Depressioon

Depressioon on piinavate emotsioonide möllus olemine, mis suruvad maad ligi, alandavad, hävitavad normaalse inimese tunde. Iga uus emotsioon võib vallandada veelgi hullema meeleheite, mis hävitab elumõtte ja viib enesetapumõtetele. Kuidas olla mitte masendunud, kui tunned end kohutavalt halvana, täiesti kõlbmatuna. Vastupidist tõestada pole jõudu, sest väsimus tapab, aga inimene ikkagi tõestab. Õõnes osavõtmatus ja ükskõiksus muudavad inimese nii vaimselt kui ka füüsiliselt teovõimetuks ainult mõttest, et teda jälle laisaks ja mugavaks peetakse, aga inimene jookseb sellele vaatamata. Tunne, et keegi ei usu, kui halb mul on ja et ma kohe suren, on depressioonile iseloomulik tunne. Ajud on nii väsinud, et iga tark, kes suu lahti teeb, tekitab õudustunde, mis blokeerib isegi kuulmise. Meeleheitest teekski midagi, aga mingit head mõtet ei tule. Et tegema peab, siis tehakse mõttetusi, kuigi seda mitte mingil juhul ei tunnistata. Depressioonis inimese tunded, mõtted, sõnad ja teod on paradoksaalsed.

Sellisest põrgust pääsemiseks ei valita vahendeid, kusjuures kõik muu lakkab tähtis olemast. Eksisteerib ainult üks eesmärk: mitte tunda oma alaväärsust, mitte mäletada oma häbi. Et kõik depressiooni tekitavad süütunded on meelte tekitatud, siis kõik depressioonivastased vahendid on tegelikult meelte ülekavaldamine, meelepetete tekitamine ja meelte mürgitamine. Tänapäeva inimesele on meelemürkide abil elamine eriti omane, sest nende abil pääseb vaimse pressingu tundest, mis pole kunagi olnud tugevam kui nüüd. Sellepärast on maakeelne masendus tänapäevainimesele vastuvõetav de-pressingu nime all.

Kuidas depressiooni ära tunda?

Enamik inimestest peab depressiooni maad ligi masenduseks, huvi puudumiseks elu vastu, ükskõiksuseks ja osavõtmatuseks. Sõbrad, kes püüavad oma mustas masenduses sõbra meeleolu meeleheitlikult tõsta, ei vali sageli vahendeid. Õnnetu eluisu tõstmine saab eesmärgiks omaette. Leitud abivahendist jäädakse seepärast sageli sõltuvusse. Kõikide meeleolu on nüüd hea ja aina paremaks läheb. Kõik on ennast ära petnud ja ei aimagi, et depressioon ei kadunud kuhugi.

Depressioon on seisund, mille puhul inimene ei hooli enam millestki.

See, mis enne oli armas, pole seda enam. Näiteks kui inimene armastas varem puhtust, siis nüüd käib ta väljas ka puhtalt (ühiskonnale on eluliselt vaja meeldida), aga kui külastada teda ootamatult tema kodus, siis oleks nagu prügimäele sattunud. Teine inimene armastas ilu ja kaunistas nii ennast kui ka kodu vahel üleliiagi. Välja minnes kaunistab ta ennast endiselt, aga kodus käib ringi nagu vana luud. Kolmas inimene armastas tööd ja leidis alati midagi teha, aga nüüd on laisk mis laisk. Neljas inimene armastas viina, aga nüüd ei hooli. Sellises olukorras öeldakse, et selle inimesega on nüüd küll kurat teab mis lahti. Nii ongi. Selle kuradi nimi on depressioon - liigsete tahtmiste tulemus. Kui poleks olnud tahtmisi, siis poleks tekkinud ka süütundeid, mida depressiooniks häbeneda.

Depressioon on ükskõiksus elutu maailma vastu ja ülitundlikkus elusa maailma suhtes. See tähendab: sellest, mis enne oli armas, on nüüd ükskõik, aga selle, kes enne oli armas, tapaks oma ülisuureks kasvanud armastusega kasvõi ära.

Materiaalsest omandist õnne otsinud inimene pettub ühel hetkel, sest ta on tahtnud head, aga saanud halba. Halva tasakaalustamiseks tahab ta veel rohkem head, mistõttu saab ka rohkem halba ja tema elukaalu materiaalse poole kaalukauss vajub veel rohkem maad ligi, tõstes vaimsuse kaalukausi taeva alla. Nii muutubki maine liiga maiseks ja vaimne liiga vaimseks, mis tähendab, et oma eluga mittetoimetulev inimene muutub ülitundlikuks. Ülitundlikkus on tundelisusega liialdamine, pisiasja suurena tundmine, selle tundmine, mida veel olemaski pole. Sellist ülitundlikkust nimetatakse sageli vaimsuseks.

Tundelisuse aspektist vaadatuna võib depressiooni sisuliselt jagada kergeks, raskeks ja väga raskeks depressiooniks. Väline vorm on seejuures sisule risti vastupidine.

KERGE DEPRESSIOON.

Väljakujunevas staadiumis on inimene agar siia-sinna jooksja, ei-tea-mida otsija, aga palju leidja. Tekib tahtmine kõigile kõiges nõu anda, kasvõi täiesti võõrastele, küsimata, kas seda vajatakse. Mida halvem on endal, seda paremat tahaks teha teistele, et endal parem oleks.

RASKE DEPRESSIOON.

Oma võimeid ja võimalusi tähele pannes kujuneb välja iseteadvuse (ego) staadium, mida võib nimetada maailmaparandamiseks. Maailmaparandaja on depressioonis inimene, keda iseloomus-­ tab tahtmine kõiki aidata, parandada, ravida. Mida vähem ta saab hakkama oma eluga, seda rohkem ta parandab teisi. Oma abitust on hea näha teistes.

Kõige tihedam maailmaparandajate kontsentratsioon on meditsiiniasutustes. Meditsiinitöötaja on klassikaline maailmaparandaja, kelle lapsepõlvest pärit abitus sundis teda õppima meditsiini, et abistada abituid. Idee on ilus, aga teostus sageli kehv, sest viimane, kelle peale meditsiinitöötajad mõtlevad, on nad ise. Sageli sellepärast nad surevadki jooksupealt, olles andnud endast viimsegi jõunatukese.

Sama kehtib kõigi kohta, kes püüavad abivajajaid ennastunus-­ tavalt aidata. See tähendab ennastohverdavalt. See tähendab ennast põletades.

Mida parem on maailmaparandaja eesmärk, seda raskem on ta elu ja seda enam kaldu vajuvad tema elukaalud. Ühel hetkel muutub maailmaparandamine maailmapäästmiseks.

VÄGA RASKE DEPRESSIOON.

Liigne hea ajab hulluks kas otseses või kaudses mõttes. Maailmapäästja on sügavas depressioonis inimene, keda iseloomustab tahtmine kõiki muuta ja selle kaudu päästa. Mida paanilisemalt ta teisi päästab, seda tõsisemalt on vaja teistel teda päästa.

Inimese muutmine teeb haigeks ülakõhu. Kes ei saa muudmoodi aru, et ta on maailmapäästja, see ülakõhu vaevustest võiks saada. Päästes teisi, päästame kõige rohkem - vaimselt - iseennast. Punnis ülakõht näitabki, kui palju inimene iseendas kahtleb, iseendaga võitleb. Teha või mitte teha, olla või mitte olla on igipõline suutmatus teha valikuid. Endal oleks vaja nii, teised tahavad naa. Mida suurem on alaväärsuskompleks, seda rohkem teeb inimene teiste tahtmist, mis iseenesest on võitlemine iseendaga. Kellega võideldakse, see hakkab ennast kaitsma või hukkub. Enesekaitse võitluses iseenda vastu kasvatab ülakõhu rasva. Üleüldine rasvumine on ülakõhu rasvumise loogiline jätk.

Kõige sagedamini päästetakse maailma keelepeksuga. Mõni pahandab klatshimoore ninapidi koos nähes: "Jälle päästavad maailma. Nad vist saavad sellest kõhu täis." Tal on õigus. Keelepeks tekitab tõesti täiskõhutunde. Alguses mõnusa, hiljem juba haigusliku.

Maailmapäästmise probleemi lahendus peaks algama emast. Kes on meeleheitlikult püüdnud päästa oma ema, see püüab päästa ka maailma, aga see ei õnnestu, samamoodi nagu ei õnnestu päästa ema. Seepärast andke oma ema vabamaks, küllap siis tunnete, et maailma polegi vaja päästa.

Klassikaline maailmapäästja on religioon. Religiooni idee on imeilus, aga klammerdumine ideesse viib sinna, kus me oleme - materialismi kriisi. Oleme kõik oma dogmade ohvrid, kas tunnistame seda või mitte.

Kriisiaegadel vapustavad maailma kõikvõimalikud vaimsed päästjad. Sekte sünnib kui seeni pärast vihma. Kõik kuulutavad maailma lõppu ja pakuvad võimalust pääseda. Mis Te arvate, miks kõik inimesed nende juurde ei torma? Vastan: sest kõik inimesed ei ole depressioonis.

Kõigis inimestes on stresse, aga kõik ei ole stressis.

Kõigis on depressiooni, aga kõik ei ole depressioonis.

Kõigis on apaatiat, aga kõik ei ole apaatias.

Kui stress ei ole veel inimesest suurem, siis ta ei võimutse inimese üle. Kes hoolitseb, et stressid ei kasvaks liiga suureks, see jääb iseendaks ka kriisiaegadel. Ta ei allu haiglaselt ülitundlike inimeste paanikale, sest ta saab olukorrast aru.

Ülitundlikud inimesed tunnevad seda, mis on olnud eelmistes eludes, aga ka seda, mida veel ei ole olnud. Nad võivad tunda ette, mis tuleb homme, nädala pärast, kuu, aasta, 10 aasta, 100 või 1000 aasta pärast. Nad ei tunne ainult ühte: aega, sest aja tundmiseks on vaja aega. Aega depressioonis inimesel ei ole. Kui oleks, siis ta poleks depressioonis.

Sensitiivsus - ülitundlikkus on pärit depressioonist. See on sügavas elukriisis oleva inimese püüd teha midagi tõeliselt head. Materialismi võidukäik tingib depressiivsete inimeste hulga suurenemise. Depressiooni vastu võitlemine meditsiini viimase sõna kohaselt teeb asja veelgi hullemaks. Kui füüsiliste haiguste meditsiiniline ravi päästab inimesi surmast, andes seega aega oma vigadest aru saada, siis depressiooni ravimine ainult ravimitega viib inimese vaimsesse surma. Niikaua, kuni meditsiin hakkab tunnistama oma viga, oleks vaja ennast ise aidata.

Kui poleks hirme, siis poleks probleeme. On üldlevinud arusaam, et kui me teaksime kõike, siis meil poleks midagi karta. Samas ajab millegi teadasaamine inimese hirmust hulluks. Nüüd ta tahaks veel rohkem teada, et seda hirmu poleks. Nii aina edasi. Inimesele, kes arvab, et teadmistega lahendatakse kõik probleemid, tekitab teadmatus psüühilisi häireid. Piir ülitundlikkuse (tundlikkuse häire) ja psüühiliste haiguste vahel on jääkirmena õhuke. Häire likvideerimine rahustitega rahustab inimese maha. Psühhiaater on rahul. Inimene alguses võibolla samuti. Esialgu ei aima keegi, et psüühikahäire maharahustamine on psüühilise energia materialiseerimine füüsiliseks haiguseks. See on see allasurumise press, millest juba oli juttu.

Loodus on andnud inimesele enesekaitseks lühikese mälu. Kes puhastab oma hinge, selle mällu hakkab alateadvusest tulema seda, mille mäletamiseks inimene on vähemalt küps kui mitte valmis. Kes ei ole küps, sellele võib olla talumatu isegi eelmiste elude mälestus. Selgeltnägijale võib olla nauding aidata inimesel mälu värskendada, aga inimene hakkab hiljem selgeltnägijat süüdistama, sest saadud teave suurendab tuntavalt tema süütundeid, millega ta ei oska midagi peale hakata.

Kõige parem psühhiaatriline või psühholoogiline abi depressioonis inimesele oleks lasta tal ennast välja rääkida, välja nutta, välja karjuda. Kahjuks on vähe psühholooge ja psühhiaatreid, kes suudaksid seda iga päev hommikust õhtuni taluda. Veel hullemas olukorras on kodused, kes peavad ühte ja sedasama hädaldamist kui süüdistamist kuulama aastaid, nii et muutuvad tundetuteks osavõtmatuteks egoistideks, sest see on nende ainuke võimalus ellu jääda. Mida vähem on aega, seda vähem on rahulikke kuulajaid ja seda rohkem on depressioonis olijaid, kes tahaksid pidevalt rääkida ainult iseendast, oma raskest elust, andmata teistele aega suudki lahti teha. Medikamentoosse ravi võidukäik tundub olevat paratamatu. Õnneks on elul varuks ka teine võimalus. See on: ÕPPIGEM RÄÄKIMA ISEENDALE, KUULAMA ISEENNAST, LÄBI RÄÄKIMA ISEENDAGA.

Miks tekib inimesel just nimelt depressioon, aga mitte füüsiline haigus?

Tahteelamuste - sõnade ja tegude vaos-hoidmisest meele-heitesse sattumine tekitab füüsilise haiguse.

 

Tundeelamuste - meeleolude, emotsioonide vaoshoidmisest meele-heitesse sattu­mine tekitab depressiooni.

 

Tunnete maha-rahustamine meeleheite ennetamiseks tekitab apaatia.

 

See on allasurutud tahtmine ehk tahtmatus väljendada oma tundeid tegudega.

 

See on allasurutud tahtmine ehk tahtmatus väljendada oma tundeid emotsioonidega.

 

See on tahtmatus väljendada oma tundeid üleüldse.

 

Lühidalt: depressiooni põhjustab hirm halva suhtumise ilmsikstuleku ees.

See on V tshakrat, konkreetsemalt kilpnääret kägistav topelthirm:

1. hirm, mis on tõmmanud halva ligi;

2. hirm, mis ei lase sedasama halba lahti.

Süütunded on pinnas kõige halva, sealhulgas haiguste kasvuks. Kui inimese halb süütunne ei ole väga raske ehk kui depressioon ei ole raske, siis on meeleheite tekkimine ja oma halva väljaelamine kerge, mistõttu füüsiliste haiguste teke on kerge. Iga füüsiline haigus ongi tegelikult depressiooni tulemus. Meeleheitehoog vallandab haiguse. Tekkinud haigus süvendab omakorda depressiooni. Kui inimene teaks ja usuks, et haigus on tehtud vigade tulemus, Jumalast antud õppetund, mis on vaja ära õppida, siis tema depressioon ei süveneks. Kes oskab haigusest rõõmu tunda, see on juba endale tunnistanud, et endast viimast võttes on ta selle haiguse ise tekitanud, ja see paraneb mühinal. Kes hakkab ennast haletsema, see hakkab teisi süüdistama ja kukub suuremasse hingelisse auku, kui ta enne oli.

Mida halvemaks inimene ennast peab, seda pidevamas meeleheites ta on. See tähendab, et füüsilise haiguse asemel saab ta kesknärvi-­ süsteemi haiguse. Pidev meeleheide ongi depressioon. Meeleheide, nagu nimigi ütleb, on tahtmine oma meeltega tekitatud emotsioonid ära heita. Sellise tahtmise tulemus on meelteta ehk meeletu inimene, kes tunneb ühte, mõtleb teist, ütleb kolmandat, teeb neljandat ja saab selle, millega ta rahul ei ole.

Depressioonis inimesed pettuvad meditsiinis ja sageli ei lähe protestist arstide juurde. Sageli kohtuvad nad omasugusega, kes leiab vaimustunult, et see inimene ei ole mitte haige ega hull, vaid lausa imeravitseja. Nii sünnivadki üleöö sensitiivid, rahvaravitsejad, hiilerid, kes ravivad kõiki haigusi vähini välja. Tarvitseb sellisel ravijal vaid proovida, kui tema tegemisi saadabki edu. Pole vaja muud tõestust, kui teha terveks vähihaige, kellele meditsiin mingit lootust ei anna.

Mismoodi saab depressioonis inimene sellist imet teha?

Et seda mõista, kujutage ette vulkaani. Sügavale maapõue kogunevad pinged samamoodi kui inimese hinge. Hirmust karistamise ja häbistamise ees ennast pidevalt alla surunud inimese pinged võivad olla nii üle mõistuse käivalt suured juba lapseeas. Laps saab omale vaimse arengupeetuse diagnoosi, mis on aastakümneid kui kaas vulkaani peal. Olematu süü käes kannatamine saab ühel hetkel suuremaks kui tahtmine hea inimene olla. Tuleb viimane süüdistamine ja vulkaan lööb kaane pealt nagu mädapaise, et sisse kogunenu välja päästa. Vastasel juhul see tapab. Aktiivselt väljavoolav vihkamise laava tekitab küll füüsilise kannatuse, mis sageli on võrreldav surmast läbikäimisega, aga pärast seda võib hing olla nii puhastunud, et inimene tundub iseendalegi uus.

Kõlbmatuse teine ots on abivalmidus. Kes peab ennast kõlbmatuks, see on valmis aitama ja päästma kõige kõlbmatumaid. Küllap on iga ravimatu haiguse käes kannataja tundnud, et ta on meditsiini jaoks kõlbmatu, sest meditsiin ei saa tema pärast oma kõikvõimsust tõestada. Kõlbmatuse kriisist ärganud inimene tunneb endas võimet aidata abituid, kelle sarnane ta ise alles vähe aega tagasi oli. Tal on millega aidata, sest kaane pealt ära löönud vulkaanil on hingejõudu veel pikaks ajaks. Kui selle jõu eest arukalt hoolt kanda, siis jätkub seda võibolla elu lõpuni. Kahjuks on üleöö rahvaravitsejaks saanud inimesed nagu suure loteriivõidu joovastuses ja raiskavad oma väe ära. Õnnest joobnu raiskab oma õnne ära.

Sellisel teel rahvaravitsejaks muutunud inimesed on mõistetamatud nii endale kui ka teistele, kuigi nende abi kasutatakse järjest enam. Teadus ei suuda mõista, kuidas võib psüühiliselt haige inimene ravida terveks teise, füüsiliselt haige inimese. Ometi on see võimalik, sest vabanev energia muutub armastusenergiaks, mis on ravim kõigi haiguste vastu.

Füüsiliselt haige inimese kehas on armastusenergia puudus, mis on negatiivse energia kogum ehk energeetiline auk.

Depressioonis inimese hinges on armastusenergia üleküllus, sest tema armastus nimetati kõlbmatuks ja seetõttu peitis ta selle enda sisse. Kui olukord on muutunud, tõmbab ta ligi neid, kellel on tema armastust vaja. Tema ülitundlikkus tunneb ruttu ära, kellele kuhu seda armastust sihipäraselt saata, ja ta jagab lahkelt. Ta aitab sellega teist, aga veel rohkem aitab ta areneda oma vaimsusel.

Mida sügavam oli tema depressioon, seda võimsam võib olla temast väljapaiskuva energia voog, mis teeb imetegusid. Kahjuks on enamiku ravijate õnn üürike. Mida see tähendab?

Õnn on tasakaalukus, mis tähendab, et ta on ettevaatlik. Ettevaatlik inimene mõtleb ette ja püüab aru saada, mis temaga juhtus. Ta püüab uue olukorraga kohaneda, mitte sellega oma paremust tõestada. Ta võtab arvesse ümbritseva keskkonna omapära ja hoiab ennast tagasi, sest elu näitab, et erilisi kas kardetakse või kadestatakse. Mõlemaid vastavalt hävitatakse. Depressioonis inimene on nagu vaimsesse auku kukkunud inimene. Kui ta suudab seal augus säilitada kaine mõistuse, siis ta areneb edasi. Iseendast vaimustusse sattumata ronib ta tasapisi augu äärele ja läheb iseenda uut kvaliteeti tundma ja kasutama õppides edasi. Õppides energiaid valitsema, ei hakka ta nendega kunagi kellegi üle võimutsema.

Kui depressiooni sattunud inimesel on ülisuur tahtmine elus kasvõi kordki särada, siis ta raiskab oma energia näitamiste, tõestamiste peale ära nagu vulkaan, mis ühel hetkel tühjaks saab ja kustub. Suurest vaimustusest heategemisel on ühel hetkel lõpp käes ja heategijale pannakse ruttu nimeks ¹arlatan. Võibolla alguses ei saa ta ise sellest aru, aga patsiendid saavad. Ahtra lehma lüpsjad saavad üsna ruttu aru, keda lüpsavad. Tema endisest headusest pajatatakse legende, aga ligi ei minda. Aitaja ise on oma endises augus tagasi, sest ei osanud alustada abi andmisega iseendast.

Selline õnnetus võib tabada igaühte. Ärge kiirustage kedagi nimetama ¹arlataniks. Kui keegi Teie tutvusringkonnast on teeninud selle nime, siis leidke võimalus rääkida temaga süütunnete, eriti depressiooni teemal. Võibolla olete just Teie see, kes - olemata ravija - ravib, sest oskab hädasolijale inimlikku tuge anda.

Depressioon ehk masendusseisund on raske psüühiline häire, õigem oleks öelda, et see on haigus, mida iseloomustab must meeleolu, tujutus, elurõõmu kadumine, raskemeelsus, halva ootuses elamine, töövõimetus. Mida aeg edasi, seda rohkem on kergelt masendusse langevaid inimesi ja inimkond otsib aina agaramalt vahendeid, millega masendusest lahti saada. Leitud on palju ja leiutatakse aina edasi.

Tegelikult on kõik vahendid, millega depressiooni vastu võideldakse, süütunnete suurendajad. Kuna nad tekitavad tundetust - allasurutud depressioon muutub apaatiaks -, siis tundub, et depressiooniga võitlemisel on edu. Sügavas depressioonis inimesed näevad seetõttu sageli välja nagu üliõnnelikud inimesed.

Depressioon tähendab allasurutust, rõhutust, masendust, ängistust, ahistatust. Kellel on pidev press peal, see otsib meeleheitlikult pressingust vabanemise võimalust, mistõttu seisundi nimeks ongi de - pression. Et depressiooni ravida, oleks vaja kaas pealt ära võtta ja allasurutud emotsioonid vabaks lasta. Oleks vaja, aga mida tehakse? Tehakse vastupidi.

DEPRESSIOONI KLASSIKALINE LIPULAUSE ON: MINA OLEN TEINUD TEISTELE, TEISED TEHKU MINULE. Seega on depressioon teiste elu elamise ja oma elu mitteelamise talumatult suur süü.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.