Ainevahetus

Kõiksusega üks olemine tingib suhtlemise kõigega nii vaimsel kui ka materiaalsel tasandil, kuigi ainevahetusest rääkides tekib kõigil ettekujutis materiaalsest ainevahetusest.

Niisiis on olemas kaks teineteist peegeldavat ainevahetust:

VAIMNE AINEVAHETUS MAINE AINEVAHETUS

See on SUHTUMINE JA SUHTLEMINE ehk tunnete, mõtete ja sõnade vahetamine.

Ainevahetus on korras, kui suhtumine ja suhtlemine on vastavuses.

 See on keemiliste ainete vahetamine väliskeskkonna ja keha, aga ka keha erinevate piirkondade vahel, mis peegeldab inimese suhtumist ellu ja suhtlemist eluga.

Elu on mateeria liikumise eriline vorm. Elusorganismide elu aluseks on ainevahetus, mis uuendab pidevalt organismi koostist. Kui lakkab ainevahetus, siis lakkab ka elu. Elu ehk ainevahetuse elementaar-­ protsessid toimuvad rakus. Ainevahetusega on lahutamatult seotud energiavahetus, milleta pole elu võimalik. Energeetiliselt on organismid avatud süsteemid, mis hangivad eluks vajalikku energiat väljastpoolt. Kui selle energia liikumine häirub, siis häiruvad ka ainevahetuse elementaarprotsessid rakus, mis ongi haigus. Pole olemas ühtegi tervisehäiret, mille puhul ainevahetus ehk metabolism korras oleks. Nii räägitakse ainevahetusest teaduse keeles. Oma teaduslike teadmiste värskendamiseks kasutasin selle peatüki kirjutamisel Eesti Entsüklopeedia abi.

Mis ainevahetus iseenesest on, selle peale ei mõtle enamik inimesi üldse, enne kui ainevahetus on korrast ära läinud. Isegi siis mõistetakse ainevahetuse all sooletrakti tööd. Kui kõht iga päev läbi käib, siis ollakse kindel, et ainevahetus on korras. Kui kõht on kinnine, siis öeldakse, et ainevahetus on korrast ära. Tegelikult on ainevahetus üks keerukamaid valdkondi meditsiinis, sest inimese mõttemaailma keerukamaks muutumisega muutub keerukamaks ka ainevahetus. On naiivne loota, et meditsiin kui tagajärgede likvideerija suudaks täiuslikult ravida haigust, mille põhjuseks on väär mõte.

Ainevahetus ehk metabolism koosneb anabolismist ja katabolismist. Need on üheaegselt toimuvad teineteisele vastupidised protsessid. Siit edasi algab põhimõtteline ehk järjestamise erinevus.

Teaduse keeles algab metabolism anabolismist. Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise ehk assimilatsiooni tulemusena organismi koostisosad. Anabolism on vaimses mõttes vastu-­ võtmine. Katabolism on andmine. Kes elab tahtmistega, see tahab kõigepealt saada, alles siis anda, kui kahju ei ole või kui endal väheks ei jää. Kõige kiivamalt hoiab ta omale armastust ja vabadust. Vajaduste järgi elav inimene annab kahjutundeta kõigepealt kõige väärtuslikumat - armastust ehk vabadust ja ta ei kahetse kunagi, et ta seda tegi.

Tasakaalukal inimesel on need kaks vastaspoolt omavahel tasakaalus: vastavalt vajadusele toimub üheaegselt nii teistele andmine kui ka teiste antu vastuvõtmine. Energiad võnguvad tasakaalu-­ koridoris, mis tähendab, et stressid mahuvad inimese sisse ära ja inimene on terve. Tasakaalutu ehk stressides inimene elab põhimõttel tahan - ei taha, mistõttu tema energiad võnguvad järjest kasvavate tahtmiste mõjul üha lähemale haigustele. Mida kauem nad haiguste koridoris võnguvad, seda enam summeeruvad, jõudes lõpuks surma koridori.

Ainevahetuse häired räägivad sellest, et organismi iseregulat-­ sioon ehk autoregulatsioon on häiritud. See tähendab, et inimese iseendaks olemine on häiritud. Füüsiliselt on ainevahetuse reguleerijateks sisenõrenäärmed ehk endokriinnäärmed ehk hormoone nõristavad näärmed. Nende asukoht kehas on tähenduslik.

Sisenõrenääre Elu vaimne aspekt, mille tasakaalu või tasakaalutust näärme seisund peegeldab
Käbikeha ehk epifüüs Uhkus ja häbi ehk valgus ja pimedus
Ajuripats ehk hüpofüüs Iseseisvus ja sõltuvus
Kilpnääre Suhtumine ja suhtlemine
Kõrvalkilpnäärmed Tugevus ja nõrkus
Harknääre ehk tüümus Autoriteetsus ja autoritaarsus
Kõhunääre ehk pankreas Isiksus ja egoism
Neerupealised Elu ja surm
Sugunäärmed Olemasolu ja igavikulisus


Kõik sisenõrenäärmed eritavad hormoone otse verre või lümfi. Ühe sisenõrenäärme haigestumise puhul on kogu organismi, sealhulgas teiste sisenõrenäärmete ainevahetus korrast ära ja inimesele võidakse panna ebakonkreetne hormonaalsete häirete diagnoos. HORMOON TÄHENDAB kreeka keeles LIIKUMAPANEV. Nimi vastab hormoonide toimele nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Igal hormoonil on temale omane liikumapanev toime teatud ainele. Teise hormooni toime samale ainele muudab selle aine omadusi veelgi. Keegi ei tea, kui palju hormoone inimese kehas on, seepärast pole hormoonide lisamisega võimalik keha täielikult terveks teha. Üleliigseid hormoone eemaldada pole samuti võimalik. Teist hormooni lisades saab tekitada nende kahe vahel küll suhtelise tasakaalu, aga mõlema hormooni liiga suure koguse tagajärjeks võib olla mingi uus ja tõsisem haigus. Stresside vabastamine normaliseerib hormonaalse tasakaalu, nii et liigsed hormoonid puhastuvad kehast välja, aga puuduvaid hormoone toodab keha juurde.

Hing teab, mida keha vajab, ja võimaldab kehal teha vajalikku. Ainevahetus toimib nagu keemialaboratoorium, kus üheaegselt toimub kümneid tuhandeid keerulisi keemilisi reaktsioone, mille põhimõtteline olemus on lihtne nagu elu ise. Inimkeha koosneb kõigist keemiliste elementide tabelisse kirja pandud keemilistest elementidest, mis moodustavad omavahel lihtsaid, keerulisi ja väga keerulisi ühendeid, mida nimetatakse toitaineteks. Kõik toiduained koosnevad toitainetest, mida omastades rahuldab keha oma elulisi vajadusi.

Toitained on:

valgud ehk proteiinid ja proteiidid,

süsivesikud ehk sahhariidid,

rasvad ehk lipiidid,

vitamiinid,

vesi,

mineraalained ja

mikroelemendid.

Keha ei omasta otseselt ei toiduaineid ega toitaineid, vaid lagundab need veelgi lihtsamateks aineteks, algelementideks, nii et iga tema rakk saaks algelementide näol materjali, millest oma vajadustele vastavalt sünteesida uusi aineid, et ennast taastoota, et elada.

Ainevahetus on seega väliskeskkonnast tulevatest võõrastest valkudest, sahhariididest ja lipiididest kehaomaste valkude, sahhariidide ja rasvade moodustamine. Küllap mõistate, et häireteta kulgeb see protsess ainult siis, kui inimene võtab võõra vastu kui pühaduse - armastusest, keelamata endale armastust.

Ainevahetus on paljude keemiliste reaktsioonide üheaegne toimumine. Võibolla mäletate, kuidas Te omal ajal keemia tunnis kaks ainet katsutisse panite, aga enne ei juhtunud nendega midagi, kui olite lisanud ka tilgakese reaktiivi. See tilgakene vallandas keemilise reaktsiooni. Ainevahetusprotsesse vallandavad, kergendavad ja kiirendavad reaktiivid on vitamiinid, hormoonid ja fermendid.

Kui vitamiinid on elutuli, mis valgustades ja soojendades annavad liikumisvalmiduse,

siis hormoonid on valmisolija liikumapanijad,

aga fermendid võimaldavad kõige keerukamat teed pidi lahenduse poole liikuda.

Fermentide seisund peegeldab inimese otsinguid, leidmaks oma elu keerukatest olukordadest väljapääsu. Inimene võib olla teinud oma elust kohutava sasipuntra, aga kui ta lakkab lootmast, et teised tema elu korda teevad, ja kui ta hakkab ise lahendust otsima, siis tema fermentatiivsed protsessid ainevahetuses saavad korda justkui iseenesest.

Fermentidel on ühtse suhtlemiskeele ja segaste probleemide lahti harutamise energia. Kes vaevleb oma raske elu köidikutes, oodates, lootes ja nõudes teistelt head elu, sellel on kindlasti fermentatiivsed häired, mis tähendab, et need inimesed peaksid sööma võimalikult lihtsat toitu. Võibolla sööma kõhu täis isegi ainult ühte naturaalset toiduainet ja jooma peale vett. Inimest, kes iseenesest-­ ­mõistetavalt arvab, et tema ei pea, ükskõik mis põhjusel, kõrtki kõverdama, ei aita ka ülimalt naturaalne toit.

Tasakaaluka inimese mõttetööd peegeldavate vitamiinide, hormoonide ja fermentide töö tulemuseks on vere küllastumine keemiliste algelementidega. Inimene toidab keha, keha toidab verd ja veri toidab rakke, andes rakkudele võimaluse vastu võtta seda, mida rakk vajab, et ise omale säilimiseks, kasvamiseks, uuenemiseks ja paljunemiseks vajalikke aineid sünteesida. Mida tasakaalukam on inimene, seda optimaalsemalt saab ta ükskõik kui vähesest ja lihtsast toidust kõiki omale vajalikke aineid. Isegi kui toiduks on ainult vesi või õhk.

Ainevahetushäired väljendavad hingelist tasakaalutust. Hing vajab vabadust ehk õhku, mis küllastab armastust ehk verd. Hapnikurikkast verest saab keha kõiki elusolekuks esmavajalikke keemilisi elemente nende loomulikus looduslikus algolekus. Hingamine on eluline kiirabi. Kes hingab täiuslikult, see elab õhust ja armastusest. Õhk läheb läbi kopsumembraanide otse verre ja veri kannab selle otse rakkudeni. Kopsumembraanidki on vaid selleks, et kurnata välja õhus lendavat prahti. Tasakaalutu inimene protestib isegi vabaduse, seega ka õhu vastu. Ta ütleb, et õhk on reostatud, saamata aru, et ta ise on oma hingeõhu kõige suurem reostaja. Hingab ta ju väikeste lisanditega sisse sedasama õhku, mille äsja välja hingas.

Kui stressides inimene protestib mõne elunähtuse vastu nii absoluutselt, et ta seda mitte mingil juhul omaks ei tunnista, siis ei võta ta vastavat energiat vastu ka ei õhust, veest ega toidust. Tema ainevahetus ongi kohe häiritud, sest kui seda elementi ei ole, siis ei saa tema rakud sünteesida mingit oma elusolemiseks vajalikku ainet. Ainult sellepärast, et midagi teha, sünteesib rakk olemasolevatest elementidest aine, mida tal vaja ei ole. Kui ta seda ei teeks, siis ta elutegevus seiskuks ja ta sureks. Kui inimene ei taha veel surra, kui ta tahab veel võidelda, siis teeb tema rakk sedasama - ükskõik mida, kasvõi halba. Nii tekib rakku inimese mõttemürgile vastav toksiin, protestile vastav allergeen, enesekaitsele vastav rasv.

Muide, ainult siis, kui inimene teeb vaid selleks, et midagi teha, et mitte, käed rüpes, paigal istuda ja laisa kuulsust kasvatada, käitub tema rakk samamoodi. Ta ei oota, millal antakse vajalik puuduv aine. Kui hirm on inimesest suurem, siis inimene on hirmus vihane. Lugege: hirmu sees vihane. Kui inimene teeb midagi hirmust, siis ta teeb vihaga ja ainevahetuse kaudu materialiseerubki tema viha keemiliselt mürgiseks aineks. Lühidalt öeldes: mõttemürk mürgitab keha.

Nagu looduseski, toimub ainete transport väliskeskkonnast kehasse ja keha ühest paigast teise tänu veele. Kust vesi teab, mida teha? Õhk ütleb. Tuulte sõnum looduses on tunnete sõnum inimeses. Tunne ütleb, mõte mõtleb ja tegu teeb. Kui nende kolme energia on ühe lainepikkusega, siis nad sünkroniseeruvad ja annavad täiusliku tulemuse. Mida suurem on hirmunud tunnete virr-varr, seda keerukam on mõtete sasipundar ja seda segasem on ainevahetus. Mõtted takistavad ainete jõudmist vajalikku kohta. Keha näitab, kas inimene on mina ise või laseb ta ennast emotsioonide möllul juhtida.

Mõttes elu läbiseedimine peegeldub seedetrakti töös. Kes oma vajadusest aru saab, see mõtleb töö juba ette läbi ja töö edeneb probleemideta. Sama probleemitu on inimese seedimine. Kui me oskame oma tööprobleemid lahendada justkui märkamatult käigupealt, lahenevad ka seedeprobleemid märkamatult käigupealt.

Inimene saab oma eluga ise hakkama. Niipalju kui oleme mina ise, saab meie seedetrakt oma eluga ise hakkama. Ka siis kui inimene häbenemata ja ennast kehvaks pidamata palub või kutsub appi teised. Oleme loodud olema üks kõigega. Kes on mina ise, seda teiste nõu ja jõud ei alanda.

Tubli inimesega on kõik vastupidi. Tema tõestab oma paremust sellega, et saab kõigega üksi hakkama, tehes oma elu sellega järjest keerulisemaks. Kui tal on mõistust, siis ta mõtleb välja järjest uusi keerulisemaid abivahendeid, mehhanisme, masinaid, peaasi et ei peaks teist inimest appi kutsuma. Tubli inimene kardab inimesi, kuigi ta seda ei tunnista. Ta kardab, et teda peetakse rumalaks, suutmatuks, saamatuks. Tema uhkus häbeneb lihtsust. Ka lihtsat toitu ja lihtsat serveerimist. Tal peab kõik olema ekstraklassiline, olgugi et ta kõht seda välja ei kannata. Ta võib küll järjest vähem süüa, aga varsti ei saa tema seedimine sellegagi hakkama.

Kui inimene saab ise oma suure ja ülikeeruka probleemi lahtimõtestamisega hakkama, siis saab ka tema kõht ise hakkama kasvõi mitmekümne­käigulise luksusliku toidukorraga. Nii nagu inimene ei kiirusta mõtlemisega, nii ei kiirusta ta ka tegemisega ja nii ei kiirusta ka tema seedimine, aga see ei tähenda, et toit läheks tema seedetraktis roiskuma. Nii nagu inimene mõtleb rahulikult keerulise lihtsamaks, nii seedib tema seedetrakt meisterkokkade tundmatuseni muudetud toidu kõigepealt lihtsamateks toitaineteks, siis algelementideks. Tasakaalukas inimene annab endale aega keerulise töö tegemiseks ja toidu seedimiseks, mistõttu pärast luksuslikku söömist ei söö ta võibolla mitu päeva.

Oma paremust tõestav inimene nii ei suuda. Nii nagu ta ise kiirustab hea ja parema saamisega, nii kiirustab ka tema seedetrakt. Nii nagu ta kiirustab halvast lahtisaamisega, nii teeb ka tema seedetrakt. Kui ta kiirustab saamisega, aga ära anda ei taha midagi, siis tal on kõhukinnisus. Kui ta kiirustab nii saamisega kui ka halvast lahtisaamisega, siis tal on kõhulahtisus. Intoksikatsioon võib olla mõlemal juhul, sest kes ei taha midagi ära anda, see ei anna ära ka mittevajalikku, mis ainevahetuse mõttes tähendab elimineerimist vajavate toksiliste ainete - toksiinide - kehasse jäämist. Kes tahab kiiresti lahti saada halvast (mida ta peab halvaks), see paiskab halva kõhulahtisusena kehast välja, aga kui see oli tegelikult talle vajalik, siis vastava aine puudumisel sünteesib keha mittevajaliku toksilise aine, mis vastab inimese suhtumisele sellesse halba, mis tegelikult ei olnudki halb.

Mida suuremad on seedehäired, seda vähem on inimene tema ise. Kui inimene enam üldse oma peaga ei mõtle, siis ei seedi ka tema seedetrakt enam üldse. Seedetrakt ütleb sellega: Sa võid püüda kõigile meeldida ja teha täpselt nii, nagu nemad tahavad, aga see ei ole Su oma elu elamine. Sa võid nõuda, et teised Sulle kõik ette-taha ära teevad, aga nemad ei saa ära elada Sinu elu. Nad ei saa seedida Sinu eest. Kui kaelast saadik halvatud inimese seedetrakt töötab, siis see tähendab, et see inimene ei ole kaotanud usku iseendasse. Ta võtab vastu teiste abi, aga ei looda ainult sellele. Tema mõtted otsivad väljapääsu, lahendust, võimalusi. See tähendab: inimese vaimne elu ei ole seisma jäänud.

Nii vaimses kui ka füüsilises mõttes seedimata jäänud energiate sasipundar ohustab inimese elu. Kes teeb eesmärgiga midagi saada, see on klammerdunud eesmärki, mis hakkab mürgitama inimese elu. Mida suurem ja ilusam on eesmärk, seda enam ta saajat vaevab. Ülimalt raskelt saavutatud eesmärk ei ole enam armas, sest ta on liig palju mürgitanud nii inimese vaimset kui ka füüsilist elu, nii suhtumist kui ka suhtlemist. Võimalik, et nii see jääbki, sest kannatuste kaudu saadud kogemus kasvatab inimese armutut egoismi.

Selliste kannatuste vältimiseks:

Kui Te ei oska probleemi lahendada,

siis andke probleemile võimalus laheneda.

Andke ta endast vaimselt vabaks.

Küllap näete, et ta lahendab ennast maiselt ise. Andke talle ainult
veidi aega.

Pole keerukamat tööd, kui on töö inimestega, eriti haigete inimestega. Mida raskem on haigus, seda vähem inimene iseennast tunneb ja seda raskem on talle midagi selgeks teha. Ta on oma õiguses kramplikult kinni ja iga õpetaja tundub talle automaatselt süüdistaja. Kuna ta kardab kõige enam süüdlase häbi, siis on loogiline, et ta ei taha midagi oma vigadest kuulda ega näha. Ta tahab ainult tervist, mis siis, et seda pole võimalik saada.

Arstid, kes on alati inimesi terveks teinud, räägivad üle mõistuse käivat keerukat juttu, nii et inimesed aru ei saa, aga arstid räägivad just nii keerukalt, kui keerukaks on inimene ise oma elu teinud. Arst räägib inimesele niipalju, kuipalju ta jagab asja, aga inimene ise on oma eluga nii sassis, et tema suust ei tule enam midagi mõistlikku. Inimesed on oma elu sassiajamises üha suuremad meistrid, nii et ka arstid ei jaga enam midagi. Varem näitasid lihtsad analüüsid arstile haige koha kätte, nüüd ei näita ülikeerukad aparaadidki midagi, sest kui inimese tunne, mõte ja sõna ei ole omavahel vastavuses, siis ei teki füüsilist haigust, mida arst saaks ravida.

Et arstiga jutule saada, on vaja ennast ette valmistada. Keskendudes oma tunnetele, mõtetele, sõnadele, saate Te arstile midagi mõistlikku ja konkreetset rääkida. Arst vastab Teile samaga. Te aitasite ennast ja Jumal aitas arsti näol Teid. Oma probleemide lahtimõtesta-­ mine on iseenda tasakaalustamine, iseendas inimese leidmine. Arst leiab ka Teis inimese, mitte looma, kellele pole mõtet midagi rääkida, sest nagunii ei saa ta aru. On juba julgeid arste, kes ütlevad otse välja, et ei saa lugu pidada haigest, kes ei pea lugu arstist, kes kargab uksest sisse ja nõuab isegi teadmata - mida? Tal on õigus ja olgu olla. Tal on raha ja meditsiin peab tormama nagu tulekahjule. Nii ongi ühel hetkel tulekahju käes, aga keegi enam ei jookse, sest kõik on valehäiretest tuimaks tehtud.

Hirmud panevad elu seisma. Kes arvab, et tema elu seisab, sellel seisab ka vastava toiduaine seedumine. Seda nimetatakse katabolismiks. Katabolism on organismis toimuv keemiline protsess, milles:

1. keerulisematest ainetest tekivad järjest lihtsamad ja lihtsamad ained ning

2. selle protsessi käigus vabanev energia kasutatakse ära uute kehaomaste valkude, rasvade ja süsivesinike sünte­esimiseks.

Kui süüakse oma stresside vaigistamiseks, siis süüakse nii mõndagi mittevajalikku, või süüakse rohkem kui vaja. See tähendab: SÜÜAKSE OMA STRESSIDE TASA­KAALUSTAMISEKS. Et stressihunnikut mitte tunda, süüakse sisse sama energiaga toiduhunnik ja ongi kaks hunnikut omavahel tasakaalus. Terviku kaks otsa on nüüd küll tasakaalus, aga nad on teistest energiatest märksa suuremad. Teised stressid võibolla mahuvad veel inimese sisse ära, aga need kaks mahuvad ainult siis, kui

  • ruumi juurde tehakse, mis tähendab keha gabariitide
    suurenemist,
  • pressitakse kokku, mis tähendab haiguskolde tekitamist,
  • surutakse alla, mis tähendab peas vaakuumi ehk
    vaimsete häirete tekkimist.

Lõpuni kulgemata katabolismi puhul jäävad keha rakud oma tööks vajalikest ainetest ja energiast ilma. Samal ajal kui pooleldi seedunud toitained ootavad, roiskuvad või alluvad mittevajalike ainete sünteesile. Rakud on niiöelda näljas ja külmas, aga prügimägi kasvab. See on vaesus rikkuses. Prügimägi kasvab eriti sellepärast, et inimene sööb seda, mis talle meeldib, aimamata, et ta toidab sellega ainult oma tahtmist teistele meeldida. Tegelikult ei vaja ta seda toitainet üldse. Informatsioon sellest läheb kõrgemal seisvasse instantsi - alateadvusesse ehk hinge.

Inimene, kes elab ise oma elu, ei ole kunagi näljas. See tähendab: nälg ei ole suurem kui tema. Pidevalt näljane on see, kes elab teiste elu. Mida rohkem ta teiste pärast muretseb, mida rohkem teistele tõestab, et ta oskab, võib ja teiste tahtmist teeb, seda suurem on tema nälg. Tema vats võib söögilauast tõustes lausa rebeneda, aga millegi hea tahtmine ei ole kuhugi kadunud. Kui inimene saaks aru, mis on see hea, mida ta tahab, siis probleem kaoks. Kui inimene küsiks endalt: on see midagi vaimset, hingelist või füüsilist?, siis ta tunneks ja hakkaks mõtlema, kuidas oma vajadust realiseerida.

Teiste elu elamine teeb enda meelest head inimesed paksuks ja enda meelest halvad inimesed haigeks. Enda meelest hea inimene on see, kes suudab ennast emotsioone suretades veel petta. Enda meelest halb inimene on see, kes suudab veel petta teisi, hoides oma keelt hammaste taga, et mitte karjuda välja seda, mida karjuda tahaks.

Kui inimene on terve, siis tal oleks vaja hoolitseda oma armastuse puhtuse ehk vere eest. Verest sõltub rakkude toitumine ja elutegevus, mille üks osa on puhastumine. Kes ei ole tervisesse kui looduse kingitusse lugupidamisega suhtunud, see jääb haigeks. Kui inimene on haige, siis tal on vaja hoolitseda oma hinge puhastamise eest, sest sellega puhastub lümf, mis omakorda puhastab rakke ja keha.

Mis on lümf? Lümf on vere vedel osa, vereplasma, mis puhastab kõigepealt vererakke. Ta voolab veresoones, ümbritsedes veresoone keskel liikuvaid vererakke. Vererakud eritavad plasmasse oma elutegevuse lõpp-produkte, mida keha enam ei vaja. Veresoone seina pidi liikudes puhastab plasma samas veresoone seinu, kui inimene seda oma stressidega ei takista. Lümf on niikaua veri, täpsemini vereplasma, kuni ta on koos vererakkudega. Kuni rakuni, mida ta toidab, nimetatakse teda arteriaalseks vereks. Pärast rakku nimetatakse teda venoosseks vereks, mis võtab endasse raku elutegevuse produktid. See osa vereplasmast, mis peab kehast mittevajalikud ained välja viima, imendub lümfikapillaaridesse ja seal nimetatakse seda lümfiks.

Miks imenduvad verre tagasi keha elutegevuse toksilised lõpp-produktid, mis peaksid kehast väljuma? Oleks veel, et see juhtuks halbade inimestega. Miks võtab keha ühe mürgiselt toimiva aine toidust vastu, aga head ei võta? Teised ei jää sellest toidust haigeks, aga hea inimene saab toidumürgistuse? Põhjus on jälle loodusseaduses: sarnane tõmbab sarnast. Kena inimene võib näidata ükskõik kui head nägu, aga määravaks saab see, kuidas ta hetkel millessegi või kellessegi suhtub. Mida mürgisem on tema rahulolematus, seda mürgisem on tema kilpnäärme töö, mis toimib seedetraktile, ja tulemuseks on toidumürgistus. Ta ei võta toidu head poolt vastu niikaua, kuni ta ajab kangekaelselt ainult oma tahtmist ehk tahab muuta halba, mis on tema meelest halb.

Puhtusest ja puhastamisest on räägitud ajast aega. On iseasi, mida inimene puhastamiseks peab ja missugusel kombel ta puhtuse saavutab. Tema keha lümfisüsteem peegeldab tema olemist ja tegemisi. Hirmunud inimese lümfiteed on seda kitsamad, mida suurem on hirm. Julgel inimesel vastavalt liiga laiad. Kes oma julgusega laiab ehk uhkustab, selle lümfiteed võivad olla nii laiad, et vastav koht on turses. Nii nagu liiga kitsas oja ei saa oma kiirele voolule vaatamata suurt solki ära viia, nii ei saa ka liiga lai oja oma liiga aeglase voolu tõttu ümbrust puhastada. Hingeelu tasakaalustamine võimaldaks lümfiteedel vastavalt vajadusele oma laiust paindlikult reguleerida.

Lümfiteed kehas väljendavad hingepuhtuse saavutamise teid.

Lümfi voolavuse tagab vesi ja selles olevad vitamiinid, mis kui elutuli avab elulise liikuvuse. Kes hoolitseb oma hingepuhtuse eest pidevalt, selle elutuli ei ületa normaalse kehasoojuse piire. Normaalset kehatemperatuuri võib võrrelda kaasaegse, stabiilsele temperatuurile reguleeritud elektriküttesüsteemiga, mis hakkab kütma kohe, kui välistemperatuur langeb, ja lakkab kütmast, kui sisetemperatuur tõuseb. Et tegemist on tõesti kehasisese elektrienergiaga, sellest lugege närvihaiguste peatükist.

Kelle hirm elu ees kasvab kriitilise piirini, nii et meeleheites inimesel ei ole enam häbi olla selline, kui ta on, selle allasurutud elutuli kargab kui taltsutamatu tuleleek põrgukatla alt välja ja tekitab tulekahju, mida nimetatakse palavikuks. Kes elab heaks inimeseks olemise nimel, see surub oma elutuld alla niikaua, kuni suudab, sageli märkamata, et see on tulena tuha all hõõgudes hävitanud pinna jalgade all. Veel üks pisike tilgake kannatuste karikasse võib osutuda nii raskeks, et pind vajub kokku ja hea inimene satub põrgupiinadesse.

Nii saab ühel päeval ainevahetushäiretest haigus. Uuringutega tehakse kindlaks, missugused on puudujäägid ja puuduv asenda-­ takse. Kergemate haiguste puhul see aitab, kuigi näiliselt. Raskemate haiguste puhul ei aita ka näiliselt. Aga mis teha ainetega, mida on kehas liiga palju? Neid ei saa ju tükkhaaval välja võtta. Loogiliselt võiks nad kehast välja pesta, aga keha pole kanalisatsioonitorustik. Nii tekitavad head teadmised halbu stresse.

Inimesed tulevad ja ulatavad käte värinal analüüside tulemused, mis ütlevad, et inimesel on eluohtlikke mürke kehas rohkem kui vaja. Ühel noorel naisel oli näiteks liiga palju arseeni. Tema jaoks oli see kohe seesama hirmus mürk, millega kriminullides inimesi tapetakse. Ta oli seda teadmist endas paar nädalat kandnud, aga nägi välja nagu hall inimvare. Meditsiin registreeris fakti, aga ei osanud inimesele öelda, et ta on endale vaenlase välja mõelnud. Lasku see vabaks. Mõelgu, mida või keda ta vihkab, ja lasku see lahti, siis kaob tema kehast ka liigne arseen.



NÄIDE ELUST.

Üks mees ütles hiljuti, et tema küll ei lase ennast uurida, sest töökaaslane, kes seda kusagil välismaal teha lasi, on omadega täitsa läbi. Enne seda oli mehe ainukeseks haiguseks Liiga Palju Raha, ega ta muidu poleks ennast niisama uudishimust uurida lasknud. Ainuüksi teadmisest, mida kõike tema kehas liiga palju on ja mida vähemaks võtta ei saa, läksid mehel närvid lühikese ajaga nässu. Rääkija jaoks oli teadmatus teadmisest parem. Ta oli nõus, et mittevajalike ainete vabastamine kehast on igale mõtlevale inimesele jõukohane töö, aga ta pidas seda väga raskeks tööks. "Aga kui enda hing armas on, eks siis saab seegi töö ära tehtud," arvas ta ohates. Vastu tahtmist küll, aga kui peab, siis peab.

Eks Te kujutage ette, kuidas keha sellisele vastu tahtmist tegemisele reageerib.

__________________________________________

Kas mäletate, missugune stress hävitab isereguleerumisvõime? See on muretsemine. Kui hormoonid ja muretsemine panna teineteisega jõudu katsuma, siis muretsemine võidab. Kõigel on oma eluenergia: inimestel, loomadel, taimedel, asjadel, haigusel, tööl, homsel päeval, rõival seljas ja toidul hamba all. Muretsemisega kellegi või millegi pärast ei lase me oma muretsemisobjekti eluenergial iseseisvalt kulgeda ehk iseenda elu korraldada, sest oleme ta võtnud oma hingele koormaks ehk vangiks oma hirmude vangikongi. Hea olla tahtvad inimesed rahustavad muretsemisega oma hinge ja niikaua, kuni nad muretsevad, ei saa süütunded ennast tunda anda.

Patu tundmist muretsemine ei sega. Kui süüdlane leiab kaitset vähemalt lähedastelt, siis patt vallandab automaatselt tahtmise karistada. Elu ütleb eksimuse puhul lihtsalt: kui tegid vea, siis paranda ära. Sulle on andestatud. Enda pattu teiste patuseks ristimisega varjav inimene karistab teist igavesti patuseks nimetamisega ja igavese kannatamisega. Ta ei saa arugi, kuidas ta sellega vihkamist külvab. Eriti mõistmatud selles asjas on dogmaatikud, sest nad on tundetud. Oma patu on nad tundetuseni alla surunud, nüüd on teistele hea näpuga näidata.

Patt on nii võimas energia, et muretsemine ununeb ära. Patuse pärast ei muretseta. Teda karistatakse, saagu mis saab. Primitiivne inimene läheb ja teeb selle õilsa teo ise ära, tõestades sellega oma paremust. Arenenud inimene väldib oma käte määrimist. Ta karistab vaimselt, pidades seetõttu ennast topeltheaks. Hea inimene ei aimagi, kuidas temas kasvab vihkamine - patu varjupool. Ta ei mõtle, et ainult vihkamisest tõstab temas pead tahtmine patust karistada. Ühel hetkel, kui patt enam tema sisse ära ei mahu, vihkab ta ka ennast oma patu pärast. Ongi alanud püha sõda iseenda vastu oma patususe pärast, mis kannab nime eneseohverdus.

Igapäevane eneseohverdus, mida me ei julge nii uhke nimega nimetada, on enesetõestus.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.