Kõige raskem süütunne

Missugune on kõige raskem süütunne? See on religioossest hirmust sündinud religioosne süütunne ehk patt. Raskus on allasurutud kurbus. Kui palju pisaraid on valatud patu pärast, seda teab ainult Jumal. Oleme patused ainuüksi seepärast, et oleme naisest sündinud. Ja hoidku Jumal naiseks sündimise eest! Seda peetakse praegugi veel madala arengutasemega rahvaste juures nii piisavalt suureks surmapatuks, et vastsündinud tütarlaps võidakse ilma igasuguse süümepiinata tagasi Jumala juurde saata.

Mis on patt? Kas Te oskate mulle öelda?

Kui ei oska, siis Te olete patune inimene, kellel ei ole õigust oma ajusid kasutada, et midagi enda jaoks selgeks mõelda. Patune inimene peab tundma, mõtlema, rääkima ja tegema nii, nagu ülaltpoolt kästakse. Kes käsib? Eks ikka see, kes asub ülevalpool. Lapsele on need vanemad, kasvatajad, õpetajad, ühiskond. Religioossele inimesele vaimulik kantslis. Ateistile see, kes parasjagu riigitüüri hoiab.

Patusele inimesele on lubatud ainult koeralik truualamlikkus. Koer peegeldab peremehe olemust. Kui sõbralikkuse maski kandev peremees tahaks vihatud naabrile hambad kõrri lüüa, siis koer läheb ja lööb hambad naabri säärde. Kas koer saab selle eest kiita? Ei, ta saab naabri silma all keretäie, et naaber teaks, kui hea on koera peremees ja kui halvasti tal on koeraga vedanud. Rumal naaber, kes oma peaga ei mõtle, saab niimoodi ninapidi veetud. Iseendast alates ja maailmaga lõpetades toob tarkus rumaluse alati ohvriks. Koer on koer, aga kui inimesel on patukompleks, siis ta on hullem kui koer. Hirm, et kui ma isandat ei teeni, siis ma olen süüdi, kasvatab pattu, sest nii ehk naa olen süüdi ikka.

Öelge, palun, miks neitsi Maarja on igavesti neitsi Maarja? Kas tema polegi suguelu elanud, mehelt seemet saanud, last sünnitanud?

Neitsi Maarja jäi pühast vaimust käima peale, kirjutatakse Piiblis. Kas Te usute seda? Kui ei usu, siis miks? Kui usute, siis püüdke oma sõnadega seletada, kuidas see praktiliselt toimus. Kui Te pole selle peale mõelnud, siis on vaja hakata mõtlema.

Mida tähendavad need sõnad Piiblis? Ärge pahandage, kui ma imestan, et inimene ei ole enda jaoks selgeks mõelnud asju, mida tõena kuulutatakse, aga mille loogika tõega kuidagi kokku ei sobi. Miks inimene ei mõtle ükskõik missugust eluprobleemi enda jaoks selgeks? Sest patt ei luba. Kui me oskaksime Piiblit lugeda, siis me saaksime aru, et Piibel räägib vaimsest elust ja selle väljendumisest maisel tasandil.

Piiblisõna nagu igasugune sõna on keha, mille hing on selle sõna mõte. Ilma mõtteta ei öelda ega kirjutata ühtegi sõna, nagu ilma olemasolu­mõtteta ei eksisteeri ükski keha. Iga mõtte taga on idee, miks see mõte üldse välja käidi. Kes sellest aru ei saa, see ei saa aru ka Piiblist, olgugi et võib Piiblit peast teada.

Maine mees on vaimses mõistes vaim, maine naine on vaimselt hing. Kui nad armastuses ühinevad, tekib keha.

On suur vahe, kas inimesel ei ole süütundeid või ta ei tunne neid, sest ta on nad varjusurma surunud. Kui inimesel ei ole süütundeid, siis ta on puhashing nagu neitsi Maarja. Puhashinge jaoks on elu püha ja kõik, mis elu talle annab, on püha. Elu andis neitsi Maarjale mehe ja neitsi Maarja võttis mehe vastu nagu oma Püha Vaimu, et õppida teda kogu elu jooksul tundma nagu iseennast. Esimeseks praktiliseks tundmaõppimiseks läks ta mehega voodisse ja sigitas seal temaga lapse, kelle hing on puhas nagu ta ema.

Me kõik teeme nii, ainult et meie suhtumine on teistsugune ja sellepärast me kannatamegi. Vaevalt jõuab elu meile vastassugupoole anda, kui me hakkame teda mõõtma, kaaluma, hindama, kõik­võima­­-likul kombel proovile panema, veendumaks, et tegime kasulikku kaupa. Arvame, et tunneme teda, kui teame ta füüsilisi parameetreid, ja edasine tundmaõppimine ei tule sageli kõne allagi. Tegeleme temast kõige selle väljapressimisega, mis pressida annab, ja oleme rahulolematud, kui rohkem ei saa. Võime ennast õigustada: "Mina nii ei mõelnud," aga see on veel hullem. Inimeseks olemine eeldaks ikkagi, et me mõtleme, enne kui teeme.

Hiljuti oli mul jutuajamine protesti täis tõsimeelse usklikuga, kellel oli küll igaks elujuhtumiks piiblisalm peast võtta, aga lapsi ei saanud ta sellele vaatamata. Ta väitis: "Piiblis on öeldud, et neitsi Maarja oli juba enne mehega voodisse minekut rase." Küsisin: "Kas Piiblis on öeldud, et ta oli füüsiliselt rase?" Sellepeale sattus naine segadusse. Seda polnud öeldud. Tema jaoks oli vaimus rase ehk vaimselt rase olemine midagi ennekuulmatut. Ürgema tunne oli temale tundmata, sest talle polnud seda õpetanud ei ema, vanaema ega vanavanaema. Neitsi Maarja oli seda õppinud oma eelnevatelt sugupõlvedelt, kes suhtusid elusse loomulikult, mõtlemata välja pattu, mida pole olemas. Nad ei olnud nii targad, et mõelda välja idiootlikke totrusi. Nad olid arukad. Nad oskasid elada ja andsid oma oskused edasi järeltulevatele põlvkondadele.



NÄIDE ELUST.

Rääkisin neitsi Maarja lugu ühele naisele jaanuari alguses. Naine haaras oma peast kinni ja oigas: "Oh, oleksin ma seda teadnud kuu aega varem!"

Ta oli jõulueelsel ajal oma 6-aastasele tütrele Lastepiiblit lugenud. Ju oli piiblijutt selles elutähtsas aspektis laste jaoks nii ümmarguseks ja umbmääraseks tehtud, et tüdruk ei jäänud sellega rahule. Terane laps, puhashing, suhtub elusse ausalt ja tahab, et ka temale samaga vastatakse. Vanemad, kes oma lapsepõlve ei mäleta ja kes oma lapsikust häbenevad, on selle unustanud. Olles valdavas enamuses suured unustajad, on täiskasvanud mõelnud laste tarbeks välja kõikvõimalikke udujutte, et häbiväärset tõde varjata. Pole võimalik, et nad ei mäletaks, kui palju on nad ise analoogse olukorra pärast kannatanud. Vaatamata sellele kordavad nad oma laste kasvatamisel oma vanemate vigu.

Niisiis rääkis tark ema tarka juttu, aga tütar ei jäänud rahule. Ema selgitas üha uuesti ja põhjalikumalt, ise häbi pärast juba maa alla vajumas, aga hakkama ei saanud ikkagi. Lõpuks ütles tütar armulikult: "Las ma räägin sulle ise." No, mis parata, kui ema nii rumal on.

Ema üllatus muutus minu juttu kuuldes ¹okiks, sest pisikene tüdruk oli rääkinud praktiliselt sama. Tema küsimuses kõlas õudus: "Püha Jumal, kust ta seda kõike teadis? Kas sellist asja on siis võimalik iseenesest teada?" On küll. Kõik elutarkused tulevadki iseenesest. Vaja on ainult teada, mida see tähendab.

Kõik eluline on pärit algallikast, mis on kui mittemateriaalne punktikene meie füüsilise keha südame keskel. Kes on Mina Ise, see usub iseendasse ja see teab ükskõik kui kaugest inimkonna minevikust seda, mida on talle hetkel tarvis. Tema jaoks ei ole see ei hea ega halb. See lihtsalt on nagu on.

Need teadmised on kõigis inimlastes, aga välja ütlevad selle ainult need, kellel on õigus oma suud lahti teha. Teisiti öeldes need, keda sündimisest saadik inimeseks peetakse. Sellel tüdrukul oli õnn olla laps niisugustele vanematele, kes siiamaani olid osanud lapses inimest näha.

Annaks Jumal, et nad oskaksid seda ka edaspidi!

__________________________________________

Seks ja seksiprobleemid puudutavad igat inimest ja on talle just nii tähtsad, kui tähtis on talle ta enda elu. Seksiga armastusest ta ju algab. Kes seksi vastu avalikult huvi ei tunne, teeb seda vaikselt omaette. Keda enda seks ei huvita, seda huvitab teiste seks. Igaüks õpib lihtsalt omamoodi. Seksi halvustamine ja patuks tembeldamine tähendab elu algenergia halvustamist ja hävitamist. Niisuguse mõttelaadiga me terved olla ei saa.

Lapsi on vaja sigitada armastusest,

neid on vaja lasta kasvada välja armastusest,

neil on vaja lasta rääkida armastusest.

Kui perekonnas on armastussuhted, siis on vaja lastele seletada, miks kõigil inimestel nii ei ole, et lapsed poleks kodust minnes nagu pesast kukkunud linnupojad. Kui enda perekonnas ei ole armastusega asjad korras, siis on vaja lapsele rääkida, miks ei ole, et ta vanemate vigadest õpiks. Vastasel juhul ta kordab ja võimendab vanemate vigu.

Kui armastussuhted on korras, siis ei teki valehäbi, rääkides lapsele laste sigitamisest ja sünnitamisest. Lapse puhas hing ei pea midagi loomulikku halvaks ega inetuks. Tal ei teki perversseid huvisid ega tahtmist teiste ees oma teadmistega uhkeldada, sest ta tunneb täpselt, mis on peresisene pühadus ja mis mitte. Lasteaedades on armastusest rääkimine hädavajalik, et lapsed, kelle vanemad ei täida oma rolli, saaksid hinge puhtaks rääkida. Rääkimata rääkimised ja tegemata tegemised on koorem hingel, mida kooliealine laps juba häbeneb rääkida. Hirm, et mind sellisena, kui ma olen, ei armastata, varjab kõike, mida see laps peab häbiväärseks.

Patt on stress, mis automaatselt kohustab inimest oma pattu lunastama. Seega on kohusetunne ja kohustused patu tagajärg. Seni kuni inimkond ei olnud oma süütundeid patu tiheduseks kogunud ja kasvatanud, polnud ka kohustusi. Seega elasid inimesed inimeste elu. Nad oskasid ise oma elu eest vastutada.

Inimene ehk Vaimolend ehk Armastus tuleb siia ilma, et elada.

Täpsemalt: elu on Armastus. Inimene tuleb, et armastada.

Veel täpsemalt: Armastus tuleb, et armastada:
et anda endast, mida anda on.

Väljamõeldud patu pärast on ta sedasama tegema kohustatud.

Aga kohusetundlik armastus ei ole Armastus.

See on seks.

Ja kohusetundlik seks ei ole seks.

See on töö.

Orjatöö.

Hooratöö.

HOORA ENDA SEES OLEKS MEIL KÕIGIL
VAJA VABAKS ANDA.

On vaja parandada religiooni viga endas. Religioon on maine institutsioon, mis esialgu tekkis selleks, et ühendada inimkarjad inimkonnaks. Kuna ühendamine ja lahutamine on ühe terviku kaks otsa ja üks ilma teiseta ei eksisteeri, siis küllap on selge, et ühendades ta lahutab ja lahutades ühendab. Idee on ilus, aga teostus kehv nagu paljudel asjadel maa peal. Kes oskasid vastu võtta üheks olemise idee - millega teha tasakaalukalt seda, mis on võimalik -, on õnnega koos. Need, kes võtsid omaks religiooni ja klammerdusid temasse, on siiani lõhestunud isiksused, kui psühholoogilist terminit kasutada.

Millegi vastuvõtmine või omaksvõtmine on kaks täiesti eri asja.

Religioon oma kirikutega oli ja suuresti on praegugi inimkonnale vajalik nagu tara lasteaia ümber, et lapsed laiali joostes hukka ei saaks. Ta koondas inimesi kollektiiviks. Kui inimkond oli kasvanud kooliealiseks, siis ta ei vajanud enam tara. Ta vajas õpetajat, kes seisaks lastekarja keskel ja õpihimulisi ligi tõmbaks. Õpetaja tuligi, seisis laste keskel ja õpetas armastama ligimest nagu iseennast. See tähendab: õpetas, et armasta ennast, siis oskad armastada ka ligimest.

Religioonile oli see ohtlik, sest religioon oli juba maitsnud rumalatega manipuleerimise maitsvaid vilju. Nüüd tuli keegi ja õpetas, kuidas rumalus arukuseks muutuks. Tark religioon pani Õpetaja kõrvale peibutiseks kullasära ja meie läksime õnge. Lasksime Õpetaja risti lüüa ja hakkasime ennast patusena tundma. Enesekaitseks aga nimetame patuseks teisi. Oskamata juhtunust tõeseid järeldusi teha, oleme oma patukompleksi iseendast suuremaks kasvatanud. See tähendab: oleme kasvatanud patu oma iseloomujooneks. Kristus andis meile meie rumaluse juba ette andeks, aga meie ei ole endale siiamaani oma pattu andeks andnud.

Loogiline maine mõistus on meeste privileeg. Religioosne meessugu kasutas oma mõistust kõigepealt rumalama naissoo allasurumiseks, mõistmata, et alandades naises inimest, hävineb naise oskus armastada. Meesenergia ilma naisenergiata on määratud hukkumisele. Religioosne mõttelaad hävitab sel kombel iseennast ja iseenda väljendust füüsilisel tasandil - inimese aju -, muutes selle skisofreeniliseks. Olles kinni möödunus ja pidades ennast paremaks, lakkab ülendumine ja ülendamine, mis iseenesest on inimesena hävinemine. Jätkub alandamine.

Patuseks nimetatud ja alandatud naine on küll odav kaup, mida kergelt saab, aga mees, kes sellist kaupa omab, pole ise samuti midagi väärt ja mees tunneb seda. Seega alandades naist, alandab mees iseennast. Ta võib naise hiljem üle kullata, aga eneseväärikust kullaga ei tõsta. Varandusega samastunud inimene tunneb, et ta elu ei ole midagi väärt. Nii muutub tunne, et mina ei ole midagi väärt, tundeks, et elu ei ole midagi väärt. Edasi tuleb juba tunne ja teadmine, et seda, mis ei ole midagi väärt, võib südametunnistuse piinadeta hävitada.

Elu on selline, missugusena inimene temasse suhtub. Patt on see, mida me patuks peame. Patu eitamine ja patutegemise endale keelamine ei tee patukompleksi karvavõrdki vähemaks. Hoopis suurendab, sest põgenemine ja protest patuseks olemise vastu kogub pattu. Tõestamine, et ma ei ole patune, teeb asja veel hullemaks.

Patuga hirmutamine peaks inimese patust ehk lihahimust ehk seksist eemale peletama. Kuhu? Vaimsusesse, võiks loota. Samas ei lase patu energia inimesel ei nähtamatust tunnetada ega sellega isiklikult suhelda, sest Jumalaga suhtlemine on olnud religioosne privileeg. Teisiti öeldes on kirik võtnud endale õiguse elada ära lihtsurelike vaimne elu. Et see aga võimalik pole, siis on kirik inimesi alati petnud lubadustega, mida pole võimalik täita. Kas teadlikult, see tähendab kuritegelikult? Vaevalt küll, sest ka paljuõppinud teoloogid on inimesed, kes koos inimkonnaga inimesena arenevad. Nende süü ehk patt on selles, et nad on endale teadaolevaid salateadusi kasutanud mitte rahva harimiseks, vaid rahva alandamiseks. Olles seepärast ise patused, nimetavad nad rahvast patuseks, sest teises nähakse alati vaid iseennast. Kõik valitsejad näevad.

Religioon teeb inimesest süüdlase, kes TEAB, miks ta kannatab.

Ateism teeb inimesest süüdimatu, kes EI TEA, miks ta kannatab.

Ühed õnnetused on mõlemad. Eelmiste reinkarnatsioonide patukompleks võib olla nii suur, et alateadlik hirm seda suurendada sunnib kõige tänapäevasemaid, igas muus mõttes moodsaid inimesi elama üksi. Naljatlev patulunastusjutt väljendab nende elu olemust rohkem, kui nad arvata võivad. Endiste aegade nunnad ja mungad on tänapäeval vanatüdrukud ja vanapoisid, kelle üksindusse pagemine probleemi ei lahenda. See tähendab, et nende patt, mida nad lihasuretamisega olematuks püüavad teha, kandub üle järgmisse ellu, sest materiaalsete kannatustega vaimsed probleemid ei lahene.

Selline patulunastus on enesepettus. Seepärast ei ole neil ka haigusi vähem. Vähki on isegi rohkem. Olen pikaajalise günekoloogipraktika jooksul kuulnud paljusid naisi oma neitsilikku lihasuretamist kahetsemas, sest surma palge ees pihitakse arstile kõigest. Paljud neist surmahirmus naistest on siiamaani elus ja õnnelikud. Nad on täitnud oma lubaduse, et kui ellu jäävad, siis otsivad omale mehe. Ei pirtsuta enam, ei nõua paremat, ilusamat, targemat, rikkamat, mehemat ja mida kõike veel.

Kui inimene elab suguelu armastusest, siis see on armastus. Tulemuseks on õnn.

Kui inimene elab suguelu hirmust, siis tulemus on hirmutav. Kui süütunnetest, siis tulemus on süüdistav. Kui vihast, siis tulemus on vihastav. Igapäevane viha, mida vihaks ei nimetata, on tõestamine. Kui inimene elab tehes seda on tulemuseks patt ja sellele vastavad haigused.

LÕPPKOKKUVÕTTES ON IKKAGI KÕIGE
VAJALIKUM STRESSI VABASTAMINE.

ILMA SEDA TEGEMATA VÕIME PATTU TEHA
VÕI MITTE TEHA,

TULEMUSEKS ON IKKAGI PATT.

TUNNE MÄÄRAB.



KUI TUNNE ÜTLEB, ET SEE ON PATT, SIIS SEE ON PATT.

KUNA PATT ON SUUR HÄBIASI JA HÄBI TAPAKS,
SIIS ELU NÄITAB, ET

KERGEM ON HÄBI HÄBENEMISEGA TAPPA, KUI VABAKS ANDA.

TEISITI POLE SIIANI OSATUD.

KAHJUKS TÄHENDAB KERGEMA VASTUPANU TEED KÄIMINE VAIMSET ENESEHÄVINGUT.



Patt tekitab kõiki suguelu ja suguelunditega seotud probleeme:

  • sugutungi suretamist ja väärastumist,
  • sugufunktsiooni häireid,
  • suguelundite haigestumist ja
  • järeltulevate sugupõlvede olemasolu probleeme.

Inimene, kes tahab tõsimeelselt oma patust lahti saada, võib haiguse tõttu suguelunditest ilma jääda, aga patukompleksist mitte. Patt on vaja teadlikult vabaks anda. Vastasel juhul, kui püüame oma pattu ükskõik kuidas heaks teha, surume oma süütundeid alla ja muudame nad tundetuseks. Tulemuseks on järjest tõsisemad seksuaaleluhäired. Kui tekib tunne, et suguelu polegi tarvis, siis on oht, et jääte ilma mitte ainult sugufunktsioonist vaid ka suguorganitest.

Naine ja mees, kes püüavad oma suurte süütunnete kompenseeri­- miseks teineteisele järjest enam head olla ja head teha, jõuavad aastatega selleni, et elavad koos nagu õde-venda. Väljaelamata seksuaalenergia koguneb ja kuhjub. Selle asemel, et oma suu lahti teha ja probleemid selgeks rääkida - kasvõi selgeks riielda-kakelda -, hoiavad eriti head inimesed oma hambad kõvasti risti ja saavad lõpptulemuseks eriti halva haiguse. Halvaks haiguseks on nimetatud tavaliselt sugunakkusi, aga need pole sugugi kõige halvemad haigused.

Kui on probleem, siis on vaikimine ja hea näo näitamine kõige ohtlikum. See on probleemi mahasalgamine ehk mittetunnis­-tamine ehk seksuaalne egoism, mis ei arvesta ei enda ega teise loomulikke vajadusi.

Kui olete hädas oma väljaelamata seksuaalsusega, aga teine on kõrval täiesti ükskõikne, siis vabastage oma varjatud apaatiat ja patukompleksi. Ärge oodake passiivselt, enda hinge vägistades ja vooruslikku abikaasat mängides, et teine muutub. Laske oma stresse ja abikaasat vabaks. Küllap tasapisi kogete, et Teie muutudes muutub ka tema. Kui trots ei lase, siis teadke, et Teie egoism ei lase, ja andke ka seda vabaks. See ei ole kerge töö, kui arvate, et teete seda perekonna säilitamise nimel. Kui teadvustate, et kõike, mida inimene teeb, teeb ta kõigepealt endale, siis ei ole see enam nii raske.

Olukorras, kus teineteise jaoks ei ole enam tundeid, on kõige kergem lahku minna. Te teate juba, mida tähendab tundetus. Teate, et tundetusele ehk apaatiale on iseloomulik muutmine, purustamine, hävitamine. Enne kui perekond saab purustatud, on aastaid püütud partnerit muuta, tundes, kuidas teine järjest tundetumaks müüriks muutub. Rohkem kogevad sellist efekti naised, kes püüavad muuta meest emotsionaalsemaks. Hirmust meest kaotada hakkab selline pettunud naine teadlikult ja tahtlikult oma tundeid suretama, lootes, et kui ta on mehega samasugune, siis on mees rahul. Tagajärjed on veel hullemad. Vihavaen selle vastu, keda õnnelikuks taheti teha, muudab inimese ärevaks. Hirm, et keegi saab minu vaenulikkusest, vihkamisest aru, võib hea inimese lausa paanikasse ajada. Ongi käes psühhiaatriline haigestumine.

Tuletan meelde, et inimest saaks muuta ainult tema mõttemaailma ehk põhimõtteid muutes. Tegelikult pole seda võimalik teha. Inimese võib ära tappa, aga teisiti mõtlema panna mitte. Ainult tema ise võib hakata teisiti mõtlema. Tahtmine teist inimest muuta püsib sellele vaatamata ja otsib võimalusi, kuidas seda teha. Nii on avastatud, et mida ei saa halvaga, seda saab heaga, aga hea on petlik. Seda relva kasutades ei märgata, et teine vastab samaga. Lõpuks on kõik asjaosalised vale vangis ja ainsaks väljapääsuks saab kõigi nelja tuule poole laiali jooksmine. Alles hiljem saadakse aru, et oma probleemide eest ei jookse keegi ära. Probleem hakkab korduma, kuni inimene taipab oma stresse inimlikult kohelda.

Kes teab, et ta on patune, see määrab ennast kannatama. Ta ei otsigi muud väljapääsu, sest teab, et ta peab kannatama. Seda on inimestesse sisendatud aastatuhandeid ja inimesed on sellega harjunud. Et harjumine on sõltuvus, siis sellest sõltuvusest patu tegemine aina süveneb. Inimene peab ennast seepärast aina halvemaks ja häbeneb iseennast, kuni on veel tundeid, mida häbeneda. Tundetuks muutudes ei tee talle haiget ükski hinnang. Ta ise hakkab teistele haiget tegema. Patuga leppimine on apaatia - inimliku osavõtlikkuse puudumine.

Kes ei oska patuga midagi peale hakata, see paneb patule teise nime, arvates, et see on nüüd hoopis teine asi. Vaimsusesse pürgijad räägivad, põhjendavad ja õigustavad kõike karma mõistega. Ka oma haigusi, sest siis on kergem kannatada. Samasugust psühholoogilist toimet avaldab teadmine, et haigus on patu lunastus. Ma ei saanud kaua aru, kuidas surmahaiguse käes vaevlevad religioossed inimesed saavad öelda, et nad on õnnelikud. Nüüd tean: nad on õnnelikud seepärast, et meeletu hingepiina asemel tunnevad nad füüsilise keha surmavalu. Süütunnetest põhjustatud hingepiin on muudest hädadest hullem ka sellepoolest, et see ei lase surra. See annab inimesele aega, et oma vigu mõista ja neid parandada, olgugi et see aeg on täis piina.

Nii patt kui ka karma on muutuvad suurused, aga neid muuta saab ainult inimene ise. Jutt, et vanemate patud nuheldakse laste kaela, on poolenisti õige jutt. See tähendab, et oma patususega tõmbame omale sarnaste pattudega lapsed. Laps kannatab tõesti, aga oma kannatusega ei saa ta meie elu vaimset õppetundi meie eest ära õppida. Kui me saame oma lapse kannatust läbi elades aru elu seadustest, siis on tema kannatus asja ette läinud. Laps on oma kannatustega meid õpetanud ja meie oleme õppinud. Samuti võib laps õppida vanema kannatusest ja ise seejärel vähem kannatada.

Elu on tõsine asi, aga surmtõsine on ta neile, kelle jumalakartlikkus eelmistes eludes on olnud eriliselt suur. Aga olgu hirm kui suur tahes, loodusseadused on temast üle. Loodus annab naisele mehe ja mehele naise. Tunne määrab elu. Tunne, et ma ei teinud pattu, ja teadmine, et ma tegin pattu, lasevad inimesel edasi elada. Ta peab küll enda tegemisi teiste eest varjama, ent sisimas võib ta isegi õnnelik olla. Aga tunne, et ma tegin pattu, ja teadmine, et ma ei teinud pattu, vallandavad viha iseenda nõrkuste ja vastassugupoole kui minu nõrkuste ärakasutaja vastu. Nii algavadki haigused.

Ma ei küsi enam, missugune on kõige suurem viha. Dogmaatilisel ehk religioossel vihal on veel üks ilus nimi. See on püha sõda. Neist räägib ajalugu, aga meie haigused räägivad sellest, kuidas me peame iseenda vastu püha sõda. Iseendaga hingepuhtuse nimel võitlemises jääme alati kaotajaks sel lihtsal põhjusel, et püha sõda iseenda vastu on eneseohverdus.

Eneseohverdus on enda tõsimeelne karistamine oma patususe pärast ja selle õigeks pidamine. Mida primitiivsem on inimese arengutasand, seda universaalsemaks patu lunastamise mooduseks peab ta nii enda kui ka teiste ohverdamist. Süütu neitsi ohverdamine on ajalooliselt teada meile kõigile. Ohverdatud on kõike, mida mõistus suudab välja mõelda: varandust, loomi, inimesi; vanemaid, lapsi, iseennast. Sealjuures on ohver alati pidanud kannatama teiste pattude lunastamiseks. Paljude taassündide jooksul täiustunud kaasaegne arenenud inimkond ei ole enam nii rumal. Aga nii rumalad oleme küll, et arvame, et peame kannatama teiste pärast. Lõpptulemus on sama.

Eneseohverduse iseärasused määravad haiguste iseärasused. Naisel, kelle kohta võib öelda, et ta on süütus ise, on sageli naissuguorganite talitlushäired. Miks? Sest naine, kes pidas ennast eelmistes eludes hirmus patuseks, sunnib ennast selles elus ingel olema. Ta on ennast vastavalt moraalinormidele nii vaos hoidnud, et võib kätt südamele pannes vanduda: ma pole ei enda ega teiste suhtes kunagi mingit pattu teinud. Anekdoodis viibutatakse sellise väite peale sõrme ja öeldaks: ära ole nii kindel. Me keegi ei tea täpselt, missugust pattu oleme teinud eelmistes eludes. Üks on kindel: vabaks anda pole me seda osanud. Ei aita ka teadmine, et pattu pole olemas, sest väljamõeldud patt on ikkagi patt, mis istub inimese sees ja teeb oma tööd seni, kuni inimene ta endast vabaks annab.

Lühidalt:

1) Kõige suurem hirm on religioosne hirm, mie ei nimetata hirmuks. See on teadmine, mis hirmutab.

2) Kõige suurem süütunne on religioosne süütune, mida nimetatakse patuks. Patt tekitab häbi ja kannatust, mis tapavad tundeid.

3) Kõige suurem viha on religioosne viha, mille nimi on püha sõda. Püha sõda iseenda vastu oma patususe pärast on eneseohverdus.


ENESEOHVERDUS ON AINEVAHETUSHÄIRETE TEKKIMISE ALGSTRESS.

Kui ei oleks ainevahetushäireid, siis poleks haigusi.

Teisisõnu - kui poleks dogmasid, siis poleks hädasid.

Kuna dogmad tekivad hirmudest,
siis olemegi jõudnud ringiga tagasi algusesse.

See tähendab, et kui vabastate oma hirme,
siis vabastate ka kõiki teisi stresse.

Aastatuhandeid on seksi patuks peetud, mis on viinud patu eitamiseni tänapäeval. Tahtmine pattu eitada võib olla nii meeleheitlik, et inimene pigem sureb, kui räägib oma patustest vajadustest. Eriti hull on see probleem ülisõnakuulelike hirmunud naiste jaoks, kes peavad keha roojaseks. Kui sellisel naisel kaob menses, siis ta võib koguni rõõmustada, saamata aru, et tema ebanormaalne puhtus on mõne raskema haiguse sümptomiks. Ta on rahul, et on suutnud tappa oma patused vajadused.

Mehed oma tahtmises olla pühad ei anna oma himude suretamises nii lihtsalt alla, sest mehe elu tähtsaim ülesanne on sigitada järeltulevaid põlvkondi, tagada elu Maal. Nende hing ei ole puhas, kuni nad seda ei ole teinud, isegi kui nende usk nõuab vastupidist. Seepärast ajavadki pattu eitavad mehed südame ja suguelundid segi ja teevad oma tegemisi, nii kuis jõuavad. Nad ei võta endale tehtud vigade eest vastutust, sest nende uhkus ja ego ei tunne vastutust. Kui teised nende südame­- tunnistusele koputavad, siis kasvab nende väljakutsuv protest veelgi.

Naistes tekitab protest patu vastu hüperseksuaalsuse ehk kõlvatuse, mille puhul ei aita ei ilus moraalijutt ega põrgutules põlemisega hirmutamine. Inimene on oma stresside käes võimetu. Lihahimu vaigistamine annab tulemusi niikaua, kuni jätkub jõudu see alla suruda. Keegi meist ei tea, millal selle stressi kogumise anum täis saab. Paljudel on see aeg möödas. Paljudel on käes. Nii mõnelgi seisab see ees.

Inimene õpib ennast keha kaudu tundma kogu elu jooksul. Mida otstarbekamalt ta aega kasutab, seda täiuslikum on tulemus. Vanemate kogemused võimaldavad õppida kiiremini ja väiksemate kannatustega. Sellisest inimesest peetakse lugu, teda tunnustatakse. Keda tunnustatakse, seda tuntakse. Tunnustus perekonnalt, ühiskonnalt, inimkonnalt aitab luua ühendvälja, mis on võimsaim edasiviiv jõud. Patune inimene kardab tunnustust, isegi kui ta seda tahab.

Religioosne patune läheb külast, kus teda silmas peetakse, kloostrisse. Et saada rahu.

Ilmalik patune läheb külast, kus teda halvustatakse, linna. Et ka rahu saada.

Nagu võite arvata, rahu ei saa kumbki, sest rahu pole võimalik saada. Kes endale ise rahu ei anna, see ei saa seda ka teistelt. Põgene, kuhu tahad.

Patu mõiste on ajapikku religioosselt sugupooltevaheliste suhete vääritimõistmiselt laienenud kõigele. Kõigel on ju kaks otsa ehk mees- ja naisenergia. Tänapäeva ateisti võib kõiges süüdistada: nii selles, mida ta on teinud, kui ka selles, mida ta ei ole teinud. Et religiooni käest pageda ja inimesena ellu jääda, on ateism hakanud religioosset pattu lihtsalt eitama. Vaatamata sellele on igas inimeses olemas nii religioossust kui ka ateismi.

Religioossus inimeses teab, et ta on patune.

Ilmalikkus inimeses teab, et ta ei ole patune.

Konflikt nende kahe poole vahel suureneb, kui inimene on üksi. Üksindustunne hirmutab ja muudab inimese kõige suhtes vaenulikuks. Inimmassis võib selline inimene olla pidevalt ründevalmis, sest ta ei usalda kedagi. Hirm inimeste ees muutub vihaks inimeste vastu, tekitades inimeses tunde, et ka teda vihatakse. Eemaletõugatu tunne muutub teadmiseks. Iga tavaline jutt eetikast ja moraalist tekitab vastumeelsust, peletades inimese sinna, kus pakutakse midagi erilist ja ennekuulmatut. Need on kõikvõimalikud usulahud ja sektid, kus inimestele sugereeritakse: "Meie keskel oled sa parem kui nemad."

Moraali jutlustamine moraalne olemata kasvatab patu eitamise avalikuks protestiks ehk väljakutsuvaks seksuaalseks käitumiseks. Mida rohkem on oma vooruslikkuse käes kannatavaid võltsvagat-­ sejaid, seda rohkem on ka väljakutsuvalt häbituid seksuaalteenuste pakkujaid. See tähendab, et võltsmoraal hävitab moraali. Mõlemapoolne leppimatu viha vastaspoole vastu kasvatab mõlema patukompleksi.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.