Ainevahetus ja sõltumine

Ainevahetus on kui elutegevus, mis peegeldab elusolendi tegevusi tema arengutasandile vastavalt. Lihtsate elusorganismide ainevahetus on lihtne, keerukatel keeruline, inimesel juba päris pähkel. Kui kujutada inimest ühe rakuna, siis tema suhtumine inimestesse määrab tema ainete liikumise selle raku sees. Suhtlemine inimestega määrab tema ainete liikumise erinevate rakkude vahel. Tasakaaluka inimese suhtumine ja suhtlemine on teineteisega kooskõlas. Tasakaalutu inimese suhtumine, mida ta ei julge häbi pärast väljendada, jääb saastama tema rakku vastavate ainetega.

Küllap olete kogenud, et elu edenemiseks on kõige vajalikumad suhted ehk sidemed. Vanasõna ütleb: parem sada sõpra kui sada rubla. Kusjuures õige sõber ei ole suur sõber, kellega kogu aeg nagu sukk ja saabas koos ollakse ning aega surnuks lüüakse. Sõprus, mis kohustab ja sõltuvusse paneb, ei ole sõprus, see on sõltuvusseisund.

Sõltuvusseisund on sidekoe stress. Kuna ajuripats juhib sidekoe kaudu keha kui terviku ainevahetust, siis sõltuvusseisund on ka ajuripatsi stress. Kui tootmisjuht peab tegema kellegi tahtmiste või mittetahtmiste järgi, siis tema töö on häiritud isegi juhul, kui tal on kõik võimalused oma tööd hästi teha. Mida rohkem on neid, kelle tahtmiste järgi ta peab joonduma, seda vähem teeb ta oma tööd ja seda korratum on tema ainevahetus. Selline ainevahetus sobiks mõnele teisele, aga mitte temale. Ainevahetushäire muutub haiguseks siis, kui hea tootmisjuht satub sõltuvuse kriisi.

Sidekoest räägitakse tavaliselt vähe, kuigi teda on 85% keha massist. See näitab, et 85% ulatuses on inimese elu seotud teistega. Inimene on loodud olema üks kõigega, üks Kõiksusega. Kui me seda % ei suurendaks, ei püüaks elada kõikide meele järgi, siis oleks kõik hästi. Suhtleksime teistega inimlikult ja oleksime terved. Maksimaalselt võiksime me elada teistele 100%, aga enne saab mõõt täis ja siis, kui me enam üldse midagi teha ei taha, sest see tundub teistele tegemisena, laguneb meie sidekude. Inimene on muutunud ükskõikseks osavõtmatuseni välja. Üks Kõiksusega muutus ükskõiksuseks.

Üksolemine ja üksiolemine on ühe terviku kaks otsa.

Sidekude on kude, mis seob

· üksikud rakud omavahel üheks koeks,

· üksikud koed omavahel üheks organiks,

· üksikud organid omavahel üheks organsüsteemiks ja

· üksikud organsüsteemid omakorda üheks organismiks ehk terviklikuks kehaks.

See tähendab, et sidekude ühendab ühe kõigiga ja kõigega, teeb üksiolemisest füüsilise üksolemise vastavalt vaimsele üksolemisele.

Eristatakse:

1. tugifunktsiooniga ehk tugevaks tegevat sidekude (luud, kõhred, kõõlused, sidemed),

2. katvat ja kaitsvat sidekude (nahk, limaskestad, organeid katvad kelmed) ning

3. toitvat ja kaitsefunktsiooniga ehk ühendavat sidekude (veri, lümf, retikulaarne ehk vereloomeelundeis asuv sidekude, kohev sidekude ja rasvkude).

Sidekude ümbritseb, toestab ja seostab elundeid ning on vigastuste puhul taastajaks. Pole kohta, kude ega organit, kus poleks sidekudet. Terve sidekude peegeldab inimese kui vaimolendi kõikjalolemist. Aju tihedate kestadena kattev ja aju sees tiheda võrgustikuna kesknärvisüsteemi rakke töökindlaks retikulaar­formatsiooniks ühendav sidekude tagab peaaju kõigi osade funktsioneerimise ühe suure tervikuna ja võimaldab koordineerida sellega kogu organismi liikumis­aktiivsust ja lihastoonust, une ja ärkveloleku närviprotsesse, tunde ja tahte loogikat, mälu, mõtlemis­protsesse ja absoluutselt kõike, millega me üldse mõtetes tegeleme.

Kui rumal inimene sõltub kellestki või millestki, siis tema retikulaar­formatsioon kannatab vähe, sest rumalat peabki ohjas hoidma. Ta vajab seda, sest ei oska muidu elada. Mida targem on inimene, seda rohkem vajab ta vaimset vabadust, aga kuna tarkus teeb vajaduse tahtmiseks, siis alandatus sõltuvusest häirib ta retikulaar­formatsiooni tööd. Pole tähtis, kui suur või väike on inimese tarkus, aga kui ta tahab midagi oma sõltuvusseisundist pääsemiseks välja mõelda, siis ta ei saa seda. Kõik, mis ajust välja ei tule, tekitab kõigepealt aju funktsiooni häireid, siis juba haigusi. Näiteks idee, mille teostust välja ei mõelda ja mis pead vaevama jääb, võib tekitada aju haiguse.

Sõltuvus konkreetselt kellegi teadmisest või inimkonna tarkusest ja teadmistest üleüldse, mis kokku moodustavad teaduse, on raske stress. Sõltuvus oma teadmistest, tarkusest, haridusest, andest, omadustest, vaimsetest võimetest ja oskustest on veel hullem. Miks? Sest teiste teadmistesse suhtume kasvõi hinge rahustamiseks kahtlevalt, aga enda kannatustest saadud teadmises oleme kindlad kui kalju. See muudab inimese märkamatult järjest enam piiratuks ja pimedaks oma asja ajajaks. Kui asjad ei lähe, siis võib meeleheitest tekkida aju haigus. Tekkis veel üks sõltuvus: sõltuvus haigusest.

Edasi tuleb sõltuvus ravimitest, surmahirmust, segaseks minemisest. Sidekoe seisund aina halveneb ja võibki tekkida see, mida inimene kartis. Mida rohkem ollakse sõltuvuses kõigest, mis kunagi on olnud, seda raskem on midagi muuta. Teadmine, et sündmusi ei saa olematuks teha, takistab edasi mõtlemast ja mõistmast, et kui ei saa muuta olukorda, siis on vaja muuta suhtumist sellesse. Inimene jäi minevikust sõltuvusse.

Harjumine heaga on sõltumine heast, mistõttu halba hakatakse täielikult välistama. Harjumine heaga tekitab sidekoe märkamatut vohamist teiste kudede arvel ja koe või organi funktsiooni aeglast lakkamist. Lapsel, keda õpetatakse ainult positiivselt mõtlema, võib selline sidekoestumine tekkida ajus juhul, kui laps võtab sellise mõttelaadi igasuguse protestita omaks, et vältida kokkupuudet võimaliku halvaga. Tulemusena vallandub ühel hetkel isiksuse degradatsioon, mis muudab täiskasvanud inimese tasapisi praktiliselt taas vastsündinuks. Meditsiin ei leia muud, kui et ajus on liiga palju valgeainet. See valgeaine on aju hallaine tuumasid omavahel ühendavate juhteteede sidekude, mis ümbritseb närviraku niitjat jätket. Mida rohkem on laps sõltuv headest juhistest ja juhtidest, seda mahukam on ta juhteteede sidekude ehk valgeaine.

Harjumine halvaga on sõltumine halvast, mistõttu head ei usutagi. Mida suurem on sõltuvus halvast, seda õhem on vastav sidekude. Kui kannatava inimese kannatus katkeb ja temas plahvatab viha, mis põleb kui tuli tuha all, aga välja ei pursku, siis hakkab sidekude hävinema.

Üldtuntud sidekoe ehk sõltuvusseisundi haigus on reuma. Kui hävineb luid liigeseks siduv ja luid ümbritsev sidekude ehk luuümbris liigeses, siis hävineb ka liiges. Liigesed väljendavad liikumist. Kui inimene satub sõltuvusse saamahimust ja kasuahnusest, siis ta tahab kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, aga liigesed jäävad haigeks ja ütlevad: anna endale aega, kulla inimene. Kiirustades jõuad sa kiiremini ainult surma.

Kui inimene satub sõltuvusse tahtmisest olla autoriteet, siis ta peab halva mängu juures üha rohkem head nägu tegema. Iga halb, mis tema silma alla ilmub, on potentsiaalne tema autoriteedi õõnestaja, keda ta paratamatult vihkama hakkab, sest see takistab tema elu edenemist. Vihkamine on mürk, mis tapab rakke. Vihastamine on tuli, mis sulatab surnud sidekude ja liigeste reuma ongi käes. Tegelikult vihkab inimene oma argust, suutmatust, saamatust, võimetust, abitust, häbi ja sõltuvust, mis takistavad teda vihavaenlasele kallale tormamast.

Kes vihkab mehi kui oma autoriteedi hävitajaid, see saab omale liigeste reuma.

Kes vihkab naisi kui oma autoriteedi hävitajaid, see saab omale pehmete kudede reuma.

Kõige tuntum pehmete kudede reuma on luupus, mis õilmitseb näos kui liblikas. Ta näitab ilmeksimatult, et inimese illusioonid on luhtunud. Ta ütleb: hea inimene, ära vihka ühepäevaliblikaelu elavaid naisi. Vaata, sa näed nendes iseennast. Sa tahaksid ka, aga sa ei tee nii, sest kardad sattuda häbisse. Tegelikult on sinu haigus kadedusest häbitute vastu, kuigi ennast kammitseb häbi.

Näonahk väljendab inimese illusioone, ausust, tahtmist meeldida kõigile. Aususeks peetakse sageli mittevaletamist ja mittevarastamist. Samuti täpsust rahaasjades, aga see on üks väike osa kõigest. On palju inimesi, kelle näonahk on pidevalt haavandunud. Üks haav ei jõua veel paraneda, kui tekib teine. Kaasaegne kosmeetika teeb küll imet, aga haigus sellest ei kao. Millest sellised haavandid näos? Haavandid näos räägivad, et see inimene unistab ausast, ükskõik kui julmast võitlusest, peaasi ainult, et pidev varjatud julm sõda lõpeks, aga ta ei jõua ära oodata. Mida rohkem ta oma hirmu alla surub, et julgem näida, seda julmemalt teda koheldakse. Talle ei öelda otse näkku, et ta ei saaks ennast otse kaitsta. Talle karatakse hammastega näkku kuulujuttude, valesüüdistuste, ajakirjanduse kaudu. Kui ta püüab sellise olukorraga harjuda, siis ta muutub tundetuks. Haavad teevad sama. Samas räägivad nad: inimene, sulle tehakse küll liiga, aga jälgi ennast. Sina teed ju enesekaitseks samamoodi. Alusta vigade parandust endast.

Kõik, mis mõttes toimub, kandub ajust närvide ja närve süsteemiks ühendava sidekoe abil mööda keha laiali. Kui mõte ei realiseeru, siis ta jääb energiana ajusse ja hoiab seal kinni ka endale vastavad keemilised ained. Aju saastumise vältimiseks oleks vaja anda vabaks kõik tekkinud plaanid, et nad ei vaevaks pead ei vaimselt ega füüsiliselt. Vabaks antud probleem hakkab ennast ise lahendama, kui aeg on küps. Kuna seda ei teata, siis ei jõutagi vaevavatest, haigettegevatest või piinavatest mõtetest edasi, mistõttu tekivad aeg-ajalt vaevavad, haigettegevad või piinavad haigussümptomid, mis tasapisi muutuvad pidevaks vaevaks, valuks või põrgulikult piinavaks haiguseks.

Niisiis stressidest sõltumine hävitab sidekude. Kuidas?

Räägime selleks veidi sidekoe ehitusest. Sidekude koosneb kollageensetest ja elastsetest kiududest.

Elastiin on tugivalk, elastse sidekoe põhiosa. Milline on inimese kannatlikkus, selline on tema elastiin. Inimese kannatlikkus võib venida nagu kummipael väga palju, kui on vaja ehk kui venitada teda inimlikult. Kuigi igal kannatlikkusel on piir, mil ta muutub kannatuseks. Mida suurem on pinge, seda ettevaatlikum peab olema pingelangusega. Aeglase rahuliku pingelanguse puhul taastub elastiin, nagu midagi poleks olnud. Äkilise pingelanguse puhul juhtub see, mis väljavenitatud kummipaelagagi, kui see äkki lahti lasta. Ta näeb välja kui tselluliidi kobrutav kude. Põhimõtteliselt nii tekibki tselluliit. Elastiini eest on vaja hoolt kanda. Ta pole lõõtsmooniku lõõts, mida võib kõigile meeldida tahtmiste tormis siia-sinna rebida, ja kui enam ei meeldi, siis käest visata.

Kes oma kannatlikkuse proovile laseb panna, selle elastiin muutub rabedaks nagu hingki.

Kollageen on vees lahustumatu fibrillaarne valk, mis moodustab loomsete (sealhulgas ka inimese) sidekudede põhimassi. VEEGA KUUMUTAMISEL DENATU­REERUB KOLLAGEEN¾ELATIINIKS. Tuleb välja, et inimene istuks nagu keeva vee potis ja vesi justkui aina keeks? Nii see ongi. Võibolla olete ise tundnud, võibolla olete näinud, kuidas inimene vihast keeb.

Hirm on külmus. Viha on kuumus. Rahulolematu inimene on nagu kuumal pliidil podisev pott, mille podin kütab pliidirauda. Kõige täpsemalt pärale jõudev viha on viha iseenda vastu, mis keedab iseenda süldiks. Küllap teate, et mida ägedamal tulel ja mida kauem keeta, seda paksem sült tuleb.

Rahulolematus ongi see kuumus, mis teeb inimese kehasisesest sidekoest vedela vormitu¾elatiini, mille väljapuhastamine on lümfi töö. Lümf ei tule oma tööga toime, kui inimene on oma saamatuse, suutmatuse, võimetuse peale järjest verisem ehk vihasem. Verine viha ei tee tatiks mitte ainult lümfi, vaid ka vereplasma. Kui elujõud hakkab tahtejõule alla jääma, siis tekib tupiku ehk väljapääsmatuse tunne, mis suleb lümfiteed, mis peaksid lümfi nahale ja limaskestadele välja viima. Mida kenam püüab väljapääsmatuse käes vaevlev inimene olla, seda puhtam on tema nahk ja limaskestad, aga seda räpasemad on tema hing ja keha koed. Tarvitseb ainult tekkida äge meeleheide, kui vallandub haigestumine.

Väljapääsmatuse käes rabelev inimene elaks justkui labürindis: ükskõik, mida ta ka ette ei võtaks, tupikusse (rappa, lörri) jõuab nagunii. Paaniline jooksmine kasvatab paanilist ehk mõtlematut rahulolematust, mis omakorda suurendab materiaalset paanilist kiirustamist veelgi. Ühel hetkel ongi piir, millest edasi enam ei suuda. Inimene, kes oma latti aina ülespoole tõstis, on jõudnud elu pöördepunkti, kus oleks hädasti vaja loobuda, aga eesmärkide nimel elav inimene seda ei oska.

Zhelatiin on hüdrofiilne ehk vett endasse imav aine. Keha lahustab niiviisi sissekogunenud ainete liigset vängust, tihedust, koondatust, küllastatust ehk kontsentratsiooni. Nii muutub liigne¾elatiin kehas kõigepealt turseteks. Kes jätkab tursete tekkides sama elustiili, huvitumata miks tursed tekkisid, selle tursed muutuvad tasapisi aina suuremaks saastaks, mille nimi on rasv. Rasvumine on enesekaitse tunnus. Kelle eest inimene ennast kaitseb? Kõigepealt ja kõige rohkem iseenda eest. Kui inimene usaldaks iseennast, tegeleks iseendaga, siis poleks vaja karta tõde hullemini kui surma. Iseenda avastamine võib vahel küll jahmatada ja lausa jalust niita, aga see on ikkagi oma asi. Kui lasen selle vabaks, siis teda enam ei ole ja teiste ees pole samuti midagi häbeneda. Mõni aeg hiljem asja üle järele mõeldes ajab naerma, et oskasin pisiasjast omale niisuguse maailmaprobleemi teha, et sure või ära.

Elame järjest enam uhkuse tagaajamise varjus ja kui midagi on häbiväärset, siis teeme kõik, et sellest üle olla. Väljakutsuv tahtmine tõestada, et mina saan oma eluga hakkama, tekitab tselluliidi. Mida suurem on inimese hirm ennast kaotada, mitte vastu pidada, intelligentset väljapeetust kaotada, seda spastilisem (kokkutõmbunum) on elastiin, moodustades omamoodi võrgustiku, mille sisse peab ära mahtuma paksuks keedetud¾elatiin, vesi, rasv. Tselluliidi silmatorkavus ja inetus ei sõltu inimese paksusest, vaid tema väljakutsuva uhkuse suurusest. Kui sellise inimese kannatus katkeb, siis elastiin annab järele ja tema keha vajub vormist päris välja. Nüüd on tselluliidiga võidelda päris raske. Seepärast teevad tänapäeva naised paaniliselt ükskõik mida, et oma vormi säilitada.

Niikaua kuni inimesel on ikka veel tahtmine iseendast ja teistest üle olla, on tema rasvkude koos tselluliidiga pruntis ja kikkis. Kui enam ei suuda ja tekib lootusetus, siis koed lõtvuvad ja näevad välja nagu pooltühi hernekott. Kui tekib mõttetus, siis algab volüümide suurenemine, mis mõnevõrra varjab tselluliiti, aga seda jälestavad daamid veel enam. Küllap teate, et tselluliit on naiste haigus, aga olen kindel, et kui mehed naisestuvad veelgi, siis tekib ka neil tselluliit.

Üheks esimeseks piirkonnaks, kus tselluliit endast märku annab, on naiste reied. Vahel võib naljatades öelda, et reit pole ollagi, aga tselluliit on. Mida suurem on naise tahtmine demonstreerida oma iseseisvust, oma tahtmiste, unistuste, ideede kandvust, seda silmatorkavam on tselluliit tema reitel. Edukal naisel, kes on oma tahtmised realiseerinud, seda probleemi ei ole.

Kuna inimene realiseerib ennast tegemiste, töö kaudu ja suhtumist töötegemisse väljendab seedetrakt, siis pole ime, kui tselluliit ilmub ka kõhule. Mida uhkem on naine oma töötegemise üle, mida väljakutsuvamalt ta tahab seda maailmale näidata, seda silmatorkavam on tselluliit tema kõhul. Veel üks koht, kuhu tselluliit kiirelt tekib, on õlavarre sisepind, mis räägib sellest, et naine on uhke oma ülinõudlikkuse üle ja tahab näidata, kuidas tema ülinõudlikkus lausa niidab. See tähendab: tema ülinõudlikkus saab, mis tahab. Tegelikult ei saa midagi.

Tselluliidisaarekesed on tegelikult naha aluskoes ja nahas asuvad suurenenud lümfisõlmed, mida normaalse voolava lümfi puhul pole võimalik ei silmaga näha ega käega katsuda. Mida suurem on lümfisõlme takerdunud tardunud lümfi kämp, seda suurem on tselluliidisaareke. Mida tihedam on see kämp, seda tihedam on tselluliidisaareke.

LÜMFISÕLMEDES ASUB EESMÄRKIDE ENERGIA.

Kui mäletate, siis iga tahtmisega loob inimene endale automaatselt eesmärgi, millest ta ka automaatselt kinni hoiab. Tahtmine on armutu suhtumine, mis määrab suhtlemise. Tahtmine on hirm, mis automaatselt vallandab vihaenergia ehk tahtejõu, millega oma tahtmist realiseeritakse. Sai inimene oma tahtmise või ei saanud, solvatuse sai ta ikkagi ja see jääb vastavasse lümfisõlme kasvama. Inimlikuma elu elamiseks oleks vaja oma eesmärgid vabaks anda, aga kuni seda ei tehta, mängib eesmärkide saavutamine saatuslikku rolli.

Lümfisõlmedes asub elu tähtsate hetkede, saatuslike hetkede, elu pöördepunktide, kannapöörete tegemise energia. Mida vastutustundlikum on inimene, seda suurema löögi alla satuvad tema lümfisõlmed, kui ta eriliselt vastutusrikkal hetkel enam endast viimast välja pigistada ei suuda. Nii kangelaslik on endast kõik anda, justkui oleks viimnepäev. Elu tähtsate hetkede nimel elamine, neist sõltumine, nende pärast muretsemine, nende nimel enda ohverdamine, et kellelegi midagi tõestada, on nagu spordivõist-­ luste nimel elamine. Kes seda ei taha, see nimetatakse kohe halvaks inimeseks. Kui see inimene on pigem teiste meelest halb, kui et laseb pidevalt endast viimast võtta, siis ta on terve. Kes tahab elada teiste meele järgi, teenida endale hea inimese nime ja armastust, see pole endaga rahul, kui ta teiste tahtmist teha ei suuda, pidades seda enda tahtmiseks.

Selline hea inimene elab nagu võistlussportlane, kelle latti pidevalt tõstetakse ja kes hüppab, sest tal on eesmärk. Alguses on eesmärk saada kiitust, siis on eesmärk saada auhind, edasi igatseb ta saada au. Alguses spordib ta enda nimel, edasi juba teiste nimel, siis juba riigi või kodumaa nimel. Ega ta mingi põlastusväärne egoist pole! Kahjuks on igal hüppamisel (uhkustamisel) teatavasti piir, millest enam üle ei saa. Vallandunud rahulolematuse suurus on vastavuses eesmärgi üllusega. Teiste rahulolematuse võtab see inimene ka omaks.

Maksimaalne rahulolematus iseenda suutmatuse, saamatuse, võimetusega võib olla kui plahvatav põletav viha, mis tuletab meelde ka kõik varasemad ebaõnnestumised ja paneb kogu keha kollageeni mitte enam lihtsalt keema, vaid lausa kõrbema. Lümf, mis peaks kogu selle saasta kiiremas korras kehast välja viima, teeks oma töö ära, kui talle aega antaks. Kui seda ei anta, siis võib esimene ebaõnn viimaseks jääda, sest kõrbenud valkude kantserogeensus tekitab lümfisüsteemi pahaloomulise protsessi, mis inimese siit murede maalt ära viib. Mida rohkem ühest ebaõnnestumisest maailmaprobleem tehakse, seda tõenäolisem, et nii juhtub. Soodustavaks faktoriks sellisel juhul on südamelähedaste inimeste, eriti ema armutus, sest see on reetmine.

Kõik sportlased elavad järjest pingelisemas konkurentsi atmosfääris. Nende ainuke võimalus ellu jääda on muutuda osavõtmatuks egoistiks, kellel pole teiste arvamusest ei sooja ega külma. Eriti võimas on see tendents ennast ülistavas nn. demokraatlikus ühiskonnas, kus kõigil on õigus nõuda kõigilt oma illusioonide täitmist. Kusjuures see, kellest viimast välja pigistatakse, peab tegema hea näo ja tänama, et teda pole unustatud. Tal pole õigust neile headele inimestele, kes nõuavad, et tema nende elu ära elaks, öelda: kuulge, olge inimesed. Andke endale aru, mis on võimalik ja mis ei ole.

Demokraatia idee on suurepärane, aga kui sellega liiale minna, siis tuleb välja, et tegijal on vaid kohutused, mitte õigused. Õigused on neil, kes ei tee tööd, vaid sõnu. Seepärast: kas tegijad jäävad haigeks ja surevad ära, või muutuvad egoistideks.

Missugused muutused toimuvad lümfis, kui lümfisüsteem haigestub?

Tegijale, kes ennast tõestatud ei saanud, on see nagu ämbritäis külma vett kaela. Ta reageerib traagiliselt: "Issand Jumal, mis nüüd saab! Kõik on läbi!" Traagika on süüdiolemise ülim hirm, otse kui külmutuskapp, kuhu vedel¾elatiin pandi. Kas¾elatiin tardub ainult ühe lümfisõlme sees või keha vastavas piirkonnas laialdasemalt, see sõltub inimese eesmärgi suurusest.

· Lümfisõlme sees tekib lümfisõlme sulgev tardunud¾elatiinitükk, kui inimesel olid isiklikud tahtmised, kui ta teenis kiitust, auhinda või au. Kui ta reageeris traagiliselt: "Issand Jumal, mis nüüd minust saab?"

· Lümfisõlme sees ja ümbritsevates lümfiteedes ja -sõlmedes tekib tardunud¾elatiinitükk siis, kui inimene ohverdab ennast teistele, teenides ära teiste, ühiskonna armastust. Kui ta reageerib traagiliselt: "Issand Jumal, mis nüüd neist saab? Ma vedasin neid ju alt. Nad olid kõik oma lootused minule pannud."

Mida sügavamal hinges istub hirm oma edaspidise saatuse pärast, seda sügavamale keha sisemusse peituvad väljapääsmatust väljendavad lümfisõlmed. Kes hakkab ennast sellistel puhkudel sajatama ja needma, sellel võib tekkida pahaloomuline protsess.

Vastikus ja põlgus saamatuse vastu ja eriti iseenda saamatuse vastu on sellistel inimestel juba ammu pikaajalist eeltööd teinud. Kõik lümfo­granulomatoosi ehk Hodgkini tõve põdejad, kes on minu juures käinud, tunnistasid, et murdumishetkel soovisid nad endale halba. Nad soovisid endale kättemaksuks haigust ja kui haigus mõne päeva pärast tuli, siis rõõmustasid. Kui haigus (karistus) ei olnud patulunastuseks piisavalt raske, siis nad ei olnud rahul, sest vahepeal oli neil aega omale veel rohkem süüd välja mõelda. Et patuse inimese armutu viha iseenese vastu on tappev, siis oleks asjaosalistel lähedastel vaja sellisesse enesekaristamisse sekkuda. Nii mõnigi sõber on sellisel inimesel rinnust kinni võtnud ja talle vastu vahtimist virutanud, et ennasthävitav viha välja kargaks ja kasvõi kakluseks muutuks. Omad koerad kaklevad, omad lepivad. Armastusest antud rusikahoop võib päästa surmast.

Meeleheites inimene ei taipa endalt küsida: "Kas seda, millest ma ilma jäin, oli mulle tarvis? Kas oli praegu või üleüldse, sellisena või teistsugusena tarvis? Ja milleks oli mulle sellist kaotust tarvis? Mida ma sellest ilma jäämisega sain? Mida see mulle õpetas?" Et meestel, füüsilise maailma loojatel, on sõltuvus oma füüsilistest saavutustest suurem kui naistel, siis nemad oskavad iseennast ka julmemalt karistada. Tagajärjeks on fakt, et lümfo­granu- lomatoosi on meestel kaks korda sagedamini kui naistel. See on meeste ja mehelike naiste haigus.

Haigus näitab, et mehed on kaks korda eesmärgikindlamad kui naised, kuigi naised arvavad vastupidi. Järeldus tehakse tagantjärele hinnates. Naistel oleks vaja vaadata, kui sageli peavad mehed oma vajaduste realiseerimisest loobuma naiste tahtmiste kasuks. Nad ei realiseeri ennast, sest peavad oma mehelikkust naistele tõestama. Naiste meelest on mehelik mees see, kes ohverdab ennast naisele. Enesetõestusest sõltuvuses olemine tekitab eluohtliku haiguse. See probleem on tegelikult palju suurem, kui esialgu võib arvata.

Mida suurem on inimese eesmärgikindlus, seda suurem on tema haigestumise risk. Risk ei tasu ära, kui inimesel ei ole oskust kaotada, oskust taluda lööke, oskust jääda teiste meelest häbiväärses olukorras iseendaks. Keda valitseb tahtmine meeldida, see on teistest inimestest sõltuvuses ja ebaõnn viib ta meeleheitesse. Mida suurem oli eesmärk, seda suurem on meeleheide ja seda raskem on tekkinud haigus. Miks? Sest inimene ei teinud seda kõike armastusest.

Kuidas saada aru oma eesmärgikindluse suurusest ja iseärasustest?

Vaadake oma turja ehk VII kaelalüli ja Te näete. Sünnipäraselt suur VII kaelalüli räägib sellest, et suur eesmärgikindlus, mida teostatakse suure ülinõudlikkusega, on pärit juba eelmistest eludest. Silmatorkavalt suure turja pärast haigeks ei jääda, aga kui inimene tahaks omada Nofretete kaela, et õnnelik olla, siis tal on saavutamatu eesmärk ja sellest võib haigestuda küll. Suure turjaga inimene, kes on iseendaga rahul sellisena, nagu ta on - peaasi, et on terve -, teeb elus väga palju ära. Ühise eesmärgi realiseerimisel pole vaja karta, et tema oma rolli ei täida. Kahjuks kujuneb elus tavaliselt nii, et selliseid veohärgi hakatakse ära kasutama ja nad teevad oma töid kasvõi elu hinnaga.

Väikese turjaga inimestesse võiks suhtuda põhimõttel: on nagu on, ja mitte nõuda neilt võimatut. Nad on väikeste eesmärkide teostajad, aga kui nad on endaga rahul, siis nad jõuavad elutrepil oma väikestele sammudele vaatamata üsna kõrgele. Pole võimatu, et kõrgemale kui suurte sammudega astujad. Aga niipea, kui nad hakkavad elama teiste imeilusate tahtmiste järgi, läheb kõik rappa. Väikese turjaga inimest, kes võtab endale suured uhked eesmärgid, ei maksa uskuda. Kes tahab vastupidist tõestada, saab omale haiguse.

Silmatorkavalt suurenenud küüru meenutav VII kaelalüli on väga paljudel inimestel. Kui rasvunutel pannakse see rasvkoe arvele, siis kõhnadel ei osata millegagi seletada. Kurbus ja pettumused oma eesmärkide mittetäitumisest kasvatavad turjale kühmu. Kui see valutab, siis pole asi veel väga hull. Valu näitab, et õelus ei anna inimesele asu. Kui turi muutub tuimaks, siis on juba häbi platsis. Häbi oma realiseerimata eesmärkide pärast. Paljudel inimestel on turjas suremistunne, mis hakkab varem või hiljem kätesse kiirguma, takistades veelgi inimesel oma eesmärke realiseerida. On kuidas on, aga hoiduge meeleheitest, siis Teil on aega probleem lahendada.

Vahel võib inimese kohta öelda, et ta on üdini eesmärgi sees. See tähendab, et ta ei kuule ega näe midagi peale oma eesmärgi, sest talle on huvitav ja tähtis ainult eesmärk, millega ennast tõestada. Sellisel juhul on eesmärk suurem kui inimene ja hävitab inimest, kes on Armastus. Üdi on vereloome organ. Füüsilisel tasandil Armastuse loomise organ. Mida rohkem teeb inimene eesmärgist elu ja surma küsimuse, seda raskemad vereloomehäired tekivad. Pole võimatu, et muutuvad haiguseks.

Eluohtlikku kriisi jõutakse alati ootamatult, sest seda ei sea keegi eesmärgiks. Haiguse tekkeks soodsa pinnase valmimist ei panda tähelegi. Eesmärgi nimel elamisega kannustame oma loomupärast laiskust. Paika pandud tähtaeg õigustab enda piitsutamist. Mis juhtub lümfisüsteemis, kui Te olete lubanud täna õhtuks ühe töö ära teha, kuigi see tärmin on ebareaalne? Mõni inimene annab või pea, nii surmkindel on ta oma lubaduse täitmises, kuigi siililegi on selge, et ta ei jõua.

Enesekindlus on stress, mis annab lubadusi, mida ei saa täita. Või mille täitmine on ennastohverdavalt raske. Kui lasete enesekindluse vabaks, siis ta on eneseusk, mis ei anna kunagi lubadusi, ei jäta midagi viimasele minutile ja teeb tellitud töö ära varem, kui tellija oodatagi oskab. Enesekindel lubamine toob teele väga palju takistusi, mis raiskavad aega ja jõudu ning mille pärast peab ennast maksimaalselt kokku võtma. Töö lõpetamisel selgub, et üks tähtis asi on valesti tehtud, aga ümber teha pole enam aega. Issand Jumal või Kuradi Kurat! Töö tellija ahhetamine lisaks ja üks Teie lümfisõlmedest sai jälle ühe tardunud klimbi juurde.

Enesekindlus peab sageli oma sõnu sööma, aga teisi oma sõnade sööjaid ta ei salli. Vihates teiste sõnapidamatust, vihatakse enda sõnapidamatust ehk haigestunud lümfisõlme, mille olemasolust ei teatagi. See ei tähenda, et lümfisõlm seda ei tea ja vihkavat suhtumist endasse ei võta. Võtab kindlasti ja kasvab suuremaks nagu stresski, pannes inimese endast järjest enam sõltuma. Tekib nõiaring. Inimene sõimab ennast: miks ma jälle lubasin, miks ma pidin oma suu lahti tegema, kas ma ei võinud oma keelt hammaste taga hoida, miks ma nii loll olin! Kahetsemine kasvatab süütundeid. Järgmisel hetkel kordab ta oma viga uuesti, sest stress sunnib.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.