Tunne, mis rõhub hinge

Kui õppisin tundma häbi toimet, tekkis mul küsimus: kas häbist hullemat stressi ei olegi? Tundsin, et on küll. Otsisin ja vaatasin, kuni sain aru, et stress, mille pärast me aina uuesti reinkarneerume, on süütunne. Mida aeg edasi, seda enam allasurutusest tihenenuna kannab ta hoopis teisi nimesid, põhjustades hullemat häda kui surm - vaimset väärastumist.

Pange tähele mõistet "allasurutusest tihenenud". Stresse võib suruda alla, stresse võib suruda kokku. Raamatu esimestes osades kirjutasin ma stresside allasurumisest, sest selgitasin probleemide teket hirmude aspektist vaadatuna. Ise ma seda ei teadvustanud, aga sõna tuli õige, sest tegin oma tööd armastusest. Hing teadis, missugune sõna keelele lasta. Häbi toimet kirjeldades ei kasutanud ma allasurumise mõistet. Tunnetasin häbi surmana. Kontrollisin seda palju kordi ja panin kirja.

Seega on kaks stressi, mis tihendavad kõiki teisi stresse: hirm ja häbi.

SAATUSLIKUD STRESSID

H I R M

H Ä B I

Hirm surub alla selle, mida kardame.

Häbi surub kokku selle, mida häbeneme.

Hirm häbisse jääda surub häbiga kokku surutud energia alla (keha sisse peitu).
Peidus olles saab see märkamatult jõudu koguda ja kasvada.

Hirm tekitab üldiseid eluprobleeme.

Häbi tekitab konkreetseid eluprobleeme.

Hirm tekitab üldhaigestumisi.

Häbi tekitab haiguskoldeid.

Häbi tapab ja hirm matab seda sügavamale, mida suurem on hirm, et häbi tuleb ilmsiks.
Vaatamata sellele tuleb kõik kunagi ilmsiks.

Minevikus maetud stressidest saavad tuleviku tapjad.

Mida tihedamaks muutuvad pressi all olevad stressid, seda lähemal on nende materialiseerumine süsteemseteks haigusteks. Mida hõredamaks jäävad stressi peal paiknevad stressid, seda lähemal on ajuvabadus. See tähendab vaimuhaigus.

Häbi toime võrdub sümboolselt kõige häbiväärse rusikasse surumisega, selle rusika iseendasse jätmisega, kuni sellest saab rusikas materiaalseks rusikavõitluseks iseenda vastu.

Kui alla surumise press järsku ära kaob ehk kui kohutav hirm muutub ellujäämise kriisis väljakutsuvaks julguseks, siis tekib vaimne väärastumine.

Kui kokku surumise press äkki ära kaob ehk kui häbi muutub ellujäämise kriisis häbituseks, siis paiskub kokkupressitud energia laiali. Selline olukord on võrreldav vähi metastaseerumisega.

Oleme aastatuhandeid samastanud süütunnet ja süütegu, seepärast on inimestel teadmistele vaatamata väga raske ümber orienteeruda. Teooriat teatakse, aga praktikasse rakendub see vastavalt inertsiseadusele. Seepärast kordan veel: tunne on vaimne tasand, tegu on maine tasand. Loodus ei süüdista. Ta ütleb: kui tegid vea, siis paranda see ära. Kui seda pole võimalik teha füüsiliselt, siis tee vaimselt. Ta ei ütle: oled süüdi! Seda ütleb süütunnetega inimene, kes ei tunne ennast inimesena, sest samastab tunnet ja tegu inimesega.

Ainukene tõeline tunne ilmas on armastus. Kui tundele lisandub eesliide, siis ta on juba süütunne, mis ütleb, et oleme armastuse vastu eksinud ja meil on vaja oma viga parandada. Kui me seda ei tee, siis see ekslik tunne, mis kordub palju kordi, materialiseerub ekslikuks teoks. Sellel teol on palju nimesid alates tembutamisest kuni kuriteoni välja.

KÕIK MEIE SÜÜTUNDED TEKIVAD TAHTMISTEST.
KÕIK TAHTMISED ON REALISEERIMATA ENERGIA INIMESE SEES, MIS TÕMBAB MAGNETINA LIGI SAMASUGUST ENERGIAT, KUMULEERUDES HAIGUSEKS.

Kes realiseeris oma tahtmise, see tegi hea või halva teo ja sai endale hea või halva inimese nime. Halb inimene peaks saama oma halva tasakaalustamiseks hea haiguse. Haigus jääb tulemata, sest pole olemas head haigust. Hea inimene saab oma hea tasakaalustamiseks halva haiguse. Kui ei saaks, siis jääks elu seisma.

Materiaalsed tahtmised tekitavad kergeid süütundeid, mis annavad end valusasti tunda. Vaimsed tahtmised tekitavad raskeid süütundeid, mis sageli ei anna end üldse tunda. Neid võib nimetada süüta süüdlase kannatusteks. Kunagi võeti süüta süüdlasel ühe hoobiga pea maha, nüüd näritakse ajapikku hing seest. Närijad peavad ennast veel eriliselt heaks, sageli lausa aateliseks. Ise on nad ennast selle inimvihkajaliku tegevuse juures suurepäraselt tundnud, ennast üliheaks pidanud, suutmata mõista, miks ühel hetkel kurjuse käsi nende enda vastu tõuseb.

On suur kunst kannatustes inimeseks jääda ja oma kannatuste valmistajale või valmistajatele mitte kätte maksma minna. Niikaua kuni süüdistajad ei saa aru, et nende tegevus on ebainimlik, provotseerivad nad enda külge ebainimlikku kurjust. Kes ennast valitseb ja neile kallale ei torma, seda nad ei armasta, sest see toimib neile alandavalt. Nemad ei suuda enne mõelda ja siis öelda, aga keegi teine suudab. On ju alandav? Nemad tahtsid head! Nad ei tea, et harjumuspärastes õigustes kinni olemine ei ole hea.

Arusaamised tulevad inimesele suuresti läbi oma kogemuste. Kui opositsioon mind esimest korda kavalaks manipuleerijaks nimetas, siis olin üllatunud. Oma naiivsuses polnud ma sellise võimaluse peale tulnud. Olin tahtnud uskuda, et teen ühiskonnale vajalikku. Teadsin küll, et üks või kümme kurja koera pole veel ühiskond, aga ka ühe koera hammustus teeb haiget. Kõigele lisaks kipub koera hammustus mädanema. Need inimesed olid enda meelest autoriteedid. Tegelikult möllas neis mõtlemisvõimetu realiseerumata autoritaarsus. Kui autoritaar ei saa teisi oma tahtele allutada, siis ta tunneb ennast süüdi ehk halvasti.

Need inimesed naeruvääristasid andestamist. Paljud neist on praegugi religiooni­ringkondades nimekad tegijad. Haigetsaamine pani mind iseendalt küsima: millest tekib niisugune armutu, lausa vihkav andestamatus? Millest tekib andestamatus üleüldse? Andestamatus on ju vihkamine. Hakkasin sellest aru saama siis, kui õppisin tundma häbi toimet. Varem ei olnud ma osanud aimatagi, mida häbi võib teha süütunnetega ja mida tekkinud stressid võivad teha inimesega.

1. Andestamise vastu on inimesed,

kes ei tunne ennast süüdi, mitte et neil ei oleks süütundeid.

2. Mida allasurutumad on nende süütunded,

seda suuremad on nende inimlikud vead ja

seda rohkem ärritab neid tõde.

3. Oma pühas vihas kargavad nad kallale sellele,

kes soovitab vaenlasele andeks anda.

4. Vaenlaselt andeks palumise nõuanne

ajab nad peast päris segi, seepärast

võivad nad teha täiesti süüdimatuid tegusid.

5. Selliste inimestega on vaja ettevaatlik olla.

Arukas on süüdimatut mitte ärritada.

Olles loomult mitte teiste hinge närija vaid iseenda vigade otsija, leidja ja enesesüüdistaja, olin juba enne nimetatud sündmusi oma südant töövõime kaotuse piirini kahjustanud. Tänu iseendaga tegelemisele pidasin tormile vastu. Kui ma poleks seda teinud, siis poleks aidanud ei perekonna ega sõprade tugi. Ühel hetkel tekkis mul küsimus: kas kurjategijatel on süda haige? Teoreetiliselt võiks olla. Kas Teie teate mõnda vangi, kelle süda on haige? Tõenäoliselt mitte. Seevastu kopsuhaigusi on neil peaaegu kõigil.

Miks ei jää vangi süda haigeks? Sest ta realiseeris oma kuriteoenergia. Tema karistus kuriteo eest on halva inimese nimi. Kui vangil on süda haige, siis on kaks võimalust: tal kas läks süda härdaks ja ta tegi väiksema kuriteo, kui oleks võinud teha, või ta pole õige asja eest vangis. Tema haiguse põhjustab süütunne nende ees, kes teda armastavad.

Kurjategijatele ränki haigusi ihkavad inimesed arvavad, et elu on ebaõiglane. Nad ei saa aru, kui ränk karistus on määritud nimi tulevaste elude ja järgmiste põlvkondade mõttes. Mitte ilmaasjata ei püüta oma head nime taastada. Kasvõi teiste nime määrimise hinnaga. Määrijad on alati head, kes ei saa aru, et nad määrivad teisi iseendaga, see tähendab oma mustusega. Kui neis poleks mustust, siis nad ei saaks teisi mustata.

Vaimne südamevalu ehk hingepiin oma ebatäiuslikkuse pärast paneb südame valutama ka füüsiliselt, kui inimene ei õpi aru saama, et ebatäiuslikkus on loomulik. Kui inimene oleks täiuslik, siis oleks lõpp ja siis teda siin ilmas ei oleks. Kahjuks ei hoia see teadmine südant terve. Kui hakkame seda teadmist vabastama, siis vabastab see omakorda süütundeid ja meie süda hakkab paranema. Selle protsessi käigus hakkab inimene oma elu väärtustama. Ta hakkab ennast inimesena tundma.

Ideaalne olla ihkav inimene ei oska elu väärtustada. Nooruses ei oska ta elu isegi mitte hinnata. Kannatused panevad ta oma elu hindama ja seda kindlustama. Paraku sageli ainult rahaliselt. Kannatuste suurusele vastavalt peab ta oma elu eest sõna otseses mõttes maksma. Meditsiin ju maksab. Alles hetkest, mil meditsiin on võimetu aitama, hakatakse elu väärtustama. Kui ei õpita teiste kogemustest, siis õpitakse oma kannatustest.

A. Inimesed, kes ei hinda oma elu, on:

- süü lunastajad

- süü ennetajad.

B. Inimesed, kes hindavad oma elu, on oma süü eitajad:

- hirmuga eitajad

- vihaga eitajad.

INIMESED, KES EI HINDA OMA ELU.

Need on inimesed, kes hindavad ennast teiste hinnangute järgi, tunnistades ennast süüdi ka selles, mida nad teinud pole. See tähendab, et nad muudavad oma süütunded enesesüüdistamiseks. Et nad pole midagi teinud, siis sõnades võivad nad oma süüd eitada, aga südamesse võtavad ja jätavad selle ikkagi. Neid inimesi süüdistatakse alati milleski, mida nad teinud ei ole. Samas ei pruugita näha vigu, mida nad on teinud.

SÜÜTUNNETE LUNASTAJAD

SÜÜTUNNETE ENNETAJAD

Süütunnete lunastajad on inimesed, kes süütunnete pärast pidevalt jooksevad, rabelevad. Töötavad ja tegelevad millegagi, mida neil endal kõige vähem vaja on. Ainult selleks, et lunastada oma olematut süüd. Kui nad väsimusest tuikudes seisma jäävad, siis tunnevad: ikka süüdi. Süüdi selles, et teevad; süüdi selles, et ei tee; süüdi selles, et saavad; süüdi selles, et ei saa. Süüdi alati, kõiges ja igal pool, sest ümberringi on midagi tahtmas need, kes ise oma eluga hakkama ei saa. Nad ootavad, et neile antakse, et ollakse hea, et armastatakse. Nad on pidevalt valmis süütunnete lunastajaist viimset välja pigistama.

Süütunnete lunastajad ei tee oma keha märguannetest järeldusi, sest loodavad hea õnne peale. Kahjuks siis, kui nad teostavad oma kõige ilusamat plaani, veab neid alt tahtmine ükskord ometi teenida ära tänulike inimeste heakskiit.

Süütunnete ennetajad on inimesed, kes jooksevad, rabelevad, teevad ja toimetavad süütunnete hirmus juba igaks juhuks ette. Nad tunnevad iga kord, kui hetkeks seisatavad: nagunii jään süüdi. Kõike ette näha, mida teised tahavad, pole ju nagunii võimalik. Surmväsinuna heidavad nad magama, aga uinumise asemel tunnevad: süüdi! ja ehmuvad üles. Nad kardavad oma elu pärast, sest kui nendega peaks midagi juhtuma, siis mis saab teistest? See mure sunnib neid teisi taga ajama, et need pärast tema surma iseendaga hakkama saaksid. Teisi see vaid häirib, sest seegi on üks teiste elu ära elamise viise.

Süütunnete ennetajad kannatavad, ilma et oleksid midagi teinud. Ometi on nad teinud kõige rohkem - mõtetega teiste elus sorimine on kõige varjatum sekkumine teiste inimeste ellu. Teiste õnne ootamine ja lootmine võib inimese elujõust täiesti tühjaks väänata.


"Kõik väsivad," ütleme. Nii ongi. Ainult et normaalne väsimus kaob magades. Süütunnetest tekkinud väsimus on ebanormaalne väsimus, mis magades ei kao. Väsimus võib magamisest, laisklemisest vaid suureneda.

Kõige suurem väsimus tekib teiste elu (ära)elamisest ehk teiste inimeste pärast muretsemisest. Muretseja võib kõike teha südamega, aga vaja on teha südamest, armastusest. Pealtnäha võib tunduda, et vahet pole. Kes tunnetab, see tunneb, et vahe on suur.

Kes sunnib ennast puhkama, sest teab, et peab, see ei puhka. Ta petab ennast. Kui kannatused on inimese tunded tapnud, siis on inimene juba egoist, kes saab magada käsu peale. Ta ütleb endale: nüüd magad veerand tundi! ja magabki. Ärgates pole temas mingit märki väsimusest. Teda imetletakse, peetakse ehk lausa kangelaseks, aimamata, et tema surm hiilib hingetõmbe kaugusel. Tarvitseb tal sellise masinana elamise vastu kord tõsiselt protestima hakata, kui tema mootor jääbki seisma.

Egoism ei ole kõige suurem häda. Märgatavalt suurem on apaatia, mis tekib sellest, et inimene jumaldab ainult tööd, millega tõestab oma väärtust. Kui egoismi võib nimetada absoluutseks tundetuseks, siis apaatia on totaalne tundetus, mis ei tapa ennast, vaid on potentsiaalne teiste tapja. Väsimatu tapja. Kuidas apaatia tekib?

SÜÜTUNNETEST ÜLEVÄSINUD INIMESTEL TEKIVAD UNEHÄIRED.

Hirm süüdi olla ei lase sellisel inimesel õhtul uinuda. Ta nagu hurjutaks: "Mis sa magad, endal kõik tegemata." Tema raske ja painajalik nn. vanainimeseuni tundub sajandi pikkune. Ehmatusega ärgates tundub talle, et ta on sisse maganud, aga tegelikult on uinumisest möödas ainult tund. Iga selline ärkamine ütleb: "Ära sunni ennast uuesti magama, parem hakka oma süütundeid vabastama, siis tuleb normaalne kosutav uni ühel hetkel iseenesest ja sa ärkad hommikul reipana. Lamades on su keha füüsilisest väsimusest puhanud. Hing on vabanenud süütunnete võrra kergem. Sa oled puhanud vaimselt."

Süüdlase vaevatud und magava inimese ees on süüdi igaüks, kes öö otsa norinal ramprasket õiglase und magab. Süüdi selles, et ta hing ei piinle ja magada laseb, ning selles, et ta oma norskamisega teise und segab. Norskaja norskamine süveneb seda enam, mida enam tema norskamist aasitakse. Ja mis kõige hullem: oma norskamises ei saa norskaja süüdistada kedagi teist peale iseenda. Norskamine on lootusetus, et rahulolematu süüdistamine lõpeb. Kui norskaja seda teaks, siis ta ütleks selle välja ja läheks süüdistajaga tülli.

Unetu pahandaja ei tea ega tahagi teada, et ta näeb norskajas iseennast. Kui ta ise veel ei norska, siis kohe varsti hakkab. Võimalik, et veel hullemini. Norskab isegi istudes, kui kerge mõnus suik peale tuleb. Lamades ilmtingimata. Kui inimesel jääb ärkvel olles hing hirmumõttest kinni, mis tegemata töid meelde tuletab, siis unes kordub sama. Iseloomu­omadused on inimesega ka siis, kui ta magab. Sellisel juhul jääb inimesel ka unes hing hirmust kinni. Hommikul ta ei mäleta, et see oli hirmsast süüdistavast unenäost, sest hingamispeetuse ajal tekkinud hapnikupuudus tekitas ajukoes kahjustuse, mis kustutas mälu. Probleemi kestes kasvab aju ainevahetuse häire haiguseks, mis hävitab ajurakke. See häire on jääv, kui inimene ei hakka oma süütundeid vabaks andma. Kui inimene ei hakka väärtustama oma elu.

Kannatuste pärast hakkavad inimesed, kes pole seni oma elu hinnanud, seda järk-järgult siiski tegema. Surmahirm, mis annab endast tunda ka siis, kui sureb mingi ajurakk, õpetab. Elutarkadena ütlevad nad, et ennast pole mõtet hävitada. Nüüd nad on inimesed, kes hindavad oma elu. Selliseid inimesi iseloomustab igasuguse süü ja süütunde nii absoluutne eitamine, et inimene ei vaevu isegi oma süütust tõestama. Seda tehku teised, kui tahavad. Kui pole tundeid ja on vaid tundetus ehk apaatia, siis ollakse osavõtmatu isegi iseennast puudutavate probleemide suhtes.

Niimoodi

läbi hingeliste kannatuste ehk
läbi ülitundlikkuse
muutub tasakaalukusele iseloomulik tundeerksus
apaatiaks,
mis on osavõtmatus täieliku tundeloiduseni välja.

Apaatia on egoismiga kaasnev stress, aga ta on hullem kui egoism.

Egoism teeb endale head teiste arvel.
Apaatia teeb teistele halba oma heaolu nimel.

Egoism muutub apaatiaks, kui inimest pidevalt süüdistatakse.

Tehkem järeldus

ja

lõpetagem süüdistamine, halvustamine, häbistamine.

OMA ELU HINDAMINE

SÜÜTUNNETE EITAMINE
hirmust ja/või hirmuga

SÜÜTUNNETE EITAMINE
vihast ja/või vihaga

Hirmuga eitamine. Hirmunud inimene räägib, selgitab, põhjendab, õigustab või tõestab alandlikult: "Ma ei ole süüdi! Uskuge, ma ei ole midagi teinud!-Kui kuulajad usuvad, siis eitaja hingab kergendatult. Ta südamelt oleks nagu koorem langenud. Langeski, aga settis keha kui anuma põhja " jalgadesse. Jalad muutuvad raskeks. Alguses raskeks, hiljem haigeks. Stresside tihedus määrab haiguse raskuse.

Mida rohkem hakkab varvas õlekõrre taha takerduma, seda rohkem annab keha märku, et jalgade haigestumine on lähedal. Kes oskab oma süütundeid meisterlikult alla suruda, selle süda on kerge ja tema jalgade haigusi ei seostata südamega. Süütundeid pideva eitamisega alla surudes tõuseb süütunnete nivoo, kuni süda upub süütunnetes. See on juba südamehaigus.

Vihaga eitamine. Kui inimene lööb rusika raksatades lauale ja röögatab: "Pange suu kinni! Ma ei ole süüdi!", siis kõik panevadki suurest hirmust suu kinni. Eitaja hingab kergendatult. Ka temal settis süütunne südamest allapoole ja tegi jalad raskeks, aga kui temal varvas kõrre taha kinni jääb, siis saab kõrs hea matsu. Sama­sugused äkkhaigestumised tabavad ka teda ennast.

Haigestunud alakehaga inimesel on elu õppetundide äraõppimiseks rohkem aega kui haige südamega inimesel, keda kiirustab tagant surmahirm.

Südamehaigus tekitab alati surmahirmu.

Süütegu ja süütunnet samastades tehakse kõik, et mitte oma tundeid tunda. Õigem oleks öelda, et selleks polegi vaja midagi erilist teha. On vaja ainult natuke, palju või hirmus palju häbeneda ning süütunded ongi varjatud, alla surutud või teadmata ajaks surmatud. Nüüd võib inimene natukene, palju või hirmus palju häbitult uhkeldada, ja uhkeldabki, olles üha rohkem hirmul, et vale tuleb välja.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.