Eneseteostus ja enesetõestus

Elu on liikumine. Liikumine on tegevus. Inimese maisesse kehasse sündimise mõte on ennast maisel tasandil teostada. Eneseteostus, mis sünnib armastusest, on looming. Luues ükskõik mida maisel tasandil, loob inimene iseenda uut vaimset kvaliteeti. Seda tegevust nimetatakse arenemiseks.

Enamiku inimeste eneseteostus muutub varasest lapse-­ põlvest peale enesetõestuseks. Et ENESETÕESTUS ON ENNASTOHVERDAV KÄTTEMAKS, siis mida rohkem on inimene ennast ohverdanud, seda vähem teda on ja seda vähem ta loob. Inimene loob ju alati vaid endasarnast, oma mõttelaadile vastavat, endale vajalikku.

Kättemaks laseb verd. Primitiivne kättemaks laseb teiste verd. Intelligentne kättemaks laseb oma verd. Kas otseses või ülekantud tähenduses. Iga haigus on ju mingil määral oma vere hävitamine, seega oma keharakkude hukutamine.

Dogmade küüsis elav primitiivne inimene laseb vaenlasel vere välja, et omadele iseenda paremust tõestada. Omad võibolla usuvadki ja peavad teda kangelaseks. Võõraste arvates on ta kurjategija, terrorist, maniakk. Patt, mille pärast inimene ennast ohverdas, jäi igal juhul lunastamata, sest pattu pole kannatuste kaudu võimalik lunastada. Kuidas nii, religioon rõhutab ju pidevalt patulunastuse vajadust? Rõhutab küll, aga millegipärast pole patt lihasuretamisest vähenenud. See võiks dogmaatikud mõtlema panna.

Dogmade küüsis vaevleva arenenud inimese enesetõestus kui kättemaks on enda ohverdamine eluohtliku haiguse tekkeni, võibolla surmanigi, et tõestada: olen parem, kui teised mõtlevad. Aga teised ei mõtle midagi. Nemad jooksevad ja rabelevad, et tõestada kolmandatele: oleme paremad, kui teie arvate. Kolmandad tõestavad omakorda neljandatele ja nii edasi. Keegi ei saa aru, et omistavad teistele oma mõtteid ja tõestavad endale oma paremust, mida pole võimalik tõestada, sest keegi ei ole inimesena kunagi kellestki parem. Sellele vaatamata aina tõestatakse ja valmistatakse omale kannatusi. Teistele samuti.


Kui naine püüab abielu abil tõestada, et ta on naine ja hea naine, siis ta mees veab teda alt truudusemurdmiseni välja.

Kui noormees püüab tütarlastega suhteid luues tõestada, et ta on vägev mees, siis tüdrukud naeravad talle näkku ja teevad ta lolliks.

Kui inimene püüab tubli tööga tõestada, et ta on hea töötaja, siis töö läheb luhta ja veabki teda alt.

Kui inimene püüab sõpradele kõike andes endale tõestada, et ma olen ustav sõber, siis sõbrad reedavad.

Kui inimene püüab oma ettevõtmise kaudu oma tarkust või tublidust tõestada, siis ettevõtmine kukutab ta läbi nagu eksamil.

Kui laps tahab vanematele tõestada, et ta on hea laps, kes teeb kõik, et perekonnal oleks hea, siis vanemad lähevad lahku.

Kui naine tahab mehele lapse sünnitamisega oma armastust tõestada ja kui mees tahab naisele lapse sigitamisega oma armastust tõestada, siis last ei tule.

Kui poeg tahab isale tõestada, et ta on oma lapsele parem isa, siis ta suhted lapsega purunevad ükskõik mis põhjusel.

Kui tütar tahab emale tõestada, et ta on parem ema oma lapsele, siis võib olla sada võimalust tema lapse elu ebaõnnestumiseks.

 

Näiteid võib tuua lõputult. Lühidalt öeldes: see, mille või kelle abil ennast tõestatakse, muutub altvedajaks, lollitajaks, läbikukutajaks, reeturiks, truudusemurdjaks, vaevajaks, piinajaks, lõpuks vihavaenlaseks.

Inimese kõige kõrgematasemelisem eneseteostus on lapse sigitamine ja sünnitamine. Kahjuks ei ole see alati looming - armastusest tulnud armastus. Laste terviseprobleemid näitavad, kus on viga tehtud. Mõelge oma kaasasündinud terviserikete peale, kasvõi sünnipäraselt nõrga tervise peale, ja andke oma vanematele andeks. Mõelge oma laste samasuguste probleemide peale ja andke iseendale andeks.

Süüdistamiste viha teeb haigeks hinge.

Vihastamine teeb haigeks keha.

Vihkamine teeb haigeks vaimu.

Et saada ettekujutust tõestamise tahtmise toimest lapsele, kujutage ette, et Teie olete see laps, kelle isa on sigitanud, tõestamaks, et ta on mees. Võibolla ta on tahtnud seda oma ahistatuses, meeleheites, ahastuses, alandatuses, meelekibeduses, vihas või kättemaksuhimus naissoole. Oma meelekibeduses on ta paisanud endast välja seemne, mis sisenes munarakku nagu naisesse, kes nõuab, et mees tõestaks, et ta on mees. Mees tõestaski. Teie oletegi see Tõestus. Seletamatu meelekibedus sunnib Teid isast eemale hoidma isegi siis, kui ta Teid kogu edaspidise elu jooksul õrnalt armastab.

Iga väikseimgi eluprobleem tekitab lapses erinevaid stresse. Selliselt sigitatud isadeta kasvavaid lapsi on palju. Nüüd kujutage ette, et olete laps, kelle ema on sigitanud, tõestamaks, et ta on naine. Kui tunnete, et suudate ette kujutada ainult hirmunud ema, siis Teil on õigus. Kui Teil on õppimata sama õppetund mis emal, siis Te tulite. Kui protestite ja ei taha õppida, siis kannatate, sest protestite iseenda vastu.

Inimesed on pidevalt millegi tõestamisega nii harjunud, et kui ütled, et see on viga, siis hakkavad protestima: "Ma ei tõesta midagi. Ma olengi selline." Tal on õigus. Ta ongi selline - ennast pidevalt tõestav, õigustav, põhjendav, äraseletav, et keegi teda kunagi ega milleski valesti ei mõistaks. Viimane sõna peab alati temale jääma, aga teise juttu ta tavaliselt ei kuulegi. Teist endasugust peab ta egoistiks.

Mida rohkem on inimene ennast pisikesest peale tõestanud, seda varasemas eas võib ta hakata rääkima, et talle ei tulegi lapsi. Üks noor inimene suhtub oma sellesse teadmisse nii rahulikult, et annab oma elule teadlikult ühiskonnale orienteeritud suuna. Ta püüab mitte teha omale perekonnast probleemi. Teine noor inimene läheb hirmust, et tema ei saa nagunii lapsi, justkui segaseks. Tema perekonnaigatsus ja lastearmastus võivad ta enesetapu äärele viia, kuigi põhjust ei ole. Asi pole sugugi nii hull, nagu temale tundub. Laps tuleb kohe, kui ta on oma meeletu jooksmise lõpetanud, millega püüdis tõestada, et ta on parem, kui ta on.

Tõestada võib ennast omamise, olemise ja tegemise kaudu.

Tahtmine tõestada, et mul on tarkus, informatsioon, teadmine, armastus, au, lugupidamine, võimalused, midagi vähe, palju või piisavalt, jne. Eriti raske on tõestada, et mul on head, paremad või maailma parimad vanemad, partnerid, ka abikaasa ja lapsed.

Kõige tavalisem on tahtmine tõestada, et mul on alati õigus. See toob kaasa eriliselt rasked tagajärjed, sest inimene, kes ei saa oma õigust tõestatud, hakkab soovima, et teistel läheks halvasti, sest siis on tema õigus tõestatud. Nii ei panda tähelegi, et on hakatud teistele paha soovima. Kui samal ajal on ka tahtmine kangelaslikult tõestada, et minul on kõige raskem elu, siis on vähktõbi kindlustatud.

Tahtmine tõestada, et ma olen tark, rikas, ilus, terve, tore, tubli, väärikas, töökas, ettevõtlik, kõlblik, seksikas, puhas, vastupidav, tugev, osav, hea laps, hea ema, hea isa, hea õde, vend, kolleeg, sõber, spetsialist jne. Kõige tavalisem on tahtmine tõestada, et ma olen keegi ja ka hea inimene. Tahtmine tõestada, et ma olen oma heade vanemate hea laps, oma halbade vanemate hea laps, või oma heade vanemate halb laps, lõpeb alati sellega, et hea ei saa tõestatud ei oma headust ega teiste halba, ei oma halba ega teiste headust. Seega on vaimsete ja hingeliste väärtuste tõestamine mõttetus.

Kui tahtmine oma headust tõestada kasvab laiusesse, siis saab inimesest maailmaparandaja, kes klammerdub meeltega tajutavasse halba, et hakata seda aitama, parandama, ravima, küsimata, kas seda on tarvis. Ta muutub tüütuks heategijaks, kes naerdakse välja isegi siis, kui tema oskusi vajatakse. Mida rohkem on neid, kes tema headust ära kasutavad, seda rohkem ta ennast ohverdab. Enamik maailmaparandajatest ohverdab perekonna, olles õnnelik niikaua, kuni on veel jõudu ennast jagada.

Kui tahtmine oma headust tõestada kasvab sügavusse, siis inimesest saab maailmapäästja, kes hakkab kõike muutma. Ohverdades oma ihu ja hinge, tõestab maailmapäästja, et tema ideaalid on õiged või koguni ainuõiged. Tal võib õigus olla, aga tõde on see, et kes ei ole küps, see ei ole valmis ja igasugune ilus ettevõtmine läheb lörri. Tühi töö ja vaimu närimine, nagu öeldakse.

Maailmapäästja võib ohverdada iseenda, oma perekonna, kõik oma maise vara, aga maailm ei saa sellest päästetud. Maailm peab sellist inimest hulluks ja õige ta on, sest maailma päästa pole võimalik. Samasugune idee inimeselt, kes ei püüa kedagi päästa, kes on tema ise, võetakse vastu varem või hiljem. See jõuab inimesteni, sõltumata sellest, kas ta on selle pärandanud suuliselt või kirjalikult.

Lapse käesoleva elu eneseohverdus algab vanemate enesetões-­ tusest. Mida suurem on vanemate alaväärsus­kompleks, seda rohkem nad oma paremust tõestavad. Vanemate mõistmiseks oleks hea teada oma vana­vanemaid, et neile nende vead selles vallas andeks anda. Laps, kelle vanemad ennast meeleheitlikult tõestavad, võib hakata ennast tõestama, ilma et vanemad teda selleks sunniksid. Mõni teine laps, kellel see stress on ülemääraselt suureks kasvanud, teeb vastupidi: ta kasutab oma vanemaid ära. Las eite-taati tõestavad oma pisikesele türannile, et nad on paremad, kui on.

Olete võibolla märganud, kuidas täiesti normaalne laps ema vaatevälja ilmudes nõudlikuks paharetiks muutub. Tal võib olla absoluutne rahulolematus kõige suhtes ja ema on temaga püsti hädas. Isadega juhtub sama väga harva. Miks? Sest heade emade kannatus on võimeline venima kui kummipael. Laps tõestab emale sellega, et ema ei ole isast parem. Laps on ju oma vanemate vaimne õpetaja.

Samas on ta oma vanemate peegelpilt. Kui kasvõi üks vanematest on teist püüdnud kätte saada, et selle abil oma väärtust tõestada, siis on abielus algusest saadik pinged. Tõestaja on oma väärtust tõestades kasvõi nahast välja pugenud ja teine on õnge läinud. Talle on meeldinud selline pühapäevane püüdlikkus. Ka abielus olles ootab ta samasugust kohtlemist, aga teine on oma erilise headuse unustanud, sest ta eesmärk on käes. Kui tulevad etteheited, siis ta hoiab kodust eemale. Tõestab, et tal on palju tööd, ja see on tõsi. Keegi ei aimagi, et töö abil päästab see inimene iseennast.

Iga inimese elu algenergia väljendab vanemate­vahelisi suhteid lapse sigitamise ajal ja see energia on pinnas analoogsete probleemide kasvule ka lapses, kui vanemad oma probleeme ei lahenda.

Mida suurem on vanemate­vaheline pinge, seda suurem on nende tahtmine tõestada lapse­vanemana oma paremust. Sageli on selline tõestamine otsene kättemaks abikaasale, mis teostub mitte ainult enda, vaid ka lapse ohverdamise kaudu. Hea vanem lubab lapsele kõike ja provotseerib sellega lapse pidevalt kasvavaid tahtmisi ja rahulolematust olemasolevaga. Lapses tekib absoluutne negativism. Miski talle ei meeldi ja kõike ta eitab. Kui keegi teeb märkuse, siis vallanduvad enesekaitse tõestused, mis - kui ei saa tõestatud - vallandavad omakorda vaenulikkuse maailma vastu. Kõik, mis jalgu jääb, saab võmmu, olgu see siis ese, loom või inimene.

Küllap olete näinud kurjust täis pisikesi lapsi, kes löövad ilma igasuguse põhjuseta teise lapse uppi ainult sellepärast, et teine oli oma leluga õnnelik. Kadedus tegi oma töö. Noomimine või häbistamine valab ainult õli tulle. Ema on täiesti abitu. Ta tahtis tõestada, et on hea ema, aga nüüd on silmad häbi täis. Mis sellises olukorras aitaks? Isa kõva sõna või kõva käsi. Või kui isa ei ole, siis ema armastusest antud urvaplaaster. Kui vaja, siis vaja. Kui ei oska muudmoodi, siis on vaja sedamoodi. Julmus ei ole mitte armastusest antud keretäis, vaid armastuseta andmata keretäis.

Laps, kes õigel ajal mõjuvat õpetust ei saa, võib sattuda kuritegelikule teele. Ainult sellest, et "ülihea ema" ja "ülihalb isa" ei osanud teineteisega ühist keelt leida. Igal juhul tõestab laps sellega, et emal oli õigus. Kes enda meelest midagi ära tõestas, see on kindlasti midagi ohverdanud ehk kannatanud ja on selle üle uhke. Kõrkus hinda ei alanda ja alla ei anna. Tema nõuab teistelt sama. See tähendab, et ta nõuab tõestamist, et teda armastatakse, austatakse, tähele pannakse, hinnatakse, väärtustatakse, et temast lugu peetakse jne. Ta peab iseenesest­mõistetavaks, et ka teised ennast ohverdavad.

TÕESTAMINE ON ENNASTOHVERDAV KÄTTEMAKS.

OHVERDAMINE ON AINEVAHETUSHÄIRETE BAASENERGIA.

Kui ei oleks ainevahetushäireid, siis ei oleks haigusi.

Kui mehed nõuavad, et naised oma armastust tõestaksid, siis nad mõtlevad selle all seksi. Kui naine teeb mehe tahtmist, siis ta suguorganid jäävad haigeks. On mehi, kelle meelest tervete genitaalidega naisi polegi olemas, sest ka kõige tervemad naised jäävad sellise mehega elades haigeks. Oskamata naist armastada, tõmbavad sellised mehed ligi naist, kes ei oska meest armastada. Mõlemad pidevalt tõestavad armastust. Mees tõestab endale, naine mehele. Naise tervis ütleb üles varem, mehe oma hiljem. Egoist haigestub alati hiljem.

Tõestada võib nii endale kui ka teistele. Endale tõestamine nõuab alati suuremat ohverdamist. See tapab tundeid rohkem ja teeb inimesest suurema egoisti. Endale tõestaja kannatab alati üksindustunde käes. "Mis teil viga, teil on ju mõistvad ja abistavad inimesed ümberringi," räägib oma üksindustunde käes kannataja, arvestamata, et ta solvab perekonda, kes tema pärast jalad rakku jookseb. Sellise inimesega võib rääkida ja teda põlvili paluda, et ärgu tehku teistele haiget, aga see on sama hea kui rääkida seinale. Tema tahtmine tõestada oma kannatusi mäletab ainult peaeesmärki.

Kõige raskemate tagajärgedega on tahtmine tõestada iseendale oma ideaalsust. Teistele tõestamisega tegeleme pidevalt. Teate, et teistele tõestamine algab endale tõestamisest, aga see on tavaliselt alateadvuses varjul, ja kutsub esile teiste halvustamise. Endale tõestamine algab siis, kui inimene hakkab iseendale surmtõsiseid lubadusi andma. Surmtõsine lubadus on sama mis lubamine Jumalale. Seetõttu ei saa seda lubadust täitmata jätta. Tegelikult on selline lubadus head nägu tehes iseendast viimse väljapressimine. Tahtmine tõestada oma rahumeelsust, õnne, vaimsust, armastust jne. toob inimese oma rahumeelsusele, õnnele, vaimsusele, armastusele ohvriks.

Tragöödia algab siis, kui inimene on enda meelest eesmärgi saavutanud ja valmis seda teistelegi demonstreerima. Teised arvavad teisiti, purustavad tema õhulossi ja meeleheitest paiskub kõik hinge kogunenud eneseohverdus välja, muutudes võibolla eluohtlikukski. Kahjuks ei lõpetata isegi siis iseendaga vägikaika vedamist, oma tõe tõestamist, oma õiguse ajamist.

NÄIDE ELUST.

Noor abielupaar tuli vastuvõtule murega oma 4-aastase poja pärast. Ema oli oma aastavanuse lapsega tänaval jalutanud, kui veoauto lapsevankrile otsa sõitis. Ema ise pääses avariist vigastusteta, aga lapse ajutrauma oli nii raske, et arstid imestasid, kuidas ta üldse ellu jäi. Tänaseks on lapse vaimne areng jõudnud pooleaastase lapse tasemeni. Füüsiliselt laps kasvab, aga jalgu alla ei võta. Inimene saab avariis kannatada siis, kui ta on vahetult enne avariid kellegi peale hirmsasti vihastanud. Vanemad tunnistasid, et nad olid mõned päevad enne avariid kõvasti tülitsenud ja leppida polnud veel jõudnud. Oma nutud olid nad juba ammu ära nutnud, seepärast jäid nad vastuvõtul rahulikuks.

Lapse isa oli vaimsetele teadmistele vastuvõtlik, ema püsis esialgu enesekaitses, aga avanes kohe, kui rääkima hakkasin. Silma torkas tema uhke püstine nina ja solvatavus, aga minu peale ta ei solvunud. Isal seevastu oli nina norgus ja ta hoidis oma selga jõuga sirgena. Nad olid tegelenud oma meeleparandusega, saanud aru paljudest vigadest, aga lapse tervis polnud sellest muutunud. Nende väljapääsmatuse ja lootusetuse tunne oli ilmne. Alustasingi sellest stressist.

Vaatasime ema väljapääsmatust, et ema õpiks oma stressi vabastama. Siis vaatasime isa väljapääsmatust ja isagi õppis seda vabastama. Õpetasin neile ka muret tunnetama ja vabastama. Edasi õppisime vabastama last kui probleemi. Enne kui ma jõudsin hakata last kui vanemate sümboolset vangi vaatama, ilmus ta vanemate vahele ja näitas, kuidas mõlemad vanemad teda oma lugematu hulga kätega kumbki oma poole tirivad. Niisugune oli mõlema vanema ülisuur tahtmine teineteisele tõestada, kui väga head vanemad nad on. Nad võistlesid teineteisega siiani.

Järgmisena vaatasin lapse haigust kui ema vangi. Ta näitas ennast kui muuseumi väärtuslikku eksponaati seinaorvas klaasi taga. Klaasist akvaariumi-sarnane suletud anum hoidis temast eemale igasuguseid uudishimulikke. See näitas selgelt, et ema häbeneb oma last võõraste inimeste ees. Selgitasin, et sellises olukorras on suureks abiks isa, sest tema ei häbene. Lapse arengule on väga tähtis, et teda sellisena, kui ta on, ei häbenetaks. Isa hakkas selle peale särama. Tema vajadus oma last aidata oli ilmselge. Ta andis lapse emale sellega aega oma häbiga tegelda.

Kui ema mõttes vangikongi lahti tegi, et vang saaks välja minna, vormus klaasanum järsku kahekuuse loote veepõieks ja väärtuslik kujukene muutus kahekuuseks looteks, kelle tahtmine tõestada, et ta on hea laps, oli nii ennastohverdav. Oli tunda, kuidas hea laps oma ema toetab kõiges, mis ema mõtleb, ütleb või teeb. See tähendas, et see, mis lapsega aastaselt juhtus, oli tegelikult alguse saanud juba emaüsas.

Loote traagiline tahtmine tõestada, et tema ema on hea ema, oli vastus ema meeleheitlikule tahtmisele tõestada oma emale, loote vanaemale, et ta on parem ema, kui tema ema oli olnud. Tütarlapsena pidi see noor naine kuulama sageli oma ema halvustavaid märkusi tütre kui naisterahva ja tulevase ema kohta, samal ajal kui ema ennast väga hea emana ülistas. Ema ego oli hävitanud oma tütre emaduse juba ammu enne seda, kui tütrest naine sai.

Tütre tahtmine emale oma paremust tõestada kasvas tasapisi ja märkamatult äratuntavaks tahtmiseks emale kätte maksta sellega, et sünnitada laps nii, nagu ema kõige vähem tahab, ja näidata talle, et on oma lapsele parem ema kui tema. Moraalsele emale, kes oli kasvatanud oma tütre ülimalt vooruslikuks, mõjus oma vallalise tütre rasedus nagu välk selgest taevast ja löök allapoole vööd üheaegselt. Missugune häbi! Tütre solvatus pole lasknud emale kättemaksuks siiani oma vabaabielu ametlikult vormistada.

Vaatamata sellele ei ole ta emale suutnud midagi tõestada, sest ema ego on paindumatu. Ema võib nüüdki igal hetkel öelda: "Mina olin hea ema, hoidsin sind ja sina oled terve, aga sina oled paha ema, sest lasid auto lapsele otsa sõita. Oleksid sa mind kuulanud, oleks see õnnetus olemata." (Kui tütar oleks ema kuulanud, siis tal polekski lapsi.) Ema, kes tahab ära elada lapse elu, ei saa aru, kui armutu on tema enesetõestus. Ta teeb tütre elu veelgi raskemaks, toetamise asemel pidevalt vana haava osatades.

__________________________________________

NÄIDE ELUST.

Järgmine patsient sellel päeval oli kerge stenokardiahooga naine, kellel valu ka vasakusse külge kiirgas. Ütlesin, et see on kurbus ehk võimetu viha nende kõrvaliste asjade vastu, mis temasse üldse ei puutu, aga mille ta endasse on võtnud ja oma südamesse jätnud. Naisele meenuski oma viha tema meelest lausa pahatahtlikult risustatud metsaaluse pärast. Selge. Maailmaparandaja, kes ei suutnud kõiki metsaaluseid ise korda teha, sai haiget. Aga tegelikult oli see vaid viimane tilk karikasse. Kõik probleemid algavad ikkagi kodust.

Naise näo, eriti silmade ümbruse turse rääkis, et naise illusioonid olid purunenud. Ta oli silmnähtavalt pettunud ja kurb, kuigi tal oli häbi seda endalegi tunnistada. Turse hakkas tasapisi kaduma, kui naine oma probleeme tunnistas ja neist aru sai.

Mis siis kodus juhtus? Juhtus järjekordne ebameeldivus pojaga. Ema oli sunnitud oma täiskasvanud pojale meelde tuletama, et ka tal on õigus oma elule. Poeg pani seepeale suu kinni, aga pinge jäi õhku. Konflikt tekkis ühest suhteliselt vanast aga hea väljanägemisega mugavast aiatoolist, mille kohta poeg oli üleolevalt öelnud, et temal oleks küll häbi sellist tooli kasutada. Mäletamist mööda oli poeg juba lapsepõlvest peale upsakaid märkusi teinud, halvustades või naeruvääristades oma kodu võimalusi, ja lubanud, et tema küll ei hakka nii kehvalt elama. Oma poja hea käekäigu eest hoolitsev ema küll talus oma poja ülbeid märkusi, aga eks temalgi sai ükskord mõõt täis.

Samas aimab ema süda pojaga seoses halba, aga aidata ei oska. Ainukene abi, mida poeg tunnistab, on materiaalne abi. Samas voolab raha tal nagu liiv sõrmede vahelt minema. Kui näpud jälle põhjas, siis jookseb emalt abi otsima. Ema loomulikult annab. Ema lohutab ennast, et ta elujärg on piisavalt hea, aga hingele teeb haiget, kui tema raske tööga kogutud rahad jälle tuulde lendavad. Vanem tütar on vennale korduvalt peapesu teinud, sest tema teab, kui kitsastes tingimustes inimesed elavad, aga vennale on kõik nagu hane selga vesi. Murelik ema ei oska mõista, miks ta lapsed nii erinevad on.

Vaatasin ema elu enne poja sündimist. Noor naine, kes unistas kalurist mehe merel olles tütrega kahekesi üksteist mõistvast ja kokkuhoidvast perekonnast, kaotas tasapisi lootuse. Kahetsedes abiellumist üldse ja abiellumist selle mehega, läksid mõtted tahtmatult teistele meestele. Õnneigatsus juba kord teeb seda. Hetk hiljem oli ta enda silmis nii suur patune, et teist temasarnast maailmas ei leidu. Patumõtete allasurumine, enda rahustamine teadmisega, et ta ei ole ju pattu teinud, sest pole peale oma mehe mitte kellegagi voodis käinud, tekitas naisele mensese peetuse, mis omakorda nihutas ovulatsiooniaja edasi ja põhjustas soovimatu raseduse.

Truu naine, kellel olid meeleheite hetkel patumõtted peast läbi käinud, oli ütlemata õnnelik, et ta mõtted teoks ei saanud. Mees, kes samal hetkel uksest sisse astus, oli kui õnnistus, kellega ühte heites sai oma patumõtted lunastada ja endale tõestada, et mees on ikkagi hea mees ja hea perekonnaisa. Naine on sellisel hetkel hingelt ja ihult mehele nii avatud, et kui mehel on kasvõi üks spermatosoid, siis jääb naine ikkagi rasedaks.

Elu kriisis nähakse kõike halvas valguses. Nii nagu ikka, nägi ta materiaalses heaolus väljapääsu, aga raha oli vähe, korter oli pisike ja tema ise oli enda jaoks üks ennast haletsev viripill, kes tahtis kõige halva eest plehku panna. Selleks ajaks, kui ta sai aru, et ta rase on, oli naine jõudnud piisavalt palju vaesust ja viletsust põlata. Laps ema üsas võttis selle suhtumise omaks ja selline on ta siiamaani. Ta hoidus lapsest saadik vaestest sõpradest ja leidis rikkad, kelle kodust vaimustunult rääkida.

Ütlesin naisele, et tal oli tahtmine tõestada, et ta on parem ema, kui tema ema oli olnud. Naine vangutas mõtlikult pead ja ütles vaikselt, aga kindlalt, et seda mõtet tal küll ei olnud. Selgitasin, et tal ei tulnud selle tahtmise pärast isegi mõtet rasedust katkestada. Ta oli nõus, et raseduse katkestamise mõtet pole tal kunagi ühegi lapsega olnud, aga et see oleks olnud tahtmine emale enda paremust tõestada, seda ta küll ei arva. Ta jäi kohe nõusse, kui ütlesin, et tal oli tahtmine tõestada endale, mitte emale, et ta on parem ema, kui oli olnud tema ema. Selgus, et tema ema oli lahkumineku järel oma lapsed lahutanud, nii et õed-vennad on veel vanaduseski üksteisele kauged ja võõrad. See on suur töö, et emale kõige selle pärast andestada.

__________________________________________

Eneseohverdus võib olla väga eriilmeline. Ühest eneseohverdusest saadakse kohe aru, teine selgub pika aja peale, aga kolmas võib arusaamise piiridest välja jäädagi. Näiteks: kui keegi ohverdab kellegi pärast oma elu, siis kõigile on selge, et see on tema eneseohverdus. On neid, kes reageerivad eneseohverdusele absoluutselt eitavalt. Nad ei hakkaks ennast mingi hinna eest ohverdama. On neid, kes õhkavad imetlusest, samal ajal oma hirme alla surudes. On ikka veel neidki, kes on valmis oma elu andma ilusa armastuse eest. Tegelikkus nende unistuste tõepärasust tänapäeval enam ei kontrolli. Tegelikkus tõestab neile mõlemale, et nad on tänapäevasel kombel eneseohverdajad.

Kõige sagedamini esineb perekondlikke ohverdamisi. Kui ütlete, et Teie ei ohverda ennast, siis Te ei ohverda ennast füüsilises mõttes: ei raiska teiste peale ei aega, raha ega teisi materiaalseid väärtusi. Petate ennast, saamata aru, et vaimselt ohverdate sellevõrra rohkem ning et vaimne ohverdamine on suurim ohverdamine üldse. Näiteks annate oma abikaasale või lastele vabad käed, öeldes, et nad võivad teha kõike, mida ise tahavad. Te ei märka, kuidas abikaasa selle peale solvub, sest ta tahaks olla Teiega. Teie tahaksite ka, aga kuna Te teate, et vabadust ei tohi teiselt ära võtta, siis teete sellise suuremeelse ennastohverdava¾esti. Olete muutunud vabaduse ohvriks. Selline ohverdamine on võimalik ainult maisel tasandil. Tagajärjeks on vaikne kaugenemine teineteisest, kuni olete fakti ees, et perekond on lõhki.

Pattu ja eneseohverdust vabaks andes võimaldate oma aine-­ vahetusel­ jälle normaalsemalt tööle hakata.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.