Andestamatu süü

"Elu on elu," ütleb elu tundma õppinud inimene. Suguelu ta elust ei eralda. Enamik inimesi on veel religioosse maailmavaate küüsis, mistõttu nende suguelu käib pimedas ja teki all, aga rääkida sellest patust on patt. Andke andeks, et ma kirjutan otse välja "religioosne maailmavaade". Ma võiksin hämada ka mõistega "dogmaatiline maailmavaade" või "hirmunud inimese arusaam". Religioossed inimesed on mulle nii mõnigi kord kallale tormanud küsimusega: "Kuidas Te võite nii öelda?" Vahel olen vastu küsinud: "Kuidas Teie võite nii mõelda?"

Hirmunud arusaam jagab elu osadeks, nimetab osad heaks ja halvaks ning loeb patustele moraali ise moraali vastu kõige rohkem eksides. Eks inimese ja keha mõistegi ole seetõttu segane. Hing ütleb ühte, targad käskijad ütlevad teisiti, aga ise teevad risti vastupidi oma sõnadele. Mida teha? Ühesugused ekslikud inimesed on nii käskijad kui ka käsualused, seepärast pole vaja ühte teisest õigemaks pidada.

Ainult et see, kes peab ennast paremaks, loeb enda õiguseks öelda, et tema teeb õigesti. Ja see, kes peab ennast teistest halvemaks, on sunnitud tunnistama, et tema teeb valesti. Valet vannutakse mõlemapoolselt nii endale kui ka teisele, lootes, et patt ei tule välja. Kuidas käitute Teie?

Elu on see, et me elame. Et elu peab jätkuma ja et lapsed sünnivad emast, seda teab iga väikene lapski. Aga miks seda patuks peetakse, sellele ei osata sageli vastata. Sügavalt religioossele inimesele ei tohi sellist küsimust esitada, sest ta ei saa aru, miks sa tõmbad Jumala viha enda peale. Heal juhul palvetab ta sinu eest. Halvemal juhul muutub ta Jumala asemikuks maa peal ja maksab sulle Jumala teotamise eest kätte. Ta peab seda enda õiguseks. Ta peab pattu andestamatuks süüks, aga mis on patt, sellele ei hakka tema jumalakartlikkus mitte mõtlemagi.

Religioon keelab küsimise, kohustades uskuma pimesi, aga mina küsin ikkagi: "Kuidas võis anda Jumal meile elu jätkamiseks ainult ühe võimaluse ja sellegi õnnetust toova?" Mina seda ei usu, sest minu süda ütleb, et see on vale jutt. Kui keegi tahab mind uskuma panna, siis ta peab seda väga veenvalt tõestama. Surma ähvardusel võin ma öelda, et ma usun, aga südames ikka ei usu.

Küllap mõistate, et Jumal pole seda teinud. Inimesed, kes tahtsid hirmudest üle olla ehk inimesed, kes tahtsid olla julged, hakkasid hirme alla suruma ja muutusid näiliselt teistest julgemaks. Nad tundsid oma jõudu ja arvasid, et nad on Jumalast ära valitud, kellel on õigus teisi valitseda. Nad võtsid endale õiguse sundida rumalamaid pimesi uskuma jumalasõna, mis tuli nende endi suust, kandes endas nende endi väärarusaamu. Uskudes naiivselt oma väljavalitust, kasvatasid nad enda ego, millega põhjustasid kannatusi neile, kes neid naiivselt uskusid. Seejuures hakkasid nad ise enda väljavalitust uskuma, mõistmata, et iga inimene on eriline. Nad ei ole siiani aru saanud, et sõna on keha ja kui see sõna on käsk, siis ta on hingetu tapariist. Sõna mõte on sõna hing, mis teeb sõnast elava sõna ja mida inimene vajab, et areneda. Sõna ei öelda kunagi, ilma et selle taga ei oleks väljaütlemise mõtet - ideed. Idee on alati olemas, isegi kui tema peale ei mõelda. Idee on olemas nagu vaim, milles me elame. Vaim on Jumal. Loogiliselt mõeldes: kui keha on patune, siis peaks patune olema ka Jumal.

Võim baseerub tarkadel dogmadel, mistõttu targad muutuvad targemaks ja rumalamad rumalamaks. Võim ei armasta arukust, mis oma tunnetusele toetudes mõtleb oma peaga, sest aruka usaldust pole võimalik kuritarvitada. Võim kui suurema ja tugevama õigus lööb risti kõik, kes on temast vaimus vabamad. Kõige suurem võim on võim vaimu üle, see on religioon. Meie õnneks saab ta võimutseda ainult hirmudest kängitsetu vaimu üle. Inimese vaba vaimu ta kahjustada ei saa, isegi kui hävitab inimese keha. Meie õnnetuseks on praegusel ajal täiuslikult vabasid vaimusid vähe, sest me alles õpime oma kolmainsuses üks olema.

Võim on võim, olgu ta siis religioosne või ateistlik. Teisiti öeldes: kiriklik või ilmalik. Mitte juhuslikult

6
ei nimetata ateistlikku rahva keeles ilmalikuks. Kui võim on nii palju arenenud, et ei luba enam kedagi füüsiliselt risti lüüa, siis nimetatakse seda demokraatiaks, ja jälle peavad rumalad pikka aega pead murdma: kelle jaoks on see demokraatia ja kelle jaoks mitte.

Ilm on piiritu. Kiriku piiratus pani ahistatud inimesed otsima piiritut, seda leidma ja seda sellise nimega nimetama. Jumal on andnud meile kõigile sisetunde ehk hinge, mis tasapisi toob päevavalgele kõik saladused, tahtku võim seda või mitte. Igaüks otsib oma elu tõde omaette, aga kui kõik hakkaksid koos otsima ja leidma, siis selguks, et kõik otsisid ühte ja sedasama. Praegu me veel ei oska kokku hoida, seepärast saab võim meie üle veel võimutseda.

Ma ei tea, kas kirik peab loomi nende loomulike suguliste toimingute pärast patuseks. Tõenäoliselt ei pea. Kui kirik õpetaks inimestele tõde, siis ta ei peaks inimese keha ja selle funktsioone ehk talitlust patuseks. Inimene ei ole loom, aga inimeses on loom, kelle arenemine inimeseks on inimese arenemine inimesena. Kui omale õpetaja rolli võtnud kirik seda ei õpeta, siis peab elu arenema stiihiliselt ja nii ta ongi arenenud, üle kivide ja kändude, läbi valude ja vaevade. Kui dogmaatilised pseudoõpetajad tõesti usuksid Jumalat, siis nad teaksid, et Jumal näeb nende ebaõiglust, kõlvatuid mõtteid, võltsmoraali ja alatust. Kui nad tõesti usuksid Jumalat, siis nad ei teeks kõike seda kasvõi patulunastuse hirmust.

Kas Te olete kunagi perekonnaseisuametis kuulnud räägitavat, et abiellumine on pühadus, aga suguelu hirmus patt, mille pärast peab piinlema põrgutules? Ei ole. Selleks et kogu elu ei peaks kannatama patutegemise pärast, abiellutaksegi järjest enam ilmalike kombetalituste paikades või päris Jumala juhatusel, ilma inimeste vahelesegamiseta, see tähendab - elatakse vabaabielu. On kiriku viga, et ilmalik elu kujuneb Jumala eitamiseks.

Kui inimene tembeldatakse patuseks kohas, kust ta tuleb abi ja juhatust saama, siis ta käib oma süütunnete kasvava koorma all järjest enam maad ligi. Kuidas saab selline naine võtta oma abikaasat vastu avali südamega, kui mees sunnib teda pattu tegema? Kuidas saavad lapsed teda rõõmustada, kui nad on

7
patu viljad? Kuidas võib religioosne inimene üleüldse armastada oma perekonda? Aga armastatud on, seda tõestab elu ise. Järelikult on Jumalat usutud alati kirikust mööda hiilides, kirikut pettes, sest kirik ise sunnib ennast petma. Inimene, kes usub iseennast, leiab tõe iseendast. On alati leidnud. Et seda kuulutama pole mindud, on iseasi.

Jumal on loonud naise vaimse maailma ja inimese loojaks ning andnud talle ema­armastuse, millega seda püha ülesannet täita. Kiriku jutu järgi on vastupidi: naine on see kurja juur, kes mehe eksiteele meelitab. Mees, vaenekene, ei ole milleski süüdi. Mees on sellega tehtud abituks, saamatuks õnnetuse­hunnikuks, naine kõlvatuks patuseks, kes peab hirmsates kannatustes oma pattu lunastama. Jumalakartlik naissugu, kes seda siiamaani usub, kannatabki. Ja kes ei usu, kannatab samuti. Miks? Sest ateism on põgenemine religiooni seest, mitte religiooni vabastamine endast. Me kanname hinges religiooni ideed ja ammutame sellest elutuge, aga religiooni hea ja halb teevad ideest vahel täieliku pudru ja kapsad.

Kiriku vea pärast peavad mehed pidevalt tõestama, et nad ei ole abitud, armetud, suutmatud, saamatud õnnetusehunnikud, keda naine kui last toitma, katma ja kasima peab. Siiamaani tõestavad, aga tõestatud ei saa. Aina enam selgub, et naistel ongi õigus. Kiriku vea pärast peavad naised pidevalt tõestama, et nad ei ole patused, aga tõestatud ei saa. Aina enam selgub, et meestel on õigus: kõik naised on hoorad, isegi kui nad on nunnad. Vastastikune viha aina kasvab, õitseb ja kannab vilja: iga järgmine põlvkond kannab endas järjest rohkem vihkamist. Kelle vastu? Kõigepealt iseenda vastu oma oskamatuse pärast olla mina ise.

Kui poleks hirmu, siis poleks viha ja vihastamist.

Kui poleks kasutuid vihastamisi, siis poleks vihkamist.

Kui vihkav inimene vihastab, siis ta tormab endasarnasele kallale sellepärast, et see ka ei oska olla inimene. Ei saa ju inimeseks nimetada seda, kes haarab relva ja tapab teise ainult sellepärast, et see usub teistsuguse nimega Jumalat. Lihtsa ristiinimese selline tegu on väike viga, väike süü, väike patt.

8
Kirikuladviku algatatud samasugune viga on suur viga. Kõik suured sõjad, mida õnnistavad kõige kõrgemad religioossed võimukandjad, on olnud pühad sõjad. Kelle jaoks? Eks ikka selle jaoks, kes peab vägivalda pühaks. Hävitamine eesmärgiga tõestada oma paremust on inimliku mõtlemisvõimetuse tulemus. Lühidalt öeldes ülisuure hirmu tulemus.

Missugune on kõige suurem hirm?

Vastan: see on dogmaatiline hirm ehk teadmine, mis hirmutab.

Dogmaatiline mõtlemine on klammerdumine arusaama, mis hetkel rahustab meeli, aga mis tegelikult on arenemisvõimetu ehk lõplik seisukoht, mida kardetakse sügavamalt uurida. Dogma on see, kui ühe asja kohta öeldakse, et see oli nii, on nii ja jääbki nii. See on aamen kirikus, mis tähendab, et otsus on lõplik ja muud võimalust ei ole ega tule. Üldtuntud dogma ehk pime usk on religioon, mida kõik teavad, aga vähesed tunnevad.

Kõige suurem religioosne hirm on ateistidel, sest lisaks religiooni eest põgenemisele on ateistid religiooni maha teinud, kaudselt või otseselt hävitanud. Hirm ja viha pimeda usu vastu, mis ei lase edasi areneda, sundis seda tegema. Vabastada endast probleemi pole ju osatud. Ärge mõistke hukka endisi punaseid, kes nüüd püüavad kirikus oma patte heaks teha. Nende religioosne hirm ajab nad kirikusse, sest inimesed on alati kirikust pühadust otsinud. Kui ise oma religioosset hirmu vabastama hakkate, siis saate aru, kui suur ta Teie sees on. Pole ime, et kirikuisandate moraalijutlus meil ihukarvad püsti ajab. Tuima ükskõiksusega võivad sellesse suhtuda ainult apaatias egoistid.

Meie hirmud on piisavalt suured, et põrgutules põlemist ehk hingevalu ligi tõmmata. Põrgu, kui mäletate, on saamahimu. Et hirmutaja näeb teistes iseennast, see on iseasi. Kui oma religioosset hirmu vabastama hakkate, siis võite tunda, kuidas iga rakk Teie kehas väriseb, sest aastatuhandete jooksul kogunenud hirmud annavad endast märku. Missugused hirmud? Eks ikka hirmud süüdi olla ja häbisse sattuda.

Religioosset hirmu vabastama hakates võite mõne aja jooksul varasemast sagedamini kokku puutuda

9
religioosse moraalijutlusega ja avastada, et see hirmutab või ärritab Teid. See on normaalne reaktsioon dogmaatilise hirmu liikuma hakkamisele ja seeläbi tuntavaks muutumisele. Vabastate oma hirmu veelgi ja saate rahulikult aru, et miski maine, sealhulgas religioon, ei saagi olla ideaalne. Jumalast inimesele antud usk on maise inimese hirmude tõttu, usku klammerdumise pärast muutunud religiooniks. Ideaali idee on väära teostuse tõttu lihtsalt eksiteele läinud, aga nii me õpime. Tõeline ideaal elab vaatamata sellele igas inimeses usutunnistusest sõltumata.

Hirmunud inimene elab teiste arvamusest ja mida madalamaks ta vajub, seda saatuslikumad on teiste hinnangud. Hirmudest ja süütunnetest alandatud inimkonna meeleheide sünnitas ateismi. Enam polnud võimalik kõiki patte oma maise varaga lunastada, sest maist vara polnud niipalju, et kiriku nõudmisi täita. Kirik võib seda väidet eitada, tõestades, et inimesed annetavad vabatahtlikult, aga tegelikult on see toimunud vabatahtlikult sunniviisiliselt. Mitte tundest, et kirikule on vaja, vaid teadmisest, et peab, ja hirmust - mis saab siis, kui ei anna. Jumal ju näeb su tegusid. Kes andis ära viimase, seda nimetas kirik ikka patuseks.

Ateism ei loe moraali vähem kui religioon, aga ateism ei nimeta materiaalse elu loomulikkust patuks. Ateismi jõudes sai inimkond mõne aja vabamalt hingata ja pead tõstma hakata. Kahjuks on ta pea uhkusest selga ajanud, mitte väärikusest püsti. Inimesed ei saa aru, et nad kordavad minevikuvigu, mis on lihtsalt uues kuues. Nad võtavad süü ehk patu oma hingele isegi siis, kui nad seda sõnades eitavad. Väärsuhtumise vabaks andmist ei õpeta inimesele ei religioon ega ateism, sest nii religiooni kui ka ateismi esindavad inimesed, kes ei saa aru, mida nad vajavad. Ei ole valmis andjad, ei ole valmis vastuvõtjad.

Aeg on uuenemiseks küps, aga ta ootab, millal inimesed on valmis uue suhtumise vastuvõtuks.

Kui kirik tunnistaks taassünde, siis oleks ristiinimesel mille peale mõelda, kui ta hea ja halva vahel valikut tehes kahtleb. (Algselt oli ju taassündide peatükk ka Piiblis olemas.) Selle vea parandamiseks ei oleks

10
kirikuisadel vaja esialgu teha muud, kui lõpetada ebaloomulik moraalitsemine ning lakata rääkimast hauataguse hääle ja võlts-­­ paato­sega. Olen kuulanud juba mitmeid kirikuõpetajaid normaalse inimliku häälega Piiblit tsiteerimas. Alguses oli minu imestus suur: nende öeldud sõnadel oli hoopis teine mõte. Seal oli isegi selge viide taassündidele. Need olid inimlikud sõnad, mis ulatasid käe kukkunule, võimaldasid lamajal jalgele tõusta ja kutsusid ülemeelikut ette­- vaatlikkusele. Samad sõnad võltspaatosega öelduna oleksid toiminud nagu timuka kirves, mis vaid süvendanuks andestamatust, vihkamist.

Teadmine, et mitte tema seal, vaid mina siin elan igavesti ja parandan homme oma tänaseid vigu, paneks inimesed homse eest hoolt kandma. Tunne, et inimene on igavene, elab ju meist igaühes ka siis, kui nimetame ennast surelikeks. Inimkond ootab, et kirik tunnistaks oma vigu. Seniks vabastagem kirik enda hirmuvangist, sest siis jõuame ise haiget saamata ja kirikule haiget tegemata selle aja ära oodata. Siis me ei samasta kirikut tema esindajatega ega Jumalat kirikuga.

"Inimene on Jumal," öeldakse, kui tahetakse rõhutada, et inimene oskab, võib ja suudab kõike. "Inimene ei ole Jumal," öeldakse, kui tahetakse õigustada oma teadmatust, oskamatust, suutmatust. Seega inimene on Jumal ja ei ole Jumal üheaegselt. Sellega, mida ta pidevalt ja lakkamata iseenda keskpunktist välja kiirgab, ta on Jumal. Aga sellega, mida ta alalõpmata oma tahtmistega sellesse keskpunkti kogub, ta ei ole Jumal. Sellega ei ole ta isegi inimene mitte.

Teisiti öeldes: selles ja sellega, mida inimene lakkamata annab, ta on Jumal. Aga ülejäänus ta ei ole Jumal. Selles ta on piiratud inimene ja piiratuse teatud piiril muutub ta loomaks. Aga hirmupiiri avardamine kõigi teiste inimeste piiratusest avaramaks tähendab, et vähemalt teised ei nimeta teda piiratud inimeseks.

Väljakiirgamine on andmine. See on vabadus. Sisse pole võimalik kiirata. Kõige suurem andmine on armastuse andmine ehk armastamine. Kujutage endale ette, kuidas Teie südame keskpunkt kiirgab. Sulgege silmad ja korrake endale aeglaselt ja tundega: "Ma kiirgan. Ma kiirgan. Kiirgan. Kiirgan armastust. Kiirgan valgust."

Mida aeglasemalt kordate, seda rahulikumaks muutute ja seda enam tunnete keskpunkti. Keha piirid hajuvad. Tunnete ennast vaid kiirgajana. Tasapisi hajub keskpunkti tähtsus. Külmavärinatena tuntavad jämedad võnked muutuvad peenemateks särinateks, kuni tekib soe mahe rahulik kiirgus. Võite mõelda, et kuhu niisuguse aeglusega jõuab.

Vaadake, kuhu võib jõuda: külmavärina võnget ette kujutades leidke sealt üks punkt ja jälgige, kuidas see lainetades liigub. See jõuab kiiresti üsna kaugele. Punkt nagu jookseks keskpunkti juurest ära. Särisemisena jõuab, ennäe imet, veel kiiremini - keskpunktist justnagu pressitakse tagant. Aga kiirguse soe laine nagu kiigutaks ühe paiga peal. Kui vaatate keskpunktist väljuvat punkti ja kiire lõpmatusse kiirguvat otsa, siis näete, et punkt on juba seal. Millal ta jõudis? Jõudis, sest armastuse ehk vabaduse jaoks ei eksisteeri aega. Teda pole vaja eest tõmmata ega tagant lükata.

Kui see meditatsioon õnnestus hõlpsalt, siis jälgige oma tunnet. Kui olete vaimustatud, siis laske vaimustust vabaks, sest vaimus-­ tu­mine on ohtlik vaimule. Kui vaimustumine mingist tundest on üks konkreetne energiavõnge, siis mõte, sõna ja tegu on hoopis teine võnge, mistõttu need kaks võnget ei sünkroniseeru. Üheaegne vaimustumine ühest tundest ja teisest mõttest on samuti erinevad võnked, mis ei sünkroniseeru sõna ja teo võnkega. Kui ühest tundest ja teisest mõttest vaimustunud inimene vaimustub ka sõnast, mis on öeldud või mida mõeldud öelda, siis on asi veel hullem. Täitsa hull on siis, kui inimene vaimustub üheaegselt ühest tundest, täiesti teisest vallast pärit mõttest, kellegi väljapakutud ideest ja teost, mille keegi kusagil on teinud, ning tahab kõik need neli üheaegselt realiseerida. Sellise seisundi nimi on skisofreenia. Tunneme skisofreeniat ka suurusehullustuse või Napoleoni kompleksi nime all.

Vaimustumine on vaimust osasaamine. Pange tähele: vaimust osa saamine. Kes vaimustub tarkusest, kompenseerimaks oma alaväärsuskompleksi, see õpib kui hull kas väga eesmärgikindlalt, et saada dokumenti, mis tema paremust tõestab, või valikuta, et osata sõna sekka öelda igas ettetulevas jutuajamises. Sellise inimese tarkuse kiitmine tekitab eufooria. Eufooria on kõrgenenud rõõmutunne. Suurte teadmistega intelligentse inimese eufooria võib väga hästi varjata skisofreeniat.

Inimesed, kes on minu vastuvõtule tulekuks hästi ettevalmistatud, ei räägi oma probleemidest pikalt. Olles raamatuid lugenud, on nad juba piisavalt eeltööd teinud ja tulevad nüüd minult konkreetsemat lisateavet saama, sest üldteooriast ei osanud nad seda leida. Kui neil on füüsiline haigus, siis on neil konkreetsed stressid, mille üleslugemine on suhteliselt kerge. Mina annan oma osa, nemad lähevad sellega koju, et aidata oma hinge ja ihu. Selline vastastikune aus suhe kannab head vilja.

Vaimuhaigetega on hoopis teine lugu. Mida kõrgemalt haritud nad on, seda oskuslikumalt nad su ära petavad. Kui sa nende aususes kahtled, siis nad tunnevad selle ära ja suhted ongi kohe sassis, sest ausamat inimest kui üks vaimuhaige pole olemas. Vaimuhaige kõrgetasemeline enesepettus petab ära nii tema enda kui ka kergeuskliku, kes tahab olla teise inimese vastu heatahtlik, aus ja õiglane. See "tahab olla" on inimeste tundmise komistuskivi kõigile, ka minule. Mida rohkem ma iseennast tundma õpin, seda enam saan aru, kui väga ma olen kartnud näha halba sellisena, kui see on. Enesekaitseks olen selle endale paremaks rääkinud, kuigi sisetunne on öelnud tõtt. Komistamine sunnib uskuma sisetunnet ja karmi tõde, mis tuleb esile seda paremini, mida pikem on suhtlemine. Haige jaoks see muidugi tõde ei ole. Tema jaoks on see tema häda mitteuskumine, tahtmatus aidata, süüdistamine.



NÄIDE ELUST.

Ühel päeval tuli vastuvõtule üks temperamentse loomuga, ülimalt meeldiv ja tagasihoidlik 54-aastane naine, kes hakkas elavalt rääkima, kui õudne saatus tal on olnud ja kui mehiselt on ta kõigele sellele vastu pannud. Rääkimise rõõmus toon ei vastanud jutu sisule. Teritasin kõrva, mõeldes: mida see naine mulle õpetab? Miks ma lasen tal veelkord kedrata juttu, mida ta niigi on sadu kordi korrutanud, nii et kõik detailidki tulevad soravalt, kartmata, et midagi rääkimata jääks? Ma ei saanud aru. Kuulasin edasi, kui õudselt raske oli olnud tema lapsepõlv, kuidas ta oli ohverdanud ennast emale, kui kohutavalt palju oli ta olnud haige, kuidas teda oli süüdistanud õde, kelle eest ta oli kõik ära teinud. Missugune armastuse igatsus oli sundinud teda õppima, et kompenseerida oma inetust, nõrka tervist, vaesust.

Ta pidas ennast nii inetuks, et hävitas kodus kõik peeglid, et mitte oma tuju rikkuda. See oli esimene täiesti ebaobjektiivne jutt, sest ta oli ilusa näolapiga, sale, normaalsete keha­proportsioonidega naine, kes 54-aastaselt nägi välja mitte rohkem kui 45. Ta rääkis oma negatiivsetest emotsioonidest vaimustusega. Tema lugemus oli vapustavalt suur, ta tsiteeris erinevate autorite elutarkusi väga targalt ja loogiliselt, täiendades neid oma mõtetega, mis olid lausa pärlid. Ta oli kõikidest neist mõtetest kerges eufoorias. Minu raamatute tsitaate puistas ta ka nagu varrukast, põimides neid maailmakuulsate autorite ütluste ja jumalasõnaga. Peast käis läbi mõte, et kui panna tema minu asemel loengut lugema, siis oleksid kuulajad vaimustuses. Tal oli nii suurepärane loogika, et hakka või uskuma. Lisaks veel sorav kõne. Aga sisetunne ütles ikka, et midagi on selle inimesega korrast ära.

Edasi tuli vaoshoitult vaimustunud ülevaade sellest, mida ta oli teinud, kuidas tema, peaaegu surnud inimene, oli end andestamise abil praktiliselt terveks ravinud. Jäänud oli vaid üks probleem: kuidas võita mehe armastust? Kuidas teha nii, et mees oleks rikkam, tervem, õnnelikum. Tema oma sõnul oli ta alati meeste eest ära jooksnud. Tegelikult olid mehed alati jooksnud tema eest ära. Kui seda ütlesin, siis tuli pikk paus ja õnnelik vaimustus tema näol asendus sõgeduse halli varjuga. Mul tekkis tunne, et kui ma veel ühe sõna ütlen, siis ta läheb peast segi.

Tegin kannapöörde ja ütlesin: "Õppigem nüüd oma probleemi vabaks andma." Trahh! Rohkem ma ei jõudnudki öelda, kui ta plahvatas: "Kas mul on probleem? Mis on minu probleem? Kuidas on võimalik vabastada probleemi? Miks lasta mees vabaks? Mul polegi meest, pole kunagi olnud, miks ma pean ta vabaks andma?" Inimene ei saanud aru kõige lihtsamast praktilisest harjutusest. Tarkuste ja targutamise koha pealt oli ta üliinimene, aga praktikas praktiliselt null. Eluaeg oli ta pähe tuupinud kõikvõimalikke tarkusi, aga kui neid oli vaja hakata tegelikult kasutama, siis kukkus kogu süsteem kokku. Inimesel oli suurepärane mälu, aga puudus mõtlemisvõime, sest ta oli sündimisest saadik olnud ülisõnakuulelik käsutäitja. Tema tunnete, mõtete, sõnade ja tegude energiad olid faasinihkes.

See inimene oli skisofreenik.

Millest tekib skisofreenilisus? Sellest, et inimene elab teiste illusioonidest. Kõigepealt oma vanemate, kasvatajate illusioonidest. Üks ootab temalt ühte, teine loodab teist, kolmas unistab kolmandast, neljas igatseb neljandat. Mida rohkem ta püüab, uskudes end suutvat, seda kindlamalt haigestub ta skisofreeniasse, mille puhul tunded, mõtted, sõnad ja teod võnguvad eri lainepikkustel ja ei sünkroniseeru tervikuks. Miks on see nii? Sest need pole tema tunded, mõtted, sõnad ja teod. Need on teiste omad. Samamoodi kui need inimesed ei sobi omavahel, ei võta üksteist omaks, on üksteisega vaenujalal, on ka skisofreenikul kõik peas sassis ja ta ei saa oma eluga ise hakkama. Ta tahab meeldida kõigile, aga ei saa hakkama iseendaga ja hakkab ennast seetõttu kartma.

Skisofreenia tüüp sõltub sellest, kuidas vanemad on realiseerinud oma hea ja parima tahtmist.

I. Ühed püüavad head saavutada heaga. See tähendab, et last kasvatatakse ainult heaga. Halb hoitakse lapsest eemal. Head idealiseeritakse ja lapsele maalitakse pilt elust kui imeilusast muinasjutust tingimusel, et ta on hea laps. Hea laps kuulab sõna, hoiab puhtust ja korda, sööb ja magab, nagu vanemad käsivad, õpib ja saab targaks, tubliks, kuulsaks, austusväärseks, rikkaks, ideaalseks ning vanemad saavad olla tema üle uhked. Lapse veenmine ja tema vaimne manipuleerimine viivad sihile, kui vanemad on lapsele tähtsamad kui tema ise.

Vanemad on lapsele temast endast tähtsamad juhul, kui lapsel oli eelmises elus vaeslapse raske elu. Selline laps on sõnakuulelik kohe, kui talle öelda, et kui ta nii ei tee, nagu emme tahab, siis teeb ta emmele haiget. Või et emme jääb haigeks. Või emme sureb ära. Lapsel on juba sellestki kabuhirm, mis iseenesest ajab hulluks, ja ta teeb kõik, mis emme tahab. Vanemad, kes nii käituvad, ei oska aimatagi, et nad hävitavad lapse vaimset tervist. Eelmises elus oli ta vanemate füüsiline ohver, selles elus saab temast vaimne ohver.

Ainult heaga last kasvatavate vanemate hulk kasvab korrelatsioonis majandusliku heaolu kasvuga.

II. Teised püüavad head saavutada halvaga. See tähendab, et last kasvatatakse halba hävitades. Kõike halba võrreldakse heaga. Hea tuuakse eeskujuks, aga halb tehakse häbiks. Hoolsad vanemad ei jäta lapse ühtegi halba iseloomujoont või eksimust märkamata. Pidev moraalitsemine, kritiseerimine, hirmutamine ja ähvardamine: kui sa halb oled, siis sinuga juhtub seesama, mis selle halvaga seal juhtus. Lapsele luuakse õuduste maailm, mis peaks lapse heaks hirmutama.

Halvale püütakse jõuga vastu seista. Kui inimene on pidanud mitu elu järjest ennast teiste tahte alla painutama, siis ta kardab seda järjest rohkem ja tõmbab ka rohkem ligi. Hirm sunnib olema selline, kui teised tahavad, aga kogedes, et teised ei ole ikka rahul, hirmud suurenevad. Hirm, et mind sellisena, kui ma olen, nagunii ei armastata, tekitabki õuduste maailma. Vaim lahkub sealt, et mitte hävineda.

III. Kolmandad püüavad saavutada head nii hea kui halvaga. Lapse mina arvestamata, tema vajaduste vastu huvi tundmata kord meelitades, kord ähvardades muudetakse last kord niisuguseks, kord naasuguseks. Pärast süüdistatakse last, et ta on äraarvamatu. Kui üks vanem lapse hinge niimoodi murrab, siis laps vähemasti teab, mismoodi hetkel selle vanema meele järgi olla. Aga kui kaks vanemat lapse hinge vägistavad, siis kistakse teda vahel pooleks, kord pigistatakse nagu tangide vahele. Või kääride vahele, et kumbki vanem saaks lapsest selle osa omale, mis talle meeldib.

Esimesi on ravimitega peaaegu võimatu ravida, sest nad on haigushoo ajal taevases täiuslikkuses ja nad peavad oma haigust õnneks, mis võimaldab neil lahkuda murede maalt. Nad ei saa aru, miks peaks ravimite vabatahtliku neelamisega ütlema lahti sellest heast. Kui skisofreenik ütleb Mina, siis ta mõtleb selle all tõelist iseennast, mitte nii nagu teised inimesed, kes peavad iseennast kehaks. Skisofreenik ei tea, et ta põgeneb keha eest sinna, kus on tõeliselt hea.

Ükski hirmude eest põgeneja ei mäleta, mille ta maha unustas. Seepärast on tal maisest maailmast ükskõik. Kui maine maailm püüab teda oma tahtmiste järgi ümber teha, siis ta läheb agressiivseks.

Teisi on ravimitega kergem ravida, sest nad on haigushoo ajal põrgulikus piinas. Kartes uut haigushoogu, on nad väga täpsed ravimivõtjad. Isegi mõtteravi on neile vastuvõetav. Nad ainult ei usu, et ilma ravimiteta võiks terveks saada. Kui vanemad oma veast aru saaksid ja iseennast mõttetööga aidates oma last toetaksid, siis lapsel oleks võimalus terveks saada. Vanemas eas skisofreeniasse haigestunud inimene vajab abikaasa või lähedase inimese vaimset toetust. Põikpäise kaasa kõrval elades pole võimalik terveneda.

Esimesed on liigse materialismi ja ateismi käest põgenejad, teised on liigse idealismi ja religiooni käest põgenejad. Mõlemad on hirmude pärast liialdajad. Üks põgeneb liialt taevasse, teine liialt maasse. Esimene võtab meeleparanduse põhimõtteid paremini vastu, teine võib meeleparandust täielikult eitada.

Kolmandaid on kõige rohkem ja neid on ka kõige raskem aidata, sest nad ei võta abi vastu. Kui õpetad talle ühtmoodi, siis tal on vastuväide. Kui õpetad teistmoodi, siis tal on vastupidine vastuväide. Tema enesekaitse reageerib niimoodi. Ta on harjunud, et teda on sündimisest saadik väänatud, aga rohkem ta ei lase seda teha. Sellises vaimses seisundis inimesele ei tohi anda võimalust ise valida, sest ta ei oska valida. Ta hakkaks kahe võimaluse vahel rabelema.

Üht põhimõtet jälgides ja ise endasse uskudes saab igat takistust arukalt vabastada, kuni haige hakkab endasse uskuma. Sellised haiged on superõpetajad. Kui keegi on jõudnud nii kaugele, et skisofreenikust pereliige on terve, siis on kindlasti kõik teisedki tasakaalukad. Nad oskavad suhelda iseenda ja teistega, mistõttu haige inimese vaim ei pea enam kodust ära jooksma.

Miks ma räägin sugueluga seotud peatükis skisofreeniast? Sellepärast, et pea on soorolliga rohkem seotud, kui me arvame. Kui inimesele on aastatuhandeid pähe taotud, et ta on suguelu elamise pärast patune, siis ta tahab ainult hea olla ja ainult head teha. Kõike seda ei saa ilma eelnevalt head saamata. Kõige selle hea kogunemine kasvab hullumeelsuseks, mille üleminekuetapp on skisofreenia. Skisofreeniahaigetel on alati soolisusega seotud probleemid.

Seksuoloogia on teadus, mis käsitleb inimese sugulisi suhteid; hõlmab soo jätkamisega seoses olevaid bioloogilisi, füsioloogilisi, psühholoogilisi, meditsiinilisi, sotsiaalseid, juriidilisi, pedagoogilisi ja filosoofilisi probleeme. Seksuoloogia ülesanne on seksuaalinstinkti optimaalsete isikupäraste avaldumisvormide selgitamine peamiselt selleks, et tagada harmooniline abielu. (EE Tln., 1995)

Igapäevapraktikas ei ole seksuoloogiast kui suguelu elamise õpetamisest järele jäänud muud kui seksimise õpetamine. Ja eriti hullusti just neis riikides, kus on toimunud seksuaal­revolutsioon. Olin siis noor tohter, kui seksuoloogid oma teadusele eluõiguse kätte võitlesid. Imetlesin nende julgust ja südidust. Seksuoloogia võidukäik andis lootust, et inimesed saavad ometi ükskord õnnelikuks. Paraku, kui varem oli seksiga kehvasti, siis nüüd on armastusega kehvasti. Miks?

Seksuaalrevolutsioon muutis religioosse keelamise ateistlikuks kõikelubavuseks ka ennast usklikeks nimetavatele inimestele. Seksuoloogia õpetab, et seksis on eelmäng, järelmäng ja seks ise. Mehe osa seksis on: 1) naine seksi tarbeks kuumaks kütta, 2) seksida ja 3) naine pärast seksi maha jahutada. Andke andeks, et skitseerin seksi nii lihtsalt ja labaselt, aga enamik inimesi teavad ja toimivad selle malli järgi.

Kas Te teate midagi elulist, millel on kolm otsa? Mina tean, et kõigel on kaks otsa. Ka naisel ja mehel on kaks otsa, mõlema otsad kokku on neli. Kui seksis on mehe osa kolm otsa, mis siis naisel teha jääb? Lamada ja nuriseda, küllap vist. Mehelt armastust ja seksi ootav naine ei ole rahul, sest sellise seksi puhul ei saa naine endast midagi anda. Teadmine, et mees peab olema seksis aktiivne pool, vallandab naise häbi väljendada oma tundeid, mistõttu naise kirg sureb niipea, kui on hakanud pead tõstma. Selline äärmiselt asjatundmatu teadmine on nii naistel kui ka meestel. Eriti suure alaväärsus­kompleksiga meeste puhul võib see teadmine teha mehele endale karuteene: et enda tähtsust rõhutada, hakkab mees naist litsikommete pärast häbistama.

Naine, kellele mees andis sellise hinnangu juba nende esimese sugulise vahekorra põhjal - kuigi teadis, et naine on süütu -, on edaspidi voodis nagu elav laip. Ta ei anna mehele midagi ja ei võta mehelt midagi vastu. Mehe rumaluse tulemusena haigestuvad mehe suguelundid, sest armastus, mida mees seksi kaudu anda ei saa, jääb tema suguelunditesse ja muutub meeleheite hetkest alates haiguseks. Probleemi lahendamiseks on vaja oma vigadest aru saada ja need endast vabaks anda.

Vaatame seksi vaimsest aspektist. On naine ja on mees. Naine on vaimse tasandi looja. Ta koosneb vaimsest ja füüsilisest poolest. Vaimset tasandit luuakse vaimsusega ehk armastusega. See tähendab, et naine on loodud liikuma armastus ees ja füüsiline pool ehk seks järel. Mees on maise tasandi looja. Ka tema koosneb vaimsest ja füüsilisest poolest. Aga erinevalt naisest, kes loob vaimsust, on mehel vaja samal ajal luua maisust. Kokku tulebki täisväärtuslik tervik.

Seega liigub naine vaimsus ees ja mees liigub maisus ees. Kui naine ei jookse liiga kiiresti ja kui mees liigub parasjagu kiiresti, siis nad saavad kokku. Milles? Eks ikka selles, mis naisel taga ja mehel ees - seksis. See tähendab, et seks on see, milleks loodus nad üheaegselt ajastab ja järjestab, kui nad teineteist armastavad.

Kelle osa on eelmäng ja naise seksuaal­suhteks ette­valmistamine? Pole kahtlustki - naise osa. Naised, ärge pahandage, et laon teile jälle ühe kohustuse turjale, samas kui mehed kasutavad teie meelest naisi ilma igasuguse õrnuse ja helluseta nagu asju. Mehed, ärge hõõruge hea­meelest käsi, et teie ei peagi tegema seda, mida teile siiamaani peale on sunnitud. Teadke, et ühe seksuaalsuhte lõpp määrab järgmise seksuaalsuhte alguse. Kui mõlemad on andjad, siis seksuaalelu kvaliteet paraneb pidevalt ja mõlemad on õnnelikud.

Naine, kes armastab, on alati kuum. Kui mees võtab selle armastuse vastu, siis naine jääb alati kuumaks. Kust teab isasloom, et kuskil kaugel on indlev emasloom? Süda ütleb. Süda käivitab meeled tunnet kontrollima ja niipea kui nina kinnitab, et tunne oli õige, lendab isasloom kohale. Nii kutsub ka armastava naise süda meest ja mees lendab.

Tõeline armastus, erinevalt emotsionaalsest armumisest, ei sega millegi muu tegemist. Ta ei kiirusta, sest ta ei jää kunagi hiljaks. Naise armastus mehe südames paneb mehe südame rahulikumalt ja jõulisemalt põksuma ning mees tuleb. Ta töö ei veni pikemaks, aga tal ei jää ka midagi tegemata. Ta ei unusta ennast sõprade seltsi napsitama, sest tal pole vaja oma pingeid maandada. Ta ei õgi enam mööduvate naiste kehavorme, sest teda kutsub tõeline armastus. Tal pole truudusega probleeme. Tarvitseb tal ainult uksest sisse astuda ja naisele pilk heita, kui ta saab aru, et tunne ei petnud teda.

Mees tunneb, millal on õige moment naisele märku anda, et kutse on vastu võetud. Pilk, naeratus, hingetõmme, toon, sõna, puudutus - ja nainegi on kindel, et mees on ootel. Selline kirge kasvatav eelmäng võib ka abielus olles kesta tunde, kuni neil kahel on võimalik segamatult üheks saada. Armastavate inimeste seks on eel- ja järelmänguga nii seotud, et kumbki ei saa öelda, millal see algas ja millal lõppes.

Kes on kasvõi üks kord elus midagi taolist läbi elanud, see saab aru, kui vajalik on seks ja kui labaselt kõlab ükskõik kelle suust öeldud: "Mulle meeldib seks!" Sama labane kui pühaduse patuks pidamine samas pühadusest aru saamata. Meeldimisest saab hõlpsasti mittemeeldimine. Ebameeldiv seks tekitab ahastuse, sest inimene ei suuda aru saada, miks ta seda pattu teeb. Selline seks on tegemine, panemine, keppimine, vihkamine. See on tegevus väljaspool armastust, mis õnne ei too.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.