Väljapääs tupikust

Inimesi on igasuguseid. Kes on loll, kes on laisk, kes ei kõlba niisama kuhugi. On olemas inimesi, kelles kõik need omadused koos on, aga elul pole häda midagi. Teeb näiteks üks selline inimene tööd koos tarkade, töökate ja muidu agaratega, aga asi läheb untsu. Tuli pankrott. Üks tubli inimene suri sellepärast ära. Teine vaagub haiglas. Kolmas on kodus haige. Neljas istub vanglas. Aga tema, see laisk ja loll, käib õige mehena ringi ja on terve kui purikas. Kuidas saab elu nii ebaõiglane olla?

Ei, elu ei ole ebaõiglane. Elu on tõene. Elu näitab, et see inimene oskab läbi tulla nii paksust kui vedelast, sest ta usub siiralt, et väljapääsmatuid olukordi pole olemas. Kunagi, võibolla poisikese-­ põlves, ütles talle mõni tema jaoks autoriteetne vana inimene: "Poiss, jäta meelde: väljapääsmatuid olukordi pole olemas. Usu seda ja sinu jaoks on väljapääs alati olemas." See poiss ei usu ilmas midagi, isegi Jumalat ei usu, aga seda ta usub. See usk näitab talle teed ükskõik kui võimatus olukorras ja nii ta libisebki läbi ka kõige kitsamast praost.

Selsamal põhjusel ei jää ta ka haigeks. Kellel ei ole väljapääsmatuse stressi, selle lümfiteed on lahti ja kui tema lümf saastubki, siis puhastub see samamoodi. Saasta väljutamise teed on ju lahti. Inimese elu koosneb vigade tegemisest ja nende parandamisest. Inimene, kes endale ei andesta, arvab, et teised teevad samuti ja juba ongi tal tekkinud väljapääsmatu olukord. Niikaua, kuni ta seda vabaks ei lase, on ta lümfisüsteem nagu labürint, millest väljapääsu ei ole. Ja kui ongi, siis mitte niisugune, mis võimaldaks terveks jääda.

Lümfisüsteem koosneb lümfiteedest ja lümfisõlmedest, mida juhib harknääre. Mälu värskendamiseks:

· harknääre on autoriteetsuse ehk keegi olemise organ. Kui inimene peab ise endast lugu, siis on ta ka teistele autoriteet. Tema harknääre ja lümf on terved. See tähendab: kogu tema keha on terve. Tahtmine olla autoriteet teeb inimese autoritaariks seda enam, mida suurem on tahtmine. Inimesel, kes tahab teistele tõestada oma autoriteetsust, haigestub lümfisüsteem. Inimesel, kes tahab tõestada endale oma autoriteetsust, haigestub harknääre.

· Iga lümfisõlm on mingi konkreetse eesmärgi energiat kandev organ. Kui inimene mõtleb mingi väikese eesmärgi oma elu määravaks pöördepunktiks, elu ja surma küsimuseks, siis eesmärgi realiseerudes on lümfisõlmega kõik korras, aga eesmärgi luhtudes võib see väike lümfisõlm saada suure, võibolla surmava haiguse alguseks. Sellest võib tekkida näiteks lümfoom. Julgustada ennast lootusega, et kui asjad on varem õnnestunud, siis küll nad õnnestuvad ka edaspidi, tähendab uinutada oma ettevaatlikkust.

Pahaloomuline lümfoom tekib siis, kui inimene teeb eesmärgi mittesaamisest omale maailmaprobleemi ja vihkab seetõttu oma suutmatust ja saamatust, soovides ennast kõige karmimal kombel karistada.

· Iga lümfitee ehk lümfisoon on elu edasimineku tee, konkreetsest eluprobleemist väljapääsemise tee nii vaimses kui füüsilises mõttes. Kui inimene otsib probleemist väljapääsu, siis ta selle ka leiab ja leidub ka vastav lümfisoon, mis tema kehast vastava probleemi füüsiliselt välja puhastab. Kui inimene usub, et väljapääs on olemas, siis ta leiab väljapääsu.

Lümfisoonte ummistumine, mis kõige sagedamini on põletikuline, kannab nime lümfangiit. Punetava valuliku joonena on see näha keha pinnal, sagedamini jäsemetel, tekitades kabuhirmu, sest inimesed teavad, et nii algab veremürgistus ehk sepsis. Sügavamal kudedes asuv lümfangiiti on tunda tiheda valuliku väädina, nöörina, köiena.

Lümfisoonte ristumiskohad on lümfisõlmed. Mida rohkem lümfisooni ühineb, seda suurem lümfisõlm moodustub. Seepärast: mida rohkem elu heaks tegemise võimaluste otsi kokku ehk ummikusse jookseb, seda suurem tragöödia. Lümfisõlmede põletikulist ummistumist ja suurenemist nimetatakse lümfadeniidiks. Põletik tekib alandatusest.

Peentesse kapillaaridesse seisma jäänud lümfi liikuma hakkamine tekitab piinavat sügelust. Selline sügelus räägib, et inimene otsib meeleheitlikult materiaalselt tasandilt lahendust oma hingelistele probleemidele, mis teda kiusavad. Selline sügelemine võib olla nii raske haiguse tekkimise kui ka raskest haigusest paranema hakkamise tunnuseks. Samamoodi, kuidas ta ise oma probleemist väljapääsu otsib, teeb seda ka tema lümf. Kui nüüd leiduks inimene, kes haiget veenaks, et väljapääsmatuid olukordi pole olemas, siis olukord laheneks.

Mida tardunum on lümf, seda rohkem armastab inimene sooja ja soojendamist, mis vere liikuma paneb. Alkohol teenibki seda eesmärki. Alkohol on kuumus ehk abitu viha külmuse vastu. Korraks toimib ta suurepäraselt, sest laiendab veresooni, aga ennast pidevalt temaga elustades saavutame vastupidise tulemuse. Soojas kliimas, vannis ja saunas soojendamine paneb liikuma kehapinna lümfi, aga kui inimesel on külmavärinad, siis see näitab, et keha sisemusest pole külm välja tulnud.

Võite oma hingehaavu ravida hommikust õhtuni saunalaval istudes, aga kui samal ajal mõtlete aina, kui plindris Te oma eluga olete, siis on tulemuseks null. Vaimne külmus on füüsilisest kuumusest üle. Peale selle kuumutab saun ainult keha pinda, aga Teie traagika istub kui jääpurikas Teie hinges. Võite juua kuuma ja sulatada sellega suuõõne, kõri, söögitoru ja mingil määral hingamisteede kudesid, aga diafragmast allapoole see toime ei ulatu. Kuuma auru hingamine teeks head hingamisteedele, aga viimasel ajal on palju inimesi, kellel tekib sellest hoopis kaitsereaktsioonina hingamisteede spasm. Miks? Sest need inimesed kardavad vägivalda. Nokk kinni, saba lahti

Kui inimesel on vaja elada ja kui ta oma keha aidata ei oska, siis keha aitab ennast ise.


Keha eneseabi võtted

Esimene võimalus.

Tekib palavikuhaigus, mis alustab keha kuumutamist seestpoolt. Ta näitab missugune tulekahju tekib kui rahulolematuse katla alla pannakse liiga palju tuld, aga sellel on ka hea omadus. See vedeldab lümfi üle kogu keha. Kas teate missuguse temperatuuri juures muutub ¾elatiin uuesti vedelaks? Vähemalt 39,6 C juures. Mida teete Teie kui Teil või Teie lapsel on selline palavik?

Enamik inimesi neelab juba ammu enne palavikku alandavaid ravimeid, sest ei tea, et sellel temperatuuril tekib 10 korda tavalisest rohkem makrofaage. Makrofaagid on kõikides keha kudedes olevad suured aktiivsed rakud, mis moodustavad keha kaitsesüsteemi. Nad osalevad mikroorganismide, võõrainete ja kudede laguainete väljaviimisel organismist, immuunsuse tekkes, vereloomes, valgu ja rasvaainevahetuses ning organismi sisekeskkonna tasakaalu säilitamises.

Makrofaagid on iseregulatsiooni ehk loomuliku kaitse rakud. Neis on asjatundlikkuse energia. Asjatundlikkus on emotsioonitu tundlikkus, mis tunneb ära, mis on antud hetkel tarvis. Täiuslik asjatundlikkus oskab keskenduda kõige tähtsamale laskmata ennast häirida näilisest tähtsast. Ta ei tee midagi vähem ega rohkem. Kui ülirasket palavikuhaiget põetab asjatundlik inimene, siis haige paraneb ka siis kui põetaja ei tea meditsiinist midagi. Kui sama haiget põetab tark ja asjalik meditsiinitandem, kes muretseb haige pärast ja haletseb teda, siis võib haige surra. Muretsemine blokeerib makrofaagid. Seepärast võib lähedaste inimeste viibimine üliraske haige juures olla haigele eluohtlik.

Palavikku kardetakse. Kardetakse seda, mida ei mõisteta. Raske palavikuhaigus on nagu puhastustuli, mis viis kehast juba eos välja haiguse, mida keegi poleks osanud aimatagi. Mida raskem on haigus, seda kauem peaks kestma palavik, aga tänapäeval ei ole enam põetajaid, kes oskaksid hoida palavikku ohjas ja tunnetaksid haige keha kõige tähtsamaid vajadusi. Ainult armastus on nii tundeerk, et tunneb ära millal puhastustuli muutuks tulekahjuks ja jahutab haiget keha pindmiselt ning lisab talle niiskust. Armastus võtab endale vastutuse ja aitab. Tänapäeval peetakse haigust halvaks, mistõttu haiget ei ravita armastusest. Teda ravitakse vihaga haiguse vastu, mis on inimese osa, mistõttu viha laieneb haigele inimesele.

Selline suhtumine välistab haiguse paranemise palaviku abi. Peale selle paljud inimesed võtavad selle võimaluse endalt ära juba eos sellega, et neile ei tekigi palavikuhaigust. Kas mäletate kellele kingib loodus palavikuhaiguse kui õnnistuse? Sellele, kes ei häbene oma lihtsust, primitiivust, vaesust, oma maad, rahvast ja emakeelt. Mida rohkem inimene oma halba häbeneb, seda enam on välistatud tema palavikuhaiguse teke.


Teine võimalus.

Keha kutsub appi sõbrad bakterid. Baktereid on kehas kõikjal, ka täiesti steriilseks peetud kudedes ja organites, sest ilma nendeta ei saa keha olla terve. Normaalne hulk baktereid ei kahjusta keha, sest bakterid toituvad ¾elatiinist, mida keha ei vaja nagunii. ®elatiin on bakteritele parimaks söötmeks. Bakterid söövad tardunud ¾elatiini ära ja lasevad ta endast välja vedelate eritiste näol. Lühidalt öeldes: bakterid teevad tahke ¾elatiini uuesti vedelaks ja see saab puhastuda kehast välja.

Kui palju baktereid tõttab mingile lümfisõlmele või kehapiirkonnale appi see sõltub tardunud lümfi hulgast. Loogiline on, et mida rohkem on seisvat lümfi, seda raskem on haigus ja seda rohkem on baktereid. Kuidas nimetatakse haigust mille puhul on kehas palju baktereid? Põletikuks. Põletiku tunnused on: valulikkus turse, punetus, , palavik, eritis. Mida teeb inimene, kellel on kasvõi üks nendest tunnustest? Läheb arsti juurde. Arst leiab ka teised tunnused üles. Mida teeb arst? Annab inimesele antibiootikume, mis tapab bakterid. Kes aitab inimest nüüd? Mitte keegi.

Põletik tekib sellest, et inimest on alandatud, vaimselt tapetud. Mida teeb põletikuhaige inimene? Sama, mida on tehtud temaga – tapab oma mikroobid ja peab oma teguviisi absoluutselt õigeks. Kui ta teaks kui palju ta tappis mitte ainult põletikku tekitavaid mikroobe vaid ka oma keha hoidvaid mikroobe, siis ta suhtuks sellesse võibolla samuti. Ta on ju harjunud teadmisega, et mikroobid on halvad.



Iga haigus algab ühe lümfisõlme sulgumisest. Haiguse suureks kasvamine sõltub inimese intelligentsist. Mitte tarkusest ega rumalusest, vaid just nimelt intelligentsist, millega püütakse oma paremust tõestada.

1. Lihtne inimene reageerib pidevalt korduvale ebameeldivusele ühtemoodi. Vaatab naine näiteks oma igal õhtul purjuspäi kojutulevat meest ja ütleb või mõtleb alati ühtemoodi: "Igavene siga sihuke! Mina pean sind kasima ja kannatama. Püha Jumal, mis ma peaksin tegema?" Saab aru küll, et midagi peaks tegema, aga ei tee midagi, kannatab edasi. Iga järgmise korraga tuleb haiguskolde nagu liivaterakese kõrvale (või lausa külge) järgmine terakene. Kolle hakkab kasvama nagu viinamarjakobar. Selline kolle avastatakse tavaliselt varakult ja eemaldatakse kirurgiliselt siis, kui ravimitega ei õnnestu.

2. Intelligentsus varieerib oma käitumist, et mitte labane ja rumal näida, seepärast reageerib intelligentne inimene pidevalt korduvale ebameeldivale probleemile väga erinevalt. Pettumise, kibestumise, ahastuse, raevu, kurbuse, enesehaletsuse, põgenemise, eitamise, masenduse, ahistatuse, võimetuse, suutmatuse, allaandmise, allajäämise, hirmu, kangekaelsuse, jäikuse, ükskõiksuse, julmuse, kättemaksuhimu, kahjurõõmu, naeruvääristamise, mõnitamise ja veel paljude teiste stressidega. Tulemus on see, et esimese pisikese ummistunud lümfisõlme ümber asuvate lümfisõlmede ahelreaktsioonina laienev ring on pilvena hajutatud ja kui enesetunne on hea, siis haiguse olemasolu ei aimatagi. Mõeldes välja probleemi eest põgenemise plaane, tekivad algkoldest väga kaugel asuvad haiguskolded. Vahel on metastaasid suuremad kui algkolle.

Ühtegi probleemi ei tohi jätta lahendamata. Kui ei oska või ei suuda seda teha vaimselt, siis on vaja teha maiselt. Lahkuminek inimesest, kellega ei suudeta koos elada, on maine väljapääs, aga enda eest ei saa keegi ära joosta. Seepärast on vaja pärast lahkuminekut palju oma vigadele mõelda ja need parandada. Vastasel juhul teeb lahkuminek halba.

Normaalselt kulgeva elu puhul on lümfiteed ja sõlmed normaalsed ehk laienditeta. Lümfisõlmede suurenemist ja tihenemist esineb kõige sagedamini kaela piirkonnas, sest meie elu kitsaskoht on suhtlemine. Kui lümfisõlme suurenemine pärast haiguse põdemist ei kao, siis ei ole probleem kadunud. Ainult ägedus kadus. Suurtesse lümfisõlmedesse kogunevad elu suurte ja tähtsate pöörde-­ punktidega seotud ebameeldivused ja väljapääsmatus. Kui inimene teeb omale mingist väikesest eesmärgist elu ja surma probleemi, siis see sulgeb kehas mingi elutähtsa lümfimagistraali, mis viib rivist välja kogu süsteemi. Iga teise inimese jaoks oleks see probleem olnud tühiasi, aga see inimene mõtles selle omale eluprobleemiks, millele vastab surmatõbi. Kui see oleks olnud tõesti elutähtis pöördepunkt, siis seda õnnetust poleks juhtunud. See tähendab: keha näitab tõde.

Küllap olete kuulnud, tundnud või kasutanud mõistet verd tarretamapanev hetk. Spordifanaatikud teavad seda kindlasti. Emotsionaalsemad inimesed ütlevad: mul tahtis süda hirmust seisma jääda. Nii reageeritakse piirsituatsioonile, mis lööb olemasolevad stressid liikuma, tekitab tormi solgiämbris ja pärast on küll mõnus tunne, aga keegi ei pane tähele, et tilgakene solki on juurde tekkinud. Vaadates kellegi üliinimlikke pingutusi ennast temaga samastades, tekitame endale samasuguse või suurema tervisehäire, kui on temal, sest tema liigutab ennast füüsiliseltki, aga mina hoian talle pöialt, ise üleni krampis. Arvan, et tal on sellest parem, aga tegelikult on vastupidi. Mina pean ennast praegu heaks ja minu enesetunne on seepärast petlikult hea.

Sportlane, kelle küljes silmadega ripuvad kogu maailma tugitoolisportlased, peaks vedama kõiki neid rippujaid kaasa. Et seda suuta (tegelikult on see näiline) paneb ta ennast proovile ja treenib kui hull, nimetamata seda kannatuste valmistamiseks ja tunnete tapmiseks. Kui ta aina enam tundetuks egoistiks ei muutuks, siis ta ei tuleks oma rolliga toime. Apaatia ja egoism on energiad, mida peab pidevalt füüsiliselt liigutama, sest muidu nad jääksid seisma. Seepärast ei saa suured sportlased ilma treeninguta elada.

Inimene on muutunud spordist sõltuvaks. Nii mõnigi ütleb seda ajakirjanduse veergudel välja suure uhkusega. Sageli on sellise inimesega tehtud intervjuul mittesportlasi häbistav eesmärk. Spordist sõltumise pluss-pool on see, et sport vähendab noorte hulgas kuritegevust. Seni, kuni noor kasvab ja leiab iseennast, on talle vaja võimalust, kus oma ülevoolavat energiat välja elada. Nii teostataksegi ennast spordis. Kahjuks ei ole tippsport enam sport. See on oma paremuse tõestamine, enda ohverdamine ja kannatama panemine, mis tähendab oma tunnete suretamist ja inimlikkuse vähenemist. Kas tippsportlane jääb pärast tippspordist lahkumist inimeseks või mitte, sõltub küll temast endast, aga ümbritseva keskkonna mõju võib saada talle ületamatuks takistuseks.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.