Häbiväärse väsimuse saatus

Hirmus häbi väsinud olla tekitab LAISKUSE.

Väsimustunne ei ole ainult hobusemoodi töötegijate privileeg. Laiskleja väsimustunne on töötegija omaga võrreldes isegi ohtlikum, sest see ei vähene magamisest mitte üks põrm. Laisklejad saavad hirmsasti nuhelda, sest laiskus on kuulutatud armastuse ärateenijate tsivilisatsiooni üheks hirmsamaks surmapatuks. Seepärast ongi laisklejaid aina rohkem. Inimene, kellel pole õigust olla see, kes ta on, ja teha seda, milleks ta on siia ilma tulnud, muutub juba lapsena laisaks.

Inimene, kes loodab magamisega oma surmaunest lahti saada, saab endale laisa nime. Töökangelaste seltskonnas elades peab ta oma laiskuse pärast pidevat häbi tundma ja ta tunnebki. Niikaua, kuni on muutunud tundetuks.

Kõige suurem laiskus on mõttelaiskus. See tekib traagiku ohvriks olemisest.

Kõige suurem mõttelaiskus on letargia ehk varjusurm.

Võibolla olete isegi tundnud, kuidas traagiku hüsteerilise hüüatuse peale mõneks hetkeks seesmiselt justkui surete. Mõte ei liigu, emotsioone ei ole, tahe on lahkunud teadmata suunas ja Te ei tahagi, et ta tagasi tuleks. Nii on rahulikum. Kõik olemasolev justnagu kaugeneks Teist ja Te jääte oma maailma, kuhu traagiku traagika ei ulatu. Kui traagiku ohver tahab vaest õnnetut traagikut kõigest hingest aidata, siis ühel hetkel võib tal tekkida nii suur lootusetus, et ta suigub tõelisse pikemaajalisse varjusurma.

Olen ise lapsena nädalaid letargias olnud ja tean, et teispoolsuses olija näeb ja kuuleb kõike, mis maisel tasandil toimub. Mismoodi ta midagi hiljem mäletab, see on individuaalne. Mina nägin ja mäletasin kõike, aga ma ei rääkinud sellest, sest mind oleks hakatud hulluks pidama. Letargik ärkab ellu siis, kui traagiku traagika väheneb, nii et varjusurmas olijal tekib usk ja lootus, et nii jääbki. Seega on usk, lootus ja armastus surmast tugevamad.

Vääritimõistmise vältimiseks rõhutan: tõeline usk, tõeline lootus, tõeline armastus. Kui ma poleks teises ilmas tundnud, et mina suudan midagi oma elu parandamiseks teha, siis ma poleks tagasi tulnud. Teiste peale pole ma kunagi eriti lootnud. Minu viga on see, et ma loodan liiga palju enda peale ja võtan siiamaani ikka veel ka teiste elu elamist enda peale. Kuigi järjest vähem.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.