde, et tänapäeva arenenud inimese surm algab kohe peale tema sigitamist. Miks? Sest mõtleme aina rohkem häbisid välja ja kahjustame sellega oma lapsi juba looteeas.

Inimese energiate liikumise normaalne kiirus on mõtte kiirus. Kes jääb oma mõtetesse kinni, klammerdub neisse, selle energiad liiguvad juba aeglasemalt. Hirm blokeerib energiate liikumist. Oma hirmude vangis elav inimene muutub hirmude kasvades üha abitumaks. Abitus kasvab kurbuseks, mis annab endast tunda raskustundena hinges. Võideldes raskuste vastu jõuga, jäädakse raskustele alla. Tulemuseks on enesehaletsus, mis hävitab elujõudu. Ennast haletsev inimene elab, aga see ei tähenda, et ta areneb inimesena. Mida rohkem ta nutab, seda rohkem on ta vaimselt surnud.

Enesehaletsusest olen rääkinud palju, aga veelkord kokkuvõtlikult.

Enesehaletsus on:

  1. liikumine suletud, surnud ringis.

  2. lihtsa stressienergia ketramine ja korrutamine suureks ja keerukaks.

  3. vaimse ja füüsilise jõu kurnamine jõuetustundeks.

  4. rakkude, kudede, organite funktsiooni alanemine kuni lakkamiseni.

  5. negatiivse energia transportija kehas ja haletsetavalt haletsejale.

  6. inimese nii vaimselt kui ka materiaalselt vaesekstegija.


Enesehaletsus aeglustab eluenergia liikumist surma piirini, aga ei tapa.

Ei tapa, sest ta on ikkagi liikumine. Mis sest, et kuhugi ei vii. Ometi annab ta aega, et jõuda oma vigadest arusaamisele. Ta on ikkagi elu. Olgugi, et vaevaline ja piinarikas, aga vajalik. Inimene, kes on tulnud õppima põhiliselt ja valdavalt enesehaletsust, seda ka õpib. Kui eluajal teadvustada ei oska, siis pärast surma vaatab tagasi ja õpib aru saama.

Enesehaletsuse suletud ringi diameeter määrab energiate liikumise kiiruse. Liikumise iseärasused sõltuvad sellest, kui palju, kellele, kus ja kuidas oma muredest räägitakse või muul kombel teada antakse. Valu pärast niutsumine või raevunud möirgamine toimivad erinevalt. Üks lakub oma haavu, teine tekitab teistele haavu. Pärast haletseb teist ja lakub teise haavu, nii nagu keegi kolmas oleks need tekitanud. Enesehaletsus paneb teda niimoodi käituma.

  1. Liikumine väikeses ringis.

Oma raske elu rääkimine, arutamine, kurtmine, nutmine teisele või teistele, kes asuvad 2, 3, 4, 5, meetri kauguse, on informatsiooni liikumine ringis, mille diameeter on 2, 3, 4, 5 meetrit. Tulemus sõltub inimese kriitikameelest. Liiga väikese kriitikameelega inimene nutab ennast kuulajatele välja ja ta on tükk aega endaga rahul. Kui teised tema jutu südamesse võtsid, siis see pole tema asi. See on juba nende probleem.

Liiga suure kriitikameelega inimene hakkab peale kuulajate lahkumist ahastama ja kahetsema: "Mis ma nüüd tegin! Mis nad nüüd minust mõtlevad? Kellele nad minu häbi edasi räägivad? Täitsa lõpp!" Ta võib langeda masendusse ja lubada endale, et sellist asja ei kordu enam kunagi. Paraku, mida raskemaks muutub tema hing, seda väiksemaks kahaneb kriitikameel ja inimene hakkab üha rohkem vajama publikut, kellele kurta oma rasket elu. Kõik vaid selleks, et hingel kergem hakkaks.

Võib olla ka nii, et liiga väikese kriitikameelega ema laps on liiga suure kriitikameelega ja omakorda tema laps on jälle liiga väikese kriitikameelega. Erinevus võib olla ainult intelligentsitasemes, mille on andnud iga põlvkonnaga targemaks muutuv kohustuslik haridus.

  1. Liikumine suures ringis.

Eriti kergeks teeb meele see, kui inimene saab ennast välja nutta telefoni teel. Varsti ka interneti teel. Mida kaugemale informatsioon jõuab, seda suurem on tema liikumise diameeter. Mida kiirem on tagasiside, seda suurem on liikumise kiirus. See tähendab: peale kaugele helistamist tunneb enesehaletseja ennast märgatavalt paremini. Kirja kaudu sama tegemine toimib palju aeglasemalt. Kusjuures kirjale vastajal on aega mõelda ja mitte haletseda. Enesehaletsejale sellised kirjad ei meeldi. Talle meeldib rohkem ise kirjutada, isegi kui ta teab, et tema kirjale ei vastata.

Vahemärkusena: sellised kirjad oleks kasulik alati ära põletada, mitte lihtsalt minema visata, sest tuli puhastab informatsiooni täielikult. Ka iseenda kirja pandud murede paberiga võiks sama teha. Nii mõnegi kirjutatud kirja võiks ärasaatmise asemel tulle panna. Tehes põletamisest oma murede vabastamise rituaali, püha toimingu, võite tunda kohe selle järgselt hingelist kergendust.

  1. Liikumine minimaalses ringis.

Inimene, kes häbeneb pisaraid, häbeneb oma abituse ja eluraskuste väljanäitamist. Ta tahab olla tugev, aga on nõrk. Ta tahab oma probleemidega ise hakkama saada, aga ei saa. Häbi oma nõrkuse pärast võib olla nii suur, et inimene ei saa nutta ka siis, kui süda tahab lõhkeda. Kes häbeneb oma vanemate abitust, mida vanemad oma nutmistega ise suurendavad, see hakkab häbenema nõrkust üleüldse. Ta keelab endale nutmise, sest siis pole tal vaja häbeneda. Teiste hädad ja õnnetused saavad temasse koguneda nüüd nii, et ta ei aimagi, sest ei tunne.

Pisarate häbenemine hävitab pisarad ja surub enesehaletsuse suletud ringi keha piiridesse. Inimene, kes häbeneb oma pisaraid, ei räägi oma muresid ei meetri, kilomeetri ega ka tuhande kilomeetri kaugusele. Ta võib oma suud paotada ainult võhivõõrastele, kellelt ei ole karta tagasisidet. Ta nutab oma nutud ja muretseb oma mured iseenda sees, pannes sellega enesehaletsuse mikseri enda sees tohutu kiirusega tööle. Võrdlen seda võimasinaga, millesse pannakse koor ja hakatakse kloppima. Teoreetiliselt peaks sellest saama tohutu hunniku vahukoort. Praktiliselt saab tüki võid.

Või on elus aine, aga liikumine tema sees on väga aeglane. Põhimõtteliselt samasugune on raskelt haige inimene, voodihaige. Tean inimesi, kes on olnud aastakümneid voodi külge aheldatud, kelle kodustest keegi on ennast tema hooldamiseks ohverdanud. Sugulased ja tuttavad, kes kohustuslikus korras teda külastavad, teevad hea näo ette, sest teisiti ei tohi. Voodihaige piiratud maailm aheneb lõpuks ikka enesehaletsuse ketramiseks. Nii pole vaesel õnnetul oma hädadest pääsu.

Olen rääkinud kõikidest enesehaletsuse toimetest peale ühe: enesehaletsus teeb inimese vaeseks. Inimene on selline, nagu ta ennast tunneb. Ta võib teada mida tahes, aga tunne on määrav. "Oh mina vaene õnnetu!" ohkab enesehaletseja. Ta tunneb ennast vaesena. Raha võib tal olla palju, aga ta on vaene. Samas võib elurõõmus inimene, kes peab hoolega kokku hoidma, et ots otsaga kokku tuleks, tunda ennast rikkana. Ta teab küll, et ta on vaene, aga ta ei tunne seda. Kui ta usub, et õnn tuleb kunagi ka tema õuele, kui ta ei jäta oma elurõõmu maha, siis õnn tulebki. Kui ta ei tee muud kui ainult ootab, siis ta väsib ootamisest ja siis õnn ei tule.

  • Kui inimene teab, et ta on vaene, aga tunneb, et ta on rikas, siis ta on terve ja õnnelik. Kindlasti saab ta ka rikkamaks.

  • Kui inimene teab, et ta on rikas, aga ta tunneb, et on vaene, siis ta on haige ja õnnetu. Kindlasti jääb ka vaesemaks.

  • Kui inimene teab, et ta on vaene ja tunneb, et ta on vaene, siis ta on haige ja õnnetu. Rikkamaks saab ta ainult siis, kui hakkab vabastama oma enesehaletsust.

Kui ennasthaletsev heal järjel inimene nimetab ennast vaeseks, siis ajab vihale enesehaletsejad, kes peavad ise ennast tõeliselt vaesteks. Ta provotseerib kadeduse kõrvu. Kadedus vahutab vihast ja irvitab kahjurõõmust kui kuuleb, et rikas on vaene. Ta kuuleb ainult seda, mida kuulda tahab. Ärge unustage, et meis kõigis on kadedus, mis võib ühel hetkel võtta inimese üle võimust.

Enesehaletsuses elav inimene ei ela ega sure. Miks? Sest ta ei tunne häbi. Häbist sõltub elu ja surm. Kui ta hakkab häbi tundma, siis ta sureb. Kes on oma häbiväärse olukorra üle uhke, kellele haigus on ainuke võimalust tõestada oma paremust, see ei saa surra enne kui on saavutanud oma eesmärgi. Kaks põhilist eesmärki on:

  • panna teised uskuma, et nii palju kui tema pole võimeline kannatama keegi,

  • maksta kätte neile, kes ta niisugusesse häbisse on viinud.

Kes tahab teisi oma erilisi kannatusi uskuma panna, ei saa kunagi oma eesmärki ka siis, kui kõik usuvad, et tal on kohutavad kannatused. Kuna temas endas ei ole usku, siis ta teiste tundeid ei tunne. Kaastunne võimaldab tunda teiste tundeid, aga enesehaletsusel ei ole kaastunnet. Mida selgem on sellise inimese mõistus, seda egoistlikumad ja julmemad võivad olla tema tahtmised tõestada oma õigust. Teiste protest on vesi tema veskile. Viimane sõna jäetakse ju alati kasvõi kaastundest haigele.

Häbienergiat tundma õppides avastasin õudusega, et järjest kasvav on nende inimeste, eriti vanade naiste hulk, kes ei saa surra, enne kui on oma häbiväärse olukorra tekitajatele kätte maksnud. See tähendab: nad ära häbistanud. Vannutades sugulasi ja tuttavaid ennast aina sagedamini vaatama tulema, korrutab selline haige ühte ja sama juttu, lisades väljamõeldisi, mida isegi uskuma hakkab, et veenda, et näiteks vanemad, abikaasa või lapsed on teda sellisesse hirmsasse häbisse viinud. Mida rohkem teda usutakse, seda rohkem on häbistatud need, kes teda hooldavad, kuna väga haige inimese kõige suuremaks vaenlaseks on tavaliselt see, kes otseselt tema eest hoolitseb Miks? Sest teades oma häbiväärset olukorda ja tahtes surra, ei saa ta surra, sest hooldaja ei lase.

Hooldaja, kes on oma süütunnete pärast ennast vabatahtlikult ohverdanud, võib surra, kui tal tekib surmtõsine tahtmine surra, et haigele, kes teda kannatama paneb, kätte maksta. Enda surmaga enda häbistajale kätte maksmine on ülima abituse näitaja. Kõige sagedamini kasutavad seda lapsed, kes on võimetud oma vanemate elu paremaks muutma. Haigel võib olla lahkunust väga kahju, ta annab surnule kõik andeks ja hakkab rääkima temast ainult head, aga tema tahtmine tõestada oma paremust elab edasi ja paneb kannatama järgmised abistajad. See on tema põhitegevus. Kui ta sellega ei tegeleks, siis ta hakkaks mõtlema, tal tekiks häbitunne ja ta sureks.

Seega: teiste häbistamine on iseenda päästmine surmast.

Seega: surmahirm sunnib teisi häbistama.

On haigeid, kelle häbi on nii osav häbistaja, et kõik, kes temast hoolivad, surevad ära, aga tema elab edasi. Tema võidurõõm annab talle jõudu elada. Võidurõõmul, nagu igasugusel kättemaksul, puudub kaastunne. Ta mõtleb endale välja vaenlase, keda eesmärgikindlalt hävitab. Ta sureb rõõmuga kui on väärikas võitluses alla ehk häbisse jäänud. Allandjaid piinab ta suurima naudinguga. Rõhutan siinjuures, et seda kõike teevad inimesega tema stressid, mille vabastamise eest on vaja hoolt kanda enne, kui ise sellisteks kättemaksjateks muutume.

Kui hakkasin patsientidele niisugustest inimestest rääkima, siis iga päev oli mitu inimest, kes lõid silmad maha ja ütlesid: "Täpselt minu ema." Häbi tunnistada, et nii on, aga nii on. Inimene elab oma häbiga, oskamata oma ema ja oma häbi vabaks anda. Hirmudes inimesel on tunne, et oma materiaalse ema vaimne vabastamine on nagu emast lahtiütlemine, mis on hirmus suur häbi. Ta võib teada, et vabastamine on armastamine, aga usu puudumine iseendasse paneb kahtlema ja häbi kartma. Nii jääbki peale häbi. Häbi hävitab isegi andestamise.

Häbi peale mõeldes on inimese pea täitsa tühi. Mida rohkem ta oma häbi peale mõtleb, seda õudsem on olukord, mis tekitab hullumise tunde. Oleme oma häbi käes nagu õpilased elukoolis, kes ei saa õppetundide ülesütlemisega hakkama, sest mõistus veab alt. Kes sellisel hetkel jooksma ja tegutsema saab hakata, selle õud kaob. Kes peab oma häbistajale nagu koolipoiss õpetajale otse silma sisse vahtima, selle mõistus jätab iga järgmise korraga temaga järjest rohkem hüvasti. Õpetaja, kelle eesmärk on lapsi häbistada, ei sobi õpetajaks. Aga enne, kui hakkate lapse õpetajat vahetama, parandage oma samasugune viga. Võibolla siis on õpetajagi Teie lapse jaoks teistsugune. Kui vahetate ainult kooli, siis kordub teises koolis sama.

Mida suurem on häbi hirm, seda rohkem võib ainuüksi mõte sellele, missugusesse häbisse võib sattuda, nullida igasuguse ettevõtmise. Nii tekib käegalöömine, mõttetus, ükskõiksus igasuguse ettevõtmise suhtes. Isegi armastamise, seksi ja lapse sigitamise suhtes.

HÄBI PÄRAST JÄÄVAD PROBLEEMID, KA HAIGUSED KROONILISTEKS.

Häbi pärast jääb kõik, ka elu pooleli.

Häbi vabastamiseta pole mõtet paranemist loota.

Kui inimene häbeneb teadlikult oma probleemi või häbeneb stressi, millest probleem tekkis, aga ei teadvusta seda, siis probleem ei vähene. Ta võib ainult suureneda. Ühel hetkel on ta kasvanud haiguseks - veel suuremaks probleemiks. Kes häbeneb oma haigust või seda tekitanud põhjust, selle haigus jääb krooniliseks. Ravi ei aita. Teiste stresside vabastamine võib pidurdada haiguse arengut, aga mida suurem on häbi, et ma ei saa sellega hakkama, seda kindlamalt läheb kõik allamäge. Tahtmine olla tugev, kõigest üle ja demonstreerida seda, paiskab inimese eriti suurde häbisse. Kuidas?

Kujutage endale ette, kuidas inimene, kes tahab aina paremat, läheb aina suuremat koormat kandes ülespoole. Üks läheb mööda teiste inimeste sissetallatud rada. Teine rajab oma teed tundmatusse. Kumbki ei näe, et tahtes head ja saades head tuleb kaasa ka halb, mis muutub koormaks hingel. Ühel hetkel on selge, et materiaalset head pole kohe võimalik suurendada, edasiminek peetub. Reaalsusse potsatamine võib mõnele olla tappev häbi, sest talle saab selgeks, et ta pole osanud arvestada reaalsusega. See on seda suurem häbi, mida paremaks, tugevamaks, targemaks on inimene ennast pidanud. Ehk mida suurem on inimese egoism.

Häbi seiskab nii hea kui halva nii kasvamise kui kahanemise. Ta seiskab igasuguse liikumise. Ta on nagu haamer, mis lööb naela kaelani seina märgiks: siin sa oled ja siia sa jääd! Häbi võib olla nii suur, et määrib kõik valge mustaks. Teeb olematuks kõik hea, ja inimene lahkub siit ilmast. Surmahirm sunnib inimesi varjama oma halba. Kui halb on ilmsiks tulnud, siis inimene püüab või pugeda nahast välja, et teha head, mis varjutaks tema häbi, et ta häbi unustataks. Teised unustavadki.

Elu unustab, sest andestab. Kahjuks ei oska inimene endale ise andestada. Seepärast ta ei unusta juhtunut. Tundes häbi, see tähendab: häbistades ennast, arvab ta, et teised mõtlevad samuti. Ta näeb kõikjal iseennast, muutub järjest kurvamaks, raskemaks. Ta elurõõm kaob, muutub raskemeelsuseks, mis ei lase mõista nalja. Buldooserina tõustes tekivad üha uued ja uued tagasilöögid, mis teevad häbi. Surmtõsiselt head kasvatades, kasvab ka halb. Ühel hetkel ületab seisuenergia kriitilise piiri ja inimene lahkub siit ilmast, sest ta ei saanud aru, et elas juba ammu minevikus.

Põhimõtteliselt niimoodi jäävad lahenemata probleemid ja paranemata haigused, isegi kui inimene tegeleb endaga ja laseb teisi stresse vabaks. Häbenedes oma stresse, eluprobleeme, haigust, iluviga, paneme nad paika. Nad ei vähene, vaid suurenevad, kui püüame iga hinna eest jälle paremana näida. Ükskõik, mida mõtleme oma iluvea varjamiseks välja, iluviga või haigus ainult suureneb sellest. Kui laseme häbi vabamaks ja saame aru, mida see probleem tähendab, siis ta saab hakata vähenema. Tasapisi. Ta lahkub pidevalt õpetades ja jälgides, kas õpilane õppis oma õppetüki ära. Kui ei õppinud, siis jääb seisma niikauaks, kuni õpilane laseb lahti oma kasuahnuse ja ei häbene õpetajat sellisena kui see hetkel on.

MINEVIKUS ELAMINE ON HÄBIS ELAMINE.

Häbis elamine on surmas elamine.

Inimene sünnib siia ilma, et iseennast tundma õppida. Tundmaõppimine on arenemine. Areneda saab, kui inimesel on tunded. Ainukene tõeline tunne on armastus. Kõik teised tunded on hälbimine tasakaalust ehk armastusest ja seda viga tulemegi parandama. Lapse tundemeeli kasvatades, arendades kasvatatakse inimese uhkust, mis muutub kohe häbistamiseks, kui lapselt ei saada seda, mida tahetakse.

TUNDEID EI SAA ARENDADA.

TUNDEID SAAB TUNDMA ÕPPIDA.

Lapse kindla peale sõnakuulelikuks muutmiseks kasutatakse häbistamist või häbiga hirmutamist. Miks? Sest igasugune muu hinnang kutsub esile protesti, mida teised võivad näha. Lapse riidlemine võib esile kutsuda niisuguse protesti, et emal on tahtmine häbi pärast vajuda maa alla. Selline häbi tappis emas teatud tunded ja järgmisel hetkel ei ole emal häbi last häbistada. Tal on häbi riielda, aga ei ole häbi häbistada. Laps tappis ema närve, ema tappis lapse närve, kummalgi ei ole tunnet, et see on pesuehtne kättemaks. Järgmisel hetkel pole enam vaja häbistadagi. Ema vaatab lapsele ühemõtteliselt silma ja ta pilk tapab lapses igasuguse emotsiooni, tahtmise või kapriisi. Kõik peale lapse on rahul, sest kedagi ei häiritud. Keegi ei saanud millestki aru, sest ei tundnud, et midagi kelleski tapeti. Surmal ei ole ju tundeid.

HÄBI SURMAB TUNDED.

Öelge inimesele: "Häbi! Häbi!" ja Te võite kindel olla, et see jõudis pärale. Küll ta ise teab, mille pärast häbi tunda. Kuna kõik emotsioonid, tunded, stressid summeeruvad hingeks, siis see tähendab: HÄBI SURMAB HINGE. Hinge elama jäämiseks on kaks võimalust: minna kehast välja või hakata ennast kaitsma. Kes tahab tugev olla, see hakkab ennast kaitsma ja häbi alla suruma, muutudes hingeliselt tuimaks.

Tänapäeva arenenud ühiskondade kasvatamise tippsaavutus on häbi hirmus kasvatamine. Lapsele tehakse juba maast madalast selgeks, et kui ta teeb midagi häbiväärset, siis tal ei ole ei kodu ega sõpru. Siis teda ei armastata ja tal ei ole kohta ühiskonnas. Talle ei ole tööd ja ta ei jõua oma elus kuhugi. Püüdes olla äärmiselt hea, surub selliselt kasvatatud inimene oma häbi nii alla, et võib ausalt öelda: ta ei teagi, mis tähendab häbi. Ta pole seda iial tundnud. Olles täiesti lihtsameelselt oma paremuses kindel võib selline inimene olla oma suuremeelsuses äärmiselt heatahtlik. Idüll puruneb kui inimene vahetab elukeskkonda.

Häbihirmus üleskasvanud inimene tundub esmapilgul ja põgusal suhtlemisel avatud ja elurõõmus. Eriti võrreldes morni, oma ringkaitse müüri sees elava inimesega. Seepärast tuuakse selliseid inimesi eeskujuks kui häid avatud tolerantseid suhtlejaid. Sellised "head" suhtlejad ei aimagi, mis on nende sees, sest nad ei tunne ennast. Nad deklareerivad, et armastavad tõde. Tegelikult armastavad nad kuulda tõde teistest, sest teiste halba vaadates on ütlemata hea tunda ennast heana.

Elu toob vale kunagi armutult esile. Kui sellised inimesed haigestuvad, siis on neile tõde väga ohtlik rääkida. Tahtes terveks saada, ei taha nad tõde teada. Terahaaval tarkust noppida nad ei taha, aga suutäit korraga alla kugistama pole võimelised. Kuna enamik selliseid inimesi tahavad, et keegi teeks nad terveks, siis minu juurde jõuavad nad alles siis kui on arstid ja paljud tervendajad läbi proovinud. See ei tähenda, et nad hakkaksid endaga tegelema. Saan nendest aru, sest tunda ennast raamatute järgi ära kui tunded on surmatud, on väga raske. Et mitte jõuda sellisesse surnud seisu, teadke, et mingil määral on sellist ülisuurt häbi kõigis. Teda varakult vabastades väldime oma tunnete surma.

Stresse, mis hinge nüristavad või tundetuks teevad, on palju. Nad võivad olla ülimalt lihtsad või peadpööritavalt segased, aga allasurutuses materialiseeruvad nad füüsilise tasandi kaheks tundeks: valuks ja tuimuseks. Kelle hing on tundetu, selle kehagi on suhteliselt tundetu. Ta valulävi on kõrge ja ta võib taluda ebainimlikke piinamisi, ilma et sureks. Miks? Sest tema eesmärk on saavutamata. Mis on vaimselt ja füüsiliselt piinatava inimese eesmärk? See on kättemaks.

HÄBISTAMISED SUMMEERUVAD KÄTTEMAKSUKS.

Häbi oma häbi pärast nõuab kättemaksu ja inimene ei suuda seista sellele vastu.

Kusjuures see toimub automaatselt ja paneb kättemaksu hauduma ka kõige tagasihoidlikuma ja heatahtlikuma inimese. Kes läheb ja maksab kätte, see rahuneb, sest ta realiseeris vastava energia. Kes tahab tõestada, et ta on parem, targem, intelligentsem, see peab intelligentset sõnasõda, tappes häbistajat oma rafineerituse mürgiga. See on märgatavalt ohtlikum relv, sest see tapab hinge. Selline kättemaksja ei saa aru, et ta provotseerib teist oma häbiga. Teine allub provokatsioonile ja nüüd saab selle eest tappa. Kes tahab olla parim, võib eluaeg mõelda, kuidas häbistajale kõige valusamini kätte maksta ja ei saa aru, et ta otsib võimalust, kuidas oma pahasoovlikkust pahateoks realiseerida. Tema, hea inimese, realiseerimata pahasoovlikkuse tulemuseks on vähktõbi.

Vähihaige andestamatus pärandatakse edasi järeltulevatele põlvkondadele. Kui järeltulijad on samuti andestamatud, siis nad jätavad pärandi endale ja haigestuvad samuti.

Kättemaksu energia on seda külmaverelisem, mida tõsisem ja targem on inimene ja mida paremaks ta ennast peab. Ta on ise oma tarkuse ja kättemaksu käes abitu. Ta on tööriist, masin, millel ei ole tundeid. Tal on sees programm, mis paneb teda tegema seda, mida peab. Kes seda teab, saab aidata iseennast enne, kui selliseks masinaks muutub.

Tarkus teeb inimese julgeks.

Julgus teeb inimese tugevaks.

Tugevus teeb inimese sõjakaks.

Sõjakus teeb inimese maailmapäästjaks.

Maailmapäästja hävitaks kõik halva, kui halvad laseksid tal seda teha.

Võib arvata, et võidetu kättemaks on julm. Tegelikult on võitja kättemaks veel hullem. Võitja, kes on ennast lapsepõlvest saadik pingutanud, mobiliseerinud, kontsentreerinud, et tulla võitjaks, on teinud seda häbissejäämise hirmus. Tema kättemaks ei realiseeru tapma ainult seda, kes tema lähedase tappis. Ta annab tappa kõigile, kelles on häbistamise energiat. Realiseerimata tappaandmine muutub tapmise energiaks. Nii võib hüpiknukuks kasvatatud kuueaastane plikatirts või poisike haarata püstoli ja kõmmutada maha teise omasuguse, kes teda eile häbistas.

Teisi tapma sunnib häbitus, mis peab ennast kindlalt teistest paremaks.

Ennast tapma sunnib häbi olla teistest halvem.

Kõige enam kasutatav enesetapuvahend on ennastsalgav, ennastohverdav töö. Hea inimene, kes on absoluutselt kindel, et töö teeb ainult head, sunnib ennast pidevalt tööle, et elu saaks heaks. Töö muutub tema hobiks ja armastatuks. Lapsena sissekasvatatud kohusetunne on nii võimas generaator, et ta teeb inimesest masina, milles surevad kõik inimlikud tunded. Iseenda armastamine kõigepealt.

Kohusetundlik töö on narkootikum, mis hävitab tundeid nagu narkootikum. Mida vähem jääb töö kõrvalt endaga tegelemiseks aega, mida raskem on töö, mida suurem on väsimus sellest, seda lähemal on kriis, mille puhul inimene hakkab julma mõnuga nautima töötegemist, mis tuntavalt hävitab teda kui inimest. See on omamoodi kättemaks neile, kes tahavad temast viimast välja pressida. See inimene ei taha näha ega kuulda midagi peale töö. Ta ei keela teistele puhkust, rõõmuhetki, pidusid, pühasid, aga kui teda ennast sunnitakse puhkama, siis ta saab vihaseks.

Eriti vihaseks, nii vihaseks, et enam ei vihastagi, ajab see, kui keegi, kes temast viimase on välja pigistanud, lahkub ja ütleb hoolitsevalt: "Hakka ometi ükskord enda peale ka mõtlema. Ega töö jänes ei ole." Inimene, kes sellise omakasupüüdliku hoolitsuse peale südames saatanlikult naerma hakkab, on jõudnud murdumise piirile. Tema süda on ohus. Iseenda vastu täielikult ükskõikseks muutumise meeleheites inimene haigestub. Sageli ta tahabki haigeks jääda. See võib olla ka omamoodi kättemaks elule.

Kes südamest mõelda ei oska, peab ükskord hakkama südamest häbenema, aga see teeb südame haigeks ja jätab haigeks. Kui inimene ei saa veel aru kah, et ta häbeneb oma häbi, siis ta hakkab kõigest südamest häbenema teist, teisi, elu tema arusaamade pärast. Varsti tahab ta ka kõigest südamest kätte maksta. Kui ta oma tahtmise realiseerib siis ta tahab selle eest varsti endale kätte maksta. Kui ta ei realiseeri, siis ta tahab ikka endale kätte maksta. Kasvõi selle eest, et tal ei ole nii palju julgust, et panna teine paika. Niisiis: häbi vallandab ilmtingimata kättemaksu, haarab inimese eluvõitluse keerisesse. Inimene ei pane tähelegi, et tema meeled ja mõtted on kontsentreeritud kättemaksuks. Kusjuures selliseks kättemaksuks, et ise jääks puhtaks. Mida puhtamalt tahetakse midagi teha, seda rohkem vaagitakse asjaolusid. Tulemuseks on kättemaksu puhaskultuur: häbistamine sõnaga, tooniga, pilguga, absoluutse tuima ükskõiksusega. Ühe sõnaga öeldes: halvustamisega.

Intelligentne inimene saab sellega hakkama kergelt, justkui möödaminnes. Talle ei teki sellest süümepiinu, sest kõrgeklassilisele intelligentsusele on see iseenesestmõistetav. Vastamata jätmine on tema jaoks häbi, mis provotseerib teist tulema uuesti teda pooriga pilduma. See, kes tahab intelligentne olla, näeb tasumisega palju vaeva, sest ta ei oska intelligentselt tasuda. Tema abitus tekitab enesehaletsuse, mis paneb ta palavikuliselt mõtlema. Enesehaletsemine on nagu tsentrifuug, mis kurnab koos veega endast välja kõik kehale vajalikud ained. Nii tekibki kurnatusseisund. Kriisis vallandub ikkagi arulage rusikate viibutamine või sõnasõda.

Kui inimene oskaks vabastada oma häbi ja häbitust, siis ühel hetkel oleksid need energiad nii väikesed ja tasakaalus, et nende nimi oleks taktitunne. Väikene häbi ja väikene häbitus, mis kokku on taktitunne, on inimesele vajalik niikaua, kuni maailmas on veel häbi ja häbitust. Taktitunne on väärikuse tunnus, mis tunneb kus, kellele, mida, kui palju öelda või näidata, et mitte halba teha. Taktitunne võimaldab olla ka päris vait, häirimata sellega ennast või teisi. Hea inimene peab viisakust taktitundeks. Parem inimene peab pealetükkivat headust alati õigel kohal olevaks. Tal on enda jaoks välja töötatud lausa taktikalised võtted, kuidas teist enda tahtmistele allutada. Selline inimene on väga uhke oma taktitunde üle, mõistmata, et kui on uhkus, siis pole taktitunnet või vastupidi.

Viisakuse pärast hoolitsemine on tegelikult hoolimatus. Kes teab, et temast ei hoolita, et temalt oodatakse ainult tööd, see hakkab kriisihetkest tööle nagu katkine grammofon või masin, mis kordab automaatika rikke tõttu ainult ühte tööoperatsiooni. Inimene muutub kvalifitseeritud oskustööliseks, kes näeb elu piiratult nagu läbi makaroni. Selliseid kitsa profiiliga oskustöölisi kasvatab lastest kõrgelt arenenud ühiskond, sest osates midagi teistest paremini võib ennast pidada teistest paremaks. Mida enam ta pigistab endast välja viimast, seda tõenäolisem, et tema närvid ütlevad üles. Juhtmed jooksid kokku, nagu öeldakse, sest inimesel ei olnud enam kohta inimeste seas. Tal oli häbi öelda: jätke mind rahule, miks ma pean ennast teiste pärast ohverdama. Häbi oma mõtete pärast, oma soovide ja vajaduste pärast hävitab tema aju.

HÄBI ON SURM.

HÄBITUS ON HINGEPIIN.

Mida rohkem surume oma häbi alla, seda suurem on hingepiin, mis ei anna inimesele kusagil asu. Isegi surra ei lase. Ta sunnib aina tegema ja töötama. Lapsed, kes näevad, missuguse ebainimliku tööga vanemad ennast tapavad, hakkavad protestima töö vastu. Laiskus on kõige tagasihoidlikum ja rumalam protest töö vastu. Vastupidi: kõige väljapaistvam ja targem protest töö vastu on töö, mida tegemata saadakse kõige suuremat kasu. Mis töö see on? Küllap teate, see on rahategemise töö. Heakskiidetud rahategemise amet on pankuri amet. Sellest unistatakse kõige enam ja seda vihatakse kõige enam, sest ta õgib töölooma säästusid ja kosub kõigi tööliikidega võrreldes silmnähtavalt. Samas tekitab ta ka kõige suuremat hingepiina, sest takistab pankurit inimesena arenemast.

Töötegija piinleb, kui ei saa tööd teha.

Rahategija piinleb, kui ei saa raha teha.

Loovinimene piinleb, kui ei saa luua.

Teiste muutja piinleb, kui ta ei saa teisi muuta.

Uhkus ja häbi toimivad kõigis ühtmoodi. Häbitus hävitab häbitu hinge. Häbi hävitab häbeneja keha. Kõik head inimesed surevad häbi pärast. Pange tähele: pärast häbi. Enne tuleb häbi, siis surm. Kui inimene sureb, siis on kaks võimalust: ta jääbki surnuks või ärkab uuesti ellu. Millest see sõltub?

Küllap olete kuulnud lugusid, mis pajatavad headest ja halbadest arstidest. Üks poolsurnud inimene viidi haiglasse, aga arst ütles, et siin pole mingit lootust. Tegi ainult moe pärast paar laiska liigutust ja inimene surigi ära. Teises kohas viidi täitsa surnud inimene haiglasse. Arst ütles, et siin on lootust. Kutsus abiväed kohale ja inimene õmmeldi lausa tükkidest kokku. Elab siiamaani. Niisiis: millest sõltub inimese ellujäämine? Kas panite tähele?

Lootusest, eks ole. Kelle lootusest? Kas arsti lootusest? Ei, inimese enda lootusest. Kui on tõeliselt kriitiline olukord, siis tõeline abistaja tunneb ära abivajaja olukorra. Ta tunneb, kas kriisi sattunud inimesel on lootust või ei ole. Seepärast ei tohiks lootust kunagi kaotada. Eriti tähtis on säilitada lootus, kui satute elukriisi Sügavalt elutark aforism on: surres ära kaota lootust. Kui ei kaota, siis leidub ikka keegi, kes aitab sind hädast välja.

LOOTUS ON USK TULEVIKKU.

Lootusetus tekib siis, kui inimene on püüdnud teha elu paremaks ainult mõistuse abil. Iga järgmine takistus, millest ei saanud jagu, kasvatab kibestumisi ja lootusetust. Kui inimeses ei ole usku, siis ta võib olla usklik, aga tema elu ei edene. Ta võib olla haritud ja intelligentne, aga ta ei oska tunda tundeid ega mõelda mõtteid, mille realiseerumise jõud tuleb südamest. Kellel ei ole usku, sellel on parem olla rumal, sest rumal ei oska palju tahta. Tal on kergem olla vähesega rahul.

LOOTUSETUS VIIB INIMESE PÕHJA.

Põhjas olevad inimesed on elu heidikud, alkohoolikud, narkomaanid. Vaadates nende elutingimusi ja ellusuhtumist võib õigustatult küsida: miks nad ei sure? Vastan: sest nad ei tunne häbi. Mitte et neil ei oleks häbi. Neil on häbi, aga nad leiavad omale keskkonna, kus nad on omasuguste hulgas, kus ei ole vaja tunda häbi. Seal võib uhke olla. Kui selline häbitu tuleb Teile tänaval vastu, siis teadke: ta on Teie õpetaja. Ta on väliselt must ja tal ei ole sellest häbi. Teie olete seesmiselt must, see tähendab haige, ja Teil ei ole sellest häbi. Tal ei ole nii palju raha kui ta tahab ja ta protestib oma olemisega ühiskonna vastu, kes ei anna talle raha. Teilgi ei ole nii palju raha kui Te tahate ja Teie protestite ühiskonna vastu oma olemusega, et ühiskond annaks Teile inimväärse elu. Kas panite tähele: tema protestib oma olemisega, Teie protestite oma olemusega. Tema on terve, Teie olete haige.

Kui selline häbitu tuleb Teile vastu ja ta ei saa maast ega ilmast aru, sest ta on meelemürkide tõttu peast segi, siis see tähendab, et ta hoolitseb selle eest, et ta mõtlema ei saaks hakata. Miks ta kardab mõtlemist? Sest häbi on see, mille me häbiks mõtleme. Tema tapab ennast mõistusetusega. Teie tapate ennast mõistusega. Mõlemaid tapab hirm tunda häbi, sest häbi on arenenud inimesele sageli hullem kui surm. Kumbki ei oska vabastada ei oma uhkust ega ka häbi. Aga te mõlemad tahaksite veel elada, sest midagi väga tähtsat on selles elus õppimata.

Oleme õnnetud, sest ei oska elust aru saada. Hirmud teevad meid abituks. Abitus teeb kurvaks. Kurbus sunnib ennast haletsema. Kui inimene ei oska oma elu teha korda, siis see on häbi. Mida rohkem ta proovib, seda rohkem on tõrkeid ja polegi mingit lootust. Näete, kui kergelt tekib allakäik. Kui vabastate lootusetuse, siis lootusetust ei ole. Siis on lootus. Aga ärge lootke, et stressi saab vabastada ühe hoobiga. Andke endale selleks aega. Ainult aeg võimaldab kasvada, valmida, küpseda. Kui kiirustate, siis küpsetate ja võite põhja kõrvetada.

Lootus tõstab inimese ükskõik kui põhjast uuesti pinnale.

Kui inimene tahab olla inimene, siis ta teeb vigu ja tunneb enda pärast häbi. Sama vea kordudes tunneb ta enda pärast järjest rohkem häbi. Ta on iseenda pärast abitu ja õnnetu. Meelemürkidest abi otsides on ta veel õnnetum. Häbi enda pärast muutub häbiks enda ees. Selline muutumine on eluohtlik. Seistes iseendaga silmitsi, nähes iseendas ainult häbiväärset, kaob elu mõte ja inimene teeb enesetapu. Teised ei tarvitsenud tema häbi üldse näha, aga inimene ise ei suutnud enam oma häbiga elada. Kui on häbi ja ei ole lootust, siis kaob ka eluisu. Oskamatus näha igas olukorras oma elu õppetundi, mis on vaja ära õppida, tekitab väljapääsmatuse tunde sellest pilkasest pimeduses.

Tuleme siia kõige oma hea ja halvaga. Tõeline hea on tasakaalukus ehk elutarkus, mis on kõik see, mille oleme eelmiste elude jooksul nii tundma õppinud, et enam ei näe selle head ja halba eraldi. Selle elutarkusega tuleme õpetama kõigepealt oma vanemaid. Kõike, mida alles tuleme tundma õppima, õpime kõigepealt läbi vanemate. Selles on nemad lapse õpetajad. Kui vanemad oskaksid õppida ise, siis nad oskaksid õpetada lapsi ja kõik saaks õpitud. Kahjuks oskavad vanemad tunda iseenda pärast häbi ja et oma häbi väiksem oleks, hakkavad nad lapsi häbistama. Nad tahavad, et laps häbeneks seda, mida häbenevad vanemad, siis ei teeks laps vanematele häbi. Paraku on nii, et kui laps teeb, nagu vanemad tahavad, siis on vanematel sellest hiljem palju suurem häbi.

Kõige rängem, kõige tapvam hinnang lapsele on see, kui ema ütleb: "Mul on häbi, et ma olen su sünnitanud." See on momentaalselt lapses midagi inimlikku tapnud. Kui see oli öeldud raevuhoos, siis see provotseerib lapse raevu. Mida paremaks ema ennast peab, seda halvamaks peab ta isa ja seda sagedamini ründab ta last oma häbiga. Emale meeldida tahtev laps, kes otsib isalt kaitset, muutub mehelikumaks ja võib meeleheite hetkel ema tappa. Laps, kes ei saa isalt kaitset, lahkub, ütleb oma emast lahti. Mida rohkem teda sellepärast häbistatakse, seda sagedamini leiab ta kaitset meelemürkidelt. Tal ei ole ema vastu tundeid, sest ema on ta tunded hävitanud.

Halva ema poolt korduvalt välja karjutud tappev hinnang lapse aadressil võib olla sama lööv kui hea ja malbe ema poolt üks kord vaiksel alandlikul häälel öeldud samad sõnad. Nende mõte tappis lapses midagi lõplikult ja jäädavalt. Ainukene, mis aitab, on emale kogu südamest andestamine. Väike enesekaitses laps ei oska aktiivselt omaalgatuslikult andestada. Kui ema palub lapse käest oma vea andeks, siis laps andestab. Kui ema seda ei oska või ei taha, siis laps võib püüda olla hea, aga tal ei ole enam hea ja halva tundmise tunnet ja ta veendub üha enam, et ema ei armasta teda. Ema ei tarvitse seda mäletada, aga laps ei saa unustada. Ta võib seda mitte kunagi mitte kellelegi rääkida, sest see on tema häbi, mis hävitab tema tundeid. Sellise inimese hing on kinni. Ta häbeneb armastada. Mida orjalikum, häbelikum ta omas häbis on, seda kindlamalt on tal astma. Mida enam ta oma häbiga võitleb, seda kindlamalt on tal rinnavähk. Häbi oma alaväärtuslikkuse pärast armastada tekitab rinnavähi.

Kõige tugevam jõud maailmas on naise mõte. Naise häbi võib olla nii suur, et tema keel ei paindu seda ütlema. See on häbi, mille kohta öeldakse, et see on hullem surmast. Naine, kes tunneb hirmsat häbi, et ta on lapse sigitanud, kaotab lapse. Tema loode sureb, rasedus katkeb või ta sünnitab surnud lapse. Kõik sõltub sellest, millal naine hakkas tundma tapvat häbi. Tüdrukul, kellel on ülisuur kohustus olla moraalne, võib rasedus katkeda juba esimese mensese ajal, kui ta on häbi pärast maa alla vajumas ainult sellest, et ta läks noormehega voodisse. Et ta tahtis armastada. Ta kardab nii meeletult oma vanemaid ja nende kujundatud ühiskondlikku arvamust.

Paljudel naistel katkeb rasedus, kui nad märkavad, et nende keha on rasedusele iseloomulikult muutunud. Issand Jumal, missugune häbi, nüüd kõik näevad. Tulemus: rasedus katkeb, nüüd ei näe keegi. Rasedus katkes, see tähendab: laps tõi ennast ema häbile ohvriks. Täpselt sama juhtub kui töö on naisele kõige tähtsam. Missugune häbi võib tabada naist, kelles tahetakse näha ainult tööd ja kellest sõltub teiste töö, teab ainul naine ise. Mida tapvam on see häbi, seda kindlam on, et naise sündimata laps toob ennast ema tööle ohvriks.

Loote seisund peegeldab oma vanemate vahelisi suhteid. Alaväärsuskompleksiga kimpus naine tahab oma häbi pärast olla parem. Et paremaks saada, peab naine saama omale hea mehe. Hea mees on tänapäevani naistele eesmärk, kelle abil naised tõestavad oma paremust. Kõik mehed on alguses head. Mida pikemalt koos ollakse, seda põhjalikumalt õpitakse teineteist tundma ja siis selgub, et mehel on ka negatiivseid omadusi. Mida rohkem on vanemad tahtnud oma lapsele ainult head, seda naiivsem, heausksem, sinisilmsem on naine ja seda suurem on ta ¹okk kui selgub, et mehel on üks pisike puudus. Häbi mehe pärast muutub häbiks, et naine üldse sellise mehega lapse muretses. Loote surm vabastab naise tema häbist ja murest. Kas naine sellist lahendust soovis, see on iseasi.

Kes jätkuvalt ei taha enam last, see on rõõmus. Kes tahab, on kurb. Kes tahab last, aga häbi vabaks ei anna, sellel võivad kõik rasedused katkeda. Arstide pingutused jäävad tulemusteta. Naise keha saastub medikamentidest sama palju kui tema hing saastub elukibestumistest. Naine, kes ei saa aru, et rasedus on pühadus, häbeneb rasedust, sest see segab teda teistega võrdselt tegelda spordiga või muu hobiga, käia koolis, tööl, võistelda äri alal. Loodus annab naisele valikuvõimaluse: olla see, kes olema tulid või olla see, kes olla tahad. Mida suurem on naise häbi olla rase, seda suurem on tõenäosus, et naine ei jäägi rasedaks. Olgu tema tahtmine saada last kui suur tahes.

Ka siis kui naine tahab tõestada rasedusega oma paremust või tahab tõestada, et ma ei ole halvem, võib rasedus mitte tulla. Laps ei taha olla asi, millega midagi tõestatakse. Veel täpsemini väljendades: laps ei taha olla vahend, millega makstakse kellelegi millegi eest kätte.

Meil, kes me siin maailmas elame, ei ole vaja oma emale andeks anda vähemalt ühte asja. Seda, et ta võis mõelda: "Mul on häbi, et ma olen su sigitanud." Tal võis olla häbi, et ta on häbitu. Tal võis olla tunne, et tema ei vääri nii head meest või et mees ei vääri teda. Tal võis olla väga palju probleeme, aga minu sigitamist ta ei häbenenud. Küll on meil vaja andeks paluda oma häbi lastelt, kelle oleme kaotanud enne, kui nad jõudsid sündida.

Profülaktiline meditsiin õpetab rasedat naist istuma ja astuma, sööma head ja paremat ning pidevalt olema arstide hoole all. Rasedused katkevad vaatamata sellel järjest sagedamini. Ainult nende endast heal arvamisel olevate naistega, kes käivad häbenematult, kõht püsti ja tunnevad elust mõnu, ei juhtu midagi. Kes teab, võibolla enam ei juhtu. Võibolla neil on häbenemisest nii küllalt saanud, et nad on häbituteks muutunud. Olgu, kuidas muu asjaga on, vähemalt rasedusega on neil kõik korras.

Häbistamine on kõige kindlam vahend oma tahtmist saada.

Tegelikult on häbistamine kättemaks oma abituse pärast.

Abituse tunnus on tahtmine ennast maksma panna. See avaldub juba lapseeas. Laps, kes avaldab valjuhäälselt oma rahulolematust kohe, kui ei saa midagi, kasvab järjest agressiivsemaks, kui vanemad tahavad olla head ja jooksevad täitma lapse iga soovi. Või sunnivad kedagi teist seda tegema.

Abitus ei mõista nalja. Mida suurem ta on, seda rohkem ta ei tahagi mõista. Laps võib hakata nutma, kui teised hakkasid naerma. Samas provotseerib ta kiusamist. Kiusamine sunnib naerma. Kui kodused käivad kodurahu nimel kikivarbail, siis võõrad hakkavad sellist last automaatselt nokkima, narrima, naerutama, kiusama. Eriti lapsed. Abitu lapse virisemine ja vingumine valab õli veelgi tulle. Abituse jäämine abituks võib abituse ajada nii raevu, et ta seisab paigal ja ei oska enam midagi teha. Tema silmad pilluvad tuld ja ninasõõrmed on raevust puhevil. Järgmisel hetkel virutab ta teisele rusikaga ja karjub: "Paha!" Kui see ajab teisi naerma, siis ta läheb ja virutab võmmu endast väiksemale, kes ei puutu üldse asjasse. Nõrgema nutt ja tugevama võidurõõm on teineteisega vastavuses.

Kõige parem enda maksma panemise vahend on häbistamine.

KÕIGE SUUREM HÄBISTAJA ON ÜHISKONDLIK ARVAMUS.

Niisiis: häbistamine on abituse relv. Lapse abitus endast tugevamate ees viib lapse meeleheitesse ja ta hakkab protestima. Hirmunud protest jääb lapse sisse ja tekitab talle allergia. Vihane protest paiskub lapsest välja ja teeb lapsest halva lapse, kes paneb vanemad häbenema. Niimoodi automaatselt toimib alateadlik enesekaitse instinkt. Targad vanemad vastavad lapsele samaga, kuigi nad on juba nii vanad, et võiksid hakata mõtlema, teadvustama oma tegevust. Vanem, kes ütleb lapsele: "Ma lähen kutsun külalapsed sinu jonnimist vaatama," ütleb tegelikult, et ta ei saa lapsest jagu. Ta on tugevam, aga ei oska suhelda nõrgemaga. Kutsub hoopis küla appi, et see vägivallatseks tema lapse kallal. Kui küla seda teeb, siis on küla süüdi.

Laps teeb järgmisel hetkel samamoodi: ta läheb vägivallatsema selle kallal, kellel ei ole võimalik ennast kaitsta. Küllap olete näinud, kuidas laps tükeldab mõnuga putukaid, kisub sabast kassi, teeb mõnuga haiget koerale, kellel pole kuhugi pageda, sest ta on toas või keti otsas kinni. Tegelikult ta armastab seda koera ja koer armastab teda. Kui häbi ei ole, siis nad on suured sõbrad. Kui koer kaitseb ennast, siis on koer süüdi. Ühiskondlik arvamus toetab endasarnast, sest koertel ei ole ühiskondlikku arvamust. Häbi on neil küll. Öelge oma koerale häbi, häbi ja Te näete, et ta on kohe maast madalam. Järgmisel hetkel ta läheb ja kükitab Teie lillepõõsa alla. Tegelikult lasi hunniku tema instinktiivne kättemaks.

Lapse rahumeelselt rahumeelseks kasvatamisel kasutatakse ilmtingimata häbistamist või häbiga hirmutamist. Pahaaimamatult kasutavad seda vanemad, vanavanemad, kasvatajad, õpetajad ja kogu täiskasvanute ühendkoor. Seda peetakse maailma parimaks ja intelligentsemaks õpetusvahendiks ja seda see on. Kui täiskasvanu egoism tuletab meelde kui valus tal endal oli, kui teda lapsena iga tühja asja pärast häbistati, siis ta häbistab oma last või õpilast seda enam, sest kui häbistamine tegi minusugusest üleannetust mõistliku inimese, miks ta ei peaks seda tegema selle karamantsikuga.

Mida suurem on vanemate rahulolu, et nad said lapsest võitu, seda suurem on lapse rahulolu, kui ta sai endast nõrgematest võitu. Kui suur on võitjate kaotus, see selgub võibolla alles aastate pärast. Mida hiljem selgub, seda parem on vanematel oma viga häbitult eitada.

Üheks suureks ohumärgiks, mis näitab, et lapses on ülisuur abitus, mille kasvamine kättemaksuks on aja küsimus, on lapse kõva kisa, mis puurib hinge ja samavõrra suur hirm igasuguse kõva heli ees. Samasugust eeslikisa teevad või tahavad teha ta vanemad. Eesel on sümboolselt sõnakuulelik töötegija, kelle sõnakuulelikkus muutub absoluutseks enesekaitse protestiks kui kohustustest sai kõrini. Kui sellel lapsel on ka ninaverejookse, siis see tähendab, et lapses on äkkviha, äkksolvumised, millesse tuleb suhtuda tõsiselt.

On küsitud: miks kardab laps tolmuimejat, pesumasinat, mikserit, elektripuuri, fööni kui see panna tööle. Muul ajal pole probleemi. Emad on pannud tähele, et laps muutub hirmust justkui poolsegaseks, teeb seda, mida tavaliselt ei tee: põgeneb teise tuppa ja paneb ukse kinni, sööb meeletult, küsib kommi ja sööb seda kahe suupoolega. Mida see tähendab? See tähendab, et selle lapse ema, võibolla ka isa kardab ja vihkab meeletult vaimset terrorit, inimteadvusega manipuleerimist, millest kõige hullem on häbiga hirmutamine. Laps kardab samuti. Tarkus on see puur, millega rumalama ajudesse auku puuritakse, et see oma tarkusega täita. Tugevam sööb ennast selles hirmus paksuks, nõrgem läheb otsemat teed peast segi. Selles osas ei erine lapsed täiskasvanutest.

Lapse abituse ja kättemaksuhimu tasakaalustamiseks on vanematel vaja vabastada oma kohusetunnet, abitust, häbi ja kättemaksuhimu, tahtmist panna ennast maksma ja tahtmist olla probleemist üle. Sageli on need stressid peidetud agara ettevõtlikkuse taha nii, et inimene kukuks imestusest istuli, kui keegi, keda ta usub, ütleks talle, et tal need on. Selline täiskasvanute abitus väljendab ennast ütlemistega: käsi peseb kätt, sina mulle - mina sulle, nii nagu küla minule nii mina külale. Niisuguste arusaamadega inimene võib olla uhke, et ta ei tee teisele liiga. Talle ei tule pähegi, et vanasõnu võiks teisest otsast lugeda: mina sulle - sina mulle, nii nagu mina külale, nii küla minule.

Õppige küsima endalt, kui tahate last muuta: "Kas seda on tarvis?" Kui laps midagi tahab, siis küsige temaltki: "Kas sulle on seda tarvis?" Küllap näete, kuidas laps hakkab mõtlema. Kui midagi juhus, siis õppige endalt küsima: "Milleks oli mulle seda vaja?" Kui lapsel midagi juhtus, siis küsige temaltki: "Milleks seda küll vaja oli?" Uskuge, ja Te veendute, et ühel hetkel on laps oma hirmudest ja abitusest nii vaba, et ütleb, milleks oli seda tarvis. Mõelge mineviku peale ja paluge andeks, et varem ei osanud nii. Ärge unustage oma oskamatust endale andeks anda.

Häbi on see, mida häbiks peetakse. Pisikene laps ei häbene midagi, sest loodus pole loonud veel midagi sellist, mida oleks vaja häbeneda. Mida suuremaks ta kasvab, seda rohkem peab ta häbenema, sest teda sunnitakse häbenema. Häbenemist peetakse vooruseks. Tulemuseks on, et pole asja, mida inimene ei häbeneks. Häbeneme oma tahtmisi ja mittetahtmisi. Eriti häbeneme oma vajadusi ja mittevajadusi. Häbeneme oma keha, tema organeid, kudesid, nende funktsioone. Häbeneme keha elutegevuse tulemuseks olevaid eritisi, mõistmata, et see on sama kui nende toppimine kehasse tagasi. Mis juhtub, kui kehast ei tule enam midagi välja? Siis ei tule enam elust ka midagi välja. Pole eritist, mida me ei topiks häbi abil kõigest väest oma kehasse tagasi ja kui nii ei saa, siis võtame keemia appi. Samas süüdistame keskkonda, mis meid teadaolevalt saastab.

Igal eritisel on oma energia. Pole tähtis, kas häbeneme eritist või häbeneme teda tekitavat stressi, tulemuseks on nii vaimne kui ka füüsiline saastumine. Võtame näiteks higistamise. Mida kõike küll välja ei mõelda, et higistamist ei oleks. Kui higistamise häbenemisega oma higieritust olematuks teha ei suuda, siis kasutame desodorante ja kõikvõimalikke desinfitseerivaid vahendeid. Seda, et higi on keha parim puhastaja, me ei mõtle. Mida puhtam enda meelest oleme, seda rohkem sunnib meid nina kirtsutama teiste higihais. See ütleb nii haisutajale kui ka nuusutajale: "Ära valeta endale, et sa ei vaja nende armastust, kes sinu meelest sind ei armasta. Vajad küll. Veel enam: sul on vaja neid armastada." Kui me endale ei valetaks, siis teised ei tuleks haisutama meie nina alla.

Higiga tuleb välja elutraagika. Oleme suured liialdajad ehk traagikud. Mida rohkem kõike hindame, seda suurem on meie traagika, mis peaks higi lausa voolama panema, et keha saaks vähemalt materiaalselt traagikast puhtaks. Peaks, oleks vaja, aga higi ja traagika häbenemisega surume higistamise funktsiooni neerude kanda. Kui neerud ülekoormusest haigeks jäävad, siis otsime põhust sealt, kus seda ei ole.

Paljud inimesed tunnevad ennast halvasti, kui kasutavad desodorante. Pärast desodorandi mahapesemist tunnevad veel hirmsamat haisu, kui loomulik higihais. Mida see tähendab? See tähendab, et see inimene ei suuda enam olla ebaloomulik. Ta on liialdamiste ja liialdajate käes juba niipalju kannatanud, et enam ei teha. Ta tahab, et kõik oleks nagu on. Ta igatseb olla looduslaps.

Häbeneme on uriini. Kui keegi ütleb: kusepõis, siis juba on häbi, häbi. Kas häbeneme oma kust või häbeneme oma elukibestumisi, üks teeb välja: häbeneja uriinieritus jääb vähemaks. Kui häbeneme nii higi, traagikat, uriini kui ka elukibestumisi ühekorraga, siis on neerude haigestumine kindlustatud. Solgivee kogunemine kehasse tekitab tursed. See näitab, et süda ei suuda nii suurt vedelikuhulka paigast liigutada. Kui häbeneme ka armastada, siis tapame oma niigi ülekoormatud südant ja meie elu satub ohtu juba otseselt.

Häbeneme oma fekaale. Mõtleme talle igasuguseid uusi nimesid välja, sest eelmised on sellised, et neid on häbi suhu võtta. Oma rooja häbenemine tähendab, et inimene häbeneb oma töö tulemusi. Mida rohkem tahab inimene kõike elus muuta, seda suurem on tema häbi, kui ta pole saanud oma tahtmisi ja seda raskem on tema kõhukinnisus. Inimesel, kes tahab pidevalt tõestada, et ta on väga töökas või lausa kõige töökam ja tublim inimene on kõht kindlasti kinni. Pensionär, kes tahab pidevalt, et teda peetakse kõige töökamaks inimeseks, ei saa elada kõhulahtistiteta. Lapsel, kes püüab olla kõigest väest hea laps oma tööloomadest vanematele, on kõhukinnisused varem kui hakkab aru saama, mida ta üldse püüab. Lühidalt: mida piinavam on inimese töölooma elu, seda enam piinab teda tema sooltrakt. Lühemalt: mida häbitum on inimene, seda kinnisem on ta kõht.

Väike laps, kes on saanud oma suure tööga poti peal hakkama, võib saada eluaegse psühhotrauma häbistamisest kui ta, ise rõõmust särades, tarib poti täiskasvanute seltskonda, kelle ees ta ema tahab meeldida. Laps on oma saavutuse üle õnnelik, aga talle tehti häbi. Pamperseid täis teha pole häbi, püksi ja potti teha on häbi. Lapses on täielik segadus. Mõni laps võib pärast häbistamist hakata potti paaniliselt kartma.

Kõige rohkem häbeneme seda, mis tuleb suguelunditest. Oleme kristliku religiooni arusaamadest nii läbi imbunud, et ei saa aru, et häbeneme pühadust. Või ei ole mehest tulev lapse seeme pühadus? Või ei ole naise suguelunditest sündiv laps pühadus? Oleme Looja poolt loodud loojaks ja meie kõige täisväärtuslikum looming, mida suudame luua, on terve laps. Paraku, suhtudes suguelunditesse kui häbisse, määrame häbisse ka oma järeltulevad põlvkonnad. Nad sünnivad kui vanemate häbi, kes ei saagi ju muud teha kui häbi.

Elu õpetab, inimene õpib. Kuidas õpib, see on juba ta vanemate ja ta enda teha. Elu sisaldab tähtsaid, vähemtähtsaid ja ebatähtsaid asju. Loodus hoolitseb, et eriti tähtsad asjad oleksid eriti kindlas paigas. Kes arvavad, et need asjad on vähemtähtsad, nende vastav koht kehas kannatab füüsiliselt. Kes ületähtsustab oma tähtsaid asju, sellel tekivad vaimsed kannatused.

Materiaalse tasandi eriti tähtsad asjad ehk

materiaalset tasandit arendavad asjad asuvad vaagnavöötmes.

Hingelise tasandi eriti tähtsad asjad asuvad rindkeres.

Vaimse tasandi eriti tähtsad asjad asuvad kolju sees.

Mis on inimese eriti tähtsad asjad, mille tegemata jätmine on eriti suur häbi? Mida tähendab eriti tähtis asi? Seda, mis on inimese enda jaoks eriti tähtis asi. Kui inimene elab teiste tahtmiste järgi ja võtab omaks teiste hinnangud, siis ta teeb teiste tähtsatest asjadest, mis ei tarvitse olla üldse tähtsad, oma tähtsad asjad ehk ohverdab oma vajadused teiste tahtmistele.


NÄIDE ELUST.

Armastan endaga tegelda saunas. Mulle lihtsalt meeldib hinge ja ihu korraga puhastada. See on koht, kus võtan aja maha nii, et keegi ei saa mind häirida.

Õppides tundma häbienergiat, tuli mulle saunalaval idee, anda vabaks oma kõige suurem häbi. Mõeldud tehtud. Pöördusin mõttes oma kõige suurema häbi poole ja palusin, et ta ennast minu vaimusilmas näitaks. Nägin, et minu hinge vangikongis seisab seljaga minu poole pika patsiga 14aastane tüdruk. Süüvimata tähendusse hakkasin teda vabastama, olles veendunud, et liikuma hakates avab ta oma olemuse. Tegin ukse tema ees lahti ja ütlesin: "Sa oled vaba. Anna andeks, et ma ei ole enne osanud selle peale tulla, et ka sina vajad vabadust." Andsin endale andeks, et ma pole varem osanud mõelda oma kõige suurema häbi peale. Vaatasin, kui tõsiselt ja vanainimeselikult see tüdruk väljub ning minema hakkab. Siis tundsin, et mul hakkab halb.

Ma ei ole minestaja tüüp. Olen lapsest saadik keelanud endale igasugused nõrkuse ilmingud, ja kui jõud tahabki minuga hüvasti jätta, siis olen mobiliseerinud oma viimased jõuraasukesed, et mitte jääda häbisse. Olen mitu korda seepärast läinud teise ilma, aga see on olnud rohkem uhkuse asi. Nüüd kadus jõud nii ootamatult, et sain aru, et olin pannud liikuma endas mingi endalegi arusaamatu väga suure ja tähtsa energia. Õnneks oli abikaasa saunas. Õnneks oli väljas lumi ja 10 kraadi külma.

Kui parem hakkas, siis sain aru, et see tüdruk olin mina ise 14 aasta vanuses. Polnud ennast kunagi varem selja tagant vaadanud, aga nüüd vaatasin ja tundsin ära. Sain aru, mis oli minu kõige suurem häbi. See on sellest ajast alates alati ja pidevalt oma vajaduste toomine ohvriks teiste tahtmistele. Kusjuures ka nende tahtmistele, kelle sageli ainukene eesmärk on kõikide teiste seas ka minu häbistamine.

Teadsin, et olen olnud lapsest saadik suur armastuse ärateenija, aga ma ei teadnud, et sellest on minu sees nii suur häbi. HÄBI, ET POLE JULGENUD ELADA OMA ELU. Minu uhkus ei lasknud seda endale tunnistada, sest tunnistamine oleks olnud häbi. Lapsepõlv ootas ammu, et laseksin ta vabaks kogu oma uhkuse ja häbiga, aga mina ei olnud taibanud. Ühegi teise stressi vabastamisega polnud kaasnenud sellist reaktsiooni. Tähendab: häbi pole mitte ainult raskeim stress, vaid ka raskeim minule siiani teadaolevatest stressidest. Ükskõik, missugust keha piirkonda vaatasin: häbi vahtis sealt mulle häbitult vastu.

Tõdesin kukalt sügades ja iseenda õnnetuse üle naerdes, et igav mul iseendaga ei hakka mitte mingil juhul. Stresse, millega tegelda, jätkub julgelt vähemalt sajaks aastaks. Tulevik on kindlustatud.

Niisiis:

oma materiaalsete vajaduste ohverdamine teiste tahtmiste pärast

tekitab vaagna piirkonna haigusi.

Oma materiaalsete vajaduste ohverdamine teiste kapriiside pärast

tekitab vaagna piirkonna eriti raskeid haigusi.

Kes muudab ennast teiste tahtmiste või kapriiside orjaks, see muutub aina tuimemaks niikaua, kuni endal ei olegi vajadusi. Kui ta on hingeliselt nii tuim, et tal on oma vajadustest ükskõik, siis tema puusaliigesed ja vaagna koed võivad olla pikka aega näiliselt terved, kuni ükskord plahvatab üliraske haigus. Miks? Sest igal inimesel, kes enda vajadusi ohverdades jookseb täitma teise kapriise, mida teine oli tahtnud ainult nalja pärast, saab mõõt ükskord täis. Hetkel, mil inimene teadvustab, et see, mida ta heaks pidas, on tegelikult halb, võib ta võtta korraks jalust maha. Ka kõige tugevamal inimesel tekib vahel tahtmatus tunnistada, et kogu elu on elatud pahupidi.

Võibolla saite juba loogikale tuginedes aru, et oma hingeliste vajaduste ohverdamine teiste tahtmiste ja kapriiside pärast tekitab rindkere organite haigusi. Oma vaimsete vajaduste ohverdamine teiste tahtmiste ja kapriiside pärast tekitab ajuhaigusi. Niipalju kui inimene võtab teiste tahtmisi ja kapriise hinge, teeb ta need enda omaks, seepärast võib üldistades öelda, et

vajaduste ohverdamine tahtmistele teeb inimese haigeks.

TASAKAALUTU INIMESE

KÕIGE SUUREMAKS

HÄBIKS JA HÄBISTAJAKS ON TÕDE.

Kõik me armastame vahetevahel toonitada, kui väga me armastame tõde. Samas teeme kõik, et varjata tõde. Alguses teiste eest, siis iseenda eest. Alguses järjest suuremat materiaalset halba, siis hingelist, kõige lõpuks vaimset. Oma headust uskuma jäädes arvame, et see ongi tõde. Enda jaoks oleme nüüd ausad, mõistmata, et ausus on oma pahupoole väljanäitamine.

Tasakaalutu inimese tahtmine tõestada oma paremust lakkab ühel päeval tahtmast teada tõde üleüldse. Teda häirib, kui tema poolt heaks peetu puudused tulevad nähtavale, sest tema jaoks sai heast halb. Rahulikult elu kahte poolt ta tervikuks ühendada ei oska. Hea, mis halvaks osutus, puudutab teda isiklikult, sest see möödalaskmine oleks nagu tema isiklik häbi, tema rumalus. Eriti häirib teda, kui selgub, et ka halval on hea pool. Halva olemusest rääkimist peab ta halva heaks rääkimiseks ja seda ta ei salli. Halb peab jääma halvaks, sest temast sõltub hea olemasolu. Hea, kes oma viha halva vastu välja valab, päästab niimoodi oma füüsilist elu.

Kui tema enda puudused tulevad ilmsiks, siis see on tema häbi, mis paneb ta vahendeid valimata elu eest võitlema. Ta ei saa aru, et mida paremini pesi ta enda meelest ennast häbist puhtaks, seda rohkem määris ta ennast teiste meelest ära. Hetkest, mil ta saab sellest aru, lakkab tema avalik ja otsene isiklik võitlus. Tema tarkus tõmbub avalikkuse tähelepanu eest kõrvale ja hakkab manipuleerima nendega, kes veel kui verekoerad peavad õigeks otsest ja isiklikku kättemaksu. Neid käivitab realiseerimata tähelepanuvajadus. Verekoera energeetika on sümboolselt häbiväärse truualamlikkuse kättemaks. Sellised verekoerad oleme me kõik kui süüdistame süütut, kellel on süütunded ükskõik missuguse muu asja pärast.

Teda ärritab tõde ka siis, kui see ei puuduta otseselt isiklikult teda, sest see oleks nagu tema häbi, et halb on veel olemas. Ta võitleb oma elu eest ka siis, kui keegi teeb kellegi häbi avalikuks. Ta häbistab häbistatut seda erilisema kirega, mida erilisemalt ta tahab tõestada oma puhtust. Ta võitleb oma elu eest, häbistades neid, kes ei näe vaeva oma puuduste peitmisega. Eriline viha on tal nende vastu, kes räägivad ausalt oma vigadest, et aidata teistel vältida samu vigu. Vabatahtlik ausus, tõde, on talle nagu kannalöök näkku, mis ütleb: sina ei julge nii. Tema jaoks on teise ausus oma julguse demonstreerimine, sest ta näeb teises iseennast. Tema ründab, et teenida avalikkuse tähelepanu, mis ütleks: tubli, tubli. Tema võitlemine halva vastu on armutu ja andestamatu, sest ta võitleb oma elu eest.

Selliste inimeste tasakaalustamiseks nii perekonnas kui ka ühiskonnas kasvab nende hulk, kes kardavad tähelepanu.

Häbist punetav nägu,

kurgus või peas vasardav süda,

külmad värisevad higised käed,

tudisevad põlved ja

kalana kuival maigutav suu

peaks olema igale inimesele kogetud seisund, mida nüüd nimetatakse sotsiaalseks ärevushäireks ehk ülihäbelikkuseks. Selline haiguslik häbelikkus takistab inimest suhtlemast ümbritseva maailmaga, isegi otsimast arstiabi. Teades oma puudust, tundes selle pärast järjest rohkem häbi, langetakse depressiooni, mille sügavusest sõltub sageli selle inimese elu jätkumine. Kui mitte lausa elu, siis elukvaliteet langeb kindlasti.

Suhtlemata ei ole elu. Kes häbeneb iseennast, see enam ei suhtle iseendaga, sest ta suhtub endasse halvasti. Suhtlemine on tingimusteta armastamine. Ta kardab või on kindel, et teised suhtuvad temasse samamoodi. Saata laps lavale lugema luuletust sõnadega: "Mine julgelt ja ära tee mulle häbi" tähendab teda samahästi kui surma saata. Ainult ebainimliku enesemobilisatsiooniga võib ta selle lahingu võita, aga ei ta ise ega keegi teine saa kohe teada, kui palju tema psüühika sellest hävines. Millalgi tekib kriis.

Keegi muutub sellistest sundolukordadest egoistiks, kes ütleb mitte ainult häbita, vaid ka igasuguse taktitundeta, mida sülg suhu toob ja tatt tagant tõukab. Tema käitumine ei allu teiste kriitikale, aga enesekriitikat tal enam ei ole. Intelligentsust väärtustav inimene, kes kardab olukordi, kus tuleb tegutseda teiste inimeste juuresolekul või olla lausa tähelepanu keskmes, hakkab iga sundolukorraga aina enam seesmiselt värisema juba ettekujutusest, et ta peab esinema. Ta läheb paanikasse, elujõud jätab ta maha, uriinieritus suureneb, kõht läheb lahti. Teda hakkab valdama pidev ärevustunne, mis ei anna rahu varsti isegi unenägudes. Inimene on jäänud psüühiliselt haigeks. Kui ta on ka siis sunnitud olema uhke ja esinduslik, siis ta jääb ka füüsiliselt haigeks.

Kui inimese veri ja lümf on korras, siis inimene on terve. Lümf on puhastaja. Veri on toitja. Kui toitu on liiga vähe, siis on palju kurbust. Kui toitu on liiga palju, siis on samuti palju kurbust. Kõhnus ja paksus, vedel olemine ja paks olemine ei tee kedagi õnnelikuks.

Hirmsas kättemaksuhimus inimese veri muutub seda vedelamaks mida enam peab inimene kättemaksu õigeks. Kättemaksu jumaldaval inimesel tekib hemofiilia. Hemofiilia - vere hüübimatuse - üks esimesi tunnuseid on vererohked ninaverejooksud, mis võivad haiguse õitsele puhkedes muutuda eluohtlikuks.

Jumaldamise vastaspool on äärmuslik halvustamine, eitamine, täielik keelamine.

Inimene, kes suhtub kättemaksu halvakspanuga, võib oma kättemaksuhimuga olla suures hädas. Kogu tema energia võib kuluda oma kättemaksuhimu vaoshoidmisele, allasurumisele, olematuks tegemisele. Hävitamisele põhimõtteliselt. Kujutades ette õudust, mis juhtub, kui kõik saavad teada minu kättemaksuhimu suurusest, võib jõuda kriisi, kus inimene, kes oli enda meelest maailmapäästja, kes arvas, et teised arvavad samuti, avastab õudusega, et ta tahaks kõigile kätte maksta selle eest, et teda ei võeta vastu. Lühidalt: maailmapäästja kättemaks päästetavatele, et need ei lase ennast päästa.

MAAILMA PÄÄSTMISE VASTASPOOL ON MAAILMA HÄVITAMINE.

Tuletage endale seda tõde meelde, kui tekib tahtmine teha kõigile head. Mida rohkem olete tahtnud teha kõigile head, seda suurem on Teie varjatud kättemaksuhimu. Hetkel, mil saate teada, kui halvasti Teie abisse suhtutakse, võib Teis vallanduda endalegi ootamatu kättemaksuhimu. Enne, kui Te saate temast aru, teeb ta Teid inimpelglikuks. Te ei taha minna rahva hulka. Mida suurem on tahtmatus ennast füüsiliselt liigutada, seda kiiremini jooksevad mõtted. Kui rahva sekka minekut pole võimalik vältida, siis tahaks jääda haigeks. Sageli jäädaksegi. Mõnuledes haiguse käes, mis aitab vältida piinavaid mõtteid, ei tahetagi saada terveks. Abipakkujad ajavad vihale. Endine maailmapäästja ei taha, et teda päästetaks. Häbi sattumisest sellisesse olukorda ei saa võtta abi vastu.

Hea ja halva inimese konflikt iseendas tahab lahendada oma probleemi ise.

Kättemaksuhimu suurusest sõltub vere kvaliteet, tema voolamine või mittevoolamine nii otseses kui ka kaudses mõttes.

1. Teiste veri voolab otseses või kaudses mõttes niipalju, kui palju inimene elab oma kättemaksuhimu teiste kaela välja. Niipalju kui palju inimeses valitseb primitiivsus, paneb ta inimese käituma sellise loomana. Nii võimutseb häbitus, mis kasvatab oma karmavõlga. Tulemuseks võib olla teise füüsiline surm.

2. Oma veri on liiga vedel, voolab seda enam nagu vesi, mida enam inimene jumaldab kättemaksu. Pidades rüütliromaanidest tuttavat veretasu suure armastuse ülimaks tõestuseks ei osata aimatagi, et enda sees on selline realiseerimata unistus. Mida rohkem sellist armastuse tõestust tahetakse, seda suuremad on vere hüübivushäired täieliku hüübimatuseni välja. Tulemuseks võib olla enda verest tühjaks jooksmine.

3. Oma veri on liiga paks, ei voola, kui inimene häbeneb, halvustab, valitseb, surub alla, hävitab oma tahtmist maksta kätte, kuni võib ausalt seda iseendas eitada. Sellest tekivad veres trombid, mis kasvades jõuavad veresooneni, mille valendikust ei pääse enam edasi. Keha vastava piirkonna verevoolu katkemise tulemuseks võib olla surm. Liiga palju liiga paksu verd kutsub samuti esile surma.

Head inimesed ei saa varsti enam üldse elada ilma verd vedeldavate ravimiteta. Nad tarvitavad neid surmahirmus, teades samal ajal, et tüsistuseks võib olla haavandtõbi, millest võib ootamatult plahvatada verejooks. Teadmine, et on olemas ka vere hüübivust tõstvaid vahendeid, elatakse heausksetena järjest enam ainult keemia varal.

Mida enam suudetakse hoida ennast vaos, seda paksem on veri. Veri on keha rakkude toitja. Parajalt paks, parajalt vedel veri on keha rakkude ideaalne toitja. Kuiv toit jääb rindu kinni. Tema seedimiseks peab seedetrakt tõmbama keha teistest kudedest vee ära. Samamoodi kinni jääb paks veri. Vere paksenemise esimene ohumärk on naha kuivamine. See tähendab: inimene häbeneb ausust. Häbeneb näidata välja oma pahupoolt ja häbeneb kui teised oma negatiivsust ei häbene. Mida rohkem ta häbeneb, seda rohkem hakkab ta armastama ausust, teadmata, mis ausus on. Ta usub, et kes ei varasta ja ei valeta, see on aus. Mis vale on, seda ta ei tea.

Kuivamine on häbi eitamine.

Naha kuivamine on näitamine, et minus pole midagi halba, mida häbeneda.

Mida ilusam on häbeneja illusioon aususest, seda kuivem on ta näonahk.

Veeta närtsitakse. Närtsinud näonahk on inetu ja teeb inimese õnnetuks. Juues naha ravimise eesmärgil liitrite viisi vett, nagu soovitatakse viimasel ajal, saadakse mingi efekt, aga mitte soovitud, sest eesmärgi saavutamiseks stresside vabastamine on nagu vastutuult trügimine. Saab edasi küll, aga küünarnukid ja põlved jäävad haigeks.

Täiskasvanud naine pidavat vajama päevas 2 liitrit vett.

Täiskasvanud mees pidavat vajama päevas 3 liitrit vett.

Kui selle koguse joomisega on nahk kuiv või lausa haige, siis see tähendab, et veri ei vii vett naha rakkudeni. Stressid takistavad. Kandes naha eest kõikvõimalikul kombel pidevalt hoolt võime saavutada näilise efekti, mis kaob mõne päevaga, kui hoolitsemisse tuleb vaheaeg. Selline hoolitsemine on hea asi, aga tema halb pool on see, et sellega surutakse oma stresse alla, tõestatakse endale, et kõik on hästi. Mida kauem seda tehakse, seda suuremaks kasvavad stressid ja siis lisandub naha kuivamisele limaskestade kuivamine.

Kui nahk on kuiv, siis on halb.

Kui limaskestad on kuivad, siis on väga halb.

Teaduslikult on tehtud kindlaks, et:

naha pindala on 2 ruutmeetrit.

Limaskestade pindala on 440 - 780 ruutmeetrit.

Sellest:

hingamisteede limaskestade pindala on 80 - 100 ruutmeetrit,

seedetrakti limaskestade pindala on 300 - 600 ruutmeetrit,

kuse - suguelundite limaskestade pindala on 60 - 80 ruutmeetrit.

KÕIGE PAREM JA ESIMENE INDIKAATOR, MIS NÄITAB MEIE LIMASKESTADE SEISUNDIT ON NINA - MEIE UHKUSE JA HÄBI DOSIMEETER.

Kõigis raamatutes olen rääkinud ninast tulevate eritiste tähendusest. Ka sellest, kui eritis on, aga ei tule välja. Nina ja tema kõrvalkoobaste limaskestade kuivamine on hoopis tõsisem probleem.

Kelle ninas on kuiv tunne, sellel on halb olla. Ta võib nuusata ja nuuskida, aga sellest ei ole abi. Mõni tunneb isegi põskkoobaste ja otsmikukoopa kuivustunnet. Kui nina võib süljega näpu abil niisutada, siis kõrvalkoobasteni ei pääse parimagi tahtmise juures. Selline kuivamine võib olla kroonilise nohu ravimise, tema ravimitega tapmise tulemus, aga võib tekkida ka justkui mittemillestki. Eriti hull, kui ninasse tekivad koorikud, mille väljaurgitsemisel saab vereni vigastatud limaskest. Verejooksu sealt tavaliselt ei teki. Veri on nii paks, et hüübib kohe.

Nina limaskesta koorikud võivad tekkida üleöö, kui inimene hakkas võitlema oma kättemaksuhimuga. Kõige kõrgema arengutasandi kättemaksuhimu vallandub, kui inimene, kes on pidanud ennast heaks intelligentseks, saab teada, mida temast räägitakse. Võibolla ei räägitudki midagi halba, aga kuna ei räägitud head, siis see ongi halb. Ööd ja päevad kruvivad tema peas mõtted, kuidas enda halvustajale, naeruvääristajale, häbistajale nii vastata, et ise ei jääks häbisse. Mida rohkem jõuab inimene järeldusele, et ta ei tee seda, seda suuremad on koorikud ja seda ebameeldivam on ninas.

Uhkus on üle olemine.

Häbi on alla jäämine.

Leppimine oma allajäämisega mingi üleoleku nimel on sundolukord, mis kasvatab häbi veelgi. Mida uhkem on inimese loomus, näiteks ühe lapse loomus, seda rohkem on ema hädas selle lapse ninas olevate kollidega. Nohu ei olegi, aga koll on. Või nohu on väike, aga koll on väga suur. Emad tahavad kolli vägisi kätte saada, aga laps protestib elu eest. Alles siis laseb kellegi oma nina kallale, kui öeldakse, et sellise kolliga ei saa minna teiste sekka. See tähendab: alles siis rahuneb, kui hirmutatakse häbisse sattumisega. Sellise rahustamise kohta öeldakse, et rahustati maha. Uhkuse protest tehti maatasa, hävitati, ise sellest aru saamata.

Uhkete vanemate laps on uhke. Ta tahab pidevalt oma tahtmisi. Järsk ja karm käsk lõpetada oma jonn toimib, kui laps lööb kartma või loodab näilise sõnakuulelikkusega saada midagi paremat. Koll tuli ninna igal juhul, sest häbi oma allajäämise pärast, mis kättemaksuks muutus, ei kadunud kuhugi. Nii istub pisikene või suur kättemaksu hauduja mõtlikult omaette põrnitsedes ja nokib oma nina. Niikaua, kuni ka Teie kättemaks ei ole realiseerunud, on Teie ninas ikka midagi nokkida.

Inimesel, kes peab ennast heaks või halvaks, ei saa kunagi olla häbi Inimese ees. Tal võib häbi olla ainult heade inimeste ees. Esimene selline hea inimene on ema. Mida rohkem ema oma headust toonitab, seda suurem on lapse häbi. Laps provotseerib ema häbistamist oma hirmuga häbi ees ja ema häbistabki. Häbi ema ees summeerub häbeliku inimese häbiks oma emakese Maa ees. Ta kannatab koos ema ja emakese Maaga. Tal on häbi mitte kannatada, sest ta pole ei ema ega Maa elu saanud teha heaks. Ta ei tule selle pealegi, et aidates ennast aitab ta nii ema kui ka emakest Maad.

Lapse häbi oma vanemate võimaliku häbenemise pärast, mis nad temaga seoses peaksid tundma, võib olla nii ahastamapanev, et kogu sisikond kisub kokku. Laps ei ole teinud midagi häbiväärset, aga teda on aina hoiatatud, et kui peaks midagi juhtuma, mis siis kõik saab. Nii ei julgegi laps kogu elu midagi teha, sest kes teab, mis häbi on. Käies teiste taga nagu vari, kannatab ta sellepärast, et ei ole keegi.

Häbi mitte kannatada, kui mu vanemad kannatavad, teeb Teie lapse haigeks põhimõtteliselt samamoodi kui Teid ennastki, kui olite laps ja soovisite kõigest hingest, et Teie vanemate elu saaks korda. Hetkest, mil tuli teadmine, et see pole võimalik, lakkasite üha vähem kannatamast vanematega koos. Olite muutunud juba niipalju tuimemaks, ükskõiksemaks. Ükskõiksus teiste kannatuste vastu peegeldab ükskõiksust enda kannatuste vastu, aga selle suurusest ei saa enne aru, kui on tekkinud haigus. Iga kord, kui lööte väikesele haigusele käega, sest ega ta ei ole surmatõbi, kasvab Teie vastutustundetus elu ees. Mida rohkem ennast ohverdate, seda suurem on Teie kohusetunne ja seda väiksem on vastutustunne oma elu ees. Sellest ei saada tavaliselt aru enne, kui seistakse kuristiku äärel.

Häbi põhjustab surma, see tähendab hävingut ja häda. Kui mäletate, siis hävingu energia tekitab seentõbe. Mida suurem häving, seda rohkem seeni. Mida ägedam häbi, mis hävitab, seda ägedam seentõbi. Mida arenenum ühiskond, seda rohkem kroonilist seentõbe, sest arenenud ühiskonna inimesed on kroonilises häbis. Vähearenenud maade inimesed ei häbene oma vaesust ja viletsust, sest nende hing on puhas. Kelle hinges pole häbitunnet, sellel pole millega häbeneda.


NÄIDE ELUST.

Ühel naisel oli tekkinud varbavahe äge seen, mis ei andnud enam ööl ega päeval rahu. Haigestunud oli kõigepealt vasaku jala väikese varba sisemine varjatud külg. Kahe päeva pärast oli sama saatus tabanud ka parema jala väikese varba sisemist varjatud külge. Nahk oli lausa verel. Teised varbad olid korras. Loomulikult tahtis naine teada, millest selline tõbi.

Vaatasin, et ta oli nädal aega tagasi tundnud hirmsat häbi oma mehe taktitundetuse, kui mitte öelda matslikkuse pärast. See oli teda kohutavalt solvanud, aga nohu oli tal juba möödas. Tema tahtmine teha mehele asi kuidagi selgeks, tõestada, et mees oli teda häbistanud, ei realiseerunud, sest mees vältis naisega jutuajamist. Mees oli ka varem nii käitunud, aga seekord sai naise mõõt täis. Ta oli nii vihane, et ta ei saanud jätta asja õiendamata. Mida rohkem ta mõtles, et ah olgu pealegi, seda rohkem ta vihale läks. Viies varvas on sümboolselt võõras inimene. Tähtsuse järjekorras esimene võõras inimene on abikaasa, seepärast vaadake V varba probleeme kõigepealt kui abikaasaga seotud igapäevaseid probleeme.

Naha seentõbi - häbi aususe pärast.

Mees oli selline nagu oli - aus. Võibolla oli tõesti taktitundetu, aga võibolla naisele ainult tundus nii, sest naisel olid selles seltskonnas mehe suhtes kõrgendatud nõudmised. Naised oskavad üldiselt paremini olla seltskonna meele järgi. Mehed võibolla, et ei oska, aga vahel lausa äratuntavalt ei taha. Neil tekib protest, kui nad vaatavad pealt peenutsemist peenutsemise pärast ja seepärast teevad nad vihuti vastupidi. Härrasid, kes peavad alati kinni peenest etiketist, ei ole ju teab mis palju.

Limaskestade seentõbi - häbi valelikkuse pärast.

Limaskestade üleüldine seentõbi võib vallanduda ainult mõttest, et keegi võis saada minu valest aru. Mida hirmsamalt see hirm piinab, seda hirmsamalt piinab ka seentõbi. Seentõve haige ei usalda mitte kedagi, ka armsamat mitte. Kui ta süda on raske, kui probleem ei mahu enam enda sisse ära ja ta räägib teisele midagi, siis ta seentõve ägenemine võib vallanduda juba tunni aja pärast. Miks? Sest keegi sai ta häbist teada ja see on veel suurem häbi. Inimene, kes on lapsest saadik kohustatud tõestama, et ta on absoluutselt iseseisev, tunneb häbi kui tal on probleeme.

Seentõve ägenemine pärmi või pärmitoodete söömisest tähendab, et inimene tunneb häbi, et ta uhkustab uhkustamise pärast, aga uhkustamata jätta ka ei saa. Ta tahab tõestada, et on parem, teades, et ta ei ole parem.


Seentõbe on järjest rohkem. Sõrmeküünte hävinemine on kosmeetiliselt inetu ja seda häbenetakse hirmsasti. Varbavahe seent saaks varjata, aga mida rohkem seda teha tahetakse, seda põrgulikumalt ta piinab. Miks tekib varbavahe seen?

Elu on vabadus. Vabadus on õhk. Hing vajab vabadust, varbad vajavad õhku. Mida pikemalt umbselt kinnised jalanõud jalas on, seda suurem on varvaste häving ja kui mõttelaad on vastav, siis seened ei saa tulemata jääda.

  1. Mida suurem kitsikus on hinges ehk mida rohkem olete stresse alla surunud, seda suurem on ummikseis - vabaduse puudus. Kui hing on kitsikuses ja kingad on kitsad, siis pole liikumisruumi ehk vabadust ja ongi seened platsis.

  2. Sellisesse olukorda jõutakse hirmudega võidu joostes, järjest paremat tahes ja mitte saades, sest ei osata aru saada, et sellist head polegi tarvis. Kusjuures see, mida tahetakse võib olla nii vaimne, hingeline kui ka aineline.

  3. Jalalaba räägib igapäeva materiaalsetest probleemidest. Kui inimene peab iga päev ühe ja sama probleemiga rinda pistma, siis on ka seentõbi igapäevane, krooniline. Tahtes saada probleemist lahti, kardetakse teda ja provotseeritakse veelgi enam. See tähendab: ägenemised tekivad täiesti märkamatust ärritusest.

  4. IV - V varba vaheline seentõbi, mille puhul väike varvas hoidub liiga IV varba külje alla, räägib sellest, et inimene ei taha enam tegelda võõraste inimestega, kes talle oma probleemidega külje alla trügivad. Ta ei taha enam teha teiste tööd, käia teiste teed. Ta ei salli neid, kes ei saa oma probleemidega hakkama ja tahavad, et tema nende probleemid lahendaks. Ta ei taha teise häbi pärast häbi tunda. Vaadake II raamatust sõrmede ja varvaste tähendust ning mõelge, siis saate oma haiguskoldele vastavalt aru, kellega Teie suhted veel sassis on.

  5. Jalgade seentõbi räägib sellest,

kuidas inimene tahab lahti saada neist,

kes temasse klammerduvad, teda pitsitavad ja

talle sellega häbistavaks koormaks on.

  1. Sõrmeküünte seentõbi räägib sellest,

kuidas inimene ise kümne küünega klammerdub teisesse, teistesse,

kuidas seda teist, teisi hävitab,

aga kuidas ta ise sellest aru saamata

tahab oma häbi olematuks teha, hävitada.

Kõige rohkem hävinevad kõik küüned, kui inimene hoiab kümne küünega kinni teisest inimesest kui saagist, tahtes tõestada sellega, kui hea inimene ta on. Isegi surnuid hoitakse nii kinni. Inimesel, kelle elu lõppes koos oma kalli surmaga, on kindlasti sõrmeküünte seentõbi. Olles vaba, on ta ummikus. Olles kõigi võimaluste valdaja, on ta kitsikuses. Olles arenev, on ta hävinev.

Lühidalt: häbi teisest kümne küünega kinni hoidmise pärast hävitab sõrmeküüned On tüüpiline, et iseendaga hädas inimene tahab aidata teist, aga teeb risti vastupidi vajadusele: hakkab teist muutma. Kui ta oskaks endalt küsida: "Kas teine vajab abi?" siis ta ei satuks häbisse, sest ei sunniks teisele peale oma head, mida teine ei vaja.


NÄIDE ELUST.

Üks aastakümneid sõrmeküünte seentõvega hädas olnud naine tegi enda meelest suure ¾esti ja algatas abielulahutuse, et anda mehele vabadus. Ta oli endaga tegeldes jõudnud arusaamiseni, et tal pole õigust omale hoida ja hävitada head meest, keda ta nagunii ei armasta. Rahulikult ja üksmeelselt jagati oma maine vara ning mindi vormistama ametlikke pabereid.

Naisel oli pisarateni häbi rääkida, mis juhtus, kui nad ametiasutuses olid. Ta oli endale täielikult ootamatult korraldanud pöörase hüsteerilise stseeni, mis tõestas, et ta on mehesse nii kümne küünega klammerdunud, kui üldse võib olla, aga ta oli täiesti võimetu oma emotsioone taltsutama. Ta sai selles situatsioonis olles aru, et oli absoluutselt eitanud oma omamiskirge, aga teadmine ei aidanud teda stresside tormis. See mees oli olnud ta uhkus, millega ta varjas oma häbi, oma alaväärsuskompleksi.

Tal on silmad siiamaani häbi täis. Tänaval väldib inimesi. Et see oli seentõve jaoks parim õppetund, see on iseasi. Üks asi on tunnistada oma arusaamade ekslikkust, teine asi on need arusaamad vabaks anda. Ravimine on iseendaga ehk oma stresside vabastamisega tegelemine. Kes hakkas hoolitsema oma vaimse tasandi eest, see hakkab tasapisi hoolitsema ka oma füüsilisel keha eest.

Küüned väljendavad inimese maailmanägemist ja arusaamist. Pühaku küüned on kõrges vanuses õhukesed, läbipaistvad, painduvad ja siledad. Mida paksemad, hägusamad, kirjumad, tumedamad, rabedamad, konarlikumad on Teie küüned, seda suurem on Teie häbi vaadata seda hävinevat maailma. Kui vaatame häbiga oma haigeid ja inetuid küüni, siis vaatame hävitustööd, mida oleme iseendaga teinud. Hävitustöö ulatusele vastav on ka parandustöö. Selleks võib minna palju aega, aga olgu lohutuseks see, et küüni ravides ravite kogu oma elu.

Mida rohkem tahab inimene olla aus ja mida suuremad on samal ajal ta ilusad eesmärgid, mida ta tahab tõestada, seda rohkem provotseerib ta enda häbistajaid. Mida suuremale inimhulgale tahab ta paremat, seda rohkem peab ta ennast selle nimel ohverdama ja seda rohkem needsamad rahvamassid teda häbistavad, sest tegelikult pole neile vaja head. Kuigi nad tahavad. Enamik inimkonnast vajab ikka veel halba ja järjest suuremat halba, sest ilma vastavate kannatusteta ei oska ta aru saada, mis on tõeline ja mis on näiline. Olles häbis, häbistab see rahvamass seda, kes tahab teda häbist välja aidata. Nii hävineb aitaja, kes tahtis hädasolijaid aidata, sest ta ei osanud endalt küsida: "Kas sellist abi on tarvis?"

Kuna enamik inimkonnast on praegu veel nii materialistlik, et võtab vastu ainult materiaalset abi, siis iga vaimne abi võib saada häbistava tagasilöögi. Kui olete aitaja, kes tõttab appi kui otseselt ei kutsuta, siis olge valmis ka selleks, et Teie abi põlatakse ära. Õppiga oma häbi endast läbi laskma. Vastasel juhul hävinevad nii Teie ilusad eesmärgid kui ka Teie ise. Eriti tähtis, see tähendab eluliselt vajalik on seda vaja teada õpetajatel, sest õpilased ei saa sageli aru, mis vahe on kohustusel ja vajadusel. Kuna mingil määral õpetajad oleme kõik, siis see puudutab igat inimest.

Oleme kõik üheaegselt nii õpilased kui õpetajad elukoolis. Tahaksime pidevalt midagi teha, aga teised protestivad. Tahaksime väljendada oma pahameelt selle üle, aga suud lahti teha on häbi. Tahtmine sõnatult väljendada oma halba või veel halvemat suhtumist, et teised saaksid aru ja muutuksid, koguneb ülakõhtu. Sageli näitab ta ennast rasvumisena. Mida lähedasem on see "teine", keda muuta tahetakse, seda suurem on muutja ülakõht, sest muudetav on alalõpmata ta ärritajaks. Kõik, millega ta muutjat ärritab, teeb muutja kõhu suuremaks, sest teist heaks tehes kaitseb heategija iseennast. Kelle eest? Ühiskondlik arvamuse eest. Niikaua, kuni tahtmine parem olla kasvab, kasvab ka ülakõht või tema sees olevad haigused.

Kui tuleb ilmsiks, et muutmine ei õnnestunud, siis on häbi. Mida suuremaks selline häbi kasvab, seda rohkem kahandab ta kõhtu. Igasuguse lootuse kadumine teist muuta võib tähendada, et rasvkoest on saanud raskemetalli tihedusele vastav vähk ülakõhus. Kui eesmärgi mittesaamine on inimese kui isiksuse häbi, siis on tekkinud kõhunäärme vähk. Kes tahab tõestada, et ta on isiksus, see võtab töid ja tegemisi eriti laialt ette. Ta tahab üheaegselt olla kõikjal ja teha paljudele või lausa kõigile head. Ja kui kellelgi on midagi halvasti, siis on see isiklikult tema häbi. Kõikide meie hädade põhjuseks ongi oskamatus olla isiksus ehk Isetu Mina Ise.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.