Vaimsesse põrgusse jõudmise konarlik tee

Tilk süütunnete anumasse kukub iga kord, kui inimene tunneb kas head või halba tunnet, mõtleb head või halba mõtet, ütleb hea või halva sõna, teeb hea või halva teo, mõistmata, et see hea ei ole ainult hea ja see halb ei ole ainult halb. Ütlemata endale: "Selles on veel midagi, millest ma praegu aru ei saa, aga küllap ma hiljem mõistan."

Häbenedes ennast tehtud tegude, öeldud sõnade, mõeldud mõtete pärast, surutakse oma süütunded varjusurma. Nii tundub JULGEM elada. Kuidas? Küllap teate, et võõraste pärast on vähem muret. Kasvavate stresside tõttu iseendale järjest võõramaks muutudes kaob mure iseenda pärast. Olekski nagu kergem elada. Nüüd on aega rohkem teiste pärast muretseda ja head inimest mängida.

Tunnete varjusurma võib võrrelda narkoosiga, mis on kas pindmine, keskmine või sügav. Vahe on ainult selles, et ravimitega esilekutsutud üldnarkoosi puhul kaob inimesel ka teadvus. Paikse narkoosi ja stresside eitamise puhul jääb nii mõistus, teadvus kui ka teadvustamise võimalus alles.

Süütunnetes inimese elu allakäigutrepi astmed on järgmised:

I. halb tunne ehk HALB OLEMINE;

II. halb tuju ehk masendus ehk DEPRESSIOON;

III. halb tegu ehk osavõtmatu tundelõtvus ehk APAATIA.

Astmete vahel on lisaks veel ka komistuskivid: halb enesetunne, väsimus (eluväsimus, elutüdimus), laiskus (viitsimatus, letargia), mugavus, suur hulk erinevat masendust, hingeline tühjus, õõnes tunne ja vaakuum hinges. Täielikku apaatiasse jõudmise abivahendiks on negatiivne egoism - vääramatu teadmine, et mind peetakse halvaks, sest teatakse, et olen süüdi. Lühidalt öeldes topeltteadmine: tean, et teatakse minu halba, olgugi et ma ise seda ei tunne.

Süütunne tekitab halva enesetunde, mis provotseerib teiste halba hinnangut. Kuigi selleks pole objektiivset põhjust, võtab hea olla tahtev inimene hinnangu südamesse ehk omaks. Kui hinnangule eelnes õudne hirmusööst, siis hinnang kui süüdistus võetakse omaks traagiliselt, mistõttu igast järgmisest hinnangust, võrdlemisest, veale tähelepanu juhtimisest muutub inimene aina suuremaks traagikuks. Ta reageerib igale väikesele ärritusele nagu maailmalõpule. Tema enesetunne aina halveneb, kuni ta nimetab ennast ise halvaks inimeseks. Ühes asjas halb saab varsti halvaks ka teises asjas, siis kolmandas ja neljandaski, kuni ühel hetkel polegi temas enam midagi head.

Kui traagiline liialdaja sunnib teisi hinnangutega ettevaatlik olema, siis traagilise liialduse ohver provotseerib traagikuid. Olles traagikute tõttu kohutavalt kannatanud, võib ta traagilist käitumist karta ja häbeneda, nii et mitte keegi mitte kunagi ei näe teda käitumas traagiliselt. See tähendab: ta ei liialda ei sõnades ega tegudes, sest on selle endale keelanud. Ta võib olla väliselt rahu ise, mistõttu keegi ei saa aru, miks ta on pidevalt kimpus traagikutega, kes sääsest elevandi teevad. Selline inimene surmab kogudes ja kogub surmates süütundeid, pidades ennast aina enam võimetuks, suutmatuks, saamatuks olukorda lahendama. Ühel hetkel ta tunneb, et ei kõlba kuhugi. Kellelegi pole sellist halba tarvis. Nii ta suhtub endasse ja arvab, et teised suhtuvad samuti. Sageli suhtuvadki, sest lähevad provokatsiooni liimile.

Olles kohustatud olema hea ja järjest parem, torkavad halvale inimesele järjest enam silma ainult head inimesed. Mida rohkem on ümberringi häid inimesi, seda enam on häbi olla halb. On nii? Et need teised on vaid väliselt head headuse tõestajad, see on iseasi. Hea olla tahtev inimene seda ei näe. Tema hea tahte halb tulemus tekitab talle pettumusi ja kibestumisi.

Süütunded on pinnas eluprobleemide ja haiguste tekkele. Mida suuremad on süütunded, seda parem on pinnas, mis kasvatab probleemid inimesest endast suuremaks. Mida raskemad on süütunded, seda raskem on pinnas ja seda raskem on temast välja kasvanud haigus. Haigused vastavad inimese süütunnete iseärasustele. Kui inimene vihastab, siis kasvavad süütunded kergelt üle ennastkaitsvaks süüdistamiseks. Ise ennast ohverdanud inimene tavaliselt ei vihasta, sest ta peab süüdlaseks ennast.

Kõige raskem süütunne on patt. Ennast patuseks pidav inimene kibestub. Kõige kontsentreeritumad ja kahjustavamad energiad ongi kibestumistest, mis suruvad tundeid alla nagu kontsentreeritud mürk. Hirm, et oma rumalusest tingitud häbi tuleb ilmsiks, pressib ta apaatiasse. Kui inimene satub meeleheitesse, et ta ei saanud maailma muuta, siis ta haigestub.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.