Ainevahetuse häirumine

Aeg, mil ainevahetusest ümmarguselt ja üleüldiselt räägiti, on möödas. Endokrinoloogia on teadus, mis uurib sisenõre- ehk endokriinnäärmete ehitust ja talitlust, nende nõresid ehk hormoone ning sisenõristuse häiretest tulenevaid haigusi. Lühemalt öeldes: ENDOKRINOLOOGIA ON ÕPETUS HOR-­ MOONIDEST. See tähendab: õpetus liikumisest. Sisesekretsiooni-­ haiguste puhul on ravi eesmärk saavutada näärme talitluse füsioloogiline ehk normaalne tase. Sisenõrenäärme ületalitluse (liigse kiirustamise) korral kasutatakse selle talitlust pärssivaid keemilisi preparaate, röntgenikiiritust või radioaktiivseid isotoope, vajaduse korral tehakse kirurgiline operatsioon. Alatalitluse (liigvähese liikumise) korral rakendatakse nn. asendusravi, manustatakse puuduvaid hormoone.

Kõik hormoonid on kas valgud, aminohapete derivaadid või lipiidid. Vastavalt lokalisatsioonile sihtrakkudes võib neid jaotada kolme liiki:

1. Lipiidrühma hormoonid pääsevad hea rasvlahustuvuse tõttu rakukestast läbi ja saavad teha oma tööd raku sees.

2. Proteiin- ja peptiidhormoonid koosnevad aminohapetest ja on seepärast suurema molekulmassiga, mistõttu nemad ei suuda rakukesta läbida. Nad teevad oma tööd rakuväliselt.

3. Kilpnäärmehormoonid on sellise ehitusega, et pääsevad läbi isegi rakutuuma membraanist, mis tähendab, et nad võivad toimida nii rakuväliselt, rakusiseselt kui ka tuumasiseselt.

Kui asendate mõtteliselt sõna "rakk" sõnaga "keha" ja sõna "rakutuum" sõnaga "süda" ehk "hing", siis saate aru, missugust suhtlemist mingi hormoon väljendab. Et kilpnääre on suhtumise ja suhtlemise organ, siis tema hormoonid mängivad rolli kõikjal.

Ainevahetuse juhtiv organ on ajuripats. Täpselt nii iseseisev ja endast lugu pidav kui on inimene, kes teab, mida ta vajab, on ka tema ajuripats, teades, mida keha vajab. Ta annab allasuvatele näärmetele teada, mida on vaja toota, et elu liiguks, ja mille tootmine korraks katkestada, sest seda on hetkel piisavalt. Liiga palju liikumist oleks juba jooksmine või tormamine. See ei tooks head.

Ajuripatsi töörütmi juhib KÄBINÄÄRE, kuigi meditsiiniliselt ei ole seda veel tõestatud. Tõestatud on, et käbinääre on seotud päevaste rütmide regulatsiooniga. Ma ei tea, kuidas saaks teadus tõestada, et see on seotud ka öörütmide regulatsiooniga. Öö on pimedus. Pimedus on häbienergia, mis omakorda on surmaenergia. Kuidas seda mõõta? Usun, et mingil ajal see võimalus tuleb, sest kui on võimalik suhelda surnute vaimudega, siis saab olema võimalus seda väljendada ka füüsilisel tasandil. Käbinäärme tööd mõjutab otseselt ajuvatsakeste seisund, sest käbinääre on III ajuvatsakese lae väljasopistis. Ta on sümboolselt nagu lambikene laes, mis valgustab ruumi. Kes tahab olla valgus laes, tähelepanu keskpunkt, jumaldamise objekt, selle käbinäärme töö on liiga kiire. Missugune stress mõjutab ajuvatsakesi? Mõttetus, kui mäletate. Lootusetus saada tähelepanu keskpunktiks tekitab mõttetuse üleüldse midagi teha. Mõttetute mõtete mõtlemine on surnud mõtete mõtlemine ja seega käbinäärme töö aeglustamine, tasakaalu nihutamine häbienergia kasuks.

Käbikeha tähtsaimaks sekretsiooniproduktiks teaduse praeguse sõna järgi on hormoon melatoniin, mille toimet veel ei teata. Teatakse vaid, et melatoniini sünteesi pidurdab valgus ja stimuleerib pimedus. Ta on pimeduse hormoon. See tähendab: häbi ja surma hormoon. Pole võimatu, et tema kogust määrates hakatakse kunagi ennustama, kui palju on inimesel veel elupäevi jäänud.

Uhkuse ja häbi probleemid võtavad inimeselt mõtlemisvõime, alguses ajutiselt, et juhtida tähelepanu mõtlemise vigadele, hiljem, kui järeldust ei tehtud, päriselt. Uhkus kasvatab, häbi kahandab. Mida? Käbinäärme otsest alluvat - ajuripatsit. Ajuripats omakorda mõjutab oma olemisega kõiki allasuvaid näärmeorganeid, mille kaudu saab mõjutatud iga väikseimgi rakk kehas. Uhkuse ja häbi toime ajuripatsile on võrreldav inimese ühiskondliku positsiooniga. Võib öelda otse, et ajuripatsi töö sõltub ühiskondlikust positsioonist.

Kuna ühiskonna algrakukene on perekond, siis kõik algabki sealt. Kui alluvussuhted perekonnas on üksteist austavad, siis ei ole inimesel probleeme ei ühiskonna ega oma ainevahetusega. Häired algavad ebanormaalsetest suhetest ema ja isa vahel. Laps, kes ohverdab ennast, et tagada ema ja isa armastuse olemasolu, teeb seda hiljem ka oma perekonnas ja ühiskonnas. Tema ainevahetus on korrast ära niikaua, kuni ainevahetuse häire muutub haiguseks. Inimese kannatuste rada algab tema tahtmisest teha head, et olla parem, ja häbist, et ta seda ei saanud.

Käbinääre on nagu kõige kõrgem ülemus, kelle kõige tähtsam funktsioon on esindusfunktsioon. Niipalju kui me igaüks iseennast esindame, on käbinääre hädavajalik. Täpselt samamoodi on vajalik uhkuse ja häbi normaliseerimine. Palju rohkem on vaja tegelda oma uhkuse ja häbiga siis, kui olete võtnud endale teiste esindamise funktsiooni, näiteks suure ülemuse rolli. Olles sunnitud särama, väänab inimene oma käbinäärmest maksimaalselt välja valgusehormooni - serotoniini, kuni käbinääre saab kurnatud. Serotoniini puudust täheldatakse paljude haiguste puhul, depressiooni puhul kindlasti, mistõttu depressiooni ravitakse serotoniini lisamisega. Häid tulemusi annab ka valgusravi. Samas on igal ravil ajutine efekt, kui inimene ise ei ravi haiguse tõelist põhjust - stressi.

Väga vähe on ülemuseks sündinud inimesi. Enamikul meist on vaja ülemuseks kasvada, aga selleks on vaja aega. Kes peab saama või kes tahab saada ülemuseks, sellel ei ole aega ja sealt algavadki probleemid. Mida suurem on sellise inimese tahtmine ülemuseks olemisega oma paremust tõestada, seda enam ta piitsutab otseselt iseennast ja kaudselt käbinääret tootma liigset serotoniini. Ühel hetkel on ta endast viimse välja väänanud, mis tähendab, et ta on häbiväärses süütunnete augus, mida nimetatakse depressiooniks. Arstid arvavad, et tema depressiooni põhjuseks on serotoniini puudus, tegelikult on põhjuseks uhkus, mis murdus häbiks.

Kõige ohtlikum ülemuseks olemine on iseenda ülemuseks olemine. Selleks saadakse iseennast ületades, iseendale oma paremust tõestades. Iseendale oma paremuse tõestamine on orja tunnus. Seega: patune (kõlbmatu) inimene, kes püüab pattu tegemiste ja kannatamistega lunastada (et olla kõlbulik), jõuab varem või hiljem depressiooni ja ainevahetuse häirumiseni. Ta on olnud ülemus orjale, kusjuures nii ülemus kui ka ori asuvad tema sees. Keda vähegi häirivad ülemuste ja alluvate suhted, ükskõik kus, seda häirib tegelikult tema enda sees toimuv võimuvõitlus, mis olemuslikult on vanemate võimuvõitlus. Enne, kui Te ei vabasta oma vanemaid, ei kao Teie ainevahetushäire.

AJURIPATS on nagu kõige kõrgemale ülemusele alluv tootmisjuht, kellest tegelikult SÕLTUB kogu tegevus. Kui ülemus teeb oma tööd ja usaldab tootmisjuhti, siis edeneb kollektiivi töö ka juhul, kui üks neist ennast oma uhkuse ajamisega ära kurnab. Teineteise toel leitakse ennast uuesti ja minnakse edasi. Kui nad ei ole väga uhked, siis kollektiiv saab asjast aru ning töötab edasi. Väike häire kollektiivi töös ei saatnud kedagi häbisse, vaid oli kasulikuks õppetunniks. Kui vanemad ei ole uhked, ei tõesta oma paremust, ei pea teineteisega võimuvõitlust, siis ei satu ka lapsed häbisse.

Nii nagu inimene on ülemusena, töötab tema käbinääre.

Nii nagu inimene on tootmisjuhina, töötab tema ajuripats.

Nii nagu inimene on töölisena, töötavad tema peast allpool asuvad
näärmed.

Suhtumine ülemusesse on suhtumine oma käbinäärmesse.

Suhtumine tootmisjuhti on suhtumine oma ajuripatsisse.

Suhtumine töölistesse on suhtumine oma peast allpool asuvatesse näärmetesse.

Kui tootmisjuht on tema ise, siis ta teeb oma tööd kamandajast sõltumata ja tema ajuripatski teeb sama. Risti vastupidi on siis, kui inimene tahab olla aina parem. Ta võib olla ülemus, ta võib olla tootmisjuht, ta võib olla täiesti iseseisev inimene, aga tema tegemisi kamandab teadmine, mida peab ja mida ei tohi. Ta ei ole vaba, ta on kellestki või millestki sõltuv.

Ajuripatsi tööd häiriv stress on sõltuvusseisund.

Kui inimene on inimene, siis ta juhib ainevahetust, nagu inimesele tarvis on. Kui inimene tahab inimene olla, see tähendab, et ta ei ole veel inimene, siis ta juhib ainevahetust nagu loomale vaja. Loomale on vaja rohkem kvantiteeti, sest inimeseks ta nagunii ei kasva. Inimesele on vaja kvaliteeti, aga vägisi seda anda ei saa. Kes stresse vabastada ei oska või ei taha, see tahab vägisi ja saab vägivallale iseloomuliku tulemuse. Mida suuremad on tahtmised, seda suurem on vaimne vägivald ja seda raskemad on haigused. Aju füüsiline haigus on kvalitatiivses mõttes kergem kui vaimne haigus.

Ajuripats on nii tähtis organ, et tema on looduse poolt paigutatud luudest ümbritsetud ja kaitstud pessa. Ta justkui ratsutab luul, mida anatoomiliselt nimetatakse türgi sadulaks. Kui inimene elab ja teeb vastavalt vajadustele, siis tema ajuripats on korras ja parasjagu suur oma sadulas. Ta kasvab liiga suureks ja ei mahu oma pessa ära juhul, kui inimesel jääb ükskõik mis põhjusel realiseerimata tahtmine teha midagi ülimalt suurt ja head, millega tõestada oma paremust. Tahtmine kasvada oma ülihea töö läbi iseendast suuremaks tekitab ajuripatsi healoomulise kasvaja, mis oma kuluga on üsna halb haigus sellepärast, et kui suurenenud ajuripats ei mahu oma pesasse ära, siis ta hakkab pesa hävitama.

Inimese pesa on tema perekond, kodu. Kasvades kodust suuremaks, hävitab inimene nii kodu kui iseennast. Kui ta tahab tõestada perele oma paremust, oma suurust, aga ise on kodu ori, kes mitte mingil juhul ei tahaks kodu hävitada, siis areneb tal hüpofüüsi healoomuline adenoom, mis otseselt ei hävita kodu, aga kaudselt teeb seda sellega, et on haige.

Ajuripats kõhetub väiksemaks häbist olla pidev käsualune. Kui vanemad, kes ei luba last kunagi teha midagi "oma peaga", häbistavad last sellepärast, et laps jättis midagi tegemata, kui kamandajat kohal ei olnud, siis häbi surub lapse ajuripatsi nii kokku, et kasvuhormoon ei tule sealt välja. Tulemuseks on lapse kasvu peetus kääbuskasvuni välja. Minu kasvupeetusega patsiendid, kelle vanemad on aktiivselt oma vigu parandanud, on kõik pikemaks kasvanud, mõni isegi väga palju. Need lapsed või noored, kes käivad üksi või kellegi lähedasega koos, on edenenud väga vähe, sest neil puudub iseseisev mõtlemisvõime. Nad tegelevad stressidega, millest mina rääkisin, aga igapäevaelus ettetulevaid stresse nad ei märka ja see saabki määravaks.

Kes ei ole sõltuv kodust, see ei ole sõltuv ka kollektiivist, ühiskonnast. Ta ei ole sõltuv oma stressidest ja tema ainevahetus on korras. Tema ajuripats väljendab tema materiaalsel tasandil olemise viisi - pidevalt millegi õiges järjekorras ja omavahelises vastavuses tegemist: tundmist, mõtlemist, ütlemist, tegutsemist. Kui ta ise elab vabatahtlikult vastavalt loodusseadusele: sina mulle, mina sulle, pidades lugu tööjaotuse printsiibist, siis teeb seda ka tema ajuripats. Ta teeb ise ja laseb teha ka teistel. Mida kõrgem on ühiskondlik arengutasand, seda tähtsam on oskus pidada lugu teise tehtud tööst, sest ainult ise kõike oma eluks vajalikku võib teha vaid väga primitiivne inimene.

Inimene ei ole ainurakne. Ta on rakkudest koosnev tervik. Ta on suhteliselt sõltumatutest osadest organiseerunud iseseisvaks eluks võimeline terviklik biosüsteem. Kui me oskaksime organiseeruda, siis meid ei peaks organiseerima. Kunagi me oskasime organiseeruda, nii et sai tekkida inimorganism. Nüüd me unustame selle kahjuks aina enam ja tulemuseks on organiseerumisele vastupidine liikumine - lagunemine haiguste tõttu. Nii nagu laguneb ühiskond, nii laguneb ka tema liige, kes ei oska olla tema ise. Kes ei oska näha, et arenemine seisneb muutumises, et ühe oma aja ära elanud maise organisatsiooni surm on teise, uue ja täiuslikuma sünd, see laguneb ühiskonnaga koos. Ta on hirmuga klammerdunud heasse, mis oli, ja ei näe head, mis tuleb. Ta on laguneva mineviku ohver.

Oleme loodud olema inimkonnana üks. See on vajadus. Mida kõrgemalt arenenud oleme, seda hädapärasem see vajadus on. Vastastikuse andmise vajadus. Miks nii? Sest mida kõrgem on arengutasand, seda enam õpib iga inimene sügavuti, üksikasjaliselt, kvaliteetselt oskama midagi temale omast, mida teised ei oska, aga vajavad nagu ühte hädapärast osa, milleta tervik ei oleks tervik. Ühendades oma oskused, saaksime liikuda edasi kiiremini, kergemini ja väiksemate kannatustega, või hoopis ilma kannatusteta, aga hirm rikub kahjuks selle looduse loodud ideaali ära.

Kokkuhoidmise asemel oleme klammerdunud sellesse, millest või kellest loodame midagi head. Tulemuseks on mõlemapoolne sõltumine. Riputame ennast kellegi külge, ripneme seal, pidades seda suureks armastuseks ja ei saagi aru, kuidas me oma päästerõngast, eluunistusest, eesmärgist sõltume. Mida rohkem teda tahame, seda vähem tahab tema meid. Meie oleme sõltuvad oma tahtmisest, tema on sõltuv oma tahtmatusest. Kumbki ei saa aru, miks suhted sassis on.

Oleme muutnud vastastikuse andmise vastastikuseks võtmiseks, mistõttu kannatame nii palju ja nii kaua, kuni häda sunnib meid jälle loodusseadusi omaks võtma.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.