Ihukaitsja elu ei ole meelakkumine, sest ta võtab enda kanda teise inimese surma. Kui teine elaks oma elu ise, siis ta ei tõmbaks omale halba kaela ja siis tal poleks ihukaitsjat vaja. Kui ihukaitsja saaks aru, et tal pole võimalik teise elu ära elada ja tal pole võimalik takistada vaimset halba, millega teine tõmbab omale ligi füüsilist vaenlast, siis ta poleks ihukaitsja.
Vaatamata loodusseadustele vajatakse ihukaitsjaid aina enam. Ihukaitsja, kes on läinud selle töö peale südame kutsel, on terve, sest ta realiseerib oma ülevoolavat ihukaitsmise energiat. Ta on terve sellepärast, et keegi vajab seda väärtuslikku, mida tal on anda, ja võtab selle vastu. Kui ülevoolav ihukaitse energia jääks realiseerimata, siis ta muudaks inimese kurjategijaks või haigeks, kelle kõhrkude kahjustub.
Kõhrkude on puhas elastne sidekude, millest räägitakse luustikuga seoses, sest liigestes luude vahel asuvad kõhred kaitsevad luid kõikvõimalike otseste mehaaniliste vigastuste eest. Pange tähele: kõhred kaitsevad otseste löökide eest. Füüsilised löögid on vaimsete löökide loogiline jätk, hirm löökide ees hakkab varem või hiljem ligi tõmbama füüsilisi lööke. Samas on sageli olukordi, kus otsest traumat või ülekoormust pole olnud, aga arstid konstateerivad: "Teil on põlve menisk tükkideks." Või: "See on diskogeenne radikuliit. Vigastatud disk tuleb välja opereerida, muidu võite halvatuks jääda." Inimene on jahmunud, aga fakt on fakt. Ta tundis ägedat valu diivanilt tõustes või sinna istudes. Järelikult purunes tema kõhr ainult selle liigutuse käigus. Püha Jumal, mis siis varsti luudest saab? Kas ka need hakkavad liikumist takistavat õlekõrt eest lükates murduma kui makaronid?
Tegelikult pingestas ja väsitas kõhre rabedaks hinge näriv teadmine: minu edukus on paigal tammumise pärast katastroofiliselt suures ohus. Mõte sellele, kelle taga kõik kinni istub, vallandas Teie raevu, mis toimis kui elektriline lühiühendus ja menisk vajuski tükkideks laiali. Äkiline tõusmine, et minna ja midagi teha, mitte istuda, käed rüpes, ja vahtida oma allakäiku, fikseeris fakti, et menisk on tõesti katki. Oma töö oli teinud Teie ülisuur nõudlikkus enda vastu teadmisest, mida Teilt oodatakse, loodetakse, kuidas Teisse usutakse. Kuidas sa ei tee, kui sind jumaldatakse!
Sõltuvalt asukohast on mõnes kõhres rohkem elastiini, mõnes kollageeni, mõnes on mõlemat võrdselt. Rahulolematuse käes muutuvad need süldiks sõltuvalt kollageeni hulgast, mida kõigis kõhredes on muude kudedega võrreldes väga palju. Kõhredes ei ole veresooni ega lümfiteid, mistõttu kogu limane sültjas mass imbub kõhre pinnale ja peab saama sealt ruttu eemaldatud, vastasel juhul ummistab see õõne, milles asub. Köharefleks on seepärast eluliselt tähtis refleks. Kui inimene ei saa kopsu mingist osast röga välja köhida, siis see osa kopsust vajub ruttu kokku ja hävineb lõplikult.
Kui hinge liikumine ehk hingamine ei oleks nii tähtis, siis loodus poleks meile andnud kopsudesse kõhrkude, mis hoiab hingamisteed pidevalt avatud. Loodus on andnud meile hinge ihukaitsja kõhrkoe justkui öeldes: hinge eest hoolitsemist ära jäta kunagi teiste hooleks, ka siis, kui teine tahab seda tööd ise väga teha. Ta ei tea isegi, mida ta tahab. Kui ta tunnistab, et ta on õnnetu ja seepärast tahab teha vähemalt Teidki õnnelikumaks, siis ta on vähemalt aus. Aga kui ta veenab Teid, et ta on väga õnnelik ja oskab teha Teidki samasuguseks, siis ta on valelik kah veel. Õnnelik inimene ei kipu teiste hinge kallale. Ta laseb teistel olla nagu nad on, isegi kui ei tea, et igaüks küpseb omal ajal ise õnnelikuks. Loota väga õnnetu inimese armulikkuse peale on sama kui loota vanakurja armastuse peale. Väga õnnetud inimesed andku mulle siinkohal andeks. Vähem õnnetud teadku: ebaõnne suurus meis on vastavuses meie armutusega ehk kurjusega, tigedusega, vihkamisega. Väga õnnelikud võiksid teada, et suur õnn ei ole õnn. See on õnnetus.
Kui kaitstav ei ole oma ihukaitsjaga rahul, siis ta laseb ihukaitsja töölt lahti. Kui ihukaitsja just seda ootaski, sest ta polnud oma kaitstava rahulolematusega juba ammu rahul, siis ta kõhred on tervemad kui kunagi varem. Ta kopsud hakkavad paremini tööle, sest ta pääses lahti rahulolematust uppujast, kes surmahirmus ta kõrisse klammer- dudes pidevalt ähvardas: kui pääsen, siis ma ei unusta, kui labaselt sa minuga käitusid. Haigeks jääb see vallandatud ihukaitsja, kes oli valmis peremehe eest ohverdama oma elu, kes tegi oma tööd suurest armastusest. Vallandamine toimib temale kui ootamatu hävitav löök rindu.
NÄIDE ELUST.
Naine, kes oli ennast alati ema heaks ohverdanud, rääkis, kuidas ta tundis oma ülarinda inimese pea suurust raudkivi kukkuvat hetkel, kui võitlusvaimu täis ema oli talle teatraalselt surija jõuetul häälel öelnud: "Nüüd oled sa saanud, mida oled tahtnud." Ema oli tütart rünnanud, nõudes, et tütar valiks tema või oma perekonna vahel. Naine sai aru, mida ema tahtis toonitada: "Sa räägid laibaga, kelle sa oled tapnud." Tapnud ju tegelikult sellega, et ei tapnud oma perekonda.
Kivi naise kõris ja trahheas kujunes mõne tunni jooksul epiglottise ja trahhea selliseks põletikuks, et naine pidi neelamist jälgima ja neelates kaela asendit valima, sest vastasel juhul läinuks sülg hingamisteedesse. Tema kõri oli otsekui halvatud. See tähendab: tütre tõeline tingimusteta armastus oma ema vastu oli nii halvatud, et tekkis osaline füüsiline halvatus. Sest mis see funktsioonihäire muud on. Ema tahtis enda meelest paremat (kivienergiat), aga tema visatud kivist sai pihta tütre emaarmastus, mida tütar oli meeleheitlikult püüdnud pühana hoida.
Inimene, kes ei armasta ennast, nõuab, et teised armastaksid teda. Kõigepealt ta pressib teisest välja armastuse tõotuse. Ta tahab kuulda teist sõnaselgelt ütlemas: ma armastan sind. Kui ta siis ei tunne, et teda armastatakse, siis ta pressib teisest välja armastuse tõestuse, millega teine peab ajapikku järjest enam tegelema hakkama. Mida vähem inimene ennast armastab - see tähendab: mida rohkem ta ennast vihkab -, seda enam ta tahab näha, et teine vihkaks kõiki teisi peale tema.
Inimese jaoks, kes teab (hirmuenergia), et teda ei armastata (sest ta ei tunne armastust), eksisteerib ainult üks arusaam: kuna sa ei armasta mind, siis sa vihkad mind. Kui sa armastad veel kedagi, siis sa armastad kõiki teisi, aga mind sa vihkad. Küllap saate aru, et selline suhtumine on armukadedus, millest armukadedad ise aru ei saa ja ei tahagi saada. Nemad tahavad seda, mida neil ei ole, ja kõik. Kui teistel ka ei oleks, siis nad ehk oleksid rahul, aga kuna teistel on, siis mille poolest nemad halvemad on.
Armukadedus tegutseb põhimõttel: kui ise ei saa, siis teistel ka ärgu olgu. Kui seda teeb ükskõik kes, siis võib see olla traagika, aga kui seda teeb ema, siis on see tragöödia. See hävitab tõepoolest tundeid. Raske lapsepõlvega inimeste eneseleidmise tee on seepärast pikk ja kui partner sellest aru ei saa, siis võimatu.
Ema oli visanud suure kivi iseenda pihta tütres. Väikeste kividega pilluvad emad lapsi pidevalt. Ise on vihased kellegi teise peale, aga viha valatakse välja pereliikmetele. Ega muidu poleks lastel nii palju hingamisteede haigusi. See tütar on saanud lapsest saadik ema tahtmiste pärast haiget, sest ema, tahtes tütrele head, nõuab, et tütar armastaks jäägitult ainult teda. Ta arvab, et tal on selleks õigus, sest see on ju tema tütar. Kellelgi teisel pole tema tütre peale õigust. See on vanemate üldlevinud arusaam elust. Tütrel on sellepärast väike tagasihoidlik soov: armastaks ema teda kasvõi natukene. Ta teab, et ema armastab, aga see omav armastus on teinud talle nii palju haiget, et ta enam ei tunne seda. Nüüd loodab ta veel ainult ühte: et tema armastus ema vastu vihkamiseks ei muutuks.
Kas vanemate või ükskõik kelle selliseid lööke oleks võimalik vältida? Oleks küll. Selleks on vaja mitte idealiseerida oma ema. Isa samuti mitte. Vanemad on samasugused, nagu kõik teised inimesed. Kui tahate kedagi väga armastada, siis tahate teda automaatselt idealiseerida ise seda võibolla märkamata, sest Te ei taha rohkem tema negatiivsete iseloomuomaduste käes kannatada. Kellegi idealiseerimine on enesekaitse, mis peaks andma hingerahu, aga annab meelerahu. Idealiseerimisest ideaalne ema hävitab oma lapse illusoorse hingerahu kõige täpsema löögiga, sest ta ise on oma lapse hing ja teab oma nõrka kohta. Tema pisike rahulolematuseavaldus toimib seda suurema kivina, mida suuremad olid lapse illusioonid ema suhtes.
Armastuse nimel püüame armastatud inimeste negatiivsuse suhtes kurdid ja pimedad olla isegi siis, kui viimane lahing on alles värskelt meeles. Püüdes tajuda, kui suur on igas inimeses olev 49% negatiivsust, võime esimese äratundmise ehmatuses sattuda küll ahastusse, aga pärast on märgatavalt kergem olla. Elu ei ole ju sellest avastusest hullemaks muutunud. Ta on alati selline olnud. On igaühe enda teha, kas ta näeb elu sellisena, nagu see on või sellisena, nagu see elu pealt paistab.
__________________________________________
Kõhrkude ei saa meie juurest ära minna ja meie ei saa teda vallandada. Kui oleme kellegi rahulolematusest hinge põhjani solvatud ja meil on tema tänamatusest kõrini, siis meie hingamisteede kõhred haigestuvad. Haige kõhr on nüüd meie õpetaja, kes ütleb: inimene on nii haige, kui palju ta tahab ära elada teiste elu. Eriti haiged on maailmapäästjad, kes ei piirdu ühe-kahe "päästetuga". Nad ei põe ainult maailma maiste probleemide pärast. Nende kõige suurem õnnetus on see, et maailm on nii materiaalne, et ei taha vaimuvalgusest mitte kuuldagi. Ka tilluke laps võib olla maailmapäästja, kes ohverdab ennast, et päästa oma ema ja isa või nende liit.
Kõripealis on meie hinge esmane ihukaitsja. Ta kaitseb hingamisteid ka materiaalselt kõige eest, mis on teel seedetrakti poole või teel seedetraktist välja. Kui spetsiaalselt jälgida, siis võib kõripealise tööd tunnetada. Hoopis teisiti on tunda põletikust turses kõripealise raskelt vaevalist liikumist. Turse võib olla nii raske, et selili asendis kisub kõripealise taha ja suleb hingamisteed, mistõttu inimene peab magama külili või kõhuli. Kui keegi, kes pole varem kõhuli magada saanud, hakkab seda tegema, siis see tähendab, et ta pole üle saanud hingehaavast, mis muutis tema suhtumise kallalekippujasse halvemaks. See, et tema suhtub teisesse halvemini, võib heale inimesele olla palju suurem hingehäda kui see, et teine on halvem, kui varem tundus.
Teisesse halvemini suhtuma hakkamisel on veel üks aspekt, mis muudab olukorra halvemaks: see on ISEENDAS PETTUMINE, enda vastu lugupidamise vähenemine. Alati teistesse liiga hästi suhtunud inimene tunneb: ma polegi nii hea, kui kogu aeg arvasin. Suhtumises pettumise ääretu kurbus võib tekitada kõri ja kõripealise limaskestast sellise seroosse limaerituse, et kogu aeg peab neelama, vastasel juhul nõrgub lima hingekõrisse ja ajab läkastama. Sage hääle puhtaks köhatamine on samast stressist. Lämbumise vältimiseks magavad suurte hingeliste probleemidega inimesed külili või selili. Norskamine käib selle hädaga automaatselt kaasas.
Kui sellised muutused tekivad tasapisi, siis keegi ei suhtu sellesse kui haigusesse. Inimene isegi harjub, kohaneb ja peab seda paanikata ealiseks muutuseks. Kui selline häire tekib äkki, antakse sellele tavaliselt aju mikroinfarkti ja sellega kooskäiva kergekujulise halvatuse diagnoos,
millele õiget ravi ei ole. Probleem kestab ka siis, kui inimene juhtunu unustab. Isegi sügava dementsuse puhul elab enesesüüdistus inimese hinges edasi. Seepärast ei tohiks tema vabastamist tulevikku lükata.
Skeemil on näha, et kõripealis ulatub häälepaelteni, kus ta ühineb kõri teiste kõhredega, moodustades hingamisteid kokkuvajumise eest hästi kaitsva trahhea ja peabronhi. Kui keegi kipub rahulolema- tusega Teie hinge kallale ja Teie võtate selle hinge, siis kogu Teie hingamisteede kõhrede mass võib rängalt haigestuda. Haiguskolde konkreetne asupaik võib jääda ebaselgeks, sest kogu üldine enesetunne on väga halb. Kes ennast absoluutselt süüdi tunneb, sellel on üleüldse halb enesetunne.
Teise hinge kallale kipub alati see, kes on kuri sellepärast, et teda ei armastata, aga teist armastatakse; et tema on õnnetu, aga teine on õnnelik. Kurjus on põhimõtteliselt armukadedus. Kui õnnetu inimene, kes arvab, et teda ei armastata, armastab kedagi õudselt, siis ta võib samaaegselt teda ka sellepärast vihata, sest tema küll armastab, aga teine ei armasta teda. Järelikult vihkab. Teise hinge kallale kiputakse eesmärgiga teiselt armastust saada. See, kes peab ennast kõige õnnetumaks inimeseks maailmas, on armastuse kõige suurem väljapressija. Kes sellist inimest väga armastada tahab, selle hingest võtavad tema süüdistused tüki välja. Pureda saanud hinge ihukaitsjal ei jää muud üle kui haigestuda. Eriti tundlikud on sellest suhtes lapsed.
Inimene, kes teab, mida teiselt oodata, ent ikka loodab paremat, võtab esimese hoobi hinge, aga järgmise eest keerab oma hinge automaatselt lukku. Kui tal mõõt täis saab, siis haigestub tal ainult epiglottis. Sügavamale hingamisteedesse (sügavamale hinge) ei lase ta midagi. Õnnetute inimeste kurjuse märklauaks olevad inimesed tegelevad pidevalt oma epiglottise haigestumise "vältimisega ja ravimisega" alkoholi abil. See ei ole alkoholi reklaam, see on elu. Kes oskab õigel ajal pitsi võtta, selle epiglottis ei haigestu. Kes magas õige aja maha, see teadku: aegamisi keelepäralt allanõrguv alkohol, soovitavalt konjak, on tõesti haigele epiglottisele parim ravim. Selle ühe- või kahepäevane ravimine ei tee inimest veel alkohoolikuks.
Hinge kallale kippumise probleeme on erinevaid. Kui võtate seda kui elu ja surma probleemi, siis võite tunda, kuidas klimp kõris allapoole vajub, suuremaks kasvab ja rinnus hinge matvaks raskuseks muutub. Arst ei näe midagi, sest kõhr on limaskesta all varjus justnagu Teie hingepiingi. See tunne on halb, aga mitte kõige hullem, sest võimaldab siiski hingata. Kõige hullem on hingamisteede astmaatiline spasm, mis laseb küll sisse hingata, aga välja hingata mitte. Astmaatilise bronhiidi tekitab õudustunne äratundmisest, et südamele armsal inimesel on eesmärk tema hingele võimalikult palju haiget teha. See on äratundmine, et inimene, kes peaks armastama, hoopis vihkab. Lühemalt öeldes: ASTMA on oma armastuse lämmatamine tahtmatusest vihkajat armastada.
Välja ei hinga see, kes tahab anda oma hinge pigem Jumalale kui Kuradile (kurjusele).
Hirm kurjuse ees ja pettumine kurjuse pärast tekitavad vaevava astmaatilise bronhiidi, mille puhul röga jookseb, aga väljaköhimine ei tee hingamist kergemaks. Mida ägedam on võitlus kurja ebaõiglusega, seda ägedam on köha kuni oksendamiseni, diafragma vigastamise, roietevaheliste lihaste rebestamise ja roietevahelise neuralgia tekkimiseni.
Selliseid bronhiite on kõige sagedamini väikestel lastel, kes peavad olema täpselt sellised, nagu vanemad tahavad, ja kui nad on vähegi nemad ise, siis tehakse nii kurja häält, et pole kahtlustki, et vihatakse. Vanemad ise nii ei arva. Ometi tunneb lapse tervis tõde paremini. Seepärast oleks vanematel vaja endale selgeks teha, mida nad vihkavad, ja anda oma vihkamist vabamaks. Vastasel juhul ei märgatagi, kuidas laps oma vihkamise objektiga samastatakse.
Enamik inimesi kannatab hindamiste, süüdistamiste, halvustamiste ja häbistamiste rünnakute all kas otseselt või kaudselt. Nende inimeste kõri kõhrkoesse koguneb ajapikku niipalju saasta, et kõhr muutub paksemaks, raskemaks, tihedamaks, jäigemaks, aga inimene ei pea seda haiguslikuks muutuseks. Kui tahate kogeda, mida selline muutus kokkuvõttes teeb, siis vajutage oma kõrisõlmele ja hakake rääkima või laulma. Mida kõvemini pressite, seda madalamaks muutub hääl, kuni kaob hoopis. Täpselt sama teevad vaimsed hinge kallale kippumised. See on nähtamatu jõud, mis surub Teid vastu seina, paneb jala kõrile ja nõuab oma tahtmist. Ühel hetkel ei tule Teie kurgust enam piuksugi. Hääl läheb ära tahtmatusest armutuga või armututega rääkida, kes üldse teistega ei arvesta.
Hääle äraminek ütleb: inimene, sinu liigne avameelsus on jõudnud enesehävitamise kriisi. Sa oled hädas, et armutud sinu usaldust kuritarvitavad, aga ise mängid neile kaardid kätte. Protestid kogu oma olemusega nende vastu, kes sinust halba räägivad, aga tegelikult teed seda ise. Suhtlemiskriisis inimese alateadvus tunnetab ka väga armastusväärse inimese armutust, sellepärast on ta hääl ära kõigi jaoks.