Häbiväärse laiskuse saatus

Hirmus häbi laisk olla tekitab MUGAVUSE.

Kes ei tahaks elada mugavat elu, õhatakse. Tõepoolest. Miks kulutada ennast nii vaimselt kui ka füüsiliselt tapvate töödega, kui on olemas mõistus, mis võib luua elu kergendamise võimalusi? Kas enda tervise taastamiseks peab ikka uuesti metsa minema, et elada nii nagu ennevanasti? Ei pea. Mugavused on loodud ja me kasutame neid, et säästa enda jaoks kõige vajalikumat - aega. Säästetud aeg annab meile võimaluse areneda inimesena käesoleval arengutasandil. Kui me kasutame seda aega otstarbekalt, siis me saame hakkama ka seal, kus ei ole mugavusi, nimetamata seda kohta halvaks. Inimlik suhtumine mugavustesse ei hinda mugavuste olemasolu järgi kedagi ega midagi heaks ega halvaks.

Küll on hea rikas olla ja oma mugavusega uhkustada.

Kellel ei ole rikkust, see mõtleb teisiti. Kui tal on veel südame-­ tunnistust, siis tal on häbi mugavusi tahta, sest maailmas on nii palju muret, häda, vaesust, nälga. Samas ei märka selline materiaalsete mugavuste häbeneja, kuidas ta muutub samavõrra rohkem vaimselt mugavaks. Vaimne mugavus on kõige hullem, sest see jätab kõik teiste otsustada ja vastutada. Rikkus ei määra sellisel juhul midagi. Kõige mugavam on oma ajusid üldse mitte liigutadagi.

Rikkust oodatakse, loodetakse, igatsetakse, kuigi, küsi missuguselt vaeselt inimeselt tahes, ta ütleb, et kõik hädad tulevad rahast. Halvustava suhtumise pärast rahasse tal ei olegi raha. Mugavusi samuti, sest ta jätab oma elu teiste elada ja arvab, et nii on ta hea inimene, kes väärib õnnelikku elu. Kuni ta õnn viibib, võib ta burzhuilikku mugavust tõsiselt häbeneda. Vähegi rikkamaks saades võib ta iga vähegi vaesema inimese ees oma mugava elu pärast suurt häbi tunda. Tema ebasiirad vabandamised mõjuvad eputamisena ja uhkustamisena ning vihastavad teisi.

Tõeline mugavuse häbenemine teeb kõik, et mugavusi ei oleks. Näiteks jätab kõik tööd viimasel hetkel lõpetamata, tahtes näidata, et tema töö eesmärk ei olnud mugavust taotleda. Nii võivad inimesed käia aastaid mööda teed, mis on mõne meetri jagu mingil põhjusel lõpetamata jäänud. Ehitusmaterjali hunnik seisab tee kõrval, isegi ära pole varastatud, aga ometi ei vaevu keegi tööd lõpetama. Pigem murravad jalgu. Analoogselt ripnevad, tolknevad, riivavad silma näotused, mille põhjus ei ole aja, raha või tööjõu puuduses. Mugavusega uhkustajale on selline asi arusaamatu.

Igapäevaelus avaldub mugavuse häbenemine igapäevatööde lõpetamisega viivitamises või tööde lõpetamata jätmises. Näiteks hommikul tõustakse, aga voodi jäetakse korda tegemata. Hommikul on küll hea uks tagantkätt kinni lüüa, aga õhtul uksest sisse astudes ajab korratu voodi südame täis. Kui see oli viimane tilk karikasse, siis öösel inimene haigestub.

Teine näide. Laud jäetakse pärast sööki koristamata. Kui lauale jääb hommikusöök, siis on õhtul koju tulles tuju rikutud; kui õhtusöök, siis algab hommik paha tujuga. Küllap teate, kui kerge on halvatujulisel inimesel kollektiiviga konflikti sattuda ja mis juhtub siis, kui ta ei tohi oma meelepaha teiste peale välja valada.

Kolmas näide. Rõivad jäetakse pärast seljast võtmist riidepuule panemata või pesemata. Eest ära tulnud nööpi ei õmmelda kohe ette. Mida kauem viivitatakse, seda tõenäolisem on, et nööp kaob hoopis ära. Nüüd on vaja uued nööbid osta ja ühe nööbi asemel õmmelda ette kõik. See teeb inimese aina närvilisemaks ehk tundlikumaks tühiste pisiasjade suhtes. Kuna ülitundlik inimene on oma emotsioonide käes abitu, siis satub ta masendusse. Tema meeleolude tõuse ja mõõnu nimetatakse depressiooniks.

Mugav on mitte osata, mitte teada, mitte tunda, lüüa käega ja öelda: "Ah, ma ei tahagi midagi." Sellise mugavuse peale tekib juba krooniline meeleheide, mida tänapäeval nimetatakse depres-­ siooniks. Depressioonis inimese halb enesetunne, krooniline väsimus, elutüdimus, haiguslik laiskus, häbiväärne mugavus, võlatunne ja mure ei lase kellelgi normaalselt elada. Kuhu keegi selle eest põgeneb, on iseasi.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.