Öine vikerkaar

Uhkus ja häbi on alati olnud. 2000 aasta andis inimkonnale tundmaõppimiseks häbienergia uue kvaliteedi. Elu areng lihtsamalt keerulisema suunas annab varju hoidumisele, pigisse jäämisele, ummikusse jooksmisele, rappa sattumisele, põhja vajumisele, murdumisele keerukama sisu kui kunagi varem. Inimese hingeelu ja vaimset seisundit mõjutab see valusamini kui aastasadu või aastakümneid tagasi, sest kõrgem arengutasand vajab väärikamat kohtlemist.

Alati on teatud, et paremat tahtes saadakse ka halvem, aga iga parema tahtja loodab, et tema on esimene erand, kes saab ainult hea. Häbi, mis järgneb, paneb häbenema. Oma häbi häbenemine, hävitamine, olematuks tegemine, tekitab häbituse. Oma häbitusega uhkustamine kasvatab vastavat energiat veelgi. Häbitusega uhkustamine või tema häbenemine tekitab kättemaksuhimu. Kättemaksuhimuga uhkustamisest tekib kättemaks. Kättemaksuhimu häbiks pidades surutakse kättemaksuhimu kui tunne tundetuseks. Karistust kui kättemaksu õigeks pidades, temaga uhkustades, tapetakse aineliselt ja hingeliselt. Tapmist häbiasjaks pidades muudetakse ta halvustamiseks. Halvustamise ülistamine, halva hävitamise õigustamine on invaliidistav nii vaimselt, hingeliselt kui ka füüsiliselt. Kusjuures kõik need hädad paneb paika häbi.

Tegu võib olla hea või halb. Inimene, kes tegi hea või halva teo, ei ole kunagi sellepärast parem ega halvem. Inimese samastamine tema teoga on väär tegu.

Kui hindate inimese heaks, siis see on halb.

Kui hindate inimese halvaks, siis see on veel halvem. See on halvustamine.


 

Elu on puhtus. Kõik mustus on häbi, mida surutakse varju. Ainult rumalus näitab või elab oma mustust välja. Seepärast peetakse teda halvaks.

Elu on valgus. Kõik pimedus on häbi, mida eitatakse. Ainult rumalus tunnistab oma pimedust, teadmatust, oskamatust vaadata ja näha. Seepärast näidatakse talle näpuga.

Rumalus tahab tarkust, tarkus rumalust ei taha. Üks olla nad ei oska, arukalt teineteise olemasolu vajadust tunda ei taipa. Seepärast hoidutakse omasuguste poole: üks tõmbub liigse valguse, teine liigse pimeduse poole. Mida suurem on inimese uhkus, millega ta varjab, eitab, teeb olematuks oma häbi, seda rohkem näeb ta elu must-valgena. Lõpuks vajub ikkagi eluväsimusest kõik halluse sohu. Elu värvikirevust, mitmekesisust, võimalusterohkust ei oska selline inimene näha. Ta ei aja oma küürus selga sirgu kui taevasse ilmub vikerkaar, sest elu puhtuse kõrval tundub tema mustus veelgi häbistavam.

Olles ori, kes tõestab, et ta ei ole ori, võib ta selg olla füüsiliselt sirge, aga õnne ei ole temas sellele vaatamata. Vikerkaar ei rõõmusta orja, sest orja süda on oma orjaelu pärast raske. Ori ei ole inimene, ta on peremehe tööriist, lihtsam või keerukam masin, kes lõpuks muutub isegi masina orjaks, sest ta ei oska olla inimene. See on tema häbi, mida ta püüab varjata elu eest. Ta on uhke kui suudab võidelda orjastamise vastu. Kulutades ennast võitlusele ei tule targale inimesele pähegi, et kui laseks orja endast vabaks, siis võiks suhtuda endasse kui inimesesse ja lasta teistelgi sama teha.

Oskamata näha kõiges iseennast ei panda tähelegi, et eriti kirgas vikerkaar tekib taevasse kaunistamaks eriti süngete vihmapilvede taandumist. Ta tuleb uuesti ja uuesti, tõstmaks tuju ja andmaks lootust, et pole mustust, mida ei saaks puhastada. Särav päike ja must pilv on teineteise vastandid. Vikerkaar nende vahel on puhtaks pestud taeva sümbol. Ta tekib siis kui vihm on teinud oma töö nii, et päike saaks tulla pilvede varjust välja. Kui vihm ja päike eitaksid teineteist, teeksid kõik, et teist poleks olemas, siis ei tekiks kunagi vikerkaart. See tähendab: ilma vastanditeta ei tuleks elu värviküllus, rikkalikkus kunagi esile.

Häbi atmosfääris kasvanud inimese jaoks ei ole päevast vikerkaart. Loodus on selliste inimeste eest hoolt kandnud ja andnud neile öise vikerkaare - virmalised. Hingeliigutus, mida pimeduses virmalisi vaatav inimene tunneb, annab äratundmise, et ka täielikus pimeduses on elu värviküllus olemas ja nähtav. Pimedus ei varja seda ära. Võibolla tekib virmalisi vaadates tunne, et ka häbihirmus üleskasvanud inimene võib olla Inimene, keda ümbritsev pimedus ei tee pimedaks ja keda ümbritsev mustus ei määri ära.

Õnn on oskus jääda Inimeseks igas olukorras.





LÕPETUSEKS



Elu õpetab, inimene õpib.



Kui õpib.



Õpib tundma elu iseenda sees ja iseennast elu sees.



Küllap kunagi õpib.



Ainult teadmiste olemasolu ja nende teadvustamine ei taga tervist.



Tervis on midagi muud.



Alles teadmiste rakendamine praktikasse parandab vead ja tervise.



See on midagi uut.



Tunnistades ja vabastades stresse, vabanete stressidest.



Olete vaba.



Olete terve ja õnnelik inimene.



Isetu Mina Ise.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.